Posted by: libarebane | 20/12/2015

“Maa põleb …”- Evald J. Voitk

141220150026Autor – Evald J. Voitk

Saateks

Sageli, kui istun laua juures ja mu sulg krabiseb üle valge paberi, tunnen, nagu seisaks keegi mu selja taga. Ma ei pöördu siis otsekohe, kuid ma aiman, et seisja mu taga saab nagu uut jõudu ja muutub järjest tõelisemaks.

Ma ei pöördu ümber, sest ma tean, et siis kohtaksin ma oma pagulastoa hämaruses sõjas surma saanud sõbra, leitnant Karl Lepa, etteheitvat pilku. Ta selge hall vaade püüab nagu üle mu õla lugeda veel värskest tindist läikivaid ridu mu ees laual. Ma ei pöördu seepärast, et ma pole ikka veel kirjutanud seda, mida ta ootab. Siis tunnen teda taas saavat olematuks, – aga mu tuppa jäävad kaikuma ta hääletult lausutud sõnad:

“Kas nad nimetavad nüüd mindki sõjasüüdlaseks? Kirjuta, kirjuta, sõber, kirjuta üles mu lugu ja ütle neile, et ma ei läinud tagasi sõdimise pärast ega Helmi Pelsti pärast, ei viha pärast ega armastuse pärast. Ma läksin tagasi oma olemise pärast sinna, kuhu ma kuulun, ja võitlesin mulla pärast, milles on mu juured. Küsi nende käest, kas olemine on kuritegu – ka sel juhul, kui see nõuab võitlust!”

Nüüd on siis tema võitluse lugu teie ees. See on väga tavaline lugu ühe eesti sõduri saatusest, kes teise maailmasõja keerises tahtis teenida oma isamaad, jäädes truuks oma rahvale, iseenesele ja oma armastusele. Ta tegi seda nii hästi kui suutis, sest üle jõu ei saa kelleltki midagi nõuda. Kuid temagi jõud polnud suurem kui neil tuhande seitsmesajal mehel, kes samade ideede pärast 1944. a. suvel maapaost kodumaale appi tõttasid ja kelledest paljud hukkusid, – nii nagu see juhtus ka leitnant Karl Lepaga.

Ma olen kuulnud palju taunivaid sõnu selle mõttetu võitluse kohta, kuid ma olen kuulnud ka palju kiitust ja ülistamist. Mina pole võimeline neid küsimusi lahendama, – olen ainult üles kirjutanud loo oma sõbra mälestuseks, kes langes saatuslikus võitluses kodumaa eest.

Autor

Stokholm, mais 1946

Lapi lageda taeva all 

Ma tean, kord saabub aeg, mil läänest puhub veeaurust niiske tuul ja kevad tuleb Lappi. Üks kosk ja oja teise järel uhub … (Juhan Sinimäe.)

Taevas mustas üle valgesse lumme uppunud tühimaa väljade ja aeg-ajalt nägi leitnant Karl Lepp, kuidas virmaliste külm valgus lainetas üle laotuse. Ta peatus hetkeks, nõjatus suusakeppidele ja kuulis, kuidas ta süda tuksus. See oli ainus, mis ta kuulis, sest kogu ümbrus oli täis tardunud vaikust ja udusulelist kohedat lund. Koguni varustust vedav, käratsev ja krigisev koerakelkude voor, mida ta äsja oli kohanud ja mis nüüd juba alla mäejalale olid jõudnud, näis liikuvat seal nagu tummfilmis. Kõik hääled ja ergutavad hõiked surid sinnasamasse, kus nad tekkisid.

Lühike tüsedakasvuline leitnant seisatas tükk aega oma luureretkel, kuni pronksivärvi kuuratas Inari tagant üles tõusis ja lumeväljad ebatõelise hämara valgusega üle kallas. Selles polnud midagi ühist kodumaise kuupaistelise talvevööga, ei midagi ühist üle mustavate kuusemetsade ja sinetava lume helkiva kuupaistega. Ometigi oli selles öös siin hea seisatada ja mõelda kõigele möödunule, mis oli toonud tolle Tartumaa mehe siia tundramaadele võitlema.

Temale ja kaaslasele, sõjakirjasaatja Vello Pihtlale, oli öeldud mitu ja mitu korda, et nad on ainsad eestlased, kes võitlevad siin kauges põhjas oma kodumaa au ja Soome vabaduse eest.

Et nad kahekesi siin ainsad olid, seda nad teadsid selgitamatagi, – et nad aga siin võitlesid kodumaa eest, see ei saanud selgeks ka mitmekordsete selgituste järel. Ei saanud nii selgeks, et see südameni oleks ulatunud, vaid seal kuskil sügavamal näris juba ammust ajast mingi kahtlus. Ei olnud ju ammu enam ajad säärased, et kodumaa oleks võinud kedagi saata võitlema, et kodumaa kõrgemal sõjaväejuhatusel oleks olnud võimalik määrata võitluse otstarbekust, sihti või paika. Kodumaa, mis oli langenud võõraste valdusse, pidi teenima ka võõraid sõjalisi huve.

Kuigi leitnant Lepp oma ülikoolikaaslase Vello Pihtlaga sääraseist “huvidest” kõrvale põigata tahtes oli Soome põgenenud, ootas neid kui sõdureid siis ees uus kohustus oma vennasmaa vastu. Maa, mis neile küll varjupaika oli andnud ja neid päästnud hukkumast Stalingradi rinde koledas kokkuvarisemises, oli ise kistud võitlusse ja vajas iga relvakandjat.

Vaikselt ja märgatamatult puges Lapi talve külm käsi leitnandi kasuka alla, otsekui märku andes, et jälle oli vaja suuskadel edasi libiseda. Mees pidi isegi rutates jätkama oma teed, sest oli veel palju maad mäestiku jalani, kus ta pidi kohtuma Vello Pihtlaga. Siis oli nende tänane ülesanne täidetud ja nad võisid siirduda välitelkidesse kuni järgmise valvekorrani.

Kuigi talv oli pime ja pikk, möödus ta ometigi. Ainult kahtlused ei möödunud, nad süvenesid ajaga ja pärisid lakkamatult aru: mispärast võitlete te siin? Mispärast marsite te poole kehani kevadises vedelas lumelobjakas madalate tundrakaskede vahel? Ja mispärast sõidavad kodumaa väljade vahelisi teid mööda võõrad sõdurid, kes kõnelevad võõrast keelt ning kelle välihallid mundriseljad on kaetud jüripäevase maanteetolmuga? Esimene kevadine maanteetolm kodumaa teedel – ah, kui valus on sellest kõigest mõelda!

Ent ei siin kevade saabumisega olegi enam palju aega mõelda, kuna ka tühimaid on haaranud elav sõjategevus. Tuleb marssida läbi lumepudru ja kunagi ei või teada, kas sõdurisaabas leiab lobjaka alla sügava soomülka või lööb talla vastu teravat kaljupanka, nii et tuim valu tuikab aeglaselt kuni vööni. Kõrgemale pole valul enam jõudu tulla, sest käijate ülakeha on iga närviga pingul nagu vibu. Ei või ju keegi kunagi teada, kustpoolt hädaoht läheneb, – ta võib tulla niisama hästi vasakult kui paremalt, varitseda eest või jõuda järele koguni tagant.

Siin põhja pool polaarjoont pole ju enam mingit kindlat rinnet. Kaitset peavad vaid üksikud luuresalgad, tavaliselt nelikümmend meest. See on omaette üksus, mis peab abi lootmata olema valmis igasuguseks heitluseks. Säärasesse luuresalka kuuluvad ka leitnant Karl Lepp ja sõjakirjasaatja Vello Pihtla.

Luuresalk kandis numbrit 471 ja koosnes peamiselt austerlasist ning paarist karedahäälelisest preisi ohvitserist. Viimaste ülesanne oli Kolmanda Riigi huvisid kaitsta polaarmeredel. Samasse salka kuulusid veel neli soomlast, kes vandusid oma relvavendade sõjatarkust maapõhja ja moodustasid koos eestlastega salga tuuma. Neil kellelgi polnud aga õigust jagada käsklusi ega korraldusi, nad rahuldusid vaid kaheteistkümne sigaretiga päevas ja kirusid lähenevat suve, sest talve lõppemisega oli viinaannus jäänud poole väiksemaks. Pealegi tuli nüüd hakata mõtlema tülikaist sääsevõrkudest.

Päike ei hoolinud aga sõjameeste kirumist midagi. Päevad kasvasid jõudsalt pikemaks ja pikemaks ning pimedatele öödele jäi järjest vähem voli. Varsti jäid ööd koguni valgeks ning päike ei laskunud ega laskunudki enam. Ta rändas mööda raskelt sinetavat taevaranda, vaevalt puudutades seda oma ketta alaservaga, ja hakkas jälle tõusma sealt kaugelt üle Inari sinetavate metsade horisondilt, ning lühike jässakas leitnant vaatles teda kogu öö nagu imet. Ta kaks pehmet halli silma laias valges näos, mis nägid säärast looduspilti esmakordselt, muutusid nagu veelgi suuremaks ning nende pilk veelgi pehmemaks selles kesköises valguses. Ta jälgis jõuetult lõõmavat päikeseketast, kuidas selle punakas valgus muutis taevarannal ultramariinsed metsaviirud raskeiks ja kuidas nende raskete värvide tagant hõõgus otsekui tuld eredale taevakangale. Jah, selles vaatepildis oleks olnud võib-olla midagi ta sõbra Villi jaoks, kes armastas sageli oma maalides ultramariinse horisondiga jagada maad ja taevast.

Ent kus on praegu Villi? On ta ikka Tallinnas ja töötab, ning ükski päev pole talle küllalt pikk? Siin oleks tal võimalus töötada ööselgi. Kuid Villi ei tule kodumaalt ära – kas ta ei lahku sealt kunagi? Ja kõigest vastupanust hoolimata kanduvad leitnant Karl Lepa mõtted Villi kaudu Helmi Pelstini ning ta süda täitub hella igatsusega. Oli ta ju loendamatuid kordi otsustanud enam mitte kunagi Helmist mõelda. Sellest ei võinud tulla midagi head, ainult ta üksindustunne suurenes ja katkenud ühendused tekitasid järjest rohkem valu. Talle oli tänaseni jäänud mõistatuseks, miks Helmi polnud talle Soome järele tulnud, nagu nad olid lahkudes kokku rääkinud. Kuid kes vastaks nüüd enam sellele, kuid oldi mitme tuhande kilomeetri kaugusel ja kõik sidemed olid katkenud? Igatsused ja tunded ei lasknud ennast aga heidutada kilomeetreist, nad vaevasid leitnanti nii, et ta lühikesed väljendused ja karm nali jäid veelgi kuivemaks ning kahtluseuss ta ohvitseriau kallal hakkas ikka rohkem ja rohkem närima – kas ta ei peaks mitte loobuma oma sõjamehe-ülesandeist ja …

Sääraste mõtete järel ei saanud leitnant Karl Lepp jääda üksi omaette, nagu ta tavaliselt armastas olla. Neil puhkudel tundis ta, et vähe oli kõnelusist napisõnaliste soomlastega ja et nood polnudki talle mingid sõbrad, kuigi ta nendega oli oma igapäevases sõjamehe-elus sobinud enam kui sakslaste või austerlastega. Soomlased olid ju toredad poisid ja nad oskasid siinseis metsikuis oludes võita lugupidamist. Nad nägid ilma prillideta paremini kui preisi ohvitser kiikriga ja tundsid vaenlaste lähenemist juba kilomeetrite taha tubakalõhnast. Kuid sellest kõigest oli vähe südameasjade jaoks. Nüüd pidi ikkagi leitnant üha korduvaist pahandusist hoolimata oma sõpruse heale jalale seadma sõjakirjasaatja Vello Pihtlaga. Nad olid vanad kaaslased – juba aastaid. Nad olid ka koos kodumaalt Soome põgenenud, kuid ikka nad põrkasid jälle lahku, sest Vello Pihtla oli teisest puust. Karl Lepa aegluse kõrval oli ta elavaloomuline ja sädelev, nii et otse imestama pidi, kuidas need kaks oma ülikoolipäevil toakaaslasiks olid sattunud. Vello Pihtlal oli suur kohanemisvõime ja nii võis ta sobida isegi Karl Lepa taolise vanema tudengiga, kellele ta oma andekuse tõttu eksamitega varsti järele jõudis, kuigi oli aastailt tublisti noorem. Poleks nagu arvatagi võinud, et too pikakasvuline, suurte mustade kulmude ja tumeda lokkis peaga ning terava, südamesse tungiva vaatega noormees säärasele tõsisele õppijale, nagu seda Karl oli, keelte alal varsti abimeheks võis kujuneda. Tal oli aga säärane jumalaanne, sinna polnud midagi teha. Karl ei hoolinud küll palju tema lobisemisest, ta ülevoolavaist sõdurinaljadest, ta lõbusast ja kergest jutust. Oma jutukuse tõttu leidis Vello aga sõpru küllaldaselt Karlitagi, ja kuna kõik paabeli probleemid talle kergesti ületatavad olid, siis oli ikkagi lõppeks Karl see, kes Vello juurde pidi tulema, leides selle välibarakist “sinise diviisi” liikmetega hispaania keelt murdmas. Nüüd libises kahe Tartust pärineva sõjakaaslase jutt jälle kodumaa-teemadele ja selle jutu kaudu kandusid kunagised Tartu meeleolud Lapi tühimaadele.

***

Valgus ei jäänud aga igavesti püsima ja varsti laskus päike jälle horisondi taha nagu kodumaalgi. Suve kirglik süda oma ülirikka õitsenguga oli möödas ja lilledest kirendavad Lapimaa mäeküljed muutusid kõrbpunaseiks.

Nüüd sigines korraga õhku ja maastikku midagi nii kodumaist, mis rõhus hinge ja sundis leitnant Leppa hingama rakselt ja sügavalt. Ta jäi ajuti seisatama kivikärestikele ning unustas isegi kohendada oma sääsevõrku, nii et tigedad Lapi soode sääsed lühikese ajaga sõid ta paksu kaela kupla.

Ka tõi Lapimaa sügissuvi omalt poolt Tartu meeleolusid siia paari tuhande kilomeetri taha põhja. Üle tundra puhus tuul samu lõhnu, mis tulid sel ajal Emajõe luhalt ja Raadi viljapõldudelt. Siin ei kasvanud küll vili, aga kasekoor oli valge ning helendas kutsuvalt – kutsudes kodukaasikusse pikutama, kui ümber on käimas heinategu ja äsjaniidetud angervaksad lõhnavad. Kui hea oli siis visata vikat lepapõõsasse ja joosta kaskede alla, kus õitses valge ristikhein ja sumisesid mesilased. Vello Pihtla nägi nüüd tihti, kuidas sääraste ilmadega ta leitnandist kaaslane vaikselt mõttesse jäi, ja ta mõistis ka väga hästi, kus viibisid tolle mõtted. Ka tema omalt poolt vaikis, kuigi see ei sobinud ta tavalise viisiga, kuid ta teadis väga hästi, et nii võis leitnant Leppa ainult ta mõtteis süveneda ja siis ta ehk hiljem annab Vellole järele neis küsimusis, mille üle nad juba möödunud talvel olid kõnelema ja vaidlema hakanud. Tookord ei tahtnud leitnant teda küll kuuldagi, kui Vello oli talle esitanud oma kargumineku plaanid.

“Pea suu, poiss, ja kui sa veel sellest kõneled, siis kahetsed! Lõppeks peaksid sa ju ometigi mõistma, mis tähendab ohvitseriau!”

Nüüd aga näis pind säärasteks nõuanneteks leitnant Karl Lepa juures palju enam valmis olevat, kuid Vello ei teinud enam midagi selleks, Mitte, et ta oleks kartnud toda suurustlevat ähvardust, millega Karl ta varem oli eemale tõrjunud. Aga tundis, et sõber polnud veel endaga valmis ning seepärast ta oligi kurjustanud. Tõelist kurjust polnud aga Karl Lepa südames üldse, vaid ta süda oli hell, ja Vello oli puudutanud teda kõige hellemast paigast ning see oligi teda kõige enam pahandanud. Tookord oleks leitnant Karl Lepp heal meelega tahtnud veel oma kõige salajasemate kavatsustega varjatuks jääda, kuid ometigi oli ta pidanud sallima, et sõjakirjasaatja tema hinges kargumineku eo oli avastanud.

Nüüd olid nad mõlemad igal kokkupuutumisel mõelnud sellest plaanist, kuid nad olid kõnelnud hoopis muust. Nii möödusid mitmed päevad. Alles ühel luureretkel alustasid nad jälle uuesti vana juttu, kuid nad ei lähenenud küsimusele otseselt. Luuresalk oli peatunud ühel kaljukõrgendikul hõredate maarjakaskede varjus ja heitnud oma varustuse kärnasele kaljupinnale. Vello tuli Karl Lepa juurde kolme kokkukasvanud kase alla ja riputas oma seljakoti ja püssi samale oksale, mille alla Karl oma püstolkuulipilduja oli asetanud.

“Mustikad on juba valmis. Näe, isegi mõned pohlad on punased. Tea, kas kodus peaks ka keegi marju korjama?” alustas Vello oma juttu.

Vello nägi küll, et Karl tahtis midagi vastata, kuid sõnade hoog suri temas ainult raskeks hingamiseks, ning siis, et leida tegevust, võttis ta oma frentshi seljast ning heitis kivile. Vello talitas ta eeskujul. Ka soomlased viskasid oma karvased vammused kivile. Kogu sõjasalk sai seetõttu nagu julgemaks, et välihall munder oli maha aetud. Austerlased tõmbasid koguni saapad jalast ning hakkasid oma villihõõrdunud varbaid ravima.

“Anna oma pussi,” küsis Karl Vellolt.

“Mis sa sellega teed?”

“Minu asi,” vastas leitnant kuivalt.

Nähes teise tusatuju, ei küsinud Vello enam midagi, vaid ulatas noa.

Karl painutas paraja kase maha ja lõikas selle tüve läbi. Nüüd lõikas ta noorel puul krooni maha, laasis kuivad oksad ja valmistas endale tüseda pika kepi. Ta vaatas Vello poole. Kuna too aga sihilikult vaikis, ei osanud Karl muud kui lausus:

“Vaata, kui valge koor tal on!”

“Sa teed endale ristipuu valmis,” sõnas Vello pilkavalt.

“Mis sa sellega öelda tahad?” küsis Karl väljakutsuvalt, sest sellest väikesest märkusest kerkisid ta silme ette mitmed ja mitmed matusepaigad Lapimaa tundmatute pisikeste keskuste juures, kus seisid pikad kasekeppidest ristide rivid. Seal magas mehi Põhjala kaljude vahelises külmas turbamullas küll Tiroolist ja Hispaaniast, küll Poolast ja Preisist. Ja … kas nüüd siis temagi oli lõiganud endale säärase kepi pihku? Milleks, pagan võtaks, oli ta õieti selle kase maha lõiganudki? …

Vello laskis oma vanemal maamehest kaaslasel pisut mõtteid mõlgutada ning sõnas siis jälle oma mõtte lausa välja:

“Kui sa arvad veel kaua siin tundra kive tallata ja mõttetut janti kaasa lüüa, siis pole sugugi kindel, et meiesugune säärast keppi oma augu kohale saab. Kellel siis oleks lusti võõra palgasõduri pärast oma pussi tupest välja kiskuda? Hea, kui labidaga muldagi peale viskavad!”

“On see kaua või ruttu siis meie määrata?”

“Oota siis teise määramist ja jää omadega vahele!”

“Sul on ikka väejooksiku mõtteid pea täis!”

“Jah on,” vastas Vello põiklemata. Kui Karl talle aga küsivate silmadega otsa vaatama jäi, teda nagu oma hoiakuga kohutada püüdes, rääkis poiss aga rahulikult edasi:

“Kas sa tunned, milline suvi on praegu kodus? Milline südasuvine vaikus hõljub üle paekivitarade, poeb rohtaedadesse ja küpsetab põõsais sõstrad punaseiks ja mustiks – nii kuidas puul on juur … Rukkikõrs lööb juba valkjaskollaseks ja õlg hakkab tuules sahisema. Mustjasrohelised ohakad ja kollendav rõikhein tõstab aga tõuviljapõldudel pead, sest neid harivad ainult naised, raugad ja väetid lapsed. Meiesugused sõtkuvad aga püss seljas mööda Lapimaa soid ja kivimurde, istuvad Smolenski rabades ja saadetakse kahurilihaks Rooma alla. Arvad sa, et me peaksime ikka siin siblima, paki suitsu, pudeli viina ja mõnekümnemargalise sõjaraha eest kuulama võõraid käsklusi! Meie ei teagi, mis meil kodus toimub või mis saab meie maast.”

“Kui me sõdureina siin oma kohust ei täida, pole ka kodus midagi head loota,” vastas Karl.

“Neid propagandalauseid tunnen mina paremini, nendega ära tule mind püüdma, eks saanud neid omal ajal küllalt paberimäärimiseks lahti lastud, kuid selle töö ma lõpetasin juba ammu ja nüüd tuleb ka siin selle ülesandele lõpp. Homme seda poissi siin enam pole … Jookse, anna mind nüüd üles, kui tahad,- või tule kaasa!”

“Aga kui ei anna üles ega tule kaasa ka?” lausus kaaslane süngelt.

“Noh, säärane sa siiski pole, niipalju ma sind juba tunnen.”

Karl tahtis parajasti säärasele lobisejale midagi käratada, sest talle ei meeldinud sugugi, et poiss ta oma nina all ta nõrkusi alla tuli kriipsutama. Üle soomlaste kohvikatla ja kahe eestlase jutu vahelt vihises läbi aga käsigranaat mõnusalt puhkava meestejõugu keskele ning kohutav raksatus lukustas kõrvad ja paiskas poole trupist uimasena vastu maad.

Kaks soomlast, kes kohvipajast eemal päikesest kuumaks köetud kaljul olid pikutanud, visati nagu vedruga maast üles. Üks meestest haaras selja taga lamava automaadi ja käristas padrunikasti sinna puudevahelisele metsarajale tühjaks, kust käsigranaat oli lendu tõusnud. Nüüd nähti, kuidas seal rohekad mundrid madalate kaskede vahel vilksatasid, kuidas müts õhku tõusis ja kuidas keegi üsna lähedal samblas karjatas, mille mattis küll peagu samaaegselt lõhkeva käsigranaadi kaja. Mees ise oli langenud kõige oma viskeloleva granaadiga ja nüüd kuulist mahaniidetult külvas käes olevat surma oma kaaslasile.

Teine soomlane tormas aga eesti leitnandi püstolkuulipilduja juurde, viskus sinnasamasse kolme kase alla kõhuli ja hakkast tulistama. Ta sai ainult paar valangut õhku saata, kui pöördus selili nagu tuulest tõugatud puuleht. Nirisev veri laubale saadud haavast ei andnud enam põhjust ta saatuses kahelda.

Nüüd jooksis ka leitnant Karl Lepp oma relva juurde ega viskunud sugugi kõhuli, nagu oli nüüd kogu salk. Ta püüdis teisigi veenda, et võsast tulevad kiunuvad kuulid on süütud nagu suvised parmud, kes kesakünni ajal hobuseid kiusavad.

Eesti leitnandil oli õnne. Ta peitis enda oma relvaga pisikese kaljurünka varju ja töötas suurepäraselt. Ka võsas töötati suurepäraselt ja Vellol ning ühel austerlasel läks suure vaevaga korda laskemoona tagavaraga Karli juurde roomata, kust nad said kätte ka omad relvad, mis asetsesid samuti kolme kase all.

Ainsa hetkega oli tühimaade kasevõsa muutunud kuulidest vihisevaks võitlusväljaks, nagu poleks siin kunagi sügissuve tukkuvat vaikust olnudki. Võitlus oli metsik, sest oldi ju tühimaadel, kus maksis ainult üksikisiku või salga elujõud ja kus allajäämine tähendas lootusetut hävingut. Ainult väga väikesel osal oleks olnud ehk võimalik kaitstes taanduda ja põgeneda. Kaljurünkal olijate positsioon oli aga niivõrd halb, et seekord põgenemisest juttugi ei saanud olla, vaid võsas varitsev vaenlane oleks iga üksiku mehe kõrgelt kaljutiivalt surnult või haavatult maha noppinud.

Teine oli aga olukord võsas, kus aegamisi hakkas jääma vaiksemaks. Prahvatas küll ajuti siit-sealt üksikuid valanguid, kuid üldiselt jäi mulje, et vaenlane taganeb. Nood üksikud valangud olid kõige hädaohtlikumad, sest need tulid täpsusküttide poolt ja siin ning seal kaljurinnakul olijate hulgas kuuldus sajatusi ning karjatusi. Juhtiv ohvitser seisis oma kaaslastega ja tulistas automaatrelvadest põhjalikult, sihtides neisse paikadesse, kus arvati leiduvat vaenlase tulepesi. Oma hulljulgusega tahtis ta tasa teha endist argust, sest tal oli häbi, et ta nii kaua oli lamanud veel pärast granaadi lõhkemist ning ehmatusest toibudes avastanud, et tal pole ainsatki viga. Ohvitser luges oma veatut pääsemist nüüd enda kangelasteoks ja seisis siin kaljul elava märklauana vaenlase täpsusküttidele, juhtides tuld sinna, kus ta arvas olevat taganejaid. Tal oligi õnne, sest varsti ei saadetud siia enam ühtegi lasku.

Nüüd selgus ka ime – granaadiplahvatusest polnud saanud peale vahtmeistri keegi kriimustadagi. Too hädaohtlik käsigranaat oli langenud otse vahtmeistri nina all kaljuprakku, kust lõhkedes oli kivipuru üles paisanud, nii et vahtmeistri rõivad olid nagu traatharjaga lõhki kistud ning ta nägu oli kivikildudest veriseks kriimustatud. Ta haavad polnud kardetavad, kuid siiski tuli mees otsekohe pärast lahingut saata Rovaniemile, kuhu oli maad üle saja kilomeetri. Sinna tuli viia ka neli langenud, kuna paar kergemalt haavatut pidid omal jalal kõndima viiekümne kilomeetri kaugusel asuvasse sidepunkti. Lõhkirebitud käte ning näoga vahtmeister ja surnud asetati vastavaile polaarkanderaamidele ja iga kantavaga hakkasid astuma neli meest sihtpunkti poole, kompassiga läbi tühimaade teed määrates. See oli raske teekond palava päevaga ning kandjatepaarid pidid üsna sageli vahetust tegema.

Kui laibakandjad ja haavatud juba teele olid asunud, pöördus Vello küsimusega oma sõbra poole, kes ikka veel kase all lamas:

“Kas väsisid õige ära või?”

“Kuule, vaata, mis mul sel käsivarre peal on,” vastas teine ja püüdis kätt õlast ülespoole väänata, kuid see ei liikunud hästi. Vello nägi, kuidas Karli küünarnukk, mis vastu maad oli pöördunud, oli muutunud märjaks – see oli ju koguni veri.

“Kuule, sääsk on sind hammustanud,” ütles Vello ja ruttas sõbra kätt vaatama.

“Mine nüüd, narr,” vastas Karl, kuid tundis samas isegi, et käsivartpidi liikus nagu midagi sooja küünarnuki poole.

“Said ka ikka oma auraha kätte,” sõnas Vello ja tõmbas kaaslase istukile, kelle näis korraga julgus nagu kadunud olevat. Samas nuga, millega Karl ennist oli keppi lõiganud, tõmbas nüüd prauhti pluusikäise maha ning juurdetõtanud mähisekandjalegi selgus, et leitnant oli kuuliga käsivarrest rinna suunas pihta saanud.

Kui pluus ka rinna kohalt lõhki käristati, leiti edasitungijanuline kuul pluusi rinnataskust rahakoti vahelt, kuhu see peatuma oli jäänud. Ta oli läbinud rahakoti kaks seina, eesti isikutunnistuse ja neljakorra kokku keeratud paberitesse väsinult seisma jäänud. Need olid kümme Eesti Vabariigi kümnekroonilist, milliseid leitnant alati kaasas oli kandnud. Nüüd oli tige kuul neisse takerdunud ning leitnandi rind oli täitsa terve. Käsivarre lihaste haav arvati aga üsna kergete liiki, kuigi ta valmistas küllaltki ebamugavusi trupiga kaasa liikudes.

Paari päeva pärast luges leitnant Lepp ühes sidepunktis “Lapplands Kurrier´ist” oma nime. Seal kirjeldati tollipikkuste tähtedega pealkirja all üksus nr. 471 kangelaslikku võitlust ja kamraadlikku ennastsalgavat koostööd, mis oli päästnud väikese saksa üksuse harukordselt suure vaenlase sõjasalga küüsist. Nagu kirjeldati, olid sakslaste kõrval haruldast vaprust üles näidanud ka teised aaria rahvad, nagu soomlased ja eestlased, kes õlg õla kõrval …

“Kuradile!” käratas leitnant Lepp, ning kortsutanud loetava ajalehe kokku, viskas ta selle põrandale. “Kellel on vaja seda väikest episoodi teada, mis sünnib siin põhjas,” pomises ta nüüd juba tasemini, sest ta oli märganud ümberolijate halvustavaid pilke oma teguviisi üle. Ta viha oli aga nii ehtne, et keegi ei lausunud midagi.

“Võta aga leht üles ja õpi edasi, küll saad targamaks,” õpetas teda Vello.

“Juhuslikult kukub jõugu hulka heidetud granaat kaljuprakku – ja nüüd korraga kangelastegu,” pahandas leitnant edasi. “Õlg õla kõrval, õlg õla kõrval,” lisas ta halvustavalt ja krimpsutas nägu.

Kuigi keegi peale Vello leitnandi jutust aru ei saanud, valitses ruumis ometigi vaikus ja välihallide pilgud vaatasid nagu tuge otsides üksteisele. Keegi ei kõnetanud Karl Leppa ega tahtnud vaadatagi sinnapoole, vaid otsiti muud tegevust ning piiluti vargsi ohvitseri suunas. Aegamisi hakkasid mehed sidepunktist ükshaaval lahkuma.

“Mis siis sinu arvates kangelastegu on?” küsis Vello hetke vaikuse järel, kui nad suurde barakki peagu üksi olid jäänud.

“Vaata, kangelastegu on see, mis sünnib siin,” – ta lõi rusikaga vastu rinda. “See, mis sünnib meis igaühes, see võitlus, mida me iga päev maha surume, see, mida iga päev välja juurime oma südamest – ainult seepärast, et oleme ausad inimesed, ainult seepärast, et oleme kord järelemõtlematult andnud oma tõotuse, ja seda me ka peame. Olgu tuhat korda vale, mis me teeme, kuid meil on niipalju uhkust, et kargu me ei lähe. Ei lähe! Kuigi maailm enam ei vääri meie südame ausust ega enesepiinamist.”

“Tahad sa siis, et ajalehed kirjutaksid, et sul plika kodus ootab ja sina oled kangelane, et sunnid oma südame vaikima ning annad tuld, kellele kästakse?”

“Võib-olla on sul õigus, aga elu on siiski tõsisem, kui sina seda võtad. Kodu ootab, terve rahvas ägab ja ootab. Aga pea, poiss, seda meeles, rahvas ei oota kargureid, – rahvas ootab kangelasi!” kõneles leitnant suuri sõnu ja püüdis oma kaaslasest peajagu pikem olla.

“Sina jookse peaga vastu müüri, aga mina lähen kargu, – katsume siis, kumb ennem kangelaseks saab! Või arvad sa, et sinu märtriau on rahvale kasulikum kui hiire kaval tarkus kahe lõvi vahel?”

“Ja-jah, et poe aga urgu, kui vaja, ja tule välja, kui vaja, aga ära patseeri siis, kui kass varitseb!”

Kes teab, kui kaua kaks võõrast sõdurit oleksid seal Lapimaa üksikus välibarakis targutanud, – sissetormav soomlane viskas aga viinapudeli lauale ja lausus:

“Ja-ah, Viron veljet! Perkeleen ryssät ja perkeleen saksalaiset! Otetaan vaan!”

Ja nad võtsidki. Iseäranis Vello tundis end sattuvat oma miljöösse – nagu istuks ta kuskil Tartu öölokaalis pärast toimetusetöö lõppu. Ta mõtles minevikule ja tundis, kuidas teadvus ikka rohkem ja rohkem kaob, – oli, nagu võtaks keegi tohutu kämblaga ta oma pihku ja kiigutaks, kiigutaks nagu närust kassipoega. Vaevalt kuulis ta, mida soomlane leitnant Karl Lepaga seletas. Nagu läbi valgete ööde udu kajas ta kõrvu: “Meie õnnetus seisab selles, et oleme pisirahvas, meie õnnetus seisab selles, et otsime õigust.”

Kõik need laused, mida too vaikiv suguvend oli öelnud, tundusid aga Karlile imetuttavaina, need tulid kõik nagu ta oma hingest, need olid kõik nagu ta oma ammused mõtted, mida teine ainult nüüd nii hoogsalt väljendas.

“Mis mees te enne olite?” küsis ta soomlaselt.

“Olen lilleaednik Turust, olen seda kunsti omal ajal ka Tartus õppimas käinud, kuid kõik mu kasvumajad läksid Talvesõja ajal – klirinal, saad aru – kli-ri-nal …. Ehitasin hiljem paar uut ja mõtlesin … mõtlesin, ja, mõtlesin …”

Keegi austerlane oli tasapisi neile lähenenud. Ta oli väga intelligentse näoga poiss ja kuulis kahe põhjamaalase arusaamatust kõnet vaikides pealt. Ta naeratas nendega ühteaegu, ja kui teised olid lõpetanud, hakkas ta oma jutuga pihta, nagu oleks ta aru saanud, millest siin kõneldi.

“Mina olin kristallisepp. Mõistate – kristallisepp.” Ja ta hakkas innustunult teistele paberi ja pliiatsi abil selgitama, joonistades mitmetahulisi kristalle haruldaselt kindla käega võõraste sõdurite ette paberile, seejuures ise jutustades, kui ilusad olid olnud ta saavutised.

“Ja nüüd läheb see kõik klirinal! Saate aru – kli-ri-nal …” sõnas vahele soomlane. Ta pigistas silmad kinni, surus käed rusikasse ja põrutas vastu lauda, nii et tühi viinapudel ümber kukkus. Siis haaras ta pudeli ja virutas vastu maad, ise sealjuures rõhukalt hüüdes: “Kli-ri-nal!” Pudel aga ei purunenud, vaid veeres kolinal pinkide all edasi, soomlane aga tõttas välja, tagudes mõlemate rusikatega oma meelekohti.

Mehed vaatasid talle tükk aega vaikides järele, siis pöördus austerlane Vello poole ning küsis: “Ja tema?”

“Tema oli ajakirjanik,” andis Vello iseenda eest seletust, sest olles napsi võtnud, oli tal juttu palju, kuna Karl armastas aga vajuda omaette mõtteisse ega tulnud oma vigase saksa keelega välja. “Tema oli vaene poiss,” kõneles Vello edasi. “Eesti Tiroolist oli ta pärit ja läks rõõmust jaburaks, kui nägi oma esimesi ridu trükis. Ta joobumus süvenes aina ja ridu trükiti rohkem ja rohkem. Tal oli raske, sest ta oli vaene ja tal polnud sõpru. Kuid ta kirjutas – kirjutas oma vaesest südamest. Ta kirjutas, kuni murdus ta ümber jää ja ta võis ujuda juba vabas vees – üsna vabalt. Ta pääses isegi ülikooli … kõrgesse, kõrgesse kooli … Siis tuli sõda ja toimetusse astusid sisse teised mehed. Peata, poiss, nii ei lähe, ütlesid nad. Tuleb kirjutada – nii ja mõtelda – nii! Ja nii ja nii! Siis tundis noormees, kuidas maa lõi põlema ta jalgade all, ei suutnud enam. Tuli ühel ööl tulla üle lahe põhja poole taldu jahutama, ent õnnetuseks tollega koos,” – ja Vello näitas leitnandi poole, “tolle narri ohvitseriga, kes mõtles ka samuti ja kellega oli võimatu sobida, sest ta on narr ja ta on maalt ja tal on õige süda. Tema see oli, kes ütles: “Poiss, ei me tohi soome leiba süüa, kui me pole sõdurid!” Aga siis ta ei mõtelnud veel oma tüdrukule, kellega käis koos ülikoolis. Vaadake aga nüüd seda norgujäänud ohvitseri – kui rumala näoga ta on, sa Issand! Vaadake, kui ilmetu ja ebaintelligentne ja kohmakas mehike ta on, kes jääb peagu magama, kui tilga viina on saanud, vaadake, ta ei oska mitte väljagi joosta ega hulluks minna,  – seesuguse inimesega pean mina ühes elama ja siin põrgupäras ühes sõdima ja ühes mõnes Lapimaa mülkas ka hukkuma. Ei, niisugusest jahupeast ei taha ma enam midagi teada. See on niisugune …” Ja edasi sõimas Vello oma sõpra heas ladusas sakas keeles, nii et austerlane kõhtu kinni hoides naeris, kui Vello juttu vuristas tema ees kätega vehkles, ikka järjest vaikiva ohvitseri poole näidates, kelle pilk oli lõpuks peatuma jäänud Vello mansetinööpidel.

“Poiss, kuradinahk,” käratas leitnant järsku. “Jälle oled sa minu nööbid oma käiste külge pannud!”

Selle hüüdega lõigati nagu noaga läbi Vello jutuvada ja vaikselt ning tagasitõmbunult istus ja pingile, nagu poleks tema see olnudki, kes oma sõpra oli nii lopsakalt mõnitanud.

“Jah, aga minu omad olid kadunud,” sai ta ainult vabanduseks öelda.

“Sa igavene krants, no vaadake nüüd inimest! See olgu küll viimne kord elus sinusugusega ühes … Too siia, inimene! Oled tõbras, kelle pole midagi püha,” pahandas leitnant tulivihaselt ja hakkas oma haavast hoolimata energiliselt Vello käiste küljest nööpe ära kiskuma. Too laskis kõik vaikides sündida, nagu vallatu koolipoiss seisis ta oma õpetaja ees. Tal oli kahju kaaslasest, kellele nii paljud asjad olid pühad ja kes võttis elu nii tõsiselt, – sealjuures pidi ta ikka ja järjest kannatama oma hoolimatu sõbra nõrkusi ja teravat pilget. Aga ega see olnud esimene kord, kus sõprade sõprus paistis olevat lõpule jõudnud.

 

Kirjastus ORTO, 1946

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: