Posted by: libarebane | 04/01/2016

“2015 – nii ja naa… “

dreamstime_xs_38475548 Niih… ja ka sellel aastal jäi maailmaruum lõpmatuks ja meie universum selles lõplikuks… Paradoks, mis mulle ikka veel pähe ei mahu. Õnneks pole ma Einstein, et selles segaduses ja vastuolus leida lahendust teaduse abil. Ma pööran oma mõistuse aina rohkem esoteerika ja usu poole. Ja see võib olla ka asendustegevus, kuid seda vastuolu ma meenutan alati, kui tunnen elu rasket koormat oma õlgadel – mu probleemid ei ole tõesed, või siis lõpmatu maailmaruumi olemas oluga (mida me arvame hetkel õige olevat) täiesti tühised ja lõpevad kunagi ikkagi ära.

Aasta 2015, mida ma mäletan tast? Nüüd kui 2016 on avanud end nii ilusa talvega. Talv mida ma olen juba 2 aastat oodanud… tõeline talv, nagu mu lapsepõlves, kus ma riidesse pakituna (karupüksid?) tõttasin kooli poole ja aialipid praksusid külmast ja mu nina ots oli punane, kui isa või näärivana nina :). Kuid 2015 aasta juurde tagasi…

Kui rääkida ilmast, mida me alati teeme kui pole midagi öelda, siis oli see 2015 üks õudsemaid. Ma olin valmis uskuma kõiki maailmalõpu ennustajaid, kellel oli kohustus oma saadud rahad apokalüptiliseks ennustuseks muuta. Kuid see on meie kultuuriline taust. Õhtumaa saab kunagi otsa, kui mitte sellel aastal, siis kindlasti järgmisel … nii on olnud see viimased 5000 aastat. Ja paistab, et me ära ei väsi sellest. Eks ole ta osa meie arvamusest, et maailm, kus me elame on ainult meie jaoks loodud. Ning isegi kui igapühapäevane palvus kirikus pole enam suuremale osale meist  oluline, on uued jõud tõusmas, kes meile selgeks teevad, et järgmine aasta on jälle viimane. Ja ratas keerleb. Mina aga olen optimist ja tänasel õhtul siin näen, et mul oli õigus. 

Kuid esiteks… 2015. aastal oli kõik hästi, sest minu perekonnal ja sugulastel on kõik korras. Eriti nüüd, kus me oleme poliitilistes vaidlustes perekonna üle, on seda rõõm öelda. Jah, minu perekond on mulle tähtis ja samas on see kõige haavatavam osa minu elust. Ma loodan, et nii on kõigil, kellel on perekond ja kellel ei ole – see saagu 2016. aastal omale perekond :). Mida saabki enam soovida? Kuid loodan, et aastal 2016 pühendan end rohkem perekonnale, sugulastele ja oma väikesele kogukonnale selles vallas, kes on mind nii hästi vastuvõtnud.

dreamstime_xxl_34709102

Meie väikene raamatupood… on siis jõudnud oma kasvuga laoni. Kõik raamatud, väljaarvatud need, mis ootavad sisestamist ja need, mida loeme siin talvisel õhtul, on liikunud lattu. Sinna, kus on kindel temperatuur, niiskuse tase jne… iga äri peab kunagi tegema sammu suurema professionaalsuse poole. Nüüd on siis see juhtunud ka meiega. Kas me muutume rohkem ükskõiksemaks oma äri suhtes? Ma pean seda kartma, kuna mida suuremaks sa kasvad, seda vähem sa saad alles hoida seda, mis tegi su äri lõbusaks. Aga mis oleks olnud alternatiiv? Ma arvan, et meil seda ei olnud. Nagu Eesti riik praegu, oleksime hakanud sumbuma, selle universumi alguse juurde kus elame, ehk siis nulli. Ma loodan, et need, kes kunagi meil võimule tulevad, saavad sellest aru. Kuid jah, ootamatult saime juurde 2x rohkem pinda raamatute ladustamiseks. Vaatame, kuidas sellega läheb. Kuid sellel aastal pühendame end uuele kodulehele ja ka see leht, mida ma blogiks nimetan nõuab uuendamist. Mõlemad on rasked ülesanded ja vajavad enda häälestamist muutustele. Ning kindlasti on uus halvem kui vana, alguses muidugi. Kõik nõuab harjumist. On ju internet ise nõudnud nii palju harjumist ja paika loksumist. Ja internetiäri seda rohkem. Kuidas olla oma kauplusega usaldatav siin virtuaalmaailmas? Et peale igat artiklit pahadest online petturitest meie debiilmeedias (vabandust, massimeedias) ei kannataks su äri. Ja siin ei ole süüdi mitte info ise, vaid kuidas seda sinu jaoks ette mängitakse ehk siis pettureid on ka päriselus ja see ei tähenda ju, et ma välja enam ei peaks minema. Lihtsalt on olemas kohad, kuhu ma ei lähe ja kõik. Sama on ka internetiga ja seal toimuvaga. Ning ma usun, et tõeliselt on online poodide teenindus sama hea või isegi parem võrreldes tavapoodidega. Näiteks võin tuua Baumax-i poe. Hea korralik teenindus; isegi helistati üle, et kas kõik oli korras. Aga jah, meie ajakirjanduse tase on nii madal, et loota neilt mingitki adekvaatset mõtlemist on lihtsalt rumalus. Nii et tuleb huvitav aasta :).

dreamstimesmall_33685293

Dasrin läks tööle.

Mu poeg sai lõpuks vabaks koolist ja peale mõningast kodus istumist otsustas ta minna tööle. Ülikooli kahjuks meie peres otse ei saa, ülikool jääb õhtuseks hobiks ja loodan, et tal on selleks visadust. Esimene töökoht oli suure vaevaga saadud müüja koht tehnika poes. Palk oli minimaalne ja alguses ma erilist tähelepanu tema tegevusele ei pööranud. Esimesel kuul sai ta endale palga asemel tahvelarvuti. Oli ta selle tolmust puhastamisel maha pillanud ja väike täke oli arvutil küljes. Kuna uus kaup peab olema uus, siis määrati poisile see arvuti väljaostmiseks. Õnneks oli see odav värk ja mahtus ühe palga sisse. Leti hinnast võeti maha 10% ja sellest sai väljaostu hind. Teisel päeval, kui olin teda tööle viimas jäime 15 minutit hiljaks. Ehk siis kui olime tavaliselt 1 tund enne poe avamist tööle jõudnud, siis nüüd olime seda vaid 15 minutit enne avamist teinud (ummikud Tallinnas). Kuna seadus oli, et peab olema kohal 30 minutit enne poe avamist, siis karistuseks pidi ta järgmisel päeval tulema 45 minutit varem. Minule see probleemi ei tekitanud, kuna tavaliselt olime 1 tund ennem kohal. Kuid see ja esimene juhtum mõjutasid niimoodi, et tekkis väike solvumine ja ka hirm, et palga ja väljaostetava tehnika maksumuse vahe on liiga suur meie perele, ja otsus oli et parem on olla töötu. Nüüdseks on Dasrin leidnud endale korraliku töökoha rahvusvahelises firmas ja ka palk on selline, mille üle ei tohiks noor inimene pahandada. Kuid kogu see töö otsimise protsess ja esimene töökogemus oli väga segane. Sama oli ka olnud koolis praktikakoha leidmisega. Nii et see kogemus oli mulle valgustamaks tänapäeva noore elu algust. Ja on see raskem, kui oli seda minul nõukaajal, kus mulle leiti kõik ette ja taha ära. Õnneks on meie pere ühtne nii muredes, kui ka rõõmudes. Me saame hakkama.

Mis veel? Mis oli siis parim ja halvim sellel aastal?

dreamstime_s_36570751

 

Raamatud.

Siin ma petan end ja teisi. Ma ei taha öelda parimat raamatut mis on ilmunud just aastal 2015. Mul ei ole olnud aega ja võimalust jälgida sellel aastal ilmunud raamatuid, olen süüdi. Samas aga ma leian igal aastal enda jaoks uusi raamatuid, millest mul ennem aimugi ei olnud. Ja just neid, mille avaldamise aeg jääb kas eelmise sajandi algusesse, või hoopis nõukaaega jne… Ehk milline on siis parim endale avastatud raamatu aastal 2015? Minu jaoks oli see akadeemik J. Tarle raamat “Napoleon” – ilmunud 1964. Mulle ei ole kunagi meeldinud Napoleon, s.t. isikuna. Olin alati ta endast eemale põrgatanud. Inimene, kes võttis üle Prantsuse revolutsiooni nagu oli seda Oktoobrirevolutsiooni üle võtnud sm. Stalin. Või oli see sellest, et 18. ja 19. saj. kogu oma olemuselt on mulle igav. Ma ei tea. Nüüd olen ma selle raamatu läbi lugenud ja igavast sajandist, mida Edvard Radzinsky nimetas galantseks sajandiks, on jäänud tõdemus aja liikumisest spiraali mööda. Ta pani mõtlema – miks me uurime ajalugu? Et korrata vanu vigu või neist just eemale hoida? Ja neist eemale hoides me teeme jällegi neid samu vigu (Hitler, kes proovis vältida Napoleoni viga otse Moskva peale minekust; ja oma otsustusvõimetuses kaotaski sõja). Näiteks ka meie pagulasprobleemi saab võrrelda Vana-Rooma lõpuga. Sest mõlemal puhul on probleemi lahendamise asemel tegeldud probleemist kasu võitmisega, vaatamata tagajärgedele. Oli see ju Vana-Rooma püüe tagada oma piiride kaitse odavate sõjameestega ja ka meie soov saada pagulaste näol odavat tööjõudu. Ja nagu ikka armastab ajalugu end korrata. Nii et ajalugu mõtestamine ja selle vajadus jääb ka selle aasta arutlusteemaks. Järsku õnnestub midagi endale selgeks teha – miks mulle meeldib lugeda ajaloost asju ning kes oli tõeline Napoleon selles legendidest nii paksu udu taga…

Halvemat raamatut sellel aastal ei olnud. Mingit propagandakirjandust ma lugema ei sattunud. Kuid ma tean, et neid on olemas. Võin selle endale järgmise aasta teemaks kirja panna. Näiteks, mida võib arvata pagulaskirjandus meie riigi kokkuvarisemisest 1939. aastal ja juunikommunistidest.

 

Film, kino jne….

Raske teema, kuna ma ei mäleta, et ma oleksin kinos käinud aastal 2015… või olen? Hakka või päevikut pidama. Mitte mäletamine tähendab, et ma ei näinud midagi olulist. Tähtede sõda üles võttes või Tarantino uut filmi jutuks võtta ka ei taha. Üks on kordus eelnevast (jah, hästi tehtud jne…) ja teine on kodus vaatamiseks, ja sellega tuleb oodata. Muud filmid? Millised? Ei tule meelde, tähendab ei köitnud midagi.

Ainuke mille üle võiks rääkida on Sci-fi kanali uus sari “Expanse”. Ja see on sellele aastale mõeldud sari. Ja muidugi on tegemist raamatu teleriekraanile toomisega :). Ehk siis “The Expanse” sarjaga, mille esimene raamat “Leviathan Wakes” ilmus aastal 2011, nii et värske kirjutis. Kirjanik on James S. A. Corey, kelle nime taha on peitnud ennast 2 inimest – Daniel Abraham ja Ty Franck. Kogu sarjale tuleb lisaks veel 3 raamatut (6 on juba kirjutatud) aastatel 2017 – 2019.

Mida teha aastal 2016? See on sedasi, et number II, III, või mis iganes rooma number filmi nime taga tähendab mulle koheselt selle filmi mitte vaatamist. Ehk siis igale populaarsele filmile järje tegemine on juba lamedaks muutunud. Aitab sellest, see on mõttetu jura. Jah, tegemist on lihtsa raha väljapumpamisega ja turunduse poolt palju kiidetud võte, kuid mitte enam minu jaoks. Raamatuid on palju ja ma võin asendada filmid oma elus vabalt nendega. Karm…

Halvim film? Ei mäleta :).

06012015002

Virtuaalne maailm – mängud.

No on see aasta 2015 alles raske. Ma ei saa jätta vingumata, et mul ei ole olnud aega või hoopiski pole olnud sellist mängu, mis mu tähelepanu oleks püüdnud. Mida? Mängisin enamik aega vaid GW2 ja eriti nende uut järge HoT-i. Mis ma tast arvasin jäi mu viimase mängunurga blogisse. Las ta jääbki sinna. Mida GW2 uut oodata? WvWvWle uut lähenemist. Nad peavad selle mängu ossa midagi uut tooma. Vaatame, mingid lubadused ja kuuldused on juba väljas. Järsku on mul aega ka seda külge puudutada. GW2-l on muutusteks aega kusagil aasta, kuna lähedal on väljumisele Crowfall, mida valmistab ArtCraft Entertainment. Nende youtube kanal on siin.  Ja nende koduleht on siin.  Nagu ma olen aru saanud, siis pole neil ka kuutasusid ja maksad mängu eest üks kord. Tugev osa mängus on RvR ja vaatame kuidas see neil õnnestub. Ilmumas on ta 2016. aasta teisel poolel. Teine alternatiiv GW2 RvRile on Camelot Unchained. Nende youtube kanal on siin.  Kodulehekülg on siin.  Mõlemad kasutavad kickstarteri abi ja see teeb ettevaatlikuks. Eriti just Camelot-i puhul, kus tulemus võib olla täiesti ettearvamatu. Ma tahan neid mõlemaid uurida lähemalt ja tulla selle teema juurde tagasi. Kuna RvRs toimuvad suured organiseeritud (rõhk just sellel) lahingud mängijate vahel, siis on see just see, mida minu hing ühelt online mängult tahab.

Mängisin läbi Diablo III ja alustasin juba viiendat korda StarCraft-iga. Mõlemad on head mängud. Diablo III on minu arvates liiga eelmiste Diablo mängude sarnane ja ma loodan, et Blizzard lõpetab selle teema ja alustab uue ja kihvti maailma loomist. See kehtib muide ka WoWile. Neil on juba aeg millegi suurega välja tulla. Kuid jah, kas neil midagi tegemisel, seda ei tea keegi. Samas ma lihtsalt ei taha uskuda, et nad nii lihtsalt loobuvad oma eksistentsist. Aga jah, turundus paneb asjad paika ja meile nii ebaloogiline näib neile täitsa logish… 😦

Mida ootan järgmiselt aastalt siis? Uusi MMOsid ja uusi mänge. Peale ülalmainitu on veel Mass Effect Andromeda, kuid siin on taas mul kahtlused, et see ei ole see, millest ma unistaks… aga ma loodan tõsiselt et eksin, sest peaaegu kõik kes ME3 mu jaoks ära rikkusid on lahkunud Bioware stuudiost. Ja senini nende ükski trailer ei ole mulle meeldinud.

Ajakirjandus.

Massimeedia jätaks välja. Ma kasutan Eesti massi(debiil)ajakirjandust vaid uudiste lugemiseks, kuid sedagi aina vähem ja vähem. Loen vaid Eesti uudiseid sealt. Muuks ta ei kõlba. Kuid mida on toonud aasta? Youtuberitest olen kuulama hakanud Skep Torr, Sargon of Akkad, Stefan Molyneux, Armen Gasparjan, Rebel Media, Angry Foreigner, corbettreport, Red Ice Radio kanaleid. Ajalehtedest netis – theintercept; express.co.uk; Breitbart jne… Eesti omadest objektiiv ja uueduudised. Raadiost vaid nõmmeraadiot (ma kuulan autos audioraamatuid). Nii et see annab peaaegu pildi infoväljast, milles ma olen. Muidugi on ka voat, kuid see on rohkem vabaaja veetmiseks, kui midagi teha ei viitsi, siis surfad seal.

Parimateks on olnud Eesti omad uued lehed – objektiiv ja uueduudised. Tegelikult peaks meil neid rohkem olema ja just erinevus on tähtis. Ja ma olen kindel, et tulevikus võtab alternatiivmeedia täielikult üle nn massimeedia osa. Ja kuidas seda põhjendada? Sellega, et ka suurel nõukaajal oli kohe selge, kes on partorg ja kes ei ole. Ja kõik mida partorg rääkis, selle kohta vangutati pead – jaa ta peab ju seda jura ajama… see on ta töö ju. Ning samas istusid kõik oma köökides ja rääkisid asjadest nii nagu nad on. Ehk siis massimeedial on kadunud see osa mida me nimetame meediaks. On jäänud vaid massidele mõeldud kontekst ja see ei ole huvitav enam ka massidele endale. Sest kõik mis on suunatud “massidele” lõhnab pahasti raha, müüdavuse ja labasuse järgi.

dreamstime_xs_34617404

Poliitika!

Jah, kuna aasta oli tormiline ja just poliitikas, siis peaks ka siin midagi mainima. Kuid olgu see siis vaid aastalõpu blogis ja järgmisel aastal jätaks poliitika välja. Elus on nii palju muud head ja halba, vaja seda poliitikat arutada, eriti kui seda on iga nurga taga.

Kõige suurem võitja oli EKRE. Nii ta on. Seda on nauditav vaadata, kuidas proovitakse kõigi vahenditega EKREt maha teha, ja tulemus on alati üks – EKRE muutub tugevamaks. Miks? Sest keegi ei usu enam neid näpuga näitajaid. Kas te usuksite 3x vägistamisega vahele jäänut, et neljandal korral on ta puhas mees/naine (oleme PC,irw)? Ja et süüdi on hoopis teda kinnivõtnud ametnikud või ohver kukkus talle ise sülle (nagu väitis Inglismaal üks ärimees (saudi) ja ta muide sai kohtus õiguse, ja seda just Inglismaa kohtus). On ju tore? Sa ei saa süüdistada kedagi korruptsioonis, kui sa oled ise jalgupidi mülkas :). Ja kui sa seda teed, siis kohe süüdistatakse sind mustamises ja ebaõigluses, kuna sa oled ise pätt… Jah, muidugi on tähtis EKRE programm ja inimesed selle erakonna taga. See on ka oluline. Kuid ma tõin enda jaoks peamise ära.

Kõige suurem kaotaja? On ikkagi pagulane ja samasooline perekond. Miks? Sest valitsev võim on teinud neile teene, mida ei oleks nad kuidagi oodanud. Alustame kooseluseadusest. Kellele seda vaja oli? Valitsusele ja samasoolistele peredele. Kuidas see ellu viidi? Võeti vastu valitsuse poolt ja sellega asi laabus. Laabus ikka? Mis juhtus peale seda? Ärkasid üles tegelased – pereväärtuste kaitsjad, kes olid selle seaduse vastu. Mõlemal poolel (s.t. samasoolised pered ja pereväärtuste kaitsjad) on omamoodi õigus. Kuidas seda lahendati? Lihtsalt mingi osa inimesi võttis ainuotsuse õiguse (mis juhtus ka 1934, ajalugu armastab end korrata). Kuidas oleks võinud kõike seda vältida? Rahvahääletus on selleks. Enne kooseluseaduse arutlust ei olnud selle teemaga mingit suuremat jama. Kõik oli korras. Jah olid mingid avalikud esinemised, kus läks mingiks naginaks (enamikul juhul oli vastaspooleks just radikaalid, selles tõelises tähenduses) jne. Kuid ma ei arva, et see oli suurem kui teistes riikides. Nüüd kui võeti rahvalt otsustamisõigus, muutus olukord hullemaks, sest küsimus muutus jälle selliseks, mis toob alati igasuguse jama kaela, ehk siis – kas meie või nemad. Nii oli see enne I ja ka II maailmasõda. Ja siin ei ole enam midagi teha. Seda vastuolu ei saa enam lahendada mingitki moodi samasoolistele peredele positiivselt. Samasooliste perede ühiskonnas olemine muutub raskemaks, kuna nemad on “süüdi”, et valitsus ei usalda rahvast. Isegi kui ei ole avalikku hukkamõistu, siis tõrjutus on kindel. Mul on kahju neist, kes tahavad elada normaalset elu,  ning ei soovi käia demonstratsioonidel lehvitades oma seksuaalsusega ning nüüd on nad pandud situatsiooni, kus nad on muutumas selles poliitilises kemplemises kaotajaks/osalisteks. Ja süüdi ei ole traditsiooniliste pereväärtuste eest võitlejad, vaid hoopis valitsus. Sama lugu on ka pagulaste teemal. Ainuke lahendus oleks olnud rahvahääletus, seda ei tehtud, loodi konflikt ja nüüd ongi nii, et pagulased kannatavad, sest nende tõrjumine on lihtsam moodus näidata vastuseisu valitsusele. Kui on vastuolu või probleem, mis puudutab kõiki meid, peab vahemeheks olema rahvahääletus. Mingit teist varianti olukorrast normaalselt välja tulemiseks ei ole. Kõik muu loob veel suurema konflikti, mis tasub kätte tulevikus, nagu oli see 1934 ja maksis kätte aastal 1939. Rahvahääletus ühendab meid, nii nagu oli see Euroopa Liiduga ühinemisel (siis kadusid ka EU vastased hääled, mis nüüd taas on tekkimas ja tänu just meie valitsusele). Ma arvan, et sama teema on ka presidendi otsevalimistega, sama on ka piirilepinguga. Mina ise oleks hääletanud kooseluseaduse, pagulaste vastuvõtmise (kui oleks kinnitatud üks ja kindel number) poolt. Vastu oleks piirilepingule (kuna ma olen läbirääkija ja lepingute sõlmija, siis ütlen ausalt – nii kehva lepingut annab ikka teha). Presidendi otsevalimine on minu jaoks elementaarne, ja just parlamentaarses ühiskonnas, kuna president peab vastu võtma parlamendi seadused; ning kui ta ei ole otsevalitud, vaid valimine on toimunud lehmakauplemisena, siis muutub Presidendi institutsioon lihtsaks kummitempliks. Mis tähendab aga et Presidendi institutsiooni meil ei ole vaja, kuna on tegemist vaid kuluartikliga ja kasu ta ei too meile sentigi. Ja kõik teised institutsioonid saavad ülejäänud presidendi ametiga seotud ülesannetega ise hakkama. Ning olemas olevad seadused kaitsevad meid, et ei tekiks meile oma Erdogani.

dreamstime_xs_27410932

 

Maailm

Minu jaoks on kõige tähtsam teema Islami kui usundi reorganiseerimine. Nagu see juhtus ristiusuga ja juba sadu aastaid tagasi. Ma pean Islamit meie aja suurimaks probleemiks. Ta ei ole usk, vaid enamat. Mida ma mõtlen selle all on kõige paremini ära seletatud siin –

Ja ma ei taha kellegagi vaielda sellel teemal. Siin on mu seiskoht ühene – kui Islam ei leia jõudu end muuta, pole tal kohta minu elus, ei nüüd ega tulevikus. Ma pean teda suurimaks ohuks meie ühiskonna ideaalidele, mille eest on võidelnud kõik minu eelnevad põlvkonnad. Ja kui ma aktsepteerin Islamit, siis ma reedan kõiki neid, kelle kaitseks olen seatud. Ka neid, kes on kaitsnud mind, et ma saaksin turvaliselt elada. Ja poliitilisel korrektsusel ei ole siin kohta.

Ja valimised USAs, SJW, feminism on köömes ülaltoodu kõrval.

Aga aitab sellest, nagu ma juba ütlesin, ajalugu armastab end korrata ja mismoodi ta seda teeb – see jääb oraaklite ja ennustajate töömaaks.

Nii ja aasta 2015 on möödas. Ta oli töökas, segane, vahel rumal, vahel romantiline, vahel mitte midagi ega kuidagi. Kuid ma tean – ma elan lõpliku elu oma universumis, mis asub lõpmatus maailmaruumis. Ja see lohutab…

Aga vot 2016 proovin endale rohkem seda lõpmatust ette kujutada ja kõige tähtsam – tunnetada… mitte kaaluda.

dreamstimesmall_39121436

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: