Posted by: libarebane | 12/05/2016

“A. Aspeli eessõna Grazia Deledda romaanile “Kõrkjad tuules”.”

120520160001b“Kõrkjad tuules”

Autor Grazia Deledda

Tõlkinud M. Pärna

Sari Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1935

****

Eessõna.

Nobeli akadeemia tõstis 1927. a. itaalia kirjanikule Grazia Deledda´le määratud auhinnaga esiplaanile autori, kes seni oli väljaspool Itaaliat võrdlemisi vähe tuntud. Selle vähese euroopalise kuulsuse põhjuseks oli enne kõike Deledda loomingu liiga tugev juurdumine oma kodupinnas. Itaalias nautis ta juba ammu suurt populaarsust kui kirjanik, kelles ta kaasmaalased ja eriti laiemad hulgad nägid enda tundeelu ja oma lähema ümbruse otsest kajastust. Seda võõramana pidi ta aga paistma väljaspool ja seda enam, mida kaugemal olid ühe või teise maa tunde- ja mõtteharjumused tema kodumaa omist. Kuid Itaaliaski esindas Deledda loomingu valdavam osa ainult üht eriringkonda ja nimelt Sardiinia saare omapärast ja mõneski suhtes veel ürgset eluringi, kust Deledda oli pärit. See regionaalne sidevus võis Itaalia kirjandusmaailmas olla aga enam soovituseks kui menu takistuseks, on ju itaalia kirjandusele olnud peaaegu alati omane tugev regionaalne grupeerumine. Eriti ilmne ja ajavaimuga kokkukõlas oli see kodunurgaharrastus läinud sajandi lõpul, mil Deledda astus kirjandusse. 

Grazia Deledda sündis 1872. a. Nuoro linnas Sardiinia saarel, ümbruse keskel, kus vanad harjumused ja eluviisid olid säilinud veel võrdlemisi puhtatena. See oli mägismaa põllumeeste, karjaste, kalurite ja laiast maailmast eraldatud väikekodanikkude eluring, kus ürginimlikud kired vallandusid kogu oma lõunamaises tuhisuses, kuid tasandusid sügavale juurdunud usupärimuste mõjul. Uusaegne elurütm ja mõttelainetused ei küündinud sellesse maailma. Viimase arvarust asendas selles usuline vagadus ja harjumuste austus. Sellest võrdlemisi looduselähedasest elust saadud otsustavate muljetega toitis Deledda hiljemini kogu oma loomingut.

Nende põhielamustega liitusid kirjanduslikud mõjud. Võrdlemisi keskpärase kooliharidusega, kuid innuka kirjanduselugejana harinud oma tundemaailma, pühendus Deledda väga noorena kirjandusele. 1889. a., nii siis kirjaniku seitsmeteistkümne-aastane olles, ilmus ühes ajalehes ta esimene novell “Sangue Sardo”. Itaalia kirjanduses valitses sel hetkel realistlik kirjandusvool. Giovanni Verga, kes kujutas suure soojuse ja realistliku üksikasjalisusega lihtrahva elu, andis oma autoriteediga ilme kogu selle ajajärgu proosakirjandusele. Viimase kunstilaad ei jäänud mõjuta ka noorele Deledda´le. Verga´lt päris Deledda võime tähele panna ja edasi anda elu pisiseiku, kirjeldada erilise kiindumusega inimeste ja loomade ilmeid, liikuvat ja liikumatut loodust kuni kõrvalisimate asjadeni. Selles lähedases kontaktis kõigi lihtsate eluvormidega näevadki paljud kriitikud Deledda kunsti üht voorust.

Kuid seda võimet täiendab ja elustab Deledda´l puhtisikupärane tundlus, eriline lüürilisus, mis ümbritseb kõiki ta kirjeldisi mingi maheda valgusega ja loob soojalt intiimse meeleolu. Aja jooksul see tundelisus süveneb ta loomingus, käsikäes kirjelduse üldistumisega. Realistliku detailmaali asemel astub järk-järgult kokkuhoidlikum kirjeldis, kus kirjanik püüab väheste, kuid ilmekate üldjoontega tabada kujusid ja olukordi.

See lüüriliselt häälestatud lihtsustus on omane ka Deledda psühholoogilisele kujutusele, millel on oluline osa ta loomingus. Ta ei tungi analüüsivalt väga sügavale inimhinge kihtidesse, kuid kujutab seda ilmekamalt mõnede hinge põhijõudude avaldusi inimeselus ja enamasti ikka tihedas seoses oma kodunurga inimesetüübiga. Tähtsaimate teguritena näitab ta ses eluringis armastuse ja perekonnainstinkti valdavat mõju. Peaaegu kõik ta romaanid keerlevad konfliktide ümber, mida äratavad armukire ja perekonnahuvide, emalootuste ja lastepüüete, võõra ja koduse, spontaanse elujanu ja kiduruse kokkupõrked. Selles kõiges on kirjandusloolased esile tõstnud Deledda´le omast erilist värskust, mida ta võlgneb kahtlemata oma looduse- ja lihtelulähedusele. Viimasega näib olevat ühenduses ka see alateadlik saatuslikkuse õhkkond, mis ümbritseb kohati ta elukujutust. Selles instinktiivses eluringis on loomulik tunda inimest millegi temast üle ulatuva jõu mängukannina, kõrkjana tuules, nagu seda käesoleva romaani pealkiri kujukalt kokku võtab.

Grazia Deledda teoseist olgu nimetatud ta kirjandusliku karjääri alguse võrdlemisi ebaühtlasist realistlikest teoseist “Tesoro” (Aare, 1897), “Tentazioni” (Kiusatused, 1898), “Giustizia” (Õiglus, 1899), “Il vecchio della montagna” (Mäevanur, 1900), “Elias Portolu” (1903). Neile järgnenud tundelisemas perioodis ta kunstilaad kirgastus ja saavutas küpsuse reas teoseis, mida peetakse parimaiks: “Genere” (Tuhk, 1904), “La via del male” (Pahede tee, 1906), “Colombe e sparvieri” (Tuvid ja kullid, 1912), “Canne al vento” (Kõrkjad tuules, 1913), “Marianna Sirca” (1915), “L´incendia nell oliveto” (Tulikahju õlipuuaias, 1918).

Pärast maailmasõda Deledda võõrdus Sardiinia ainestiku otsesest mõjustusest, kuigi sealne tundemaailm jäi endiselt ta loomingu tõeliseks allikaks. Hingeelulised konfliktid, milledele ta teosed ehitusid, taotlesid üldinimlikumat avarust, ammutades oma jõudu endiselt lõunamaisest tundelõõsast. Eriti silmapaistev muutus teostus aga kirjaniku enda suhtumises oma loodud kujudesse ja ellu. Senise erksa kaasaelamise asemel, mis ulatus kohati sentimentaalsuseni ja avaldus kirjeldiste lüürilises toonis, tõmbus eluküps kirjanik erapooletusse kaugusse oma kirjanduslikust maailmast. Kohati läbipaistev tagasihoidlik iroonia ja huumor kajastab seda objektiivsemaks muutumist Deledda vanadusstiilis. Selle perioodi teoseist olgu mainitud: “Il segreto dell” uomo solitario” (Üksildase mehe saladus, 1921), “Il Dio dei viventi” (Elavate jumal, 1922), “La fuga in Egitto” (Põgenemine Egiptusse, 1925), “Annalena Bilsini” (1927), “Il paese del vento” (Tuulemaa, 1931).

Menu, mida Deledda nautis oma kodumaal, õhutas teda kirjutama võib-olla liiga palju. Sellest on järeldunud teatav ebaühtlus ta loomingus, mida kriitikud mainivad seda kahetsevamalt, et Deledda meistriteosed kõnelevad kujutusvõimest, mis ületas tavalise kirjandusliku andekuse. Eluring, mida Deledda kujutas, polnud lai, kuid selle piirides saavutas ta tähelepandava värskuse ja intiimse kontakti oma maa ja eriti oma kodunurga inimestega, mis ka väljaspool seda maailma mõjub mitte tavalise rikastusena, sest inimlik tundealus on ühine lõpuks kõigi laiuskraadide all, olgu nende avaldusvormid kuitahes erinevad.

A. Aspel.

120520160002b

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: