Posted by: libarebane | 31/12/2016

“Napoleoni majanduspoliitika – Brexit Napoleoni Euroopas” – Akad. J. V. Tarle

tarle-31122016Raamatust Napoleon – autor Akad. J. V. Tarle

II

Mõistmata Napoleoni majanduspoliitikat, ei või olla ka täiesti selget kujutlust sellest, millel püsis tema impeerium, ega täpset vastust küsimusele, mispärast see impeerium langes. Kontinentaalblokaad oli vaid Napoloeni poolt loodud majandusliku seadusandluse koostisosaks.

Napoleoni majanduspoliitika vastas täiesti tema üldisele poliitikale. Muutudes vallutussõdade tagajärjel prantslaste keisrist Lääne keisriks ja püüdes laiendada oma valdusi kuni Egiptuse, Süüria ja Indiani, allutas Napoleon otsustavalt ka majanduspoliitika alal need “uued departemangud” “vanade departemangude” huvidele, s. o. teiste sõnadega, sellele Prantsusmaale, mille ta oli eest leidnud 18. brümääril, kui ta sai isevalitsejaks. Milles seisnes siis erinevus kolossaalse impeeriumi “vanade” ja “uute” departemangude vahel? Erinevus oli hiiglasuur. “Vanad departemangud” oli Napoleoni poolt teadlikult ja plaanipäraselt asetatud ekspluateeriva jõu olukorda, “uued” aga ekspluateeritavate seisundisse, ja selleks oli vaja vallutatud maade majanduslikku arenemist vägivaldselt pidurdada.

Napoleonil oli tema valitsemise esimesest aastast alates sõna tõsises mõttes olemas täiesti väljatöötatud doktriin, mis oli vähemategi muudatusteta kehtinud kuni tema valitsemise lõpuni: eksisteerivad “natsionaalsed” majanduslikud huvid ja peale selle kogu ülejäänud inimkonna huvid, mis peavad olema mitte just allutatud, aga lihtsalt rahvuslikele huvidele ohvriks toodud. Kus on siis selle “natsiooni” piirid? Põhjas – Belgia; idas – isegi mitte Rein, vaid vana Prantsusmaa piir, mis oli teda eraldanud vasakkalda Saksamaast; läänes – La Manche ja ookean; lõunas – Püreneed. Kuivõrd Napoleon püüdis laiendada oma riigi piire, sedavõrd püüdis ta kitsendada “rahvuslike” huvide mõistet, piiritleda selle privilegeeritud maa, “vana Prantsusmaa” geograafilisi piire siis, kui kõne all olid majanduslikud huvid. Ja see on üsna arusaadav: nii see kui teine püüdlus olid Prantsuse suur-, tööstus- ja kaubanduskodanluse meeltes omavahel tihedalt seotud. Nende huvid aga oli Napoleon oma röövellikus poliitikas teiste maade suhtes peaeesmärgiks seadnud; nimelt neid huvisid, s.o. neid Prantsuse suurkodanluse huvisid ta nimetaski “rahvuslikeks” huvideks.

Juba Belgia ja vasakkalda Saksamaa, mis olid täielikult vallutatud, lahutamatult Prantsusmaaga ühendatud ja departemangudeks jaotatud, osutusid “mitterahvuslikeks” s.o. lihtsalt Prantsuse kodanluse konkurentideks, keda võis ja pidigi murdma, nende maa-alad aga muutma Prantsuse kapitali tegevusväljaks. Rääkimata siis juba hiljem liidetud Piemontest, Hollandist, hansalinnadest ja Illüüria provintsidest. Kogu vallutatud impeerium pidi ühelt poolt tunduma omana selles mõttes, et temalt võis nõuda nekrutite andmist, makse, sõjavägede ülalpidamist jne., kuid teiselt poolt pidi see olema võõras selles mõttes, et Belgia, Saksa ja Hollandi metalli- ja tekstiilitöösturid kui ka viinavabrikandid ei tohtinud võistelda prantslastega ei vanal Prantsusmaal ega omas koduski, s.o. oma kodumaal, mille Napoleon oli anastanud.

Rääkimata neist vallutustest, mis Napoleoni kaalutluste põhjal säilitasid Prantsusmaast eraldi eksisteerimise fiktsiooni: Itaalia, kus Napoleon oli kuningaks, Helveetia, kus ta oli “mediaatoriks”, Reini Liit (Baieri, Saksimaa, Vürtemberg, Baaden jne.), kus ta valitses “protektorina”, Vestfaali kuningriik, s.o. Kesk- ja Põhja-Saksamaa riikide konglomeraat, kuhu ta oli kuningaks määranud oma venna Jerome´i, Poola, kuhu ta oli paigutanud oma vasalli Saksi kuninga, jne. jne., – kõik see pidi olema Prantsuse tööstusele müügituruks või toorainebaasiks. Katse eest toimetada salaja Itaaliasse mõnd tehnilist leiutist, mis oli vajalik Itaalia tööstusele, pandi vangi; selle oli “Itaalia kuningas” Napoleon rangelt keelanud Prantsuse töösturite huvide nimel, keda soosis Prantsuse keiser Napoleon. Napoleon jälgis teravalt oma poliitika täpset läbiviimist: ta ei lubanud Solingeni nugade sissevedu Prantsusmaale, Hollandisse ja Itaaliasse; keelas ära Saksi kalevi impordi Vestfaali kuningriiki; maksustas keelutollidega toorsiidiekspordi Itaaliast ja Hispaaniast, sest oli tarvis toorainega kindlustada Lyoni vabrikante; nõudis sisse eritollid kaupadelt, mis tulid Illüüriast mitte Napoleonile vahetult allutatud maade kaudu, vaid läbi vasallriikide. Need käskkirjad, keelud, juhendid ja noomitused lendasid iga päev hulgana keiserlikust kabinetist laiali mööda kogu Euroopat. See poliitika rikastas ja tugevdas Prantsuse suurkodanlust ning kindlustas Napoleoni ülemvõimu Prantsusmaal, kuid muidugi ärritas, ruineeris ja rõhus tööstus- ja kaubanduskodanlust ning kogu tarbijatemassi kõigis tohutu impeeriumi provintsides, välja arvatud “vanad departemangud”. Luues lääne impeeriumi, jäi Napoleon majanduslikus suhtes kitsalt piiritletud rahvuslikuks Prantsuse valitsejaks, Louis XIV ja XV poliitika jätkajaks ja paljude Colbert´i ideede realiseerijaks. Prantsuse tööstuskodanluse klassihuvide nimel laiendas ta mitu aastat järgemööda maailmamonarhia kolossaalset hoonet. On päris selge, et tema poolt orjastatud maade tootlike jõudude vägivaldse mahasurumise juures ei võinud hiiglaslik ehitis püsima jääda isegi siis, kui ei oleks olnud Hispaania rahvaülestõusu, Moskva mahapõlemist, Marmont´i reetmist Pariisi all, Grouchy hilinemist Waterloo all – ühesõnaga, isegi kui Napoleoni kogu tema eluajal peetud gigantse võitluse poliitiline ja strateegiline pilt poleks tema viimastel valitsemisaastatel arenenud mitte nõnda, nagu ta tegelikult välja kujunes.

Oleks ekslik mõelda, et Napoleon oli ainult teda võimule kutsunud ja tema diktatuuri põhiliselt kindlustanud suurkodanluse tahte alandlik täideviija. Suurkodanluse huvid seadis ta muidugi oma sise- ja välispoliitika peaeesmärgiks. Kuid samal ajal püüdis Napoleon kodanlust ennast oma tahtele allutada ja teda sundida teenima riiki, milles ta nägi “otstarvet iseeneses”. Seda Euroopa majanduslikku orjastamist, millest me äsja kõnelesime, rakendas Napoleon peamiselt Prantsuse kodanliku riigi huvides. Sellega üksikud kodanlusekihid muidugi leppida ei võinud ja pidasid selle vastu tegelikku, vaikivat sõda nende tegevust kitsendavate määruste rikkumise teel, teostades seadusvastaseid operatsioone, nagu ülesostud, kunstlik hindade üleskruvimine jne.

Siin ei saa meenutamata jätta Marxi peent ja läbinägevat arvamust, mille ta esitab “Pühas perekonnas” ja ilma milleta oleks ebaselge nende põhjuste analüüs, mis hävitasid Napoleoni suure impeeriumi.

“Mitte revolutsiooniline liikumine üldse ei langenud 18. brümääril Napoleoni saagiks …” kirjutas Marx, “Napoleoni saagiks langes liberaalne kodanlus …” “Muide, Napoleon nägi juba kõige uuema riigi tõelist olemust; ta mõistis juba, et selle riigi aluseks on kodanliku ühiskonna takistamatu arenemine, erahuvide kaitsmise vabadus jne. Ta otsustas tunnistada seda alust ja võtta see oma kaitse alla. Napoleon polnud unistav terrorist. Kuid samal ajal nägi Napoleon riigis endiselt “otstarvet iseeneses”, kodanluses “aga ainult laekurit ja oma alluvat, kellel ei tohi olla oma tahet. Ta tegi terrorismile lõpu, asendades permanentse revolutsiooni permanentse sõjaga. Napoleon rahuldas Prantsuse rahvuse egoismi kuni täieliku küllastuseni, kuid nõudis samuti, et talle toodaks ohvriks kodanluse tegevus, mõnud, rikkus jne., kuid vallutuse poliitiline eesmärk seda vajab. Despootlikult maha surudes kodanliku ühiskonna liberalismi – tema igapäevase praktika poliitilist idealismi -, ei säästnud ta suuremal määral ka mitte tema olulisemaid materiaalseid huvisid, kaubandust ja tööstust, niipea kui need põrkasid kokku tema poliitiliste huvidega. Tema põlgus tööstuse alal tegutsevate “hommes d´affaires´ide” vastu oli täienduseks tema põlastusele ideoloogide vastu. Ka siseasjades pidas Napoleon võitlust kodanliku ühiskonna kui riigile vaenuliku jõu vastu, sest et riik kui absoluutne eesmärk kehastus temas Napoleonis. Nii näiteks teatas Napoleon Riiginõukogus, et ta ei saa lubada suurte maakõlvikute omanikele õigust neid maa-alasid meelevaldselt kas harida või jätta sööti. Sama mõtet sisaldas ka tema plaan, mis nägi ette kaupade vooritranspordi üleandmise riigi kätte, et sel viisil allutada kabuandus riigile. Prantsuse kaupmehed valmistasid ette sündmuse, mis vapustas esmakordselt Napoleoni vägevust. Kunstlikult loodud näljahäda abil sundisid Pariisi ülesostjad Napoleoni Vene sõjakäiku kahe kuu võrra edasi lükkama ja seda sel kombel liiga hilisel aastaajale üle viima.”

Selline on arvukate hinnangute hulgas, mis Marx on andnud Bonaparte´ile, Napoleoni poliitika ja isiku sotsioloogiline ja psühholoogiline analüüs “Püha perekonna” selles osas. Marx annab siin märkimisväärse näpunäite sellest, et ajaloolane, analüüsides klassipinnast, millest antud poliitika välja kasvas, ei tohi samal ajal unustada isikuid, selle poliitika konkreetseid juhtijaid, nende iseloomu ja nende individuaalseid iseärasusi. Kui Marx kõneleb “liberaalsest kodanlusest”, mis langes Napoleoni “saagiks”, siis mõtleb ta selle all liberaalset kodanlust, kes pidas riigi ideaaliks konstitutsioonilist monarhiat, mille poliitilised printsiibid oli Napoleon likvideerinud. Edasi peab Marx silmas Napoleoni-diktaatori poolt kogu võimutäiuse haaramist riigis, igasuguste “vabaduste” likvideerimist, mille nimel oli alanud 1789. aasta kodanlik revolutsioon. Marx rõhutab, et 1791. aasta konstitutsioonis väljenduse leidnud kodanlik liberalism oli alguses Ühiskondliku Päästekomitee terroristliku diktatuuri abil revolutsioonilise võitluse protsessis purustatud ja katse elustada ning kindlustada seda kodanlikku liberalismi Direktooriumi ajal likvideeriti niisama järsult bonapartistliku riigipöördeni 18. brümääril. Nii ühel kui teisel juhul toimus see, mis tuli kasuks kapitalistlikule arenemisele, ja kodanlus toetas aeg-ajalt jakobiinide diktatuuri, mis oli vajalik feodaalkorra lõplikuks purustamiseks, ning Napoleoni diktatuuri kui võimu vormi, mis oli suuteline kindlustama kapitali ülemvõimu ja oli kõige teovõimelisem vallutussõdade pidamiseks.

Valitsedes faktiliselt nimelt nii, nagu seda nõudsid suurkodanluse huvid, ei pidanud Napoleon samal ajal temast põrmugi lugu, nimetades plutokraatiat “kõige halvemaks kõikidest aristokraatiatest” ja kaldus kordama oma aforismi: “Rikkus praegusel ajal – see on varguse ja röövimise vili” (le fruit du vol et de la rapine).

Tegutsedes Prantsuse kodanliku riigi huvides tervikuna, püüdes laiendada oma vägevust naaberrahvaste arvel, sattus Napoleoni diktatuur selle nimel otse vastamisi kodanliku ühiskonna üksikute kihtide püüdluste ja vajadustega. See diktatuur vaatas kodanlusele kui põhjatule rahakotile, mis enese huvides oli kohustatud teenima järjekordseid poliitilisi eesmärke. Kaitstes oma varandusega täidetud kirste, ajas kodanlus poliitiliselt arenematu osa rohkem kui üks kord Napoleonile sarved vastu ja Marx märgib eriti, kuidas Vene sõjakäigu algul ilmnesid suured lahkhelid Napoleoni ja Prantsuse kodanluse vahel, mis näitas selgesti hävitavat lõhet mitte üksnes Napoleoni impeeriumis, vaid ka selles kapitalistlikus majanduses, mis oli kujunenud tema kaitse all. Just sellepärast on Napoleoni impeeriumi languse põhjustest rääkides vaja meenutada neid asjaolusid.

III

Veel enne kui algas suure ajaloolise tragöödia viimane vaatus, kui alles kõik vaikis ja värises kõikvõimsa käskija ees, kelle jalge ees lamasid põrmus kuningad ja kellega kogu Euroopa kontinendil jätkasid võitlust ainult räbaldunud hispaania talupojad ja käsitöölised, haaras impeeriumi läheneva tormi esimene puhang: puhkes majanduskriis. See toimus 1811. aastal, ja inimene, kes näis siis seisvat maailmasündmuste keskpunktis, ei suutnud mõista selle tormi tõelist iseloomu. See kriis puhkes juba kontinentaalblokaadi teises, teravaks muutunud faasis, mida tuleb mõne sõnaga mainida.

Blokaadi aastail 1810-1811 polnud enam see, mis toimus 1806. aastal, esimese, teda kindlaksmääranud Berliini dekreedi ajastul. Ka polnud tema looja enam täiesti seesama inimene, kes 21. novembril 1806. aastal oli dekreedile Potsdami lossis alla kirjutanud.

Alates 1809. aasta teisest poolest, pärast Wagrami ja Schöbarunni rahu, tugevnesid keiser Napoleonis järsult kaks veendumust, mis olid temas kujunema hakkanud juba pärast Austeritzi lahingut ja täiesti selgesti avaldusid pärast Jenat ning Berliini vallutamist ja olid muutunud tema käitumises mõõduandvaks pärast Friedlandi ja Tilsitit: esimene veendumus seisnes selles, et Inglismaad võib “põlvili suruda” üksnes tema laostamise teel kontinentaalblokaadi abil; teist kindlakskujunenud arvamust võis väljendada sõnadega “mina võin kõik”, ja seda täiendas loogiliselt mõte: “kuid järelikult, ma võin teostada ka kontinentaalblokaadi, ehkki selleks oleks vajalik muuta Prantsuse impeeriumiks kogu Euroopa kontinent”. Võitja tegi, mida tahtis. Attila võttis V sajandil enesele vägivaldselt naiseks mingi poolmetsiku germaani hõimu väikevürsti tütre, kes talle oli meeldima hakanud, kuid Napoleoni esimese nõudmise peale saadeti Pariisi Austria keisri tütar, kõige kõrgima ja oma iidsusega uhkustava dünastia printsess, ja kõik pidasid seda veel suureks õnneks sellele territoriaalsete rusude konglomeraadile, milleks tänu Napoleonile oli muutunud Habsburgide monarhia.

Euroopa kontinendi seesuguse orjaliku alistumise juures näis võimalus jagu saada ülejäänud vaenlasest – Inglismaast – täiesti võimalikuna. Teisi vaenlasi polnud vaja üldse meenutada – “kerjuslikud kelmid”, nagu Napoleon hispaanlasi nimetas, ei tulnud arvesse, s.o. ta ei tahtnud neile teha au, pidades neid vaenlasteks. Napoleon tegi näo, et ta nendega enam ei sõdi, sest oli nad aastail 1809-1810 täielikult purustanud, vaid käsib nad lihtsalt kinni püüda ja maha lasta.

Selle illusiooniga ei tulnud tal end mitte väga kaua lõbustada: partisanisõda, gerilja kestis edasi. Kuid ka siin nägi keiser kõige kurja juurt just inglastes, kes ei abistanud Hispaaniat ainult relvadega, vaid juba tervete väeüksustega.

Inglismaa, ja ainult Inglismaa seisab teel ees. Duell elu ja surma peale Napoleoni ja Inglismaa vahel võis lõppeda vaid ühe vastase hukkumisega. Kui asjatult püüdis Napoleon oma duelli muuta kogu Euroopa kontinendi võitluseks Inglismaa vastu. Blokaad tabas valusasti (ja mida edasi, seda valusamini) ühel poolt Inglismaad, teiselt poolt aga ka Euroopa kontinenti. Napoleon teadis seda, kuid nimelt just see viiski teda juba mitte enam hämmeldusse, nagu enne Tilsitit, vaid varjamatusse raevu.

Tema viha paiskus neil aastail eelkõige kontinentaalblokaadi salajaste rikkujate vastu – avalikke käsust üleastujaid, kui mitte lugeda Pürenee poolsaare kõige lõunapoolsemas osas kujunenud ülestõusuvalitsust, ei leidunud kogu Euroopa kontindendil. Arveteõiendamine oli lühike. Salakaubavedajad lasti maha, konfiskeeritud Inglise kaubad põletati, konterbanti soodustavad monarhid kihutas Napoleon troonilt minema.

1806. aastal määras Napoleon oma noorema venna Louis´ Madalmaade kuningaks. Uus kuningas mõistis, et kaubandussidemete täielik lõpetamine Inglismaaga ähvardab tuua Madalmaade kaubanduskodanlusele, põllumajandusele ja kaubalaevasõidule täieliku laostumise, ja et Hollandiga toimuks see majanduslik katastroof palju varem kui teistega, sest sellest ajast peale, kui inglased võtsid temalt ära kõik asumaad (nimelt pärast Prantsuse ülemvõimu kehtestamist Hollandis), sõltus Hollandi kaubanduskäive niihästi viina, juustu kui ka peenlõuendi turustamisel tunduvalt Inglismaast ning koloniaalkaupade sisseveo osas samuti Inglismaast. Kõik see sundis Louis Bonaparte´i vaatama läbi sõrmede Hollandi ranniku salajasele kaubavahetusele inglastega.

Pärast mõningaid ähvardavaid noomitusi tagandas Napoleon oma venna troonilt, kuulutas, et Hollandi kuningriik on lakanud olemast, Hollandi enese aga liitis 1810. aastal eridekreediga Prantsuse impeeriumi külge ja jaotas selle departemangudeks, kuhu määras ametisse prefektid.

Napoleonile esitati salakaebusi, et hansalinnad – Hamburg, Breemen ja Lüübek – ei pea küllalt ranget võitlust salakaubaveoga ning et Bourrienne, tema esindaja Hamburgis, võtab mahitamise eest altkäemaksu. Napoleon tagandas viivitamatult Bourrienne´i, hansalinnad aga liitis samuti Prantsuse impeeriumi külge.

Napoleon tagandas troonilt väikesi Saksa vürste, kelle valdused paiknesid mererannikul, ja seda mitte sellepärast, et nad oleksid olnud milleski süüdi, vaid põhjusel, et ta usaldas vaid iseennast. Ta kihutas minema Oldenburgi hertsogi ja ühendas Oldenburgi oma valdustega, kuigi see kutsus esile keiser Aleksandri suure rahuolematuse, kelle sugulane oli Oldenburgi hertsog.

Kontinentaalblokaad andis end kogu Kesk-Euroopa tarbijaskonnale valusasti tunda. Peale selle laostas ta lõplikult hansalinnade ja kogu Põhja-Saksamaa ranniku kaubanduskodanluse ning laevaomanikud. Isegi tsensuuri ranguse tõttu täiesti allasurutud vallutatud maade ajakirjanduses vilksatas see aeg-ajalt ääri-veeri mööda. “Saksamaal trükitud poliitilised artiklid nõuavad nüüd ja edaspidi Prantsuse valitsuse tähelepanu.” raporteeriti politseiministrile 1810. aastal, sakslane armastab poliitilisi arutlusi, ta loeb ahnelt oma arvukaid ajalehti, kuukirju, almanahhe ja kalendreid, rääkimata brošüüridest, draamadest ja romaanidest, milles osavad autorid oskavad Reini Liitu näidata orjandusliku korrana, Prantsusmaa ja Austria liitu aga vastastikuse jõuetuse tulemusena, Inglismaad – võitmatu riigina ja venelasi ülemaailmse monarhia pärijatena. Tsensuuri seisukohalt on asi halb ka Hollandis, kelle kontinentaalblokaad on lõplikult ruineerinud, sest, võib öelda, et ta elatus peamiselt merekaubandusest. Hollandis võib märgata sama pahet nagu Põhja-Saksamaalgi: “selles riigis on liiga palju ajalehti”, loeme teisest politseiettekandest.

Kuid ajalehtedega toime tulla oli Napoleonil üsna kerge – see ei teinud talle kunagi raskusi. Märksa keerukam oli täielik blokaad tegelikult ellu viia.

Kavatsetud ürituse raskustega põrkas Napoleon kokku igal sammul: selgus, et leida kogu Euroopa tohutu pika ranniku jaoks mitukümmend tuhat tolliametnikku, sandarmit, politseinikku ja üldse iga liiki ja igas auastmes ametnikku, kes oleksid ausalt, äraostmatult ja innukalt täitnud oma kohustusi, oli märksa raskem kui arveteõiendamine mõne salakaubavedu soodustava kuninga või asehalduriga. Kohvi, kakao, suhkru, pipra ja vürtside eest maksis Euroopa tarbijaskond viis, kaheksa ja kaksteist korda rohkem kui enne blokaadi – ja ta sai neid kaupu, kuigi mitte endises koguses. Värvaine indigo ja puuvilla eest, mille puudumisel manufaktuurid oleksid seisma jäänud, maksid Prantsuse, Saksimaa, Belgia, Tšehhimaa ja Reini-äärsed puuvillaketrusvabrikud ning sitsitrükkimisettevõtjad viis ja kümme korda kallimat hinda – ja nad said neid aineid, kuigi mitte sellises koguses nagu varem. Kuhu läks siis see kohutav kunstlik kasum? Esiteks, Inglise laevaomanike ja salakaubavedajate taskutesse ja teiseks, Napoleoni tolliametnike ja sandarmite kaukasse. Kui valvel olevale patrull-piketile või tolliametnikule pakuti selle eest, et nad nõustuksid ühe öö rahulikult magama, summat, mis võrdus nende viie aasta palgaga, või kui sandarmile selle eest, et ta jalutaks kolm tundi eemal antud punktist rannikul, pakuti peent kalevit viiesaja frangi väärtuses kullas ja peensuhkrut teise viiesaja frangi eest, siis oli kiusatus liiga suur.

Napoleon teadis ja nägi seda, et sellel rindel on tal raskem võitu saavutada kui Austerlitzi, Jena või Wagrami all. Ta määras ja suunas kohale nii alalisi kui ka erakorralisi revidente ja kontrolöre, kuid need osteti ära. Ta vallandas ja andis kohtu alla, kuid asemik jätkas vallandatu ja süüdimõistetu tegevust ning püüdis ainult ettevaatlikum olla. Siis võttis keiser tarvitusele uue abinõu. Algasid üldised läbiotsimised nüüd mitte enam ainult rannikulinnades ja külades, vaid ka kaugel Euroopa tsentrumis, kauplustes, ladudes ja kontorites. Konfiskeeriti kõik “Inglise päritoluga” kaubad, kusjuures kaupade omanikele tehti kohustuseks tõestada, et ühed või teised kaubad ei ole Inglise päritoluga. Sattunud paanikasse, püüdsid nüüd kõigi kahtlasemate koloniaalproduktide laostuvad omanikud tõendada, et need kaubad pole mitte Inglise, vaid Ameerika päritoluga. Ja tõepoolest ajasid ameeriklased sel ajal kuldset äri, varjates oma lipu all ning turustades oma laevadel kohaletoimetatud Inglise kaupu.

Siin tegi Napoleon 1810. a. Trianoni keelutariifiga võimatuks koloniaalproduktide legaalse kaubastamise, ükskõik kust nad ka tulid. Nüüd hakkasid kogu Euroopas leegitsema tuleriidad: kaotanud usalduse tolliametnikesse, politseisse, sandarmeisse, suurtesse ja väikestesse võimudesse, alates kuningatest ja kindralkuberneridest ja lõpetades öövahtide ja ratsavalvuritega, käskis Napoleon avalikult põletada kõik konfiskeeritud kaubad. Pealtnägijate tunnistuse järgi vaatasid rahvahulgad süngelt ja sõnatult kõrgetele sitsi-, peenkalevi-, kašmiirimägedele, suhkru-, kohvi- ja kakaovaatidele, teekastidele, puuvilla- ja puuvillakedrusepallidele ning indigo-, pipra- ja kaneelikastidele, mis kallati üle ja kaeti süttiva ainega. “Caesar märatseb”, kirjutasid inglise ajalehed nendest vaatemängudes saadud kuulduste mõju all. Napoleon otsustas, et ainult kõigi nende sisseveetud väärtuste füüsiline hävitamine võib muuta salakaubavedamise tegelikult kahjutoovaks äriks ja laiendada riisikot mitte ainult nendele, kes pilkastel pimedal ööl üksildases kohas kaljurahnu varjus ja asustamata rannikul asuvad kohaletoimetatud kaupa maha laadima, vaid ka rikastele kaupmeestele Leipzigis, Hamburgis, Strasbourg´is, Pariisis, Antverpenis, Amsterdamis, Genuas, Münchenis, Varssavis, Milaanos, Triestis, Veneetsias jne., kes rahulikult oma kodus kontoris istudes seda salakaupa juba kolmandatest ja neljandatest kätest üles ostavad.

Teatav osa kodanlusest nii Prantsuse impeeriumis kui ka vasallriikides oskas isegi nendes tingimustes välja pumbata hiiglakasumeid ja oli kontinentaalblokaadiga üldiselt väga rahul ning kiitis heaks kõik keisri poolt rakendatud abinõud, mis olid suunatud Inglise kaupade salajase sisseveo vastu. Eriti rahuldatud olid metallurgid. Kuid tekstiilitöösturite hulgas kõlas kiituste kõrval juba ka kaebusi, sest ilma puuvillata pole siiski võimalik sitsi valmistada ja indigo puudumisel riiet värvida.

Mis puutub luksusesemete tootmisega tegelevasse kaubanduskodanlusse ja käsitöölistesse, siis siin oli nurin veel tugevam: tuletati kurbusega meelde neid lühikesi Amiens´i rahu kuid aastail 1802-1803, kus tuhanded rikkad inglased voolasid kokku Pariisi ja ostsid ühekorraga ära peaaegu kõik pealinna juveliiride tooted ning kogu sameti ja siidi Lyoni ladudes. Avaldati nurinat lõpmatute sõdade üle, mis olid laostanud Euroopa endised kliendid. Kuid kõige enam nurises kogu tarbijatemass, kes kannatas ebanormaalselt tõusnud kohvi- ja suhkruhindade all; samuti olid tugevasti tõusnud ka tekstiilikaupade hinnad, kuna Inglise võistlus turul oli kontinentaalblokaadi tõttu välja lülitatud.

Just sellise olukorra juures puhkeski 1811. a. kaubandus-tööstuslik kriis.

IV

Juba 1810. aasta hilissügisel võis märgata tagasiminekut Prantsuse kaupade turustuses ja see kiiresti progresseeruv nähtus haaras kogu impeeriumi ning eriti “vanad departemangud”, s.o. teiste sõnadega Prantsusmaa selle sõna täpses mõttes. Töösturid ja kaupmehed esitasid aupaklikult kaebusi selle kohta, et blokaad ei riiva üksnes inglasi, vaid hakkab ka neile enestele tasku peale käima, et pole toorainet, et ekspluateerides võidetud rahvaid (petitsioonide esitajad avaldasid end võrratult mahedamalt ja peenemalt), vähendas Tema Keiserlik Majesteet sellega kogu Euroopas tarbijate ostujõudu, kuid kaubaladude vägivaldsete konfiskeerimiste ja sõjaväe- ning tollivõimude omavoli märatsemisega (ka siin ei väljendunud nad sugugi nii, vaid märksa leebemalt) võib keiser kahjustada normaalse krediidi võimalust, ilma milleta nii tööstus kui ka kaubandus ei suuda eksisteerida.

Kriis süvenes iga kuuga. Terve rea puuvillakudumis-, ketrus- ja sitsimanufaktuuride omanikel, näiteks Richard-Leonoir´il, kelle juures töötas enne 1811. aasta kriisi 3600 mees- ja naisketrajat, 8822 kangrut, 400 siiditrükkijat, kokku üle 12 tuhande inimese, – ei oleks 1811. aastal sellest arvust viiendikkugi järele jäänud, kui Napoleon ei oleks käskinud talle anda erakorralist toetust 1,5 miljonit franki kullas. Kuid üks pankrot järgnes kiiresti teisele. 1811. aasta märtsis tegi Napoleon korralduse maksta Amiens´i vabrikantidele välja üks miljon toetust ja ostis ühekorraga Rouenis, Saint-Quentinis ja Gentis kahe miljoni eest kaupu. Tohutud subsiidiumid assigneeriti Lyonile. Kuid kõik see oli vaid nagu tilk vett merre.

Dokumentide hulgas, mis käesoleva raamatu autor leidis Rahvuslikus Arhiivis Prantsusmaal ja mis iseloomustavad kriisi grandioosset arenemist, jätavad sügavaima mulje need dokumendid, mis peegeldavad üldkokkuvõtet. 19. aprillil 1811. aastal teatas siseminister Napoleonile: “Suurema osa tööstustöölistest kaebab, et nad on tööta. Kinnitatakse, et palju töölisi rändab pidevalt välja.” Rouenis oli tööpuudus nii kohutav ja vabrikantide laostumine nii silmanähtav, et Napoleon oli sunnitud assigneerima 15 miljonit hukkuvate manufaktuuride toetuseks.

Kõrgemad ametnikud muutusid julgemaks. Prantsuse Panga president kandis Napoleonile 7. mail 1811. aastal avameelselt ette, et alistatud maad on liialt laostatud ja et kuni nende vallutamiseni turustati Prantsuse kaupu seal rohkem kui pärast seda; et Pariisis luksusesemete valmistamise alal töötavad käsitöölised nälgivad; et tarbimine nii siseriigis kui ka väljaspool riigipiire on järsult tagasi läinud … Napoleon andis rahalisi toetusi, kuid blokaadi sugugi ei pehmendanud. Inglise kaubad (kõik koloniaalproduktid aga viidi Inglise kaupade nimetuse alla) konfiskeeriti nagu ennegi. 1811. aasta suvelaat Beaucaire´is hävitati peaaegu täielikult politsei äkkrünnakuga, kes konfiskeeris terve suhkru, vürtside, indiga jne. ladude “tänava”.

Peale mitmemiljoniliste laenude ja rahaliste toetuste andmise vabrikantidele tegi Napoleon 1811. aastal gigantseid tellimusid riigikassa arvel: nii ostis ta armee jaoks kolossaalsel hulgal villast riiet, andis Lyoni siidi- ja sametimanufaktuuridele hiiglatellimusi losside tarviduste katmiseks, kohustas kõiki temast sõltuvaid Euroopa õukondi tegema oste Lyonist ning saavutas seda, et kui 1811. aasta juunis töötas Lyonis siiditööstuses kokku 5630 kangastelge, siis sama aasta novembris oli seal tööle rakendatud juba 8000 telge. Tumm käärimine avaldus sel perioodil nii Pariisi töölisaguleis kui ka teistes tööstuskeskustes. Mitte kõike ei jõudnud politseinuuskurid pealt kuulata ja ka mitte kõige kohta ei õnnestunud provokaatoreil töölisaguleis töölisi välja meelitada usalduslikele vestlustele. Igal juhul ei olnud 1811. aastal tööliselanikkonna olukord muidugi kaugeltki nii hea, nagu seda püüavad kujutada kaasaegsed ja hilisemad ajaloolased. Napoleon ütles sageli, et ainuke revolutsioon, mis võib olla ohtlik, on “tühja kõhu revolutsioon”. “Napoleon kõneles mulle korduvalt,” kirjutab oma mälestustes Napoleoni minister Captal, “et ta tunneb hirmu rahvaülestõusude ees, kui nende põhjuseks on tööpuudus.” “Töölisel pole tööd … ta võib üles tõusta; ma kardan neid ülestõuse, mille põhjustajaks on leivapuudus; ma kardaksin vähem lahingut armee vastu, mis koosneb 200 000-st mehest,” kordas Napoleon. ”

Asi ei läinud töölismasside suurte väljaastumisteni pealinnas ja provintsis, kuigi politsei ja eravaatlejad täheldasid ärrituse, kannatamatuse, nördimuse ja mõnikord isegi meeleheite tundemärke.

Kui 1811. aasta majanduskriis oli suurel määral õppetunniks, siis ruttas Napoleon seda ära kasutama täiesti kindlal viisil: senikaua kui kontinentaalblokaad pole murdnud Inglismaad, seni kui mered on prantslastele suletud, senikaua kui kestab lakkamatu sõda, on Prantsuse kaubanduse ja tööstuse seisukord alati kõikuv ja kriisi kordumine alati võimalik. Tähendab, blokaad tuleb lõpule viia ja kui selleks peab vallutama Moskva, siis tuleb Moskva ka vallutada.

Napoleon pidas hästi meeles, Lyoni siiditöösturid põhjendasid turustuskriisi osaliselt Venemaa tellimuste “ootamatu” ärajäämisega. Selle oli esile kutsunud keiser Aleksandri poolt 1810. aasta detsembris allakirjutatud uus Vene tollitariif, mis viis kõrge tolli alla luksusesemed, s.o. siidi, sameti ja kallihinnalised veinid – kõik selle, mis tuli Venemaale Prantsusmaalt.

Selle pani Napoleon Aleksandri kontosse, mis üha suurenes juba ammust ajast, Erfurdist alates. Ja kogu 1811. aasta jooksul tugevnes Napoleoni veendumus, et see arve tuleb likvideerida ja võib olla likvideeritud ainult Moskvas.

Kuidas suhtus Napoleon neisse impeeriumi ebanormaalse majandusliku seisundi häirivasse sümptoomidesse?

Kriis oli juba ammu küpseks saamas ja keiser jälgis tema lähenemist. Seni oli Napoleonil tulnud kokku puutuda riigi finantside kriitilise seisundiga, algava “inflatsiooniga”, vajadusega lasta liikvele kullakatteta paberraha, lõpuks ka suurkapitalistide petturlike mahhinatsioonidega, kes püüdsid riigikassat tüssata igasuguste kahtlaste laenude ja liigkasuvõtukohustustega. Nii see oli juba tema valitsemise algaastail (1799-1800), samaks oli see jäänud ka 1805. aastal ja 1806. aasta algul. Kuid nendest raskustest sai Napoleon alati jagu. Kord tõi ta sõjast kaasa miljoneid kontributsiooni kullas; kord jälle määras ta võidetud maade elanikkonnale mitmesuguste ettekäänete all rängad maksud ja liigsed kohustused, hoolimata kontributsioonist, mida talle maksid nende maade valitsused; kord ta lihtsalt võttis kapitalistidelt ära palju sellest, mida need olid juba jõudnud teenida. See juhtus näiteks 1806. aastal. Vaevalt pärast Austerlitzi sõjakäiku 1806. aasta jaanuari lõpus Pariisi tagasi jõudnud, nõudis Napoleon aruannet rahanduse seisundi kohta ja nägi ära, et kuulus miljonär ja kapitalistlik kiskja Ouvrard ning temale lähedal seisev finantskompanii, mis tegutses firma “Ühendatud Suurkaupmehed” nime all, oli väga kavalate kombinatsioonide ja peente juriidiliselt osavate võtetega tüssanud riigikassat ja tekitanud talle kolossaalseid kahjusid. Napoleon käskis Ouvrad´il ja “Ühendatud Suurkaupmeeste” esindajail lossi ilmuda ja teatas neile sealsamas erilise sissejuhatuseta ja otseteed, et ta lihtsalt käsib tagasi anda kõik selle, mis nad viimase aja jooksul kokku varastanud. Ouvrard püüdis Napoleoni võluda ettepanekuga uutest “riigikassale huvitavaist” kombinatsioonidest, mis Tema Majesteet arvatavasti vastu võtab, kuid Tema Majesteet ei varjanud, et huvitaivamaks kombinatsiooniks riigikassale peab ta seda, kui Ourvard ja tema kaaslased paigutatakse viivitamatult Vincennes´i kindlusse ja antakse kriminaalkohtu alla. “Ühendatud Suurkaupmehed” suhtusid keisri arvamusse väga tähelepanelikult ja tundes hästi kaasvestleja iseloomu, pidasid tema argumentatsiooni ammendavaks: kõige lähemal ajal aga andsid riigikassale tagasi 87 miljonit franki kullas, pidades mittevajalikuks nõuda selle neile kurvastava operatsiooni juures raamatupidamise-alaseid või juriidilisi täpsustamisi. “Ma sundisin tosinat kelmi tagastama kokkuriisutu,” nii teatas Napoleon sellest juhtumist ühes kirjas oma vennale, sel ajal Naapoli, hiljem aga Hispaania kuningale Joseph´ile.

Valuuta oli stabiilne, kulda leidus riigikassas piisavalt. Nii impeeriumi kõigi vallutatud osade kui ka kogu vasall-Euroopa rahanduslik ja majanduslik ekspluateerimise süsteem “vanade departemangude” heaks, s.o. sõna täpses mõttes Prantsusmaa kasuks, õigustas end, nagu näis, paljude aastate kestel täiesti.

Ja äkki läbis kolossaalset hoonet kurjakuulutav raksatus: 1811. aasta kogemuste põhjal mõistis Napoleon, et palju raskem on võidelda üldise majanduskriisiga kui ajutiste rahanduslike raskustega ja et kergem on likvideerida häired riigikassas kui neid leida, ning mis peaasi, kaotada defektid kogu majandussüsteemis ja kolossaalse riigi terves majanduselu organisatsioonis. Siin juba ei võinud enam aidata ei kontributsioonid, ei kapitalistlikel kiskjail kõrist kinnivõtmine, ei eeskujulik aruandlus ega kontrolli rangus, ei kogu Napoleoni poolt loodud bürokraatliku aparaadi täiuslikkus. 1811. aastal puhkenud kriis oli eelkõige (kuid kaugeltki mitte ainult) nende kaupade turustamise kriisiks, mis peamiselt olidki Prantsusmaad rikastanud kaubandus- ja tööstusartikleiks. Kellele oleks võinud turustada Pariisi töökodade kuulsaid juveelitooteid? Kellele oleks võinud müüa kallihinnalist mööblit, mille töötlemisega tegeles peaaegu kolmveerand Saint-Antoine´i eeslinna elanikkonnast? Või kallihinnalisi esmajärgulisi nahktooteid, mille valmistamisest elatusid Saint-Marseille´i eeslinna ja kolossaalse tööliskvartali Muffetard´i elanikud? Või suurepäraseid naisteriideid ja meesteülikondi, mille valmistamise ja müümisega tegelesid maailmapealinna arvukad rätsepatöökojad? Kuidas võisid kõrgel püsida Lyoni siidi ja sameti, Sedani kõrgemat sorti kalevi ja Lille´is, Amiens´is ning Roubaix´s valmistatava peenimast lõuendist pesu ja Valenciennes´i pitside hinnad?

Kõiki neid Prantsuse luksusesemeid ei toodeta ainult siseturu tarvis, vaid ka kogu maailma jaoks, kogu maailm aga osutus Prantsuse kaupadele väga kärbituks: langesid ära nii Inglismaa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika kui ka rikkad plantaatorid Antilli ja Maskareeni saartelt. Üldse lülitusid välja kõik ostjad (kõige rikkamad ja rohkearvulisemad) kõikidest maadest, mis olid lahutatud Euroopa mandrist “soolase veega”, sest “soolasel veel” valitsesid jagamatult inglased. Kuid ka Euroopa mandril oli asi halb. Napoleoni poolt vallutatud maad laostusid sootuks, võidetud maadele, isegi kui nad polnud otseselt vallutatud, suruti peale kontinentaalblokaad, mis viis nende valuuta ostujõu alla. Sellest ajast, kui Vene mõisnikud ei võinud Inglismaale müüa põllumajanduslikku toorainet, kadus ka see Inglise kuld, millega venelased tasusid Pariisi kaupade eest: Vene rubla langes pärast Tilsitit 26 kopikani. Poolakate, austerlaste ja Itaalia aristokraatiaga toimus samuti. Lääne-, Lõuna-, Kesk- ja lõpuks ka Põhja-Saksamaal toimus samasugune feodaalmõisnike klassi kiire materiaalse kehvumise protsess mitte ainult kontitnentaalblokaadile allutamise tõttu, vaid ka seetõttu, et pärisorjus sai tugeva vapustuse, paljudes kohtades koguni kaotati.

Asi polnud mitte üksnes feodaalmõisnike klassi kehvumises Euroopas. Uus kodanlus, kes oli tekkinud koos areneva tööstuskapitalismiga, läks oma teed, kasvas, tugevnes ja intensiivistus Napoleoni poolt vallutatud riikides ning kogu temast sõltuvas ja poolsõltuvas Euroopas. Mingite kavalate võtetega ei õnnestunud lämmatada tööstuse arenemist Euroopa tööstuslikult arenenuimais osades, s.o. kogu Lääne- ja osalt Kesk-Saksamaal, Böömimaal (nii nimetati Austria impeeriumi koosseisu kuuluvat Tšehhi osa), Belgias ja osaliselt ka Sileesias. See konkurents (rääkimata juba tugevalt arenenud Inglise konterbandist) tõrjus välja isegi sellised Prantsuse kaubad, milliseid ei võinud kuidagi nimetada luksusesemeiks. Kuid villase riide, töötlemata linase riide sortide, metallkaupade ja tarbekaupade turustamiseks jäi ühel või teisel määral üle “vanade departemangude” siseturg, kuhu Prantsuse keiser ei lubanud ilmuda oma teistel alamatel: ei belglastel, sakslastel ega Itaalia siiditöösturitel – üldse mitte kellelgi. Kuid siingi oli üks Napoleoni poolt eriti ning ammust ajast kaitse alla võetud laialdane tootmisharu, mis kannatas mitte ainult ja mitte niivõrd turgude kokkukuivamise, kuivõrd just tooraine kohutava kallinemise all. See oli puuvillatööstus. Koloniaalkaupade sisseveokeelu tagajärjel tõusis puuvilla hind erakordselt. Tekkis kohutav toorainekriis, mis sundis vabrikante 1811. aastal tootmist järsult vähendama. Kriisi ja kasvava tööpuuduse ning näljaähvarduse tõttu pealinna, Lyoni ja Roueni tööliskvartalites kui ka ruineerimise tõttu lõunapoolsetes veinitööstuse departemangudes oli Napoleon sunnitud kontinentaalblokaadi määrusi osaliselt rikkuma. Ta lubas välja anda litsentse (piiratul arvul), nimelisi tõendeid, mis lubasid importida Prantsusmaale teatava summa ulatuses “keelatud kaupu” tingimusel, et antud isik samas väärtuses müüks välismaale Prantsuse kaupu. Need litsentsid läksid kuritarvituste tõttu politseis, kes neid tõendeid välja andis, kalliks maksma, kuid siiski peeti neid ostjaile haruldaselt kasulikuks.

See järeleandmine näitab, kuivõrd Napoleoni häiris 1810-1811. aasta kriis. Tõsi küll, eriti suurt materiaalset kasu inglastele Prantsuse litsentsid tuua ei võinud, kuid siiski oli see teatav kõrvalekaldumine printsiibist. Võitlusabinõuna kriisi vastu võisid litsentsid vaid vähesel määral kaasa aidata turustuse intensiivistumisele. Veel vähem tähendust võisid selles mõttes omanda nõudmised, mis Napoleon esitas oma õukonnale ja kõrgeile aukandjaile: ta nõudis, et õukondlased riietuksid võimalikult toredasti ja kaunilt ning et võimalikult sagedamini vahetataks tualette jne. Need keisri korraldused ei võinud kindlustada luksusesemete hiiglatootmisele küllaldast turgu, kuigi õukonnaelu Napoleoni ajal isegi kuni 1811. aastani oli haruldaselt luksuslik, ent pärast neid keisri korraldusi muutus juba heaks tooniks loopida raha Pariisi juveliiridele ja Lyoni siiditööstureile, korraldada sadadele küllakutsutuile pidusid, kus šampanja ja teised kallid veinid voolasid ojadena, vahetada mööbleid kallihinnalisemate ja peenemate vastu, ehtida väärtuslike pitsidega mitte üksnes ennast, vaid ka oma teenijaskonda, tellida uhkeid tõldu jne. Napoleon ise andis 1811. aastal samuti terve rea väga suuri ja väärtuslikke tellimusi Pariisi ja Lyoni tööstureile ning käsitöölistele riigi hoonete ja losside sisustamiseks.

Nüüd 1811. aastal, nagu varemgi 1806. aastal, ajal, millal ummik kaubanduse ja tööstuse alal oli olnud võrreldamatult tagasihoidlikum ega omanud kestvat iseloomu, pidas Napoleon kinni oma ammugi avaldatud põhimõttest: “Mu eesmärk ei seisne mitte selles, et vältida negotsiantide pankrotte, riigi finantse selleks ei piisaks, vaid selles, et takistada ühe või teise manufaktuuri sulgemist.” Ja kui siseminister andis toetust, siis nõudis Napoleon, et minister motiveeriks tehtud väljaminekut selliselt: “Ma andsin laenu sellele manufaktuurile, millel on nii ja nii palju töölisi, sest et teda ähvardas oht jääda tööta.”

1811/12. aasta talveks nõrgenes kriis aegamööda. Ent Napoleon taipas, et ükski 1811. aasta kriisi põhjustest polnud kõrvaldatud, et kriisituli hõõgub tuha all edasi; talle oli selge seegi, et nimelt sõda Inglismaaga ja sellega seotud kontinentaalblokaad on takistuseks impeeriumi ökonoomika radikaalsele paranemisele. Et lõpetada blokaad, pidi, esiteks saavutama seda, et Inglismaa paneks relvad maha. Rohkem kui kunagi pidas Napoleon nüüd peatset võitu Inglismaa üle peamiseks vahendiks oma impeeriumi kindlustamisel nii väljastpoolt kui ka sisemiselt. Ja enam kui kunagi varem oli ta veendunud, et inglased on juba teinud hiiglaläbimurde blokaadist, et Aleksander teeb nendega kokkumängu ja petab teda, et Inglise kaubad Venemaalt immitsevad kogu mõõtmatu läänepiiri kauduläbi Preisi, Poola ja Austria, tuhandete pooride ja avauste kaudu Euroopasse ja et see muudab nulliks kontinentaalblokaadi, s.o. hävitab ainukese lootuse “suruda Inglismaa põlvili”. Napoleoni informeeriti ja hoiatati igalt poolt, et Inglise konterbant ei tungi ainult temale allutatud Euroopasse, vaid ka Prantsusmaale, s. o. tema kolossaalse impeeriumi “vanadesse departemangudesse” ja et see salakaup ilmub Euroopa mandri “põhjarannikult”.

Napoleoni Londonile suunatud pilk, mis alatasa kogu tema eluaja jooksul oli olnud eemale kistud kord Alpidele, kord Viinile, kord Berliinile ja Madriidile ning uuesti kangekaelselt, niipea kui saabus hingetõmbeaeg mandrisõdades, oli tagasi pöördunud Londoni peale, hakkas nüüd uuesti pöörduma Londonilt Euroopa kõige kaugemale pealinnale.

“Põhjarannik” – Vene tsaari, salakavala bütsantslase võimu all… Kas loobuda võitlusest Inglismaaga, juba lähedal olevast võidust, Briti majandusliku võimsuse purustamisest või haarata Aleksandril kõrist ning sundida teda meelde tuletama Tilsiti kohustusi? Selliseks hakkas küsimus Napoleonile kujunema juba 1810. aastal.

Juba 1810. aastal käskis Napoleon endale hankida raamatuid, mis sisaldasid informatsiooni Venemaa, tema ajaloo ja iseärasuste kohta.

Keisri katkendlike väljenduste ja tema lähikonnalt tulnud kasinate andmete järgi otsustades hakkas Napoleon juba 1810. aastas sügisest alates harjuma mõttega, et inglastele, sellele visale, kättesaamatule ja pealesuruvale vaenlasele, keda ei õnnestunud võita ei Kairos, Milaanos, Viinis, Berliinis ega Madriidis, võib anda lõpliku ja purustava löögi ainult Moskvas. See mõte tugevnes Napoleonil iga kuuga.

Suur armee Moskvas – see tähendab Aleksandri alistumist, see on kontinentaalblokaadi täielik elluviimine, järelikult tähendab võit Inglismaa üle lõppu sõdadele, kriisidele, tööpuudusele. See tähendab samuti maailmaimpeeriumi kindlustamist nii sisemiselt kui ka väliselt. 1811. aasta kriis andis keisri mõtteile lõplikult sellise suuna. Hiljem, juba Moskva sõjakäigu ajal, ütles krahv Daru Vitebskis Napoleonile avameelselt, et nii armee kui ka paljud keisri lähikonnast ei saa aru, miks peetakse seda rasket sõda Venemaaga, sest Inglise kaupadega kauplemise pärast Aleksandri valdustes ei tasu sõdida. Kuid Napoleonile oli selline arutlus vastuvõtmatu. Ta nägi Inglismaa järjekindlalt läbiviidud majanduslikus lämmatamises ainukest vahendit tema poolt loodud suure impeeriumi püsimise kindlustamiseks. Samal ajal aga mõistis ta selgesti, et liit Venemaaga on purunemas mitte ainult lahkhelide tõttu Poola pärast ja ka mitte ainult sellepärast, et Aleksandrit häirib ja ärritab osa Preisi valduste okupeerimine ja anastused Saksamaa põhjaosas, vaid ennekõike just sellepärast, et Venemaa paneb tulevikus väga suuri lootusi Inglismaale, samuti kui Inglismaa loodab Venemaale. Kuid otsest lööki Inglismaale ta anda ei suuda. Tähendab, löök tuleb suunata Venemaa pihta.

Maailmahorisondile hakkas tõusma uue kolossaalse relvastatud võitluse verine viirastus.

***

Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

Tõlkinud L. Luksep

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: