Posted by: libarebane | 13/12/2015

“Napoleon”

nap.raamatAutor – Akad. J.V. Tarle

Tõlkinud K. Luksep

Eessõna

Inimene, kelle elulugu ja iseloomustus mul tuleb anda käesolevas raamatus, on maailma-ajaloo imetlusväärsemaid nähtusi, ja pole ime, et temast on kirjutatud, kirjutatakse preagu ja tulevikuski paljusid köiteid.

Juba 1914. – 1918. aasta maailmaheitlus iseenesest elustas ja teravdas huvi inimeste vastu, keda eriteadlaste üksmeelse tunnustuse järgi peetakse maailma-ajaloo suurimaks sõjageeniuseks. Andetute Prantsuse Nivelle´ide, Saksa nõbude Moltkede ja Falkenhaynide, Vene Rennenkampfide ja Januškevitšite, Inglise Frenchide ja Haigide üliküllus sundis nägema geniaalseid strateege isegi sellistes piiratud mõistusega kujudes nagu Ludendroff, Foch või Aleksejev – kõik need miljoniliste armeede abitud juhid tõendasid juba oma eksisteerimise faktiga ümberlükkamatult, et sõja olemasolu ja võimalus käsutada tohutuid armeesid suudavad iseenesest niisama vähe sünnitada geniaalset väejuhti, nagu näiteks terved kivimurrud parimat Carrara marmorit pole iseenesest veel suutelised looma Feidiast või Michelangelot. Pärast maailmasõda tunnistati see fakt vastuvaidlematuks, see aga endastmõistetavalt äratas suure huvi väheste sõjakunsti suurmeistrite – Hannibali, Caesari, Suvorovi ja ennekõike muidugi Napoleoni vastu, kes oli sellel alal “esimene esimeste seas”.

Purustada vastane, et sellega talle peale sundida oma tahet, et allutada ta kindlalt kauaks ajaks, “alatiseks”, teha võidetud maa ajalugu edaspidi oma meelevalla järgi, kui seda aga otsekohe pole võimalik täielikult saavutada, siis tema ajalugu mõjutada – just selle jaoks oli Napoleoni veendumuse järgi vaja sõdu, rünnakuid, sõjakäike ja vallutusretki. Asjatuid võite, s.t. neid, mis polnud seotud otsese poliitilise kasuga, ei vajanud Napolelon iialgi.

Muidugi on üksnes idealistlik historiograafia oma naiivsel arenemisastmel, eriti selle eriliik, mida nimetatakse “heroiliseks koolkonnaks”, omistanud Napoleonile oma kaasaja maailma-ajaloo epohhi looja osa, kes olevat andnud sellele ajastule niihästi ideelise sisu kui ka üldise tähenduse inimkonna arenemises.

Olles lämmatanud Prantsuse revolutsiooni, peletas Napoleon eemale igasugused mälestused sellest; 1800. aasta detsembris õiendas ta halastamatult arved jakobiinidega mitte selle eest, et nad organiseerisid “põrgumasina” (ta sai õige varsti teada, et nad pole selles süüdi), vaid ainuüksi sellepärast, et nad olid vabariiklased ega tahtnud revolutsioonitraditsiooni lõplikult vahetada trummi põristava šovinistliku kuulsuse vastu. Asunud poliitilise reaktsiooni teele, tegi Napoleon seda, mis ennekõike ja kõige enam oli vajalik kaubandus- ja tööstussuurkodanlusele; ta korraldas kogu oma sise- ja välispoliitika selliselt, et esijoones oleksid täielikult rahuldatud selle klassi huvid.

Despoodina tõrjus ta kogu oma impeeriumi riiklikust ja ühiskondlikust elust välja kõige tagasihoidlikumagi kujutluse vabadusest – kogu tema võimuloleku ajal valitses tema tohutus impeeriumis täielik vaikimine. Ta tahtis kõike juhtida ja kõiki käsutada. Asi läks nii kaugele, et tema õukonnas abiellusid kõrgemad aukandjad ja generaliteedi koosseisu kuuluvad isikud tema otsese käsu ja näpunäidete järgi ja lahutasid, kui tema pidas seda vajalikuks.

Sõjad laastasid Prantsusmaad. Aastail 1814-1815 võis leida külasid, kus ei olnud vanemaid mehi kui 15- ega nooremaid kui 70-aastased. Kõikumatu karmuse ja järjekindlusega võitles Napoleon tööliste revolutsioonilise meelsuse vastu. Ta mõistis seda ise ja ütles kord talle omase otsekohesusega, et töölistel pole põhjust teda armastada, sest ta “leidis nad eest kerjustena ja jätab nad maha samuti kerjustena”. Ta unustas veel lisada, et ükski tema poolt lämmatatud kodanliku revolutsiooni valitsus ei jõudnud välja sääraste virtuooslike väljamõeldisteni töölisklassi täieliku rõhumise osas kui just Napoleon, kes eriliste “töölisraamatute” sisseseadmisega võttis töölistelt lõplikult võimaluse tõhusalt kaitsta oma huve peremeeste ekspluateerimise eest.

Puškini vanem kaasaegne ning sõber vürst P. A. Vjazemski, kes elas Napoleoni valitsemisajal, kõneleb, et alaline surve, ärevus ja ebakindlus homse päeva eest valitses kõikjal Euroopas kogu Esimese Impeeriumi ajal. Keegi ei võinud teada, mis saab temast või tema maast homme, kas ei valmista Napoleon ette ootamatu lööki. Napoleoni võimustatud ülistaja Albert Vandal kõneleb väga pehmelt, ja võiks öelda, peenelt oma armastatud kangelase poolt loodud impeeriumi “liikuvatest piiridest”. Kui aga lugeja annab enesele selgesti aru, mis see “liikuv piir” õieti on, jääb ta otsekohe uskuma vürst Vjazemskit ja mõistab, mispärast neil veristel aegadel kogu Euroopas valitsesid rõhumine ja ärevus. Napoleoni impeeriumi piirid “liikusid” mitte ainult sõdade ajal ja pärast neid, vaid ka lühikestel vaheaegadel, millal Napoleon ei sõdinud: andnud välja vastava dekreedi, liitis ta lihtsalt talle sobival momendil tingimusteta oma impeeriumi külge maad, mis talle pähe tulid. Lepingutel polnud tema silmis vähimatki tähtsust. Plaanipärane ja legaliseeritud riisumine jätkus kõigis maades, kus Napoleonil oli võimalus tegelikult peremehetseda. Hoolimata lakkamatuist sõdadest olid riigi finantsid pärast Napoleoni rahuldavas seisukorras, peaaegu ilma võlakohustusteta (võrreldes Inglismaaga, kes hiljem ei suutnud 40 aasta jooksul vabaneda võlgadest, mis ta oli teinud Napoleoni ajastul). Prantsuse patriootlikud ajaloolased on sellest väga liigutatud, unustades, et see hiilgav tulemus oli tingitud just kõikide allutatud maade pöörastest ja ennekuulmatust röövimistest.

Minu raamatu lugejad on mult korduvalt küsinud, kas Napoleoni sõdu võib nimetada imperialistlikeks, nagu mina neid nimetan, sest imperialismi selles mõttes, nagu me seda terminit praegu mõistame, XIX sajandi algul ju ei olnud. Muidugi võib, ja mitte ainult võib, vaid ka peab, sest niihästi oma iseloomu kui ka sisu poolest sobib nimetus “imperialistlik sõda” täpselt Napoleoni vallutustele. Muide, V. I. Lenin on seda küsimust korduvalt puudutanud ja oma kuulsates esinemistes Brest-Litovski rahu puhul ütles ta järgmist: “Napoleoni imperialistlikud sõjad kestsid palju aastaid, hõlmasid terve ajastu, näitasid imperialistlike suhete ja rahvuslike vabadusliikumiste põimumise ebatavaliselt keerulist võrku.” Ja just nagu aimates minu raamatu lugejate äsja nimetatud küsimust, annab ta siinsamas seletuse: “Imperialismiks ma nimetan siin võõraste maade röövimist üldse, imperialistlikuks sõjaks – kiskjate sõda niisuguse saagi jagamise pärast.”

Allutatud maadele tähendasid Napoleoni vallutused poliitilist orjastamist ja mitmesugustel ettekäänetel toimepandud ohjeldamatut riisumist. Prantsuse suurkodanlus peab majanduslikult valitsema orjastatud Euroopa kontinendi üle. Ta aitab Napoleonil säilitada piiramatut võim oma kodumaal ja Euroopa üle. Niisugune oli Napoleoni impeeriumi süsteem. Kuid see on vaid üks osa pildist Napoleoni valitsemise ajal, ja panna selle järel punkt oleks tähendanud mitte mõista selle ebatavalise inimese tegevuse kogu ajaloolist tähendust.

Oleks ebaõige ja mõnevõrra tõsisele teadlasele ebaväärikas eitada ilmset ja vaieldamatut fakti, et feodaal-absolutistliku Euroopa hävitav purustamine Napoleoni poolt oli positiivse, progressiivse ajaloolise tähendusega.

See, mida Marx ja Engels ütlevad Saksamaa kohta, on kohaldatav ka kontinendi teiste maade suhtes: “Kui Napoleon oleks jäänud võitjaks Saksamaal, oleks ta oma tuntud energilise vormeliga kõrvaldanud vähemalt kolm tosinat armastatud rahvaisa. Prantsuse seadusandlus ja valitsemine oleksid loonud soliidse aluse Saksamaa ühtsuseks ning oleksid meid vabastanud kolmekümne kolme aastasest häbist ja türanniast… Liidu riigipäevast. Napoleoni kahe-kolme dekreediga oleks olnud täielikult hävitatud kogu teoorjuse ja kümnisemaksu keskaegne kõnts, kõik erandid ja privileegid, kogu feodaalmajandus ja patriarhaalsus, mis veel raskelt lasuvad meie kodumaa kõigis nurkades.”

Napoleon andis feodalismile niisuguseid parandamatuid lööke, millest see enam kunagi toibuda ei suutnud, ja just selles seisnebki tema nimega seotud ajaloolise epopöa progressiivne tähtsus.

Ajaloo seiskukohalt on Napoleon nähtus, mis enam kunagi ega kuskil korduda ei või, sest mitte kunagi ega kuskil ei eksisteeri enam maailma-ajaloos sellist olukorda, nagu see kujunes XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul Prantsusmaal ja Euroopas.

Autori põhieesmärgiks on anda võimalikult täpne pilt Prantsusmaa esimese keisri elust ja tegevusest, iseloomustades teda inimesena, ajaloolise isikuna, kõigi tema omaduste, loomulike eelduste ja püüdlustega.

Autor eeldab, et selle raamatu lugeja on kas või üldjoonteski tuttav epohhiga, seda ajendavate ajaloojõududega, ühiskonna klassistruktuuriga revolutsioonijärgsel Prantsusmaal ja feodaal-absolutistlikus Euroopas.

Just selles Euroopas oli Napoleoni osaks anda hävitavaid lööke feodaalkorrale. Tundmata Napoleoni impeeriumi ajalugu ei suuda lugeja lihtsalt midagi käsitada kogu Euroopa ajaloos aastail 1815-1848.

Lugeja, kes on enam-vähem tuttav Napoleoni käsitleva kirjandusega, nõustub sellega, et iseloomustus, mille mina siin annan, olgu ta siis hea või halb, ei ühti ühegagi nendest, mis imperaatorile on andnud kodanlikud historiograafid, niihästi tema halvustajad kui ka ülistajad. See on tingitud lihtsast põhjusest, et ma püüdsin sellele mitmepalgelisele hiiglafiguurile läheneda täiesti objektiivselt ja olin huvitatud mitte üksnes (ja mitte niivõrd) tema tegude motiveerimisest kui just nende ajaloolisest tähtsusest. Napoleon on loodusnähtus, ütles Austria publitsist Gentz, üks tema ägedaist vastastest, keda see veendumus ei takistanud sellele “loodusnähtusele” kirglikult kallale tungimast. Napoleon, see ajaloo “tundmatu käsu fataalne teostaja”, kasutades Puškini sõnu Prantsuse keisri kohta, huvitas mind just nimelt sellest seisukohast, kuidas ta täitis oma kolossaalse ajaloolise missiooni.

See raamat pole populariseerimine, vaid iseseisva uurimise tulemus, nende järelduste koondkokkuvõte, milleni autor jõudis niihästi arhiivi- kui ka trükis ilmunud materjalide põhjal. Neid materjale ta uuris (mõnikord aga avastas esmakordselt), töötades oma kahe kontinentaalblokaadi käsitleva monograafia kallal ning tutvumisel trükisõna olukorraga Napoleoni ajal. Neile on muidugi lisatud ka sellised allikad, mis valgustavad Napoleni teisi tegevusalasid.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

nap.bon.I

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: