Posted by: libarebane | 17/01/2016

“Mehed ja mered”- Arnold Sepp

IMG_0001-w1200-h1000Autor: Arnold Sepp

Eessõna

Käesolev kirjapanek ei taotle erilist kõrgestiililist forsseeringut. See ei taha kuidagipidi ka kujuneda mustkaptenlikus piraadilooks.

On pajatatud vaid eesti meeste heitlustest meredega, troopiliste tormidega, tuuletute kuumuseleitsakutega, väsimusega ning unega. On kirjutatud nende eesti kalurite-hännakupüüdjate (Hännak – väike merivähk, garneel, lad. k. crangon vulgaris, ing. k. shrimp.) vaheldusrikkast tööst, kes Mehhiko üliavaral lahel ja Kariibi mere rajoonides rühmavad üksikpaatides või sini-must-valgeid värve kandvasse eesti kalandusühingu “Estotexi” püügilaevastikku koondunult.

Aga see kirjapanek haarab ka kõigi teiste kalurite mõtteid, tunglusi ja tegevust, nende pürgimusi ja maailmavaatelisi suhtumisi vabadel randadel ja vabadel meredel. Ta kajastab nende rahutute hingede kohati otse revolutsioonilisi ja teinekord ka üsna kentsakaid pulbitsemisi ja kummalisi otsinguid.

Ükski raamatus esinev tegelane ei ole tõsielust võetud. Aga elavate ja heitlevate meeste lähemaid või siis ka kaugemaid verevendi ning mõttekaaslasi leidub siin küll. Nende võitlemised on püütud anda liialdusteta.

Eesti hännakuküttidele, eesotsas aga Valter Rull´ile, kes mitte üksnes ei juhtinud ühe pisikestest moodsa aja “viikingipaatidest” Rootsist Uuele Kontindendile Florida randa, vaid kes siin lõunas aastaid avastas ja edasi avastab uusi randu ja meresid nii endale kui ka mulle, olgu need read pühendatud.

Spanish Cay´l, Bahama saarestikus 1956-57

Autor

****

Tantsisklevad Jõulupuud

  1. Põhjatäht

Käed üle õlgade ristamisi kukla taha peaaluseks tõstetud, lesis Jaan Põlla selili jääruumi luukidele pingule tõmmatud niiskel, soolast krobelisel presendil ja vaatas hüplevaid tähti, mis sametmustas taevas sirasid sumeda kirgusega.

Raudne laev vedas noota läbi mere, mis täna oli süngelt pime, nagu ta vahel armastab tusatseda kuupaistetuil öil siin kahekümne viienda ja kahekümne neljanda laiuskraadi vahel.

Tuul oli paisunud rahutuks, puhudes muutliku tugevusega iilidena loodest, kord taakluse vantides ja köites unnates, samas uuesti vaibudes – visalt ja jonnakalt, otsekui hingetõmbamiseks, uueks ja jõulisemaks hoovõtuks. Öine ulgumeri seadis ennast tugevamale lainetusele.

Kuigi polnud veel suisa maru ennustavaid lühikesi, murdvaid eellaineid, muutus laeva rullamine rahutuks. Sellase perutamises oli noodavedu ebamugav ja loomuse puhastamine väsitav.

Kogu pikkuses väljasirutatud keha nautis puhkust; kauasest küürus istumisest madalal pingikesel olid luud-liikmed puised ja kanged.

Üksteise järele hakkasid hännakupaadid võtma koosi sadama või saartetaguste varjulisemate kurmude (Varjurikas lahesopp) poole.

Mõtted uitasid kõvalt asemelt üles tähtede tikandusse, mis vastavalt iilide tujukusele hüples vahelduvas amplituudis, pendeldades kord tugevasti kurale, samas juba kaardudes hüvakule. Linnutee õõtsuv helendus ja zodiaagi hõõgus muutus piimjamaks – hommik ei võinud enam kaugel olla.

Madalal ja kummuli asetses Suur Vanker, kõrgele üle kesktaeva oli jõudnud uhkeldav Orion oma Koodi ja Rehaga; otse ta kannul säras Orjatäht – aga nendest libises Jaan Põlla vaade üle. Mehe mõtete rada kulges edasi ja otsis Põhjatähte, mis seisis siin koguni madalal ja oli üsna tuhmunult roostene horisondilt tõusvas aoeelses huumas. Teda tuli laotusest hoolega otsida – aga just Põhjanaela otsida armastas Jaan Põlla, otsida ja siis kaua üksisilmi vahtida. Seda mitte ainult roidununa jahedal märjal luugipresendil lamades, vaid ka öisel vahikorral olles, roolis koos hoides. Kui kompassitulukese vubisev, vaskkollakalt hõõguv valguselaik väsitas silmi ning mere hingus kahel pool pardaid uinutas, asus poolpiluli silmade pilk taas otsima Põhjatähte. See oli kujunenud talle sisemiseks vajaduseks nende aegade kestel, mil ta ristles siin lõunamerede vetel. Põhjatäht osutus nagu kaugeks sõbraks või koguni veresugulaseks, kes alles siis saab õige südamelähedaseks, kui kohtad teda mälestustes sorides, elades pikemat aega võhivõõraste, mõttelaadilt ja maailmavaateilt põhjalikult erinevate inimeste hulgas.

Ja praegugi oli Põhjatäht talaks Jaan Põlla mäestuste sillas, mis kulges olevikust kaugele seljataha jäänud aega ning maailma, mis tundus talle kord nii igapäevasena, nii vähepakkuvalt igavana.

2. Siiru-viiruline saatus

Pulbitsevale noorusele on kodu tundunud alati liiga igapäevasena ning igavana. Selles polnud midagi eriskummalist, et Jaan Põllagi poisikesepõlves oli põdenud rahutust, mis kasvas kiiresti tungluseks umbmääraste, üksnes aimatavate kauguste suunas. Seikluskihk pani teda unistama meremehe karjäärist: uitamistest võõrastes maades, lõunakaarte marude ning ohtude uljast võitmisest. Oli isegi julgenud oma unistustest kõnelda vanematele ja need olid ta esimese hooga välja naernud. Tuli ta aga juba reaalsemate kavadega ning kõneles merest tõsisema ilmega, muutusid tõsisemaks ka isa-ema ilmed ning poisi südamesoovide kõrge ja kauge lend pidurdati järsult.

Vanemad olid ka need, kes piiratud ainelistest võimalustest hoolimata aastaid hiljemini ta oste surusid ülikooli – auks ja uhkuseks perekonnale. Teises järjekorras ka selleks, et advokaadi või kohtuhärra kaudu tuleks haljam elujärg majja. Tal ei jäänudki muud üle kui õppida õigusteadust, sest seal sai eksameid sooritada ka õpingutega rööbiti töötades ja tudengieluks vajalikku raha teenides. Huvi õigusteaduse vastu puudus tal absoluutselt. Oli koguni teine huvi, mis võimaldaski talle meeliköitva töö ning teenistuse: tänu oma muusikalisele andele oli ta tantsuorkestrites otsitud pillimeheks ning rõõmsad, sujuvad helid tulid talle sada ja enamgi korda südamele lähemale kui purukuiv juristika oma paragrahvide ning koodeksitega.

Ja kui ta enda lõpuks ülikoolist läbi vedas, siis oli see ikkagi enam jonn kui respekt vanemate soovide suhtes. Ta sitke tahtejõud ei lubanud naljalt pooleli jätta midagi, mis kord juba ette võetud.

Just siis, kui Põlla diplomeeritud õigusteadlasena esmakordselt tänavat pidi jalutas, sai talle selgeks, et nüüd ei olnud ta ei üht ega teist. Juba pelgast huvipuudusest asja vastu osutus ta väga viletsaks juristiks – ja muusikas oli ta rada kulgenud juhuslikult ning pinnapealselt. Üsna varjatud südamesopis ta aimas veel kutsumust märksa tõsisema heliloomingu ja vastava interpretatsiooni suunas. Nüüd oli ta aga juba rutiini ajel jäänud klaveriklimberdajaks ja viiulivingutajaks – sedamööda kuidas nõudis ühe või teise tantsuorkestri koosseis, kus oli teeninud igaõhtust leiba selleks, et oleks päeva võimalik rassida paragrahvidega, professoritega, eksamitega. Lootus muusikaga loorberiteni jõuda hajus lõplikult, kuna ta võimed siin ei küündinud virtuoosi nõudliku tasemeni, – seda ütles talle küllalt selgesti kaineks jäänud enesekriitika.

Mõni pessimist oleks ennast kahes säärases poolikus olemuses leides laskunud nördimusse, kuid Jaan Põlla oli siingi teisest materjalist. Ennekõike osutus ta liiga kaugele boheemlaslikku muretusse libisenuks, selleks et tegelda resigneeruvate mõtetega. Ta lihtsalt lõi käega ja laskis elul minna nii, nagu see ilma peamurdmise vaevata läks. Ema, see peamine määraja, sundija ja suunaja, suri ta ülikooli lõppsemestril. Isaga oli juba kergem toime tulla. Nii jäi ülikoolidiplom tolmuma ja Jaan Põlla pühendas ennast jagamatult lustakatele pillidele ja lõbusatele lugudele.

Lapsepõlves rangelt vaoshoitud seikluskihk murdis taas esile.

Merikuna alustada – selleks tundus ta juba liiga eakana ja akadeemiku diplomiga ka kuidagi kõrvalesuunatuna.

Ka seikluste kujutluspildid olid aastatega muutunud. Mõne neegripealikuga kuskil eksootilistel randadel kembelda – see kõlas liiga poisikeslikult.

Muusika avas talle tee estraadikunstnike ringidesse, kuna ta astus ja kiiresti sulas teatri orkestrisse.

Paari aastaga oli selge, et kohtukoridoride sumbunud õhk jääb temast jäädavalt hingamata. Ja et jäävad igavesti matkamata ka kauged rannad.

Sellaseks ühepäevainimeseks, muretuks ja lõbusaks trallitajaks, oli Jaan Põlla kujunenud kodumaa kurva saatuse esimeste häirete saabudes.

Bolshevismi invasioon Peipsi tagant oleks võinud olla äärmiselt soodsaks tuuleks Jaan Põlla purjedele, kuna ta omas kõik eelised hiilgavaks karjääriks selles räpases keerises. Tal oli otse kadestamisväärne “sotsiaalne päritolu”, kuna taat rühmas kogu oma eluaja lihtsa provintsijaama rööpmeseadjana ja alles vastu pensionile pääsemist tõusis vanema depootöölise seisusesse, millel oli koguni juures mingit “stahhaanovluse” hõngu. Edasi oli Jaan Põlla ikkagi akadeemiline isiksus, kes oleks ainsa suleliigutusega või sõnamulinaga võinud ennast kuulutada proletariaadi eestvõitlejaks sel käegakatsutaval põhjendusel, et tema maailmavaateline süüme keelas õigusevaagijana kaasatöötamise “kodanliku kliki” võimupäevil. Lõpuks oli ta koguni veel kunstnik – ja “Nõukogude maal on kunstnikel tohutud väljavaated ning tulevik”, nagu kuulutas üks paljuleierdatud loosung. Lõbus, trallitav iseloom oli ta teinud igaühe sõbraks ning kambameheks, nii et Jaan Põllal ei olnud ühtki pealekaebajat, ainukestki hauakaevajat sel murdelisel ajastul.

Talle anti uute võimutsejate poolt üliselgesti mõista, et temasarnaseid mehi on “uues sotsialistlikus ühiskonnas” hädasti vaja, et teatridirektori või mõne kunstikomissari positsioon oleks talle enam kui sobiv – kui ta ainult üsna veidi kaasa aitaks ja laulaks kiitust “suurele isakesele” ning tunnustaks maailmarevolutsiooni äärmist vajalikkust.

Aga just seda ei teinud Jaan Põlla. Talle endalegi üllatuseks selgus, et polnudki “äpardunud jurist” ja lullitaja pillimees nii kergemeelne, nagu ehk oletada võis. Tema näilise pealiskaudsuse ürbist koorus järsku välja veendunud patrioot. Sama sitkus, mis teda ülikoolist läbi surus, kandis teda sirgjooneliselt edasi ka petlikes ahvatlusis ja toredais lubadusis.

Samal ajal oli ta ka küllalt kaval, et mitte peaga vastu seina joosta.

Oli ju teada, et uued võimumehed pidasid teraselt silmas igaüht, keda nad oma leeri hüüdsid, kuid kelle kõrvad seesugustele kutsetele kurdiks jäid. Miks sa meiega kaasa ei tule? Oli küsimus, mida päriti tollal üsna sageli; ning sinna manu kumises hoiatav “Kes pole meie poolt, see on meie vastu!” Aga Põllal oli üks tänuväärne kaasavara “kodanlikust klikiajast”, mis võimaldas laveerimist: boheemluse hea vaim, mis üha enam ja enam teda vallutas ja paljudele otsitud sõbraks ning kaaslaseks vestas. Ja kui toimus murranguline ümbersünd, kus Põlla hea patrioodina enam sugugi trallitajana tulevikku ei vaadanud – siis mängis ta nüüd eriomast lullitaja osa edasi. Ta oli usutav näitleja kurva aja estraadil ja sellisena õnnestuski mehel esimese punase aasta kollitustest läbi libiseda ning pääseda mitmestki ähvardavast haardest.

Ainult selle aasta lõpu eel, mil kommunistide peakantsidest hakati vihasemalt ründama kõiki põiklejaid, puges temagi põranda alla. Poetas end ühest paigast teise, koosi vaistuliselt lõunasse hoides, kuni ilmuski päevavalgele kuskil Mulgimaa kandis. Liitus otsekohe sakslaste ja eestlaste ühisvõitlejate ridadesse ja heitles punastega Kesk-Eesti rindejoonel.

Jaan Põlla ei teinud kärjääri ka sakslaste viibides maal.

Punase aasta ängistavas surves oli tema rahvuslik hoiak kristalliseerunud niivõrd, et sellest piisas jaksu ka uues olukorras. Põranda alla pugedes oli Põlla kokku puutunud äärmisest rahvuslusest kantud vooludega ning rea isiksustega, kes patriootilistes tunnetes olid resoluutsed. Samal ajal, kui eesti ja saksa rindevõitlejad heitlesid idas elu ja surma peale, takerdus rindetagune poliitika üha enam ja enam ning hakkas paistma kaugelt vähemtõotavamana kui see iseseisvuslastele algul ehk tunduski. Paljud silmad pöördusid põhja poole ning Soomest sosistati kui tõsieestlastele õigest tandrest.

Ja Soomel oli Jaan Põlla suhtes maagiline võlu.

Seal ta oli käinud mitmel-setmel korral. Sinna jäi tema elu ainus tõsisem südamelugu. See algas teatris, kus Lena Rintala võõrusetendust andis. Põlla tutvus tolle rahvusvaheliselt kuulsa soome tantsijatariga algas juhuslikult lavataguses miljöös. Aga see kujunes üsna kiiresti kiindumuseks – seda enam et tolles väikeses tantsijataris peale karge karjala vere voolas veel kauge oriendi kergestisüttivat lõõma. Ning Põllalegi oli see esimene tulekahju südames, mis neid seal Soome pinnal – nüüd Soomelt röövitud Karjala Kannasel – korduvalt kokku viis.

See oli algtõukeks, miks Jaan Põlla kõrvad ja südame taas Soome nimele pärani avas.

Aga seal polnud mitte ainult südamelähedaseks saanud tüdruk. Seal heitlesid ka tarmukad mehed. Võitlesid vabaduses, enam-vähem iseoma peremeestena. Ja vabaduse ning peremehe omandiõiguse eest tahtis võidelda ka tema.

Sääraste kahekordsete tunnete ajel liitus Jaan Põlla nende noortega, kes sakslaste päevil nägid oma lahingutannert Soomes ja suundusid põhja poole.

Ent just see paat, milles tema purjetas, pidi olema üks neist, mis sattus sakslaste rannakaitse püünisesse.

Tulemus oli, et Jaan Põllast sai rahvuslik märter.

Tema märtripõlv ei kestnud siiski kuigi kaua. Omaaegne kirjavhetus tantsijatariga tuli eeluurimisel talle kasuks; retke Soome ei tõlgitsetud mitte sedavõrd kui rahvuslikel motiividel toimunud kui just romantilisest tuhinast õhutatut ja paari nädala pärast õnnestuski Jaan Põllal vanglast pääseda. Kuna ta valdas laitmatult saksa keelt, oskas mees osava suuga ennast germaanlaste silmis lõplikult rehabiliteerida.

Tollel Soome-seiklusel oli aga kaugeleulatuv tulemus: see pani Jaan Põlla rahutu vere taas keema. Ta kibeles igast hingesopist, oli küps aktiivsena keset iga üritust seisma. Ning võimalusi oli sellal lausa valida.

Sündmuste dramaatilisemasse kulmineerimispunkti jõudes – punase laviini tagasivalgumisel kodumaale 1944. aastal – kõhkles ta kahe peamise võimaluse vahel: kas liituda meestega, kes otsustasid kindlalt jääda kodumaa kamarate metsavõitlejaiks, või siis kasutada teisele poole vesi põgenemise võimalusi. Siis aga ütles otsustava sõna see sissesündinud kihk kaugete randade järele, mis nagu äratati lühikesest, õnnetult lõppenud retkest Soome lahel. Viimsel minutil õnnestus tal mandrilt Saaremaale pääseda, olles liitunud väikses salgaga, kelle eesmärgiks oli Soome, mitte kahtlaselt kõikuv Saksamaa.

Kuski Kihelkonna ranniku lähedal tekkis aga taandumisel demoraliseerunud sõdurite vastuhakk, millesse segati ka tsiviilisikuid. Tulemuseks oli, et saksa välipolitsei rangelt kontrollis kõiki põgenikke ja nende sõidukeid. Ja kuna nende veoautos ühel endisel konstaablil juhtus vöö vahel olema kaigasgranaat, oli sellest küllalt, et neid kõiki areteerida ning sundkorras Kuressaarde toimetada.

Juba ülejärgmisel udusel hommikul topiti nad Saksamaale suunduvale evakueeritavate laevale.

Juhuslikult kohtas Põlla pardal mõningaid kaasorkestrante, ja kuna viimastel oli ohtrasti kaasas mitut liiki peenemaid viinu, siis loorus kurb jumalagajätt kodumaaga tuleviku suhtes lootusrikkasse uima.

Gdynia sadamalinn korraks nagu vilksatas selles kuraasikas viinajauras; pohmelus hakkas lahtuma alles ametlikus sõjapõgenike laagris Brandenburgis – üsna tükk maad teisel pool Berliini.

Siitpeale kulges Põlla rada äärmiselt siiru-viirulisena, nagu ta kulges tollal tuhandeil saatuskaaslasil.

Brandenburgist põikles ta üsna peagi omavoliliselt Berliini – Saksamaa pealinna tundis ta kaunis hästi rahulikest aegadest. Nüüd polnud aga mõteldagi siin varemete vahel lullitamistele või pisiseiklustele. Sattus juba teisel-kolmandal päeval tööameti küüsi, kes surus Põlla kui idapõgeniku armutult lihtsaks tööliseks kraanale, millega püüti koristada purukspommitatud hoonete rususid. Meeleolud olid aga säärased, kus igasugune töö tundus mõttetusena. Pealegi kibeles ja kiheles võõrale maale paisatud põgeniku veri uute avantüüride suunas. Nii jättis Põlla kraana varsti kus seda ja teist ning kasutades segadust ühel järjekordsel pommitamisel, hüppas loata mingisse sõjalisteks ülesanneteks määratud rongi, mis asus kihutama põiki üle Saksamaa edelasse.

Sügaval lõunas nabiti ta une pealt kinni. Jälle ütles tööamet oma sõna ja endisest muusikamehest ja kraanatöölisest sai juustuvabriku õpipoiss Allgäus, Lõuna-Saksamaa piimanduskeskuses. Siin elati ikka veel võidulootuste tähe all ja usuti surmkindlalt, et “uued relvad” pööravad peagi ning üheainsa ropsuga selle jälle heaks, mis vahepeal ehk ongi veidi viltu läinud.

Aga Jaan Põllale oli juba päris selge, et Suur-Saksamaaga on asjad kogunisti kummuli minemas, mispärast ta põgenes juustuvabrikustki.

Järgnesid uitamised Bodeni järve kallasmail, Bregenzis ja Lindaus. Kui sattus Pfänderi lumerohkele harjale ning nägi enda ees rõõmsa päikese helenduses Helveetsia mägesid – sai sõjast puutumata Wilhelm Telli maa temagi eesmärgiks.

Kuid plaanitustest ei saanud ta siin kaugemale. Põikles ja puges, ronis ja hiilis edasi, kuni saabus lõpuks ometi see igatsuste hetk, mil Põlla laskis rinde üle Wangenis.

Hõisates astus ta prantslaste trikoloori alla.

Kuid tema demokraatlikud tõekspidamised said valusa kabjahoobi. Juba esimeste vabadustundide vaimustusse lõikas vahedalt valus ootamatus: prantslased vabastasid venelastest sõjavangid ja see kõnts pääses laialt laabendama Euroopa soliidses südames. Lääne-kultuuri ja selle ajaloo kuulsusrikkamad kandjad ning kujundajad – prantslased – rippusid oma võiduvaimustuse uimas südamesoojas kaisutuses sama läänekultuuri ignorantidega; peen “noblesse oblige” sõtkuti punaste kaltsupundarde poolt porri.

See ajaloo kurva lavastuse tragikoomilisem stseen oli sedavõrd jõhker Jaan Põllale, et ta otsustas silmapilk Prantsuse tsoonist lahkuda.

Ulmi kaudu tuli ta Ameerika Ühendriikide okupatsioonialale.

3. “Stars and Stripes”

Tuli nüüd juba ettevaatlikumana, valmis uuteks pettumusteks.

Tõsi – ka siin poputati punaseid kui lahingute liitlasi. Ent säärasesse ekstaasi nagu prantslased ei laskunud ameeriklased ometi mitte. Vähemalt mittevenelasest põgenik võis lootma hakata, et ta seljatagune pole päris kaitsetu.

Jaan Põllagi tuju hakkas taas tõusma. Eriti kui sattus eestlaste suurlaagrisse Geislingenis, kus ta närveldavalt rahutu iseloom sai lepituseks haarata paljude organisatsioonide tegevusest. Siin kujunes ka ulatuslik teatriansambl, mille orkestris tema kui vana pillimees oli teretulnud.

Läksid mõned aastad, kui pääsesid kuuldvele esimesed kuulujutud emigratsioonivõimalustest.

Põlla rahutu vaim trügis siingi agaramini teistest. Tema taskusse sigines kiiresti Austraalia viisa, ja kuna ta toimis siin õige mitmel rindel korraga, paar nädalat hiljemini lisaks ka luba Argentiinasse rändamiseks. Keset kõhklemist, kumba teed minna, sai teatavaks, et Ameerika Ühendriigid avavad väravad kodutuile. Õnneks kohtas Jaan Põlla laagris vanemat diplomaati, kelle olid välismaade suhtes omad teadmised ja kogemused. Nad vaagisid siis tuleviku teid mitmekesi ja jõudsid lõpuks otsusele, et Ühendriigid on need kõige kindlamad. Austraalia asus liiga lähedal alatikäärivale punakale hiina massile ning Argentiina – kuigi seal tol momendil oli kord ja kindlus majas – kuulus ometi lõuna-ameerika temperamendi hemisfääri, kus mässud olid päris enesestmõistetavad asjad ja kus valitsusi kukutati kiiresti ning kergel käel. Kord juba otsuse langetanud, sai Jaan Põllast üks innukaimaid Ameerika Ühendriigesse emigreerujaid.

Mitme katse järele õnnestuski tal sealt ihaldatud maalt avastada üks üsna kauge sugulane, kelle vahetalitusel ja vastutusel ta oli laagris esimeste hulgas, kes purjetasid Vabadussamba suunas.

Jaan Põlla polnud Uude Maailma siirdudes neid tüüpilisi eksaltatsiooni põdevaid emigrante, kes ookeanil unistavad roosilisest tulevikust. Kujutelm, et seal dollarid kasvavad puu otsas, jäi temast kaugele. Liiga palju pettumusi oli viimastel aegadel teda kainestanud.

Üks väike tugipunkt tal siiski oli, kust kavatses alustada. Nimelt muusika.

Pillid pidid teda kord jälle edasi aitama.

Ent ometi tuli ka siin tagasilöök.

Kõik need arvutud vahepealsed heitlused olid Jaan Põlla karastanud paindumatuks individualistiks. Samuti nagu temas oma ajal tõusis intuitiivne protest kommunistlike ideoloogiate suhtes, samuti tõusis nüüd temas midagi analoogilist trotsima ja protesteerima selle maitse vastu, mis muusika suhtes näis keskmise läbilõikega ameeriklase juures domineerivat. Juba pärast esimesi katsetusi selgus talle, et Vana Maailma ja Ameerika interpretatsioon on põhjalikult lahkusuunduv. Tema, kes armastas oma pilliga sulada valsilikult mahedasse meloodiaansamblisse, leidis ameerikalikus läbilõikemuusikas pillide orgiat, ansamblist väljapüüdmist, dissonantsidega zhongleerimist ja sünkooide akrobaatikat. Põlla ei olnud siin pädev; ta ei suutnud säärast kriiskamist oma tõrksas individualismis taludagi.

Kõrgemaks lennuks tõesti hea muusika suunas osutusid aga ta tiivad nõrgaks.

Nii seisis Jaan Põlla ühel ilusal päeval üsna mõrkja ilmega lörrilööduna Ameerika pinnal.

Keel oli võõras, muusika oli võõras, inimesed veelgi võõramad.

Töökohata ja dollarita säärases olukorras seista oli päris kõhe.

Kuid osutus õigeks see vana tõde, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem.

Juhuslikult kohtas ta New Yorgi eestlaste tares ühelt poolt manitsusi ja teiselt poolt õpetusi kuuldes saarlast, kellega nad koos Kuressaarest olid purjetanud – ja ka purjutanud – Brandenburgi laagrisse. Too lihtne Atla ranna kalur oli ennekõike sellepärast meelde jäänud, et ta tollal põgenikelaeva pardal seltsis nende muusikutest salgaga kui omaette virtuoos tavalisel suupillil. Sinna Süda-Saksamaa lutikaterohkesse laagrisse oli suupillimees temast jäänudki – ja nüüd viisid nende elurajad taas kokku.

Atla mees Ants Pint kõneles suure südikusega oma vastsest elukutsest all lõunas – hännakupüügist.

Tegelikult polnudki see elukutse saarlasele ei tea kui uudne, sest hännakupüük pole muud midagi kui kaluri töö. Aga säärast väikest satikat, nagu on too pisikene vähiline, polnud saarlane ometi varemini püüdnud ega olnud ta osanud undki näha, et kord angerjate, lõhede ja ahvenate asemel peab kaugel lõunamerede kurus jahti säärastele sõrmepikkustele, pooleldi läbipaistvatele homaaridel.

– Aga see on raha, puhas selge raha – ning too pole nali mette! Atla mees oma tööst ja tegevusest vaimustusega pajatades. – See on kullaauk, just!

Ning siis vedas ta jälleleitud muusikamehe nööpipidi kuskile kõrvalisemasse nurka ning kõneles tervest sellest uuest üritusest juba asjalikumalt ning kainemalt.

Hännak – mille põhjamerede palju armetumat ning tillemat suguseltslast nad Atla rannkul olevat põlastavalt kutsunud merekilgiks – oli “liha, puhas liha, mis ronib seal all lõunas mööda merepõhja liiva ning otsib ning ootab noota!” Neid oli tohutute parvedena ilmunud Florida idarannikule, eriti aga just sinna poolsaare lõunatippu, kus asub pikas saarterodus see viimastest viimane saar Key West samanimelise linnakesega. Siin pidavat seda müstilist hännakut mere põhjas olema koguni nii palju, et “tuuker seisab kaelani nende sees ega saa enam ei edasi ega üles”. Hännakupaate on aga veel vähe ja selletõttu tolle vähja hind püsib uskumatult kõrgel – “ameeriklane, narr, ajab ju endale igatsorti satikaid kahe peoga näost sisse ja ei küsi hinnast mette – mida kallim, seda kindlam minek!” kinnitas Pint. Mitu-segu suguvenda on juba haaranud härjal otse sarvist ja veavad all lõunas hännakupüügiga raha nagu roobiga kokku. Terve rida eesti mehi olevat asjast huvitatud ja tema tulnudki sellepärast siia New Yorki, et üht sõpra, kes vaevab ennast skallopite – delikaatsete kammkarplaste – püügiga külmas vees ning pahas kliimas, kaasa viia alla lõunasse. Aga sellel sõbral olevat naine hea rahapatakaga “mängus” ega taha “seda sehvti pooleli jätta”, nii et mis muud kui tulgu tema, Jaan Põlla! Oma keelt kõnelevaid mehi on all hädasti vaja ja või siis “suur raha” temalgi mööda külge maha jookseb.

– Ei see jookse mette! kinnitas Jaan Põlla naerdes ja saarlase tooni matkides. – Just praegu ei jookse mette maha!

Ta tegi küll nalja, sest esimese hooga osutus liiga peadpööritavaks metamorfoosiks kujutleda äpardunud akadeemikut ning jännijäänud muusikut lõunamerede vähikütina, aga pärast mõningaid uusi napse “vanas kodumaa ja stiilis ja vaimus” hakkas naljast tõsi saama. Esijoones oli ju enamgi kui tõik see, et Jaan Põlla vajas tööd ja leiba. Ta polnud oma põhiliselt iseloomult ei kõhkleja ega ka argpüks. Juba Ameerikasse tulles oli endale sugereerinud, et ei põlga ära ükskõik millist tööd, et alustab ükskõik kust ja millega. Nüüd pakutigi talle üks säärane võimalus. Ja kuigi saarlane nende “kodumaa stiilis ja vaimus” võetud napside ajel ehk natuke vaimustusest üle kobrutas ning pisut vahest liialdas – sealt siiski paistis seda, mille tähtsust Uuel Mandril hakkas Jaan Põllagi üha enam ja enam aimama: raha. Isegi kõige muretum Vana Maailma boheemlane pidi siin reaalsele materialismile alla vanduma ning vähemal või rohkemal määral ennast painutama kõikvõimsa dollari ees. Too arusaam oli küll mõrkjas, ent sisaldas paratamust. Ning napsid omalt poolt upitasid tagant: viinasurinas kumasid korraga taas need poisikesepõlve kauged, eksootilised rannad. Hämustest lapseea unistustest hakkas välja kooruma täis-meheea tõelisus. Nagu oleks järsku liiv liivakellas tagurpidi jooksma pandud: ta muutus noorus-vallatumaks iga tunniga, seiklus-lustakamaks iga uue napsiga.

– Kas sa merd kannatad? päris Ants Pint.

– Kui üle tulin, ei teind Atlandi ookeangi mulle midagi! praalis Jaan Põlla. – Panin nendegi portsjonid pintslisse, kes reelingu ääres öökisid!

– Siis sust saab kalamees, kinnitas Atla sõber asjatundvalt. – Ega sa kuskile töbine ole?

– Tervis on mul seni küll igast otsast kuldaväärt olnud, nentis Põlla.

– Siis sust saab kalamees, kordas Ants PInt õhinal. – Isegi sääl all troopikas peab kalamehel tervis korras olema. Pikad retked – saad aru? Ei sääl ole ilma ega tuult valida mette! Võta aga vastu, mida antakse. Ja kui sant oled, loksutab meri su veelgi sandimaks. Köht – see sunnik on see köikse litsem. Mool teinekord vötab teise kinni – et muudkui larbi jälle Epsomi soola!

– Ei, noh – kõhu üle nüüd´nd nuriseda ei või… kui just alatasa seda pannil kõrvetatud kuiva saia ning lihalatakaid sulle nina ette ei veeretata. Mu magu ei taha sugugi ameeriklane olla – igatseb ühepajatoitu ja mulgi kapsaid, seletas Põlla.

– Kapsaid, kapsaid neh! hõõrus Atla mees heast meelest käsi. – Ikki häid räidekapsaid, olgu need siis värsked või hapud, seda minagi! Seda Valtergi!

– Kes see Valter on?

– Mede kipper. Heinaste kandist. On üks etem mees, ei tema sul sega mängu mette!

Sedasi nad siis kõnelesid – ilma igasuguse eruditsioonita tavaline Saaremaa Kalur Ants Pint ühelt poolt ja diplomiga jurist ning muusade poolt õnnistatud Jaan Põlla teiselt poolt; käed läksid kaubaks kokku ning saarlane aitas maarotist suguvelle lahkesti oma rahadega alla lõunasse, otsemat teed laeva.

– Jajah, justament laeva! kinnitas Atla mees teatava siira uhkusega. – Eks nad traali neid satikaid seal ikki paatidega, aga mede “Phoenix” on laev! Päris raudne laev kohe, võta või jäta!

Nii saigi Jaan Põllast laevnik, meremees ja kalur.

4. Kirgas öö

Tugevam iil tuiskas teiselt poolt paaparrast uut soolast piserdust vastu nägu. Libedal nahal tundus kerget kibelemist.

Mälestustes tuhniv mõtiskleja ringutas, nagu tahaks oma luid-konte iga hinna eest pikemaks venitada, ja tundis nüüd, kuidas läbi presendi imbuv jääruumi jahedus vargsi nokitses seljal ning kuklas. Mõnus, ergutav kananahk võdistas ihu õlgadest õndrani; ümber abu – mis oli vettinud püksirihma pigistavas haardes – oli magusat sügelemist ning see sundis kratsima. Põtkades torklesid pinnud, õnnaldes kippusid sooned nagu kokku kiskuma.

Ta pidi ennast nihutama, kergitama, sügama ja kohendama – ja pilk Põhjatähelt libises teisale. Libises öisele merele.

Hännakupaate oli rohkesti. Tava kohaselt traalisid nad lähestikku. Ei katnud ju hännakud merepõhja pideva, ühtlaselt paksu vaibana, vaid nad liikusid tohututes parvedes. Säärasele parvele sattudes asuski traaliv hännakulaevastik ühele teatavale alale, mille avaruse üleval merepinnal määras vähilaste parve ulatus all merepõhjas. Määras ka suuna, sest püüdev laevastik seadis koosi ikka selle järgi, kuhu suvatses sügavuses pöörduda hännakute müriaad.

Nii ei tantsisklenud mitte üksi tähed taevas, vaid öine merigi oli ratasringi täis rahutult hüplevaid, siiasinna vänderdavaid ja pendeldavaid tulesid, virvendusi, helke ja sädemeid.

Peagu kõik paadid traalisid täistuledega pardal. Tuledega ei olda hännakulaevastikus kokkuhoidlik.

Kui vaadelda öösel traalivat hännakupaati ahtri poolt tagantjärele, siis algas too tulede pillavus tekilt üksiku, katteta elektripirniga üle reelingu koolduva katsenooda taaviti küljes madalal paaparda poolsel serval tagatekis. See oli väike ja terav tuluke, mis helkis ühtlaselt igasse suunda. Mõlemal pool poordis olid kambüüsi kelbaalustes nurkades suuremajõulised prozhektorid, kust kiirtevihud suundusid taha. Üleval massiivse peapommi küljes asetsesid kummalgi pool poomi laeva vägevaimad helgiheitjad, paisates otse silmipimestava valgussõõri alla tekki, sest siin pidi loomuse puhastajale ka pilkaseimal ööl kõik nii selgesti nähtav olema, et viledate sõrmede hännakupeade mahaheegeldamine võiks toimuda sekundi murdosagi raiskamata. Siis tuli peeli kõrgusel masti küljes mitmeks värviliseks sektoriks lahatud traalimistulede latern ja lõpuks tengi tipul punane punkt-tuli. Traalis aga hännakupaat vaatlejale otse vastu ning lähenes vööriga, kumas tekivalgustus ühtlase helendava laiguna. Aga sellele lisandusid veel roolimaja käilasse kaarduva katuse peal olevad navigeerimistuled kummalgi pool pardal – punane ja roheline valgega keskel.

Nii oli traaliv hännakupaat või laev otse pillerkaaritavalt värviküllane, edvistavalt pidulik.

Kõik need rohked ja mitmevärvilised tuled, särad ja helgid kulgesid sümmeetriliselt-püramiidikujuliselt tekilt masti keskjoont pidi tenga tippu – vaata sa siis hännakupaati ahtrist või vöörist, kummast tahes. Sedasi täistuledega läbi lõunamaa öö nootatraalivat kalapaati imetledes meenutas see kõigile vaatlejaile tuledega ja kirevustega uhkeldavat jõulupuud.

Oli meri rahutu nagu täna, hüplesid ja õõtsusid, kõikusid ning kaldusid need jõulupuud tantsiskledes ja turnides saarte ja laidude vahelise madala mere järsus, paiguti murdvas lainetuses.

Juhuslikult hännakulaevastikust mööduvalt aurikult või purjekalt säärast tantsisklevate jõulupuude tuledemerd vaadates igaüks kahtlemata nautis omapärast tulede, helkide ja virvenduste pendeldavat virr-varri. Hännakupüüdjaile endile ütles see tulede õõtsuv hüplemine ainult asjalikku tõde, et mida rahutumaks kaldub helkivate püramiidide vänderdamine, seda pahuramaks muutub meri ja vastavalt sellele muutub rapsivamaks ka nende noodavedu, seda tülikamaks loomuse puhastamine, mis hõlmas saagi rookimine ning alla jääruumi toimetamise.

Kambüüsis – laeva väikeses köögis – lülitati üks lamp põlema.

Uus valgusvihk paiskus aknast osalt luugile, osalt üle luugi ahtritekile. Piisas seal tema laiusest juba isegi kahele poole üle parraste pugemiseks.

Pealtuult ründasid lained üha ägedamini laeva külgi. Kõmatades purunesid nad vastu roiet ja pisardasid soolast vihmandit tuisuna üle teki. Lahatud laine ise voogas laisalt ja vahuselt pimedusse tagasi, jäädes uutele, pidevalt ründavatele lainetele jalgu. Seal nad veidi aega omavahel purelesid väikeses türsas, kuni lõpuks uus laine võidu sai ja omakorda vastu roiet pea puruks jooksis.

Ikka ja ikka taas tuli soolast ja niisket udu, laev vänderdas ja hööris. Katsuda mõtiskleda ja tukkuda kõval, rappuval asemel tähendas umbes sama, nagu üritaks ratsanik suigatamist perutava ratsu sadulas.

Pealegi oli suurem roidumus juba kontidest sirutatud.

*****

IMG_0002-w1200-h1000

Orto, 1959

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: