Posted by: libarebane | 26/12/2016

“Kägu odraokkaga” – Gert Helbemäe

odraAutor – Gert Helbemäe

Romaan

Gert Helbemäe uus romaan viib lugeja seekord Vabariigi aegsesse Tallinna. Teos käsitleb ühe laulja – Valmar Sumeri ebaõnnestumisele määratud karjääri, kuid annab sealjuures ka terve rea väga eripalgeliste ning huvitavate, oma olemasolule mõtet otsivate inimeste saatusi. Autor manab esile mitte ainult meie tunast pealinna ja selle inimesi, vaid puudutab mõtlema panevalt ka üldinimlikke põletavaid probleeme. Romaan haarab esimesest leheküljest alates oma elava jutustamisviisi, meeleolu ehtsuse ja kaasakiskuva sündmustikuga.

***

Whatever we inherit from the fortunate

We have taken from the defeated

What they had to leave us – a symbol: 

A symbol perfected in death. 

T. S. Eliot, Four Quartets.

Esimene osa

KÕIK TUTTAVAD ON KUNAGI OLNUD MEILE VÕÕRAD. Elades sellises keskmise suurusega linnas nagu Tallinn, oli loomulik, et me oma tulevasi tuttavaid kohtasime juhuslikult tänaval, teatris, turul, kinos või kohvikus, ja et osutasime neile võõrastena niisama vähe tähelepanu, nagu mõnele hallile kassile, kes õhtuhämaruses libises meist mööda, kadudes kuhugi värava-alusesse.

Meie huvi mööduja vastu ärkas alles siis, kui ta mingipärast meie tähelepanu köitis või kui tuttavad meie tähelepanu temale juhtisid. Aga kui me oleksime teadnud, et tulevikus saame tuttavaks selle või tolle “halli-kassi-varjuga”, et nad mängivad teatud osa meie elus, või et tegeleme nende eluga: kas meie ei oleks siis kummalise tundega jälginud neid võõraid, oodates juhust, mis tulema peab, juhust, mil saame tuttavaks – kas selleks, et võõraina jälle lahku minna, saada headeks sõpradeks, kibedaiks vaenlasiks – olla mõjutatud heaks või halvaks.

Neid mõtteid olen mõlgutanud, tagasi mõeldes Valmar Sumeri ja teiste temaga seotud inimeste elule, mida mul oli võimalus rea aastate jooksul jälgida – ütleme parem: kaasa elada. Seejuures oli mul juba teatud pilt temast võõrana, ilma tema vastu huvi tundmata – kuigi ma nüüd, tagasi mõeldes, ei saa lahti arvamusest, et ka pime juhus allub mingile tundmatule reeglile, mis suunab ja hoiab teatud inimesed meie orbiidis. Ja kes teab: vahest liiguvad nad seal isegi enne, kui me üksteisest midagi teame – mingis omaette tähesüsteemis, teatud kindlate vaheaegade järel meile lähenedes, mis meie mõistes tähendab tutvumist, kuigi ka siis tutvume ainult nende kiirgusega ja tegelikult nad jäävad meist valgusaastate kaugusse …

Esmakordselt nägin Valmar Sumerit 1938. aasta aprillis Tallinnas. Kuupäeva ma ei mäleta – seda selgemalt on mul aga meeles too õhtupoolik ja sellele järgnenu – jah, aastatega on kõik isegi palju elavamaks muutunud üksikasjades, nagu oleks mälu tookord fikseerinud seda filmirullile, mis alateadvuses aastaid ootas ilmutamist.

Tulin toimetusest, kus olin kirja pannud lookese päeval kogutud andmete põhjal. Kogu päeva oli vihma sadanud. Mäletan, kuis tuul rabistas rahega segamini vihmapiisku vastu toimetuse aknaid, kuni hilisõhtul rabin ja sahin lakkas – jäi ainult tuule vingumine.

Kui tänavale astusin, tõstsin mantlikrae üles ja surusin kaabu sügavalt pähe. Tuul kihutas madalaid pilveräbalaid üle majakatuste. Oli täiskuu ja parajasti nihkus üks noid tumedaid pilvemürakaid kuult ja see valas kogu Pika tänava – korstnad, katused, majade müürid, inimesed ja sillutise – korstnad, katused, majade müürid, inimesed ja sillutise – üle sinakalt valge lõssiga, kuni järgmine pilv kõik jälle pimedusega kattis. See valguse-varju mäng kordus iga paari minuti järel ikka jälle ning pilvemüraka ääre valgenemisest võis ette aimata, mil see suur piimakann seal üleval saadab sulle ja tänavale kaela oma uue valgusvalangu.

Jälgisin seda looduse mängu kuni Rataskaevu tänavani. Aga too pilvede rahutus kandus üle minulegi. Üksiolek sai kuidagi ebameeldivalt tajutavaks, nagu oleks too kuuvalgus läbi valgustanud. Tänavail liikus vaid üksikuid inimesi, kell oli üle 11. Kuskilt kostis summutatult lõbusat tantsumuusikat – ja see oli mulle kui isiklik kutse. Tundsin äkki vajadust naervate inimeste, kärarikka seltskonna järele: tunda elu, ainult ära sellest kooljavalgusest!

Teadsin, et siinsamas asub “Du Nord”, kust need helid kostsid. Ja ma lonkisin sinnapoole, heitsin ükskõikse pilgu ukse kõrval asuvale valgustatud vitriinile, vaevalt seirates frakis mehe pilti, mille üle oli põiki mustade tähtedega valge reklaamplakat: “Täna õhtul laulab…” (mingi nimi, mida lugesin ja unustasin), ning tahtsin ukse avada, kuid üliviisakas portjee kiskus selle mu nina eest lahti, hakkasin mantlit seljast võtma, kuid juba röövis selle riietehoidja. Trepist sain siiski ise üles, ilma et keegi oleks teinud katset mind kätel kanda.

Peatusin hetkeks peegli ees, kohendasin lipsu, tõmbasin kammiga läbi juuste ja lükkasin siis kõrvale raske portjääri. Seisatasin, pimestatud tubakasuitsust, kurdiks löödud tantsumuusikast, lastes pilgul ringi rännata. Üksikuid inimesi istus laudades, aga enamik oli tantsupõrandal. Tantsiti ja oldi õnnelikud, kuigi see nägude rägastik, mis kitsal tantsupõrandal minust mööda libises, mõned pilgud otse minule suunatud, aga ometi mööda vaadates, tundus kuuluvat nukuteatri ansamblile, kes liikus niidi otsas – mida juhtis rütm. Ja seal uksel seistes, tantsijaid vaadeldes, teadsin, et jään siin täna niisama üksi nagu olin väljas kõledas kuupaistes; nad olid siin minust varem startinud – eneseunustamisega. Nad olid selle staadiumi juba saavutanud, millesse mina võib-olla jõuaksin kahe tunni pärast, sest ma ei tunne enese minnalaskmise kunsti, ma olen liiga kinni selle naeruväärses “minas”, mis piriseb nagu parm tikukarbis mu kõrva ääres oma igapäevast laulu. Vahemaa jääks ikkagi nende ja minu vahele, sest kahe tunni pärast on nad veel kaugemal: edasijõudnute eneseunustamise staadiumis, kuna mina veel võitlen – oma parmuga.

Tants aga käis lakkamatult. Ma ei võinud ometi siia uksele seisma jääda. Kas tagasi kuupaistes tänava kõledasse tühjusse või edasi – kaine inimese üksindusse joobnute seltskonnas? Valisin viimase ja püüdsin endale teed rajada baarileti äärde, tantsijate kõrvalt mööda. Püüdsin liikuda ettevaatlikult, kedagi häirimata ja segamata. Muidugi ei õnnestunud see. Sain mükse ja müksasin vastu. Üldse, ma pidasin paremaks mängida läbiproovitud mängu. Manasin näole pisut rumala naeratuse, lasksin keha lodevaks, noogutasin siia-sinna, nagu oleksin minagi üks neistsinatseist, kes on paremale äratundmisele jõudnud, ja niiviisi sain mingi ebamäärase kontakti võhivõõrastega, naeratus-vinetusi tundmatutelt kaunitaridelt ja joviaalseid pilke härradelt. Jõudsin õnnelikult baarini ja ronisin vaevaliselt kõrgele pukile. Olin nimelt vahepeal unustanud, et ma täiesti kaine olen, see meenus mulle alles kõrgel istmel jalgu kõigutades ja oodates.

Baariesine oli peagu päris tühi. Ainult üks tundmatu härra istus minu kõrval pukis. Tal oli frakk seljas, see äratas pisut mu tähelepanu, mitte midagi muud. Miks on tal frakk seljas, mõtlesin, oober ta ei olnud, kuna kandis valget lipsu, nähtavasti on ta kuskilt peenelt olengult, võib-olla pulmast, vahest koguni oma pulmast, ära joosnud. Siinkohal katkestas mu mõttelendu baaridaam (kaheks horisontaalseks suluks raseeritud kulmudega, tumedate pilusilmadega, mis talle andsid idamaise puhangu), kes frakis härraga oli vestelnud ja nüüd suvatses minu poole pöörduda lahke küsimusega, mida ma soovin. Tellisin ühe konjaki ja kuna ta seda klaasi valas, pöörasin end pukil ringi, et saal poole vaadata. Tants oli parajasti lõppenud, inimesed pöördusid vesteldes või naerdes, teineteise kätest või käe alt kinni hoides, oma laudade juurde.

“Teie konjak – palun!” kuulsin baaridaami enda seljataga ütlevat ja olin keeramas end pikkamööda baari poole, kui üks härra kärarikkast seltskonnast püsti tõusis, kellest ühe oma kolleegi märkusest teadsin,  et ta olevat mingi tasuva äriga rikastunu, äkki Tallinna ööellu tõusnu. Ja too jässakas, blond, punase jõurikka lihunikunäoga mees karjus mulle otse näkku:

“Ära ilmal valu kaeba!”

“Kas tõesti väljendas mu nägu siis sellist nördimust, et üks võõras julgeb mulle siin avalikult…” mõtlesin, aga enne kui suutsin seisukoha võtmiseks end koguda, selgus, et olin eksinud. See arusaamatu lause polnudki minule määratud, vaid minu kõrval istuvale frakis härrale, kes pukilt maha libises ja õige koduselt lonkis poodiumi poole, kus trio juba intoneeris mustlaslikult viisi “Ära ilmal valu kaeba”.

Kui laulja (sest see ta oli) juba poodiumi ees seisis, haaras tööstur ikka veel püsti seistes põuetaskust pungil rahakoti, võttis sellest sinise tuliuue kümnekroonise rahatähe, kägardas selle oma lihavate sõrmede vahel ja viskas siis kõrges kaares laulja sihis. Veidi kägardunud rahatäht tegi õhus paar kohmakat-abitut lennuliigutust ja hõljus siis nagu minagi eksinud eksootiline liblikas laulja peopesale, kes selle rahulikult oma taskusse pani.

Õieti tekitas mäng rahaga väikese muusikalise häire, sest laulja oleks pidanud rahatähe püüdmise ajal juba lauluga alustama. Aga rumeenlasest viiuldaja põimis osavalt viiulil vahele mõned passaažid – ja siis algas laul.

Laulu kuulates vaatasin ringi. Kui keegi arvab, et sentimentaalne laul polnud siin omal kohal, siis ta eksib. Vana kreeka viinajumal Bachus lükkab ka riivi tunnetelt ja tema sõber oli vilepuhuja Pan.

Mu pilk jäi peatuma noorel, tagasihoidlikus kleidis neiul – vateeritud Herkulese-õlgadega härra kõrval -, kes pea kätele toetanuna vaatas ebamäärasesse kaugusse, silmades truu hoovikoera läige, kes, koon esikäppadel, võib teinekord tundide kaupa vaadata tühjusse, kuni keegi ta keti küljest vabastab. Härra ta kõrval püüdis teda vaikselt kõneldes milleski veenda. Likööripudel oli kui püstiaetud, ärapuretud kont nende ees laual.

Mõned härrad leidsid paraja aja olevat partneritele midagi kõrva sosistada. Muidugi oli ka neid, kes häirimatult kasutasid juhust kelneritele uute tellimiste andmiseks, põhjustades üksikuid “tssst” hüüdeid, millele nad reageerisid üllatunult-pahase pilguga sisina sihis, sest omateada olid nad küllaltki vaikselt omi asju ajanud. Suunasin pilgu ka laulu tellinud töösturile. Ta näis oma kümne krooni väärtust viimaseni ära kasutades otse tunnetes ujuvat, kissitades oma helesiniseid väikesi silmi, ta punane nägu leemendas higist ja ühe käega hõlmas ta enda kõrval istuvat vesinikblondi daami, kes – kui ma ei eksinud – kuulus sama lõbustuskoha geišaseisuse hulka, aga kes ise oma hästifriseeritud pead kõrgel hoides lennutas silmi saalis ringi, nagu öelda tahtes, et tal teda kallistava härraga peale elukutseliste kohustuste on õige vähe ühist.

Ma olin nippinud poole oma konjakist, ja ka minul oli hea olla: siin oli elu, mitte küll argipäevases vormis, aga ometi ühes oma vormis, ja ma olin kontaktis temaga – kuigi pealtvaatajana.

Laulja alustas parajasti laulu teist salmi ja nüüd võtsin tema esmakordselt lähema vaatluse alla. Ta oli sirge ja terava hurdakoera-ninaga, hallide silmadega, suure, kuid kitsaste huultega suuga, mis laulu ajal paljastasid igemed ja kuidagi liiga suurtena tunduvad hambad. Juuksed olid ta šatäänid, lokkis tukaga, väga võimalik, et hoopis juuksuri lokikäärid olid need sinna vajutanud. Lauldes tardus ta pilk üle inimeste peade vastasseinale. See lauljate harrastus üle inimeste peade laulda ei mõjunud siin väikeses ruumis just koduselt. Aga teda saatev trio, eriti viiuldav rumeenlane, tegi oma parima, et viiulit krokodilli-pisaraid meelitada ja oma osa sentimentaalses meeleolus alla kriipsutada.

Ja siis varsti läkski laul lõpule vastu: “Ilm ei usu, et sa elust ainult, ainult nopid pi-i-i-sa-raid”, kõlas viimast korda. Laulja ja trio panid sellesse nähtavasti oma parima. Bariton paiskas venitatud “pii-sa-raid” vastu seina sellise jõuga, nagu oleks tal kavatsus müüri krohvikorda pragustada, kõhn ja kahvatu lookas seljaga klaverimängija, kes muidu jättis mulje, nagu sülitaks ta mängu vaheajal vargsi verd taskurätikusse, kahmas harali sõrmedega otsekui meeleheites klaviatuuri; prillidega, pirnikujulise peakolbaga tšellomängija, keda pigem välimuselt oleks võinud pidada raamatupidajaks, vajutas pea oma koguka mänguriista kere äärele nagu arst, kes palja kõrvaga kuulab haige rinda, ja viiuldav rumeenlane, kelle piljardikuuli-valgega tumedad silmad mängu ajal olid rahutult ringi rännanud, pigistas need nüüd poognat väristades kramplikult kinni, otsekui neelates äkilist valuhoogu – niisugust, mis tekib näiteks siis, kui keegi astub kannaga avalikus kohas sinu hellale konnasilmale.

Ja siis kostis aplaus ning üksikuid braavohüüdeid. Laulja kummardas väärikalt, kiirustamata. Selle aja jooksul kui ta kord kummardas, oli vilgas rumeenlane jõudnud vähemalt kolm sügavat kummardust teha. Ta kummardas isegi baari poole ja sel puhul nägin tema harvadest mustadest juustest raamitud paljast muhklikku pealage, millest põiki üle läks ammu kinnikasvanud arm. Seejuures näis see juustest palistatud armiga pealagi nagu groteskne laia suuga klauninägu, kaelata, deformeeritud keha otsas ja ma pidin huult hammustama, et mitte südamest naerma pahvatada. Klaverimängija kehitas end klaveri taga, võideldes nähtavasti impulsiga püsti tõusta ja samuti kummardada, tšellist näis noogutavat publiku poole, kuid see võis olla ka ainult diskreetne katse sügada kõrva vastu tšello kaela – ja siis olid nad kõik neli unustatud! Laulja oli äkki jälle minu kõrval baaripukil ja trio alustanud mingit tantsulugu.

Tühjendasin oma klaasi teise poole ja tellisin uue. Sain selle kohe, aga kuna baaridaam sisse valas, pöördus ta laulja poole naljatleva tõsidusega:

“Ja mida läheb teile, härra?”

“Ei midagi!” Eitamist saatis veel põlgliku näoilmega peanoogutus ja alles siis ma märkasin, et laulja kohal baariletil ei olnud ühtki klaasi, et ta tõenäoselt siin ennegi ainult vesteldes oli istunud. Tähelepanek, mis mind õieti pisut üllatas ja kuidagimoodi temale lähemale viis, kui ühe vähesega neistsinatseist siin ruumis, kes nagu minagi …

Aga minu tunnetus oli täiesti ühekülgne. Kuigi sageli juhtub, et baarileti ees võhivõõraga satud kõnelusse, ei vaadanud loo laulja silmanurgastki minu poole. Selle asemel ütles ta baaridaamile:

“Lähen varsti koju.”

“Kuidas siis nii vara? Vana on täna õhtul tujus,” viipas ta peaga töösturi laua poole. “Ja tema lemmiklaul “Ema süda” on veel laulmata.”

“Kümme krooni eest tahab ta, et laulan talle muidugi hommikuni,” arvas laulja põlglikult.

“Mina laulaksin küll selle raha eest hommikuni – kui oskaksin,” ohkas baaridaam, pooleldi ka minu poole.

Seal pöördus laulja äkki häiritult baaripukil ümber. Viiuldav rumeenlane oli vahepeal nimelt poodiumilt maha roninud, baari poole nihkunud ja kuna ta naerva näoga publikule tantsumuusikat mängis, oli ta torganud ühe takti vahel mu kõrvalistuvale härrale viiulipoognaga selga – ja mängis nüüd edasi, vihaselt ümberpöördujale mingit grimassi tehes – ja siis jälle publiku poole naeratades.

“Näed nüüd – kümme krooni!” ütles laulja etteheitvalt baaridaamile, otsis oma taskutes, leidis ühe krooni ja poetas seljatagant tagurpidi peopesaga viiuldaja poole, kes murdesekundi jooksul selle temalt haaras – ja edasi mängis. Aga enne kui viiuldaja jõudis jälle oma näole riputada publikule määratud naeratust, märkasin tigedast, põlglikust pilgust, millega ta ühekroonist peopesas vaatles, et ta oli oodanud rohkem.

“Sai sinu veel enne kätte,” naeris baaridaam ja lisas siis iroonia varjundiga: “Noh, nüüd sul pole kiiret.”

Ma ei tea, kes laulja ei märganud tõesti seda alandavat torget, igatahes ei reageerinud ta sellele, vaid mühatas ainult:

“See rahanorimine läheb juba tüütavaks. Tuleb nii välja, et mina pean siin veel moosekantidele oma häälega raha teenima!”

“Aga nii on see ikka olnud,” naeratas talle baaridaam. “Kõik, kes siin laulnud on, on ikka osa…”

“Aga mitte mina,” ütles laulja ja lisaks sellele, et tema “mina” oli nagu suure tähega öelnud, sirgus ta ise baaripukil:

“Inimesed tahavad mind kuulata ja selle eest nad maksavad!” See oli öeldud kuidagi ärritatult, seda pidi ka baaridaam märkama ja ta ütles naerdes:

“Valan sulle parem – peremehe kulul – ühe napsi.”

Laulja ei vastanud midagi, see oli iseenesest juba vaikiv nõusolek, talle valati klaas valget ja ta tühjendas selle ühe sõõmuga:

“Päris hea enne magaminekut,” lisas ta tühja klaasi letile pannes.

“Sa kavatsed siis ikka tõesti minna?” ei tundunud baaridaamile meeldivat.

“Muidugi. Saan ometi välja magada. Homme on mul laulutund. Tuleb veidi harjutada. Ja õhtul on kohtamine,” lisas ta siis väga mugavalt.

Kogu aja mängis trio tantsulugu ja inimesed tantsisid õige kärarikkalt meie seljataga. Et end kuuldavaks teha, pidi laulja kõvasti rääkima. Ja ta tegigi seda, sellele tähelepanu pööramata, et keegi võõras tema kõrval on sunnitud pealt kuulama, kui see just ei taha oma kõrvu lukku panna. Baaridaam püüdis seda arvestada ja oma häält minu ees vaos hoida. Aga baarilett oli ikkagi nende vahel. Mul ei olnud vaja eriliselt oma kuulmist pingutada, et ka teda kuulda. Lõpuks nad ei kõnelnud midagi erilist, aga see oli elu – ja sellepärast ma kuulasin kaasa.

“Vaata ainult, et sa homme jälle siia hiljaks ei jää – sa tead, peremeest,” manitses baaridaam emalikult.

“Mis läheb see pood mulle siin korda – mu isiklik elu on tähtsam,” suurustas laulja.

“Kas tõesti? See on mulle uudiseks,” ütles baaridaam nöökavalt.

Laulja ei reageerinud sellele. Oli lühike paus. Siis küsis baaridaam ehtsas naiselikus uudishimus end ettepoole kallutades, nii et kinni püüdsin vaid üksikuid lauseräbalaid:

“Kas sa … ometi abielluda?”

“Võib-olla,” kehitas laulja õlgu.

Siis purskus baaridaam naerma. See oli päris üleannetu naer, üks neist naerudest, mis asjasse mittepühendatule võib tunduda mõttetu jaburusena. Aga ta tundus kunstlikest kulmudest, huulepulgaga kujundatud huultest ja kõigest muust hoolimata siiski ehtsana, südamest tulevana, kuigi võib-olla veidi kurjast südamest.

Laulja vaatas naerjat kulme kortsutades ja see näis teise naeru veidi enneaegselt lämmatavat.

“Vabanda,” ütles baaridaam, “mul tuli äkki midagi lõbusat meelde. Hoopis mitte meie jutuga ühenduses – oh ei! Sa kavatsed siis abielluda? Väga huvitav. Kas sa mind ka pulma kutsud?”

“Ma ütlesin – võib-olla,” tuletas laulja meelde. “Aga kui, siis ma ei usu, et ma sind pulma kutsun,” ütles ta õige jäiselt.

“Sa oled häbematu,” konstateeris baaridaam väga kergelt.

“Kõige selle eest, mis ma sinu heaks olen teinud – ma olen päris haavunud.” Aga ta ei olnud haavunud, näis, et ta siin oli täiesti oma kunstlike, idamaiste kulmude kõrgusel.

“See jutt läheb igavaks …” sõna laulja ja haigutas, kätt suu ette panemata, vastasrääkijale otse näkku.

“Mine, jah – magama!” ütles baaridaam põlglikult tagasi tõmbudes, minu ja laulja vahelt saali vaadates.

Ja kogu mu kõrval libiseski maha baaripukilt, noogutas kergelt saali vaataja poole ja kadus kuhugi.

Ma rüüpasin oma konjakit ja pöörasin pilgu saali poole. Kuidagimoodi piinlik oli tunnistada, et olin kuulanud pealt võõraste kõnelust, olgu see siis kuitahes süütu. Oli vaja väikest endakogumist enne kui söandasin baaridaamile otsa vaadata ja temaga tühiseid lauseid vahetada.

Ta kaebas, et tänaõhtune publik on huvitav selle poolest, et kõik tellivad jooke lauda – pane kas või baar kinni. Ütlesin, et ta võib seda minu õnnistusega teha, ja rüüpasin viimase tilga oma klaasist. Ta ütles, et ta ei tahtnud mind sugugi öelduga kohutada, millele ma vastasin, et ma ei lasknudki tal seda teha, vaid kasutasin ainult juhust, teostada ammuotsustatud kavatsust – koju minna. Soovisin head ööd ja vaatasin ukse poole.

Parajasti käis jälle tants. Hoogu ja tuju oli enam kui minu sisenedes ja vastavalt sellele ka tantsijate vahelt läbitrügimine raskem. Peagu pidin kokku põrkama ühe elupõlise, pisut kühmus kelneriga, kes kusagilt laualt oli koristanud tühje pudeleid ja klaase, ning kandmikku kõrgel pea kohal hoides rajas endale teed vastassuunast. Taganesin tema eest ja mind suruti nurka, kust uks viis siseruumidesse, kuhu pääseda oligi tema sooviks. Tegin talle ukse lahti ja talle järele vaadates nägin ma palitus lauljat tulevat piki koridori. Mu pilk jäi temal peatuma. Keset käiku kohtas ta kelneriga. Nägin teda haaravat selle kandmikult likööriklaasi, milles nähtavasti mõni tilk põhjas oli, ja klaasi tühjendavat. Vana, agar kelner, kes selles nägi töötakistust, vist ütles talle midagi sapist, mille peale ta naeris, ühe käega tühja klaasi kandmikule pani, sealjuures teise käega uut klaasi võttes ja seda jälle tühjendades. Kui ta seda klaasi oli kandmikule panemas ja teise käe tõstis, sai kelner end siiski temast mööda poetada – ja põgenes koos kandmikuga. Siis tuli laulja – täiuslik härrasmees riietuses ja välimuses – otse ukse poole, mille juures ma seisin, möödus mind tähele panemata ja rajas endale teed tantsijate vahelt läbi. Otse tema kannul oli ka minul kerge läbi pääseda. Daamid vaatasid talle järele tunnustavate pilkudega ja otsisid ta möödunud kuju veel üle oma partnerite õlgade vaadates. Üleval eeskojas peegli ees möödusin temast, kui ta kohendas oma valget siidist kaelasalli. Mulle aitas parajasti portjee mantlit selga, kui laulja tuli trepist alla, oktoober peas, elegantne must mantel seljas, heledad kindad käes.

“Taksi, palun!” ütles ta kõrgilt autojuhtide poole, kes end eeskojas soojendasid. Üks neist tõukas ennast kuidagi vastumeelselt seina küljest lahti, mille vastu oli end toetanud, ja läks välja.

Uksehoidja tegi valveseisangus ukse lahti ja ta kadus pimedusse. Uksehoidja ja portjee omavahelisest silmapilgutamisest aga sain ma aru, et nad end lahkunu kulul vargsi lõbustasid, et portjee allakriipsutatud pidulik hoiak lauljale ust avades oli teeseldud.

Natukese aja pärast seisin minagi ukse ees. Auto vuras parajasti minema. Heitsin korraks pilgu frakis mehe pildile vitriinis, plakatiga üle rinna:

“Täna õhtul laulab Valmar Sumer”.

Väljas oli nüüd ühetooniline piimvalge kuupaiste. See ei mõjunud enam rahutust tekitavalt. Kuigi puhus veel õige külm tuul, arvasin selles haistvat äsja jääkattest vabanenud mere hõngu ja midagi põhjamaa kevade eelaimusest, mis on sisse murdmas. Unustasin tubakasuitsuse “Du Nordi” baari ja tema inimesed hoopis. Ja unustusse ta oleks jäänudki koos Valmar Sumeriga, kui mitte…

***

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: