Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Jeruusalemm I&II” – Selma Lagerlöf

Selma LagerlöfAutor – Selma Lagelöf
Sari: Nobeli laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1936

Selma Lagelöf

Kui rootsi naiskirjanik Selma Lagerlöf pärast oma viiekümnendat eluaastat 1909 Nobel´i kirjandusauhinna vääriliseks arvati, teostati sellega üldsuses juba ammu tarvilikuks peetud ja oodatud lõplik tunnustusakt. Leidub harva kirjanikku, kelle looming nii täielikult vastaks selle asutise poolt belletristikale üles seatud põhinõudeile, seista kõrgete ja positiivsete inimsoo aadete teenistuses. Otsusekuulutamise protokoll, mida peeti prantsuse keeles, pajatab: “Pour le noble idealisme, la richesse d´imagination, la generosite et la beaute de la forme qui caracterisent son aeuvre”. Ja traditsiooniks saanud kombel astus sellal juba hõbepäine kirjanik austava kuulajaskonna ette tänukõnega, mille lihtsus, selgus ja paljuütlev kunstiline vorm olid elamuseks isegi sellele paljukuulnud kvoorumile. Kirjanik valis oma tavalisel kombel ka selleks puhuks belletristiku vormi. Ta astus kahekõnesse oma surnud isaga taevas. Vorm, mida tunneme muu seas “Jeruusalemma” sissejuhatavast peatükist! Ja oma konkreetsel ja arukal kombel ütleb ta selles tänusõnas enda kirjanikuks-saamise eest esmalt isale, kõneleb siis oma “Gösta Berlingis” kujutatud värmlandi kavaleridest, kellest kuuldud rahvajutud oma seiklusrikkusega varakult ta fantaasiat olid erutanud, siis vanadest kodukoha muinasjuttuvestjaist, legende koguvaist munkadest ja nunnadest, Dalarna talupoegadest, kelle Jeruusalemma-siirdumisest ta kuulnud ja oma vastava romaani peamotiivi oli kujundanud. Edasi tänab ta kõiki inimesi, kes kunagi keele meisterdamisel tegevad olnud; eeskätt kirjanikke: norralasi ja venelasi, kes tema lapsepõlve kujundanud, siis rootslasi mõttekaaslasi, kes temaga üheaegselt esile kerkinud. Tuletab meelde kuninga ja prints Eugen´i toetust silmaringi rikastanud välismaareisuks Lõunamaile, koolilapsi, kes ta noorsooraamatu “Nils Holgersson´i imelik reis läbi Rootsi” puhul teda tänanud, Georg Brandes´t, enda kirjanduslikku patrooni, ja Oscar Levertin´i kui kodumaist mõttekaaslast. Pilt ta saamisest ning tähtsamaist temasse mõjunud tegureist sai täielik.
Selma Lagerlöf sündis 20. nov 1858 Kesk-Rootsis Marbacka härrastemajas Värmlandis, kus ta esivanemad juba põlvest põlve olid elanud. Kolm üksteisele järgnenud sugupõlve selles olid olnud vaimulikud. Värmlandi maa-aadel erines mõnel määral muust Rootsi mõisnikkonnast oma laiade, lustlikkude, härrandlikkude eluviisidega. Selle asukate vahel valitsesid tihti tihedad sugulussidemed, toimus pidev ja elav läbikäimine pidudega, prassingutega, aga ka vaimsete luule ja muusika naudingute harrastamisega. Paljud neist mõisnikest olid tuntud originaalsete, kuid suurmeelsete veidrikkudena.
Kui Selma Lagerlöf, kes oma seitsmendast eluaastast alates kirjanikukutsumust enda elueesmärgina kujutles, pikkade eksiotsingute järel Landskrona tütarlastekooli õpetajana Värmlandi juba lapsepõlvest tuntud elupiirkonna aineterikkuse enesele avastas, oli ta kirjanikutee kuulsusele valmis. Naisteajakirja “Iduna” novellivõistlusele 1890. a. saadetud 5 peatükki “Gösta Berlingi” loost, mis seniseid naturalismi stiilitraditsioone trotsivalt, ennekuulmatu elamusliku paatosega ja poeesiaküllusega jutustasid lugusid neist vanust härrastekombeist, mõjusid mingi uut stiiliajajärku kuulutava eksplosioonina, milleks pind juba küps, ja tõid talle üksmeelselt määratud auhinna. See sündis uusromantismi võidupäevade algusel; “Gösta Berling” sai uue poeetilise suuna kapiitelraamatuks belletristliku proosa alal, Rootsi esimeseks proosaeeposeks. Nagu väidetakse, isegi ületamatuks teoseks Rootsis, ka kirjaniku enese poolt. Tõeliselt siiski ehk eeskätt ainulaadseks raamatuks oma poeetilise ilukõne ja piduliku paatose poolest, mille stiilisugemete algupära tuleb otsida Lagerlöfi tollal tugevasti mõjustanud inglase Th. Carlyle´i titaanlikprohvetlikus piltkõnes. Oma õige laadi saavutas kirjanik alles sellele järgnenud pikas teostereas, kus pidulik, ülekeev paatos kadus ja andis maad kujurlikule selgusele ja lihtsusele. Ses mõttes on ta suurromaan “Jeruusalemm” (2k., 1901-02) palju tüüpilisem ja küpsem. Lisaks tuleb terve rida väiksemaid, imelikult vaikse võluga üksiklugusid: “Mõisamuinasjutt” (1899, e.k. 1936), “Surmakutsar” (1902), “Härra Arne varandus” (1904, e.k. 1926), “Portugali keiser” (1914) ja arvukas hulk pisilugusid.
Peale varasema suurromaani “Antikristuse imeteod” (1897), mis mängib peamiselt Sitsiilias ja mille peamotiiviks on Lagerlöfi poolt reserveeritult käsiteldud uus sotsialistlik (= antikristuse) õpetus, ning äärmiselt lihtsate kunstmuinasjuttude “Legendid Kristusest” (1904, e.k 1922) on kõik ta teised teosed tegevusega paigutatud kodumaale; kunagi aga mitte suurlinnadesse, vaid maale, väikealevitesse, meelsamini mõnda vaiksesse, mahajäetud Värmlandi mõisahärrastemajja. Otsustav on iseäranis aasta 1907, mil ta oma sünnikodu Marbacka tagasi ostab; sinna elama asunud, tulevad tulvil tagasi lapsepõlvemälestused. Siin õnnestub tal kaua otstarbekohase vormi otsingute taga kinni seisnud noorsooeepose “Nils Holgerrson´i imelik reis läbi Rootsi” (2 k., 1906-07, e.k. 1932) lõplik redaktsioon, siin saavad lapsepõlves kuuldud tondilood uuesti elavaiks ja segunevad ta hilisemaisse teoseisse, nagu “Kindrali sõrmus” (1925, e.k. 1927) jt., kippudes peaaegu isegi ähmastama ta varasemat selget maailmapilti.
Selma Lagerlöfi teoste analüüs avastab, millisel suurel määral ta on sõltuv elavast rahvajutustuse laadist stiililiseltki. Rahvajutule on iseloomulik vastandina kirjutuslaua taga sündinud belletristikale see, et tal vahetult tuleb silmas pidada ja otsida kuulajate tähelepanu. Sellisena ei saa temas tekkida pikki olustiku-, ümbruse-, tegelastekirjeldisi. Kõik peab olema elav, lakkamatult jooksev sündmustik. Inimeste enamasti tüüpiliselt toonitatud iseloomud peavad selguma nende toiminguist, väljendusist, mitte jutustaja lisaseletusist. Kõik peab olema piltlik ja ülenähtav. Ka Lagerlöfi jutustamisviis omab neid voorusi. Haruldaselt harvad on tal üldse näit. looduse-, maastiku-, inimestekirjeldised. Kus see aga paratamatu, tarvitab ta erilist võtet enda näit. ümbrusekirjeldist mingi tegelase põnevust-sisaldava toimingu lahutamatu osana, näiteks kui lapsukese Jeesuse legendis Naatsareti tänavapilt manatakse esile päikesekiire kulgemistee abil, mis tuleb värvima kuldseks jeesuslapse voolitud halle savilinde, või kui käesolevas teoses Dalarna maastikke rullitakse lahti Pühamaale lahkuvate talurite ärasõiduteekonna panoraamina. Üks teine, uusromantilise impressionismi tunnuseks peetud omadusi on Lagerlöfi pikemate teoste peatükilisus, komme tükeldada pidev teos iseseisva väärtusega, tihti peaaegu lõpetatud ja iseseisvat elu elavaiks peatükkideks, mis jutustise käigust välja võetuna ka nii koost ei lagune. Paiguti kiiluvad sel moel vahele hoopis kõrvalise ainega lood. Iseäranis torkab säärane ehitus silma “Gösta Berlingis”. Aga ka käesolevas teoses elavad näit. peatükid nagu “Majapalk” ja iseäranis “L´Univers´i” hukkumine hoopis oma eraelu. Mõnevõrra segav võib see tunduda pideva sündmustiku otsijale, harilikule romaanilugejale; teiselt poolt jätab see aga vabadusi mosaiigi vaheainese vabaks rekonstrueerimiseks lugeja enese poolt. Et selles on sugulust suusõnalise jutustaja kombega anda iga ühekordse jutustisega terve lõpetatud lugu, millele kui tulebki jätku, siis hoopis uuest lähtekohast, on enesest selge. Lisaks tuleb veel Lagerlöfi haruldane kalduvus põimida jutustise käiku ohtrasti imepärasuse sugemeid. Selles on ta ainulaadne meister kogu maailmakirjanduses. Kuid ta kunst seisab sel puhul selles, et oskab neid seiku haruldase usutavusega tõenäoseiks teha, neid istutada reaalsesse maailma ja luua meeleolu, mis ei tõrgu neid selle maailma olustikku vastu võtmast. Lagerlöfi jutustamislaad tugineb reaalsuse illusiooni pinnale. Ka see on ühine joon rahvalikkude jutustajatega, kelle kunst selles seisabki – teha kaasaelatavaiks usutamatuimadki seigad.
Need omadused, olgugi väärtuslikud, ei anna veel pidet, miks Lagerlöfi pidada maailmakirjanduslikuks suuruseks. Siin tulevad lisaks ta isiklikud maailmavaatelised sugemed. Sellal, kui rahvakunst ainult napilt pakub suures laastus raiutud üldinimese-tüüpe, hoopis hoolimata hingeelulisist keerdkäikudest, mida lihtsustab peaaegu olematuiks, on kunstkirjanik Lagerlöf eeskätt huvitatud komplitseeritumaist hingelisist elamusist. Pearõhk on alati hingeelul, pealegi väga subtiilsel ja rikkalikul, kuigi seda otse välja ei maalita, vaid lastakse tegevusest enesest aimata või mõista. Teiseks, kuigi piiratumaks suuromaduseks osutub ta teostes pesitsev maailmavaateline puhas idealism: lakkamatu manitsemine, mõistetava loogika kaudu, inimsusele, ligimesearmastusele ja õiglusele. Selles ei tule näha tendentsi, vaid kirjaniku dispositsiooni kõigele õilsale ja ausale. See ei tähenda ka, et tal puuduksid pahelised tüübid, neid on isegi ülemäära rohkesti, nagu legendipühakuil kuradeid, kuid nad on kas lõpuks pahelisusest voorusisse tagasi pöördujad või nende kurjus on nende needus. Kirjanikul puudub täiesti meel näha pahelisuseski mingisuguseid üle-eetilisi väärtusi, mis probleemiga on maadelnud tihti just kirjanduslikud suurvaimud. Selle puuduse, kui seda nii tohibki nimetada, tasakaalustavaks vastuteguriks osutub ta huvi tontliku, imepärase, süngefantastilise elemendi vastu, millele ta kaasa elab ja mida seega näib tunnustavat. See ei lase teda muutuda pikapeale ebatoitvaks.
– E. Raudsepp.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: