Posted by: libarebane | 28/08/2018

“Saatuslikus kolmnurgas” – Arno Raag

Saatuslikus kolmnurgasMälestusi 1939-1944

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1974

Meil vahel on nõnda kitsas
kaks surma ristati üll,
siiski südamel elupitser,
seesugused oleme küll
– Henrik Visnapuu

Saateks
Sündmusrohke aeg on otsekui paljude harjadega mägiahel, kus orud ja järskkuristikud vahelduvad kas kaljulõhendikega või tuulist ja vihmast koonuseks voolitud tuppudega ning lammorgudega. Siit või sealt mägestiku jalamilt, kuhu on hoovanud sisekihtides pulbitsevad veed, kujunevad allikad.
Sama lugu on mälestustega sellistest aegadest. Needki tungides mälu jalamile moodustavad allikana tulvava kogu.
“Saatuslikus kolmnurgas” on koguke mälupilte sellisest ajastust, kus kaks okupanti üksteise järel Eestis võimutsesid. Kõik kolm nurka on mänginud oma osa meie rahva elus, ja üks neist – venelasist punane okupant peremehetseb Eestis praegugi.
Kõik need kolm nurka on üksteise suhtes täielikud vastandid. Olen püüdnud mälus säilinud seiku vaadelda ning hinnata lähtudes vaid ühest ainsast nurgast ja selle nimi on: vaba iseseisev Eesti!
– Autor
Patchogue,
1972-1973


Läti presidendi pressireferent Eestit süüdistamas

Välisminister prof. A. Piip ütles sügisel oma raadiokõnes, et ümberkujundamine Balti riikide regioonis nõuab tihedamat koostööd nende rahvaste vahel. Selline poliitiline juhtmõte oli ilmnenud ka Läti ja Leedu valitsuses. Peeti kolme riigi välisministrite konverents ja kevadtalvel, kas veebruari lõpul või märtsi algul oli Tallinnas kolme Balti riigi ajakirjanike esindajate kokkutulek. Mina sellel konverentsil ei käinud olin seotud tööga toimetuses, kuid pärast konverentsi koju sõitvad Läti ja Leedu delegaadid peatusid Tartus. Meie välisministeeriumi ülesandel andis “Postimees” neile lõunasöögi. See toimus “Vanemuise” einelauas ja sellest ma võtsin osa.
Minu lauanaabriks sattus Riias ilmuva “Briva Sheme” esindaja, kolmekümnendates aastates või pisut üle selle olev brünett, keskmist kasvu ja meeldiva hääletämbriga mees. Nime ma ei mäleta. Ütles end olevat Läti president K. Ulmanise pressireferendi. Kui olime ühe-teise päevaküsimuse üle pisut mõtteid vahetanud, esitas ta mulle süüdistava küsimuse:
“Miks teie, eestlased, üksipäini sõlmisite N. Liiduga abistamispakti ega kutsunud Lätit ja Leedut kaasa? Kui kõik kolm Balti riiki oleksid ühiselt sõlminud need paktid, siis oleks asi olnud meile kõigile kergem. Eestisse tulnuks laevastikubaas, Lätisse lennubaas ja Leedusse jalgväebaas.”
Kui ma avaldasin imestust, kust ta sellise jutu võtab, et Eesti Lätist asjast ei informeerinud, siis oli vastus väga lihtne: tema kui president Ulmanise pressireferent teadvat seda surmkindlalt. Ei olevat muud ütelda, kui Eesti olevat baaside nõudluse osas halvasti talitanud. Kuna olin baasidelepingu sõlmimise eellugudega üsna kursis, siis hakkasin sellisele süüdistusele kindlalt vastu ja tõin välja argumendid, mis kõnelesid just vastupidist. Läti sõjavägede ülemjuhataja ei tulnud Valka meie ülemjuhataja kindral Laidoneri kutse peale. Meie saadik Hans Rebane Riias informeeris Läti välisministeeriumi Moskva nõudmistest Eesti vastu. Kuid Läti välisministeeriumist vastati, et seal on puhtal kujul Eesti ja N. Liidu vaheline küsimus seoses põgenenud Poola allveelaeva Orzeliga. Läti end sellesse ei sega.
Naaber läks põlema: see jutt ei olevat õige! Tema kui Läti presidendi isiklik pressireferent teadvat väga täpselt: Eesti ei olevat baaside nõudmise puhul pööranud Läti poole toetuse saamiseks.
Laskmata end provotseerida sellisest jutust, kuigi mul sisemiselt kihvatas, vaidlesime edasi, paiguti üsna ägedasti. Lõpptulemusena ei saanud tema mind veenda oma argumendiga, et ta nii kõrgel positsioonil oleva isikuna kõike teab täpselt, samuti ei veennud teda minu seletused, kumbki jäi iseenesele kindlaks. Meie hüvastijätmine pärast lõunasööki, mil külalised hakkasid lahkuma, et tõtata rongile, oli formaalne ning külm.
Tagant järele mõeldes tollele vaidlusele ajakaugvaates, mulle näib, et Lätis oli teadlikult lastud liikvele jutt, nagu oleks Eesti abistamispakti osas omapead talitanud, mille tõttu olukorrad kujunesid nii nagu nad kujunesid. Et kolm Balti riiki koos moodustanuksid suurema jõuüksuse – umbes kuue miljoni elanikuga, kes võinuks välja panna 600.000-lise armee, mille puhul Moskva oma nõudlusteks oleks olnud reserveeritum ning läbirääkimistel kannatlikum ja võimalik, et ka mõnel määral järeleandlikum, on tõenäoline. Aga Kremlis kasutati osavalt tuntud strateegiat – võtta oma ohvrid käsile üksikult, mis Moskval ka täiel määral õnnestus. Ta algas Eestiga ja kuna Läti tema poole pöördumisel toetuse saamiseks Moskva nõudluse vastu, niiöelda alt ära hüppas, siis püüti oma väärsammu ajada Eesti süüks, kes oli esimene Moskva ohver, kuigi tõigad rääkisid teist keelt.
Kui Eesti ja Läti läinuksid koos, on võimalik, et siis Leedu ka nendega oleks ühinenud, kuigi Leedul tol ajal olid head suhted N. Liiduga, sest viimane oli lubanud Leedule Vilno piirkonna, mis N. Liidu väed Poolale kallale tungides olid okupeerinud. Nii täitus Leedu kauaaegne unistus.

Eestist tehakse nõukogude vabariik

5. juulil kirjutas president alla käskkirjale, millega senine Riigikogu saadetakse laiali ja valitakse uus koosseis. Riigikogu valimise korda oli põhiseaduses täpselt ette nähtud. Kuid vabariigi valitsus, muidugi Moskva salajaselt nõudel, otsustas muuta Riigikogu valimiskorda ja seal ettenähtud tähetaega lühendada, nii et uue koosseisu valimine pidi toimuma juba 9 päeva pärast. See oli jäme seaduse rikkumine, mida põhjendati erakordse ajaga, mis nõudvat kiiret tegutsemist ja ei võimaldavat pikkadest tähtaegadest, milliseid seadus ette nägi, kinni pidamist. Kohe valimiste väljakuulutamise järele teatati Tallinnast, et uue vabariigi valitsuse pooldajad esinevat ühise kandidaatide nimekirjaga, mille nimeks “Eesti Töötava Rahva Liit”. Ja mis veelgi üllatavam, sellel koondisel oli juba oma programmgi valmis. Kohe tehti see lehtedes teatavaks. Toimetuses A. Tõllasepp, J. Kitzberg ja käesolevate ridade kirjutaja arutasid omavahel esitatud programmi, mis antud sõnastuses tundus üsna mõõdukas. Tõllasepp märkis: tema olevat üllatatud, et sellise mõõduka kavaga välja tuldi. Riigivolikogu kandidaatide esitamisaeg oli imelühike – kõigest neli päeva. “Eesti Töötava Rahva Liit”, millist organisatsiooni seni ei olnud eksisteerinud ja mida kuuldi esmakordselt, kui tema tegevuskava avaldati lehtedes ning raadios, oli juba oma kandidaadid valmis seadnud ja esitas kohe paari päeva kestel.
Nüüd aga olid ka meie rahvuslikud avaliku elu ja poliitika tegelased üllatustest toibunud. Tartus ja Tallinnas pandi kiires korras käiku vastaskandidaatide ülesseadmine. Lõuna-Eestis oli selleks staabiks Jaan Tõnissoni kodu. Ja 9. juuliks oli igas ringkonnas Töötava Rahva Liidu kandidaadile üles seatud vastaskandidaat. Ainult nendes ringkondades, kus kandideerisid uue vabariigi valitsuste liikmed, ei pandud vastaskandidaati.
Meie kommunistlikud tegelased ja nendega kaasajooksikud olid siiski niipalju demokraatlikust vaimust nakatatud, et pidasid vastaskanditaatide olemasolu nagu enesestmõistetavaks. Mäletan, kui Max Laosson kandideeris ühes Viljandimaa valimisringkonnas ja ütles, et tal tuleb seal raske võitlus oma vastaskandidaadiga.
Endise vabariigi valitsuse liikmetest kandideeris ainult välisminister prof. Ants Piip. Kui see teatavaks sai, siis kirjutas Karl Kivi, et Piibu kandideerimine olevat häbematus teises astmes, sest ta olnud sõjaprovokaatorliku valitsuse liige, millise valitsuse rahvas 21. juunil ära pühkinud. Ja nüüd ta tahab jälle pääseda rahvaesindusse. See olevat kuulmatu lugu.
9. juuli hilisõhtul teatas Tallinna raadio oma päevauudistes, et kõik need kandidaadid, kes kandideerivad väljapool Eesti Töötava Rahva Liitu, peavad esitama oma valimisplatvormi – mida nad Riigivolikogus tahavad teha. Platvorm pidi esitatama järgmiseks päevaks kell kaks päeval oma valimisringkonna komiteele. Aeg oli ülilühike, kuid vastaskandidaatide staabid olid valvsad ja platvormid esitati igas valimisringkonnas. Järgmise päeva õhtul selgus, et kõik vastaskandidaatide valimisplatvormid peale ühe olid leitud olevat kas üldsõnalised või liiga sarnased Töötava Rahva Liidu kandidaatide omale ja sellepärast mõeldud rahva petmiseks, millepärast Tallinnast valimise peakomitee poolt antud juhtnööride kohaselt need tühistati.
Nüüd oli vaieldamatult selge, et tüüritakse täieliku kommunistliku süsteemi poole. “Postimehe” uus vastutav ja peatoimetaja Max Laosson rõhutas mulle, et kõik valimisega seotud teated ning artiklid tulevad esmajärjekorras lehte paigutada. Vastasin, et seaduse järgi valimisi ei tule rohkem kui ühes ringkonnas, kus on kaks kandidaati, sest nendes ringkondades, kus on üks kandidaat, loetakse see valituks ja valimine jääb ära. Oh ei, kus sa sellega, ega see polevat endine klike aeg! Tõelises demokraatlikus ühiskonnas hääletavat ka siis, kui on üks kandidaat. Valimisseadus olevat klikiaegne ja uues olukorras paljudes osades kõlbmatu. Samas oli ka Aira Kaal, kes omalt poolt lisas, et see ei olevat ainult valimine, vaid ühtlasi rahvahääletus! Laossonilt lendas Kaali poole kuri pilk. Ta jäi silmapilkselt vait, ilmselt oli ta öelnud rohkem kui tohtis.
Sai Laossonilt kategoorilise käsu kõik üleskutsed valimisteks avaldada lehes väljapaistvalt. Laosson kirjutas pika seletuskirja, miks kõik hääleõiguslikud peavad valimisest osa võtma. Kes ei lähe valima, see on rahvavaenlane! Ühtlasi käskis uus peatoimetaja, et teatud lööklauselised osad tema artiklis trükitakse rasvase kirjaga. Võtsin käsikirja ja tegin sinna vastavad kirjaliigi märkused. Kui leht oli ilmunud ja ma järgmisel hommikul seda vaatasin, nägin oma üllatuseks, et kogu artikkel oli laotud ühtlase corpuskirjaga. Läinud toimetusse, oli seal Max Laosson juba ees ja mind nähes tuli ähvardavalt küsima: miks ma tegevat sabotaaži ja pole lasknud tema artiklit nõnda laduda nagu ta käskinud? Kas ma ei teadvat, et sabotaažnikega ei tehta nalja? Vastasin, et minu poolt olid vastavad kirjaliigid käsikirjale märgitud. Kohe laskis toimetuse käskjalal tuua käsikirjade mapi ja otsis sealt oma käsikirja ning nägi, et mu jutt oli tõsi. Siis kutsuti kohale masinaladuja. Miks tema saboteerivat? Laduja vastus oli lihtne: “Unustasin masinal kaseti vahetamise.” “Kuidas võib niisugune lohakus aset leida?” kurjustas peatoimetaja. “See on täielik sabotaaž ja selle eest on ränk karistus.” Laduja vastas: “Varemgi on vahel juhtunud niisugust asja, aga keegi pole sellepärast teinud suurt lärmi. Kiire töö juures ikka juhtub,” vabandas ta. “Olgu see viimne hoiatus,” kurjustas Laosson.
Paar päeva enne Riigivolikogu uue koosseisu kokkutulekut, pidas Hitlar oma järjekordse kõne Saksa Riigipäeval. See oli praaliv ning tulvav võiduvaimustusest. Aga selles oli huvitav kõrvalpassus: Saksamaa on Baltimaad täielikult  välja lülitanud oma huvipiirkonnast. Nüüd tagant järele mõeldes kerkib küsimus, miks oli seda vaja avalikult rõhutada, kuna Molotov-Ribbentropi pakti salajases lisas oli see sõnaselgelt väljendatud. Kuid ilmselt oli Moskvas tekkinud kahtlusi Hitleri “truudusesse”, sest nagu juba kuulsime, olid mõned Eestit okupeerinud Vene vägede ohvitserid sõnanud, et “jõudsime enne sakslasi”. Pärast Prantsusmaa kapituleerumist oli Saksa armee vaba ja Hitleril olnuks võimalus seda paisata itta, kuid ta ei teinud seda. Enne ta lootis purustada Inglismaa ja kindlustada end Balkanil. Kuigi Saksamaa oli Moskva truu liitlane, ei olnud meie kommunistide suhtumine Saksamaasse kuigi sõbralik, nagu see mitmel puhul ilmnes Max Laossoni väljendustest.
Punane Riigivolikogu tuli kokku 21. juulil. Laosson kui rahva “saadik” sõitis Tallinna. Tema asetäitja K. Kivi jäi siis “Postimeest” toimetama, õieti küll tsenseerima. Oli õhtune lehe küljendamisaeg. Alustasin tööga. Varsti oli ka “seltsimees” Kivi trükikojas. Kas tänased tähtsad teated Tallinnast Riigivolikogust ikka saavad lehte? Ilmselt ta mõtles, et vahest ma jätan mõne välja. Lehe küljendaja A. Linnas ütles millegi kohta:
“Oh seda häda küll!”
Kivi: “Küll nüüd saab parem.”
Linnas: “Töölisel ei saa enne parem, kui kaks kätt on rinna peal!”
Pärast oli Kivi kõnelnud Laossonile, et see “tugev mees seal laua taga olevat ähvardanud”. Seletasin omalt poolt, et polnud mingit ähvardamist. Linnas ütles ainult, et töölisel saab siis parem, kui kaks kätt on rinna peal.
Riigivolikogu koosolekute esimesel päeval kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Teisel päeval otsustati astuda Nõukogude Liidu liikmeks selle osariigina. Pärast seda president K. Päts avaldas käskkirja ametist lahkumiseks. See käskkiri anti ajalehtedele avaldamiseks, kuid tund aega hiljem tuli avaldamise keeld. Mida sisaldas see käskkiri, mis oli võrdlemisi lühike?
K. Pätsi tookordne kantseleiülem E. Tambek, ütleb oma mälestustes, tema ei ole olnud selle käskkirja koostamise juures. Mul oli võimalus seda käskkirja tervikuna lugeda nagu see üle anti avaldamiseks. Ma saanuks sellest teha täpse koopia, kuid siis ei osanud taibata, et see dokument ajaloo lavalt jäljetult kaob. Mäletan, et see käskkiri oli peajoontes järgmine:
Kuna nüüd on üle mindud sootu teisele riigikorrale, siis loen mina oma volituse lõpetatuks. Tänan rahvast minule antud usalduse eest ja palun nüüd endid usaldada peaminister J. Varese hoolele.
Miks keelati presidendi lahkumiskäskkirja avaldamine? Tõenäoliselt ei tahetud selle publitseerimisega avalikult näidata, et kogu senine süsteem on järsku lõpetatud. Nii võttis uus Riigivolikogu tolle käskkirja teadmiseks, laskmata sellest isegi väikest lakoonilist märkust avaldada. See oli tüüpiline Moskva komme, et kes on kõrvale heidetud, nendest enam avalikult ei kõnelda. Meile see oli muidugi võõras. Sellest siis johtuski, et mitmed tuttavad, lugenud lehest uue Riigivolikogu “vägevaid” otsuseid, küsisid minult, mis ütleb selle kohta president Päts, temast ei kuule enam midagi. Vastasin, et ta pani presidendi ameti maha. Aga seda pole kuskil avaldatud. Uued võimumehed ei lasknud ta lahkumiskäskkirja avaldada. Miks? Ma ei tea!
Peagi tuli toimetusse teade, et Päts on viidud Venemaale. Narva raudtee töölised olevat näinud teda Venemaale sõitva rongi aknast kurvalt välja vaatavat. Muidugi ei lastud seda teadet lehte. Veel teine omamoodi kurioosne juhtum ilmnes ühe uuele võimule näiliselt “positiivse” sõnumiga. Nimelt oli kuskil Viljandi lähistel surnud omaaegse Eesti juhtiva kommunisti Hans Pöögelmanni ema. Kohalik kirjasaatja oli selle teate kui päevakohase sündmuse pikaltlaialt telefoni teel toimetusele üle andnud ja meie stenografist vastu võtnud. Muu materjaliga koos tuli see sõnum minu kätte. Lugesin läbi ja mulle oli kohe selge, et see teade ei pääse lehte, sest Stalin oma 1937. aasta puhastusaktsioonidega oli likvideeritud ka vanad tuntud Eesti kommunistid, nagu Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann ja mitmed teised. Viisin sõnumi Laossoni kätte. See luges ja viskas käsikirja paberikorvi.
“Miks see ei või lehte minna?”
“Pöögelmann oli likvideeritud, nagu punavõimu keeles nimetati mahalaskmisi, siis esitasin kiusliku küsimuse:
“Ta oli 1917. aastal ja hiljemgi teenekas bolševik.”
“Oli, aga selgus, et on reetur.”
“Reetur?” teesklesin arusaamatust.
Laosson ei tahtnud sel teemal rohkem kõnelda, sõnas vaid:
“Keda partei tõstab kilbile, see on tõstetud, keda ta kõrvaldab oma ridadest, sellest või selle omakseist ei tule pärast enam juttu teha.”
Umbes samal ajal või pisut hiljem tuli Tassi teade L. Trotski surmast Mehhikos. Uus välissõnumite toimetaja Pomm oli nähtavasti pidanud seda sõnumit sedavõrd tähtsaks, et läks sellega peatoimetaja juurde. Viimast ei olnud kohal. Tema asendaja K. Kivi oli sellele lühikesele sõnumile siis oma käega pealkirja pannud: “Ühe rahvusvahelise spiooni surm”.
See pani tahes-tahtmata muigama, sest mäletasin väga selgesti, kui sügisel 1919. kindral Judenitši väed (Loodearmee) ründasid Peterburit, siis oli Trotski see mees, kelle Lenin Moskvast kohale saatis, et kõik teha “revolutsiooni hälli” päästmiseks. Ja Trotski moodustas tõesti kiiresti uusi väeosi, õhutas takka, et linna ei loovutataks valgetele, kes olid jõudnud juba äärlinna osadeni ja arvasid Peterburi, kui küpse õuna kätte kukkuvat. Trotski tegevust soodustasid ka Loodearmee rängad operatiivsed vead. Näiteks nende värske kindral Vetrenko sai ülemjuhatajalt käsu tungida oma diviisiga Moskva-Peterburi raudtee suunas ja vallutada Tosno sõlmjaam. Vetrenko aga jättis käsu suuremas osas täitmata sellega, et ta saatis oma diviisist väiksema üksuse Tosnot vallutama ja suurema osaga suundus Peterburi poole, et hiilata võiduparaadil. Trotski aga oskas õieti hinnata Peterburi – Moskva raudtee tähtsust ja rakendas selle kaitseks niipalju jõudu, kui tal oli iganes võimalik. Selle tulemus: väike Loodearmee üksus ei suutnud Tosnot vallutada. Tolle raudteeliini kaudu tuli järjest uusi punaväe osi juurde, kes Trotski väsimatul juhtimisel asusid pealetungile ja purustasid Loodearmee. Trotski oli tookord päästnud Peterburi, nüüd oli ta korraga rahvusvaheline spioon. Mäletan sedagi, kui pärast Lenini surma oli Stalin Trotskiga tülli läinud Lenini võimu järgluse pärast ja Trotski pagendati Venemaalt. Ta leidis esialgse peatuspaiga Türgis.
Mitte kaua pärast Trotski surmateadet tuli Eesti kinodesse Vene film “Pogrom Judenitsa” (Judenitši rüüsterünnak). Läksin huviga vaatama, kuna mul oli üliselgesti meeles omaaegne Loodearmee pealetung Peterburile, samuti olin lugenud palju selle pealetungi ebaõnnestumise põhjustest. Mida sisaldas see film? Trotski oli see, kes tahtis loovutada punase revolutsiooni hälli valgetele. Ainult Lenini ja Stalini “tark juhtimine” suutis vältida linna langemise ja Looderarmee purustada. Stalini juhtimisel Peterburi tehastes konstrueeriti isegi tankid ja saadeti valgete vastu, kellel olid Inglise tankid. Oli otse jahmatavalt hämmastav, kuidas ajalugu võltsiti, pealegi kus suur osa neid sündmusi ühel või teisel viisil kaasaelanuist olid alles elus ja teadsid selgesti asja tõelist käiku.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: