Posted by: libarebane | 27/10/2016

“Kolm naist” – Jaan Järvalane

kolm-naist-jaan-jarvalaneSentimentaalne romaan

Jaan Järvalane

Moto

Iga mees on oma õnne sepp.

 – Eesti vanasõna

Aga on veel keegi muu, kes sepitseb sinu õnne kallal ja taob seda oma tahtmise järgi. 

– Autor

Proloog

Ma istun kõrgel mäel ja vaatan kauget tuuleveskit, millel neli laia tiiba õlgadel …

Seda teen praegu muidugi vaimus. Aga lapsena vaatasin sellist veskit päris maiste silmadega ja iga jumala päev.

Mu isakodu asus laial künkal ja meie naabruses, teisel künkal oli Möldri-Matsil veski, neljasarviline. Seal jahvatati jahu ja tuul keeras nelja tiiba usinasti ringi. Tiivad tiirlesid vahel aeglaselt, vahel kiiresti, olenedes vist Möldri-Matsi tahtest ja tuule tujust. Aga veskil tiirlesid neli tiiba ja neid nägin alati, kas tõstes toas silmad aknasse või pöörates õuel näo naabritalu künka poole. Neid nägin alati …

Vist sellest, aga võib-olla ka muist asjust tardus mulle mällu, et neli on tähtis arv maailmas – vist tähtsam teistest arvudest. Meie maja oli ju neljanurgeline, toolid ja lauad toas olid kõik neljasambalised, ja kui läksin lauta või käisin karjas, siis kõigil loomadel oli neli jalga, aga teps mitte kolm või kaks.

Too neli sööbis nähtavasti mu alateadvusse, ja kui sain suureks, hakkasin kõiki nähtusi seletama neljaga. Nii leidsin, et inimese elu on neljajärguline: lapsepõlv, noorus, täismeheiga ja vanadus-aeg. Hiljem seiras mind number neli ka eluteel: käisin nimelt neli suve karjas, neli talve nühkisin külakooli pinke, neli aastat käisin keskkoolis ja neli – ülikoolis. Mis sa, hing, ütled? – ikka neli.

Ja saades täismeheks, kohtasin nelja naist, kelledega sõlmisin kas seadusliku või mitteseadusliku kooselu. Neli naist – ja, kui kolmest võiksin esialgu rääkida, sest kõik need kolm on mind maha jätnud ja minema läinud.

Kuhu? – Sellest võiksin jutustada.

Alustame siis peale, kui leidub kuulajaid.

Preluudium

Olin siis alles kuueteistkümne-aastane ja käisin Tartus koolis. Veetsin koolivaheaja jällegi isatalus, kus tegin tööd ja kogusin jõudu talviseks õppimiseks. Oli ilus suvi ja palju rõõmu. Kuid ilusad asjad ja ilusad ajad mööduvad kiiresti – nad on nagu kämblalaiused. Seda oli ka tookordne suvi. Märkamatult oli käes juba august ja sealsamas ka kooliminek.

Südamel hõljus kerget kurbust, aga ühtlasi ka salajast rõõmutuhinat. Veider tunnete segu, mida kandsin noorena vahel südames, kurbust ja rõõmu korraga. Kahju ja kurb oli tookord kaunitest suvepäevadest, rõõmu aga algavast kooliajast. Ei teadnud siis isegi, mida nonde tunnetega peale hakata.

Minu koolimineku päeva lähenedes muutusid kodutalu askeldused silmanähtavalt elavaks. Ema pesi hoolsasti pesu ja pleegitas seda päikese käes, õed triikisid mu särke ja lappisid katkisi kohti käistel ja krae ümber, isa tuli isegi poolest päevast põllult koju, et rautada hobust ja määrida vankrit.

Naabritalu perenaine juhtus sel ajal õueväravast mööduma, teretas ja tegi juttu. Ema tõttas aga kiirel sammul keldri poole ja lausus:

– Näe, poiss läheb homme kooli, kibe-kiire mul praegu …

Naabrinaisel oli endal kari poisse kodus, keegi neist pidi varsti saama kooliealiseks, sellepärast noogutas ta aupaklikult pead ja sõnas: – Jookse aga jookse pealegi, ega´s ma tahagi sind segada, meie Mait läheb mõne aasta pärast ka linna kooli, eks mul tule siis omakorda joosta …

Päev enne minu ärasõitu läksid talitused üsna kibedaks: küpsetati leiba, keerutati kirnus võid, koguti kanade alt mune ja mõnikord veristati isegi siga, et varustada mind toiduga peagu pooleks aastaks. Ma ise olin ka kõvasti ametis: pressisin pükse ja venitasin nende sääri, sest olin suve jooksul sirgunud pikemaks, määrisin tökatiga saapaid ja käisin otsaga isegi saunakülas rätsepa juures juukseid lõikamas. Tegin tee kõveramaks ja põikasin Maie juurde sisse, et jätta jumalaga. Tegelikult tahtsin teda vaid näha. Sel suvel oli see muutunud mulle salajaseks sooviks, sest Maiel olid sinised silmad ja nipsis nina.

Ärasõidu hommikul, juba ammu enne koitu, oli kogu pere õuel. Ema seisis kurva näoga kompsude juures ja vaatas, kuidas me isaga neid vankrile ladusime. Jumalagajätul ta kuivatas silmi, aga õed ainult lehvitasid lõbusalt põllesid mulle õnne soovides.

Me tõttasime hommikusele rongile. Jaam asus tosin kilomeetreid kodust ja Tartuni oli sealt omakorda kümmekond jaamavahet, seega kestis mu reis tervelt pool päeva, osa hommikust veel sisse arvamata.

Tee kulges läbi rikka ja lopsaka kodumaa looduse. Aga hommik oli veel varane ja ümberringi pime. Läbisime magavad külad ja möödusime tukkuvatest taludest. Ainult koerte ärksad hauked saatsid meid teel kuni metsavaheni, ja siis tuli soine niit. Udu oli kerkinud seal üles ja jõudnud maanteeni. Tee kõverdus ja otsis endale kõrgemaid kohti. Veega täidetud kraavid piirasid ta ääri, mis aegade vältel tehtud sillutise tõttu olid kerkinud kõrgele, moodustades teetammi.

Seal tekkis meil väike viperus. Üks vankriratas hakkas korraga kiunuma. Kodust väljudes olid kõik neli liikunud vaikselt, kuid mõne aja järele hakkas üks häälitsema. Ja mida kaugemale läksime, seda valjemaks see muutus. Isa sülgas. Sain aru, et ta oli vihane. Alles eelmisel õhtul oli ta vankri korralikult määrinud.

Aga me ei saanud sinna nüüd midagi parata, sest oli alles pime, et hakata ratast määrima. Käsikaudu polnud võimalik seda teha. Varsti pidi ju valgenema – seda me ootasimegi.

Peagi väljusime soost. Tulid jälle põllud ja siis uus küla. Mõis oma laiade väljadega jäi kaugemale, ainult kupja künnitulbad tee läheduses tähistasid ta olemasolu.

Ümbrus oli hääletu.

Me liikusime taas edasi vankriratta muusika saatel. Isa mornitses ja sülitas vahetevahel maanteeäärsesse kraavi. Lähenesime ühele metsatukale, mille puude ähmased vormid hakkasid selginema suurenevast koidukumast. Läks valgemaks. Metsatukk kasvas kõrgemal kruusakünkal, kuhu oli kokku veetud suuri kivimürakaid ja kus mustendasid üksikud kännud.

Isa pööras hobuse tee kõrvale, toetas ühe vankrinurga kännu najale ja hakkas ratast määrima. Pärast lühikest pusimist rummu kallal lausus ta:

– Tead, Jaan, miks see ratas kisendas?

– Ei tea.

– Ratta puss on kõver, aga millest ta sunnik kõveraks läks, seda ma ei tea.

Mina teadsin küll, aga ei ütelnud.

Asusime uuesti teele ja ratas ei kiununud enam.

Jaama jõudnud, kandsime kraami perroonile. Seda kogunes suur hulk ja ma tundsin muret selle vagunisse paigutamise pärast. Oleks pidanud panema muist kraami pagaasi, aga see maksis raha, mida meil oli vähe. Otsustasime mahutada kõik sõiduvagunisse.

Enne rongi tulekut toimus meil isaga järgmine kahekõne:

Isa: – Väikest ulualust on sulle linnas vaja …

Mina: – Seda küll, isa.

Isa: – Raamatuid pead endale ka ostma …

Mina: – Ega ilma läbi saa.

Isa: – Paar naela suhkrut kulub sulle jõuludeni ära …

Mina: – Vist kulub küll.

Isa: – Noh, palju siis vajad?

Mina: – Natuke ikka vajan.

Seepeale tiris isa põuetaskust väikese paberinutsaku välja, kooris sellest mitu kihti ajalehepaberit ja tõi mõned rahatähed nähtavale. Ta hakkas väriseval käel raha lugema, seejuures seletades ja õpetades:

– Need kask paberit lähevad õpperahaks, selle ühe eest maksad üüri, see teine kulub raamatute ostuks, ja mis üle jääb, selle eest ostad endale muud vajalikku. Ehk pead raasukese leibagi ostma, kui kaasavõetust ei jätku … Noh, kas tuled sellega välja?

– Ehk tulen ka …

Rong sõitiski ette ja meie kompsud liikusid kiires korras vagunisse. Asjaga oli rutt.

– Sisse aitan küll, aga kuidas sa nad üksi Tartus välja saad, muretses isa.

– Küll saan ….

– Aga mine nüüd ja räägi konduktoriga, kas saad sõita piletita, õpetas isa.

Lähenesime ettevaatlikult rongijuhile, kummardasin talle ja rääkisin vene keelt. Too mõtles veidi ja siis raputas pead. Oli selge, et seekord ei saanud piletita sõita. Tuli lunastada väike papitükikene, mis maksis palju raha. Isa nägu muutus mõruks, ta tohlas taskutes ja tõi välja põienahast rahapunga, milles kõlisesid metallkopikad. Ta tühjendas peagu kogu koti, et lunastada sõidupiletit.

Varustatud viimasega, ma ruttasin rongile. Enne oli isaga aga veelkordne kahekõne:

– Noh, jääme siis seniks jumalaga, ütlesin ja võtsin isa käe.

– Jääme jumalaga neh …

– Tulen muidugi jõuluks koju.

– Tule, tule neh … ootame.

–  Elage hästi ja ärge minu pärast muretsege …

– Ikka muretseme … muretseme, et usinasti õpiksid ja et saaksid elus paremale järjele, seda me kõik soovime …

Mu käsi tema krobelises peos tundis kõva pigistust ja samas nägin isa silmanurka läikivat. Mul hakkas piinlik ja lõin silmad alla. Kunagine rõõmunatuke õppeaasta ootel oli korraga südamest kadunud ja mingi tundmatu tusk asunud asemele. Ma ei lausunud enam sõnagi, vaid ruttasin rongile. See hakkaski liikuma.

Olles vaguni uksel, nägin isa seisvat jaamaesisel ja mulle järele vaatavat. Ta seisis seal, kuni rong kadus viimaks hommikusse kaugusse. Viibisin kaua vaguni esikus ja võitlesin iseendaga. Südant surus mingi seletamatu pigistus, mis kippus kurgus pisaraiks. Aga ma ei nutnud. Lubamatu asi meheks saamise aegu! Kuid kannatasin kahjutunnet isa, ema ja kõige pärast, mis kodus. Need kõik olid muutunud korraga kalliks ja armsaks. Nagu magnet tõmbas mõtted kodule ja sealseile mälestusile.

Segaste tunnetega astusin viimaks vagunisse. Seal mahutasin end pakkide vahele. Tülikaim neist oli magamiskott – kogukas ja paindumatu, värskeid õlgi täis topitud. Iga vähemagi liigutuse juures ta kahises ja sahises. Mu enesetunne oli sellest tublisti häiritud. Katsusin kotist lahti saada ja toppisin ta ülemisele narile, üsna lae alla. Raskemad asjad paigutasin pingi alla ja õrnemad hoidsin ettevaatuse pärast enda kõrval istmel.

Lõpetanud niiviisi asjade korraldamise, maldasin ringi vaadata. Reisijaid oli vagunis vähe, aga mu vastas istus tütarlaps lahtise raamatuga põlvil, pilk suunatud aknast välja. Instinktiivselt vaatasin ka välja, aga seal polnud midagi nägemisväärset. Rong läbis soiseid paiku, kus laius hommikune udu. Mulle oli selge: olin tütarlast lugemisel seganud ja ta ootas vist minu kohmitsemise lõpetamist. Mul oli paha ja nagu vabanduseks hakkasin ka silmistema mööduvat maastikku.

See muutus peagi. Soode asemel tekkisid varsti põllud roheliste rukkiorastega ja ristikädalatega. Siin-seal seisis veel koristamata kaer ja koltunud pealsetega kartuliväli. Mees kündis kusagil kõrt ja samas toitis end lahjavõitu kari. Möödusid üksikud talud, siis küla. Mõni korsten suitses ja kusagil peksti reht. Kõik lendas suure kiiruga mööda ja silmade ees aina virvendas. Varsti ei märganudki ma enam muud, leidsin end olevat isatalus, kus algab hommik.

… Sügisene hommik. On alles hämarik. Ümbrus ähmane ja sume. Hallikas udu embab endasse hooned ja puud, haarab kaugused hõlmade vahele. Õhk istub nagu kotis – on tuuletu ja hääletu. Vaikus …

Kuid korraga kireb kukk ja haugatab koer. Ehmub kahvatuks muutunud öö. Aeglaselt hakkab ta taganema ning asemele piidlevad kaamed idakaare kumad, kust nõristuvad valgusehaod otse tukkuva hommiku sülle. Ja hommik ärkab …

Varsti kerkib idast kumendav miil ja alustab tinase udu puistamist, sinakate laikude loomist taevakaarele ja ähmaste pilvekogude vormimist pea kohale.

Saabub päike ja paisub valgus. Ta madalad kiired on alles kahvatud ja malbed. Nad ei soojenda veel karjalapse külmetavaid varbaid ega mängle ka kastevee piiskades. Ei julge nad isegi lõigata talutare tuhmidesse akendesse, mille taga hingitseb veel ahtake lamp väriseva leegiga, mis juba ammu enne koitu saanud alguse. Selle silma all toimetati seal hädavajalikke talitusi: imetati last, parandati pastlaid, paigati pükse ja jätkati rangiroomasid päevaseks künniks.

Kuid kiirte ergutaval jõul aurab elutare katus ja läigatab sahahõlm põllul.

Kodutalus joostakse juba kiirel sammul üle kastese õue – kaevule ja karjaaeda. Seal kriiksatab värav ja iniseb veis. Katuseharjal istub aga näljane vares ja otsib midagi söödavat. Ta valvab kanade toidumoldi ja kiikab ka küüniesisele. Aga kanad olid puhastanud molli ja varblaset pere koristanud küüni eest viimased terakesed juba eelmisel õhtul. Pettunult kaob vares katuselt, kui isa hobustega rehealla saabub, ja laial kaarel lendab ta paatunud kartulivagudele, lootes leida sealt midagi söödavat oma pugusse.

Isa ongi juba põllul ja alustab kaera koristamist. Teda abistavad sulane ja õde. Ema on lõpetanud lüpsmise ja kurnab keldri ees piima. Kass ta kõrval lakub kooritud vahtu ja liigutab saba. Ta on maias nagu minagi, sest ka mind hellitatakse rõõsa piimaga ja kanamunadega. Olen ju üksik poeg majas. Aga mu õed ei kadesta mind põrmugi, ehkki neile lubatakse ainult osa sellest, mis minule.

Ise ärkasin hommikul hilja. Käisin eelmisel õhtul külas. Maie laulis ja ta vend mängis. Mul oli mõnus olla ja jäin sinna kauaks. Harjutasin ise viiulit ja õpetasin neile karjapasuna puhumist.

Nüüd lähen meie noort sälgu jooksutama ja siis ruttan põllule. Kõigega on tuline kiire, aga sälu jooksutamist ma ei jäta. Ma armastan hobuseid, ah, kuis armastan hobuseid. Kui kenad on nad vabal, uljal jooksul. Ninad sirgelt ees, lakkade lehvides sööstavad nad nooltena edasi, otsekui lendavad …

Kui kasvan suureks, soetan endale palju hobuseid, palju ilusaid noori hobuseid. Neli neist rakendan lahtise tõlla ette, ise istun pukis, hoian ohjad ühes käes ja teises pasunat. Puhun! Ah …

– Piim tilgub põrandale, hüüatas tütarlaps ja äratas mind unest.

Võpatasin ja ehmusin.

Ma ei taibanud, mis oli juhtunud. Tütarlaps osutas aga sõrmega mu kõrval olevale kompsule. Sealt tilkus piima. Puhast, valget piima.

Kohkusin hirmsasti ja kohmetusin. Nüüd taipasin, mis see oli: ema oli pannud mulle kotti pudeliga piima. Pudel oli teel mõranenud ja piim valgus välja. Ei aidanud muud kui avasin koti ja eemaldasin pudeli. Selle põhjas oli pragu.

– Peate pudeli välja viskama, lausus tütarlaps kaastundlikult.

– Pean pudeli välja viskama, kordasin häbelikult.

Võtsin pudeli ja läksin esikusse, et seda heita prügikasti.

Mul oli aga kahju piimast – ema kätega lüpstud kodutalu piimast. Tahtsin päästa, mis võimalik. Aga päästa polnud midagi, sest mul ei olnud teist pudelit ega nõu, millesse piima kallata. Ainuke võimalus – ära juua. Seda ma tegingi. Tõstsin pudeli suule ja jõin. Puhkasin vahepeal ja jõin jälle. Rahuldustundega heitsin siis tühja pudeli prahikasti ja siirdusin tagasi oma pingile. Seadsin end jälle kompsude vahele.

Tütarlaps mu vastas luges parajasti raamatut ja vist ei märganudki minu naasmist. Kuid siis katkestas ta lugemise ja tõstis pilgu minule. Muigas. Teeseldud köhatusega ta langetas silmad uuesti raamatusse. Nägin ta ilmest, et ta oli millestki häiritud, kuid ma ei teinud sellest väljagi ja vaatasin aknasse. Tundsin aga, et ta vaatas mind jälle ja muigas. Siis lausus ta nagu muu seas:

– Käisite piima joomas …

– Ei – viskasin ära …

Ta naeratas seepeale ja katsus uuesti lugeda. Raamat ei näinud teda paeluvat, ta nihutas end pingil ja köhatas. Nüüd taipasin, et ta otsib minuga tutvust, tahab kõnelda. Mul polnud selle vastu midagi ja nagu nõusolekuks vaatasin talle otsa. Vist saanud sellest julgust, venitas ta ükshaaval sõnu:

– Ajasite endale piima kaela …

– Mih!?

Heitsin pilgu pintsakule, seal seisis juba pooleldi kuivanud piimarida otse rabattide peal.

Oleksin tahtnud nüüd kaduda maa alla. Mu häbitundel polnud piiri. Kuid mingi mehelik uhkus hoidis mind paigal. Ma ei mäleta, mida tegin ja kas tänasin teda või palusin vabandust, ma haarasin taskusse ninaräti järele. Aga enne kui selle leidsin, oli tütarlaps mu ees ja kuivatas ise piima mu pintsakult. Tundsin piinlikkust piima pärast, aga veel enam vale pärast, millel olid nii lühikesed jalad. Hakkasin tütarlast tänama ja ennast vabandama. Otsisin ilusaid sõnu aga ei leidnud. Seal turgatas järsku meelde Lydia Koidula luuletus, mida Maie oli suvel tihti laulnud. Ma kobasin sealt sõnu ja improviseerisin omamoodi lause:

– Teid surmani küll tahan ma meeles pidada – mu kallis … mh, kena neiu, kuis võin teid tänada …

Tütarlaps pahvatas naerma ja ma peatusin. Olin lausunud need sõnad suure innu ja südamlikkusega ning vaatasin talle silma. See oli esimest korda elus, kus vaatasin ühele naisolendile otse silma. Ehmusin sellest isegi, see oli nii imelik ja põletav. Aga tema vaatas mulle ka. Olin nagu imest rabatud. Kui vähe vajab noor süda, et süüdata seal tuld. See süttib seal vahel päris iseendast …

Nõnda algas mu tutvus Almaga. Nii oli tolle tütarlapse nimi.

Nüüd söandasin silmitseda lähemalt oma uut tutvust. See oli ilus tütarlaps. Miks polnud ma seda kohe märgatanud? Kas seisid mu silmad veel uduses hommikus või olin veel valmimata mees, kes ei näe enda ees naist? – Ei tea. Inimene on vahel mõistatus iseendale. Aga nüüd nägin enda ees võluvat tütarlast.

Ma vahtisin teda üksisilmi. Heledad juuksed olid tal palmitud kahte pikka patsi, edevamad kiharad jäetud mänglema otsmikule. Aeg-ajalt heitis ta neid tahapoole ja siis paistis ta kael. Kaunis ja sale kael, millel ilutses väike pärlikee. Oh, pärl ise oli too kael. See paelus mu pilgu.

Mul on alati olnud suur armastus ja lugupidamine pärlite vastu. Seda juba lapsest saadik. Meil oli kodus ka pärl. Ema kandis soengus pika sabaga nõela, millel oli pärlmutrist pea. Tollel mänglesid alati imeilusad värvid. Selliseid olin näinud ka vikerkaares taeva all. Ja kui siis ema sidus sahiseva siidrätiku pähe ja pistis pärliotsaga nõela soengusse, minnes kirikusse või peole, olin ma uhke – olin lapselikult uhke oma emale, kes oli hea, kes oli ilus ja kandis vikerkaarevärvilist ehet. See oli nagu taevane annetus mu emale.

Miks ei võinud ma siis pidada lugu pärlist, tollest suursugusest ehtest. Ja nüüd kohtasin tütarlast pärlikeega kaelal, kes sarnanes ise pärliga. Ma vahtisin teda ikka. Piilusin salaja ta silmadesse – pikkade ripsmetega looritud silmadesse, millede sügavusse olin äsja vist uppunud. See viimane mõiste oli mulle ähmane, aga sai üha selgemaks, kui vaatasin ta silmadesse. Alma pildus pilke, need olid vallatud ja muretud, ta ei olnud nendega kitsi.

Ja kui ta naeris, siis helisesid ta hääles kellukesed, päris hõbedased kellukesed. Ma nautisin nende helinat.

Vahepeal sulgesin silmad ja targutasin endamisi, mõistatasin. Midagi imelikku ja arusaamatut oli tärganud mu südames. Tundsin erilist hellust ja austust tolle tütarlapse vastu. Mu kehasse oli süüvinud mingi tundmatu kihk, mis kõditas meeli ja tegi rahutuks. Avasin uuesti silmad. Alma vahtis mind. Ta naeratas ja langetas laud. Vist unistas ta millestki …

Pärast noid lühikesi hetki tundus mulle, et oleme Almaga sõbrad, päris vanad ja head sõbrad. Me polnud veel teineteisega kõnelnud, peale üksikute lausete, aga me olime juba sõbrad. Sõprus ei seisa ju üksnes sõnades, vaid ka on vaistus ja vaimus.

Alustasime juttu. Kõnelesime koolist ja kodust. Kahetsesime mõlemad möödunud suve, aga lootsime uuele kevadele. Meil oli palju ühiseid huve ja leidus ka ühiseid tuttavaid Tartus. Olime käinud samadel kontsertidel ja vaadanud samu näidendeid “Vanemuises”.

– Kus koolis te käisite? küsis korraga Alma.

– Käisin akadeemias, Treffneri akadeemias …

– Aga miks te ei kanna vormimütsi?

Ma ei teadnud, mida vastata. Oli piinlik tõtt tunnistada et pole seda soetanud kokkuhoiu pärast, aga valet ei söandanud ka rääkida, sest olin sellega alles hiljuti vahele jäänud. Pärast lühikest mõtlemist vastasin:

– Ei meeldi mulle too vormimüts, tüdrukud ei pea lugu treffneristidest …

– Ah, ah – aa! helistas Alma kellukesi. – Kas siis tahate, et tüdrukud teist lugu peaksid?

– Mh! köhatasin ja viisin jutu Almale. – Aga kus koolis teie käite?

– Käin Eesti Tütarlaste Gümnaasiumis.

– Aga teil pole ka vormi.

– Me kõik leiame, et ilma selleta on huvitavam.

Kõnetuhinas me ei märganudki, et olime jõudnud järgmisse jaama. Meie tähelepanu tõmbas endale ühe abielupaari väljumine vagunist. Naine luges innukalt pakke. Kord sai ta neid viis, kord aga kuus. Siis hüüatas ta mehele:

– Oh sa taevane arm, näe, üks pakk meil rohkem.

– Loe paremini, vastas mees.

Naine luges: üks, kaks, kolm, neli.

– Taevane arm, näe, nüüd kõigest neli.

– Aga see su käes, ons see mõni koerakutsikas või? …

– Oh sa taevane arm, viis neh, aga ennist oli kuus.

Viimaks kadusidki nad pakke lugedes ukse taha. Me kihistasime naerda. Siis vaatasime aknasse. Abielupaar oli jõudnud perroonile, pakid olid asetatud ritta ja naine luges jällegi, osutades näpuga igale neist. Samas seisis noormees ja tundis ka pakkide lugemisest lõbu. Tal oli värvitekkel peas, pabeross suus ja konksuga kepp käevangus. Meie mõlemate silmad jäid temale peatuma. “Näis, kas tuleb meie vagunisse,” mõtles vist Alma. Peaks ta mitte tulema meie vagunisse, soovisin mina. Too soov oli mulle endalegi arusaamatu. Miks ma ei tahtnud tema tulekut? Miks? See oli vist mõistmatu, aga ometi ma ei soovinud seda … Kartsin vist, et alustab meiega juttu ja võlub mult Alma.

Nii tundsin siis hinges korraga uut ja imelikku tuska, mille ristisin endamisi armukadeduseks.

Aga teklimees ei tulnud meie vagunisse, vaid siirdus hoopis teise klassi. Nägin, et Alma jälgis noormeest. Ma ei läbenud oma uudishimu varjata ja alustasin kõnelust:

Mina: – Kas tunnete seda üliõpilast?

Alma: – Ei tunne, aga tean küll, elab meie kõrval majas.

Mina: – Või nii …

Paus. Siis alustasin uuesti juut.

Mina: – Kus kandis elate, kui küsida tohib?

Alma: – Elan Tööstuse tänaval, üsna Maimi tõrvavabriku lähedal.

Mina: – Siis elame üksteisest kaugel, minu korter on teinepool jõge.

Alma: – Mulle meeldiks elada ka seal, sest vabrik teeb meil halba haisu.

Mina: – Haiseb tõrva järele?

Alma: – Jah, tõrva ja kõiksugu muu sodi järele.

Mina: – Aga mulle meeldib kõiksugu sodi tegemine. Kui suureks saan, hakkan ka sodi tegema, hakkan keemikuks.

Alma: – Või nii, teile meeldib sodi tegemine.

Seletasin seepeale, et mulle meeldiks teha maailmas midagi uut ja imelikku, kas keeta kulda või teha suitsust valget vatti. Alma avas imestusest suu ja sealt paistis terve rida ilusaid pärleid. Ikka pärleid! Ma tahtsin aga olla huvitav ja luuletasin edasi:

– Olen näinud, et lihtsas põllukivis on palju kulda. See särab seal suurtes tükkides. Tuleks leida aine, mis sulatab kivi vedelaks, siis võib sealt kulla välja kurnata. Saaks palju kulda.

– Mida teeksite siis kullaga?

– Oo, ma kuldaksin kõigepealt suure kuuse meie õuel, et see säraks ja läigiks kaugele. Las siis inimesed vaatavad ja imestavad.

Nägin, et Alma ajas oma silmad üllatusest pärani. Need olid veelgi ilusamad ja säravamad kui enne. Ma jätkasin:

– Ja meie noore hobuse kataksin ka kullavihmaga. Mis te arvate, milline pilt oleks, kui ta siis liiguks jooksulennul, saba säraks taga nagu vikerkaar …

Alma kiljatas naerust ja ma kuulsin selgesti hõbekellukesi helisemas. Olin aga sattunud jutuhoogu ja rääkisin edasi. Seletasin, et olengi juba teinud midagi uut ja vägevat – olin seganud väävlit, salpeetrit ja söetahma kokku ja saanud niimoodi püssirohtu, mis plahvatas kui kurivaim.

–  Te mõistate siis püssirohtu valmistada?

– Ja kuidas veel – odavat ja kanget.

Siis jutustasin, kust selle tegemist olin uurinud ja kuidas valmistanud. Kuidas tahtsin püssirohtu tugevust proovida, aga polnud püssi. Viimaks tulin mõttele kasutada selleks vankriratta pussi – see ju tugev ja jäme toru. Võtsin ratta vankri alt, keerasin ühe otsa mutriga kinni ja väike kahur oligi valmis. Töötas suurepäraselt, ainult laeng oli liiga tugev, lõi pussi kõveraks. Sellepärast ratas laulab nüüd.

– Mis? Vankri ratas laulab?

– Laulab sindrinahk jah, aga parata pole midagi … Aga tuleval suvel teen suurema numbri: panen laengu järve põhja ja lasen selle õhku. Oo, tore on, kui järv lendab taeva alla …

Nüüd helises Alma hääles rohkem kui tuhat kellukest korraga. Ta naeris ja võbises kehast, nagu oleksin teda kõditanud. Ma ise olin sattunud vaimustusse ja aitasin Almal naerda. Pidin veel edasigi luuletama, aga olime jõudnud juba järgmisse jaama ja ma katkestasin jutu. Suunasime jälle silmad aknast välja. Otsisime sealt midagi uut ja põnevat. Ja leidsimegi.

Perroonil taarus kaks purjus meest, nad jorutasid laulda ja jamasid kõvasti. Nad üritasid vagunisse tulekut, aga trepi astmed olid kõrged ja see ei õnnestunud kuidagi. Kukkusid ikka tagasi ja siis vandusid. Aga peale korduvaid katsetamisi läks neil viimaks korda hoovata endid rongile – ja otse meie vagunisse.

Seal asetasid mehed endid esimesele pingile, üsna ukse lähedale, kuid nende kisa ja seletamine kostis üle vaguni. Teised reisijad kuulatasid ja muigasid. Üsna rasvaste naljade puhul naerdi kõvasti. Meie jutlemine Almaga oli katkenud.

Meeste seletamisest kuuldus, et olid mõlemad ehitusmeistrid, kes oma suvise töö lõpetanud, tegid nüüd liikusid ja sõitsid koju. Üks neist tituleeris end Katlaste krahviks ja teine Padaste paruniks. Krahv oli käitumises üleolev ja käsutas parunit igal viisil: käskis nutta, siis naerda, pani viina võtma ja põrandale sülitama. Parun täitis kuulekalt käsku – nuttis, naeris ja rüüpas kõvasti viina. Viimaks pani krahv ta laulma, ja parun laulis:

Kui mina ükskord võtan naise – 

võtan naise väikese, 

sea sõra suuruse, 

kitse kõrva kõrguse

ja lamba saba laiuse. 

Ai ridi-vidi pomm, ai ridi-vidi pomm

ja lauluviis mul otsas on

Naise – naba kõrguse, 

oma pöidla pikkuse, 

murumuna sarnase, 

pudrunuia paksuse

ja supipoti suuruse. 

Ai vidi-ridi pomm, ai vidi-ridi pomm ja lauluviis mul otsas on. 

Ei mina võta laiska naista, 

laisal laiad labajalad, 

kitsad kintsukõverdised, 

sinised silmaalused, 

kõntsas kõrvatagused. 

Ai ridi-vidi pomm, ai ridi-vidi pomm

ja lauluviis mul otsas on. 

Oma naisenatukese

saatsin lehma lüpsemaie, 

karja koju ajamaie. 

Kadus ta kasteheinasse, 

vajus vagude vahele. 

Ai vidi-ridi pomm, ai vidi-ridi pomm

ja lauluviis mul otsas on. 

Sepapoisid, vennikesed, 

tehke mulle rauast reha. 

Rehitsen naise heinasta, 

panen kerisele kuivama, 

ahju äärele istuma. 

Ai ridi-vidi pomm, ai ridi-vid pomm 

ja lauluviis mul otsas on. 

Laul meeldis rahvale. Plaksutati ja kiideti parunit. Mehed said sellest hoogu ja tegid teatrit edasi. Nüüd pandi parun hobuse viisil hirnuma, kästi kuke moodi kireda ja koera kombel viina lakkuda. Korraga tuli krahv mõttele panna parun tantsima.

– Kuule, va Padaste parun, tantsi meile nüüd labajalavaltsi, ütles ta.

Ja parun tantsis, et põrand naksus.

Uht-suhkadi suure küla poole, 

kaks naist läksid kanaküla poole. 

Kaks-kolmat ja neli-viiet, 

pereeit tegi püksiriiet. 

Ai lussadi, luust sangadi, 

puust pööradi, pahk pangadi. 

Kaks-kolmat ja neli-viiet, 

pereeit tegi püksiriiet… 

Terve vagun oli tulnud tantsu vaatama ja meie Almaga ka. Parun oli heas tuuris ja püüdis näidata, mida võis. Kuigi ta vagunisse tulles püsis vaevalt jalul, kargas ta nüüd kergelt ja pidas takti. Juuresolijad katsusid talle kaasa laulda ja tagusid käsi kokku.

Äkki silmas parun Almat, peatas tantsu ja hüüdis:

– Tu-tule mu-muga tantsima, sa iilus laps!

Alma ehmus, peitis end minu selja taha ja hüppas sealt pingile. Parun taarus talle järele. Mina seisin ees. Kuid ta lükkas mind kohmakalt ja liikus edasi. Ühe hüppega kargasin ma Alma kaitseks välja, tõukasin mehe omakorda kõrvale ja asusin talle teele ette. Mu tõuge oli aga järsk ja sedavõrd tugev, et parun komistas ja kukkus seljali. Krahv oli jõudnud kohale ja kukkus mind hurjutama. Parun sai sellest julgust, seadis end jalule ja tuli mulle kätega kallale. Mina seisin kui isalõvi Alma eest, sülitasin täismehe kombel pihku ja võtsin võitluse vastu.

Läks tõsiseks kakluseks. Juuresolijad tõttasid vahele, tõusis kisa ja naiste karjumine. Keegi oli toonud juba konduktori kohale ja asja hakati lahendama. Krahv ja parun viid minema, aga mind süüdistati löömises ja rahurikkumises. Alma ja teised pealtnägijad olid kõik minu kaitseks väljas ja selgitasid olukorda. Minult küsiti nime, elukutset ja sõidupiletit. Kuulda saades, et olen õpilane, jäeti mind rahule. Ise aga tänasin õnne, et ma ei olnud seekord ilma piletita, nagu isa jaamas oli soovinud. “Milleks mõni halb asi vahel võib ka hea olla,” mõtlesin endamisi.

Oma pingile tagasi istudes nägin Alma ehmatusest nutetud silmi. Ta näol olid ärrituselaigud. Ta vahtis mind imestuse ja vaimustusega. Minust oli saanud talle korraga suur kangelane, kes oli teda rüütellikult kaitsnud. Nägin, et Alma mõõtis oma pilguga mu tugevust. Siis hakkas mind tänama ja kiitma. Mul oli tunne, et ta oleks langenud mulle kaela, kui oleksime olnud kahekesi.

Oma südames ma ei tundnud end kaugeltki kangelasena – olin vaid tegutsenud instinktiivselt ja mõtlematult. Poleks parun mind enne ise tõuganud, vaevalt oleksin nii ägedalt välja astunud. Kuid sellest ei lausunud ma Almale sõnagi.

Meie mõlemate kujutlusvõime hakkas kohe tööle. Kujutlesime, kui parun oleks löönud mind surnuks või oimetuks ja oleks haaranud Alma, mis oleks siis juhtunud? Alma kinnitas, et ta oleks siis küüntega karanud mehele kallale ja hammustanud ta sõrme … Mina aga arvasin, et sel juhul on tõhusam lüüa ründajale jalaga kõhtu. Siis aga kujutlesime, et kui mees oleks kukkunud peaga vastu pingi nurka ja saanud ise surma, mis siis oleks juhtunud? Mind oleks kindlasti pandud vangitorni …

– Ma oleks läinud teiega kaasa, hüüatas kohe Alma.

– Kas tõesti?

– Jah, tõesti.

– … ja ma oleks olnud siis õnnelik, hüüdsin omakorda.

Meie meeleolu oli korraga muutunud. Olime unustanud kakluse ja olime äkki õnnelikud …

Lõuna paiku jõudsime Tartu. Almale oli tema korteriperenaine tulnud jaama vastu ja aitas tal pakke kanda. Mul tuli üksinda oma pakkidega toime tulla.

Jumalagajätul Almaga surusime kõvasti teineteise kätt, vaatasime silma ja lubasime varsti kohata. Märkisime üles aadressid ja määrasime isegi umbkaudse kohtamiseaja.

Oma pakkide juures seistes leidsin, et kogu maailm mu ümber oli naerul, taevas pea kohal oli selge ja sinine nagu Alma silmade sära. Oi, too kooliaasta algas sootuks omamoodi …

Orto, 1965

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: