Posted by: libarebane | 26/06/2016

“Jerzy Kaplinski eessõna Wladyslaw Stanislaw Reymonti romaanile “Tõotatud maa””

IMGEessõna

Wladyslaw Stanislaw Reymont (1867-1925), kirjanik, kelle elust ja loomingust tuleb siin öelda mõni sõna, on hästi tuntud eesti lugejaile grandioosse romaani “Chlopi” (Talupojad) autorina.

Peamiselt selle romaani tõttu, mis äratas enda vastu kogu kultuurimaailma tähelepanu, sai autorile osaks teise poola kirjanikuna peale Sienkiewiczi kõrgeim kultuurne tunnustus kirjandusliku tegevuse eest, nimelt Nobeli auhind (1924). See väline tunnustus ütleb meile kõige selgemalt, et tema isikus ei ole meil tegu mitte ainult suure poola kirjanikuga, vaid maailmakirjanduse suurvaimuga.

Ent meid ei või huvitada ainult Reymonti teosed – väga huvitav on ka kirjaniku isiksus inimesena ja väga huvitav on ka ta elu, mis omaette juba tundub kireva ja haarava romaanina.

Reymont sündis Kobielie Wielkie külas, Piotrkowi linna läheduses aastal 1867 suure perekonnaga koormatud ja rasketes materiaalsetes oludes elava külaorganisti pojana. Kogu Reymonti lapsepõlv möödus külaõhkkonnas, kaugel igasuguseist kultuurikeskusist. Vanemad soovisid korra, et see poeg saaks vaimulikuks, mis nende seisukohast kujutas karjääri tippu, ent poiss kogu oma loomuselt ei sobinud seks elukutseks.

Oma lapsepõlvest jutustab kirjanik ise järgmiselt (1926.a. ilmunud autobiograafias): “Lapsepõlv oli mul kaunis kurb. Lapsi oli meid üheksa tükki… Kodus valitses vana kombe järgi sügav usklikkus ja karm distsipliin. Isa valitses meid kõiki raudse käega … nii oli ka kogu mu lapsepõlv täis hirmu, kartust ja enesepiinamist ning sööstu sellest välja ja ohjendatamatut uudishimu maailma vastu. Et viimast aga ei saanud näha, siis tuli teda luua kujutluses, eriti võimsalt veel, kuna reaalsus, mu tookordne miljöö, kogu elu täis viletsust, karmust ja rasket tööd oli mulle hirmus kibe…”

Pole imestada, et sellest maailmast nooruk põgenes raamatute võluriiki, öösiti neid valikuta neelates. Eriti suurt mõju avaldasid talle Robinson Crusoe seiklused, Walter Scotti tööd ja Slovacki draama “Lilla Weneda”. Kooliteaduses käis ta käsi see-eest aga väga halvasti. Czenstochowi gümnaasiumist visati ta välja, käsitööliseks või kaupmeheks ta ka ei kõlvanud: ei Varssavi ega hiljemini ka isa juurde veskisse, mille see tol ajal omandas, ei suutnud ta püsima jääda ega kuski end tööle sundida. Saades 18-aastaseks, noormees astus ühe rändtrupi liikmeks, ent peale aasta väldanud rännakuid läbi kogu Poola pöördus jälle koju tagasi. Siis sai ta väikese koha raudteel, kuid peagi hülgas sellegi. Ta katsetas veel õige mitmesugustel aladel. Muu hulgas sõitis korra meediumina ühe spiritistiga Saksamaale, tagasi tulles sattus uuesti raudtee teenistusse, oli veel kord näitlejaks… ent kuski tal ei vedanud ja kõikjalt kihutati ta häbiga minema!

Kuid varakult ärganud kujutlusvõime ei vaikinud, kutsudes teda ikka võimsamalt enda poolt loodud riiki, võludes hädavarest ikka vägevamalt tema ainsa ala – kirjandusliku loomingu poole.

Kirjutama hakkas ta väga varakult. Alul sündisid luuletised, nagu see tavaliselt ikka juhtub. 1893. aastast peale sigis ka proosa, mida läks korda ilmutada mitmesugustes ajakirjades.

Mõistes, et suudab täielikult areneda ja töötada vaid suuremas kultuurilises keskuses, otsustas Reymont sel aastal siirduda Varssavisse, et “kolme rublaga taskus” – nagu ta ise kirjutab – “võita tervet maailma”. Varssavis ootas teda kohutavalt raske elu – tuli taluda viletsust ja koguni nälgagi, ent tugev talupojanatuur suutis kannatada kõike. Ja tõepoolest saavutas ta püsivus peagi edu. Mõne aasta pärast on ta tuntud ja isegi moodne autor. See andis talle võimaluse pühenduda ainuüksi kirjanduslikule tegevusele, mida ta katkematult jätkas surmani.

Reymontis on meil tegu sündinud talendiga, isiksusega, kelle saatus ise kõige kiuste on määranud kirjanduslikuks loominguks. Ja selles loomingus leiduvadki kõik ta rikka ja tugeva hinge kajastused.

Alustas ta jutustistega maa elust, nagu näit. “Surm”, “Tomek Baran” jt., mis kõik on läbi viidud väga naturalistlikus toonis (kirjanduslik Poola tol ajal seisis tugevasti E. Zola mõju all) ja osutavad Reymontis esmajärgulist talupoja hingeelu tundjat, nagu seda teevad ka neile järgnenud kaks pikemat teost – esimene poola talupoegade-katoliiklaste tagakiusamisest Vene võimude poolt ja teine palverännakust Poola pühimasse paika Czenstochowi Jumalaema pilti kummardama. Romaanis “Komedjantka” (1896) annab kirjanik palju isiklikke mälestusi ajast, mil rändas kaasa näitetrupiga, kusjuures teose aluseks on noore näitlejatari elu. Romaanis “Fermenty” (1897) möödub meie silmade ees jällegi palju sündmusi Reymonti elust, eriti teenistusajast raudteel.

Veel mõned novellid ja käesolev romaan “Ziemia obiecana” (1899), mis peagi järgnesid, süvendasid kirjaniku kuulsust, asetades teda ühele tasemele teiste poola proosameistritega.

Aastal 1902 Varssavi nädalaleht “Tygodnik Ilustrowany” alustab ta romaani “Chlopi” (Talupojad) trükkimist. See teos ilmub lühikese aja kestel seitsmes trükis ja tõlgitakse varsti mitte ainult peaaegu kõikidesse euroopa, vaid ka teiste maade keeltesse (saksa, rootsi, inglise, prantsuse, vene, ukraina, tšehhi, itaalia, horvaadi, ungari, läti, hollandi, sloveeni, juudi, jaapani, juudi žargoon, hispaania ja eesti), kujunedes Reymonti kogu loomingu tippsaavutiseks.

Peale “Talupoegade” kirjutab ta veel rea novelle ja romaane. Viimaseist tuleb mainida “Wampyr” (1911), mis pühendatud spiritlistlikele teemadele, ja ajaloolise triloogia “Rok 1794” (1912-1914), milles autor kujutab Poolat ajastul teise ja kolmanda jagamise vahel ning Kosciuzko mässu.

Oma loomingu iselaadilt omab Reymont täiesti erilist seisukohta poola kirjanduses. Reymontis näeme tarmukat, optimistlikku talupojanatuuri, selge maailmavaatega ja ürgse temparemendiga. Maailm on temale värviderohke, ere, teravate piirjoontega pilt, kiiresti vahelduva ainesega. Püüda kinni need kirevas külluses tormavad pildid, tabada neid liikumisel – see on ta peamine ülesanne. Just selle joone pärast ta loomingus, mis teataval määral on suguluses maalikunstiga, arvustajad nimetavadki teda “impressionistiks”.

Ja tõepoolest – ta teoseis pole paika kontemplatsioonile, psühholoogilisele analüüsile, ainese süvendamisele hingeliste probleemide arendamisega a la Dostojevski – siin on peamiseks püüdeks tabada elu ta huvitavaimas avalduses ja anda teda tugevalt tõmmatud piirjoonis. Sellest sõltub, et kõik Reymonti teosed on äärmiselt plastilised, kõneldes lugejale kirjeldatavate nähtust põhiolemusega. Elu ta teoseis helgib tuhandes värvis – ei ole neis ruumi ei psühholoogiale ega didaktikale. Ei kuski – isegi esimestes novellides mitte – ei kohta me ülesehitust probleemide najal, vaid ainult pilte, puhtrealistlikke pilte.

Reymontil on tohutud teened nii poola kui maailmakirjanduse ees mitme nii tehnika kui ka ainese poolest täiesti algupärase romaani näol, sest et neis on uudsel kujul käsiteldud senipuutumatuid alasid.

Käesolev romaan, mis “Talupoegade” kõrval võimaldab eesti lugejale veel enam läheneda Reymonti loomingule, on aineselt õieti võõras autori talupojahingele. Ent võib-olla just see võõrapärasus ongi võlunud kirjanikku oma eksotismiga ja lubanud tal tuua terve rea unustatamatuid pilte. Romaani tõeliseks kangelaseks on suur tööstuslinn Lodz – “tõotatud maa” igat liiki aferistidele ja kelmidele.

Meie ees on tohutu ja rikkalik galerii igasuguseid tüüpe: töösturid, pankurid, kommersandid, agendid, insenerid, kaupmehed, äritsejad ja töölised. Kapitali maailm ja töö maailm – rahvustelt samuti mitmevärviline. Siin leidub peal poolakate sakslasi, venelasi, juute, inglasi ja prantslasi. Kõik teised osutuvad enamalt jaolt alluvaks elemendiks, kuna juhtivaiks on peamiselt sakslased ja juudid, kellele Lodz just ongi “tõotatud maa”, kuna ta töölistele on viletsuse ja raske töö maailm. Selle kontrasti on Reymont eriti teravalt välja toonud. Juba linna välise külje kirjeldus on nagu eelkuulutuseks meeleheitlikust võitlusest, mis seal toimub. Reymont on meisterlikult kirjeldanud õhkkonda selles linnas, mis elab ainult ahnitsemisele, õhkkonda täis inimlikku alatust ja kuritegelikkust, tohutu rikkuse ja halastamatu viletsuse õhkkonda.

Nagu mujalgi, nii ei too Reymont ka siia mingit problemaatikat – ei sotsiaalset, poliitilist või majanduslikku. Siin nagu kõneleks elu iseenda eest, kandes lugeja suure linna kõige sügavamate probleemide tihnikusse. Just see elu, mille autor on püüdnud nagu lennust, ongi raamatu peamiseks ja ainsaks aineks. Romaani intriig ja tegevustik on selle kõrval hoopis teisejärgulise tähtsusega.

Romaanil oli tohutu edu mitte ainult Poolas, kus temast peagi ilmub kuues trükk, vaid ka välismail – teda on tõlgitud saksa, tšehhi, hollandi, inglise, horvaadi, vene ja nüüd ka eesti keelde.

Eesti lugeja saab käesolevaga kõrgeväärtusliku kunstiteose ja suurt huvi pakkuva elulise dokumendi – saab teose autorilt, kes ka selles raamatus väärikalt kindlustab endale talle kuuluva koha teiste Nobeli laureaatide seas.

Jerzy Kaplinski

Sari: Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1936

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: