Posted by: libarebane | 01/04/2017

“Henriku Liivimaa kroonika”

Liivimaa Henriku kroonikaLadina keelest tõlkinud Julius Mägiste
Kaas: Olev Mikiver

Kirjastus Vaba Eesti
Stockholm

Kirjastus Maarjamaa
Rooma

Stockholm, 1962

Saateks

Käesoleva tõlkega tehakse eesti lugejale kättesaadavaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. See meie maa ja rahva ajaloo seisukohalt ainulaadse tähtsusega eesti XIII sajandi vabadusvõitluse heroilistraagiline kirjeldus ilmus esmakordselt eesti keeli a. 1881-1883 Jaan Jungi tõlkes, mis nüüd muidugi on täiesti vananenud ja avalikkusele kättesaamatu. 1941. aasta sõjasuvel Tartu kaitsel langenud noorel, väga andekal klassilisel filoloogil Rudolf Laanesel oli valmis uus moodne tõlge Henriku kroonikast, ent see hävis kuuldavasti vaenutules.
Nüüd lugeja ette minev kroonika eestindus on tekkinud eestindaja huvist oma rahva muinsuse vastu ning tema siirast tahtest kaasa aidata selleks, et kaasmaalased saaksid vahetult emakeeles tutvuda selle põneva teosega, millest meie seas nii palju räägitakse, ent ometigi kahjuks nii vähe teatakse. See kroonika on emakeelses versioonis olemas sakslasil, inglasil (1961), lätlasil (1936) ja venelasil (1938), teda pole aga võimalik lugeda eesti keeli, mille kõnelejaid teose sisu väga lähedalt puudutab, kellede maa jõukust, ilu ja oma aja kohta kõrget sotsiaal-kultuurilist taset ning visa vabadustahet ta eriti eredalt valgustab. Selle tunduva ebakoha kõrvaldamiseks on allakirjutanu selle teose tõlkinud. Tõlke visand valmis Rootsi läänerannikul Bastadis 1959. a. suvepuhkuse ajal, viimistlus toimus 1961-1962 Lundis. 
Eestikeelse uue tõlke algvisand tehti a. 1959 Wilhelm Arndti redigeeritud ladinakeelse kroonikateksti Heinrici Chronicon Lyvoniae järele, mis on avaldatud G. H. Pertzi Scriptores Rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumentis Germaniae Historicis, Hannover 1874. Viimistlemine teostus Henriku kroonika saksakeelse tõlkega varustatud Heinrici Chronicon Livoniae (Holzneri kirjastusel Würzburgis a. 1959 ilmunud) uusima välja-ande järele, mille trükkitoimetajaks ja tõlkijaks on Albert Bauer (Leonid Arbusowi ja Albert Baueri ladinakeelse a. 1955 redaktsiooni uus trükk). Trükki läheb nüüd siis eestindus Arbusow-Baueri teksti põhjal, kusjuures ladinakeelsest originaalist tehtud tõlkes on muidugi arvestatud ka Baueri saksanduse tõlgitsusi. Henriku kroonika originaal pole säilinud, ent sellest on alal hoidunud kuusteistkümmend täielikumat või katkendlikku koopiat XIV-XVIII sajandist, millede põhjal (eriti viit paremat neist arvestades) on rekonstrueeritud see ladinakeelne redaktsioon, mis on käesoleva eestinduse aluseks.
Päämiselt nende tihti ebamääraste teadete põhjal, mis autor annab iseenese kohta oma kroonikas, on püütud pääseda kroonika kirjutaja isiku päritolu ja eluloo jälile. Lätimaa Henrik (Heinricus de Lettis), nagu ta end ise nimetab, oli tõenäoselt Magdeburgist pärinev saksa preester, kes oli misjonäriks õppinud Segebergis Lüübeki lähedal. Ta oli oletatavasti sündinud a. 1187 või 1188, reisis 1205. a. kevadel umbes 18-aastaselt ristisõitjana Riiga, kus oli esialgu piiskop Alberti õpilane (kuigi hiljem viimasele just eriti lähedal ei seisnud), pühitseti preestriks ja sai a. 1208 Ümera (Papendorfi) lätlaste hingekarjaseks ning läänistuse valdajaks Papendorfis, lätlaste tookordse asustusala loodeosas, liivlaste vahetus naabruses. Sellele preestrikohale jäi ta kuni oma surmani (a. 1259 või veidi hiljem), niisiis vähemalt viiekümneks aastaks. Ent preester-sõdurina ning misjonärina on ta väga palju olnud reisudel (osalt diplomaatilisis ülesandeis, eriti tõlgina) ja sõja- ning ristimisretkedel eriti Eesti alal Sakalast ning Ugauniast kuni Lääne- ning Virumaani põhjas. Oma kroonika, mis hõlmab aegu Meinhardi misjonitöö alusest liivlaste seas (1184-1186) kui Eesti vallutamise sõdade lõppemiseni a. 1227 Saaremaa sõjakäiguga, on ta “oma isandate ja kaaslaste soovil” kirjutanud oletatavasti a. 1224-1225 osalt (eriti muidugi alusosa) teiste asjaosaliste jutustuste järele või vähemal määral ka dokumentaalse materjali põhjal, suurelt osalt aga oma isiklike kogemuste najal. Viimne kroonika päätükk (XXX) Saaremaa sündmusist a. 1227, mida autor arvatavasti ise kaasa ei teinud, on oletatavasti kirja pandud a. 1227.
Käesolev välja-anne pole teaduslik-tekstikriitiline, vaid taotleb olla rahvapärane, kuid siiski originaalile truu, niipalju kui seda Henriku konarlik kirikuladina stiil lubab, ilma et loetavus selle all kannataks või võimatuks muutuks. Võib-olla leiab mõni teine tõlkija mitmele teksti kohale teise, parema lahenduse, sest vaieldavaist tõlgitsusvõimalusist pole siin puudu. Mis tõlke eestikeelsesse stiili puutub, siis võib ka selle suhtes muidugi olla eri arvamusi. Nende ridade keeleuuendussõbralik kirjutaja on pidanud vajaliseks kroonika tõlkida vana-aegsemasse ja “kangemasse” eesti keelde kui meil praegu mõjule pääseb. Seepärast on, nagu lugeja märkab, lausejärjestus oma verbi paigutustega tihti vanamoeline, esineb väga rohkesti keelt kangestavaid des- ja nud-konstrukstioonidega lauselühendeid (mis keele teeb mungalik-ladinlikuks, kui tohib nii öelda), on väga ohtrasti tarvitatud i-mitmust (mis ju meil nüüd on keeleuuenduslik ilming, aga on praegusest suuremal määral olnud omane vanale eesti kirjakeele ja kindlasti ka muinaseesti keelele), lt-lõpuliste abiverbide kõrval ja asemel rohkesti sti-adverbe jms. Tõlke sõnavaras on stiili arhaiseerimise sihiga vahetevahel, niipalju kui näis, et see lugejat ei sega, kastuatud eesti keeles vananenud XVII sajandi või hilisema kirikukeele sõnu nagu elik (ehk), ep (ei), eps (eks, eks ei), hüüs (vara), igalik (iga, -üks), koda (maja), kuitao (kuidas), kurvitsema (kurb olema), ligilähit (umbes), meelelis (meeleldi), mõnikas (mõningane), niitao (nõnda), ning (ja kõrval), pajatama (rääkima), päevlik (päike), pääkond (hulk), seesarnane (niisugune), seesinane, teps (mitte), tükkis (koos), viimselt (viimaks), üksnes (sõna ainult asemel), üürike jms. Aga loetavusele pretendeerivat meieaegset tõlget ei saa muidugi ainuüksi rajada vanale või vananenud keeletarvidusele, ja seepärast on teiselt poolt, kuigi ettevaatlikult, tarvitatud sisuliselt vältimatut või stiililiseks vaheldamiseks vajalist moodsat sõnavara elementi (isegi kunstlikult loodud sõnu) nagu abistama, anastama, algatus, algõpetus, asula, hardasti, hardus, hämmeldus, hüvitus, jälitama, kogu (terve), kohane, külastama, leebe, lohutus, mõrvama, naasma, põikama, relv, relvastama, rõivas, ründama, rünnak, saagitsema, tarvik, tava, varuma, varustus, ülik jms. Moodsa elemendina on siin teadlikult tarvitatud ms. ka tüüpe uskmatus (pro -tus) ja jahmatusse (pro-sesse). On püütud selles vanas läkituses moodsale eestlasele sünteesi luua vana ja uue vahel eesti keeles. Olgu see mainitud, et lugejale ei jääks muljet, et tõlkes kogemata valitseb keeleline segadus.
Kuna see tõlkevälja-anne on populaarne, on selles kommentaaridega oldud võrdlemisi kokkuhoidlik. Teaduslikes publikatsioonides eri šriftiga ära tähistatud need Henriku kroonika kohad, milledes originaal tsiteerib piiblit, on ka ses eestinduses enamasti (kui eesti piiblitõlge liiga, arusaamatuseni ei erine Henriku tekstist) edasi antud eesti piibli (a. 1945, Helsingi) tsitaatidega, mida küll mõnikord on loetavuse huvides veidi silutud. Neid piibli kohti pole aga siin kommentaarides väljatõstetult esitatud. Nendest lähemalt huvitatu võib neid näit. Baueri (1959) või kas või Pertz-Arndtigi välja-andest järele vaadata. Baueri teostest saab ka teateid Henriku kroonika käsikirja koopiate, nende eri välja-annete ning tõlgete, kroonikaga seotud ajaloolise uurimistöö, autori isiku ja tema originaali stiili jms. kohta, millede puhul sõnavõtmine siin ei kuulu eestindaja ülesandeisse. Kommentaarid käesolevale tõlkele, “Asjaseletused ja viited” ning “Nimederegister” selle tõlketeose lõpul on koostatud Baueri välja-ande (1959) abiga, ent mitmesuguste eesti, läti ja skandinaavia teatmeteoste varal on siiski selles tehtud muutusi ja lisandusi, eriti eestlaste ja liivlaste kohta käivais teose osades. Kõik vajaline eestikeelne ajalookirjandus polnud tõlkijale kahjuks käsikirja viimistlemise ajal kättesaadav, sellest võib kommentaaridesse muidugi võinud tulla mõningaid mõtteid, mis võivad revideerimist vajada. Eesti ja liivi rahva ajaloo seisukohalt on Henriku kroonika kahjuks veel lõplikumalt läbi töötamata, see töö ootab veel eesti ajaloolasi ja tõotab tuua teatavaid uusi vaatekohti Henriku kroonika küsimustes, millede kohta allakirjutanu võhikuna ajaloouurimuse alal ei julge minna ligemalt ennustama. Tõlkes esinevaile Läti ala lätikeelseile nimedele on püütud anda, niipalju kui on olnud võimalik, lätikeelsed vasted (eriti “Nimederegistris”). Viimaste leidmisel on tänuväärselt abiks olnud dr. K. Dravinš.
See kroonikatõlge oleks vist küll viimistlemata ja kauaks ajaks või hoopiski ilmumata jäänud, kui preester Vello Salo (Rooma) poleks selle valmimisest teada saades Henriku kroonika kui kirikuloolise dokumendi vastu elavat huvi tundma ja tõlke publitseerimiseks energiliselt samme astuma hakanud. Tema on ka viimisteldud tõlke käsikirja originaaliga võrreldes hoolega läbi lugenud ja tekstis rea häid muutus- ja teisendusettepanekuid teinud, eriti kirikliku terminoloogia alal. Olgu preester Salo tema huvi, vaeva ja publitseerimisalgatuse eest siiralt tänatud.
Kroonikat trükki saates mälestan tänuga oma manalasse läinud armsaid vanemaid kunagise Kustase talus Kudinal, vanas Vaigas.

Lundis viinakuul 1962.  – Julius Mägiste

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: