Posted by: libarebane | 28/02/2016

“Päikese kutsel” – Leho Lumiste

090120160006Matkakirju Euroopa katuselt.

Autor – Leho Lumiste

Pühal maal

Saalomoni seedrid

Juba Saalomon oma lauludes ülistas Liibanoni ja kasutas oma võrdlusis selle maa ilu. Näiteks kõneleb ta oma pruudist, kelle “riiete hais on kui Liibanoni hais”, kelle “nägu on kui Liibanon, väga kallis kui seedripuud” ja kelle “nina on kui Liibanoni torn, kust vahitakse Damaskuse poole”. Ka kasutas Saalomon Liibanoni seedreid templi ehitamiseks Jeruusalemmas.

Sõna “Liibanon” pärineb araabia keelest ja tähendab tõlkes – valge mägi. Selleks nn. Valgeks mäeks on 160 km pikk mäestik, mille üks tipp on isegi 3066 m kõrge. Mäestiku lamedail kõrgnõlvadel elanikud kasvatavad lambaid ja kitsi, madalamail nõlvadel aga lõunamaa puuvilja, oliive, viinamarju, tubakat ja mooruspuid.

Vanaaja kuulsaist seedrimetsadest on alles veel ainult üksikud salud, kõik muu raiuti ja kasutati, sest Liibanoni seeder on kuulus tarbepuu: värvilt helekollane kuni punakas ja igati peenetoimeline. Puu ise kasvab kuni 40 m pikaks ja omab läbimõõdu kuni 4 meetrit. Ka lõhnab see puu. Seda oma seedriõli tõttu, mida varem kasutati “magusaks haisuks” (suitsuna templeis) Jumalale ja ka balsameerimiseks. Peale Jerusalemma templi ehitati Liibanoni seedreist ka Diana tempel Efesoses ja rohke hulk Idamaa kirikuid.

Alates aastast 1946 on Liibanon vabariik, mille pindala ainult 9400 ruutkilomeetrit ja elanike arv 1,6 miljonit. Maa pealinnaks on kaunis Beirut, mis ka üks tähtsamaid Vahemere sadamaid. Omal ajal oli see linna kuulus foiniiklaste merelinnana ja kandis siis nime – Berytos. Praegu on Beirutis elanikke alla 500.000, kuid sellele vaatamata on linnas kolm ülikooli: araablaste, prantslaste ja ameeriklaste oma. Ka siirdub Beirutist sisemaale kaks raudteed: üks Damaskuse, teine Halebi suunas. Sadamas laevad võtavad pardale – ja peamiselt veoks Euroopasse – siidi, oliivõli, puuvilla, seepi, rosinaid ja loomi. See nimestik on näiteks, millest elatuvad liibanonlased, kes nagu süürlasedki on araablased ja kõnelevad araabia keele liibanoni murret. Või nagu turistid ütlevad: seedrite murret, mida raske mõista. Lisaks on Liibanon turistidele – Oriendi Šveits, kus suvitavad, vahel isegi aasta läbi, Euroopa rikkad.

Kui sirvime Liibanoni aja- ja majanduslugu, siis leiame üsna sageli peatükke, milledes kõneldakse Liibanonist kui kaamelite maast. Nüüd aga näeme kaameleid Liibanonis niisama harva kui hobuseid Euroopas, sest Liibanon ei ole enam Orient, vaid ta on igati moodne ja majanduslikult terve maailmariik. Selles osas üllatavad turiste eriti head maanteed, milledel nüüd kihutavad USA ja Saksamaa päritoluga autod. Need kuuluvad maa päriselanikele, mitte võõrastele. Ka pääs mägedesse on nüüd kerge, sest sinnagi ehitas vaba Liibanon moodsad teed. Ka on Liibanon (araabia keeles: Dschebel Libnan ehk Valge mägi), eriti oma seedrite tõttu, turistide Meka. Et mäestik, mis koosneb rabedast lubja- ja liivakivist, tõuseb peaaegu merest, siis avaneb talle ka imekaunis vaade merelt, millel ristlevad Küprose saare ja Liibanoni vahel päeviti sajad lõbusõidulaevad. Neil laevadel lõbustavad turiste peamiselt vana foiniikia rahvalaulikud, kes leelutavad “ajast karmist, kaunist ja kallist” ning näitavad, kuidas sõna saab relvaks mitte üksi trükis, vaid ka inimeste suus.

Beiruti rannik on päikesenäljaste võõraste paradiis Oriendis ja selle sinise taeva all. Ka on imemeelitav Beiruti kuldkollane liivarannik, mille kohta öeldakse, et ta olla niisama pehme kui vahukummist madrats. Eriti palju suvitab Liibanonis sakslasi, kellede “kõva mark” on ka sellel maal hinnas. Ka selgus, et foiniikia meestele meeldivad saksa naised, kelledest väga paljud abielluvad kohalike meestega. Kuuleme, et neile meeldivat “blondid Venused” Euroopast. Samuti oli see Beirutile sensatsiooniks, et seal korraldati kord isegi Euroopa iluduskuninganna valimised. Sellegi tiitli päris siis üks sakslanna, keegi Ingrun Moeckel Düsseldorfist. Tema kaaslaseks ja saatjaks Beiruti rannal oli araabia kuulitõukemeister, nn. marmor-atleet Salem el Iisr.

August Liibanonis on nii kuum, et harva kohtame rannal kohalikke elanikke. Neile kõigile on august puhkusekuu, mille nad veedavad mägedes, kus asuvad nende suvilad. Võõraste heaolu eest rannal hoolitsevad valvurid, kes iga ohu puhul kasutavad oma triller-vilet. Ohuks on haid ja üksikud teravad murdlained. On üllatav, et niipea kui kõlab valvuri vile, tormavad kõik veest välja. Ka kasutab valvur erilist liibanoni lambakoera, kes ulub siis, kui ta haistab hai lähedust.

Beirutis kogeme, et Liibanon on tõeline töörahva riik, sest peaaegu kõik liibanonlased elatuvad karmist füüsilisest tööst. Kuid sellele vaatamata puuduvad Liibanonis kommunistid. Seda tööd takistavat ja reostavat süsteemi asendab seal vaba ja elurõõmus rahvuslik ühiskond. Rahva töökuse ja püüdlikkuse üheks näiteks on tööliste villad mägedes ja võõrastele (teenimise otstarbel) üüritavad bangalod rannikul. Viimaste aastaüür on keskmiselt 300 dollarit, mille juures sissetulek nende üürimisest võimaldab kohalikel elanikel endale villade ehitamise seedrite lõhnavasse riiki. Ka ei ole seegi üllatus, kui näeme, et araabia noored on moodsais tantsudes niisama kodus kui rannikul suvitavad euroopa noored.

Kui arvame, et Liibanon on üks väike maake kuskil Oriendis, siis eksime, sest Liibanon on Vahemere idaranniku pärl, mille mägede ja mere vaheline maa-ala on kogu ulatuses kuurort. Võõraid teenivad seal moodsad restoran-hotellid, millede kelnerid kõnelevad araabia keele kõrval ka inglise, prantsuse ja saksa keelt.

Oma iseloomult on Liibanon ka ainsa Araabia riigina kristlik maa, kus ristiusuliste arv tõuseb üle 54 protsendi. Paljud liibanoni noored kõnelevad saksa keelt, mis sellel maal praegu esimeseks võõrkeeleks. Samuti hinnatakse seal Lääne-Saksa saadusi, mida imporditakse üsna suurel arvul. Nii ostetakse aastas välismaalt keskmiselt 13.000 piltraadiot, neist enam kui 8500 Lääne-Saksamaalt. Ka 36.200 import-raadiost enam kui pool osteti Saksamaalt. Väärtuslik on ka Liibanoni raha, sest sellel on peaaegu täielikult (92% ulatuses) kullakate. Samuti on tasakaalus riigi eelarve, milles puuduvad alati ülekulutused. Heaks sissetulekuks riigile on õlitransiit, sest Iraagi ja Saudi-Araabia õli voolab läbi selle omapärase mäestikumaa Liibanoni õlisadamaisse, mis on erakordselt moodsad ja kuulsad.

Välise julgeoleku ja poliitilise healolu sellele endisele Prantsusmaa mandaat-maale kindlustab praegu USA 6. laevastik, mille lennukikandjad, ristlejad ja hävitajad hoiavad vaos kõik need suured naabrid, kes ihaldavad seda väikest maad. Seda mitte ta sinise taeva ja kuuma päikese ning mägedes kasvavate saalomoni seedrite tõttu, vaid peamiselt selle maa rikkuse ja läbivoolava õli ajel, sest “näljased kommunistid neelaksid kõik, mis vähegi kugistada annab”. Nii ütles üks Liibanoni tolliametnik, kes lisas ka veel, et “vihaga meenutab vene kommunistide nimesid iga aus araablane, sest ka meie siin teame, et punased poliitikud on süüdi miljonite süütute inimeste mõrvamises ja küüditamises ning teiste maade vallutamises ja nende hoidmises oma ikkes”. See on näide, et ka Liibanonis mõistetakse: kuidas ja kustpoolt puhub elu halvav tuul.

Kevad Galileas

Lihavõtte palverännak õhusilla München – Tel Aviv kaudu meelitab iga aasta sajad turistid Lääne-Saksamaalt Pühale maale, et seal kaasa elada üha korduvale ülestõusmise imele. Kuid see ülestõusmine on nüüd Iisraeli ka mitte-imena nähtav, sest see on juudi rahva majanduslik ja riiklik tõus ajaloo tuhast.

See on ülestõusmise võit, millele üsna loomuliku nähtusena lisandub ka suur-reede hirm. Selleks on Egiptuse relva- ja rasketööstus, millest kõneldakse Galileas, ja eriti sakslastele, sest Iisraeli andmeil töötavat praegu vaaraode maal vähemalt 500 saksa eriteadlast ja tehnikut. Juutide nõudeks on, et Lääne-Saksa valitsus kutsuks need eriteadlased sealt ära. Sellele lisaks seletavad juudid, et sakslased ehitasid Egiptusele raua- ja terasevabriku, mille produktsioon tõusvat aastas üle 300.000 tonni. Ka olla Egiptuse kavas ühe aatomireaktori, raskeveevabriku, düüslennukite ja raketitehase ehitamine. See Egiptuse raketitehas ehk “Sõjavabrik nr.36” asuvat Heluanis, kus juba praegu toodetavate rakettide “Al Zafiri” (Võitja) ja “Al Kahiri” (Vallutaja) lennuulatus olevat 300 ja 550 kilomeetrit.

Kui juudid kõnelevad ülestõusmisest Pühal maal, siis nende jutus kordub ikka ja jälle nimi – Ben Gurion, Iisraeli uus Mooses, kelle poliitika oli igati mõõdukas ja inimlikult tagasihoidlik. Seda ka Lääne-Saksamaa osas. Öeldakse, et ilma Mooseseta ja Ben Gurionita ei eksisteeriks Iisraeli riik. Või kui kõneldakse Iisraeli ajaloost, siis öeldakse, et see ulatuvat nüüd Moosesest Mooseseni. See tähendab – Ben Gurionini. Et kaitsta ennast Egiptuse vastu, ostis Iisrael nüüd USA-st teatava arvu õhutõrjerakette tüübist HAWK, milleks Iisraeli kaitseminister sõlmis vastava lepingu Pentagonis.

Ettevõtteks, mis huvitab iga võõrast, on Iisraelis praegu Galileasse loodav kristlik küla NESS AMIN (Rahvaste Ime). Selle küla ülesanne on: kaasa aidata Iisraeli tööstuse ülesehitamisele ja juutide vaenamise heastamisele. Küla ehitajaina-loojaina esinevad peamiselt sakslased ja hollandlased.

Kuid huvitav oli ka ekskursioon: väljasõit Jeruusalemmast Süüriasse, et külastada Malula oaasi. See on ainus küla, kus kõneldakse veel aramea keelt. Seda keelt, mida kõneles ka Kristus. Malula ise asub Anti-Liibanoni mäestiku üksinduses. See ongi põhjus, et selles külas säilis vana aramea keel. Samuti ka kõik muu minevikust pärinev. Nii kasutavad naised seal ikka veel küla kaevust vee kandmiseks kitsenahast lähkreid ning veskid veab käima eesel. Enamik külaelanikes on kristlased, kuulsa arami rahva ja Arami riigi, mille hävitasid assüürlased aastal 840 e. Kristust, viimsed võsud. Külas kasutatav keel on üks lääne-aramea keele murdeid, mida praegu uurib ja jäädvustab Baieri Teaduste Akadeemia kohalike munkade kaasabil. Viimased elavad külas viies mägikloostris, milledest kuulsaim on ühel kaljuharjal asuv Püha Sergiuse linnus-klooster. Elanikke Malula külas on umbes kolm tuhat.

Elanikke Pühal maal – Iisraeli vabariigis – on praegu ligikaudu kaks miljonit. Neist juute 1,7 miljonit, muhameedlasi 118.500, kristlasi umbes 40.000 ja druuse 15.500. Suurlinnadena, kus elab kokku 50% rahvastikust, esinevad Jeruusalemm, Haifa ja Tel Aviv – Jafa.

Ka on märkimisväärne, et juutide suremus Pühal maal on madalaim maailmas. Lisaks hakkab silma juutide erinevus, ja seda peamiselt nende värvuse poolest. Kuid ka muus erinevad ida- ja läänejuudid. Nii on igal jeemeni ja kurdi juudil näiteks 8 last, igal austria juudil – keskmiselt – aga 1,3 last.

Iisrael on preagu tööstusriik, mille tõttu sooviks on ka Iisraeli – EWG kaubalepingu sõlmimine, sest Iisraeli sisseveos domineerivad Euroopa riikide kaubad (56% ulatuses).

Suurima linnana ja kaubanduliku keskusena esineb Tel Aviv, mis aastal 1909 oli veel väike Jafa eeslinn ja kus nüüd elanike arv tõuseb juba üle 380.000. Ekspordis domineerivad iisraeli veinid, milledest eriti kuulsad on karmeli omad (Yakenet, Rose of Carmel, Carmel Hock ja teised). Kuid tähtsa koha omavad väljaveos ka mahlad, puu- ja aedviljakonservid ning “Pitta Falaffel”, eriline juutide kalakonserv.

Ajalehti ilmub Iisraelis praegu 22, neist 12 mitmes euroopa keeles. Ametlikuks keeleks on heebrea keel, mida oskab ainult 20% rahvastikust. Kuid selle-eest on iga võõras Iisraelis nagu kodus, sest ta võib kõnelda iga keelt, mida ta oskab, ka eesti keelt, ja ikka leidub neid, kes talle vastavad.

Keelekoolis nooremale generatsioonile on armee, millesse kuuluvad ka naised. Mehed teenivad 30, naised 24 kuud. Ka õpivad seal idast ja Aasiast tulevad juudid kasutama hambaharja ning töötama põllul ja aias. Piiri pikkus, mida armeel tuleb kaitsta, on 951 kilomeetrit. Ühe ohvitseri sõnadel “ainus piir, kus ei kohata vaenlast, on Vahemeri”. Kuid võitlus käib ka kõrbe vastu, sest kavas on selle muutmine viljakandvaks maaks.

Oma maa elustamiseks ja ilustamiseks istutasid juudid viimase kümne aasta jooksul 15 miljonit uut puud. Ka on see Piibli käsk – istutada puid! Kuid ka muidu on Iisraeli praegu nagu üksainus ehitusplats. Kõik ehitatav on moodne, ulatudes nn. aken-majadest, millede enamik seinu klaasist, kuni peegel-reflektoriteni majade katuseil, et nii kasutada majas päikese energiat kuuma vee saamiseks.

Ükskõik kus me ka einestaksime, kas Iisraeli vanimas linnas Acres (nüüdseks Akkos) või Jeruusalemmas “Kuningas Taaveti” hotellis, kõikjal esineb toitude valiku ja serveerimise osas vana piibliaja kord. Kuulsad on Tibeeria järve ja Punase mere kalad.

Kuid kuulsad on ka Iisraeli kolhoosid ehk kibbutzimid, millede arv tõuseb juba üle 200. Esimene neist loodi juba aastal 1909. Kibbutzimid on kommunismita kolhoosid, millede kõik liikmed on võrdõiguslikud ja vabad inimesed.

Kui sõita läbi Iisraeli, siis kõik, mida näeme on aja- ehk piiblilooline. Nii Galilea kui ka Kinnereti järv, kuurordid Safad ja Tibeeria, Kapernauma sünagoogi varemed, Taabor ja Hermon. Juba veebruaris valmivad Galileas maasikad. Poliitikalinnana esineb Tel Aviv, turismilinnana Jeruusalemm. Ka on Tel Aviv igati moodne Euroopa, Jeruusalemm aga Orient, mida valitseb Siioni mägi. Selles linnas, mida poolitab okastraat-tara, esinevad kõrvuti kõik kultuurid, kõik keeled, kõik stiilid ja kõik usundid. Sellega siis ka kõrvuti juutlus, kristlus ja islam. Maa pealinnana Jeruusalemm kajastab Iisraeli sisepoliitikat, kuna välispoliitika baromeetrina esineb Tel Aviv.

Üllatume, kui märkame, et nii Jeruusalemmas kui ka Tel Avivis ei kõnelda mitte Jeruusalemmast ja Tel Avivist, vaid hoopis Jordanist. Kavas on Jordani vee juhtimine Negevi kõrberuumi. Selleks on juba praegu käsil torustiku ja pumbajaamade ehitamine. Sellega ka juba lähemail aastail realiseeritakse see vana unistus: meie kõrbes õitsevad lilled! Kõrbe pealinnana esineb Beer-Sheba, ajalooline Beerseba, Aabrahami linn, mille elanike arv tõuseb juba üle 25.000. Kõik selles linnas, peale vana Aabrahami kaevu, on moodne. Linna omapäraks on beduiinide kvartal ja linna turul igal neljapäeval toimuv kaamelilaat. Kuid märkimist väärivad ka kõrbes asuvad vasekaevandused. Need on endised Saalomoni vasekaevandused, mis taasavastati Piibli andmete najal ja taastati. Nii on need kaevandused juba 3000 aastat vanad.

Turistide majutamiseks on Iisraelis praegu 200 hotelli, milledes kokku 8000 tuba ja 15.000 voodit. Jeruusalemmas on välismaalaste jaoks 1000, Haifas 1200 ja Tel Avivis üle 2000 hotellitoa. Mullu viibis Iisraelis 3000 turisti Šveitsist, 18.000 Prantsusmaalt, 15.000 Inglismaalt ja 50.000 USA-st. Ka see on näide kevadest Pühal maal, mille omapäraks – läbi ajaloo – võitlus ja töö ning usu ja kõigi rahvuslike traditsioonide säilitamine, sest “traditsioon on elu, nende likvideerimine – surm” (Ben Gurion).

****

Orto, Toronto, 1965

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: