Posted by: libarebane | 30/10/2016

“Kui aeg saab täis” – Karl Einer

kui-aeg-saab-tais-karl-einerRomaan

Autor – Karl Einer

I

Sattusin Videviku majja Pauli tõttu. Tol suvel elasin Williamsi juures, Pauliga samas majas. Käisin tööl äsja avatud reisibüroos, mille broshüüril tiibu lehvitas sinine, pika ja kõhna kaelaga lind.

“Sinine Luik” korraldas huvireise Itaaliasse, Aadria päikeserikkale rannikule, peatustega luksushotellides kahe pika nädala jooksul. Selline suvitusorgia maksis kõigest kakskümmend viis Inglise naela, hulka arvatud isegi jootrahad.

 Olin vaid neli nädalat tööl olnud, kui vihased turistid meid kaebustega ründasid. Luksusbussid olid pealiskaudse noorendamiskuuri läbiteinud vanad logud, millede istmevedrud salakavalalt torkisid turistide õrnemaid kohti. Hotellide pesu oli võidunud ja narmendamas, vein hapu ja toiduks peamiselt veega keedetud spagetti!

“Ei tea, millist maailma imet nad ootavad kahekümne viie naela eest?” imestas peadirektor solvunult. Ta ei tahtnud enam tagaruumist väljagi tulla, kui käidi kahjutasu nõudmas või isegi kohtuga ähvardati. Käskis öelda: “Sorry, just praegu läks lennujaama, sorry, just praegu sõitis Veneetsiasse asja uurima.”

“Sinine Luik”, nagu selgus, oli üks neist reisibüroost, mis nagu seened tärkavad pärast kevadist sooja vihma ja millede iga on lühike. Meil oli tagaruumis kolm härrat, kes endid direktoriteks nimetasid ja viskit jõid, lisaks kaks madalapalgalist ametnikku, mina ja masinakirjutaja, Iiris Kase, eestlane nagu mina.

Kui üks ringsõidu bussidest Itaalias järve sõitis kulunud pidurite tõttu, sattusid direktorid ärevusse. Mulle ja mainakirjutajale maksti palk välja ja öeldi, et homme pole vaja tulla. “Sinine Luik” pani tiivad kokku enne, kui läbiligunenud reisijad (õnneks ei uppunud keegi) tagasi jõudsid, omal kulul või konsuli abiga.

Seisime tänaval, kaks väljavisatut, ja vaatasime teineteisele küsivalt otsa – mina ja masinakirjutaja. Õieti pidin mina alla vaatama, sest Iiris, meeldiva näolapi ja heledate lokkidega Saaremaa plika, oli küll erakordselt tüse, kuid imelühikest kasvu.

“Madal vesiroos,” muigas Paul, kui kord meie büroos käis. “Aga ta on alles kuueteistkümne-aastane, küllap kasvab ka pikem vars külge!”

“Kelmid!” ütles Iiris agaralt.

“Kes?”

“Need seal,” näitas Iiris pöidlaga “Sinise Luige” poole. “Aga mitte päris kelmid. Maksid vähemalt palga välja, igaks juhuks, et meie halba ei tunnistaks, kui nad kohtusse kukuvad. Päris kartsin ilmajäämist. Ma aimasin ette,” lisas ta elutargalt, “juba paar nädalat oli õhus kõrbelõhna tunda. Mida hakkad tegema, Robi?”

Kehitasin õlgu. “Ma ei tea veel. Aga sina?”

“Hah, ma ei muretse,” vastas kuueteistkümneaastane, “ega see polnud mu esimene koht ega jää ka viimaseks.”

Kätlesime ja läksime, üks vasakule, teine paremale.

Mina küll muretsesin. Olin tahtnud veidi raha teenida kuni sügiseni, mil ülikool algas, lisaks stipendiumile. Ma ei tulnud ei tea milliste nõuetega ülikoolilinna. Olin valmis enne õpingute algust restoranis nõusid pesema või ehitusel kive kandma.

“Teil on hea välimus,” oli ütelnud madam Williams, loovutades mulle toa mõõduka üüri eest, “proovige mõnes reisibüroos.”

Päev hiljem oli saabunud onunaiselt, mu kasuemalt, pikk kiri. Ta pagulaslaagri sõbratari, proua Kase tütar Iiris oli saanud koha suure ja tähtsa Itaalia agentuuri juurde. Seal vajatavat veelgi abijõude. Mingu ma kohe sinna!

Ja ma saingi koha pikema jututa. Kui direktorid kuulsid, et olen Iirise kaasmaalane, noogutasid nad rahul olles pead. Nad panid mu leti taha seisma, vaatlesid ja hindasid – mu välimus sobis.

“Loodame ärisõpru eriti vanemate, vallaliste daamide hulgast,” selgitas peadirektor. Iiris palgati vist vallaliste, vanemate onude silmarõõmuks. Ta paigutati kaugemale, büroo nurka, masina taha kenasti naeratama, nii et masinalaud varjas ta tüsedad kehavormid.

Jagasin reklaambroshüüre ja müüsin pileteid elatanud kontoripiigadele ja teistele väikesepalgalistele ametnikele, kes kogu talve olid hoolega säästnud, et puhkust veeta Itaalia taevasina all. Mu töö oli kerge, vahel isegi lõbus. Aga Paul ütles, kui kord meie bürood külastas ja direktoreid nägi:

“Ühe päeva ärimehed! Parajad tegelased. Kogu suveks seda tööd sulle ei jätku. See luik läheb varsti lendu!”

Ma ei uskunud siis. Hakkasin kahtlema alles, kui esimesed turistid tagasi tulid ja kaks vihmavarjudega relvastatud daami tulid nõudma kahjutasu, mida nad ei saanud.

Nii, Paulil oli õigus. Tal oli ju alati õigus. Ma ei tundnud teda enne madam Williamsi majja asumist. Usun, et madam Williamsi maja ületas mugavuselt nii mõnegi “Sinise Luige” hotelli. Voodipesu pesti tõesti puhtaks ja lapitud, lilleline linoleum põrandail nühiti madami poolt hoolega läikima. Isegi vannituba, mida üürnikud kasutasid, oli võrdlemisi talutav. Igaüks elas omaette ja majas valitses rahu. Nähtavasti kõnniti tubadeski kikivarbail, nagu oleks üür tasumata. Seda võõrastavam oli, kui rahu rikuti öösel, südaöö paiku, kui kõrvaltoas algas vali kirjutusmasina klõbin. Mulle mõjus see pigemini uinutavalt kui häirivalt. Aga kui kella kolme paiku hommikul ägedasti vastu naabri ust taoti ja heleda, hädaldava häälega nõuti öörahu, olin korraga ärkvel. Uni nagu luuaga pühitud!

Teadsin ette, mis juhtub. Kirjutusmasina tärin vaikis hetke pärast ja seina tagant kostis summutatud vandesõnade valang. Nii see kordus kolme või nelja öö jooksul, kuni ühel õhtul naaber mu tuppa astus, sigaret viltu suus, öeldes pahaselt, nagu oleksin mina süüdi:

“Mina olen Paul Williams. Olen selle liiakasuvõtja madami sugulane, sellesama, kes siin tube välja üürib. Kas tahaksite oma koerakongi minu omaga vahetada? Minu kuut on isegi pisut suurem. Madam on nõus, kui teie pole vastu, ja üür on täpselt sama …”

“Aga miks tahate vahetada?”

Külaline põrnitses mu poole mustade kulmude alt ja hõõrus närviliselt oma raseerimata harjaslõuga.

“Too hull vanatüdruk, too psühhopaat, neurootiline vanapiiga, kes öösel vastu mu ust käib kolkimas, jonnib minuga. Ta on korduvalt palunud mind teed jooma. Ma keeldusin. Narr, nagu mul paremat poleks teha. Nüüd kaebab, et mu kirjutusmasin ei laskvat tal magada. Ja ma pean ometi kirjutama, millest ma siis elan? Millest?”

Mina ei teadnud ka nõu anda. Vahetasime toad. Mul oli teise tuppa vaid kohver kanda, mõned raamatud kaenlasse haarata ja toidunõud kaasa võtta. Pauli vallasvara tassimine võttis märksa rohkem aega. Kolm laeni ulatuvat riiulit raamatutega, vanu riideid ja kingi, mida ta ei raatsinud ära visata, paar sületäit. Kalastama minnes hea selga panna, ütles ta, kuigi ta minu teada ei käinud kunagi kalastamas. Siis tennisereketeid ja piipe vähemalt paar tosinat. Reketid pärinesid koolipõlvest ja piibud seisid külmalt, kuna Paul suitsetas sigarette.

Kui kolimine lõpetatud ja põrand riiulite vedamisega korralikult kriimustatud, avas Paul viskipudeli. Saime sõpradeks. Lasteaednik tänas mind südamlikult, et olin päästnud ta närvid kokkuvarisemisest, ja palus mind teed jooma. Olin kui hiir oma toas vait, kui ta uuesti tuli kutsuma. Ma lihtsalt ei hoolinud naistest, kes küll vallalised, ent kuivetud ja kõhnad, pealegi minust ligi kakskümmend aastat vanemad.

Paul oli vabakutseline ajakirjanik. Tal olnuks juba ammugi soliidne toimetajatool istme all, kui ta poleks olnud ajakirjanduslik mustlane. Ta kartis kindlaksmääratud tööaega nagu katku.

Paul ei küsinud, mida toob homne päev. Ta ei püsinud kaua ühe väljaande juures. Mõni mees vahetab naisi, mina ajalehti, ütles enese kohta. Ta oli noorukina saatnud ühele daamide ajakirjale romantilise lühijutu Margaret Rose´i nime all, nagu kord häbenedes pihtis. Lühijutt ilmus ja tshekk saabus Margaret Rose´i nimele. Paulil oli sekeldusi, kui seda vahetada püüdis üle tänava toidukaupluses. Poemees oli küsinud: “Ega sa seda ei varastanud proua Rose´i tagant?”

Paulist sai reporter kohaliku ajalehe juures, hiljem sõjakirjasaatja, siis följetonist ja kord tegutses ta isegi kirjanduskriitikuna. Kui temaga tutvusin, töötas ta pühapäevalehele, mille levikut hinnati neljale miljonile. Pauli seeriaartiklid võtsid, nagu leht reklaamis, luubi alla elu väärnähtusi ja inimkannatusi, lugeja südant pahameelega või silma pisaraga täites. Paul vahetas vastavalt ainele stiili nagu kameeleon värvi. Ta jälitas pidevalt ainet nagu kütt jahisaaki.

Paul ei hinnanud oma pühapäevalehte kuigi kõrgelt. Nimetas ropuks ja kollaseks kõmuleheks ja lisas, et küllap ta on alla käinud, kuna sellisele teeb kaastööd. “Aga miks mitte alla käia, kui see on tasuv?” vabandas ta end küüniliselt. Näis, et ta rääkis naudinguga rahast, ja ta silmad põlesid, kui arvestas, palju see või teine artikkel tulu toob. Võõrale võis tunduda, et Paul oli külm ärimees, kes kaasinimeste kannatusi hoolimatult rahaks ümber tagus, omakasust aetuna. Tegelikult oli ta väga tundeline ja heldekäeline. Paul püüdis saadud summast nii ruttu vabaneda kui võimalik, nagu oleks see ta taskusse auku põletamas. Jagas oma raha nii, kuidas juhtus – ostis pileti mõnele lapsele, kes seisis igatsevalt kinoukse taga, andis kolmekordseid jootrahasid, aitas tuttavaid hädast ja külvas neid sünnipäevade puhul kinkidega üle. Kord, kui kaasas olin, andis ta viis naela tänavanurgal mehi ootajale, tingimusel, et see endale “vaba õhtupooliku” võtaks. Ise kaasa ei läinud. Ma ei tea, kas põhimõtte pärast või polnud tal aega. Ka polnud ta enam noor.

Paul söötis tänava ääres piimamehe hobust tükisuhkruga, kui koju läksin, taskus “Sinise Luige” lõpparve. Ta kuulas vaikides ja sõrmitses hajameelselt valge mära pulstunud lakka. Kahtlesin, kas ta üldse kuulis mu sõnu.

“Haruldane, kas pole haruldane …” ütles Paul. “Kas pole tore?”

Ma ei leidnud enese vallandamises midagi toredat. Aga Paul jätkas pärast pikemat pausi: “Kas pole tore loom? Kui haruldane hobust kohata, elusat hobust, ta turja silitada ja kaela patsutada. Kujutle milline haruldus – elus hobune!”

Haruldus noppis Pauli peost pehmete mokkadega uue suhkrutüki. Paul jätkas: “Viimane hobune meie linnajoas, piimamehe valge mära! Ei ole tal sõpru ega omasuguseid seltsiks, ei rohelist aasa, ei armurõõme ega väikest varssa. Kord leiavad arheoloogid ta luukere roostetanud autorusude vahelt ja murravad pead – too ratas kuulub “Austinile” ja too porilaud “Fordile” kahekümnendast sajandist, aga kellele kuulub too pikergune kolp? Millisele ürgaegsele imetajale?”

Jätsin Pauli vestlema valge märaga. Võib-olla otsis ta uut ainet, kirjutab midagi viimsest hobusest? Olin kindel, et ta ei kuulnud sõnagi mu jutust, viibides arheoloogide seltskonnas, kes läbi luubi uurisid veidraid pikergusi kolpi ja roostes porilaudu.

Aga Paul polnuks ajakirjanik, kui ta poleks kuulnud. Lihtsalt, ta ei tegelnud mitme probleemiga korraga, vaid ükshaaval. Õhtul kella üheteistkümne paiku praotas ta mu toaukse ja ütles: “Tule hetkeks minu poole. Ja võta sigarette kaasa, kui leidub. Mul on viimane suus …”

Pauli toas, nagu ikka, oli õhk tiine sigaretisuitsust ja põrandal, ümber laua helendasid katkirebitud paberilehed. Ise ta vandus kurja ja põletas sõrmeotsi, püüdes lühikeseks põlenud sigaretiotsa pitsi otsa ajada. Sigaretiots hüppas jonnakalt vaibale ja lämbus silmapilkselt Pauli talla all. Paul ohkas ja võttis minu poolt pakutud suitsukarbi. Ta tõmbas suitsu sisse aplalt ja varsti voolas see tagasi, suust, ninast ja näis, et isegi kõrvadest.

“Läksin poodi sigarette tooma, aga piimahobu vaatas mu poole nii kurvalt, et tõin hoopis tükisuhkrut. Unustasin suitsud. Mälu kipub lagunema, vanadus vaatab aknast. Aga vanu mehi pole kellelgi vaja, ei vanu mehi ega vanu hobuseid. Aitäh sigareti eest.”

Paul vormis paar kunstipärast suitsurõngast, puhus väiksema ratta suuremast läbi ja jätkas: “Sinu siniluik läks lendu koos sabasulgedega. Oli mulle kohe kahtlane. Maklakid ostavad oksjonilt paar bussilogu ja asutavad reisibüroo … Aga see pole enam tähtis. Mida kavatsed? Kas otsid tööd või lähed Itaaliasse suvitama, kakskümmend viis naela lõbusõidu eest?”

“Oled haruldaselt vaimukas! Mul pole just naljaks meeleolu … Tead ju, et mul tulevikus on iga penn tähtis.”

“Järelikult otsid tööd. Kas oled väga  valiv?”

Kehitasin õlgu. “Nõus kõigega! Kui vaid turi kandamile vastu peab!”

Paul võttis laualt kokkumurtud õhtulehe ja joonistas ümber ühe tööpakkumise kuulutuse jämeda punase rõnga.

VIDEVIKU MAJA VAJAB SUVEKS ABILIST

KIRJALIK AVALDUS SAATA JUHATAJALE

“Sinul pole muidugi aimugi, mida kujutab Videviku maja?”

“Pole aimugi,” olin nõus.

Paul hakkas edasi-tagasi tallama mööda kulunud vaipa. “Mina tunnen Videviku maja. Kui lähen pressimehena, lastakse mind väravast sisse. Mulle näidatakse roosipõõsaid, raamatukogu ja raadiotuba. Keda küsitlen, see vastab suhupandud sõnadega. Aga mina ei taha seda. Kipun kulisside taha, aga sinna mind ei lasta. Viie minuti või veerand tunni jooksul ma ei näe seda, mida mulle niikuinii näidata ei taheta. Mul on kavas kirjutada Videviku majast. Ma vajan fakte, fakte ja ainult fakte. See võib tohutu pöörde tuua nende kohtlemises, keda elu enam ei vaja. Kas on selge?”

“Ei ole. Need, keda elu enam ei vaja – need on mulle vägagi müstilised.”

“Pole müstikat. On vaid hall ja masendav argipäev. Ma ei tea, kas su närvid vastu peaksid. Aga kui peavad, kui saaksid tolle abilise koha, siis kasu oleks sul kahekordne. Saad palga Videviku majast ja mina tasun sulle andmete eest. Sa tunned mind, ma pole ihne.”

“Võin ka tasuta,” ütlesin huupi, kuigi mul polnud aimugi, millest Paul õieti rääkis.

“Ei või, sest sul on tulevikus iga penn tähtis. Su omad sõnad. Ja see on tõsi! Paku mulle veel üks sigaret, ah ei, panin ju su karbi oma tasku.”

Paul süütas uue suitsu. Nüüd lõõmas neid juba kolm. Kaks varemsüüdatud hõõgusid rõõmsalt tuhavorstideks, teine teises tuhatoosis. Ta ütles kolmandat suust võttes:

“Mõtle siis hästi järele Videviku maja üle!”

“Aga ma pole põrmugi targemaks saanud tolle maja suhtes.”

“Videviku maja on omamoodi reisibüroo. Seal antakse vaid ühe otsa pileteid – igavikku. Mõni saadetakse teele üsna ruttu. Näiteks vana Williams, kes oli vastutav mu olemasolu eest, oleks ehk praegugi elanud ja rõõmsalt piipu tõmmanud, kui -“

“Kui?” kordasin Pauli vaikides.

“Kui nad poleks tal uppuda lasknud.”

II

Videviku maja asus iseseisvas eeslinnas, Moretonis, mille idaserv põrkas vastu sadama tahmast dokkiderajooni, kuna neitsilikult roheline läänepiir nihkus pidevalt edasi ja mattis linna ümbruskonna külasid ja põllumaid oma lämmatavasse hõlma.

Selliste teadmistega hüppasin maha kahekordsest punasest bussist. Tänav, inimestest tühi ja vaikne, vingerdas nagu külas, üle kumera sillakaare, mis ühendas omal ajal laevu tassinud ja ümbruskonda uputanud Moretoni jõe mõlemaid kaldaid. Too olnud vanasti nii. Nüüd nõjatus käsipuule vanaldane mehejäss, nokkmüts silmil, ja leotas õnge õhukeses, üle heleda liiva silkavas ojakeses. Ta vasaku jala kõrval seisvast plekktoosist põgenenud vihmauss vingerdas mööda kalki asfalti meeleheitlikult eemale oma äsjasest vanglast. Milliseks ka maailm muutuks, vist ikka leidub selliseid õngeleotajaid, kellede maailm piirdub ojanirekesega.

“Videviku maja?” Mees heitis pilgu üle õla, viltu peaga. “Too tänav,” näitas ta pöidlaga selja taha, üle silla, “too seal viib ühe jutiga väravate juurde.”

Nii see oligi.

Laia, raudpulkadest väravat valvasid kivisammaste otsas kükitavad, nagu munele asuvad, kivist raiutud töntsid linnud. Elusaina poleks nad iialgi suutnud lendu tõusta oma lühikeste tiibadega.

Astusin läbi lahtise jalgvärava ja jäin seisma väravamajakese lahtise aknaluugi ette. Väike mustas vormikuues mehenääps hüppas oma puldi tagant püsti. Olin ta uinakut häirinud. Uurinud läbi mu kaardi, vajus ta tagasi oma istmele ja ta teenistusvalmis innukus hajus nagu hommikune udu. Ta silmitses mind hindavalt alt üles ja ülevalt alla ilmega, nagu ripuks vaid tema heast sõnast ära mu edaspidine saatus. Veeretas mu kaarti sõrmede vahe ja lõpuks heldis:

“Minge aga edasi mööda puiesteed, peahoone ees pöörake vasakule, jõuate kontori ukse ette. Pöörake vasakusse koridori, juhataja uks on esimene järgmises koridoris, mis jälle vasakul asub. Kas jääb meelde? Mister Hook võtab teid kell pool üksteist jutule, täpselt nagu kaardile märgitu. Ärge teda varem tülitage. Juhataja ei salli ebatäpsust!” hoiatas ta peagu võidurõõmsalt.

Ikka vasakule! Ehk tõusin ka vasaku jalaga voodist, hommikul panin vasakud varbad esimestena maha kulunud vaibale? Ma polnud ebausklik, kuid mu meeleolu hakkas kärmesti langema, kui sammusin mööda hämarat puiesteed, mille okaskatus oli nii tihe, et õhk tundus kopitanud ning umbne. Jändrikkude, igivanade puutüvede vahelt vilksatas aedviljavagusid, kapsa- ja naeririvisid, mis lõppesid valgeks lubjatud müüri ääres. Müür näis piiravat kogu krunti. Lehestik rabises. Hakkas sadama, ent sadu katkes kohe. Oli veelgi umbsem ja lämmatavam.

Puiestee lõppes. Mu ette tõusis tume sein, võrestatud kaarakendega, tosinaviisi tornikesi ja sakilis bastione. Tohutu pikaks venitatud hoone keskosa kandis pleekinudrohelist, roostelaikudega kuplit ja selle all, kinnimüüritud portaali kohal kivikirja:

DOMINUS ILLUMINATIO MEA

Kaks lõvi, sabad edevalt rõngas, toetasid käppadega vappi. “A. D. 1868.” Too Victoria ajastu arhitekt oli kindlasti kurja vaeva näinud paaritades gooti tornikesi raskete barokkportaalidega, mida üsna mitu, muidugi kinni müüritud. Monstrum? Mine tea, millise hämmastusega järgmised generatsioonid silmitsevad tänapäeva vitriinmaju, mis meenutavad virnalaotud apelsinikaste ja poolavatud sahtlitega kummuteid.

Kitsad, kõrged aknad ei hajutanud hämarust, mis hoovas tumepruuniks võõbatud seintest. Jõle pruun, millega mõnel maal värvitakse pargipinke, raudteejaamu ja avalikke käimlaid. Valge rõske udu voogas koridoris, selles liikusid ebamäärased kogud, lohisesid sammud. Keegi köhis ja läkastas, kopsis kepiga vastu kivipõrandat.

See polnud udu, vaid lahtisest uksest valge lohena sisseroomav veeaur. Ega ometi türgi saun hoolealustele? Astusin sammu lähemale, vaatasin üle läve.

Aur tuli köögist, täis hiiglaslikke malmpadasid, mis meenutasid müstilisi põrgukatlaid. Puust mõlaga segas üht pada mahuka istmikuga valges kitlis naine, kuna madalal pingil seisev habemik härjapõlvlane õngitses midagi teisest katlast. Ta selja taga lahtisest kraanist pahises auru.

Oh ei, siia ma küll ei tahtnud jääda. Tuldud teed tagasi!

Ma ei pääsenud lävest kaugemale. Järsku oli alanud raske sadu. Trepiesine lainetas ja veetoru ukse kõrval sülitas valget vett. Sadas poolpõiki, peksis otse näkku ja ma taandusin vihma eest varju.

Keegi virutas ühe ukse paukudes kinni.

“Kes jättis köögiukse lahti?” küsis tige hääl otse mu selja taga. Vaatasin ruttu ringi. Sinises õevormis pikakasvuline naine tanu alla peidetud juustega pööras kitsa pruuni näo mu poole. Pikkade – näis, et värvitud – ripsmete taga välgatas morn pilk, nagu oleksin mina tolle köögiukse pärani jätnud.

“Keda soovite?”

“Mister Hooki! Ta ootab mind.”

“Kas mõne sugulase pärast?”

“Ei, meil on erajutt,” vastasin niisama upsakalt.

Hääl võttis lahkema värvingu. “Palun tulge kaasa.”

Ta ruttas vilkalt mu ees, tikkides kivipõrandat kõrgete kontsadega. Vaibastatud eesruumis, mis ei lehanud enam seegi järele, avas õde ühe ukse.

“Mister Hook … Teid oodatud külaline.”

Juhataja vaatas mulle otsa, väristas pead ja kergitas heledaid kulme pisut kõrgemale.

“Aga Anita, ma ei oota ju kedagi. Ja ma ei tunne üldse seda härrat.”

“Ma ei mõista …” alustas Anitaks hüütu erutatult, aga juhataja katkestas ta lause:

“Hea küll, Anita! Tänan väga.” See tähendas teiste sõnadega “võid minna”, ja pahane, veidi segadusse sattunud Anita pidi taanduma. Mister Hook nõjatus tooli seljatoele ning ütles pehmelt:

“Andestage, aga ma tõesti ei mäleta teid. Ometi nimetate end mu tuttavaks.”

“See on eksitus, mister Hook. Kardan, et õde mõistis mind valesti. Tulin töö pärast. “

“Töö pärast?”

Ulatasin oma kaardi. Juhataja luges kutset intervjuule, millele ta ise alla kirjutanud, silmitses mind ja silmitses seinakella. Poole üheteistkümnest oli kümme minutit puudu. Ta lükkas alumise huule ette, siledaks raseeritud põskedele tekkisid roosakad laigud. Mister Hook ei lausunud sõnagi. Näis, et temas möllas kerge maaväring minu ebatäpsuse pärast.

Kas saadab mind ukse taha ootama? Siis lähen bussipeatusse tagasi nii ruttu kui jalad võtavad. Teisel juhul – teeksin meelsasti sedasama. Silmitsesin mister Hooki hea lõikega heledat ülikonda, mida täiendasid heledad, peagu värvita hõredad juuksed ja lühikesed kolonelivurrud. Ta oli suur, tüsedusele kalduv, ent siiski vormis. “Ilus mees!” ütles ta kohta Bloody Mary, kellega hiljem tutvusin.

Mister Hook pani sõrmed katuseharja moodi kokku:

“Palun istuge!”

Ta esitas küsimusi, kuulas kannatlikult, vahel noogutas peaga, ehitas ja lammutas oma sõrmedest katuseharja. Juhataja kabinet oli vaba vanadekodu sumbunud lehkadest. Pigemini oli tuba täis lavendli lõhna nagu habemeajaja juures.

“Suvel vajame abijõude selleks, et teenistujaid puhkusele lasta,” ütles juhataja tasase häälega, nagu paljastaks mingi saladuse. “Hoolealuseid ei või omapead jätta. Iga hetk, igal sammul nad vajavad abistavat kätt. Kas olete valmis neile seda ulatama?”

“Olen küll,” ütlesin ja ulatasin mehaaniliselt oma käe. Mister Hook ignoreeris mu impulsiivset liigutust ja vaatas lakke, nagu loeks sealt maha:

“Meie ülesandeks on hoolealuste loojuva elupäikese eest pilvi eemale peletada, meie tööks on neile kinkida armastavat tähelepanu, mis nii paljudel on elus puudu jäänud. Tähendab, oleme nagu samariitlased. Hoolealusega, kes on vanadusest väeti või vigane, tuleb käituda nagu lapsega. Ei tohi karm olla – hm, kui näeme, mis meile ehk vastumeelne või isegi iiveldama panev on, kui näeme paiseid või kui mõni jääb väljakäiku minekuga hiljaks – peame kõigesse suhtuma ennastohverdava kaastundega. On teil selleks eeldusi?”

“On küll,” vaatasin, kuigi kahtlesin. Nädalapalk polnud just halb, nagu mister Hook oli mulle kohe selgitanud …

“Siis saate oma tööga hakkama! Vanaduse eest ei pääse keegi, mitte keegi, kes noorelt ei sure. Ka teie ei pääse. Loomulikult ka mina mtte, tõepoolest, kui imelik! Mida toob meile eluõhtu? Meie ei tea seda. Vahest ongi parem. Ja selletõttu kohtleme hoolealuseid nii, nagu soovime, et meid koheldaks. Usun, meie koostöö kannab edaspidi head vilja, hm – isegi selle lühikese aja kestel, mil töötate Videviku majas.”

Mister Hook tõmbas hinge ja esines praktilise ettepanekuga: “Kui teil mõni mure südamel on, mõni arusaamatus kaasteenijatega või hoolealustega, ärge kartke, tulge kohe minu juurde. – Hook räägib, ” jätkas ta kõnelust juba kodutelefonisse. “Saatke Jenkins minu juurde!”

Jenkins jõudis peagu samal ajal kohale, kui juhataja kõnetoru hargile asetas. Kas ta kuulas ukse taga?

“Mister Jenkins on Videviku maja vanemassistent, tegelikult minu parem käsi,” naeratas juhataja. (Veider, juhatajatel on paremaid käsi tihti rohkem kui tavalisel surelikul – üks jookseb ringi, teine ripub õla küljes.) Bill tunneb Videviku maja põhjalikumalt kui mina. Kakskümmend neli aastat siin teeninud. Mina olen siin ametis kõigest … mitu aastat, Bill?”

“Seitse aastat ja kaks kuud, mister Hook,” vastas Bill Jenkins, kummardudes oma kõhu kohal, mis vesti taha peidetud. Vanemassistent omas pehme naisenäo ja kolmekordse lõua. Ta tumedate kulmupuhmaste alt piidlesid mind sõbralikud pruunid silmad.

“Seitse aastat,” imestas mister Hook ja vaatas mõtliku pilguga minust, Jenkinsist ja seinast otse läbi, kuhugi kaugesse minevikku. “Aeg tõttab ja me tõttame kaasa, mister Jenkins! Meie uus kaastööline alustab esmaspäeval. Paigutage ta päevatabelisse, andke juhtnööre ja tuba ühismajas.”

“Täpselt, mister Hook!” vastas Bill Jenkins nobedasti ja noogutas mulle nagu vanale tuttavale: “Tulge kaasa, vennas!”

Bill Jenkins ruttas mu ees, haruldaselt kärmas tüseda mehe kohta, põrkas ühest vahekäigust teise nagu kummipall, kõlistas võtmekimpu ning pööras lukust lahti ühe kitsa, kõrge ukse.

“Riideladu,” tutvustas Bill. “Pidage asukoht meeles!”

Pea meeles, kui koridorid risti-rästi nagu rebasekäigud. Vaatasin üle ukse. Pikad rivid hallist ja pruunist riidest ülikondi, levitades teravat koirohu haisu. Bill Jenkins haaras varnast esimese kuue, lukustas lao ning avas järgmise ukse, mille kohal valgel emailil mustade tähtedega: “Vanemassistent.”

“Istuge, vennas!” Bill Jenkins lükkas jalaga mu poole kõrkjapõhjaga tooli ja võttis konksu otsast seinal rippuva ruudulise tabeli. “Nimi oli Albert … Albert Hall?”

“Robert Hall, mister Jenkins.”

“Omade keskel, üldse omavahel nimetaga mind Billiks, oleme ju kaastöölised! Ametlikult ja teiste kuuldes olen loomulikult mister Jenkins. Ja teie, Albert, olete lihsalt Bert …”

“Ro-ob-ert!”

“Ma ei ta, kust selle Alberti võtsin? Aga Bert on mehisem kui mõni Robi või Robin, täpselt! Nii siis, omade keskel Bill ja Bert, ent mitte teiste kuuldes …”

Ta jättis selgitamata, kes olid omad ja kes teised. See jäi mul endal välja uurida.

Bill maalis mu nime kandiliste trükitähtedega tabelile, tühja ruudu sisse. “Alustate esmaspäeval kell seitse hommikul. Vaba päev on laupäeval. Siis algab öövalve. See on otse puhkuseks. Kas on kõik klaar? Või tahad midagi küsida, Bert?”

“Millised on ülesanded, mister Jenkins?”

“Ülesanded. Tööd tuleb teha, hoolealuste järele valvata. Kui mõni ninali kukub, siis üles upitada. Hoolealustesse tuleb suhtuda armastava tähelepanuga, hm, ja küll edaspidi näete, mis siin juhtub -“

Ta pani sõrmed katuseharja moodi kokku, täpselt nagu mister Hook. Ta sõrmed olid tömbimad ja lühemad. Sellest sai madal katus, rohkem kanakuudi oma.

“Täpsemad juhtnöörid annab mu abi, mister Hopkins. Allute otseselt temale. Aga kui on arusaamatusi mõne kaasteenija või hoolealusega, Bertie-poju, karta ei maksa. Tulge aga kohe minu juurde. Mister Hooki ärge tülitage. Ta on tööga üle koormatud, äärmiselt üle koormatud.”

Jenkins võttis seinalt kodutelefoni toru:

“Siin Bill … Kuulge, saatke Hopkins kohe minu juurde. Kuidas? Vana Kramp – ah nii … Mis mina sinna, küll Hopkins korraldab. Tulgu, kui on valmis.”

Ta vaatas minu poole.

“Hopkinsil läheb aega, vana Kramp murdis sääreluu. Alati kolab mööda treppe ja nurgataguseid, kuhu tal asja pole! Ise kargu najal ning poolpime. Selliseid äpardusi juhtub meil iga minut … ja mida sina siis tahad?”

Küsimus polnud mulle. Uksepiidale nõjatus väike kulupäine taat, külma piipu tudisevate sõrmede vahel veeretades.

“Õde Anita saatis kuube vahetama, mister Jenkins.”

“Alles nädal tagasi vahetasid!”

“Ei saa parata. Rinnaesine olla täis rasvaplekke. Lusikalt pudeneb, käed ei kuula sõna. Näete ise …”

Taat lehvitas asitõendiks kuuesiile.

“Mul pole praegu aega. Küll vaatan edaspidi, Tim!”

“Mister Jenkins, aga õde ütles, et annate mulle kohe uue pintsaku. Muidu ei tohi ma ta näolegi minna,” ütles Tim veidi aralt.

“Või ütles – kohe -” kordas Bill Jenkins.

Ta lahke pilk läks kulmupuhmaste taha looja. “Pange nüüd hästi tähele, Bertie-poisu. Siin majas on oma kindel kord. Õde ei saa mulle mingeid korraldusi teha, kas mõistate Tim? Ja Bert, pidage silmas, õde ei saa ka teile tööd anda otseselt, ainult minu ja huu-, mister Hooki loal võib ta teid kasutada, pidage seda meeles … Ah, hea küll, Tim, tule sisse. Vaatasingi juba sulle kuue valmis. Õel pole vaja oma nina vahele toppida, ütle talle.”

“Ei julge,” itsitas Tim.

Bill Jenkins vaatas otsivalt ringi ja leidis laost toodud kuue toolilt, oma istme alt. Uus rõivastus sobis Timile nagu paras palitu, käised üle sõrmeotsade ja hõlmad üle põlvede.

“Noh, Tim sobiksid dzhentlmenide hulka. Võiksid kasvõi pulma minna.”

“Hii, pulma,” muigas Tim hädiselt, “kelle pulma?”

“Oma pulma muidugi,” ütles Bill Jenkins, “ega sa veel vana pole. Sul veel jaksu küll. Tead, Bertie-poisu, kui Tim selili magab, siis ikka telgi all! Miks sa ei abiellu, Tim?”

“Kellega?” küsis Tim.

“Tee ettepanek õele … neitsi Anitale! Aga ega sa ei julge?”

Tim pilutas silmi, vaatas nõutult minu poole ja kinnitas vaevalt kuuldavalt: “Ei julge, mister Jenkins.”

Ta libises vilttuhvlites nagu suuskadel ukse taha.

“Timil on pööning pisut pahupidi, aga ta pole ohtlik,” kommenteeris Bill Jenkins. “Temasuguseid tuleb kohelda nagu lapsi. Ja sündsat nalja võib nendega alati teha, mõõdukuse piirides, see hoiab nende meeleolu üleval. Muidugi, peab teadma, milline nali sobib, milline mitte. Tim sai seitsmekümne kaheseks. Timile meeldib, kui vihjata, et ta veel naistega hakkama saaks. Siin, Bertie-poisu, peab isegi hingeelu tundma.”

*

Hopkins oli kleenuke ja kitsaste õlgadega, munakujulise läikiva kolba, kortsus näo ja suurte, sarvraamides prilliklaasidega. Sarnanes kellegi tuttavaga – aga kellega? Ja tal näis nagu midagi puudu olevat. Siis meenus pilt ühes vanas ajakirjas – Mahatma Gandhi! Puudu jäi õlgadel valge lina.

“Kramp viidi haiglasse. Parem jalg ja käsi – mõlemail luud puruks.”

“Ega ta enam tagasi tule -“

“Ega tule -“

“Ongi parem, kui lahti saame,” ütles Bill Jenkins. “Meil on uus abiassistent, Hopkins! Näidake talle palateid ja andke seletusi töö kohta. Ta saab toa ühismaja teisel korral, tolle, kus Tooley elas. Pagana Tooley! Jah, mister Hall, oma toas seiske või pea peal, tehke, mida tahate, peale – peale, ühe sõnaga, mõni asi peab tegema jääma. Naisi sisse viia ei tohi – nendega õiendage väljaspool väravaid. Mister Hook oskab vägagi range olla.”

Hopkins kuivatas järjest taskurätiga oma higist munakolpa ja rääkis kuiva, asjaliku tooniga:

“Selles ruumis töötab juuksur … siin on palat üheksa. Too vahekäik viib otse köögi juurde, pole vaja ringi käia …”

Hopkins kõndis kärmesti. Pidin sammudele lisa andma. Nägin valgete päevatekkidega voodite ridu, inetuid pruune öökappe, vahariidega kaetud laudu, rohelisi pleekinud kardinaid ning hämarusse mähitud nurgataguseid. Kõrgete seljatugedega toolidel isutusid hallid ja pruunid kogud. Mõni tukkus, mõni urgitses piipu, mõni käsi väristas ajalehte. Kõnesumin vaibus, kui möödusime, väsinud pilgud tulid meiega paar sammu kaasa ja kustusid.

“Siin on vannituba,” selgitas Hopkins.

Rivistatud kuubikutes seisid emailivalged, kõrged ja sügavad vannid nagu tohutu suured, pikergused supivaagnad. Sellisesse vanni ronimine üle kõrge serva tähendas tõesti ronimist.

“Vannid on ajast ja arust,” ütles Hopkins. “Kõrged servad libedad, ja väikesel mehel, kui vannis istub, on vesi suuni. Ainult kolmandik vanni vett täis lasta, mitte rohkem. See on mister Hooki korraldus, et õnnetust vältida.”

“Kas mõni on uppunud?”

“Mõni aasta tagasi üks taat leiti vee alt. See olnud südameatakk, nagu arst kindlaks tegi. Mina olin siis puhkusel.”

Orto, 1960

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: