tarle-31122016Raamatust Napoleon – autor Akad. J. V. Tarle

II

Mõistmata Napoleoni majanduspoliitikat, ei või olla ka täiesti selget kujutlust sellest, millel püsis tema impeerium, ega täpset vastust küsimusele, mispärast see impeerium langes. Kontinentaalblokaad oli vaid Napoloeni poolt loodud majandusliku seadusandluse koostisosaks.

Napoleoni majanduspoliitika vastas täiesti tema üldisele poliitikale. Muutudes vallutussõdade tagajärjel prantslaste keisrist Lääne keisriks ja püüdes laiendada oma valdusi kuni Egiptuse, Süüria ja Indiani, allutas Napoleon otsustavalt ka majanduspoliitika alal need “uued departemangud” “vanade departemangude” huvidele, s. o. teiste sõnadega, sellele Prantsusmaale, mille ta oli eest leidnud 18. brümääril, kui ta sai isevalitsejaks. Milles seisnes siis erinevus kolossaalse impeeriumi “vanade” ja “uute” departemangude vahel? Erinevus oli hiiglasuur. “Vanad departemangud” oli Napoleoni poolt teadlikult ja plaanipäraselt asetatud ekspluateeriva jõu olukorda, “uued” aga ekspluateeritavate seisundisse, ja selleks oli vaja vallutatud maade majanduslikku arenemist vägivaldselt pidurdada.

Napoleonil oli tema valitsemise esimesest aastast alates sõna tõsises mõttes olemas täiesti väljatöötatud doktriin, mis oli vähemategi muudatusteta kehtinud kuni tema valitsemise lõpuni: eksisteerivad “natsionaalsed” majanduslikud huvid ja peale selle kogu ülejäänud inimkonna huvid, mis peavad olema mitte just allutatud, aga lihtsalt rahvuslikele huvidele ohvriks toodud. Kus on siis selle “natsiooni” piirid? Põhjas – Belgia; idas – isegi mitte Rein, vaid vana Prantsusmaa piir, mis oli teda eraldanud vasakkalda Saksamaast; läänes – La Manche ja ookean; lõunas – Püreneed. Kuivõrd Napoleon püüdis laiendada oma riigi piire, sedavõrd püüdis ta kitsendada “rahvuslike” huvide mõistet, piiritleda selle privilegeeritud maa, “vana Prantsusmaa” geograafilisi piire siis, kui kõne all olid majanduslikud huvid. Ja see on üsna arusaadav: nii see kui teine püüdlus olid Prantsuse suur-, tööstus- ja kaubanduskodanluse meeltes omavahel tihedalt seotud. Nende huvid aga oli Napoleon oma röövellikus poliitikas teiste maade suhtes peaeesmärgiks seadnud; nimelt neid huvisid, s.o. neid Prantsuse suurkodanluse huvisid ta nimetaski “rahvuslikeks” huvideks.

Juba Belgia ja vasakkalda Saksamaa, mis olid täielikult vallutatud, lahutamatult Prantsusmaaga ühendatud ja departemangudeks jaotatud, osutusid “mitterahvuslikeks” s.o. lihtsalt Prantsuse kodanluse konkurentideks, keda võis ja pidigi murdma, nende maa-alad aga muutma Prantsuse kapitali tegevusväljaks. Rääkimata siis juba hiljem liidetud Piemontest, Hollandist, hansalinnadest ja Illüüria provintsidest. Kogu vallutatud impeerium pidi ühelt poolt tunduma omana selles mõttes, et temalt võis nõuda nekrutite andmist, makse, sõjavägede ülalpidamist jne., kuid teiselt poolt pidi see olema võõras selles mõttes, et Belgia, Saksa ja Hollandi metalli- ja tekstiilitöösturid kui ka viinavabrikandid ei tohtinud võistelda prantslastega ei vanal Prantsusmaal ega omas koduski, s.o. oma kodumaal, mille Napoleon oli anastanud. Loe edasi…

Advertisements
Posted by: libarebane | 26/12/2016

“Kägu odraokkaga” – Gert Helbemäe

odraAutor – Gert Helbemäe

Romaan

Gert Helbemäe uus romaan viib lugeja seekord Vabariigi aegsesse Tallinna. Teos käsitleb ühe laulja – Valmar Sumeri ebaõnnestumisele määratud karjääri, kuid annab sealjuures ka terve rea väga eripalgeliste ning huvitavate, oma olemasolule mõtet otsivate inimeste saatusi. Autor manab esile mitte ainult meie tunast pealinna ja selle inimesi, vaid puudutab mõtlema panevalt ka üldinimlikke põletavaid probleeme. Romaan haarab esimesest leheküljest alates oma elava jutustamisviisi, meeleolu ehtsuse ja kaasakiskuva sündmustikuga.

***

Whatever we inherit from the fortunate

We have taken from the defeated

What they had to leave us – a symbol: 

A symbol perfected in death. 

T. S. Eliot, Four Quartets.

Esimene osa

KÕIK TUTTAVAD ON KUNAGI OLNUD MEILE VÕÕRAD. Elades sellises keskmise suurusega linnas nagu Tallinn, oli loomulik, et me oma tulevasi tuttavaid kohtasime juhuslikult tänaval, teatris, turul, kinos või kohvikus, ja et osutasime neile võõrastena niisama vähe tähelepanu, nagu mõnele hallile kassile, kes õhtuhämaruses libises meist mööda, kadudes kuhugi värava-alusesse.

Meie huvi mööduja vastu ärkas alles siis, kui ta mingipärast meie tähelepanu köitis või kui tuttavad meie tähelepanu temale juhtisid. Aga kui me oleksime teadnud, et tulevikus saame tuttavaks selle või tolle “halli-kassi-varjuga”, et nad mängivad teatud osa meie elus, või et tegeleme nende eluga: kas meie ei oleks siis kummalise tundega jälginud neid võõraid, oodates juhust, mis tulema peab, juhust, mil saame tuttavaks – kas selleks, et võõraina jälle lahku minna, saada headeks sõpradeks, kibedaiks vaenlasiks – olla mõjutatud heaks või halvaks. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 24/12/2016

“Peep koordipoja põlistalu” – Juhan Timmukuru

koordipojaRomaan

Ü. E. K. Orto 1952. a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud

Autor – Juhan Timmukuru

Esimene lugu

Inimese üürikesest elust ei jää harilikult muud järele kui näputäis põrmu ja tema tegude jäljed, kui ta on neid mõistnud jätta. Kustuma on kärmed need jäljedki. Ainult mõnel nende hulgast, kes on meestena teistest suuremad ja kellede teod rakselt mööda maad on käinud, tekivad tegude taha  lood, mis nende mälestust põlvest põlve edasi hoiavad, ühest habemikust vanaäti suust teise hambutu vanaeide kõrva pugedes ja sealt välja voolates lastele rõõmuks ning vanadele ajaviiduks.

Nagu teiste kadunutega, nii on ka lugu Peep Koordipojaga, kelle elukäik põlvest põlve on edasi liikunud inimeste meeltes ja mõtetes, aga kelle kõigist elujärkudest meil enam selget teadmist pole. Niipalju kui on, tahaksime aga siis siiski ette rääkida ja kirja panna, et lood selle mehe elust ja tegudest lõpuks päriselt inimeste meeltest ei kaoks, nagu liivapeotäis, mis käest pudenedes lõpuks muu mulla hulka laiali jookseb.

Peep Koordipoeg sündis vanarahva teadmist mööda ühel tuliselgel pakaseööl keset kõige kangemat talve, kui hanged olid end majaräästasse ajanud ja suurema osa aiateibaid juba lõhki raksatanud. Just sel ööl oli inimeste mäletamist mööda virmaliste vägi end kõrgele taevasse ajanud, otse lagipähe ja veelgi üle, nii et taolist kanget vehklemist ja välkumist polnud ka kõige vanemad mehed näinud. Taevas õhkus külmust nagu teras ja tähed taevas piilusid teravalt kui nõelad lumise maailma peale alla. Mitmedki kohkusid õhtul välja minnes ja tulevälke taevas nähes ära, põgenesid majadesse tagasi ja palusid käsi kokku pannes Jumala kaitset külma ja põhjatuule vastu. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 08/11/2016

“Laul kõrgel kaldal” – Pedro Krusten

laul-korgel-kaldal-pedro-krustenRomaan

Autor – Pedro Krusten

I peatükk

Kastanipuude alla sigineb vargsi pimedust, mis aga ei mõtlegi kollitama hakata. Loob ainult une-eelset meeleolu. Tõstab ka esile ümberringi lendlevaid putukaid või koiliblikaid, mis nad seal kõik on.

Saatnud pika päeva mööda üksi aias oma töö juures, teine toas toimetades, on kärnerirahval nüüd hea väljas teineteise kõrval istudes videvikku pidada. Ilm on nii soe, et kivitrepi jahedus tundub istujatele mõnusana. Aga kaap on aednikul truult peas, tõsi küll, nüüd terake rohkem kui muidu kuklasse tõugatud.

Martin on pärast suitsetamist piibu vastu kamassi nina tuhast tühjaks koputanud, kuid siis on see nagu ununenud ta pihku. Käsi ehk tahtiski taskusse poetada, aga tal ei ole ju pintsakut seljas. Martal on kollaseõieline pearätik kuklasse lükatud, nii et keskelt lahkukammitud pruunikad juuksed seisavad lagedal. Kaks kätt puhkavad teineteise kaisutuses rüpes, sinisetriibulisel põllel.

Vahel poetavad paar sõna, siis vaikivad jälle. Jutudki jäänud nagu õhtule. Nende kahe pärast võiks valitseda sügav vaikus, aga lapsed teevad eemal sirelipõõsaste vahel mürades valju häält. Suurt lusti täis, peavad Oskar ja Andres vanemate silma all hullates siiski piiri. Maja läänepoolse nurga ääres madalas hekis on pealt ümmarguseks tahutud üleni sile kivi. Seisab seal juba ei tea mis ajast saadik iluasjana. Marta on teinud sellest oma lastele piirikivi. Õues mängides ei tohi nad ühtki sammu sealt kaugemale minna, sest muidu on nad “liiga sakste akende all”. Just akende all, sest keeld maksab ka siis, kui saksad Kaldametsas ei elagi. Aga see on õige, et härrastemaja on sealt kiviviske kaugusel. Marta on õpetanud lapsi seda kohta kartma. Ja neil ongi hirm sees. Kuulevad nad sealtpoolt samme lähenevat, siis jooksevad ülepeakaela tuppa. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 02/11/2016

“Kodusadama tuled” – Ain Kalmus

kodusadama-tuled-ain-kalmusRomaan

Autor – Ain Kalmus

Laevapoiss mängib viiulit

SIIM KALLISMAA ELU ALGAS SUVEPÄEVAGA, mil maailm oli täis päikest ja tuult. Enne seda päeva oli tal küll juba üheksa aastat elatud ning needki polnud vaiksed oma sündmuste poolest. Sest nende aastate kestel oli ta kaotanud oma isa, kes ühel sügisel lihtsalt jäi merelt koju tulemata, jättes tallu suure tühjuse ja leina. Need aastad olid toonud ka mõni kuu hiljem võõra mehe majja, kel olid lahkuseta, külmad silmad ja karmid sõnad suus. Kunagi ei õppinud lapsed teda isaks hüüdma, kuigi ta seda ise soovis.

Juhtus muidki asju nende aastate jooksul – sääraseid, mida suured inimesed ei märganud mäletavatki, kuid mis lastele olid seda tähtsamad. See oli siis, kui karutantsitaja käis oma rõngastatud ninaga loomaga külas ning too magas kolde ees nagu suur kutsikas. Aasta pärast seda ööbis tatarlasest rändkaupmees talus ning tasuks kosti eest andis ta poisile kaherealise suupilli.

Ka too suure kanakulli pesa leidmine ning tühjendamine Kivimurrus kuulus nende aastate sündmuste hulka. Siis veel esimene matk Papsiranda, kus polnud inimelamuid kümnete kilomeetrite ulatuses, küll aga linnupesi ja -poegi keset kõrkjapadrikuid ning pilliroolaant, mis ulatus isegi kõige vanemal poisil kaugelt üle pea.

Need ja paljud teised tähtsad asjad juhtusid enne seda tuulist ja päikeselist päeva. Aga siiski olid nad selle kõrval nii väikesed, et pärast neile nagu ei saanudki mõelda.

Tol päeval oli päike soe üle kõrge nõmmemaa, kuigi puhus kõvasti, aga suvisel tuulel polnud külma hingust. Meri oli eemalt vaadateski valgelaiguline ning kased Paumetsas tõmbusid iilide ees looka. Ema oli teinud värsket võid ja toimetanud muid koduseid talitusi, mis kibedal heinaajal olid tegemata jäänud. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 30/10/2016

“Kui aeg saab täis” – Karl Einer

kui-aeg-saab-tais-karl-einerRomaan

Autor – Karl Einer

I

Sattusin Videviku majja Pauli tõttu. Tol suvel elasin Williamsi juures, Pauliga samas majas. Käisin tööl äsja avatud reisibüroos, mille broshüüril tiibu lehvitas sinine, pika ja kõhna kaelaga lind.

“Sinine Luik” korraldas huvireise Itaaliasse, Aadria päikeserikkale rannikule, peatustega luksushotellides kahe pika nädala jooksul. Selline suvitusorgia maksis kõigest kakskümmend viis Inglise naela, hulka arvatud isegi jootrahad.

 Olin vaid neli nädalat tööl olnud, kui vihased turistid meid kaebustega ründasid. Luksusbussid olid pealiskaudse noorendamiskuuri läbiteinud vanad logud, millede istmevedrud salakavalalt torkisid turistide õrnemaid kohti. Hotellide pesu oli võidunud ja narmendamas, vein hapu ja toiduks peamiselt veega keedetud spagetti!

“Ei tea, millist maailma imet nad ootavad kahekümne viie naela eest?” imestas peadirektor solvunult. Ta ei tahtnud enam tagaruumist väljagi tulla, kui käidi kahjutasu nõudmas või isegi kohtuga ähvardati. Käskis öelda: “Sorry, just praegu läks lennujaama, sorry, just praegu sõitis Veneetsiasse asja uurima.” Loe edasi…

Posted by: libarebane | 27/10/2016

“Kolm naist” – Jaan Järvalane

kolm-naist-jaan-jarvalaneSentimentaalne romaan

Jaan Järvalane

Moto

Iga mees on oma õnne sepp.

 – Eesti vanasõna

Aga on veel keegi muu, kes sepitseb sinu õnne kallal ja taob seda oma tahtmise järgi. 

– Autor

Proloog

Ma istun kõrgel mäel ja vaatan kauget tuuleveskit, millel neli laia tiiba õlgadel …

Seda teen praegu muidugi vaimus. Aga lapsena vaatasin sellist veskit päris maiste silmadega ja iga jumala päev.

Mu isakodu asus laial künkal ja meie naabruses, teisel künkal oli Möldri-Matsil veski, neljasarviline. Seal jahvatati jahu ja tuul keeras nelja tiiba usinasti ringi. Tiivad tiirlesid vahel aeglaselt, vahel kiiresti, olenedes vist Möldri-Matsi tahtest ja tuule tujust. Aga veskil tiirlesid neli tiiba ja neid nägin alati, kas tõstes toas silmad aknasse või pöörates õuel näo naabritalu künka poole. Neid nägin alati …

Vist sellest, aga võib-olla ka muist asjust tardus mulle mällu, et neli on tähtis arv maailmas – vist tähtsam teistest arvudest. Meie maja oli ju neljanurgeline, toolid ja lauad toas olid kõik neljasambalised, ja kui läksin lauta või käisin karjas, siis kõigil loomadel oli neli jalga, aga teps mitte kolm või kaks.

Too neli sööbis nähtavasti mu alateadvusse, ja kui sain suureks, hakkasin kõiki nähtusi seletama neljaga. Nii leidsin, et inimese elu on neljajärguline: lapsepõlv, noorus, täismeheiga ja vanadus-aeg. Hiljem seiras mind number neli ka eluteel: käisin nimelt neli suve karjas, neli talve nühkisin külakooli pinke, neli aastat käisin keskkoolis ja neli – ülikoolis. Mis sa, hing, ütled? – ikka neli.

Ja saades täismeheks, kohtasin nelja naist, kelledega sõlmisin kas seadusliku või mitteseadusliku kooselu. Neli naist – ja, kui kolmest võiksin esialgu rääkida, sest kõik need kolm on mind maha jätnud ja minema läinud.

Kuhu? – Sellest võiksin jutustada.

Alustame siis peale, kui leidub kuulajaid. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 25/10/2016

“Armas isa” – Emo Mei

Rarmas-isa-emo-meiomaan

Autor – Emo Mei

Hall tolmukord heljub läikival kirjutuslaua pinnal. Pitskardina roosimuster mängleb lahtisest aknast puhuvas tuules. Kardina vahelt langeb pikki kuldseid kiiri hõbe sulepäile mustast marmorist tindipottides. Laua nurgal mapikaantes valitseb erepunane. Miks inimsaatuste viperused õigusteadlase mapis on sellises kiirgavas värvuses? Milline saab olema minu seikluse värv? Sellised küsimused keerlemas ajus, jõuan tagasi tegelikkusesse, ruumi, kus istun. Avastan nagu üllatudes akende vahel suures valguses kirjutuslaua. Selle taga mugavas toolis kõikuva mehe – õigusteadlase. Tihedalt pea vastu seotud juus läigib niiskelt, sinakana. Mustade silmade vidus pilk uurib mind, on tungiv ja nõudev. Sõnad tulevad raskes murrakus ta huultelt: – Rääkige. Alake otsast, rääkige algusest see lugu. Ta sõnad tekitavad minus uut trotsi. Mina maksan selle aja eest, mis istun ta vastas. Siiski, peas hakkavad liikuma mõtted moodustudes lauseiks. Koban tagasi aega, minevikku. Ühtlasi kiusab mind küsimus, miks võttis Erk, mu abikaasa, selle võõrast rahvusest advokaadi, kel on nii kärsitu, nõudev pilk. Leian rahustust mõttes, et mu ema soovitas selle mehe kui parima, kavalama terves meie linnas. Kuid mina, meie peame maksma ta aja eest, tõendan endale. Samas hakkavad mõtted vormuma sõnadeks, keereldes välja mu suust nagu pikk keerdus lõng mälestuste ahelas.

– See kõik algas ühel kevadel, hiliste kevadpühade ajal. Käisin oma kihlatuga, praeguse abikaasa, Erk Paaraga Kose heinamaalt toomas pajuoksi. Tagasiteel külmetasin, jäin grippi, millest kujunes neeruvaagna põletik. Elasin üksi, ema oli laevakokaks, merel. Erk hakkas mu hoolitsejaks. Tuli iga päev jalgrattal ülikooli loengute vahel. Vahetas kompresse, hoolitses söödava, kuid eriti joogi eest.

Kolme nädala pärast olin paranemisel. Ühel pealelõunal, kui aknast säras kevadine päike, olin eriti kärsitu. Siiski sundides end täitma arsti korraldust, püsisin voodis. Vaibal segipaisatud raamatud, ajalehed, aja kiiremaks möödumiseks kiskusin und. Maja täielikus vaikuses kuulsin ootamatult ukse taga kobinat, tasast koputust. Tõstes pead hüüdsin: – Kes seal on? Vastus vaikses naisehääles rahustas mind. Juhatasin võtme asukoha väljaspool ust, mati all. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 23/10/2016

“Vaba kui lind” – Emo Mei

231020160001Romaan

Autor – Emo Mei

Pikkamisi liigub sadama muulide vahele madal rannasõiduaurik. Raudkere viimse võimaluseni täislaadungi tõttu veepiiride all, tundub sel viisil liiga pikaks jäänud korsten nagu sini-must-valge triibuga märgitud pardi kael, õieli valvamas ühtaegu saaki kui ka vaenlast.

Reisijate koondumisest sillapoolsele küljele vajub raske kere sügavalt kallakuti. Ahtrist, laudlatrite vahelt paistavad kariloomade kondised seljad. Tross vihiseb õhus ja püütakse kinni sillal ootavate töömeeste poolt. Kiiresti on see pollari ümber. Laevakere väriseb trossi pingutades nagu ketti aheldatud suur koer. Masinad trambivad tumedalt kere sisemuses. Pikkamisi liibub ta vastu silda. Maabumissilla ots peatub õhus, rahva peade kohal. Maabub siis sinna, kuhu on määratud, kahe korralikult riietatud kontoriametniku, piletite kontrollijate ette. Tunne, pikaldane maarahva mass hakkab pigistuma käiku, hargnedes siis sillale. Enamikul neist on laevast sillale asudes piletid hammaste vahel, sest käeotsas on see, mida peetakse tarvilikuks endaga kohe kaasa viia. Tagasi laeva saab hiljem ainult tüürimehe eriloal. Siis tuleb ka igale mahajäänud kotile-pambule võtta pagasikviitung, ja see maksab raha.

Varsti on rahva järjekord treppidel, ülal teisel korral asuvas kontoris. Ametnikul leti taga algab kiire töö, pagasi saatekirjade otsimine, raha sissekasseerimine. Samal ajal heliseb telefon lakkamatult ta selja taga seinal.

Keeran selja vastu akent, sest mu huvipunkt on nüüd ruumi sisemuses. Olen esimest nädalat sel töökohal ega oska end seepärast veel kuidagi kasulikuks teha. Kuid mul on kindel soov ja tahe õppida. Kui on seda õppinud teised, siis õpin ka mina, on mul kindel usk. Summutan vapralt kahtluse varju, kas jõuan nii ruttu omandada osavust ja kiirust, et ühel ajal õiendada rahvaga, telefoniga ja lugeda ning vahetada raha. Mulle öeldi, et pean jälgima toda noormeest selles tegevuses, sest teda tuleb mul asendada ta äraolekuil. Loodan südamist, et neid kordi ei tule liiga palju. Loe edasi…

IMGEessõna

Wladyslaw Stanislaw Reymont (1867-1925), kirjanik, kelle elust ja loomingust tuleb siin öelda mõni sõna, on hästi tuntud eesti lugejaile grandioosse romaani “Chlopi” (Talupojad) autorina.

Peamiselt selle romaani tõttu, mis äratas enda vastu kogu kultuurimaailma tähelepanu, sai autorile osaks teise poola kirjanikuna peale Sienkiewiczi kõrgeim kultuurne tunnustus kirjandusliku tegevuse eest, nimelt Nobeli auhind (1924). See väline tunnustus ütleb meile kõige selgemalt, et tema isikus ei ole meil tegu mitte ainult suure poola kirjanikuga, vaid maailmakirjanduse suurvaimuga.

Ent meid ei või huvitada ainult Reymonti teosed – väga huvitav on ka kirjaniku isiksus inimesena ja väga huvitav on ka ta elu, mis omaette juba tundub kireva ja haarava romaanina. Loe edasi…

120520160001b“Kõrkjad tuules”

Autor Grazia Deledda

Tõlkinud M. Pärna

Sari Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1935

****

Eessõna.

Nobeli akadeemia tõstis 1927. a. itaalia kirjanikule Grazia Deledda´le määratud auhinnaga esiplaanile autori, kes seni oli väljaspool Itaaliat võrdlemisi vähe tuntud. Selle vähese euroopalise kuulsuse põhjuseks oli enne kõike Deledda loomingu liiga tugev juurdumine oma kodupinnas. Itaalias nautis ta juba ammu suurt populaarsust kui kirjanik, kelles ta kaasmaalased ja eriti laiemad hulgad nägid enda tundeelu ja oma lähema ümbruse otsest kajastust. Seda võõramana pidi ta aga paistma väljaspool ja seda enam, mida kaugemal olid ühe või teise maa tunde- ja mõtteharjumused tema kodumaa omist. Kuid Itaaliaski esindas Deledda loomingu valdavam osa ainult üht eriringkonda ja nimelt Sardiinia saare omapärast ja mõneski suhtes veel ürgset eluringi, kust Deledda oli pärit. See regionaalne sidevus võis Itaalia kirjandusmaailmas olla aga enam soovituseks kui menu takistuseks, on ju itaalia kirjandusele olnud peaaegu alati omane tugev regionaalne grupeerumine. Eriti ilmne ja ajavaimuga kokkukõlas oli see kodunurgaharrastus läinud sajandi lõpul, mil Deledda astus kirjandusse.  Loe edasi…

110520160001bBuddenbrookid. Ühe perekonna langus

Autor – Thomas Mann

Sari: Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1936

Saksa keelest tõlkinud Jaan Kangilaski.

****

Eessõna

“Minu päritolu,” ütleb 1904. a. “Buddenbrookidest” rääkides Heinrich Mann “on kõigile täpsalt teada minu venna kuulsast romaanist.” Pärast seda, kui me kahe paksu köite vältel olime olnud hansa-kaupmehed, said meist romaani vere juurdetuleku tõttu – Nietzsche järgi tekitab see neurasteenikuid ja artiste – lõppeks kunstnikud.” Sellega on kõige autoriteetsemalt tõendatud käesolevaga eesti lugeja ette ilmuva Thomas Manni suurromaani perekonna-biograafiline iseloom.

18. sajandil õmmelnud rõivaid tublidele kodanikkudele, olid Mannid esialgu peatunud Wismaris, hiljemini üle kolinud Lüübekisse. Thomas Manni vaar-isa juba puistas seal vilja purjekaist aitadesse ja vastupidi, vanaisa laiendas ettevõtet ja sai konsuliks, isa aga koguni kodulinna teiseks pürjermeistriks. Panetanud soolastest meretuultest, tähtis ja kinnine, avaldas vana patriitsi sugu oma väärikust nii sadamas kui salongis, nii kontoris kui raekojas. Ühes viljaga voolas raha, voolas aeg, muutusid kombed ning olukorrad, ja senaator-kaupmehe poegadest said kirjanikud.  Loe edasi…

090520160001 Bunin

Enter a caption

Nobeli kirjanduslik auhind 1933. a. määrati vene luuletajale ja novellistile Ivan Buninile, keda mõned ajalehed ristisid sel puhul “XX sajandi Turgeneviks”, kuna kirjaniku loomingus tõepoolest leidub jooni, mis õigustavad sellist kõrvutamist.

Ivan Aleksejevitš Bunin on sündinud 10. oktoobril 1870. a. Voroneži linnas vaesunud mõisniku pojana ning kuulub aadlisugukonda, millest on võrsunud esimene vene naisluuletaja Anna Bunin ja kuulus poeet Vassili Žukovski. Kirjaniku lapse- ja noorukipõlv on möödunud väikese “aadlikkude pesa” miljöös, mis otsustavalt mõjustas kogu ta loomingut. Ta käis Jeletsi linna gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud seda, vaid õppis edasi isa mõisas oma vanema venna juhatusel. Nagu Turgenevgi, Bunin debüteeris värssidega ning 17-aastasena avaldas oma esimesi luuletisi. Alates a. 1889 teotses ta ajakirjanikuna ja teenis mitu aastat Poltava “zemstvos”. 1984. a. ilmus ta esimene novell, mille puhul tuntud kriitik Mihhailovski kirjutas autorile, et temast saab “suur kirjanik”. Loobunud teenistusest, Bunin siirdus Peterburi ja Moskva, kus tutvus Tšehhoviga ja teiste tähtsamate vene kirjanikkudega. Tema tolleaegsed luuletised ja esimene novellikogu (a. 1897) ei äratanud erilist tähelepanu. Alles käesoleva sajandi alguses “Znanije” kirjastusel ilmunud Bunini teosed, eriti tema meisterlikud novellid tegid kirjaniku nime kuulsaks laiemates ringkondades ning a. 1909 ta valiti auakadeemikuks. Intensiivse kirjandusliku tegevuse kõrval Bunin on palju reisinud nii Euroopas kui ka Aafrikas ja Aasias, leides igal pool poeetilise inspiratsiooni allikaid. Pärast 1917. a. oktoobrirevolutsiooni ta lahkus Venest ning elab praegu Lõuna-Prantsusmaal, kus tema sulest on ilmunud veel terve rida silmapaistvaid teoseid (“Kornet Jelagin´i kohtuasi”, “Mitja armastus”, “Arsenjevi elu” jt.).  Loe edasi…

08050160001 bKäesolevas raamatus leiab lugeja allpool esitatuna “Odysseuse” muinasjutud tuntud Saksa luuletaja Gustav Schvabi (1794-1850) ümberjutustuses, mis esimest korda ilmus Saksamaal a. 1837 tiitli all “Die schönsten Sagen des klassischen Altertums”. Kuna Schvabi “Trooja muinasjuttude” ümberjutustus peale Homerose lugulaulu ka veel teistel kirjanduslikkel allikail põhineb, on käesolev teos Odysseusest rajatud ainuüksinda Homerose teisele suurele eeposele “Odysseia`le”, mis Greeka algkeeles koos seisab 24 laulust ja peale 12.000 värsi sisaldab. Ümberjutustuse vormi peale vaatamata on Schvabil ka siin, nagu “Trooja muinasjuttudes”, korda läinud nii idee kui stiili poolest ühtlast ja veetlevat teost luua, milles samuti tundub see romantiline õhkkond, mis valitses Saksamaal mineva aastasaja algul ja ennustas humanistlise hariduse võimsat arenemist antiikaja mõjul; teiselt poolt tundub aga ka Homerose luule pitser, see “jumalik keha, mis särab isegi läbi lihtsa proosa-rüü”, millesse ümberjutustus tema on riietanud. – Meie peataksime alguses natukene “Odysseia” sisu juures.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 13/03/2016

“Homeros´e Ilias. Prof. P. Baumani sissejuhatus.”

Ilias 1Autor – Gustav Schvabi

Tõlkija – A. Tammsaare

Sissejuhatuseks.

Oleviku tähtsamaks kultuuriliseks jõuks on tema minevik; Euroopa kultuuriline elu ei ole täielikult mõistetav ilma Euroopa mineviku tundmiseta. Need üldtunnustatud laused on maksvad kõigi kultuurelu avalduste kohta, olgu see üksikute rahvaste poliitiline või majandusline arenemine, kirjandus, kunst, teadus jne. Üheks tähtsaks kauge mineviku päranduseks on ka üksikute rahvaste muinasjutud (müütosed), mis kõnelevad suurte muinasaja kangelaste tegudest, nagu meie neid tunneme rahvaluule teoste järel, osalt ka teiste allikate põhjal. Niisugused kõige tähtsamad rahvaluule teosed on greeklaste Trooja muinasjutud, soomlaste Kalevala, eestlaste Kalevipoeg ja teised.

Meil tuleb siinkohal peatada peaasjalikult Greeka müütoste juures, mis olles koondatud suurde tsüklusse jutustavad muistse aja kuulsa Trooja linna piiramisest ja valdamisest greeklaste poolt. Käesolevas köites leiab lugeja allpool esitatuna “Trooja muinasjutud” tuntud Saksa luuletaja Gustav Schvabi (1794-1850) ümberjutustuses, mis esimest korda ilmus Saksamaal a. 1837 tiitili all “Die schönsten Sagen des klassischen Altertums.” See Schvabi ümberjutustus on üks parematest maailma kirjanduses ja Saksamaal peetakse teda samal maal ilmunutest isegi kõige paremaks, mida ka asjaolu tõendab, et teos a. 1921 36-s trükis võis ilmuda.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 28/02/2016

“Päikese kutsel” – Leho Lumiste

090120160006Matkakirju Euroopa katuselt.

Autor – Leho Lumiste

Pühal maal

Saalomoni seedrid

Juba Saalomon oma lauludes ülistas Liibanoni ja kasutas oma võrdlusis selle maa ilu. Näiteks kõneleb ta oma pruudist, kelle “riiete hais on kui Liibanoni hais”, kelle “nägu on kui Liibanon, väga kallis kui seedripuud” ja kelle “nina on kui Liibanoni torn, kust vahitakse Damaskuse poole”. Ka kasutas Saalomon Liibanoni seedreid templi ehitamiseks Jeruusalemmas.

Sõna “Liibanon” pärineb araabia keelest ja tähendab tõlkes – valge mägi. Selleks nn. Valgeks mäeks on 160 km pikk mäestik, mille üks tipp on isegi 3066 m kõrge. Mäestiku lamedail kõrgnõlvadel elanikud kasvatavad lambaid ja kitsi, madalamail nõlvadel aga lõunamaa puuvilja, oliive, viinamarju, tubakat ja mooruspuid.

Vanaaja kuulsaist seedrimetsadest on alles veel ainult üksikud salud, kõik muu raiuti ja kasutati, sest Liibanoni seeder on kuulus tarbepuu: värvilt helekollane kuni punakas ja igati peenetoimeline. Puu ise kasvab kuni 40 m pikaks ja omab läbimõõdu kuni 4 meetrit. Ka lõhnab see puu. Seda oma seedriõli tõttu, mida varem kasutati “magusaks haisuks” (suitsuna templeis) Jumalale ja ka balsameerimiseks. Peale Jerusalemma templi ehitati Liibanoni seedreist ka Diana tempel Efesoses ja rohke hulk Idamaa kirikuid. Loe edasi…

Posted by: libarebane | 14/02/2016

“Nigul Eitea uperpallid” – Tõnis Migagu

Nigul Eitea MigaguAutor – Tõnis Migagu

Jüri Lauritsa lahkel loal on Pärnumaa ranniku olude käsitlemisel kasutatud tema käsikirjalisi mälestusi

Eellugu

Kõik teed, mis viisid Hiiu mereröövli krahv Ungern-Sternbergi mõisa poole, olid täis aeglaselt sammuvaid inimesi – peremehi, saunikke, sulaseid ja lesknaisi. Oli toodud käsk, et kõik perekonnapead, igast leibkonnast üks, peavad ilmuma esmaspäeva hommikul kell kümme mõisa perekonnanimesid saama. Inimesed olid sügavas mures ja arutasid rahutult, missuguse viguri krahvihärra või mõisavalitseja jälle on välja mõtelnud – milleks on vaja uusi nimesid, kui ju kõigi nimed seisavad kirikukirjas ja vakuraamatuis? Oldi ühesuguses arvamises, et uued nimed toovad ka uusi makse, teopäevi, või mõlemaid korraga. Terve valla kokkuajamine ei meeldinud ka valitsejale ja opmanile – kaduma läks hulk tööpäevi.

Rahvas kogunes mõisa kontori ette juba varakult, enne kella kümmet – hilinejat võis oodata soolane keretäis. Pika ootamise järel ilmus trepile valitseja ja haugatas: “Kas kõik on siin? Vastati, et ei puudu keegi, isegi haiged olevat vooditest välja tulnud. Valitseja lahkus, jättes inimesed opmani hooleks. Opman vaatas uhkelt üle inimeste kogu ja lausus:

“Armulise keisrihärra käsul peab mõis andma igale perekonnale vamiilinime. Milleks seda vaja, seda mina ei tea. Uued nimed ei tee teid söönuks ega kaota ka laiskust teie kontidest. Krahvihärra on keisrihärra truu alam ja täidab käsu. Aga kust pean mina teile need nimed välja kraapima? Igaüks tahab saada muidugi kõige ilusamat. Seepärast valigu igaüks endale niisugune nimi, mis talle kõige rohkem meeldib, olgu see “taevas” või “põrgu”, “ingel” või “kurat”. Ei tohi võtta ainult saksa nimesid – talupojal olgu talupoja nimi! Kui üks nimi juba on kirja pandud, siis teised seda võtta ei saa. Mõtelge ruttu, mul ei ole aega raisata!”

Kontorisse mindi viiekaupa. Et inimesed teaksid, missuguseid nimesid enam ei saa võtta, hõikas kirjutaja iga kirjapandud nime välja.

Esimestel oli ilusate nimede leidmine kerge: võeti Truumees, Ausmees, Ausmeel, Kõvamees, Tarkpea, Meremees ja sellelaadilised. Meeldivate nimede tagavara lõppes peagi ja tuli leppida keskpärastega. Võeti talude ja ametite nimed, appi võeti ka loomade, lindude ja kalade nimesid. Kõhklejaid aitasid nõuannetega teised. Läksid käiku ka pilkenimed. Lesknaine, kes tihti pistis jutusse sõnad “Oh sa taevaristike!”, sai nimeks “Taevaristike”.

Aeglane Masa Nigul jäi viimase viie hulka. Ta oli valmis vaadanud mitu ilusat nime, aga need võeti ära enne teda. Viimaks jäi ta peatuma kahele kas Masa või Org. Jõudnud opmani ette, kratsis ta kukalt ja ütles: “Ei tea, kas võtta…” Kaugemale ta ei saanud. Kärsitu opman kähvatas: “Ei tea – ilus nimi! Sinu nimi on Eitea.”

Ametlik nimi Eitea pandi mõisa- ja kirikukirja, rahva suus jäi nimesaaja edasi Masa Niguliks. Samuti jäid esiotsa paberile ka kõik “ilusad” nimed. Opmanile jäi õigus: uued nimed ei teinud inimesi söönuks, ning tühi kõht ja raske teoorjus hoolitsesid selle eest, et mõisapõllul töötajate kehast “laiskus” ei kadunud.

Pärast teoorjuse kaotamist kadus nimi Eitea Hiiumaalt. Selle kandjad asusid “suurele maale” Tõstamaa rannikule. Algul naabrid muigasid naljaka nime üle. Küsiti, et kas nimi Eitea ei tähenda nimekandja rumalust. Hiidlane andis paraja vastuse: “Sinunimelisi leidub igalpool nagu kirjusid koeri, aga Eitea on maailmas ainuke!” Loe edasi…

Posted by: libarebane | 07/02/2016

“Ainult üks aasta” Keete Ainver

Keete Ainver ainult 1 aastaAutor – Keete Ainver

1.

Hannes sammus mööda Kastani tänavat Riia maantee suunas. Ta tuli Kesk tänavalt, kus ta oli endale korteri leidnud oma endise õpetaja Anton Kormeti juures.

Seni oli Hannes tavatsenud pühapäeviti jalutada koos Kormetiga, eriti kui oli niisugune ilus sügiseilm kui täna. Aga nüüd ei olnud Kormetit kodus. Ta oli sõitnud Tallinna oma vanema tütre juurde, pärast seda kui oli sellelt saanud telegrammilise kutse: “Peeter kolis ära tule kohe Hella”.

Peeter oli Anton Kormeti väimees. Ta oli seni töötanud välisministeeriumis, kus tal Hannese teada ei olnud mingi tähtis koht. Ent niihästi Kormet kui ka Hannes mõistsid kohe, mis see telegramm tähendas. Peeter Kaarup oli vangistatud ja tema naine, kel oli kaks väikest last, ei osanud esimeses ahastuses pöörduda kellegi muu kui oma isa poole.

“Mis jääb nii meie rahvast järele?” mõtles Hannes, sest Kormeti väimees ei olnud ainuke, kes oli areteeritud. Iga päev, mis läks, tõi teateid uutest vangistamistest. Inimesi kadus päeval ja ööl. Eriti öösiti koputati ustele ja veeti mehi ja naisi minema nende kodudest.

Hannes oli Riia maanteele välja jõudnud.  Loe edasi…

Posted by: libarebane | 31/01/2016

“Ülekohus ei seisa kotis” Tõnis Migagu

Ülekohus Migagu

Enter a caption

Autor: Tõnis Migagu

Proloog 

Rist maantee ääres

Pikkade vurrudega koljat, kunagine vene keiserliku kaardiväe veebel, pärast seda politseikordnik, nüüd Sakermuse kõrtsmik Jaaksaar seisis pilvis näol leti taga. Oli küll laupäeva õhtu, kõrts poisse täis, kemplemist ja müra küllalt – kõrts mis kõrts! – aga lärmitseti kuivalt. Poisid hoidsid oma janu ja rahapungi naaberkõrtsi jaoks, kuhu oldi minemas sealsete poistega jõudu katsuma. Oodati veel ainult Tõhu Villemit, ilma kelleta kaklus ei olnud kaklus.

Villem saabus, läks leti äärde ja käratas: “Kuus õlut! Kel janu, tulgu jooma!”

Tekkis üldine janu – kes asusid Villemi õlle kallale, kes tellisid seda ise. Jaaksaare taevas selgines: tekkis lootus, et poisid täna sõjaplaanid jätavad ja tema õllele au andma jäävad.

Äkki kõlas väljas pauk ja natukese aja pärast teine. Need ei häirinud kedagi – Rekutaooma suur mets oli läheduses ja salaküttidest ei olnud puudus. Pea kuuldus metsa poolt kanget aisakellade plärinat, mis kiiruga lähenes. Poisid ruttasid õue vaatama, kes, kurivaim, nii ülejala ajab. Mõõdukal sammul läks neile järele ka kõrtsmik.

Ei olnud vaja oodata. Postvanker kihutas kõrtsi ukse ette ja peatus seal nõksuga. Postipoiss pukis karjus: “Röövlid, mõrtsukad!” Poisid vaatasid kohkudes metsa poole. Kõrtsmik pahandas: “Kus need röövlid ja mõrtsukad sul on? Püksis või?

Postipoiss kogeles lõdisedes: “Metsas lasti meie peale kaks pauku!” Loe edasi…

Posted by: libarebane | 24/01/2016

“Joosep ja Potivari naine” – Tõnis Migagu

Joosep MigaguAutor: Tõnis Migagu

Eellood

Heal lapsel on mitu nime. “Hea lapse” au sain küll harva, aga nime oli mul mitu. Ametlikult olin Joosep Tobias, Andrese poeg. Joosepi vastu ei olnud mul midagi. Piibli Joosepit seati meile, poistele, eeskujuks nii valla kui kihelkonnakoolis, ehkki Potivari naist meid kiusamas ei olnud. Poisikesena meeldis mulle ka võõras nimi Tobias. See oli midagi muud kui Kõiv, Kuusk, Vares, Harakas või teised loomade või asjade nimetused. Aga kui lugesin Apokrivast, et Tobias oli see loll, kes heitis murule magama lahtiste silmadega, nii et linnud võisid ta silmad ära reostada, siis hakkasin endale uut nime otsima, vähemalt koolis. Muidu võis juhtuda, et mõni poiss Tobiase nime Apokrivast üles leiab ja minult kaastundlikult küsib, kas mu silmad on juba puhtad. Ja mis pärast juhtub, sellele oli jube mõtelda. Poisid narrisid üksteist, kuidas mõistsid ja ei jätnud selleks ühtki juhust kasutamata. Pealegi oldi mulle kui kooliõpetajate paipoisile kade. Ilusat nime on raske leiutada. Leidsin viimaks, et kõige parem on nimest kaks lõputähte ära lõigata ja saada nimi “Tobi”. Tobi tähendab piibunosu, ja piip seisis meeste keskel lugupidamises. Nime kehtimapanemiseks läks vaja diplomaatiat. Ütlesin ühele poisile nagu juhuslikult, et küll oleks hull, kui “Tobias” “Tobiks” muudetakse ja mulle piibusse tubakat pakkuma hakatakse. Sellest oli küllalt: juba järgmisel päeval olid poisid üksteise sabas mulle sammalt või muud puru piibu jaoks pakkumas. Teesklesin vihastamist. See otsustas. Varsti nimetasid mind õige nime järgi ainult kooliõpetajad. Kaaslastele oli “Tobi Joss”. Ja oli otse uskumatu, kui kiiresti see nimi ka ümbruskonnas levines. Alles jäi küll ka senine nimi “Mõisa Andrese poiss”. Vanematele olin lihtsalt “poiss”, ehkki kaks nooremat venda mulle järgnesid. Õdedele-vendadele olin “Joss”. Mõisa ametnike naised sõimasid mind “sepa jõmpsikaks” või “sepa kutsikaks”. Seisin sõjajalal nende ja nende hellitatud võsukestega.  Loe edasi…

« Newer Posts - Older Posts »

Kategooriad