Posted by: libarebane | 12/04/2020

“Hoidkem elavana vaba eesti kirjandus!”

Teataja Nr.2 25.1.1964Teataja nr. 2 / 25. 1. 1964

 

Mõttevahetus kirjanduselu murede ja päevaprobleemide üle

Kas aeg – 1963. a. südasuvi – ja koht – Näki talu idülliline ujumissild on õigeks hetkeks ja paigaks, kus kõnelda eesti kirjandusest ja selle avaldamisprobleemidest? Kas indiaanlastelt võetud maa meie ümber oma kunagiste uhkete asukate märkideta haudadega ei ole nagu ähvardus, ehkki päikeseküllane õhk on kuiv ja kuum, helisev elust ja eesti laste muretuist kilkeist? Kas ei ole nagu kadu kuulutus isegi nii meeldiv ja otse uimastav vee langemise kohin üle paisu ajast rohekate palkide, murdunud kivi ja roostetanud turbiinivõllide? Just eriti see! Kui hiljuti – alles sajandi algul – oli selles veekohinas töö ja leib poolele sajale perekonnale. Siit pole üle käinud sõdasid ega põgenemisi, ometi on nende inimeste eluasemete alusmüüridki maetud vohavast taimestikust, metsviinapuust ja surnuaialikkust sisendavaist seedreist. Tahtmatult tekib meie meeldiva ümbruse minevikule mõeldes rahutus ja koguni kartus tuleviku ees. Kui lühike – kui imelühike – oli nende töökate, edasirühkivate inimeste ring siin ehitades ja luues, sest nad olid läbi lõiganud vaimsed juured oma rahvaga!

Selles tunnetuses tõden, et vaevalt leiduski eesti pagulaskirjanduse probleemide aruteluks veel sobivamat paika. Kirjanduslik looming on iga kaduva generatsiooni mälestusmärk eelkõige iseendile. Ja nii läheb me jutt loomulikult hetkel eesti kõige suurema ja tähtsama raamatu – prof. A. Saareste “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” – väljaandmise juurde, mille raske koorem lasub Kirjastusel Vaba Eesti. 

Kirjanikud Arved Viirlaid ja Hannes Oja on eesti vaba kultuurielu keskseid kujusid Kanadas. Nad ei piirdu ainult loomingulise tööga – pingutava leivateenistustöö kõrval -, vaid ei väsi ka praktilises tegevuses eestvedaja rasket koormat kandmast. Kõigele lisaks tegutseb A. Viirlaid Eesti Kirjanike Kooperatiivi ja H. Oja Kirjastus Vaba Eesti esindajana Kanadas. Mõlemad on ka olude sunnil oma kulude ja kirjadega välja andnud oma luuletuskogusid ja ise neid levitanud. Sellepärast tunnevad nad meie kirjanduse praktilisi eluvõimalusi ja meil on põhjust tähelepanuga kuulata nende jutuajamist, kuulata ja arvestada, et me kõik kanname kaasvastutust olukorra kujunemise eest. 

Viirlaid: Mõlgutades mõtteid vaimse loomingu mälestusmärkidest, on prof. Saareste sõnaraamat ju midagi erakordset – tuntud teadlase elutööna valmiv monument ühele vanimale Euroopa kultuurkeelele, mis vaatamata oma eale on üha arenev ja arenemisvõimaluste poolest koguni noor ja elujõuline keel. Et kodumaata rahvakilluke on julgenud endale võtta taolise suurteose väljaandmise ülesande, siis võime sellele vaadata kui ausamba püstitamisele Eestile. Huvitav, kui kaugele oleme ettevõttega tegelikult jõudnud?

Oja: 
– Vaatamata ülisuurtele raskustele, mis selletaolise raamatu väljaandmisel normaalseiski oludes tuleb ületada, võiks sõnaraamatu senist ilmumissagedust pidada normaalseks. Seni on ilmunud neli vihiku aastas, see on ka piir, mida prof. A. Saareste jõuab trükivalmis korrigeerida. Meie tuntud keelemehel täitus hiljuti 70 a. ja pingeline töökoormus võib ohtlikuks kujuneda tervisele. Käesoleval kevadel ilmus kolmas köide, s. t. seni on ilmunud 18 vihiku. See külg raamatu väljaandmisel on normaalne, kui üldse saab “normaalseks” pidada olukorda, et sellise suurteose koostamise hiiglatöö, ka tehnilise töö peab ära tegema üksainus inimene. Tavaliselt on selliste teoste koostamise taga terve teadusliku instituudi tööjõud ja ressursid.
Hoopis raskem on olnud teose majandusliku külje raskuste lahendamine, õieti teose ilmumise ime säilitamine. Seda väljaannet jälgitakse suure huviga Kodu-Eestis. Võiks ütelda kahel pinnal. Teadlased ja rahvuslikult tunnetavad inimesed tunnevad aukartust pagulaseestlaste vaimse jõu suuruse ees; poliitilised ametimehed aga kardavad, et see vaba vaimu monument kipub nende propagandatorne varjutama ja ootavad igatsusega raamatu ilmumisraskusisse lämbumist.

Viirlaid: Oma kogemuste ja tähelepanekute põhjal kardan, et meie kirjanduse õitseajal võõrsil on möödas. Ilmuvaid teoseid ei haarata enam õhinaga nagu paguluse algaastail. Luuletuskogude vastu tuntakse vaevalt veel huvi. Võimalused eesti vaba kirjanduse arenguks on kujunemas troostituks just lugejate kasvava loiduse, mitte loojate väsimise tõttu. Muret tekitav on seetõttu küsimus: kui suured on reaalsed võimalused sellise kapitaalteose nagu “Eesti keele mõisteline sõnaraama” väljaandmiseks?

Oja: 
– Sellise teose väljaandmine eeldab vähemalt 800 ettetellijat. Selle arvuni kirjastus seni aga pole jõudnud. Kahjuks! Järelikult on kirjastus pidanud võlga tegema ja see summa tõuseb suuremaks iga ilmuva vihuga. Rootsi osas on tellimiste hankimisel tehtud tugevat tööd ja see osa eesti pagulaskonnast ongi peamiselt majanduslikuks kandjaks. Kanada ja Ühendriikide eestlased peaksid aga selle rahvusliku suurürituse mõtet hoopis enam mõistma ja kohe appi tulema. Just kodu-eestlastele näitamiseks, et suudame kokku hoida ja ülesehitada oma kultuurivara.

Viirlaid: Sa mainisid 800 ettetellijat. See on tegelikult väike arv, kui mõelda sellele, et üle kümne aasta tagasi müüsin ainult Inglismaal oma kumbagi luuletuskogu vähemalt tuhat eksemplari. Väliseestlaste mentaliteet on kahjuks aga muutunud. Oleme võimelised täitma aktuse- ja teatrisaale, ehitama kirikuid ja eesti maju, tööstusi ja õitsvaid ettevõtteid igal alal. Me lapsed on koolides esikohtadel ja noored teadlased täidavad ülikoolides hämmastaval arvul kateedreid. Aga kui leitakse, et toas on dekoratsiooniks juba mõned raamatud, loobutakse nende juurde muretsemisest. Unustatakse tõsiasi, et autorid üksinda ei suuda ühtki oma teost välja anda. Kirjandus vajab pidevat toetust ostjaskonna näol. Sada köidet raamaturiiulil täna ei garanteeri ühegi ilmumise homme, kui seda üht keegi enam oma raamaturiiulile ei soovi. Piltlikult toimub siis selle ühe mittesoovitud teosega eesti vaba kirjanduse lõpp – see traagiline seik, mida punased me kodumaal on nii kaua asjatult ette kuulutanud ja oodanud. Ka sõnaraamatu tutvustamine on olnud küllaldane? Kardan, et mitte. Olen kohanud üsna hiljuti veel inimesi, kes ei tea näiteks, mis on Eesti Kirjanike Kooperatiiv, ehkki juba kümme aastat on selle autorite poolt organiseeritud kirjastuse väljaandel ilmunud enamus eesti uudisloomingut.

Oja: 
– Sõnaraamat, kuigi see on juba aastaid ilmunud, on avalikkuses väga vähest tähelepanu leidnud. Isegi tavalised eesti raamatute retsensendid pole seda vaatlusaluseks võtnud, arvatavasti jättes selle kõrgteadusliku töö vastavate erialateadlaste analüüsitavaks. Nii on suurteos valminud otsekui väljaspool eesti pagulaskonna otsest kontakti. Otsena kontakt on olnud siiski nende 500-ga, kes teost pidevalt on omandanud. Need kaasaelanud eesti keeleteaduse suurima tähtteose sünnile.
Siia mandrile on sõnaraamatu kohta saadetud tohutult mitmesugust reklaami, aga reaktsioon on sellele olnud väike. Rootsis saadeti kunagi tutvumiseks massiliselt välja teose 1. vihiku. Ehkki palju läks kaduma, oli see siiski võimalus teoste tutvustamiseks ja andis ka hädavajalikke tulemusi. Võib-olla annaks ka siin mandril sama võte mõnevõrra tagajärgi. Nii oleks inimestel otsene võimalus teosega tutvuda, mida ju väikesed reklaamlehed kuigi ilmekat ei suuda teha. Kuid meie inimeste ükskõiksus on suur! On küllalt juhuseid, et inimene on saanud sõnaraamatu proovivihu ja selle koguni tagastanud, kuid mõne aja pärast sõnaraamatust juttu tehes vastab, et ta pole kunagi kuulnudki selle ilmumisest!

Viirlaid: Tean, et reklaamilehtedest on siin vähe abi – kannatame reklaami uputuse all, kuid informatsiooni meie kirjanduse ja kultuuritegevuse kohta ei tohiks sellesse süvenemata ja ükskõikselt kõrvale heita, sest seal räägitakse meie rahvusliku tuleviku küsimustest. Aga samas tean ka Eesti Kirjanike Kooperatiivi esindajana Ameerika mandri eesti lugeja kasvavat loidust kirjanduse vastu. See on seda valusam, et olen oma rahvuskaaslasi pidanud – ja pean üha – ümbritsevast miljööst vaimselt peajagu kõrgemaks. Ma ei saaks näiteks mitte ühtki eestlast võrrelda Kanada miljonäriga, kelle kodu on täis üle maailma kokkuotsitud “imesid”, masinaid ja mugavusi, ujumisbasseine raidkujudega, kuid kelle seintel ilutsevad trükipildid ja kelle majas ei leidu ühtki raamatut! Kui vaadelda ajakirjades või näha TV-s siinse mandri nimekate filminäitlejate või mõjuvõimsate isikute kodusid, siis on enamikel juhtudel otse masendav raamaturiiulite kasinus. Kui eestlased eurooplastena ja ühe vana kultuurrahva liikmetena on hakanud taolistest piltidest eeskuju võtma ja pidama raamatut “ebamoodsaks” oma eluruumides, siis ei ole küll enam midagi loota. Minu arvates võidab maailmas see ideoloogiline pool, kel on parem raamat, s. t. kelle vaim on noorem, tugevam ja tervem. Just eriti vaimsete väärtuste hindamisel peaksid eestlased oma ümbrusele eeskujuks olema, nii nagu nad on seda paljus muuski. Vahest oleks siinjuures otstarbekas mainida midagi sõnaraamatu iseloomust?

Oja:
– Sõnaraamatu iseloom on erisugune. See pole ju võõrsõnade leksikon ega õigekeelsuse sõnaraamat, kuigi ta ka viimase funktsioone osaliselt täidab. See on inimpõlve kestnud teadusliku töö suurvorm eesti keelest selle mõisteid lahkavas vormis. See on niivõrd ulatuslik keelealaline töö, et on juba praegu suurt huvi äratanud teiste rahvaste keeleteadlaste juures. Eestlasile, kes oma keelt hindavad, on see kogu eesti keelepruugi koondamine ühe teose ulatuses.
Kõigile neile, kes ootasid ja otsisid õigekeelsuse küsimusi lahendada aitavat käsiraamatut, olgu lohutuseks teadmine, et teose lõpus ilmub tähestikuline sisuloetelu, mis hõlbustab sõnaraamatu kasutamist ka õigekeelsuse käsiraamatuna.

Viirlaid: Millise koha omaks uus teos sinu arvates paguluse raamaturiiulil?

Oja: 
– Meie keelepruugi üha kitsenev mõisteteala tingib, et selline raamat on pagulaskonna keele säilitamiseks ja isegi rikastamiseks hädavajalik. Kui veel mitte praegu, siis ehk üsna lähemal ajal, vajavad paljud meist, eriti nooremad, sellist eesti keelt käsitlevat käsiraamatut. Aga kõigile neile, kes tajuvad võõrkeelse miljöö ümbritsevaid ja koondavaid mõjutusi, on teose najal suuri võimalusi keelelist nõtkust ja väljendusrikkust suurendada. On kartlikke, kes on väitnud, et teos ei suuda neid haarata; kes ei suuda teosest just üht või teist sõna leida, on olnud liiga kiired otsustajad. Teose valmimise aeglase arengu juures kaotatakse nagu jälgimise side. Aga see tuleb tagasi kui korda raamat tervikuna meie kodudesse jõuab. Meie raamaturiiulile on talle aga aukoht varutud, sest ta on rahva keelerikkuse varamu, meie keele suurim uurimusteos.
Teos on huvitav lugemismaterjalinagi. Mitmedki sõnaraamatu tellijad on ütelnud, et nad loevad iga uue vihu ühe sõõmuga ja lausa põnevusega kaanest kaaneni läbi, kuna see pakub nii üllatavalt palju meie keelekujundite rikkusi, rahvatarkuse sädelust, meie vana kultuuri mitmepalgelisi näiteid. Rohked stiilinäited, vanasõnad koos nende päritolu määritlemisega annavad mosaiigimulje, mille najal ongi meie keel üheks tervikuks loodud. Lugedes neid nüüd, mil ise neist kihelkondlikest keelealadest nii kaugele oleme lennanud, elustub meie kodumaa hoopis erilises läheduses, murdetämbrite kõlal.
Jääb ainult soovida, et meie suurteose ilmumise ime teostuks. Aga tavaliselt sünnivad imed ikka siis, kui me ise fanaatiliselt selle mõtte, idee teostumiseks töötame. Meil on vaja vaid tellijaina selle suurteose ilmumisvõimalust kindlustada. 3/4 teosest on juba ilmunud. Nüüd on viimane aeg, et kõik meie kirjanduse- ja kultuurihuvilised kaasmaalased viivitamata liituksid sõnaraamatu tellijatega ja aitaksid selle suure ürituse lõpule viia. Nüüd võivad seda teha ka need, kes algul loobusid sõnaraamatu tellimisest, kuna nad ei uskunud, et seda suudetakse paarist vihust kaugemale viia, ammugi siis lõpetada. See viiakse lõpule igal juhul, kuid me ei saa nõuda, et mõni üksik inimese selle ürituse majanduslikke raskusi ja puudujääke kannab, sest see pole mõne üksiku või ühe kirjastuse asi, see on tõesti üldrahvalik üritus. Eesti teaduse ja kultuuri ees kannavad selle teose lõpuleviimise eest kaasvastutust kõik, esmajoones aga meie haritlased ja meie küllalt suur akadeemiline pere, kes nüüd täies ulatuses peaks astuma sõnaraamatu tellijaiks. Kuid ei saa unustada ka meie paljusid organisatsioone vabas maailmas. Kui iga organisatsioon telliks ühe ainsa eks. sõnaraamatut, kas oma raamatukogule või kingiks näiteks kohalikule välismaa raamatukogule, kus see kõigile kättesaadav oleks ja ka meie kultuuripropaganda ülesannet täidaks, siis oleks sõnaraamatu ilmumise majanduslikud probleemid lahendatud. Sõnaraamatu tellijate nimed jäädvustatakse teosel lõpuköites ja see nimekiri jääb kultuurilooliseks dokumendiks nendest, kelle ühesel jõul ja vastutustundel see suurüritus teoks saab. Iga eesti haritlase, iga organisatsiooni mitte ainult südameasjaks, vaid ka aukohustuseks peaks olema, et nende nimi sellest dokumendist ei puudu. (Muidugi arvestab aga kirjastus ka neid, kes oma nime avaldamist ei soovi.) Rõhutan veel seda, et majanduslikult ei käi sõnaraamatu omandamine kellelegi üle jõu, kuna seda on võimalik saada endiselt soodustatud hinnaga ja tasumine on ka tagant järele võimalik kas ühe vihu kaupa kuus või muidu tellijale sobivates osades ja sobival ajal. Kanada ja USA eestlased peaks nüüd kohe andma puuduvad 250 tellimist. See on ju väike arv meie hulgaga võrreldes!

Viirlaid: Loodan ja usun tõesti parimat! Siin meie ümber Näki metsades on kivid kunagi USA-st tulnud lojalistide elupaikadest ja kohiseb vesi üle nende tööstuse kõdunenud tammpalkide. Meie pärast aga, kui hülgame oma keele ja kirjanduse, jäävad kivid kisendama kodumaal. Seal, kust kord lahkusime läbi tule, vere ja pisarate, et minna tagasi. Lubadusi – iseendile sõnadetagi antuid – ei saa murda. Võime kaduda võõraste maade mulda, kuid meil on kohustus oma rahva vastu – igaühel meist! Suurim, mis hetkel suudame oma rahva tuleviku heaks teha, on see, et hoiame elavas loomingujõus vaba eesti kirjanduse – mitte ainult meie endi, vaid ka nende jaoks, kes on seal. Tuleviku jaoks! Kui üks meie lahkuvaid suuri kirjanikke pidi oma surivoodilgi muret tundma eesti raamatu pärast paguluses, siis olgu meil niivõrd inimlikkust, ausust ja uhkust oma päritolumaa, rahva ja selle vaimu vastu, et järgnevalt manalasse varisev eesti kirjanik või teadlane võib ära minna südamerahus: eesti rahva vaim jääb elama!

Kodumaal valitseb suur huvi ja nõudmine “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu järele. Saatke see kingituseks või majandusliku toetuse mõttes omastele ja sõpradele. Teosel on kodumaal kümnekordne hind. Kasutage soodsaid tasutingimusi!

“Eesti keele mõisteline sõnaraamat” on ainulaadne mitte üksi oma teaduslikult tähtsuselt ja uuelaadiliselt ülesehituselt, vaid ka rahvusliku vaimse varamuna, kus selgel ja kõigile arusaadaval viisil leiab esitamist ja väljatoomist meie suurima aarde, eesti rahvakeele otse fantastiline mõiste- ja varjundirikkus.

Antud näiteist peaks piisama, et igaühte veenda selle raamatu väärtusest ja vajalikkusest igas eesti kodus, mitte üksi tänapäeval, vaid ka tulevikus. Selle olulise raamatu lõpuleviimise kindlustamiseks peaks iga eesti perekond tegema selle küsimuse enda südameasjaks ja ruttama sõnaraamatu tellimisega, mis paneks raamatu avaldamise kindlale majanduslikule alusele. 

Dr. V. Kõressaar,
Vaba Eesti Sõna, 7/4 1960


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: