Posted by: libarebane | 06/01/2019

“Komandör Fürzeni viimane lend”

 

thumbnailAutor: Tarvi Hirv

Proloog

Maandumisprotsess pani süstiku vinguma. Lõpuks oli see jõudnud tagasi Maale. Valentin kiikas aknast välja, tundes väsimust endast üle kiirgamas. Siiski ei saanud ta rahu, sest Donova koputas tasa ta õlale.
“Herr Kommandant, me peaksime valmistuma süstikust väljumiseks. Skoska on juba riides.”
Vastuseks Valentin noogutas ning tõusis ohates püsti, liikudes oma ruumi poole. Olles seal, pani ta selga oma paraadmundri. Väljast tuleva valguse käes paistsid valge ja kuldne, Austria värvid, lausa kiirgavat. Valentin liikus toast välja, saades kokku Skoskaga. Skoska oli justkui kivisein oma hästi hoitud habeme ja lühikeseks pügatud juustega. Valentin heitis pilgu Skoska mundrile ning naeratas. See oli tema koduriik Poolale kohaselt punane.
“Komandör, siin me lõpuks oleme. Viimased sada aastat sõda justkui käega pühitud.”
Valentin noogutas ning patsutas Skoska selga.
“Just nii, porucznik.”
Skoska naeratas oma auastme nimetamise juures ning vaatas otse enda ette. Varsti liitus ka Donova nendega ning nad olid valmis. Uks avanes ning nende ees seisis kolm figuuri, riides samasuguses, kuid sinises riietuses.
“Kommandant Fürzen, tere tulemast Maale. Meie oleme komisjon, mis saadeti teid välja vahetama seoses teie missiooni lõppemisega.”
Sinises riietuses mees hoidis käes virna pabereid ning ta andis need Valentinile. Valentin võttis nad vastu ning saluteeris neile lühidalt.
“Tänan. Võib paluda teie nime?”
Mees sinises noogutas ning võttis välja oma ametimärgi, näidates seda Valentinile. Sellelt võis lugeda “Euroopa Kosmoseagentuur” ning Valentin pööras Skoska ja Donova poole.
“Te kuulsite teda. Kohtume väljas, kui olete lõpetanud.”
Pöörates tagasi agentuurimehe poole, küsis ta:
“Väike jalutuskäik?”
Mees sinises oli nõus ning nad jalutasid edasi. Valentin ohkas väsinult:
“Need on Ameeriklased, kas pole? Nemad võtavad jaama üle?”
“Just nii, komandör. Nad on väga enesekindlad. Nimelt olevat nad võtnud abiks ühe Jaapani-USA ühisfirma, Erekon Industries, kes annab jaamale voolu. Sõda jättis mõlemad riigid olukorda, kus nad pidid hakkama koostööd tegema.”
Käeviipega lõpetas Valentin selle teema.
“Jätame ajaloo, härra…?”
Ta ei olnud vaadanud eriti tähelepanelikult mehe ametimärki.
“Seersant Mitchell. Ma olen inglane.”
Kehitades õlgu süütas Valentin sigareti ning ulatas paki Mitchellile. Lõpuks olid nad väljas. Mitchell haaras ühe sigareti ning süütas selle.
“Mul on kahju kuulda, et teid projektist kõrvaldati, Komandör Fürzen.”
Naeratades võttis Valentin ühe pika mahvi.
“Kõik on korras, Mitchell. Ma pean edasi elama. On paljuid, keda õpetada.”
Kaheksa minutit hiljem, olid nad missioonikeskuse ees ning viskasid oma sigaretid ära.
“Igatahes, Komandör Fürzen, õnn kaasa.”
Mitchell ulatas oma käe hüvastijätuks. Valentin pigistas tema kätt ning naeratas uuesti.
“Tänan teid, Seersant Mitchell. Kui te tahate kunagi rääkida, siis palun, teil ilmselt on mu andmed.”
“Just nii, Komandör.”
Ning Mitchell oligi läinud. Paar tundi hiljem lahkus Valentin kosmosekeskusest ning ohkas. Vormi asemel olid tal nüüd seljas tavariided ning telefon näitas, et ta oli ikka veel Berliinis. Oma suureks kurvastuseks ei saanud ta enam kasutada ühte süstikutest, et koju sõita. Siiski, vaid üks telefonikõne, ja viisteist minutit hiljem oli ta taksos, teel lennujaama. Lend koju oli veelgi sündmustevaesem.
Kui ta lõpuks Viini jõudis, läks ta esimene asjana oma lemmikbaari ning lihtsalt istus seal. Baaris näidati taustal uudiseid. Paludes baarimehel uudised kõvemaks panna, luges ta pealkirja: “Viisteist surnut süstikuplahvatuses.” Uudistelugeja alustas: “Täna, kell 5:30 õhtul, plahvatas kosmosesüstik „Habsburg“ kui teda tabas Ameerika rakett. Plahvatus tappis viisteist inimest. Ameerika valitsus on juba vabandanud ning alustanud uurimist.”
Valentin ei keskendunud enam uudistele ning liikus telerist eemale, võttes kaasa oma õlle. Istudes maha ühte kabiini, võttis ta lonksu oma õllest. Ta helistas esimesele numbrile, mis talle pähe tuli. Skoskale. Teiselpool telefoni oli kutsuv toon ja siis haigutus. Siis kõlas sügav unine hääl:
“…Valentin? Mis toimub?”
“Süstik, see lendas õhku. Kas meie vapra naissõdalase Donovaga on kõik korras?”
Teiselpool oli vaikus ning siis köhatus.
“Muidugi, ta on tagasi Berliinis. Kodus.”
Valentin palvetas kergendunult mõttes ning naeris.
“Väga hea. Kuule, ma pean minema.”
Jälle vaikus ning siis Skoska hääl:
“Olgu. Hoia end! Valentin, kuule, see oli õnnetus.”
Kõne lõppes ning Valentin läks koju, püüdes mitte muretseda selle üle, millega see kõik lõppeda võib. Telefon helises. Võttes kõne vastu, kuulis ta teiselt poolt häält:
“Härra Valentin Fürzen? Ma helistan Euroopa Kosmoseagentuurist. Meil on vaja teid kutsuda küsitlusele…”
Valentin segas vahele:
“Jah. Mis juhtus.”
Vaikus ning siis sügav ohe.
“Nagu te võibolla juba kuulnud olete, toimus süstikuplahvatus. Kuigi meil ei ole veel kogu informatsiooni juhtumi kohta, saime kahjuks teada, et plahvatus vigastas krooniprints Heinrich Habsburgi ja …”
Valentin ei kuulanud ülejäänut ning andis nõusoleku kohale sõita niipea kui võimalik. Kõne lõppedes pani ta telefoni lauale. Ameerika rakett, mis vigastas krooniprintsi? Asjad oli just läinud hullust natukene veelgi hullemaks.

Proloogi lõpp.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: