Posted by: libarebane | 13/03/2016

“Homeros´e Ilias. Prof. P. Baumani sissejuhatus.”

Ilias 1Autor – Gustav Schvabi

Tõlkija – A. Tammsaare

Sissejuhatuseks.

Oleviku tähtsamaks kultuuriliseks jõuks on tema minevik; Euroopa kultuuriline elu ei ole täielikult mõistetav ilma Euroopa mineviku tundmiseta. Need üldtunnustatud laused on maksvad kõigi kultuurelu avalduste kohta, olgu see üksikute rahvaste poliitiline või majandusline arenemine, kirjandus, kunst, teadus jne. Üheks tähtsaks kauge mineviku päranduseks on ka üksikute rahvaste muinasjutud (müütosed), mis kõnelevad suurte muinasaja kangelaste tegudest, nagu meie neid tunneme rahvaluule teoste järel, osalt ka teiste allikate põhjal. Niisugused kõige tähtsamad rahvaluule teosed on greeklaste Trooja muinasjutud, soomlaste Kalevala, eestlaste Kalevipoeg ja teised.

Meil tuleb siinkohal peatada peaasjalikult Greeka müütoste juures, mis olles koondatud suurde tsüklusse jutustavad muistse aja kuulsa Trooja linna piiramisest ja valdamisest greeklaste poolt. Käesolevas köites leiab lugeja allpool esitatuna “Trooja muinasjutud” tuntud Saksa luuletaja Gustav Schvabi (1794-1850) ümberjutustuses, mis esimest korda ilmus Saksamaal a. 1837 tiitili all “Die schönsten Sagen des klassischen Altertums.” See Schvabi ümberjutustus on üks parematest maailma kirjanduses ja Saksamaal peetakse teda samal maal ilmunutest isegi kõige paremaks, mida ka asjaolu tõendab, et teos a. 1921 36-s trükis võis ilmuda. 

Tsentraalse osa omast ümberjutustusest on Schvab, nagu see ka arusaadav, rajanud Greeka luuleisa Homerose kirjeldustele, nagu meie neid tunneme tema eepose Ilias´e järel (lhk. 59-234). Selle vastu põhjeneb Schvabi ümberjutustuse algus ja lõpp teistel kirjanduslikkel allikail, millest mõned ilukirjanduse seisukohalt on õige väärtusetud. Selle peale vaatamata on Schvabil korda läinud nii idee kui stiili poolest ühtlast teost luua, milles tundub see romantiline õhkkond, mis valitses Saksamaal mineva aastasaja algul ja ühtlasi sümboliseeris humanistlise hariduse võimsat arenemist antiik-aja mõjul; teiseltpoolt tundub aga ka Homerose luule pitser, see “jumalik keha, mis särab isegi läbi lihtsa proosa-rüü,” millesse ümberjutustus tema on riietanud. Ja tõepoolest seisabki Trooja müütoste veetlevus kõigepealt selles, et nende kuulutajana esineb surematu luuleisa Homeros, kelle õlgadele veel praegu toetub Euroopa luule.

Meie jätame siin kõrvale küsimuse, kes õieti Homeros oli ja millal ta elas (Viimasel ajal kaldub teadus ikka rohkem arvamise poole, et Homerose-nimeline laulik tõepoolest kord on tegutsenud, arvatavasti IX a.-s. enne Kr.); samuti on teised rasked küsimused, mis on ühenduses Homerose eepose tekkimise ja arenemisega. Meile on tähtis siinkohal meelde tuletada, et Homerose lugulaul nende inimsoo loomingute liiki kuulub, millele saatus on määranud peale surematuse ka veel igavese nooruse. Aastasajad, isegi aastatuhanded on möödunud sest ajast saadik, mil Homeros oma laulud lõi. Selle aja kestel on unustusse sattunud luuleteosed, mis näisid kaasaeglastele ülevamate saavutustena; on kokku varisenud riigid ja rahvad; on muutunud usu- ja ilmavaated. Kuid missugusel määral ka hävituse daimonid ei ole möllanud, peale õnnetuste ja vapustuste näeme ikka ja ikka, kuis säravalt meile vastu naeratavad inimsoo vaimukangelaste teosed, ja viimaste seas Homerose lugulaul oma surematuse pitseriga.

Milles seisab sarnase surematuse saladus? On kindel, et elu oma põhivormide ja momentidega on kõigest kõige tugevam ja püsivam. Nii siis on püsiv teatud määral ka iga elu väljendus, kui ta olles loomutruu on kantud sisemisest mõtte- ja tundeilma vaimustusest. Iseäranis aga avanevad elu väljenduste kestvaks püsivuseks soodsad tingimused siis, kui loomutruu väljendusega ühineb inimese ilutundele vastav vorm. Nõnda on sisu ja vorm ka Homerose lugulaulu suhtes need kaks tähtsat momenti, mis tema surematust tagavad.

Vormi poolest erineb Homerose lugulaul “Ilias” iseäranis täiuslise ja valminuna, ja see asjaolu toob esile küsimuse, kuidas võis nimetatud lugulaul, olles esimene Greeka luuleteos, kohe luule arenemise algul sarnase täiuslise kuju omandanud olla.

Meie võime oma vastuses selle küsimise peale juba ette ütelda, et Homerose lugulaul mitte korraga ja äkitselt ei ole maailmale sündinud, olgugi et ta eemal asuvale vaatlejale niisugusena vastu paistab. Nagu teiste kultuuriliste nähtuste elus teatud arenemise seadused maksavad, nii ka kirjanduses, eriti luules. Kirjanduse ajalugu on seepärast püüdnud selgitada neid luule arenemise võimalusi, mille tagajärjena võis valmida Homerose lugulaul; ja ehk küll küsimuse lahendust takistavad raskused veel kõike ei ole lubanud seletada, siiski on täitsa selge, et Homerose lugulaul praeguse, vormi suhtes nii täiusliku, kuju ainult peale seda võis omandada, kui Greeka luule juba aastasadasid kestva areemisjärgu läbi oli elanud. Kuna meil praegu on tegemist Iliase ümberjutustusega, siis võime rahulduda ainult selle tõsiasja konstateerimisega ja meil ei tarvitse üksikasjadesse minna. See tulemus on aga ka ülitähtis Homerose lugulaulu sisu selgitamisel.

Kui eepose vormi vaatlused meid sunnivad eeldama pikaajalist arenemisiga, mis eepose valmimise võimaldanud, siis on selle aja kestel samuti arenenud Greeka elu, mille peegeldusi meie Homerose eeposes leiame. Ka seda tulemust palume lugejat meeles pidada, olgugi et Homerose juures leiduv Greeka elu kirjeldus õige ühtlane näib olevat ja vähemalt ümberjutustuses kaunis vähe pakub võimalusi oletustele eelmise aja arenemisest.

“Trooja muinasjuttude” sisuks, mis eeskätt võetud Homerose Iliasest, on kirjeldus kuulsast Trooja sõjast, mida kord peetud greeklaste ja Väike-Aasia troojalaste vahel. Iga mõtleja inimene küsib vistiti kohe, kas on siis tõesti neis muinasjuttes olemas mingisugune ajalooline tõde või tegutseb neis ainuüksinda Greeka rahvaluule veetlev fantaasia; kas on põhjendatud muistse Trooja linna olemasolu, kas on sõditud greeklaste ja troojalaste vahel ja kui on, siis missugustel põhjustel. Kaua aega ei võinud teadus sarnaste küsimuste peale otsekohest vastust anda. Küll tundus alati, et “Trooja muinasjuttel” pidi olema mingisugune reaalne alus, millele rahvaluule oma kirjeldused võis rajada, kuid kindlaid tõestusi ei leidunud siiski. Alles mineva aastasaja teisel poolel õnnestus kuulsal sakslased Heinrich Schliemannil (1822-1890) küsimusse valgust tuua.

Ei ole huvituseta jälgida mõne sõnaga Schliemanni elu, mis näib olevat samuti legendaarne ja sündmusrikas nagu Trooja sõdagi. Vaese poepoisina algas ta oma elu, võitles viletsusega ja raskustega, kuid ei unustanud kõige selle juures oma noorusaja tõotust – rikkakssaamise korral üles otsida Trooja linna ase, seal kaevamistöid ette võtta ja nõnda oma kindlat usku muistse Trooja olemasolusse kinnitada. Ja õnnejumalanna kaasabi ei jäänud ka tulemata. Peale raskete aastate, mil Schliemann Hollandis poesellina teenides Euroopa keeled, nende seas ka Vene keele, ära õpib ja oma haridust täiendab, läheb tal viimati korda omaette ära hakkata ajama. Ta asub Peeterburi linna elama, laiendab seal oma kaubanduslist tegevust, milleks Krimmi sõja aja head võimalused avanesid, ja a. 1863 leiab ta iseenda üllatuseks, et ta juba miljonäär on. Kuid, mis iseäranis sümpaatlik, Schliemann likvideerib peale seda kõike oma ärilised ettevõtted ja asub siis oma noorusea igatsuste täideviimisele. Väike-Aasia loodepoolses osas, Hissarliki mäel, kus asus Rooma aegu Uus-Ilioni linn, algab ta omi kaevamistöid, mis mitu aastat kestsid. Edu oli üllatav: üksikutes lademetes said avalikuks tervelt seitse linna, mis kord asunud Hissarliki mäel; leidusid väärtuslikud kullast ehteasjad, maja-tarberiistad, linna müüride ja suurepäraste losside jäänused. Ei olnud enam kahtlust, et Homerose Trooja tõesti üles oli leitud, olgugi, et ta, nagu pärastpoole selgus, mitte just ses lademes ei asunud, kus Schliemann ta arvab leidnud olevat. Nõnda oli siis Schlimanni kõrgeist ideedest kantud vaimustus ja haruldane energia Trooja müütoste tõlgitsemiseks täitsa uued vaatekohad avanud. Suur sõjaline kokkupõrge greeklaste ja troojalaste vahel umb. 12-mal aastasajal e. Kr. näib olevat ajalooline tõsiasi, mille selgituseks teadus peale Schliemanni ka veel teisi abinõusid on leidnud. Muu seas on tähele pandud, et Trooja asukohal ühinevad neli väga tähtsat Väike-Aasia kaubanduslise läbikäimise teeharu. Teiseltpoolt viivad mereteed Greekamaalt samuti Trooja juurde välja ja sealt edasi Hellespontose kaudu Musta mere kallastele, mis oli vanal ajal Greekamaa viljaaidaks. Niisuguses olukorras ei olnud Hissarliki valitsejail mitte väga raske kaubalaevu sundida oma kaupe just Trooja turul maha panema ja seal müüma, kusjuures Trooja ise vahejaamana Euroopa ja Aasia vahel tegutses. Samal ajal sundisid aga ka poliitilised sündmused (Nimelt n.n. “doorlaste rändamine” XIII-XII a.-s.e. Kr., missuguse sündmuse all tuleb mõista suurt doorlaste pealetungimist greeklaste (achaialastele) põhja poolt, mille tõttu viimased olid sunnitud uusi asukohte otsima, peaasjalikult Väike-Aasias.) greeklasi tähelepanu ikka rohkem ja rohkem ida poole pöörama. See kõik oligi selle suure ettevõtte põhjuseks, mis moodustab ajaloolise fakti, millele Greeka rahvaluule on rajanud Trooja sõja jutustused. Seejuures on igatahes huvitav, et 12. a. -s.e.Kr. majanduslised tegurid, nagu muu seas ka viimase Euroopa sõja ajal, olid tähtsamaks põhjuseks sõdade tekkimisel. Niisugusel juhtumisel ei ole põhjust isegi Helena röövimiseloo tõelikkusele usku keelata. On ju sõdade nähtavaks põhjuseks tihtipeale auküsimused olnud, kuna tõsised motiivid peaaegu erandita majanduslisest võistlusest olenevad.

Kuid Trooja müütoste tähtsus ei seisa ainult selles, et nad põhjenevad kord tõesti olnud ajaloolisel sündmusel. Vast veel tähtsamad on need teated, mida nimetatud müütosed meile pakuvad Greeka poliitilise ja sotsiaalse elu kohta XII-IX a.-s.e.Kr. (Tuleb tähendada, et “Trooja muinasjutud” praeguse kuju alles IX a.-s.e.Kr. on omandanud, mille tõttu neis IX a.-s. kui oleviku elu peaasjaliselt peegeldub ja ainult mõnevõrra ka kaugema mineviku olukorrad.). Meie näeme, kuidas üksikute rahvaste üle valitsevad nende kuningad, nagu Agamemnon, Nestor, ja teised. Kuid kuningate võim ei ole mitte piiramatu. Tähtsamate küsimuste otsustamisel istuvad kuninga nõukogus tema kaaslased, suursugused Greeka vürstid, kelle mõju ajajooksul tunduvalt tugevnes. Need vürstid või aadelimehed elavad hiilgavat elu. Oma esivanemailt on nad peale suursugususe pärinud rikkuse ja kõigepealt õiguse vääramatult valitseda lihtrahva üle. Seda õigust kasutavad nad oma rikastamiseks nii sõja kui rahu ajal. Hiilgavate sõjariistadega, uhkete hobuste ja sõjavankritega ilmuvad Greeka vürstid oma kaaslaste saatel Trooja alla. Samuti uhkelt elatakse rahu ajal: pidu järgneb pidule, kus kostab laul ning lahutab meeli tants. Iseäranis silmapaistev on väline hiilgus matuspidude ajal: arvurikkalt koguvad sel puhul kokku tuttavad ja omaksed, palgalised leinalauljad kannavad ette leinalaule, uhkelt ning imponeerivalt kerkib taeva poole kalmuküngas ja suurepäraste kingituste ja võidumängudega austatakse kadunu mälestust (Vrdl. Achilleuse poolt korraldatud võidumängude kirjeldust Patroklose auks, kus Greeka kangelased võistlevad võiduajamises hobustel, rusikavõitluses, maadlemises ja oda ning ketta viskamises.). Sarnase elu ülistuseks ei puudunud ka luuleteosed. Pimedad laulikud (aöödid), kellelt saatus igasuguse teise töövõimaluse oli röövinud, rändasid lossist lossi ja linnast linna ning laulsid suremata muuside käsul lahketele vürstidele nende kuulsate esivanemate vägitegudest, ülistasid seega mineviku säravas valguses olevikku tema toreduse ja rikkusega. Ja ei ole kahtlust, et see valgus ühtlasi ka kogu Greekamaa mineviku valgus oli, mis selleks pidi särama, et valmistada tulevikule sama särarikast elu.

On tähtis ka peale eluviiside vaatluse jälgida Greeka rahva ilmavaate iseärasusi käsitatavas muinaskangelaste ajajärgus. “Trooja muinasjuttude” lugemise üllatab praeguse aja inimest kõigepealt asjaolu, et jumalad maapealiste asjade vastu mitte ainult suurt huvi ei tunne, vaid isegi aktiivselt väga paljudesse neist ennast segavad. Kõik enam-vähem tähtsad sündmused arenevad jumalate osavõttel, kusjuures jumalad inimeste suhtes hea- või kuritahtlikul seisukohal asuvad. Me näeme igalpool herooilise ajajärgu naiivset usku jumalate kõrgema võimu sisse, mis juhib kogu inimeste elu, avaldab oma mõju inimeste intiimsemate mõtete ja tunnete peale ja määrab kindlaks inimese tegevuse, nagu see jumala enese seisukohalt on tarvilik. Punase niidina käib läbi terve Trooja müütoste kogu mõte maapealse elu kõikuvusest ja inimeste nõrkusest, mis avaldub kannatustes ja piinarikkas surmas, ja ainult jumalate kaasabil suudab inimene edu ja õnne saavutada. Seejuures ei leidu Trooja eeposes siiski mingisugust teoloogilist eesmärki, mingisugust katset usulisi vaateid arendada, neid kõlbluse nõuetele vastavaiks teha. Homerose jumalad on õndsad ja kaunid, kuid samal ajal kirglised ja vihased, sagedasti on nad ülekohtused ja isegi õelad: küll ei tunne nad surma, kuid kannatused ei ole nad täitsa vabad, kuna neid isegi surelik sõjamees võib haavata. Ka omavahel ei ela jumalad täitsa rahus: nad tülitsevad, petavad üksteist, on armukadedad ja Trooja müüride all sõdivad nad isegi üksteise vastu. – Kõigi jumalate üle valitseb Zeus, Olümpose mäe jumal, kes on võimsam kui kõik teised jumalad ja keda selle tõttu ka kardetakse, kuid parajal silmapilgul ka petetakse. Ülepea asuvad jumalad kõlbliselt kaunis madalal tasapinnal, madalamal isegi kui inimesed: vahekord, mis valitseb Zeusi ja Heera vahel, oleks, näituseks, võimatu Hektori ja Andromache vahel. See kõik näib olevat jumalate suhtes väga naiivne ja on seda ka tõepoolest. Kuid Homeros ei jutusta mitte selleks, et õpetusi jagada, vaid lihtsalt selleks, et edasi anda kõike, mida ta teab. Ja see asjaolu ei ole mitte tähtsuseta: nii võime loomutruu pildi saada niisugusest inimkonna arenemise ajajärgust, mil inimesed paljudes suhetes alles “suurte lastena” esinevad, jumalaid endile oma-sarnastena ette kujutavad ja neisse naivselt usuvad.

Kuid jätame jumalad ja vaatleme eeposes kujutatud maapealist elu, mille kandjateks on Homerose kangelased. On ülihuvitav, kuivõrra sügavalt inimsus kõigi oma hüvede ja pahedega neis kangelasis väljendub. Meie vaatleme elu, kus möllavad kired ja viha, valitseb aga ka armsus ja õrnus. Vaprana lahingus ja aumehena avalikus elus esineb iga Greeka kangelane, kuid tihtipeale valdab teda ka hirm surma eest, mõnikord isegi argus. Inimese hingeelu vastandlised omadused avalduvad siin lihtsalt ja otsekoheselt. Ka muidu leiame iseloomu omadusi, mis Homerosel samal määral on tuntud, nagu meilgi. Greeka kangelasel armastavad palavalt oma kodumaad, omakseid, lapsi, sõpru; armastavad au ja rikkust, õnne ja lõbu – lühidalt, nad on inimesed sõna täielises ulatuses. Ses mõttes on Trooja müütosed, kuna nad meile elu esitavad nagu ta 3000 a. eest oli, otsekohe tähelepanuväärt.

Meie ei pea aga ka unustama, et “Trooja muinasjutud”, nagu nad käesolevas raamatus ümber on jutustatud, põhjenevad surematu lauliku Homerose teosel. Seega on seletatav, et realistliku elu kirjelduse kõrval ka luule omaltpoolt sellele kirjeldusele oma pitsati peale on vajutanud. Homeros väljendab küll inimlikku elu, kuid mitte nõnda nagu seda iga harilik kirjeldus võib teha, vaid kokkukõlas luule kunstilis-esteetiliste nõuetega. Ses suhtes võlub kõigepealt see karakterkujude rikkus, mis valitseb eeposes: Achilleus, kes kirgliselt armastab ja vihkab – vali traditsioonide edustaja Agamemnon – heasüdamline ja ennastsalgav Aias – kirgline Diomeedes – pehmevõitu Menelaos – sõjaline tubliduse kõrval õrn poeg, abikaas ja isa Hektor – vanakesed Priamos, Nestor jne. jne. Seal esineb õrnalt ja ärevil meelil Andromache kangelasmeelse ja rahulise Hektori kõrval ning seltsib kahetseja Helena mureta võrgutaja Parisega. Ning vaadakem, kuidas Homeros oma karakterkujud loob: õige harva iseloomustab ta oma kangelasi ise, tihemini teeb ta seda teiste abil, veel tihemini kangelaste eneste tegude abil, kuid kõige tihemini kõnede abil. Need kõned on eeposes suurepäraselt välja arendatud ja neis ei väljendu ainult teatavad iseloomu jooned, vaid ka momendist tingitud meeleolud, nagu kahevahelolu kahe võimaliku otsuse korral, läbielatavate sündmuste mõju jne.

Karakterkujude kõrval on kõige sügavamast luulelikkusest kantud ka üksikute sündmuste ja situatsioonide kirjeldus. Näituseks, on haruldane, missuguse plastilise jõuga ja sügava paatosega on kujutatud viimane, otsustav kahevõitlus Achilleuse ja Hektori vahel (V. peatükk “Hektori surm”, lhk. 228.): igal momendil näib siin olevat oma ilme; võib näha kangelaste üksikuid kehaliigutusi; tundub, kuidas otsustav silmapilk ikka lähemale ja lähemale nihkub kuni viimati Achilleuse mõõgahoop saatuse määruse täide saadab ja surija Hektori ennustus sama saatuse määruse ka Achilleusele avaldab. Seejuures ei tungi Homeros käsitatavas kirjelduses mitte kusagil üksikasjusse, vaid väljendab tihti ühe ainsa lause, mõnikord isegi ühe ainsa sõnaga terve situatsiooni, kutsub esile reljeefse ja tugeva ettekujutuse, mis nagu inspiratsiooni mõjul lugejas tekib. Ja sarnased kirjeldused ei ole sugugi erandilised Homerose juures. Nagu suures herooilises muuseumis vahelduvad pildid, kurjuures igaühes ikka uued jooned ja iseärasused nähtavale tulevad. Meie peataksime siinkohal veel paariks silmapilguks Iliase esimese suure lahingu kirjelduse juures, mis algab peale Menelaose haavamist Pandarose poolt (V. lhk. 105 ja järgm.). Tsentrumis asub alguses Diomeedese kuju, keda julgustab Pallas Ateene. Jumalanna abiga maksab kangelane kätte vaherahu rikkuja Pandarosele, teda surmates: möllab hirmuäratavalt oma mõõgaga troojalaste seas ja tungib isegi jumalanna Afroditele kallale. Nii muutub lahing ikka vihasemaks, igalpool märatseb Diomeedes, Pallase kaitsealune, ja tema hoorikka pealetungimise tagajärjel taganevad troojalased. Seal tõttab, Helenose nõuandel, Hektor linna, et lepitada ohvritega Ateenet. Seega juhitakse meie tähelepanu lahinguväljalt Trooja peale ning vaheajal, kuni Hektor linna poole sammub, vaikib lahingu möll, kusjuures meie mõtted rahulikult puhkavad ilusal sõbrustamise stseenil greeklase Diomeedese ja troojalase Glaukose vahel. Siis pöördub meie pilk jälle Hektori peale. Meie näeme teda kõnelemas oma ema Hekabega, venna Parise ja Helenaga ning oma naise Andromachega. Igalpool säravad siin eepose kirjelduses haruldased pärlid, kuid kõige säravam neist on ikkagi Hektori jumalagajätmine Andromachega ja poja Astüanaksi õnnistamine – stseen, mis oma lihtsas ilus asub võrratu kõrgusel (V. peatükis “Hektor Troojas”, lhk. 119.). Vaadelgem seda veetlevat idülli, mis on ümbritsetud kõige sügavamast traagikast; seda noort last Astüanaksi, kellele näib vastu naeratavat kõige õilmitsevam elu kevad, ja tema kogenud kangelast isa, kelle hinge rõhuvad kõige õudsemad mõtted. Nagu mõne sünge sümfoonia algul kostavad sõnad: “Kord jõuab kätte päev, mil langeb püha Trooja ja hukatakse Priamos ja tema rahvas.” Need sümfoonia rasked motiivid segunevad teistega: silmade ette kerkib pilt orjusse müüdud naisest ja linnamüürilt langetatud lapse surnukehast. Ja siiski on jällegi nii inimlik ja ilus, kui kõige selle peale vaatamata Hektori südames sel silmapilgul, kus ta oma last uuesti vaatleb, lootus ärkab jumalate helduse ja abi peale: “Mis ka tulema peaks, kõik sünnib jumala tahtmist mööda.”

Sarnaseid veetlevaid kohte leiame Homerose kirjelduses väga suurel arvul. Seejuures võluvad veel iseäranis uhked võrdlused, mis eepose stiilile nii suurepäraselt vastavad. “Ei surelik Peleus ja ka mitte jumalatar Tetis”, lausub näit. Patroklos Achilleusele (V. peatükis “Patroklose surm”, lhk. 178.), “ei ole sinu vanemad, vaid sind on sünnitanud sünge meri ning ülepääsematu kalju, sest nii vali on sinu süda” … ja teisi niisuguseid võrdlusi leiame eeposes sadandena, kusjuures lugeja ei märkagi, kuidas tema mõte võrreldavalt objektilt nagu iseenesest võrdlusse koondub, et siis uuesti lähtekohta tagasi pöörduda – nii arusaadav ja loomulik on Homeros ka kõge sügavama luulelikkuse väljendajana.

Seepärast tahaks ka nende ridade kirjutaja, toetudes kõigele sellele, mis käesolevas sissejuhatuses öeldud, loota, et Gustav Schvabi ilusate “Trooja muinasjuttude” ümberjutustus leiab juurdepääsu meie võrsuva noorsoo südameisse, andes ainet tema fantaasiale ja vaimustades teda Euroopa kauge mineviku tundmaõppimisele. Jääme ühtlasi lootma, et ka meie noorsoo kasvatajad vanemad ja kooliõpetajad, kellele käesolev sissejuhatus eeskätt on määratud, väljaantavas raamatus leiavad väärtused, mille edasiandmine noorsoole on tarvilik paremate mõtete ja tunnete arendamiseks.

Tartus, 12. V. 1923.

Pärtel Bauman.

Albert Org´i kirjastus O/Ü Tallinn, 1923

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: