Posted by: libarebane | 09/05/2016

“B. Pravdini eessõna Ivan Bunini raamatule “Küla””

090520160001 Bunin

Enter a caption

Nobeli kirjanduslik auhind 1933. a. määrati vene luuletajale ja novellistile Ivan Buninile, keda mõned ajalehed ristisid sel puhul “XX sajandi Turgeneviks”, kuna kirjaniku loomingus tõepoolest leidub jooni, mis õigustavad sellist kõrvutamist.

Ivan Aleksejevitš Bunin on sündinud 10. oktoobril 1870. a. Voroneži linnas vaesunud mõisniku pojana ning kuulub aadlisugukonda, millest on võrsunud esimene vene naisluuletaja Anna Bunin ja kuulus poeet Vassili Žukovski. Kirjaniku lapse- ja noorukipõlv on möödunud väikese “aadlikkude pesa” miljöös, mis otsustavalt mõjustas kogu ta loomingut. Ta käis Jeletsi linna gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud seda, vaid õppis edasi isa mõisas oma vanema venna juhatusel. Nagu Turgenevgi, Bunin debüteeris värssidega ning 17-aastasena avaldas oma esimesi luuletisi. Alates a. 1889 teotses ta ajakirjanikuna ja teenis mitu aastat Poltava “zemstvos”. 1984. a. ilmus ta esimene novell, mille puhul tuntud kriitik Mihhailovski kirjutas autorile, et temast saab “suur kirjanik”. Loobunud teenistusest, Bunin siirdus Peterburi ja Moskva, kus tutvus Tšehhoviga ja teiste tähtsamate vene kirjanikkudega. Tema tolleaegsed luuletised ja esimene novellikogu (a. 1897) ei äratanud erilist tähelepanu. Alles käesoleva sajandi alguses “Znanije” kirjastusel ilmunud Bunini teosed, eriti tema meisterlikud novellid tegid kirjaniku nime kuulsaks laiemates ringkondades ning a. 1909 ta valiti auakadeemikuks. Intensiivse kirjandusliku tegevuse kõrval Bunin on palju reisinud nii Euroopas kui ka Aafrikas ja Aasias, leides igal pool poeetilise inspiratsiooni allikaid. Pärast 1917. a. oktoobrirevolutsiooni ta lahkus Venest ning elab praegu Lõuna-Prantsusmaal, kus tema sulest on ilmunud veel terve rida silmapaistvaid teoseid (“Kornet Jelagin´i kohtuasi”, “Mitja armastus”, “Arsenjevi elu” jt.). 

Bunini luule on omapärane nähtus vene kirjanduses. Vaatamata kirjaniku sõbralikele suhteile sümbolistidega, tema värsitehnika on vaba igasugusest modernismist ning jälgib truult Puškini koolkonna traditsioone. Bunin selgekontuurilised stroofid ei taotle seda sõnakõla laulvust, mis on omane paljudele vene sümbolistidele; samuti on talle võõras tavalise kõnekeele meloodika, millel suurel määral põhineb tänapäeva vene luule. Bunini värsid on enamasti rahulikud ja koguni külmad, kuid samal ajal klassikaliselt täiuslikud, meenutades prantsuse “parnaslaste” omi. Selles mõttes on eriti iseloomustav tema kuulus sonett “Alpides”, kus Puškini eeskujul ülistatakse poeetilise loomingu absoluutset vabadust. Bunini luule temaatika on lihtne ja staatiline: ta kirjeldab loodust, mõisa ja küla elu, kuid ka armastust ja surma kiretult ja asjalikult. Tema looduselüürika parimaid saavutisi on M. Gorkile pühendatud värvikas sügispoeem “Listopad” (1903).

Kirjaniku eepiline anne avaldub täiel määral tema stiililt meisterlikus proosas. Juba esimestes novellides (“Antonovka õunad” jt) me leiame eest tema tavalise temaatika. Bunin kujutab vene aadli ja tema mõisade hääbumist, lagunevaid maju, metsistunud aeda, rohtunud tiike ning harimatute talupoegade pimedat viha oma isandate ja kogu nende kultuuri vastu. Vastandina Turgenevile, kelle kangelastel on veel usku vene aadli tulevikku, Bunini teostes valitseb morn, lootusetu meeleolu: tema novellide tegelased on enamasti tahtejõuetud unistlejad ja hädavaresed, kes vaikselt alistuvad oma saatusele. Juba enne revolutsiooni kirjanik nägi selgelt, et temale nii armas patriarhaalne Venemaa elab üle oma viimseid päevi. “Mu silmade ees,” ütles ta kord, “möödus kõdunev, väljasurev maailm, millega aasta viiekümne pärast võidakse tutvuda ainult meie jutustiste kaudu”, – ning see ennustus on täide läinud. Ta tundis instinktiivset hirmu pealetungiva halastamatu talupoja ees ning paljastas selle hinge suuremas teoses “Küla”, kus erakordse reljeefsusega on näidatud vene maaelu varjukülgi ja mida kõrvutatakse Balzac´i ja Zola romaanidega talupoegade elust.

Bunini jutustiste miljöö pakub talle küllalt võimalusi ka vene maastiku kirjeldusteks, kus ta saavutab otse turgenevlikku plastilisust. Eriti mõjuvad on tema sügismotiivid, mis on kokkukõlas üldise melanhoolse õhkkonnaga tema teostes.

Kirjaniku kauged rännakud, eriti pärast 1905. a. revolutsiooni, – ta jäädvustas neid huvitavais reisukirjeldistest, novellides ja luuletistes -rikastasid tunduvalt ta loomingu temaatikat. A. 1915 ilmus Bunini tuntuim novell “Isand San Francisco´st”, mis on tõlgitud peaaegu kõigisse kultuurikeeltesse (eestindatud a. 1923). Rikka ja mõnuleva ameeriklase lõbureisu katkestab Capri saare hotellis ootamatult surm, ja ta põrm visatakse hoolimatult soodavee kasti, et mitte häirida turistide rahu… Novelli juhtmotiiviks on nüüdisaja tsivilisatsiooni ideeline tühisus. Nn. kultuurinimene on võimetu armastama (kogu teoses kohtame “armastust” vaid palgatud näitlejate mängus) ja ta tunneb loomalikku hirmu surma ees. Teose teeb eriti mõjukaks külluslik, värvikas, “kalli brokaadina laotuv” stiil, mis asetab selle novelli esikohale Bunini toodangus.

Oma maapao aastail kirjanik käsitleb peamiselt armastuse ja surma probleeme, mis olid teatavasti ka vananeva Turgenevi lemmikteemad, ning Bunini teoste miljööks on jälle tsaariaegne Venemaa, eriti aadliringkonnad. Kirjaniku looming palju ei kannatanud kodumaalt eemalolemise all: tema viimane teos, alles lõpetamata romaan “Arsenejevi elu” on täis värsket elu ja peent luulet.

Buninil on suuri teeneid ka tõlkijana: ta rikastas vene tõlkevara Longfellow´ “Hiawatha lauluga”, Byroni “Kain´iga” ja Mickiewicz´i sonettidega. Tema saavutisi sel alal krooniti Puškini auhindadega.

Enne 1917. a. revolutsiooni Buninil ei olenud Venes suurt populaarsust: Gorki, Andrejevi ja Kuprini aktuaalsemaid teoseid loeti rohkem. Alles emigratsioonis tõusis Bunini täht, kuna tema loomingus nähti kadunud vana Venemaa kehastust. Ta valiti Nobeli laureaadiks vene kirjanduse esindajana, ja tõesti praegusel ajal vaevalt leidub teist vene kirjanikku, kel oleks selline autoriteet Lääne-Euroopa lugejaskonnas.

B. Pravdin.

090520160001 Küla

Sari: Nobeli Laureaadid

K./Ü. “Loodus”, Tartu 1936

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: