Posted by: libarebane | 16/05/2017

“Austraalia – Terra incognita. Kui loomad olid veel inimesed.” – Sol Shulman

austraalia 0001Autor – Sol Shulman

Vana ja Hea kirjastus, 2017

Minu autraallasest sõbra,
Melbuorne´i ülikooli professori
Ray Wilson-Sloneki (1944-2004)
mälestuseks.
Tänu temale avanes mulle Austraalia.

Autori eessõna

See raamat ei ole Austraalia ajaloost selle sõna akadeemilises tähenduses, kuigi iseenesestmõistetavalt kulges autor mööda ajalooradu. Raamatus toodu peegeldab tema isiklikke tajusid ja arusaamist sellest maast. Selliselt ta seda nägi, sellisena õppis tundma ja nii sai sellest aru.
Minu teekond Austraaliasse algas ammu ja juhuslikult nagu paljud teisedki asjad meie elus.
Tormilised kuuekümnendad. Ei olnud enam Stalinit, tuli Hruštšov, Juri Gagarin lendas kosmosesse, Venemaal oli tunda vabaduse hõngu. Mässav ja pulbitsev noorus. Neid noori hakati hiljem uhkelt “kuuekümnendikeks” kutsuma.
Pärast süngeid stalinlikke aastakümneid tundus, et natukene veel ja me supleme kõikehõlmavas õnnes. Kõik päevad olid helged ja päiksepaistelised. Oli tahtmine teha midagi tõeliselt suurt. Ühed harisid, laulud suul, uudismaad metsikutes Kasahhi steppides, teised sõitsid “otsima õhtuvinet ja taiga lõhna”, “lüürikud ja füüsikud” vaidlesid, kas kosmosesse lendamise korral peaks kaasa võtma sirelioksa või mitte, sest sõit tähtede poole oli juba otsustatud. Saalide seinad värisesid tormilistest aplausidest, millega üliõpilased tunnustasid oma uusi kangelasi – poeete-mässajaid. Kõigest õhkus romantikat ja lootust…
Olin just lõpetanud kinematograafiainstituudi ning juba jõudnud teha oma esimese filmi, mis sai laialdaselt tuntuks ja pälvis festivalidel auhindu. Tänu sellele filmile sain sõbraks Aleksei Adžubeiga (Aleksei Adžubei 1924-1993, N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja 1959-1964) ja olin Nikita Hruštšovi üks lemmikutest, mis – nagu toona tundus – kaitses mind elu kõikide raskuste eest. Pea kõik riigi kinostuudiod kutsusid mind tööle. Valisin filmirännakute romantika. Saatus avas mulle oma süle, kuid hinges kripeldas. Nooruse mässumeelsus püüdles millegi enneolematu poole.
Siinkohal pean kindlasti märkima, et kinematograafiainstituuti astusin juba pärast inseneriteaduskonna lõpetamist. Viimases tärkaski minus unistus saada filmirežissööriks. Tahtsin vändata filmi tuumapommi ajaloost. Sellest, kuidas see relv loodi maailma erinevates riikides. Teadlastest, spioonidest, poliitikutest … Seda enam, et teema oli tol ajal nii uudne kui ka ülisalajane.
Nii juhtuski, et katkestanud ühe hoobiga edukalt alanud lendutõusu, hülgasin oma igati kindlustatud elu, lahkusin stuudiost, üürisin toa keldrikorrusel, mille aknast nägi vaid poriloikudes solistavaid möödujate jalgu, ning töötasin kakskümmend tundi ööpäevas “Tuumasajandi” (Filmistsenaarium “Tuumasajand” avaldatud ajakirjas Ökoloogia ja Elu nr 8-12/2007 ja nr 1-3/2008) stsenaariumi kallal. See oli hullumeelne töö. Öösiti nägin unes tuumapommiplahvatusi, poliitikuid, spionaažikirgi. Unenägudes olin sinasõber selle maailma vägevatega. Nad pühendasid mind oma saladustesse ja tegime koos tulevikuplaane …
See kestis kaks aastat. Elasin nagu udus, haaratud loomehasardist ja teema uudsusest. Lõpuks sai stsenaarium valmis ning see hakkas oma elu elama. Sellest hakati kinoringkondades rääkima. Kõrgetel tribüünidel kõneldi sellest kui nõukogude kinematograafia saavutusest, millest jutustatakse “Vene teaduse vägevusest”.
Käesolev raamat ei ole koht, kus kogu lugu üksipulgi lahti rääkida. See on mõne teise raamatu teema. Kuid ma ei hakka varjama, et olin uhke ja õnnelik. Mind, noort režissööri, ootas ees imehuvitav töö.
Välk tabas ootamatult. Ühtäkki kutsuti mind parteiladviku ette ja anti mõista, et “ideoloogilistel kaalutlustel peab filmi Vene teaduse vägevusest filmima režissöör, kes on venelane”! Minu perekonnanimi ei olevat selleks sobiv…
Täna, enam kui veerand sajandit hiljem, suhtuksin ametnike sellisesse sõnavõttu tõenäoliselt rahulikult, filosoofiliselt, kuid tol ajal võttis see mu tummaks – nagu puuga pähe. Seda enam, et võimul ei olnud enam ei Hruštšovi ega Adžubeid, kelle poole oleksin võinud abi saamiseks pöörduda …
Loomulikult teadsin ma NSV Liidus eksisteerivast riiklikust antisemitismist, nägin selle avaldumisvorme, kuid minu elu oli selle hetkeni kulgenud nii, et see teema ei olnud mind isiklikult puudutanud. See oli esimene kokkupuude. Riik, mida armastasin, millele olin andnud oma noorusleegi ja ande, solvas ja alandas mind, nimetades mind faktiliselt madalama klassi inimeseks.
Kordan, see ei ole koht, kus rääkida üksikasjadest. See lugu oma üksikasjades meenutaks haaravat detektiivifilmi, kus kangelasteks ja antikangelasteks on paljud maailmakuulsate nimedega persoonid. Ütlen vaid, et minu vastus oli sama terav. Otsustasin riigist lahkuda. Seda enam, et olin just abiellunud neiuga Jugoslaaviast …

… Belgrad võttis mind vastu naeratuse ja soojusega. Kõiki vene keele rääkijaid koheldi siin nagu vendi. Ajalehed intervjueerisid mind, kolleegid kutsusid õhtusöökidele serbiapärastesse kafana´sesse, kuid parimagi tahtmise juures ei suutnud nad mind aidata – tööd ei olnud. Kinostuudiod olid täis oma režissööre ja filme tehti väga vähe.
Mäletan, et soovides teha midagi head, helistati mulle kord kinostuudiost Dunav Film ning tehti ettepanek filmida kümmekond kolmekümnesekundilist reklaamiklippi, lubades selle eest korralikku tasu, mis oleks võimaldanud muretut elu terveks aastaks nii mulle kui ka minu abikaasale.
Issand, kuidas ma solvusin! Ma ju sõitsin siia sooritama vägitegusid ja vallutama maailma! Saabusin, et rääkida maailmale nõukogude elust tõtt! Selle asemel tehakse mulle ettepanek filmida kilusid karbis! Lühidalt – ma keeldusin (Aastaid hiljem rääkisin New Yorgis oma elu sellest episoodist tuntud Hollywoodi režissöörile Milos Formanile. Ta haaras peast: “Issand, kus küll sünnivad nii naiivsed inimesed?! Kui mulle pakutaks preagu neid klipikesi!”).
Nii möödus aasta. Elasime naisega tema väikesest õpetajapalgast. Tema töötas, aga mina kirjutasin, ümbritsetud tubakasuitsust.
Ühel päeval ilmus ajalehes teade kogu Jugoslaaviat hõlmavast stsenaristide konkursist. Konkursi tingimused olid lihtsad – filmistuudio ostab konkursi võitnud stsenaariumi ära ja see võetakse töösse. Selleks ajaks olin just lõpetanud filmi “Katastroof” stsenaariumi – psühholoogiline draama slaavlaste elust. Kaotada ei olnud midagi ning saatsin selle konkursile.
Möödus veel mõni kuu ja ühel hommikul helistas mulle tuttav: “Oled tänaseid lehti lugenud?” – “Ei,” vastasin, “ei ole.” – “Mine siis välja, osta ja loe …”
Tuli välja, et minu “Katastroof” oli saanud ühe peapreemiatest! Lehed kirjutasid, Jugoslaaviasse on ilmunud uus Vene stsenarist, kiideti väsimatult … Issand, kui rõõmus ma olin! Tundus, et elu sai taas hoo sisse.
Kuid olin nähtavasti unustanud, et eksisteerib selline universaalne asjandus nagu “juudi õnn”. Belgradi filmistuudio Avala Film, kus pidid toimuma minu stsenaariumi järgi vändatava filmi võtted, läks ootamatult pankrotti või oli mingites rahalistes raskustes, nii et võtted jäeti ära. Ainuke, mida stuudio sai teha, oli tasuda stsenaariumi autorile, mida ta ka tegi.
Jälle saabus, nagu öeldakse, hall argipäev. Taas istusin ja kirjutasin sahtlisse. Siiski, miski oli muutunud. Minu stsenaarium oli saanud kuulsaks, seda retsenseeriti Euroopa ajakirjanduses, kolleegide vastukaja oli hea, mind kutsuti… Ühesõnaga – mind oli märgatud.
Ühel kirjanduslikul kokkusaamisel tutvusin meeldiva abielupaariga Austraaliast – Ray ja Bob Slonekiga. Omamata mingitki sidet Venemaaga, valdasi mõlemad sellegipoolest vabalt vene keelt, mõlemad olid Melbourne´i ülikooli slavistikateaduskonna professorid ning olid sõitnud Belgradi ühele rahvusvahelisele sümpoosionile. Meie tutvus kasvas järk- järgult üle sõpruseks.
Sain alles hiljem teada, et Ray oli otse Belgradist rääkinud minust telefonitsi Austraalia ühele tolle aja juhtivale kinoprodutsendile ja publitsistile Phillip Adamsile. Temal tekkiski idee kutsuda mind kaugele mandrile tööle, seda enam, et tänu asjaolude juhuslikule kokkulangemisele oli ta just lugenud minu stsenaariumist Londoni ajalehtedest.
Nädala pärast helises telefon. San Sebastianist helistas mulle Melbourne´i rahvusvahelise filmifestivali direktor Erwin Rado. Ta oli minuga kohtumiseks valmis Belgradi lendama ning küsis, kas mul on kokkusaamiseks aega.
Kohtumine toimus. Ta oli väga võluv inimene, päritolult ungarlane, kunagine muusik. Meie vahel tekkisid peaaegu kohe sõbralikud suhted. Ta rääkis, millise mulje oli talle minu stsenaarium jätnud, ja küsis, ega mul uusi huvitavaid mõtteid ja ideid ole.
Vastasin enesekindlalt, et loomulikult on, kuigi peas valitses absoluutne tühjus. “Kas te ei saaks neid mulle homme näidata?” palus Erwin.
Öö otsa murdsin pead ning hommikuks sündiski üheleheküljeline Aleksandr Solženitsõni (kelle raamatud tol ajal kapsaks lugesime) teoste motiividega sarnanev süžee.
Ühe totalitaarriigi karmidel lumistel mägialadel on kaks vangilaagrit – üks meestele, teine naistele. Laagrite lähedal asub salajane raketibaas. Ühel päeval saab laagriülem keskusest käsu: hoida mägitee ideaalses korras, sest peatselt läbivad seda raketiveokid.
Mööduvad päevad, nädalad, aga veokeid ei tule. Käsk ununeb. Algab hirmus tuisk, mis tee ummistab. Ja ühtäkki telefonikõne keskusest – raketid läbivad tee 48 tunni pärast. Laagriülem on paanikas. Ta saab aru, et tema pea on pakul. Puhastada läbipääsmatuks muutunud mägitrass lumest nii lühikese aja jooksul on praktiliselt võimatu. Siis sünnib sadisti väärastunud ajus lahendus. Ta teeb nii meeste- kui ka naistelaagris teatavaks, et trassi puhastamist alustatakse selle eri otstest ning liigutakse teineteise suunas. Kui pooled saavad kokku varem kui 48 tunni pärast, lubab ta neil kogu ülejäänud ajaks ühte jääda. Teineteisest aastaid lahus olnud mehed-naised unistavad kohtumisest ja füüsilisest lähedusest ning võtavad seda kui saatuse kingitust. Öises pimeduses, lumetormi ulgumise saatel ning lumelaviinide all saab alguse selle põrgutee vallutamine. Vangid täidavad ülesande enne tähtaega, jättes oma teele maha külmunud ja surnud kaaslased. Kui nad aga kohtuvad, ei ole neil enam jõudu rõõmuks ega seksiks …
Film ei olnud seksist, vaid sellest, kuidas totalitarismi ebainimlik süsteem muudab inimesed – nii orjad kui ka nende peremehed – loomaks (Stsenaariumi “Vaikimine” venekeelne kirjeldus nagu ka filmi “Katastroof” stsenaarium on avaldatud autori kogumikus “Me lahkume viimastena …” M.:Paralleel, 2004).
Pidi ikka väga naiivne inimene olema, et pakkuda sellist teemat vaiksele ja rahulikule Austraaliale, kus armastati nostalgilisi süžeid oma vanaemade elust. Kuid tol ajal teadsin Austraaliast sama palju või vaid pisut rohkem kui Kuu tagumisest küljest. Erwin aga sattus vaimustusse ning tegi mulle ettepaneku aastaks Austraaliasse sõita ja stsenaariumi kallal töötada.
Nii sai alguse minu teekond sellele maale.
Tekib küsimus, kas oli vaja kirjutada Austraaliast kõneleva raamatu eessõnas sellest nõukoguliku Venemaa loost, mis autori Austraaliasse viis. Arvan, et oli vaja. Austraalia on klassikaline immigrantide maa. See on inimsaatuste mosaiik ja raamatu autori saatus on üks nende seast. Kui tavalises, ajalooliselt stabiilses riigis on selle elanike saatused suures plaanis üksteisega millegi poolest sarnased, siis Austraalias on iga saatus üks eraldiseisev ja haarav lugu. Ühe esivanemad saabusid siia enam kui kaks sajandit tagasi raudus käte ja jalgadega, teise ajasid siia vägivald ja sõjad, kolmas sattus siia oma sinilindu otsides. Kõik see kokku ongi Austraalia rahvas, rahvas Lootuse ja Õnne maalt …
Olin ka varasemalt teisele poole maakera lennanud, kuid oma hingeseisundi ja pinge tõttu oli see kõige keerukam reis minu elus. Ja seda mitte lennuaja pärast. Tundsin, et lendan tundmatusse, vastu oma saatusele.
Reis sai alguse Belgradist ning lennukis olid peamiselt uusimmigrandid – lihtsad külainimesed. Lennu ajal oli salongis harjumatult vaikne, aeg-ajalt rikkus seda vaid lapse nutt. Reisijate nägudelt võis lugeda pinget, ärevust ja isegi hirmu. Paljud neist tõusid taevalaotusesse esimest korda.
Vaatasin inimesi ning tekkis tahtmine kujutada ette tulevikku – nende ja enda oma. Tundus, et kõrvalreas istuv eakas talunaine sai minu ärevust täis pilgust valesti aru. Ta murdis oma paksu talupojavõileiva pooleks ning ulatas ühe poole mulle. Nii teevad tavaliselt inimesed, kellel on ühine saatus.
Lendasime üle Austraalia Simpsoni kõrbe kollase elutu liiva. Siis ma veel ei teadnud, et see on üks kõige ohtlikumaid ja julmemaid kõrbeid maailmas …

Raamatu saab osta meie lehelt – vanajahea.ee

austraalia 0009

austraalia 0010

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: