Posted by: libarebane | 07/02/2016

“Ainult üks aasta” Keete Ainver

Keete Ainver ainult 1 aastaAutor – Keete Ainver

1.

Hannes sammus mööda Kastani tänavat Riia maantee suunas. Ta tuli Kesk tänavalt, kus ta oli endale korteri leidnud oma endise õpetaja Anton Kormeti juures.

Seni oli Hannes tavatsenud pühapäeviti jalutada koos Kormetiga, eriti kui oli niisugune ilus sügiseilm kui täna. Aga nüüd ei olnud Kormetit kodus. Ta oli sõitnud Tallinna oma vanema tütre juurde, pärast seda kui oli sellelt saanud telegrammilise kutse: “Peeter kolis ära tule kohe Hella”.

Peeter oli Anton Kormeti väimees. Ta oli seni töötanud välisministeeriumis, kus tal Hannese teada ei olnud mingi tähtis koht. Ent niihästi Kormet kui ka Hannes mõistsid kohe, mis see telegramm tähendas. Peeter Kaarup oli vangistatud ja tema naine, kel oli kaks väikest last, ei osanud esimeses ahastuses pöörduda kellegi muu kui oma isa poole.

“Mis jääb nii meie rahvast järele?” mõtles Hannes, sest Kormeti väimees ei olnud ainuke, kes oli areteeritud. Iga päev, mis läks, tõi teateid uutest vangistamistest. Inimesi kadus päeval ja ööl. Eriti öösiti koputati ustele ja veeti mehi ja naisi minema nende kodudest.

Hannes oli Riia maanteele välja jõudnud. 

Pauluse kiriku ja poeglaste gümnaasiumi esine kihas võõrastest sõduritest. Keegi kääksutas harmoonikat ja paar karedat häält katsus laulda: “Sellist maad maailmas ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind!”

See oli laul, mida nüüd raadios võis tüütuseni kuulda. Selle häbematus oli jahmatamapanev. Maa, kus vangistatute ja likvideeritute (loe: riigivõimu poolt mõrvatute) arv oli suurem kui kunagi või kuskil maailmas, pidi olema maailma kõige vabam ja õnnelikum maa!

Kui Hannes sõduritesalgast möödus, oli tal korraga kummaline tunne, nagu ei oleks see enam seesama tuttav tänav, mida mööda ta viimasel ajal nii tihti oli käitav tänav, mida mööda ta viimasel ajal nii tihti oli käinud. Võõrana ja arusaamatuna mõjus kõik – koolimaja välisseinal rippuvad hiiglasuured habemikkude pildid, võõrakeelne kõne ja laul tänaval, kus ta sel tunnil oli harjunud nägema rahulikke pühapäevariietuses perekondi jalutamas, ja võõras ning vastik bensiinihais, mis raske pilvena hõljus linna kohal, mürgitades selle õhku. See toores hais käis võõrastega igal pool kaasas, see oli niisama pealetükkiv, kõikjale hiiliv ja kõike nuhkiv kui need ise – see tungis tubadesse, see imbus riietesse ja seda hingati kopsudesse.

Suurturu kaudu Emajõe äärde välja jõudnud ja Kalevipoja sambast, mis ikka veel püsti seisis, kuigi mujal oli Vabadussõja mälestussambad hävitatud, mööda jalutanud, nägi Hannes endale üht hästiriietatud naist vastu tulevat.

Hästiriietatud naine oli Tartu tänavapildis sel ajal harulduseks, mis tõmbas tahtmata pilgud enesele, sest elanikkonna välimus oli pärast juunipööret tugevasti muutunud. Inimesed nägid välja hallid ja igavad oma odavates, kulunud hilpudes. Keegi ei julgenud rõivastusega silma torgata, kartes tõmmata enesele ebameeldivat tähelepanu. Kõikide sooviks oli uppuda anonüümse massi hulka, tähelepanematusse, lootuses, et sinna ei ulatu kõike jälgivad ja igal pool nuhkivad halastamatud võimu silmad.

Hannes märkas, et talle naeratati, aga ta ei saanud aru naeratuse mõttest. Viimaks taipas ta. Tulija oli Lii Liivand.

Hannes mäletas hästi väikest kontoripreilit proua Andersoni juurest, kus nad suvel aasta eest elasid kõrvutiasetsevates üüritubades. Hannesel oli selgesti meeles, mis preili Liivand enesest kõneles tol ööl, kui ta oma toas nuttis ja Hannes puhtinimlikust aidatatahtmisest teda vaatama läks. Aga nüüd näis olukord olevat muutunud. Lii Liivand nägi välja, nagu oleks ta võitnud loterii peavõidu.

“Oo, seltsimees Aling!” hüüdis ta ja raputas Hannese kätt. “Missugune kokkusattumine nii hulga aja järele!”

“Teid on see aeg muutnud niihästi nooremaks kui ka ilusamaks,” ütles Hannes.

Lii naeratas meelitatult:

“Kas te tõesti leiate, et ma näen parem välja kui aasta eest? Või te meelitate ainult?”

“Miks ma peaksin teid meelitama?” küsis Hannes.

“Inimesed on ju niisugused, ” seletas Lii. “Enne ei tehtud minust väljagi, aga nüüd öeldakse meelitusi paremalt ja vasakult. Endise direktor Aruse proua – ta on minu kooliõde – ei näinudki mind siis, kui tema mees oli veel direktor. Aga eile tuli mulle vastu ja oleks peaaegu kaela langenud. Ja missugune ta veel välja nägi – vana kulunud mantel, nägu värvimata, kingakontsad viltu tallatud… Aga siis kui mina tookord nutsin, mäletate küll, siis purjetas siidist ja nahkades minust mööda, nagu oleksin ma ainult ussike tee ääres. Naeruväärne, eks ole?”

“Nii et nüüd on osad ümber vahetatud,” ütles Hannes.

“Täiesti õige,” möönis Lii. “Nüüd on osad ümber vahetatud.”

“Kord Vestman all ja Piibeleht pääl, kord Vestman pääl ja Piibeleht all,” lausus Hannes.

“Ärge uskuge!” hüüdis Lii. “Kodanlikkudel suurustel on nüüd lõpp. Nemad enam peale ei tõuse. Nüüd on meie aeg.”

Hannes tõstis Liile imestava pilgu:

“Teie küll ei näe välja nagu proletariaadi eestvõitleja. Ja niipalju kui mul tol korral oli võimalus teid tundma õppida… mulle tundus, et teie huvid olid suunatud hoopis mujale.”

“Jah, siis oli muidugi kõik teist moodi,” oli Lii nõus, “aga sestsaadik kui ma Arno Valjandit tundma õppisin, olen ma põhjalikult muutunud.”

“Tõesti?” kahtles Hannes ja silmitses Lii uhiuut kostüümi. See oli kindlasti õmmeldud mõnes esmajärgulises rätsepatöökojas, kust Lii varemini vaevalt oli võimeline oma rõivastusesemeid tellima.

“Teie ometi teate, kes on Arno Valjand?” küsis Lii. “Või ei loe te üldse ajalehti?”

“Küllap ma ikka seda ka teen,” vastas Hannes. “Vähemalt niipalju on mul teada, et Arno Valjand kuulub uue valitsuse koosseisu.”

“Näete siis! Ja mina olen temaga abielus.”

“Soovin õnne!” oli kõik, mis üllatunud Hannes sai üle huulte. “Olete teie aga karjääri teinud!” lisas ta veidi aja pärast.

Lii naeratas õnnelikult. Ta oli korraga ülevoolavalt lahke ja armastusväärne:

“Ma võin teile ka koha soovitada. Mul tarvitseb ainult mehele ütelda. Meil on usaldatavaid inimesi tarvis.”

“Tänan,” vastas Hannes. “Aga mina ei sihi kõrgemale, kui ma olen. Mulle meeldib maalritöö ja selle kõrval jätkub mul aega ka kunstikoolis käimiseks. Pealegi ma ei tea, kui usaldatav ma olen.”

“Teie ema oli ju lihtne õmbleja – ma mäletan, te rääkisite mulle -, teie ise olete tööline, võime ütelda käsitööline, kuigi teil on gümnaasiumiharidus. Klikiajal te ei saanud kõrgemale, aga nüüd on ajad teised. Teie sotsiaalne päritolu on niisugune, et teil ei ole mingeid takistusi. Võite jõuda väga kaugele.”

“Minul puudub selles suhtes auahnus,” vastas Hannes. “Ma ei taha jõuda ei kõrgele ega kaugele. Tunnen peamiselt huvi maalikunsti vastu, kuigi olen sel alal ainult õpipoisi tasemel. Nii et suur tänu, aga …”

“Aga kui teil tuleb muidu raskusi, siis pöörduge ainult minu poole. Olen alati nõus teid aitama.” Lii võttis oma elegantsest käekotist tüki paberit, kritseldas sellele sealsamas oma aadressi ning ulatas Hannesele.

“Tänan,” ütles Hannes, kuigi ta ei osanud arvata, missuguses hädas ta peaks seltsimees Valjandi poole pöörduma.

“Kuidas teile meeldib minu kostüüm?” küsis Lii järsku. “See on täiesti uus.”

“Näeb selle järele välja,” vastas Hannes. “Ainult kas töörahva huvide eest võitleja abikaasal on sobiv nii silmapaistvalt elegantselt rõivastuda?”

“Ah, mis!” hüüdis Lii. “Midagi me peame selle tasuks saama, mis me varem oleme kannatanud!”

“Kannatanud…” mõtles Hannes, kes teadis, et Lii toona kõige rohkem kannatas selle pärast, et ei saanud käia kallites kohtades lõbutsemas, kui tuli tuju. Ta ei lausunud siiski sõnagi, kuigi pilkavaid küsimusi kipitas keelel. Oli aeg, kus vanasõna “Vaikimine on kuld” kehtis rohkem kui kunagi enne.

Nagu oleks Lii Hannese mõtteid mõistnud, ütles ta:

“See mõni elu oli, mis ma klikiajal elasin! Käisin tööl ja nälgisin, aga võlad ainult kasvasid! Nii harva, kui sai midagi lõbusat endale lubada!”

“Igal õhtul kallis restoranis süüa muidugi ei olnud võimalik,” vastas Hannes. “Aga nüüd saavad töölised ja kontoristid oma palga eest palju vähem kui siis. Ja ei olegi midagi saada, kauplused on kaupadest tühjad. Tööpäevgi on ju kontorites pikem kui oli varem.”

“Meil on oma eri kauplused,” seletas Lii, “ja seal on kõike külluses. Ja kui te teaksite, missugune korter on meil Tallinnas! Oo, te peate seda vaatama tulema! See on hoopis midagi muud kui mullu proua Andersoni tolmuses toas! Meil käivad väga tihti külalised ja ma võin süüa restoranis kas või igal õhtul, kui ma tahan.”

“Nii et tegelikult ei ole muud muutunud, kui et ainult uus ülemklass on tekkinud endise asemele,” lausus Hannes. “Küsimus seisab ainult selles, kellele kuulub võim ja raha ja ühes sellega maine heaolu. Kõik muu on ainult puru silma puistamine.”

“Aegamööda paraneb ka teiste elu,” vastas Lii, “aga see võtab aega.”

“Esialgu on elu muutunud palju vaesemaks ta tühjemaks kui see oli varem… kõigile, peale mõne üksiku erandi,” ütles Hannes. Ta pilk langes kahele mööduvale venelannale. Need olid kõhnad ja halvasti riides, nende ilme oli kurnatud ja nukker.

Aga Lii käitus, nagu ei oleks ta Hannese viimast lauset kuulnudki.

“Oo, sea on ju preili Luht, minu endine ülemus!” hüüdis ta, pistis Hannesele kinnastatud käe kähku pihku ja ruttas naerul sui pikakasvulist tugevat naist teretama, kes talle näis imestaval ilmel vastu vaatavat.

“Inimene jääb ikka endiseks,” mõtles Hannes, kui te Emajõe-äärset puiesteed mööda Vabadussilla poole läks. “Ikka samad tungid ja soovid valitsevad inimest. Teda ei saa ükski üleöö muuta.”

Ka kunstikoolis oli niisuguseid, keda teati olevat uuest korrast vaimustatud. Aleksander Viire, üks maaliklassi õpetajaid, oli nende hulgast. Ta oli hiljuti käinud Moskvas, aga seal oli ta arvatavasti näinud mõndagi, mis ta vaimustust oli jahutanud.

Mõne päeva eest, kui ta Kormetile ja Hannesele vaiksel Era tänaval vastu tuli, kasutas Kormet juhust ja esitas talle kui oma vanale sõbrale avameelse küsimuse:

“Ütle mulle nüüd kohe, otseselt ja õiglaselt, mis sa sellest progressiivsest kunstist arvad, mida sa Moskvas käies nägid?”

Viire vaatas küsimust kuuldes enese ümber nagu puuri aetud loom. kes otsib väljapääsu. Aga siis tõstis ta silmad Kormetile, vaatas sellele otse näkku ja ütles:

“Kui nad mind ka nii maalima sunnivad, siis… siis ma ei tea, mis ma teen!”

Järgmisel päeval kiitis Viire klassi ees nõukogude kunsti suuri saavutusi, ilma et ta kordagi oleks Hannese poole vaadanud. Hannesel oli selle pärast nii piinlik, et ka tema ei julgenud silmi õpetaja poole tõsta.

Ent see oli siiski õppetund, mida Hannes nii pea ei unustanud. Nagu välgu sähvatusel nägi ta ja mõistis, mida ta varem oli ainult aimanud.

See pidi olema eriline võim, mis sundis Viiret klassi ees kõnelema risti vastu oma tõelisele arvamisele. “Halastamatu” – see oli sõna, mida Hannes viimasel ajal nii palju oli kuulnud, aga alles nüüd ta hakkas aimama selle kohutavat mõtet.

Hannes peatus veidi aega Vabadussillal, kus oli teisigi jalutajaid peatunud, et nautida sügisese keskpäevapäikese valgust ja soojust.

Jõeäärne park õitses sügise pillavates värvides – punakuldsena, vaskpunasena, roostepruunina, helkjaskollasena. Hilju ja vaikselt langes aeg-ajalt veeäärsetelt haabadelt lehti. Kui kullavärvilisi litreid lendas neid läbi õhu ja poetus kas närtsivale rohule või sillerdavale veele.

Aga kuskilt sonduvast kaugusest kostis lakkamatu rataste ragin, mootorite urin: võõras sõjavägi oli teel. Vankrid veeresid, tankid roomlesid, sõdurite rautatud kontsad plaksusid sillutisekividel.

Hannesele tuli järsku Hennu haud meelde, kus ta ei olnud käinud kevadest saadik. Talle oli olnud vastumeelt Kormetit pühapäeviti üksi jätta, aga koos Kormetiga ei olnud tal mingit tahtmist oma poja hauale minna.

Muidugi oli ta tänulik saatusele, mis teda tema endise õpetajaga oli kokku viinud. Hannes pidi endale tunnistama, et ta sellelt kunstiveteraanilt oli õppinud rohkem kui kunstikoolis käimist. Ka kui isiklik sõber, kui innustaja ja õhutaja oli vana õpetaja talle asendamatu.

Kormetil oli väga põhjalik ülevaade mitmesugustest kunstivooludest, samuti kui erinevatest tehnilistest võtetest. Ta armastas õpetada ja ta oskas õpetada. Ta ei olnud asjata kogu oma eluajal joonistuseõpetaja olnud.

Muidugi oli tema kui õpetaja tase liiga kõrge gümnaasiumi jaoks, kus seda ainet sai käsitleda ainult pealiskaudselt. Hannese arvates ta oleks palju paremini sobinud õpetajaks kunstikooli. Kormet oli sinna kuuldavasti kunagi kandideerinudki, aga tema kandidatuur oli jäetud tähele panemata. Sellest solvunud, ei katsetanud ta enam kordagi gümnaasiumi joonistuseõpetaja kohalt kõrgemale pääseda. Aga nüüd, kui ta oli pensionil ja leidis, et ta elu kunstnikuna oli tühja jooksnud, oli ta õnnelik, et oli Hanneses endale leidnud õpihimulise ja andeka õpilase.

Hannesel oli töörikas ja õnnelik aasta seljataga. Esimene kord oma elus oli ta saanud suurema osa oma ajast pühendada kunstile, sellele ainukesele alale, mis talle pakkus rahuldust ja rõõmu.

Hannes oli joonistanud, sestsaadik kui ta mäletas, igale paberilehele, mis ta kuskilt oli kätte saanud. Joonistamine ei teinud talle raskusi, see oli juba tema kätes. Kui ta sai ennast kunstikoolis teistega võrrelda, ta märkas varsti, et keegi ei saanud temaga võistelda, kui oli tarvis asjade välist vormi edasi anda. Seda oli Kormet talle juba ammu ütelnud.

Aga Hannes ei olnud kunagi varem kasutanud õlivärve, ja sel alal oli tal tegemist mõnikord ülesaamatuina tunduvate raskustega.

Ta ei igatsenud midagi muud kui ainult maalida. Pintslite ja paleti juures võis ta unustada kõik muu.

Tungida enesesse, leida oma tee, anda teostele oma nägu, see oli raskem, kui Hannes oli kujutlenud. Aga võib-olla just see, et eesmärk oli nii kõrge ja kättesaamatu, oligi, mis vaimustas ja kiskus kaasa, sundis ikka uuesti alustama, kui püüded olid jooksnud ummikusse.

Kormet ütles, et see, millel oli tähtsus, oli temas eneses, aga mitte selles, mis ta nägi. Ka Hannes uskus, et tema tunnetusviisil ja teadvusel oli suur tähtsus tema maalimises.

Neil oli vahel Kormetiga ägedaid vaidlusi ja teisitimõistmisi, aga Hannes oli tänulik ja rõõmus vanamehe sõpruse üle. Kormet oli talle pakkunud isegi ainelist abi oma pajuki arvel, et Hannes võiks rohkem aega pühendada oma õpingutele, aga Hannes oli pakkumise tänades tagasi lükanud. Ometi oli tal olnud küllalt aega maalimiseks ja kunstikoolis käimiseks. Ainult vahetevahel oli ta endale võtnud maalritööd.

Hannesel olid väikesed nõuded ja vähe kulusid. Linda oli Alasaarelt saatnud toidupakke ja toa üür oli odav. Ta ei vajanud uusi riideid. Ta ei võtnud osa mingist seltskonnaelust, ei käinud isegi kinos. See oli niisugune elu, nagu ta oli endale igatsenud.

Nad armastasid koos Kormetiga teha pikki jalutuskäike. See oli ainuke lõbu, mida Hannes endale lubas. Pealegi ei olnud see ainult lõbu, vaid vahetu lüli tööst, millele ta täielikult oli andunud.

Neil jalutuskäigel kogus Hannes muljeid kujudest, joontest ja värvidest. Ta vajas neid, sest ta ei kasutanud oma töös modelle, vaid maalis enamasti mälu järgi, niisamuti kui ta oli joonistanud.

Hannes armastas vaadelda loodust niisamuti kui inimeste nägude ja kehade karakteristlikke jooni: nina, lauba ja lõua vormi, randmete liigutusi, silmade ilmet, huuli, mis äraandlikult paljastasid inimeste sisimat – meelelisust, ihnsust, loidust, karmust… Ta oli alati inimesi armastanud tähele panna, aga nüüd oskas ta nende välimusest rohkem välja lugeda kui varem. Ta ei teadnud, kas see oli Kormeti mõju või olid tema enese kogemused ta otsusvõimet küpsetanud.

“Hannes-poeg” kutsus vana õpetaja teda mõnikord. Ta oligi Kormetile nagu poeg, keda sel endal ei olnud. Kumbki Kormeti tütardest ei olnud kunagi huvi tundnud maalimise vastu.

Hannes omakorda tundis õrnust Kormeti suhtes, nagu oleks ta tema isa. Oma tõelist isa ta ei mäletanudki. See oli surnud, kui Hannes oli vaevalt aastane. Hannes oli alati selletõttu tundnud mingit kibeduse- ja tühjusetunnet. Eriti poisikeseeas, kui teised temavanused armastasid oma isadega kiidelda.

Hannes võis kõigest ja kõigist Kormetile vabalt kõnelda: oma emast, lapsepõlvest, Alasaarest, Lindast, vanaperenaisest, aga iialgi ei saanud ta temale kõnelda Kristist ega oma poja Hennu surmast. See oli midagi, mida ta kellelegi ei saanud kõnelda.

Mis arvaks Kormet temast, kui ta kõneleks, mis juhtus Valuka tulekahju ajal? Et ta oleks võinud oma poja päästa, aga et ta seda ei teinud pelgast argusest! Et Kristi ja Henn tema pärast said raskeid põletushaavu ja et Henn nendesse surigi. Niisugust ei saa kõnelda. See oli nagu must vari, mis Hannesega alati kaasas käis. See oli ka põhjuseks, miks ta Alasaarele tagasi ei läinud, kuigi Linda talle kevadel kirjutas ja teda kutsus.

Hannes teadis, et Kristi oli ikka veel Tartus. Ta oli teda mõned korrad tänaval näinud. Arvatavasti töötas ta ka nüüd veel haiglas, kuhu teda tööle võeti pärast seda, kui ta oma põletushaavadest oli paranenud.

Hannes oli ükskord jäänud peatuma, kui Kristi talle vastu tuli, et temaga kõnelda. Aga Kristi ilme oli olnud niisama kinnine ja eemaletõukav kui siis, kui ta teda viimati Rongatare õues nägi. Ta oli läinud Hannesest mööda, nagu ei märkakski ta, et Hannes tahtis temaga kõnelda. Vaevalt-vaevalt vastas ta teretusele ja pööras kohe pilgu kuidagi kramplikult kõrvale.

Viimane kord nägi ta Kristit südasuvel Toomemäel koos Joonas Pärtliga, kelle lameda näo üle vilksatas mingi vastik ja võidurõõmus irvitus, sel ajal kui ta Hannest üleolevalt pealaest ajaltallani takseeris.

“Mis on Kristil asja Johannes Pärtliga?” mõtles Hannes, kui ta sammus kalmistu värava poole.

Joonas Pärtel oli noorem kui Hannes, aga Kristist ta oli kindlasti mõni aasta vanem. Hannes, mäletas Joonast Laidaru ajast – kõige röögatum ja räpasem poisiklutt, keda ta kunagi on näinud. Ta isa oli joodik. Kõneldi, et see tegutses ka asjadega, mis päevavalgust ei kannatanud. Hannes mäletas teda hästi. Poeg on temalt pärinud oma laia näo, lihavad huuled ja jässaka kehaehituse.

Hannes oli sellest ajast saadik, kui ta Joonast koos Kristiga nägi, mitu korda püüdnud meelde tuletada, missugune oli Joona ema. Aga hoolimata sellest, et ta oma mälu hoolega pingutas, ei tulnud talle meelde, et ta kunagi oleks näinud vana Pärtli naist. Viimaks ta arvas end mäletavat, et Joonas Pärtlil ei olnudki ema ja et ta vahetevahel elas Aia tänavas oma isa õe, ühe kibestunud vanapiiga juures.

Ta nägi juba kaugelt, et keegi istus Hennu haua kõrval lihtsal seljatoeta pingil, mille ta sinna eelmisel suvel oli hankinud.

“See on Kristi,” mõtles ta ja aeglustas samme. Kuskilt tardunud valu tagant kiirgas esile mingi tume rõõm, mis heidutas ja üllatas ühtlasi.

Kristi oli samas tumedas mantlis, milles ta eelmisel sügisel oli Rongatarele tulnud. Mantli alt paistis mingi tuhmkollast värvi kleit. Tal oli kõrgekontsalised mustad kingad ja siidsukad, aga oli palja päi. Lopsakad pruunika helgiga juuksed raamisid ta kitsast nägu, mille nahk oli hele ja õrn. Ent ta ilme oli väsinud ja nukker.

Hannesel oli selles noores naises peaaegu võimatu ära tunda endist Kristit. See ei olnud enam too uje tütarlaps, keda ta oma pulmas esimest korda tähele pani, ega ka see päevitunud ja ülemeelik neitsik, kellega ta kord Rongatare kaevu juures oli naljatanud. Ent Kristi oli ikka veel ilus, kuid see oli tõsine, nukker, kahvatu, peaaegu eeterlik ilu.

Hannesele ilmumine pani Kristi hämmelduma. Ta tegi katset üles tõusta, et ehmunud silmad näisid otsivat kohta, kuhu end peita. Ent ta jäi siiski edasi istuma ja mingi alistuv abitus võttis maad ta veretuks valgunud näol. Ta huuled näisid kergelt habisevat, nagu oleks tal külm.

Nad istusid kõrvuti, ilma et nad teineteisega sõnagi oleksid kõnelnud.

“Meil ei ole teineteisele midagi ütelda,” mõtles Hannes. “Meil ei ole midagi ütelda,” mõtles Hannes. “Meil ei ole midagi ühist, me oleme kumbki käinud eri teid.”

Kui ei oleks olnud seda õnnetut Valuka tulekahju, oleks Hannes olnud endiselt Alasaare peremees ja Kristi oleks oma lapsega elanud Rongatares.

Muidugi oli Hannes just sellepärast tulnud Alasaarelt ära, et Kristiga abielluda. Aga kui nende poeg suri, leidis Kristi, et abiellumisel ei olnud mõtet. Ka Hannes oli viimase aasta jooksul selgusele jõudnud, et selle ei oleks olnud mõtet. Nii oli parem, sest kõigest hoolimata oli Linda Hannesele lähemal kui Kristi. Ta on mõnikord ennast sõidelnud selle pärast. “Kas ma ei ole muutunud majandusliku olukorra hindajaks?” on ta endalt küsinud. “Kui on valida kas Alasaare või Rongatare, siis võetakse muidugi esimene!”

Aga Hannes pidi enesele tunnistama, et ka nüüd, kui kõik oli pea peale pööratud, kui oli kasulikum olla Rongatarest kui Alasaarelt, ta siiski igatses Alasaarele, isegi rohkem kui varem. See aeg, mis ta Alasaarel oli elanud, oli teda köitnud nende inimeste ja selle koha külge. Ta oleks tahtnud olla nendega koos ka siis, kui neil saatuselt enam midagi head ei olnud loota.

Ent Kristi suhtumises oli midagi, mispärast Hannes kannatas, nagu ta kannatas kõige selle pärast, millega ta oli Kristile haiget teinud. Kristi oleks võinud vähemalt temaga kõnelda! Või vihkas ta Hannest nii, et ta ei tahtnud temaga isegi kõnelda?

Ilma et ta oma pead oleks liigutanud, pööras Hannes pilgu Kristi näole. See oli tuim ja enesessesüvenenud nagu alati, kui ta Hannest kohtas. Hannesele tegi see ilme valu, see süüdistas teda. Kas ta kunagi ei pääsenud sellest süütundest, mis temas ärkas Kristit kohates või temale mõeldes?

Järsku tõstis Kristi käe, et silmale langenud juuksesalka kõrvale tõrjuda. Midagi läigatas ta sõrmes.

“Ta on ju abielus,” märkas Hannes, “aga mina ei ole sellest midagi kuulnud!”

Kui Kristi tõusis, et minema hakata, läks Hannes temaga kaasa.

“Kas ma võin sind veidi maad saata?” küsis ta.

Kristi kehitas õlgu.

“Nii kuidas sa tahad,” ütles ta näilise ükskõiksusega.

“Kas sa oled abielus?” küsis Hannes, kui nad natuke aega olid kõrvuti kõndinud.

“Jah.”

“Joonas Pärtel?” küsis Hannes uuesti.

“Jah,” vastas Kristi jälle.

Jälle vaikisid mõlemad. Üks üleni musta rõivastatud naine tuli vastu, valged lilled käes. Järsk tuulehoog sahistas teeäärsetes kaskedes ja kollaseid lehti langes teele, just nende jalgade ette. Suured tulevärvi begooniad põlesid kalmukünkal kõrge halli risti ees.

Kui nad kalmistuväravast välja jõudsid, oli päike kadunud vaskpunase pilverünka varju. Õhk tundus jahedana, kui see teravate tuulepuhangutena lõi vastu nende õhetavaid põski.

Müüriäärse igivana kuuse otsas kraaksus üksik vares. Korraga vaikis ta. Nagu tuulepuhang lendas suur kaarnaparv vuhinal üle Kristi ja Hannese peade.

Hannes oli halvas tujus.

Mispärast oli Kristil nägu, nagu oleks tema ainult õhk? Mispärast ei kõnelnud ta temaga? Hannes ei tahtnud ju muud, kui et Kristi oleks sõbralik ta vastu. Kas tahtis ta eluaeg kanda viha?

Muidugi oli Hannes olnud ülekohtune. Aga ta oli ju kahetsenud! Ta oli Kristi pärast Alasaarelt ära tulnud, ta oli käinud teda haiglas vaatamas. Ta oli Hennu matnud ja maksis ka nüüd ja edaspidi ta haua korrashoiu eest. Kas ei võinud Kristi talle kordagi anda kätt ja ütelda, et ta on leppinud? Tal ei oleks seda tarvis üteldagi, aitaks, kui ta annaks käe. Ent Kristi kõndis ta kõrval ja vaatas otse edasi, nagu oleks ta unustanud, et keegi kõnnib ta kõrval.

Järsku tundis Hannes ka eneses tahet trotsida. Kui ta ei saa muidu Kristit kõnelema, siis võib-olla aitab solvamine.

“Miks just Joonas Pärtel?” küsis ta, ilma et oleks Kristi poole vaadanud. “Joonas Pärtel…” lisas ta midagi põlgliku alatooniga hääles.

“Aga miks mitte tema?” küsis Kristi vastu. Ei olnud kahtlust, et hääletoon oli terav, kuigi Kristi ka nüüd ei pööranud pilku Hannese poole.

“Ma ei tea temast muud, et ta oli kõige räpasem ja kasimatum uulitsapoiss Laidaru alevis. Ja ta isa oli varas…”

Verehoog lõi Kristile näkku. Ta jäi seisma ja pööras näo Hannese poole. Silmis välgatas. Aga järsku pöördus ta uuesti ja läks edasi, ilma et ta midagi oleks ütelnud.

Nad sammusid mööda kõrvalist teed linna poole. Tänav oli täis langenud lehti. Nõrk õhtupäike valgustas pilguks majaesiste puude kollaseid latvu ja kustus jälle. Akendes leekis purpurse taeva peegeldus.

“Kas sina arvad, et sina oled parem kui Joonas?” küsis Kristi järsku. Ta hääl värises erutusest ja allasurutud vihast.

“Ei, ma ei arva seda,” vastas Hannes ootamatult vaikselt. “Mul ei ole põhjust end pidada kellestki paremaks.”

“Muidugi pead sa end teistest paremaks! Sa oled alati end teistest paremaks pidanud!” hüüdis Kristi lõkendaval häälel. Ta palged punetasid ja silmad pildusid tuld.

“Ma ei tea… Ma ei ole seda tahtnud…” vastas Hannes.

“Ega sa muidu ei oleks Joonasse nii üleolevalt suhtunud! Sina võisid olla õnnelik, sest sul oli ema, kes sinu eest hoolitses, aga temal ei olnud.”

“Jah, ka mulle tuli meelde, et tal ei olnud ema,” vastas Hannes.

“Sina oskasid mind ainult solvata!” hüüdis Kristi. “Joonas ei ole seda kunagi teinud! Ta on tuhat korda parem kui sina!”

“Sul on õigus. Olen olnud rumal ja halb.”

“Siis kui sa said Alasaare peremeheks, sa arvasid, et sulle on kõik lubatud! Mis tähendas sulle üht vaest tüdruku solvata! Aga mulle… mulle see tähendas… kogu elu!”

“Ma olen seda kahetsenud. Sa ei tea, kuidas ma seda olen kahetsenud!” Hüüdis Hannes.

“Mis olin ma sulle? Kelleks sa mind pidasid?” hüüdis Kristi. “Ma vihkan iseennast, kui ma mõtlen, kui vääritu ma sinu meelest olin! Sel korral ma ei mõistnudki õieti, kui alandavalt sa minuga käitusid. Aga kui ma nüüd tagantjärele sellele mõtlen… siis see on nagu verihaav, mis kunagi ei sulgu… Salaja… teiste selja taga… metsas… et keegi ei näeks… Aga Joonas on mind tunnistanud omaks avalikult ja kõikide ees. Sina ei oska sellest aru saada, mis see ühele vaesele tüdrukule tähendab!”

“Muidugi saan ma aru,” vastas Hannes. “Ma saan aru, et sul on põhjust olla solvunud. Mul on väga kahju…”

“See on kapitalistliku korra needus,” ütles Kristi lühikese vaikimise järel, “et rikkad arvavad end võivat vaestega kõik teha, mis nad tahavad. Kapitalistliku korra ajal on ainult see inimene, kelle on raha. Vaesel ei ole au ega häbi, tundeid ega südant. Aga nüüd on õnneks see aeg mööda. Nüüd on uus korda ja nüüd on kõigil inimestel ühesugused õigused. Kõik võivad käia püstipäi ja olla uhked iseenesele, kas siis, kui nad on vaesed. Ükski peremees ei saa enam ära kasutada ühegi tüdruku vaesust, et teda alandada. Vaesus ei ole enam häbi.”

Kristi sõnad langesid tihedasti nagu raheterad Hannese kuulmenahkadele. Need lõid valusasti.

“Nüüd tasutakse kätte kõigile, kes on olnud alatud ja ülekohtused. Nüüd pääseb õiglus maksvusele. Igal inimesel on nüüdsest peale õigus elada ja keegi ei ole teisest rohkem eesõigustatud,” lõpetas Kristi, püüdmata varjata võidurõõmu oma hääles.

“Kuidas ta küll mind peab vihkama!” mõtles Hannes.

“Kas Joonas sulle nii on kõnelnud?” küsis ta, kui Kristi enam midagi ei lausunud. “Ma tean, et ta on nüüd kaasas.”

“Muidugi on Joonas kaasas uue ühiskonna loomisel,” vastas Kristi. “Kõigi vaevatute, koormatute ja allasurutute aeg on nüüd tulnud. Tahame olla vabad kapitalismi ikkest! Tahame olla üheväärsed, mitte alandatud ja allasurutud! Nüüd läheneb uus ja õnnelik aeg. Kuidagi vaba on hingata, kui ei ole neid, kes istuvad mammona otsas ja arvavad, et nemad üksi on inimesed!”

“Aga mina ei usu, et kommunism teeb inimesed õnnelikuks,” ütles Hannes. “Mina ei usu, et see kaotab ülekohtu maailmast. Kas sa oled kunagi mõtelnud, mis tähendab “halastamatu võitlus”, millest nüüd nii palju kõneldakse ja kirjutatakse?”

“See on ainult esialgu,” ütles Kristi. “Kõik ei saa aru selle korra hüvedest, nad töötavad vastu. Rikkad on oma varanduse küljes kinni, nad ei taha seda kaotada ja püüavad sellepärast kõik teha, et vana kord jääks.”

“Kas sa oled näinud palju õnnelikke nägusid venelaste hulgas, keda nüüd nii palju tänavail liigub?” küsis Hannes. “Aga nemad peaksid ju olema õnnelikud, nad on ju palju aastaid seda õnnestavat korda maitsnud. Mispärast näevad nad välja nii mahajäänud ja armetud? Miks on nad nii halvasti riides ja näivad alati tundvat hirmu? Nad kõik mõjuvad kuskilt metsakolkast tulnutena, kes esimest korda puutuvad kokku tsivilisatsiooniga. Tihti on nad ju koguni naeruväärsed. Kas sa ei ole kuulnud, mis neist kõneldakse? Käivad siit ostetud öösärkides ballidel ja varastavad poodidest, mis nad vähegi kätte saavad. Isegi ohvitserid varastavad. Kui neil seal kodus oleks kõike olnud külluses, siis nad oleksid olnud hoopis teissugused.”

“Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõtelnud,” vastas Kristi. “Aga sina oled muidugi kapitalistide poolt, sest sina oled ise kapitalist!”

“Mina… Ma olen ainult maalritööline,” ütles Hannes.

“Aga sa oled siiski Alasaare peremees. Vähemalt oled sa seda olnud.”

“Kas sina siis ei tea, et talu on kogu aja olnud Linda nimel? See oli juba testamendis maha tehtud. Alasaarelt ei kuulu midagi mulle.”

“Aga juba sinu ema kasvatas sind, nagu oleks ta olnud rikas. Sa olid alati riides nagu mõni saksalaps.”

“See oli minu ema hool ja mure. Ta oli tubli ja töökas. Oli selles midagi halba, et ta nii hästi oma lapse eest hoolitses? Nüüd hinnatakse ainult neid, kes närudes ja kaltsudes on käinud. Aga need on olnud ise saamatud ja laisad, ise süüdi selles, et neil paremini ei ole läinud. Kõik laisad ja nahavedajad arvavad, et nüüd on nende aeg tulnud.”

“Mina ei ole olnud ei laisk ega nahavedaja!” hüüdis Kristi.

“Ma ei ole ju sind mõtelnud,” vastas Hannes. “Aga neid on palju, kes seda on olnud. Kõik, kelle elu on kuidagi ebaõnnestunud, ei süüdista nüüd enam iseennast, vaid ainult endist korda. Ma tean, et ka Joonal on olnud raske. Tahab ta nüüd selle eest kätte maksta?”

“Kätte maksta?” hüüdis Kristi. “Mispärast kätte maksta? Ei ole tähtis muud kui uus õnnelik ühiskond!”

“Nii mõtled sina ja võib-olla veel mõni teine… idealist. Aga tegelikkus on hoopis muud. Vennalik armastus ja palav sõprus inimeste ja rahvaste vahel… eksisteerib ainult propagandakõnedes. Tegelikkus on halastamatu võitlus ei millegi muu kui ainult võimu pärast. Ma kardan, et sa ükskord valusasti selles pettud, millesse sa nüüd usud.”

“Ma ei usu seda,” oli Kristi enesele kindel.

Hannes vaikis. Ta mõistis, et mõttetu oli vaielda küsimuse üle, millest mõlemal oli nii erinev arvamine.

Nad olid majade vahelt välja jõudnud ja sammusid vaikides üle Vabadussilla.

Kristi vaatas enese ette maha, aga Hannes laskis pilgul libiseda üle terasheledalt läikiva jõe, mis hämuses kauguses uppus niitude sinkjasse auru. Helksinine taevas, läänes veel ehavalgusest roosa, pärlendas pea kohal tähtedest. Õhtune hämarus oli laskunud üle linna, kus aeglaselt süttisid tuled.

“Ma pöördun nüüd mööda Rüütlit koju,” ütles Hannes. “Ma ei tea, kuhu poole sinu tee viib?”

“Lähen otse üle Toomemäe,” vastas Kristi. “Ma elan nüüd seal kandis.” Ta ulatas vastu oma tavalist kommet Hannesele käe ja hakkas kiiresti minema. Aga kui Hannes tagasi vaatas, nägi ta, et Kristi seisis Laia tänava nurgal ja vaatas talle järele.

See oli kuidagi kummaline Hannese meelest: Kristi, kes alati oli nii eemaletõrjuv ja kinnine, vaatas ometi talle järele!

Veidi aja pärast hakkas Hannes aeglaselt edasi minema. Ta tundis järsku selgemini kui kunagi varem, kui üksi ja võõras ta oli selles linnas. Eriti nüüd, kui Kormetit ei olnud siin.

Kui kahju, et Kristi oli abiellunud Joonas Pärtliga ja sattunud selle mõju alla! Nüüd kui ta oli olnud Kristiga koos ja temaga kõnelnud, mõistis ta, et teda selle naisega oli siiski ühendanud midagi enamat kui kirg. Kristi saledas kehas, kitsas näos ja argades silmades oli midagi, mis Hannesele oli mõjunud juba siis, kui ta teda esimest korda nägi.

Tujutult, peaaegu nukralt vantsis Hannes oma korteri poole, kus teda keegi ei oodanud.

Ta oli elanud nagu askeet selle viimase aasta oma elust, ta oli omaks võtnud peaaegu patukahetseja range eluviisi. Kas johtus see mingist tumedast atavistlikust soovist lunastada oma eksimusi? Kas oli ka tema üks neist, kes otsib oma süümele rahuldust keeldumises?

Ent ta oli kogu aja olnud rahul, isegi õnnelik. Teda olid peamiselt huvitanud ja sidunud ainult maalimisega seoses olevad probleemid. See oli teda takistanud isegi rahutust tundmast kõige selle uue ees, mis teda ümbritses.

Ammu enam ei olnud ta tundnud seda käärimist veres, mis teda nüüd haaras, kui ta pärast Kristiga kohtamist läbi kesklinna rahvarikaste tänavate kõndis. Kristi käe puudutusest oli mingi elektriline pinge jäänud ta peopessa, mis sealt levis liikmetesse, musklitesse, närvidesse…

“Lollus,” ütles Hannes iseenesele ja püüdis oma tähelepanu koondada valguse ja varju refleksidele, nägude jõele, mis talle lakkamatult vastu voolas. Ta oli viimasel aastal harjutanud oma tahet, mis aitas tal ka meelelisi erutusi transformeerida loominguliseks tööks.

Ta pidi maalima, see aitas teda üle ja lahti kõigest, mis teda piinas.

****

Orto, 1962

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: