Posted by: libarebane | 11/05/2016

“Jaan Kangilaski eessõna Thomas Manni raamatule “Buddenbrookid””

110520160001bBuddenbrookid. Ühe perekonna langus

Autor – Thomas Mann

Sari: Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1936

Saksa keelest tõlkinud Jaan Kangilaski.

****

Eessõna

“Minu päritolu,” ütleb 1904. a. “Buddenbrookidest” rääkides Heinrich Mann “on kõigile täpsalt teada minu venna kuulsast romaanist.” Pärast seda, kui me kahe paksu köite vältel olime olnud hansa-kaupmehed, said meist romaani vere juurdetuleku tõttu – Nietzsche järgi tekitab see neurasteenikuid ja artiste – lõppeks kunstnikud.” Sellega on kõige autoriteetsemalt tõendatud käesolevaga eesti lugeja ette ilmuva Thomas Manni suurromaani perekonna-biograafiline iseloom.

18. sajandil õmmelnud rõivaid tublidele kodanikkudele, olid Mannid esialgu peatunud Wismaris, hiljemini üle kolinud Lüübekisse. Thomas Manni vaar-isa juba puistas seal vilja purjekaist aitadesse ja vastupidi, vanaisa laiendas ettevõtet ja sai konsuliks, isa aga koguni kodulinna teiseks pürjermeistriks. Panetanud soolastest meretuultest, tähtis ja kinnine, avaldas vana patriitsi sugu oma väärikust nii sadamas kui salongis, nii kontoris kui raekojas. Ühes viljaga voolas raha, voolas aeg, muutusid kombed ning olukorrad, ja senaator-kaupmehe poegadest said kirjanikud. 

Thomas Mann sündis vanas hansalinnas Lüübekis 6. juunil 1875. a. Tema ema, sünd. Julia Bruhn da Silva, oli pärit Rio de Janeirost, poolkreool või -brasiillanna. Kirjanduslikku tegevust algas noor Thomas juba keskkoolis. “Olen läbikukkunud gümnasiast,” kirjutab ta ise 1907. a. oma elu selle perioodi kohta. “Mitte et mul lõppeksamil poleks vedanud, ei – see oleks lausa luiskamine, kui ma seda tahaksin väita. Ent ma pole üldse prima´ni jõudnud… laisk, takerdunud ja täis ülbet pilget kõige kohta, vihatud auväärse asutise õpetajate poolt, kes mulle – täie õigusega, kooskõlas kõigi kogemustega, kõige tõenäolisusega – ennustasid kindlat allakäimist, ja ainult mõningate kaasõpilaste seas mingi raskelt defineeritava üleoleku põhjal teatavas lugupidamises, istusin aastaid, kuni mulle lõppeks… ainult et minust lahti saada, anti õigustustunnistus üheaastaseks väeteenistuseks.” Münchenis, kuhu tema ema pärast isa surma elama asub, astub Thomas Mann teenistusse ühte kindlustusseltsi. Ei pea seal aga kuigi kaua vastu. Järgneb ülikool, aasta Roomas, suhted boheemlastega, abielu Berliini matemaatikaprofessori Pringsheim´i tütrega, töö “Simplicissimus´e” toimetuses, esimene kuulsus. Ja lõppeks – 1929. a. – Nobeli auhind selleks ajaks juba ülemaailmaliseks paisunud kuulsuse tunnustusena.

Thomas Manni elus pole palju kirevaid seiklusi. See on täidetud ühesuguse kirjandusliku tööga, mille veetlus ning värviküllus on mõistetav ainult asjassepühendatuile. Kuivõrt kunst, eriti kirjandus, on veresegamise tõttu Mannide olemusse tunginud, näitab kas või asjaolu, et kirjanikud pole mitte ainult Thomas ja ta vanem vend Heinrich, vaid ka esimese poeg Klaus. Ning ka tütar Erika katsetas esialgu kirjandusega, enne kui siirdus – näitelavale. Isade purjekad liikusid kõigil meredel, kuid on juba jõudnud ühes oma viljalaadungitega uppuda aegade hämarusse; poegade teosed tsirkuleerivad kõigis keeltes ja tõenäoliselt nende kohta tuleb kord rakendada Horatius´e sõna “aere perennius…”. Ainult õige vanad lüübeklased mäletavad veel Mannide – kaupmeeste ja linnaisade perekonna arengut; “Buddenbrookide” perekonna tõusu ja langust aga teavad tuhanded kogu maailmas, ja ainult alguskeeles, nagu seda tõendab S. Fischer´i kirjastuse viimane kataloog, on raamat levinud ligi 1 1/2 miljonis eksemplaris.

Thomas Manni esimene raamat ilmus 1898. a. – jutustistekogu, milles tähelepandavaimaks oli tiitelnovell “Der kleine Herr Friedemann”.

Sellele järgneski, juba 1901. a., suurromaan “Buddenbrooks”, mis tegi Manni nime jalamaid kuulsaks kõigil saksa keelt mõistvail aladel. Põhijoontes samasugune saksa kodanikuperekonna ajalugu nagu Freytag´i “Soll und Haben”, erineb ta sellest ometi järsult oma kriitilis-iroonilise alatooni tõttu, mis oma esimese väljenduse leiab juba alapealkirjas – “Verfall einer Familie”. Vaheldub neli sugupõlve nelja kümnendi (u. 1835-1875) kestel, vahelduvad kired, ja pahed uuristavad vanu, auväärseid kombeid. Ristsed järgnevad pulmadele, salongi ja kontori seinte vahel askeldab rida kõige mitmekesisemaid, hästi iseloomustatud tüüpe patriarhaalseist despootidest kõigele vilistavate tuulisopeadeni, ja kõik lõpeb surmadega. See kõik on kirja pandud paatoseta – jah, võiks koguni väita, heroiliselt paatost vältides -, üksikasjaliste olu- ja miljööpiltidena, melanhoolse kriitika ja irooniaga. Ometi on see, mis ta selliselt annab, nii rikas sisetundmise ja perspektiivide poolest, nii tugev ja tuumakas, et sellest peaks jätkuma nõudlikumalegi vaimule, – olukord, mida sama R. A. Schröder iseloomustab järgmise võrdlusega: “Thomas Manni kirjanduslik rikkus ei koosne krabisevaist suurtest pangatähedest; see on tallele pandud helisevas peenrahas, mille vääring on absoluutselt kindel.”

“Buddenbrookidele” järgneb 1913. a. novellikogu “Tristan”, mille tiitelnovelli peakujus, kirjanik Spinell´is, ütleb Thomas Mann olevat piitsutanud iseennast. Edasi väikesed romaanid “Tonio Kröger” (1914) ja “Der Tod in Venedig” (1913). Need kolm teost on kaugele nähtavad mitte ainult Thomas Manni toodangus, vaid kogu saksa novellikirjanduses. Rohkem varju jääb romaan “Königliche Hoheit” (1909), anekdootiline aine Manni juures ebatavalise happy end´iga. Hoopis suuremat tähelepanu väärib aga jälle suurromaan “Der Zauberberg” (1924), milles Thomas Mann on tagasi pöördunud temale hingelähedase traagilis-koomilise maailma kirjeldamisele. 1000 lehekülge elu sanatooriumis, kirja pandud raskelt, sageli segaseltki, faabula katkedes pikkade traktaatide ja haigete hingeolu kirjelduste keerdkäikudes, kuid ometi köitvalt, täis intellektuaalset pinget ja põnevust. “Zaubrberg´i” võib õieti nimetada eksperimendiks romaanivormis (möödub 600 lehekülge, enne kui laureaat Hans Castorp jõuab esimese vestluseni ihaldatava venelanna Clawdia Chauchat´iga!) ja on ilmne, et Thomas Manni selle kirjutamisel on tiivustanud prantslase Prevost´ ja iirlase Joyce´i eeskujud.

Edasi kolm novelli hilisemaist aastaist – “Unordnung und frühes Leid” (1926), jutt Müncheni professorist Cornelius´est ning tema lastest, “Mario und der Zauberer” (1930), traagiline reisuelamus fašistlikust Itaaliast, ja “Der Herr und sein Hund”, idüll kirjaniku enda koerast – kõik peenelt hingestatud filigraantööd täis õrna inimlikkust ja humoorikat tõsidust.

Viimase etapi Thomas Manni loomingus moodustab suur triloogia Joosepist: “Die Geschichten Jakobs” (1933), “Der junge Joseph” (1934) ja “Joseph in Egypten” (1935). Kompositsioonilise mõtte ulatuse ja käsiteldud teemade avaruse ning mitmekülgsuse poolest ületab “Joosep” kogu Th. Manni varasema toodangu. Piibliloolised legendid on kasvanud hiiglaeeposeks; Jakobi, Lea, Raheli, Joosepi ja tema vendade, Potivari ja tema liiderliku naise jahmatamapanevalt elavad kujud on läbi põimitud mütoloogia ja müstikaga, teaduslikkude uurimustega kõige mitmesugusemais suundades. Selle triloogias on Th. Mann kaugele eemaldunud “Buddenbrookide” selgelt-realistlikust laadist; üllatava eruditsiooniga kuhjab ta kokku mägirasked arutlusi ning traktaate. Vana idamaa ajalugu, esoteersed ja täpsad teadused, etnograafia, meditsiin, psühhoanalüüs – mida kõike küll leidub “Joosepis”, eriti selle esimeses jaos. Kuid hoolimata kõigest hoiavad need mõttemoodustused pidevalt vangis esimestest raskustest ülesaanud lugeja, avades talle inimliku mõtte kõige avaramaid perspektiive.

Puhtilukirjandusliku loomingu kõrval on Thomas Mann kogu aeg elavalt tegelnud ka esseistika ning publitsistikaga. Tema sellele alale kuuluvaist seitsmest raamatust on tähtsamad “Betrachtungen eines Unpolitischen” (1918) ja “Leiden und Grösse der Meister” (1935).

Nagu näitab “Joosepi” triloogia ja viimase esseedekogu ilmumine, pole vabatahtlik maapagulus, mille pärast hitlerlikku riigipööret Saksamaal Thomas Mannile kohustuslikuks tegi tema südametunnistus, suutnud vähendada tema loomisindu ning kirjanduslikku produktiivsust. Nii võib temalt oodata veel palju. Kuid juba sellegagi, mis ta seni on loonud, on Thomas Mann endale kindlustanud jäädava ning lugupeetud koha nii saksa kui ka maailmakirjanduses.

Tõlkija

110520160002b

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: