Posted by: libarebane | 23/10/2016

“Vaba kui lind” – Emo Mei

231020160001Romaan

Autor – Emo Mei

Pikkamisi liigub sadama muulide vahele madal rannasõiduaurik. Raudkere viimse võimaluseni täislaadungi tõttu veepiiride all, tundub sel viisil liiga pikaks jäänud korsten nagu sini-must-valge triibuga märgitud pardi kael, õieli valvamas ühtaegu saaki kui ka vaenlast.

Reisijate koondumisest sillapoolsele küljele vajub raske kere sügavalt kallakuti. Ahtrist, laudlatrite vahelt paistavad kariloomade kondised seljad. Tross vihiseb õhus ja püütakse kinni sillal ootavate töömeeste poolt. Kiiresti on see pollari ümber. Laevakere väriseb trossi pingutades nagu ketti aheldatud suur koer. Masinad trambivad tumedalt kere sisemuses. Pikkamisi liibub ta vastu silda. Maabumissilla ots peatub õhus, rahva peade kohal. Maabub siis sinna, kuhu on määratud, kahe korralikult riietatud kontoriametniku, piletite kontrollijate ette. Tunne, pikaldane maarahva mass hakkab pigistuma käiku, hargnedes siis sillale. Enamikul neist on laevast sillale asudes piletid hammaste vahel, sest käeotsas on see, mida peetakse tarvilikuks endaga kohe kaasa viia. Tagasi laeva saab hiljem ainult tüürimehe eriloal. Siis tuleb ka igale mahajäänud kotile-pambule võtta pagasikviitung, ja see maksab raha.

Varsti on rahva järjekord treppidel, ülal teisel korral asuvas kontoris. Ametnikul leti taga algab kiire töö, pagasi saatekirjade otsimine, raha sissekasseerimine. Samal ajal heliseb telefon lakkamatult ta selja taga seinal.

Keeran selja vastu akent, sest mu huvipunkt on nüüd ruumi sisemuses. Olen esimest nädalat sel töökohal ega oska end seepärast veel kuidagi kasulikuks teha. Kuid mul on kindel soov ja tahe õppida. Kui on seda õppinud teised, siis õpin ka mina, on mul kindel usk. Summutan vapralt kahtluse varju, kas jõuan nii ruttu omandada osavust ja kiirust, et ühel ajal õiendada rahvaga, telefoniga ja lugeda ning vahetada raha. Mulle öeldi, et pean jälgima toda noormeest selles tegevuses, sest teda tuleb mul asendada ta äraolekuil. Loodan südamist, et neid kordi ei tule liiga palju.

Telefoni helin muutub häirivaks. Meeleldi võtaksin toru ja vastaksin, kui teaksin, mida. Kuid ei tunne veel sõiduplaane ega tea laevaliine. Kuulen ametnikku vastamas, katsun sellest järeldada, mida küsitakse.

– Jah – “Nora” on sillas, olge lahkeks. Jah, “Nora” tuli praegu, palun väga. Jaa, on küll sillas, aga palun helistage hiljem. Mul pole sel hetkel aega otsida teie pabereid. On küll, palun väga. – Lakkamatult, vahetpidamatult samal toonil ja viisil. Samal ajal kiired käed sorivad kahisevas siidpaberite kuhjas – saatekirjades. Telefonikõne vahel küsitakse tasa järjekorras ootaja nime, sadamat, kus pagas peale pandud. Kuidas see noormees seda küll suudab, segamata asjaolusid ja arvestades raha. Kas seda suutis Siina Sarna? Miks lahkus ta teenistusest? Ajal, kus kohti võimatu on saada ja leida. Kuhu ta küll kadus nii äkitselt, endast sõnakest maha jätmata? Loodan, et see selgub mulle siin tema kohal teenides kaasaametnikkude kaudu üsna pea.

Olin lõpetanud Siin Sarnaga koos keskkooli. Juhuslikult hiljem kokku sattudes hakkasime koos kulutama ametiasutuste uksi, andes sisse kohaotsimise sooviavaldusi-palvekirju. Mulle teadmata põhjusel Siina kiskus aina laevaseltside poole. Sellest johtudes andsime palved sisse ka sellele seltsile, “Balticale”. Muidugi olime teadlikud, et balti-sakslaste eraasutusse ei võeta kedagi väljastpoolt nende omanikkude aga ka rahvusgrupi ringkonda. Kuid palvekirjade kirjutamine oli meie lõbus suvine ajaviide. See on nagu ilusa kooliaja unistuste pikendamine, kujutlemata selle taga mingit elumuutust. Oli tore maalida ilusaid ümaraid ilukirjatähti paksule valgele paberile, mõtlemata sellele, mis siis juhtub, kui vastatakse jaatavalt. Olime harjunud oma väikese taskurahaga, sellest kombineeritud kasinate lõbudega. Olime rõõmsad, muretud ja õnnelikud, eluvõõrad nagu tibud pesas.

Kuid siis tuli järsku üllatav pööre. Siina sai “Balticast” kutse läbirääkimistele ilmumiseks. Kui ta selle rõõmusõnumiga minu poole ruttas, selgus, et mina polnud seda saanud. Miks? Muutusin kurvaks, siis tigedaks. Olin kade. Miks oli teda eelistatud? Tundsin, et mulle oli ülekohut tehtud. Kahtlustasin teda alatus mängus, kuigi ei teadnud, missuguses. Olin kogu aeg olnud endas kindel, et kuulun paremusse. Olin enda teada targem, – seda kinnitas ka mu hulga parem koolitunnistus. Olin korralikust perekonnast, omades mõlemad vanemad. Panin sellele suure tähenduse, nagu iga teine meie aegne. Kuna olin eelistatud olukorras kodust, uskusin, et olen ka eelistatud paremusele elus. Olin korralikult riietatud, seega välimuselt vastuvõetavam rikkale eraseltsile, nii arvasin oma südames. Siina oli kasuvanemate kasvatada. Ta õige päritolu polnud kellelegi selgunud meie kooliajal. Vaevalt ta ehk seda isegi teadis. Liikus ringi veel koolilõpetamisele järgneval suvel kulunud vormikleidis ja madalakontsaliste koolilapsekingadega.

Kuid Siina oli saanud koha ja mina mitte. Hiljem oli ta sellelt korraga lahkunud, jättes selle vabaks mulle. Mind torgib üha enesetunne, et tema oli see, kes saatis mulle sõna, et proovigu ma nüüd uuesti oma õnne samas kohas. Tegin seda vastutahtmist, teadmisega, et mind niikuinii ei taheta. Mind võeti vastu, kuigi öeldi – ajutiselt. Ka olen alanud teatud alandusega võrreldes Siinaga: tema alustas “Baltica” uhkes peakontoris, südalinnas. Mind palgati harukontorisse sadamas, laevasõiduhooaja lõpuni ajutise abilisena. Nõnda mulle kinnitati. See kurb tõik on mul aina kõrvus siin tööd alustades. Kuigi mu elusihiks pole jääda kontori tooli nühkima kogu eluks, pole siiski lõbus pärast jõulupühi alustada uuesti ametiasutuste vahet jooksmist, et otsida uut tööd. Laevaliin ju lõpetab vähemalt sel ajal oma tegevuse. Olen otsinud tööd üle aasta ja tean, kui alandav see on. Lähedane kerjamisele – ühest uksest välja, teisest sisse.

Mu mõtteid segab leti ääres valjuks tõusnud vaidlus. Ametnik kinnitab, et meil pole rahavahetuspank. Maamees väidab, et laevakontor peaks küllaldaselt varuma peenraha, et oleks tarbeks. Rahvas kahistab oma kottides, otsides võimalust hädalise aitamiseks. Kuid kellelgi ei ole. Pagasileht lendab kõrvale. Mees peab astuma reast välja, ootama. Mulle selgub, et maarahvas koju sõites vahetab rahad suurteks, et need ei pudeneks vahetuskopikatena pihust. Loomulikult on laevakontor esimene koht, kus neid linna tulles jälle peeneks vahetada ostes välja võipütti või mõnd sekki, mida pakkidekompsude ülikülluses pole saadud käeotsas ühe käiguga maale tuua.

Rahva lahkumisel maabumissillalt vabastatakse loomade latrid. Vint hakkab kaubakaste maale vinnama. Kergesti võib juhtuda õnnetusi, ka inimestega, kui nad sõeluvad seal all tegevuse sees.

Saba nihkub edasi. Telefon jätkab samuti. Rahvarea vahelt surub end läbi kõigist üleulatuv kapteni vormikuues mees, pakk pabereid peos. Ta seisatab ja vaatab mind, enne kui nihkub tagaruumi ukse poole. Teda ruttab vastu võtma kontori juhataja. Ametnik leti ääres hüüab tagumisse ruumi: – Reeva, tule võta telefon!

Ilmub abijuhataja. Toru üle võttes jätkab ta eelmise juttu:

– Jah, “Nora” on sillas. Mis teil oleks? – Kaks esimese klassi kajuti kohta tagasisõiduks. Väga hea, märgin üles. Võite kindel olla, palun.

Rääkides torru, abijuhataja pilk peatub minul. Tunnen end süüdlasena, kuna ikka veel seisan tegevuseta. Abijuhataja siirdub leti taha. Tal õnnestub oma taskust vahetada ootavale mehele peenraha. Selle mehele peo peale lugenud, pöördub minu poole:

– Preili, teile on teises toas mõned kirjad … Samas astub mu ette ja räägib tasa, vaevalt huuli liigutades: – Pole ilus demonstreerida publikule tööpuudust. Kuna tulite halval päeval, kellelgi pole aega teile midagi anda või näidata, siis otsige ise. Näidake oma tahet. Avage eelkäija sahtlid. Korraldage temast mahajäänud dokumente. Seadke ärikirjad kuupäevade järgi kuhilasse ja jätke keskmisse pulti. Kui aega saan, vaatan need üle ja panen, kuhu need kuuluvad. See tüdruk oli muide väga täpne ja korralik töös. Loodan, et teie pole halvem.

Tean, et kapten Jaanik, harukontori ülemjuhataja, kirjutab iga päev paki ärikirjade mustandeid viletsas ja vigases eesti keeles. Minu kohus on neid korralikku keelde parandada, masinal ümber kirjutada, hiljem, kui need juhataja ja abijuhataja eest läbi käinud, ümbrikkudesse panna ja koju minnes posti viia. Seda seletati mulle esimesel päeval ja seda tööd olen teinud seni. Täna aga polnud kirju. Või vähemalt ma ei teadnud neid ise otsima minna. Kuid mida tegi Siina, et oli nii korralik? Kindlasti võin mina niisama hea ja korralik olla. Mu pea hakkab kiiresti tööle antud ülesande kallal. Selle tulemusena ma esitan ka abijuhatajale küsimuse, millest saaks teada, kas kiri on ärikiri või mitte. Olin enda arvates üsna nupukas seda küsides. Abijuhataja pruunes silmis sähvatas pilk, kui ütles: – Te oskate ju lugeda.

See oli löök sõrmedele. Kuid juba on ta mulle selja keeranud. Ta heleda juuksepiirdega tugev pruunistunud kael kaob rahva vahel tagumisse ruumi. Uksele ilmub veel kord pruunide silmade paar ja sealtpoolt öeldakse: – Kui ukselt viipan, siis tulge ümber kirjutama.

Nüüd on “Nora” tüürimees telefonil, seda oskan juba eraldada ta kuldkarrast varrukapaelalt. Ta on asetanud peo suu ette toruks ja hüüab selle sisse nagu laevas ruuporisse:

– Hallo, hallo, oled see sina, Melanii? Jah, jõudsime praegu. Kuidas on lood täna õhtuga?

Rahva salajased pilgud piiluvad rääkijat. Meremees, see ju teada, võib lugeda mõtet nende nägudelt.

Ronin kulunud nahaga kaetud ümmargusele puupukile, mis on istepingiks kõrge vana tööpuldi ees. Selline muinasaegne on siis minu töökoht. Koolis olid meil lahtised lauad toolidega. Kohaotsimisekäikudest tean, et riigiasutustes on lihtsad kirjutuslauad. Laevaselts “Baltic” pidi juttude järgi olema üks rikkamaid ja uhkemaid kogu meie linnas, kuid siin pole sellest mingeid märke. Võib-olla on see rikkus koondatud peakontorisse, varjamaks seda siin maa pärisrahva kadeduse eest.

Et avada keskmist laegast, tuleb töölaua pealispind tõsta kõrgele üles. Kui tahaks mõlema käega laekas pabereid korraldada, tuleks lauda otsaesisega ülal hoida. See on tülikas ja üldse pime toiming sahtli varjus. Tuleb kõik tõsta välja, lagedale. Lahtiselt sinna loobitud paberid on mul varsti kuupäevade järgi reas, nagu sooviti. Parempoolseist sahtleist pole palju välja tõsta. Kiiresti õppisin, millised on ärikirjad, millised saatekirjad või lihtsalt muidu kritseldused, mingid kirjade mustandid. Ära visata omapead ma midagi ei julge, seepärast asetan ka need omaette pakki. Pahempoolseist sahtleist on alumine lukus. Keskmises laekas ühes karbis on kimp võtmeid. Võtan need ja proovin neid avamiseks. Ükski ei kõlba. Vaatan lukku, mis paistab kulunud sahtli vahelt. Seda on varem terava abinõuga avatud või vähemalt katsutud avada. Minagi siis surun prao vahele sulenoa ja vajutan luku alla. Sahtlis on siidpaberis pakk. Sellest tulevad nähtavale naiste mustast siidist, tikanditega toatuhvlid, ilmselt võõramaise päritoluga. Hea, et ma ei tõstnud pakki lauale. Oleks olnud piinlik, kui sellisele esemele kontoris oleksid langenud leti taga ootava rahva pilgud. Lükkan paki tahapoole. Kuid seal on paks kaust mingisuguseid pabereid, seotud risti kirju ilunööriga. Uudishimus harutan ka selle vabaks sahtli äärte varjul. Loen esimeselt lehelt: Kallis Kunno. Kiiresti keeran lehtede külgi, otsides lõppu. Kelle erakirjavahetuse peale olen sattunud? Kuskil peab olema ka saatja või kirjade kirjutaja nimi. Viimasel lehel see on: Sinu Sina.

Siina kirjad! Kuid kes on Kunno? Miks on need jäetud siia, kui ta ise lahkus? Toatuhvlitele leiab ju kergesti seletuse, lihtsalt maha unustatud, aga kirjad?

Mind ehmatab abijuhataja hüüd ukselt. Olin ta ennistised sõnad juba unustanud, ärev leiust. Kiiresti peidan paki tagasi sahtlisse ja lukustan selle ühe võtmega, mis nüüd imekombel käänab logisevas lukus. Kuigi tean, et iga teine võib selle sahtli avada niisama kergesti ilma võtmeta, peidan selle siiski oma käekotti.

Paari tunniga olen teinud keerulise töö, muukides lahti kapten Jaaniku kritseldusi, neid parandades ja koostades neist ärikirju. Kui need siis ta lauale panen, öeldakse mulle: – Kuna õige tööpäev on nüüd ametlikult lõpul ja teil siin täna midagi teha pole, minge ja viige need kirjad posti. Tagasi pole täna enam tarvis tulla.

Ma ei taipa, oli see vastutulek või heategu mulle juhataja poolt. Teised keegi ei näi kojuminemisele mõtlevat. Abijuhataja jälgib mind altkulmu, nagu midagi ette heites. Kas oleksin pidanud juhatajat tänama selle lahkuse eest? Kuid olen ju siin olnud kaheksa tundi, veerand juba ülegi, kiusab mind trots oma õiguses. Liigun eesruumi ukse poole. Siin näib endine tegevus jätkuvat, teab kui kaua veel. Telefon töötab ka lakkamatult. Jälle vajatakse abijuhatajat telefonile. Ukse vahel minust möödudes püüan ta sisisevad sõnad: – Kaduge juba, mis te viivitate. Muidu vana muudab meelt ja leiutab midagi teie jaoks.

Olen nii jahmunud, et ka teda ei oska lahke nõuande eest tänada. Seda ta aga vist ei oodanudki, sest juba kõlab telefonis: – Üks kajut tagasisõiduks, palun väga …

Mu mõtted on juba kirjadel puldi sahtlis. Kuidas neid sealt teiste tähelepanuta kaasa viia? Sest vahepeal olen avastanud, et siin neid lugeda oleks võimatu. Siis meenub mulle mu vana kooliportfell, milles tõin leiva ja kohvipudeli kaasa. Leib on nüüd söödud. Pudeleid on veel koduski. Tühi võib pulti jääda. Samuti ka vana kampsun, mille külmade ruumide kartusel ema oli mulle peale sundinud. Nende esemete asemel topin kaantepaki portfelli. Lahkun siis, portfell kaenla all.

Kodus ei pääse ma nii kergesti omaette olemiseks. Tuleb lõpmatult pärimisi, mis ja kuidas. Kõike tahab teada mu hoolitsev ema, siis koolist tulev õde ja vend ning lõpuks ka isa. Kogu mu perekond, isegi suguselts kui ka tuttavate ring oli avaldanud oma kahtlusi ja arvamusi mu tööle asudes. Laevaselts ei olevat sünnis koht tütarlapsele. Varsti muutuvat seal iga tüdruk meremeeste mängupalliks, keda loobitakse seni, kuni lendab üle parda. Nüüd põlevad nad kõik uudishimust, ehk on juba märgata ennustatud tulemusi, sõnad põlemas keelel: eks ma öelnud!

Pärast mitmesuguseid hädatarvilikke koduseid toimetusi ja ema aitamist õhtusööginõudega saan viimaks tõmbuda pööningukambrisse, mis ainuüksi on minu. Lükkan laualt paksu musta kalingurkaantega kooliklade, mille nädala eest ostsin viimase taskurahaga, kavatsedes sellesse meremeestest kõik üles kirjutada. Polnud ma seda mõtelnud mingisuguse päevaraamatuna ega ka romaanina. Enam uurimistööna, mille tulemustest võiksin näha, kas meri ja meremehe elukutse mõjutab inimest halva poole, nagu rahvas üldiselt arvab. Kuid selle nädala jooksul olen näinud ainult kolme laevakaptenit ja nende tüürimehi, viimaseid vaid kaugelt. Keegi pole neid mulle tutvustanud, nagu pole mulle töödki kätte näidatud põhimõttel: tee ja otsi ise. Keegi neist pole mulle lähenenud, veel vähem ilmutanud mingit kavatsust mind võtta oma mängupalliks. Seega mu klade seisab puhas. Meeleldi ja suure huviga panen selle asemel Siina kirjade mapi. Võib-olla leidub seal juba kõik valmiskirjutatult. Vähemalt ehk materjali mulle mu kavatsuseks.

Võtan esimese kirja, käe värisedes ärevast uudishimust.

Kallis Kunno.

Ammu, väga ammu, mitmete aastate eest olin kavatsenud seda, mida nüüd alustan, hakata Sulle kirjutama kõigest Su kodus. Su vanemaist, nende elust, Su kodumaast ja lõpuks muidugi ka endast. Sest eks ole see kõik seotud tihedalt elu läbi, inimesed, ümbrus ja kodu.

Seni oli alguse tegemiseks mõjuvaid takistusi, võib-olla otsisingi viivitust nagu armuaega. Tegin koolitööd söögilaual, mis söögivahedeks minu jaoks puhtaks tehti. Seega pidin aega isegi koolitöö jaoks nagu varastama. Siis istus Su ema alaliselt oma käsitööga laua otsas, et kasutada ühtlasi kallist valgust, mis minu tarvis pidi põlema. Siis oli õhtuid, mis Su emaga istusime videvikus, tema rääkis aina Sinust, ja mõtlesime mõlemad ainult Sulle. Mul oli siis alati tuhat küsimust ajus, ots keelel, kuid ma ei julgenud tülitada ega segada Su ema. Tundsin, et ta oli ainult Sinuga ja mina olin õhk ta kõrval.

Nüüd aga on jõudnud see ajajärk, kus olen asunud oma elutee otsale. Tulvil õnne, suuri lootusi olen nagu täispuhutud õhupall, et lennata vabadusse. Et natukenegi tasandada survet, haaran paberi ja panen selle ülevoolava jõu sõnadesse. Kujutle, kallis, seda suurt õnne: kui seni olin aina elu vastu valmistanud, aastaid koolipingis korjanud teadmisi, olen nüüd äkki vaba ja elu on mu ees. Eks see ole suur saavutus, kuigi see ei tulene nii suurel määral minu enda tublidusest kui loomulikust eluringist. Kuid kes mõtleb sellele praegu. Suur õnn on jooksnud mulle sülle. Kolmekümnest kooliõest on seni ainult kaks leidnud töökohad – üle aastase otsimise peale. Neistki üks on läinud perekonda, laste juurde, mis on nagu hädamaandumine lennuvälja asemel ohakasele põllule. Temal puudus see valitute tee – kui ei leia tööd, õpin edasi. Muidugi puudus see ka mul. Olin tee alguses, kuid jätku polnud mu ees, ja nüüd äkki on.

Meie kodumaal valitseb preagu sõjajärgse kriisi tõttu suur tööpuudus. Kui mõned aastad tagasi polnud haritlasi võtta vajalikele kohtadele, siis äkki on neid tekkinud üleliia. Kuigi meile koolist anti kaasa julgus, et tublile on alati koht ootamas, ilmnes, et keegi meist polnud nii tubli. Lihtsalt meid oli liiga palju ja kohti liiga vähe. Kuid nüüd olen mina pääsenud sellest umbtee otsast siledale laiale maanteele. Mulle on alanud suur, ilus elu.

Andsin kohaotsimise palveid kõikjale, muidugi ikka salajase lootusega, ehk õnnestub. Sel viisil ka laevaseltsi kontorisse – sooviga olla nagu selle läbi lähemal Sulle, sest Sina kadusid siit laevas laia maailma. Sel ajal sattusin kokku ühe omasugusega, kes samuti minu mõjutusel tegi selle sammu. Aga miks saadeti minule kutse ja mitte temale, see on mulle mõistatuseks.

Värisesin sel hommikul vähemalt pool tundi südalinna massiivse maja nikerdustega ukse taga, vaadates silti, millele oli vaskplaati graveeritud “A/B Baltic”. Arvasin end teadvat, et need eestähed tähendavad aktsiaseltsi. Seega ei või see olla ühe perekonna asutus, nagu mu kooliõed ja ta perekond olid kinnitanud. Lootsin, et kui on mitu peremeest, on ka mitu arvamist ja nagu enam lootust vähemalt ühele neist kuidagi olla vastuvõetav. Igavesti ukse taga seista oleks muutunud võimatuks. Kell lähenes määratud ajale. Kuigi olin tulnud terve tunni varem, tuli lõpuks emba-kumba otsustada – kas minna sisse või tagasi. Kõrvakübaras härra, kes möödus, pöördus tagasi, kõndides veel kord minust mööda. See otsustas olukorra, pidin tema eest põgenema. Astusin kiire sammuga sisse raskest uksest, lootusega, et sattudes eeskotta, varjatud kohta, on veelgi aega julgust koguda. Kuid olin avaras nikerdatud laega ruumis, kust lai trepp viis üles ukseta laiale teisele korrale. Seal kõndis ja kolistas keegi, lükates mingeid mööbleid. Hiilisin poolele trepile uurimaks, kas on ehk kojamees, seega veelgi hetk viivituseks. Ülalt aga hüüti sel hetkel: – Kes seal on? Palun üles tulla.

Polnud enam muud võimalust. Sattusin rinnakõrguse tumeda leti taha. See varjas õnneks mu kulunud, väikeseks jäänud palitut, eriti aga räbalaid kingi, mis olid juba tükk aega mulle piinlikkust valmistanud.

Noormees, kel olid sinisitikat meenutavad mustad läikivad juuksed ja rohekad silmad tumekollakas näos. Vaatasin, suu lahti, nagu kunagi loll koolitüdruk, sest see ma ju ka tegelikult olin. Sellist inimest polnud ma varem arvanud leidvat meie kodumaal. Vist noormeeski taipas mu juhmust, sest suud nagu muigeks viltu kiskudes ta küsis: – Mida teil oleks?

Ulatasin firmalt saadud kutsekirja üle leti. Heitnud sellele ainult pilgu, ütles ta – haa! – Ruttas parempoolses seinas asuva ukse juurde ja lükkas selle laiali, näidates siis käega sinnapoole. Imestuses vaatasin hämara valgusega ruumi, kus peaaegu igas nagis rippus tume palitu helekollase või halli salliga, kõvakübar kohal. Kus olid siin kõik need mehed? Kuid mind oodati ja pidin võtma seljast ka oma palitu. Riputasin selle kartlikult ukse kõrvale ainsa vaba nagi otsa. Järgnesin siis sellele sinisele, kelle mõttes olin ristinud Sinisitikaks. Leti taga, suurte akende heledas valguses, mida omakorda veel aitasid laes kumavad hiigellambid, tundsin südamevalu oma viletsa välimuse üle, ahastusega mõeldes ja otsides, kuidas saaksin varjata oma jalanõusid. Kuid Sinisitikas ei huvitunud minust. Ta otsis mingeis pabereis. Peo neist kuhjas, juhtis mind madala laua juurde, mis asetatud kahe pika tumeda kirjutuslaua vahekohta nagu äsja ja ajutiselt sinna asetatud ese. Väiksel laual oli mingi eriti kõrge masin, kaetud helekollase nahkkattega. Lauakese ette oli tõmmatud sügav tugitool, kõrgete käetugedega, istmel kulunud, näruse nahaga polsterpadi. Tundus, nagu keegi oleks sellega tahtnud tooli kõrgemaks teha. Ma ei osanud mõelda, et sel viisil oli siin minu vastuvõtmiseks tehtud ettevalmistusi. Samas aga taipasin, et mina see olin, kelle eest Sinisitikas pidi hoolitsema, sest ta tõmbas katte masinalt ja näitas käega toolile. Ma ei suutnud tagasi hoida ehmatushüüet. Sest – oh viletsust ja häda! – see oli kirjutusmasin küll, kuid vana, õieti igivanaegne, pika rulliga, pimeda tähestikuga Remington. Mulle tundus, nagu rauk oleks hauast mu ette üles tõusnud. Vaadeldes lähemalt ta roosteteradega rikutud tähti, igati nagu leotatud välimust, veendusin, et see oli millegipärast vees olnud. Aga taipasin ühtlasi, kui rumal olin olnud, uskudes ja lootes kõikjal eest leida mulle kooli harjutustundides armsaks saanud tuliuut Underwoodi.

Käsi, sõrmusekivi niisama rohekalt helkides nagu silmad, hoidis mulle võtmiseks paberipoognaid ja Sinisitikas rääkis madala, tasase häälega: – Kirjutage esialgu tähestiku järjekord sellele poognale. Pange see masina kohale tähestiku taha. See kulub teile aja jooksul pähe. Selle varal katsuge see kiri ümber kirjutada. Selle aja peale tuleb ka juba härra prokurist.

Kiri oli arusaamatu, mingi matemaatiliste märkide, x-de, plusside ja y-de segu. Mõeldes, et selline on siis see läbirääkimine, mida kirjas nimetati, hakkasin südame värisedes nagu eksamil, kuid suure innuga pihta tähestikuga. Samas hakkas mind segama vali kõnesumin läbi klaasseinaga poolitatud ruumi, tagaseinas avatud uksest. Hallipäine, lüheldane, väga korralikus riietuses härra sammus sealt esimesena ettepoole, et hoida lahti ust viisaka kummardusega kellelegi, kelle tulekut oodati. Siis tormas klaasseina poole suur, tugev ja igati kogukas mees. Kindlasti oleks tormanud otse läbi klaasi, kui Sinisitikas poleks rutanud avama klaasseinas nägematut klaasust.

Puhkides, suure valge rätiga higi pühkides, teise käega ripnevaid, teravate otstega punakaid vurre keerutades porises jäme hääl saksa keeles: – Kas ma ei ütelnud, et see klaassein siin kord maha joostakse.

Siis leidis ta pilk minu. Vajusin tahtmatult madalamaks, kindla teadmisega, et selle asemel pean tõusma. Olin nagu sipelgas, kes paratamatuses ootab oma saatust suure inimjala all. Suur käsi kiirgava sõrmusega sirutus minu poole. Tõusin selle mõjul püsti nagu kuulekas koolilaps.

– Kes see niisugune siin on? oli küsimus mulle või vähemalt minu poole.

Sinisitikas ruttas kummardades vastama: – Härra peadirektor, see on üks neist, keda valisite nime järgi neist palvekirjadest, mis sisse tulid … Kohaotsimise palvekirjad meie – teie auväärt asutusse …

– Mina valisin tüdruku? Kuidas see sai võimalik olla? Pungis silmade pilk pürgis klaasseina taha, kust lähenes kiiresti see hallide juustega, viisaka käitumisega vanahärra.

– Auberg, kuulsite, mis juttu see mees siin ajab? Kes kutsus siia selle plika?

Olin igati valmis kiiresti lahkuma, et seda meeldivat vanameest päästa järgnevatest sekeldusest minu pärast, kui ainult mu jalad oleksid astunud sammu. Viisakalt, üha kummardades lähenes see härra. Direktori ees ulatus ta vaevu talle rinnani. Kuid ta seisis sirgelt ja pilk kindel, kui ütles: – Palun, härra direktor, arutame seda küsimust veel nelja silma all.

Suur mees tormas edasi läbi ruumi pahemale, kuhu kadus tumeda ukse taha, mis paistis ainult pooliti kõrge kirjutuspuldi seljataguse kõrvalt. Sinna järgnes talle ka viisakas vanahärra. Varsti kostis sealt ühe mehe käratsev saksakeelne jutt, kuni Sinisitikas läks kikivarbail ja sulges vaheukse.

Klaaseina tagusesse ruumi oli vahepeal ilmunud mitu vanemat meest. Nad vaatlesid mind läbi klaasi, omavahel kõneldes. Viimasena saabus kõige tagumisest uksest kiirete lühikeste sammudega, hõbehallide juustega pikk ilus mees. Ta läbis vaheruumi teiste poole pilku heitmata. Jõudes mu kõrvale, kummardas mu ees. Ulatas mulle kitsa, veidi konksus käe ja ütles ühe nime, mida ma eelmisest sündmusest segasena ei taibanud. Niisama kiiresti kõndis ta tagasi klaasukse taha. Viimse ukse kõrval, akna all asuva laua ääres võttis istet, alustades seal raamatusse kirjutamist.

Kuna ikka veel püsti seisin, siis Sinisitikas osutas toolile. Istusin selle käsu peale, ja kuna tundus rumal lihtsalt ringi vahtida, hakkasin jätkama mulle ennist kättenäidatud tööd. Vahepeal sigines mu ümber üha uusi härrasid, kes tulid klaasseina tagant ettepoole. Nende välimus ja tasane jutlemine huvitas mind väga, seepärast piilusin neid altkumu, mitte ühtki sõna taibates nende saksakeelsest jutust.

Minust aknapoolse laua äärde istus pikk, keskealine, Sinisitika järel üks nooremaid mehi. Ta ees oli laual suur raamat. Sellesse hakkas ta märkima mingeid arve määrdunud ja kortsunud pabereist. Teisele poole, peaaegu keset ruumi asuva laua äärde ilmus tüse ja lühike, ripnevate hallide vurrudega vana mees. Vurre näppides ja keerutades hakkas uurima kõrget avamata kirjade kuhja laual.

Sinisitikas oli läinud ringi neist laudadest mööda. Nähtavasti asus tema koht akna all asuva kirjutuslaua vastas, eriti suure ja laia laua ääres. Sealt lendas ta pilk tihti minuni, nagu küsides, kas vajan abi või selgitust.

Siis nagu kihutas läbi ruumi läikiva pika pintsakuga, palja pealae ja sileda laia lõuaga, veidi ettepoole küüru hoidev mees. Kadus direktori toa ukse kõrval asuva kõrge puldi vajru.

Direktori toas oli jäänud üsna vaikseks. See rahu vaigistas mind ja hakkasin süvenema oma ülesandesse. Kohe selle peale ehmatas mind võõra käe vajutus õlal. Enne direktoriga koos läinud vanahärra naeratav nägu vaatas mulle, kui ütles: – Härra direktor Ormisson tahab teiega isiklikult rääkida.

Olin juba püsti ja astumas, kui tundsin tugevat, kuid sõbralikku survet õlal ja mulle öeldi: – Olge julge ja vahva, kaotada pole teil midagi. Küll aga võita.

Härra peadirektor Ormisson oli laskunud madala ümmarguse laua taha, nurka asetatud sügavasse pruuni nahaga tugitooli. Peos veeklaas pruunja joogiga, vaatas ta punnis silmi mulle vastu, kui sisenesin. Jäin kaheldes ukse kõrvale, teadmata, kas teretada, kuna olime juba varem eespool kokku puutunud. Ta uuris mind kaua ja põhjalikult, jalgadeni jõudes pead viltu hoides, klaasi tühjendades. Mulle tundus, et ta eriti vaatas mu poisipead, mis oli sile ja nudi, kuna mul polnud kunagi raha lokkide tegemiseks.

– Istuge siis, tulid viimaks sõnad. – Kuidas oli teie nimi?

– Siina Sarna, libisesid sõnad mu keelelt. Tugitool, kuhu vajusin, oli madal ja sügav. Pidin nihutama end ettepoole, kõvemale servale. Polstri nahk tundus jahe mu higistavale kehale läbi sukkade. Hoidsin kõigest väest kinni pealetükkivat nuttu haleduses oma saamatuse ja hirmu pärast.

– Ära hakka töinama. Jumala pärast, see on kõige hullem, millega naised alati lagedale tulevad, öeldi selges eesti keeles. Suur käsi kallas klaasi pruunjat jooki täis. See joodi ühe pika sõõmuga. Tühi klaas kolksatas lauale, poolvildakil tuhatoosile. Mu käsi kibeles seda õieti tõstma, kuid mu jalg ei astunud. Siis kuulsin sõnu: – Astu siiapoole ja näita, kuidas sa välja näed.

See lause surus kõige kiiremini tagasi mu nutuhimu ja haleduse. Olen alati muutunud trotslikuks tigeduse või halva sõna puhul. Viha tõusis mulle pähe, nagu oleksin mina rüübanud tühjaks selle viimase klaasitäie jooki. Astusin suure sammu ja seadsin selle viltuoleva klaasi õieti lauale. Sellejuures püüdsin nagu varas kinni oma salajase mõtte: lähen parem juba kohe. Ega ma pole hobune laadal, et mind mõõdetakse nagu müümisel. Kuid ukse poole astujat minust siiski ei saanud. Jäin seisma osalt madala laua varju, aina mures oma kingade pärast. Pealegi oli järsku tekkinud mu meelde Su ema nägu, kui ta mind hommikul kodust välja saatis, ja sõnad: – Jumal aidaku sind, kallis laps. Ja ole lahke ja kena, ka siis, kui sind jälle tühjalt tagasi saadetakse.

– Kes on su isa? Mis ta teeb? käis uus küsimus. Seda küsimust korrati kaks korda, enne kui mina jõudsin end vastuseks koguda.

–  Ma ei mäleta oma isa ega tea, mis ta tegi. Ta suri enne minu sündi. Mu ema olla surnud mind sünnitades. Mind kasvatas mu tädi ja tädimees …

– Mis mees see tädimees siis on? Mis ta teenib?

Sa mu halastus, kust võisin mina seda teada, kui palju teenitakse sadamas mustatöölisena. Kas võis seda ütelda? Kuid mu trots astus vastu teise trotsile ja pead püsti lüües ütlesin: – Ta on sadamas, vist mingis laos, ja ta ei teeni väga palju. Teadsin kindlasti, et nüüd tuleb mul lahkuda, kuid kas pean ütlema siis head aega ja tänan väga või minema uhkelt ja vaikides?

– Seda on näha su välimusest, et see mees pole palju väärt, vastati mu jutule.

– Nad võtsid mind haledusest. Korjasid nagu tänavalt, sest mul polnud kedagi, ütlesin etteheitvalt, haledalt.

Suur käsi kobas pintsaku taskus, keha tagasi kallutades. Kõhukas nahkmapp ilmus nähtavale. Selle vahelt lendas uus kümnekroonine lauale, kristallveekarahvini kõrvale.

–  Võta see, esialgu, ja osta endale kingad jalga. Niisuguste jalanõudega häbistad meie firmat.

Olin üllatusest segane. Mu käsi ei liikunud ega osanud ma ka tänada. Kuid ta pilk oli ootav ja sundiv. Tahtmatult sirutusin ja võtsin raha. Pigistasin selle pihku, tundes, kuis see tasa krõbises. Vist naeratasingi, sest tundsin, kuis suure mehe silmis nagu välgathas kiire sähvatus. Siis ta tõusis ja möödus minust. Seisis ukse vahele, sulgedes mulle väljamineku. Kiire saksakeelne jutt kõrge seljatagusega puldi taga istujaga. Siis lasti mind läbi astuda suurde ruumi. Siirdusin masinlikult Remingtoni poole ja langesin  vanale padjale tugitoolis. Järgmisel hetkel lendas mu ette tšekk ja sulepea.

– Kirjutage alla “avanksi” lehele, öeldi saksa keeles. Kuidas julgesin sellele vastu vaielda? Olin õnnetu, segane ja nõutu. Oleksin igale paberile alla kirjutanud, kui ainult oleksin sest kõigest pääsenud. Kuid järgneval hetkel oli kõik see kahtlus minust niisama kiiresti kadunud. Leidsin end kaalutlemas, mis keeles on sõna “avanks” ja mida see õieti tähendab. Kuid tulemuse leidmiseks ei antud mulle aega. Kviitung või tšekk võeti ära ja neli kümnekroonist loobiti lauale. Kohe oli ka endise naeratava vanahärra nägu mu kõrval. Tõusin viisaka lapsena ta ette, ootamas korraldusi. Olime ühepikkused, tema vanuses hall, mina nooruses roheline. Oodanud, kuni võtsin raha laualt ja panin oma närusesse käekotti, tegi ta ümberringi istuvate härrade poole poolringis käeliigutuse ja hakkas rääkima eesti keeles, millel oli nõrk võõras aktsent:

–  Mu härrad, tutvustan teile siin meie masinakirjutajannat, preili Siina Saarnat. – Ta hääldas mõlemaid mu nimesid kolmevältelise täishäälikuga. Siis pöördus minu poole: – Seal akna all istub meie abiraamatupidaja härra Feldbach. Siin meie väliskirjavahetuse sekretär härra Levisnovitsch. Tema oskab kaheksat keelt nii kõnes kui kirjas, välja arvatud teie emakeel, mida ta üldse ei oska. Seal üle laua istub teile juba tuntud härra Oleeg Sinberg. Tema saab tulevikus teid juhatama ja abistama. Tema vastutusele jääb teie töö. Tema nõuandel teid siia ka palgati. Kuigi peakoosolek seda veel lõplikult otsustab. Muidugi me vajame kedagi uuest koolist, kes oskaks korralikku kohalikku keelt ja ka moodsat kümnesõrmelist masinakirja. Loodame südamest, et meil ei tule teis pettuda ega ka teil meie kontoris töötades. Minu nimi on Karl Auberg. Mind enamuses hüütakse mu tegevuse järgi prokuristiks, sest olen jurist. Ja seal on meie peakassapidaja pult, kus istub härra Johann Laufenberg. Ta on härra direktor Ormissoni õemees. Seega väga lähedane sugulane.

Tagumisest ruumist ilmus sel hetkel mu ette sama härra, kes juba varem kord mulle käis kätt andmas ja end tutvustamas. Nüüd kordas ta oma tegevust naeratades ja öeldes: – Mu nimi on Eugen Harris. Olen pearaamatupidaja ja räägin ning kirjutan ka teie keelt, sest olen ise pool eestlane.

Millegipärast hakkasid kõik härrad mu ümber naerma ja Sinisitikas läkastama. Punastasin rumalalt, sest ei taibanud nende nalja.

Nii palju lahkust, viisakust ja kummardusi tõid mulle jälle pisarad silma. Ma ei saanud selle vastu midagi parata. Kindlasti mõjusid need ka härradele, sest nagu härduseni puudutatult kõndisid nad igaüks vaikides oma kohtadele. Mina aga tundsin hetke end suurmaailma daamina, kelle ümber keerlevad peened härrad. Vähemalt teadsin, kuidas see tunduks.

Siis kõneles jälle härra Auberg, prokurist:

– Kuna teil nüüd on raha, tahaksite kindlasti teha mõned ostud. Kõigepealt peaksite aga muretsema hädatarvilikku – vastava riietuse, sest see on härra direktori soov. Siin on eraselts, laevaselts, seega nende soov on käsuks, meremeeste sinine riietus aga sooviks. Teie võiksite võtta – nii, midagi valget kaeluses. Homme hommikuks palun teid siis kella poole üheksaks. See pool tundi on hommikusöögiks meie söögiruumis. Lõuna on keskpäeval. Toit on firma poolt. Ei arvata palgast maha ega palgale juurde. Siis seniks – nägemiseni!

Tänasin kättpidi seda head meest. Tegin isegi kogemata niksu, unustades, et ma pole enam koolitüdruk, vaid eraselts “Baltica” masinakirjutajanna. Mu niks aga vist oli, mis tingis prokuristi sooja käepigistuse ja viimase lause: – Kui teil midagi koguneb südamele, ütleme nii, tulevikus, siis palun, alati tulge julgesti minu juurde.

Olin nii liigutatud, et oleksin seda vanahärrat kallistanud, kui oleksin kuskilt saanud lisaannuse julgust.

See on mu esimene kiri Sulle ja sellega olen teinud teatavaks ka oma esimesed sammud mu eluteel. Täpselt teadmata, kuidas see kulgeb, kas sirgelt või kõveralt, tean ainult ühte, astun aga edasi päev-päevalt, uue lootusega, et iga järgmine on parem eelmisest.

Kasutasin aega, mil Su ema polnud kodus. Tulevikus pean aina otsima ja passima parajaid hetki Sulle kirjutamiseks, kuni ükskord olen ka vaba sellest Sinu kodu rusuvast survest, millest Sulle vahetevahel puistan mõne teate ivakese neis kirjades.

Nüüd aga kuulen Su ema tulevat ja seega – head õhtut, mu kallis.

Sinu Sina

Nagu Su ema kõneleb, olla nad mind enda juurde võttes sel viisil hüüdnud, sest mul olnud nii väga sinised silmad.

Orto, 1964 295lk

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: