Posted by: libarebane | 22/11/2015

“Seiklusvaim” Fridtjof Nansen´i rektoraadikõne St. Andrew´s University´s Šotimaal 19.mail 1926. aastal.

NansenRaamatust “Suuskadel läbi Gröönimaa”

Salomon olevat rahvast võrrelnud merega, kõnemehi ja nõuandjaid aga tuulega, sest meri jääb vaikseks, kui tuul teda voogama ei pane. Kui ma täna teid söendan võrrelda merega, siis olen ometi veendunud, et teie ilma kõnelejatagi olete küllalt rahutud. Ent kuigi ma iial pole tundnud tungi kerglaste kõnekäändude järele, tahaksin täna siiski olla torm, et teie suhtes õigesti toimida.

Tuuled, olgu nad tugevad või mahedad, puhuvad mitmesugustest suundadest; ja ma küsin eneselt, millisest suunast te küll mind ootate puhuvat. Olen oma pead murdnud, kuidas tulite sellele, et just mind oma rektoriks valida. Oli see vahest sellepärast, et ammu aega tagasi – usun isegi, ammu enne teie sündimist – üks minunimeline noormees matkas põiki läbi põhja jäämaailma? Oletatavasti kuulsite sellest, kui olite alles lapsed. Või oli see vahest sellepärast, et mu nimi viimaste aastate jooksul oli seotud üritustega, mis pidid abi tooma kannatavatele kaasinimestele?

Ma ei suutnud seda põhjust avastada, ja see tegi mu pisut araks, sest muidu oleksin sealt saanud pidepunkti praegusele kõnele, mis kuuldavasti moodustabki minu peategevuse teie rektorina.

Ent lõppude-lõpuks, milleks kaua targutada. Niikuinii unustate varsti, millest rääkisin. Palun, ärge uskuge, et meie, vanad, oleme nii endaga rahul, nagu välja näitame. Ehkki te üldiselt olete kenad meie vastu ja ilmselt meid meeleldi näete – vähemalt aeg-ajalt -, taipame siis küllalt hästi, et te meid suurte teadmistega ja meie heade nõuannetega sageli peate kole igavateks. Igatahes oli minuga säärane lugu, kui olin teie vanune; võib-olla mitte ilma põhjuseta.

La Rochefoucauld ütles kunagi: “Vanad inimesed armastavad jagada häid nõuandeid, hüvituseks selle eest, et nad ei suuda enam anda halba eeskuju.”

Isegi kui me selle ütluse kehtivust piirame, sisaldab see siiski suuremaid tõdesid, kui meile esimesel pilgul paistab. Samal ajal olen veendunud, et me kõik nõustume sama mõttetarga ütlusega: “ainukesed arukad inimesed on need, kes on meiega ühel arvamusel.” Üldiselt võimaldavad vaid halvad kogemused tunnetada meie omadest erinevate arvamuste tarkust. Kuipalju kergem oleks elu, kui õpiksime teistelt! Ent asi on nõnda, et me tõelist elutarkust peame haarama oma silmadega.

Teie surematu Carlyle on öelnud: “Kogemus võtab kole kõrget tasu, kuid õpetab nagu ei keegi muu.” Pidage seda meeles noored sõbrad! Kuulake autoriteete ja vanu, sest te võite väga palju õppida neilt, kes on teist vanemad. Kuid veel enam usaldage oma silmi, ja hoidke need alati lahti. Enda omandatud tõde, olgu see kuitahes puudulik, väärib kümmet teistelt kuuldud tõde, sest peale oma teadmiste laiendamise olete ka parandanud oma silmade õigesti tarvitamise võimet.

Ent kugi olen selles veendunud, nagu teiegi, seisan praegu ometi teie ees teie rektorina ja kahjuks ka vana mehena, kes peab teile pidama õpetliku kõne, teile, kes te seate purje sõiduks ellu. Mida peaksin rääkima?

Noh, ma mõtlen, et rektorina esijoones peaks sisaldama mõned targad sõnad elumere kohta, millele tahate purjetada. Ent kardan, et ma ses suhtes teile ei saa sisendada kuigi palju tarkust, sest see meri on tänapäeval nii tormine, udu ja kobrutis on nii paks, et raske on ettepoole näha. Öeldakse, see meri olevat ohtlik noortele inimestele. Minu arvates kujuneb sellest kummaliselt huvitav reis. Näidendi üks vaatus on läbi; praegu algab uus. Kõikjal käärib. Vanad tõed tõugatakse troonilt, teie peate leidma uued.

Tõsi küll, see meri on raskesti sõidetav. Võib-olla mõndagi tabab laevahukk. Seda enam jääb teha teil teistel, kel jätkub visadust ja mehisust.

Mu sõber Amundsen ütles hiljuti, ta rõõmustavat, et pole hiljem sündinud, sest muidu oleks vaid kuu talle uurimisalaks jäänud. See paneb mõtlema Martin Frobisher´ile, kes kolmsada viiskümmend aastat tagasi “endamisi otsustas teele minna, Loodeväila vallutada, ja siis kas tõetunnistus koju tuua või üldse mitte tagasi tulla, kuna ta teab, et see on maailmas veel ainuke tegemata asi, mille läbi üleulatuv vaim võiks saada kuulsaks ning jõukaks.”

Nüüd aga pole “kuulsaks ja jõukaks” saamine enam elu sihiks ja eesmärgiks. Asi pole nii lihtne. Teie olete kutsutud oma ülesannet teostama ja seda hästi teostama, olgu see milline tahes. Pärast Frobisher´i aegu on leidunud küllaltki asju, mille pärast maksab võidelda; ja neid leidub alati küllaldaselt, ka teie jaoks, armsad sõbrad. Lubage, et mõnda neist mainin.

Oleme viimasel ajal palju kuulnud õhtumaa kultuuri langusest. Ta olevat jõudnud raugaikka ja maha käimas. Muu seas kurdetakse omapära puudumise ja tänapäeva Lääne-Euroopa aju murettekitava ebaviljakuse üle, mis kõige selgemini avalduvat kaasaegses kunstis ja väljapaistvate isiksuste puudumises.

Ent ärgem saagem pessimistideks. See languse jutt pole mingi uudis. Silmitseme asja õigest vaatenurgast.

Muidugi käime ringi mõttega, et inimkond alatasa teeb edusamme. See on nii meeldiv ja lohutav mõte. Kuid kas see on tõsi? Edu mõiste eeldab, et me teame, kuhu läheme. Võime ju edasi minna vaid teatud kindla punkti suhtes. Ent just säärane kindel punkt puudubki meil. Ammu aega tagasi ütles Archimedes, ehk küll teissuguses seoses: andke mulle kindel punkt, ja tõstan maakera paigalt.

Kujutletagu, et vanaaja vaimukangelased, nagu Buddha, Sokrates ja Kristus, järsku maa peale ilmuksid ja meie neile näitame oma imetlusväärseid leiutisi ja teaduslikke avastusi, see on edu tulemusi nende ajaga võrreldes. Kas nad ei muiga üleolevalt, nagu muigame meie, kui lapsed meile näitavad oma armsamaid lelusid?

Kujutlen järgmist kahekõnet Sokratese ja Marconi vahel:

Sokrates (vaadelnud moodsaid saavutisi): “See kõik on ju väga huvitav; ent mida olete tundma õppinud enese minast?”

Marconi: “Ent kas te ei taipa, kui määratu tähtis on kiire sõnumite edasitoimetamine inimsoole ja majanduslikule arengule?”

Sokrates: “Ent mis moel on see teid edustanud? Kas olete seeläbi muutunud paremaks inimeseks? Kuigi mõnel on sellest kasu, teised võib-olla kannatavad selle läbi?”

Marconi: “Kas te siis ei taipa, et raadio toob tuhandetele, isegi miljonitele koju ülevat muusikat ja häid ettekandeid?”

Sokrates: “Kust aga võtavad moodsamad inimesed aja selleks, mis on lõpmatult tähtsam, nimelt iseseisvaks mõtlemiseks?”

Meil pole tõesti mingit põhjust end arukamaks pidada oma esivanemaist. On koguni kaheldav, kas saab tõestada, et nõndanimetatud tsiviliseeritud inimene on üle oma tsiviliseerimatuist esivanemaist. Läheme viis-kuus tuhat aastat tagasi vanade egiptlaste juurde, kes elasid kiviajal. Vaadeldes, mida need inimesed oma algeliste tööriistadega korda saatsid, kas tohime endid pidada neist üleolevateks?

Minnes siis veel kaksteist kuni viisteist tuhat aastat tagasi minevikku, jõuame Cro-Magnoni inimeste juurde, rahva juurde, kes meiega oli samaväärne igas suhtes. Need olid toredad kujud, suuremad kui meie, 180 sentimeetrit pikad. Ja milline kolju! Silmitsege imetlusväärset intelligentsikumerust, üllast otsaesist kuklani! See kolju sisaldas kuuendiku võrra enam aju kui tänapäeva eurooplastel. Kujutlege üht säärast inimest tänapäeva üliõpilase haridusega ja teadmistega. Kuidas küll oleks tema kujundanud elu, elades meie keskel? Ta oleks olnud vähemalt niisama jõudlusvõimeline kui kes tahes meie hulgast.

Oo, armsad sõbrad, olgem tagasihoidlikud. Tõusev areng, mis viis meie esivanemad ahvitaolistest Cro-Magnoni inimesteni, lakkas juba aastatuhandete eest uue aja sotsiaalsete tingimuste ja eriti linnaelu tagajärjel, mis pidurdab tublide väljavalikut ja soodustab vähemväärtusliku rahvastikuosa viljakust. Inimsugu muutub ka nüüd, ja koguni õige kiiresti, ent mis kasu on galopeerimisest, kui ratsutatakse vales suunas. Need on väga tõsised küsimused, mida andumusega peavad kaaluma need teie hulgast, kellest peavad tulema reformaatorid, keda nii igatsevalt ootame.

Ent kuigi meie kehalises arengus on tekkinud seisak, kas me pole vaimselt edenenud? Meie eetika ja moraal on ometi palju tõusnud ürgajaga võrreldes. Tõsi küll, mis puutub üksikisikutesse; igatahes aga mitte niivõrd, nagu paljud inimesed usuvad, ja kindlasti mitte, kui üksikisikud ühinevad gruppideks. Rahvused on vaevalt alles alustanud õige moraali kujundamist, sest nad on vaevalt paremad kui röövloomade karjad. Üksikute voorused, nagu tagasihoidlikkus, omakasupüüdmatus, heategevus, ligimesearmastus, ühiskonnameel, näivad rahvastele liiga sageli vaid naeruväärt narrustena, kui neid tahetakse rakendada poliitikas.

Säärane otsus võib kõlada karmina; ja ta vast ongi pisut liiga karm. Ent lubage mind esitada näide, mis inimsoo südametunnistust üles ei raputanud kaugeltki nii ägedasti, nagu oleks pidanud seda tegema. Mõtlen sellega läbirääkimisi Rahvasteliidu erakordsel istungil möödunud märtsis.

Rahvasteliit on suur ja tähelepanuvääriv seiklus, uus laev, mis purjetab uue kursiga, pardal inimsoo tulevikulootused. Meie kõik loodame, et ta tähendab uue ajajärgu algust, kuna ta püüab rahvaste vahelisse läbikäimisse tuua just neid voorusi, mida ülemal nimetasin. Ta tahab virgutada ühiskonnameelt ja põhjustada tõsist koostööd maailmale kasuks.

Meie lootused olid suured. Ent kahjuks uus inimsuse vaim pole loodav ühe päevaga. Selle laeva meeskonnas leidus palju madruseid, kes ei suutnud loobuda oma vanust harjumusist.

Märtsis kogunesid rahvad Genfi üheainsa eesmärgi saavutamiseks, mida Euroopa tuleviku jaoks peeti mitte ainult soovitavaks, vaid tingimata hädavajalikuks. Küsimuses oli Saksamaa vastuvõtmine Rahvasteliitu.

Igamees kujutles, et tee on vaba. Pärast kokkutulemisi Locarnos, pärast rahvusvahelist vendlust ning armastust õhkuvaid kõnesid uskusime, et maailma rahvad tõesti on pöördunud paremuse poole.

Septembrisündmustest saati tohtisime siiski loota, et Locarno tähendab uute ja paremate asjade algust. Ent märtsis hajutati palju meie esimesi säravadi lootusi kurvimal kombel. Elasime kaasa vaatemängu, kuidas üks rahvat teise järel asetas takistusi üldise sihi saavutamise teele. Nad ilmutasid seejuures säärast sündsusepuudust, mida me kellelgi neist ei pidanud võimalikuks.

Nagu te kõik teate, pidime lõppeks Genfist lahkuma lööduna ja pettununa, sest mõned riigid olid kindlasti otsustanud mõelda vaid enese tähtsusele, selle asemel et silmas pidada terve maailma hüvet.

Septembris igatahes tegime osaliselt mõndagi heaks ja peame tänulikud olema paljugi eest, mis tookord öeldi ning tehti. Ent me ei või unustada tumedaid ning alatuid jõude, kes teotsesid märtsis. Nad manitsesid meid, et miski on mäda ja mitte ainult Taani riigis, nagu ütleb Hamlet.

Lubage tuua veel teine näide, nimelt Venemaa näljahäda 1921./1922. aastal. Volga ümbrust ja Venemaa viljakandvamaid alasid tabas kohutav põud. Kolmkümmend miljonit inimest või veel rohkemgi nälgis ja oli suremas. Neid suri tuhandete kaupa.

Tervet maailma läbistas südantlõhestav hädakisa. Paljud inimesed siin maal ning mujal annetasid heldelt. Ent palju rohkem inimesi soovis enne teada, kes oli süüdi. Oli see põud? Või ehk vahest Vene riigi poliitilised olud? Just nagu oleks see leevendanud kohutavat kannatust, just nagu oleks nälgijatel ja surijatel sellest olnud vähimatki abi.

Ent juhtus veel halvemat. Mõnedes ülemeremaades oli tookord säärane maisi üleküllus, et põllumehed ei teadnud, kuidas sellest lahti saada enne uut lõikust. Ja nii tarvitati maisi lokomotiivide kütteks. Samal ajal aga seisid paljud Euroopa laevad tegevusetult sadamates, kuna ei leidnud laadungit. Peale selle oli töötuid tuhandete, ei, miljonite kaupa.

Nii olid asjalood, kui lasti kolmkümmend miljonit inimest Volga ümbruses nälgida ning surra, ehkki nad meist kaugel ei elanud ja kergesti olid laevadega ligipääsetavad. Samal ajal poliitikamehed – erandatud Ühendriikide omad – otsisid vabandusi oma tegevusetusele ja tõid ettekäändeks, et kõiges on süüdi enamlik riigivorm.

Kujutlege, et töötud oleksid tühjade laevadega saadetud Lõuna-Ameerikasse, et tuua maisi Musta mere sadamatesse ja sel moel päästa raskesti katsutud miljoneid inimesi. Kuipalju viletsust oleks võidud leevendada! Kas te ei usu, et see oleks olnud hüveks kogu maailmale? Ütlen teile, maailmakorras on midagi mäda, ja parandada jääb veel paljugi!

Tõeline kultuuri katsekiviks olgu ühiskonnameel ja kokkukuuluvustunne. Teie, teie perekond, teie seisus, teie isamaa on vaid ühe ahela lülid läbi ruumi ning aja. Ent rahvaste vahel pole seda arusaamist veel märgatagi ja ühiskonnakihtide vahel on see vaevu märgatav. Suheldakse veel ikkagi metsinimeste kombeseaduste põhjal, mis taotlevad vaid omakasu.

Kui kummaline, et me veel ikkagi pole üle saanud alalistest võitlustest ja tülidest ühe ja sama rahva üksikute klasside vahel, ja et me nende kõrvaldamiseks ei tunne mõistlikumat vahendit kui toores vägivald, nagu see ilmneb streikides ning töösulgudes. Me kasutame neid relvi ja lakkame töötamast, isegi kui ümberringi valitsevad töötaolek ning puudus.

Sageli küsin eneselt, mis ütleks küll mõne teise taevakeha elanik, kui ta saaks siia pilku heita ja näha meie askeldusi siin väikesel planeedil. Kas ta tõesti arvab, et siin maal elavad mõistusega olendid?

Kas Bernard Shaw kord ei öelnud, ta ei teadvat, kuidas elatakse teistes maailmades, ent ta olevat kindlasti veendunud, et sealsed elanikud kasutavad meie maakera hullumajana.

On väljapool kahtlust, et liialdatud rahvuslus ja klassivõitlus on kahjulikud. Ent ohud luuravad veel teisestki küljest. Ärgem unustagem, et isamaa-armastus on vajalik tung maailma edasiviimiseks, nagu ütles lord Cecil viimasel Rahvasteliidu istungil.

Hoidutagu püüdmast täieliku ühtluse poole suure erinematu inimperekonna kujul. Nii soovitav kui see paljudel põhjustel võiks ollagi, näen selles siiski ka suurt ohtu. Jätkuv linnastumine, ühetaoline kasvatus, kõigi kauguste lähendamine täiendatud liiklusvahendite varal, – kõik need asjaolud ähvardavad kaotada rahvaste, rahvuste ning kultuuride vahed, mis teevad elu ilusaks ning huvitavaks ja on vaimsete impulsside tähtsaks allikaks. Tänapäeval vannutatukse truudust mõnelegi ideaalile, mille teostamine viiks meid halli üksluisusse, kus raske oleks oma isiksust arendada. Seda kõike muuta on võib-olla raske, ent me ei tohi selle võimaluse ees silmi kinni pigistada.

Pole just väga julgustav teie rektori poolt maalitud pilt merest, mille turjal peate sõitma, näitelavast, kus peate mängima oma osa elus. Ta maalis selle pildi oma parimate teadmiste ja võimete kohaselt, arvesse võttes, et pole kasu lõuendi katmisest roosa värviga, kui te varsti niikuinii sukeldute tõelisuse halli, eksitavasse uttu.

Kõigest hoolimata evite aga nooruslikku tõusujõudu. Kui teile jutustatakse tsivilisatsiooni vähikäigust, siis tuletage meelde, et palju kordi ajaloo vältel on asi olnud niisama halb. Ja maailm on jäänud nooreks oma vanusest hoolimata. Jäägu meile usk, et elame kevadel, millest sünnib uus suvi.

See, mida nimetame arenguks, toimub suure lainetuse näol. Laineorus olijal on võimalik tõusta järgmisele laineharjale. Inimese elus pole tähtsaim koht, kus ta seisab, vaid suund, kuhu poole ta liigub. Pidage silmas, et mitte näitelava pole see, mis meie teod teeb suureks või alaväärtuslikuks. Teie ise peate kujundama oma osa näitelaval.

Kui maailm läheb rööpaist välja, siis on teie asi teda tagasi juhtida. Igaüks oma parimate võimete kohaselt püüdku maailma teha paigaks, kus elu oleks kaunim. Nagu juba ütlesin – parandamiseks on veel küllalt võimalusi. Vana tallatud rada mööda minnes me ei saavuta sihti. On aeg läbi uurida uusi alasid.

Meie vajame teid, noored sõbrad, kelle värsked silmad on võimelised tabama lihtsaid ning põhjapanevaid asju, kes olete valmis ajama uusi jälgi, ületama tõkkeid ja oma laupa pakkuma tundmatule.

Minu kuulsad eelkäijad Barrie ja Kipling on siin teile rääkinud “julgusest” ja “iseseisvusest”, neist mõlemaist taevaandidest, mida tänapäeval vajame eluteekonnaks rohkem kui kunagi varem. Need on rohkem väärt kui raadio ja kõik muu. Ent me vajame liitlaseks veel kolmandat jumalust, nimelt seiklusrõõmu. Temast tahangi teile täna rääkida.

Kest ta on? Ei keegi muu kui vaim, kes inimsugu edasi kihutab, teadmisele vastu. Ta on salapärane hinge tung täita tühjusi, sugulane looduse horror vacui´le.

Kas mäletate veel, millist koledat hirmu tundsite lapsepõlves suletud ruumide ees, kus pidi kummitama? Selles hoolimata igatsesite sinna sisse tungida ja vaime kohata. Hädaoht võlus. Ühel päeval õnnestus teil sinna kuidagi salaja sisse hiilida. Kui suur oli pettumus, kui te ei leidnud ainsatki vaimu.

See oli ärkav seiklusrõõm, mis peitub igaühes meist. See salapärane tung midagi ette võtta, mis annaks elule rohkem sisu, kui vaid igapäevane käimine kodust töökohta ja töökohast koju. See on meie igavene tung ületada raskusi ning hädaohte, paljastada varjatut, tungida teispoole igapäevsust. See on kutse tundmatult, igatsus maa järele teispool mägesid, inimhinge sügavikus juurduv jumalik tung, mis esimesi kütte pani avastama uusi jahimaid, see on meie suurimate tegude ürgallikas, tiivustatud mõte, mille vabadusel puuduvad piirid.

Kipling ütleb “Kim´is”: “Jumal laseb inimesi sündida, kes elu panusega ihaldavad avastada uudiseid, olgu siis kaugetest asjadest ja peidetud mägedest või inimestest, kes viibivad üsna ligidal ja on eksinud ühiskonna vastu. Sääraseid hingi on ainult vähe; ja kõige rohkem kümme neist kuulub parimate hulka.” Ent noored sõbrad, olgugi tagasihoidlikkus viisakas voorus, uskugem siiski alati, et meie kuulume nende kümne hulka.

Enamikule meist harilikest surelikest on elu reisuks sadamast sadamasse piki võrdlemisi kindlat rannikut. Me ei riski kuigi palju. Leidub ju ka madalikke ning salakarisid; kuid meil on usaldatavad kaardid ja purjesõidujuhised. Peaks midagi ootamatut juhtuma, võime siiski lähema sadamani sõita ja seal ööbida. Üldiselt on see üsna mugav ja mitte just väga erutav olelus. Ent kus on asjad, mis väärivad võitlemist, saavutised, milleks tahetakse elada ja surra?

Ehk küll paljud meist peavad sellele pühenduma, pole rannasõit siiski meie rassi maitse. Teie ja minu esiisad, viikingid, ei hiilinud piki rannikut. Kartmatu seiklusvaimuga heiskasid nad purjed, et roolida kaugetele randadele. Neid ei hoidnud tagasi ükski hädaoht. Kutse tundmatult kihutas neid üle merede. Nemad olidki, kes avastasid tee üle ookeani.

Poleks too seiklusvaim hingestanud meie rassi, kuidas oleks ajalugu siis kujunenud! Ent minu arvates kindlasti mitte paremini.

Lubage esitada näide, kuidas too ärkav seiklusrõõm Briti ajalugu mõjustas, seda ühest küljest saatuselöökidele, teisest küljest aga vägevusele vastu viies.

Kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas oli Inglise merevõim väga mõõdukas. Näiteks kuuleme, et 1540. aastal Londonis oli vaid neli laeva üle 120-tonnise mahuga, välja arvatud kuninga laevastik! Siis tekkis mõte, kas poleks vahest võimalik leida lühikest teed Kathay või Hiina rikkuste juurde, ja nimelt põhja poolt, ümber Norra ja Venemaa. See paistis menutõotava üritusena. Üks Londoni kaupmeeste ühing, mis end nimetas The Mystery and Company of the Merchant Adventurers, varustas kolm laeva. Ekspeditsiooni juhiks valiti vahva kindral sir Hugh Willoughby, kusjuures lasti end juhtida suurest kaunist kujust ja ta väljapaistvatest sõduriomadustest. Laevad asusid teele 1553. aasta mais, suurte lootuste ja valju hõiskamise saatel. Willoughby pidi kahe laevaga ja kuuekümne kahe mehega jääma Koola poolsaarele talikorterisse. Vene kalurid järgmisel kevadel seda paika külastades leidsid kaks laeva, pardal vaid laibad. Kogu meeskond oli surnud skorbuuti. Laevu kodumaale tuues tabas üht neist Norra rannikul merevahing, kusjuures uus meeskond hukkus. Teine laev kadus jäljetult koos kahekümne nelja mehega.

Säärane oli mõlemate laevade, mis kandsid lootusrikkaid nimesid “Bona Esperanza” ja “Bona Confidentia”, kurb saatus. Ent kolmas laev, “Edward Bonaventure”, tubli Richard Chancellor´i juhtimisel, eraldus tormi ajal põhja pool Norramaad teistest ja jõudis Vardösse. Siin Chacnellor nähtavasti kuulis laevateest Valgesse merre ja ammust aega kestvast kaubavahetusest norralaste ja venelaste vahel. Siin avanes võimalus uueks seikluseks. Kuna teised laevad ei ilmunud, otsustas Chancellor hakata uurima uut teed.

Vahepeal sattus ta mõnede šotlastega kokku, kes nähtavasti polnud nõnda ettevõtlikud, kui nende kaasmaalastest tavaliselt räägitakse, sest nad hoiatasid teda tungivalt selle sõidu eest. Hoiatusest hoolimata Chancellor asus teele, et nagu ta ütles, “kas teostada kavatsus või surra”.

Jõuti Valgesse merre ning Dvina jõe äärde. Chancellor sõitis Moskvasse, kus vene tsaar Ivan Julm teda vastu võttis. Järgmisel suvel Chancellor pöördus oma laevaga Inglismaale tagasi, kaasas tsaari kiri.

See reis ja vana Norra meretee avastamine Valge mere kaudu Venemaale tähendas tähtsat pöördepunkti Inglise kaubanduse ja Inglise laevanduse arengus. Inglise kaupadele avanes uus suur turg. Varsti lõi õitsele tulukas kaubandus Venemaaga. Eri privileegidega varustatud Muscovy Company muutus nii rikkaks ja vägevaks, et ta varsti võis toetada muidki märkimisväärseid üritusi teistes maailmajagudes. Sellega käis käsikäes inglise kaubalaevastiku kiire areng. Nõnda tuli, et Inglismaa varsti võis mujalgi võistlema hakata tugevamate merevõimudega. Tegelikult need sündmused tähistavad Suur-Britannia võimu algust meredel.

See lugu tõestab, et võrdlemisi tähtsusetud juhtumid võivad otsustada ühe rahva saatuse. Poleks need laevad üksteisest lahkunud, kuidas oleks asi siis võinud kujuneda. Ja poleks Richard Chancellor´il olnud tõelist seiklusvaimu, poleks ta olnud üks neist, kes haaravad juhusel tukast kinni, siis poleks ta Valgesse merre sattunud. Inglismaa kaubandus Venemaaga poleks siis veel alanud, laevanduse areng oleks olnud teissugune, maailma-ajalugu oleks saanud teise näo.

Olen veendunud, et teie rahva ja kogu inimkonna tulevikuvõimalused olenevad mõnedest teie hulgast, mõnedest, kes julgesti rändavad uutel teedel. Usun kindlasti, et suured maailmasündmused olenevad üksikute ettevõtlikkuse vaimust, üksikutest, kes haaravad kinni sobivast võimalusest. Samuti on lugu üksikisiku elus.

Nüüd lubage mind pisut minust enesest jutustada; mitte sellepärast, et see mina oleks mingi tähtis isiksus või mõni eriti õnnelik eeskuju, vaid et see on ainuke isedus, keda mina lähemalt tunnen. Peame ju kõik elu üle otsustama enese kogemuse vaatepunktist. Nüüd oma elule tagasi vaadates leian, et vaid oma seiklusihale võlgnen tänu, kui sel kahetsevate ebakorrapärasuste sakilisel teel kunagi on saavutatud midagi taotlemisväärset. Igatahes on too vaim avaldunud vaid hooti ja ebatäiuslikult.

Oma hiilgavas kõnes Barrie tegi ettepaneku, et ta järeletulijale oleks heaks kõneteemaks: “Kuidas rektor oma elu ära rikkus.” Ta vist küll ei aimanud, kui hästi see teie praegusele rektorile sobib. Barrie hoiatas teid M`Connachie eest, oma mõttekujutusliku teise poole eest, kes alati ühel tiival tiirleb ja teda kaasa kisub. Ent mis peame meie teised vaesed surelikud ütlema, kelle M`Connachie´d ei kirjuta võluvaid näidendeid meie eest, nagu Barrie eest, vaid meid ainult eksiteele viivad? Kuipalju õelaid vempe too ohjeldamatu sell on minule mänginud! Kui me alles noored olime ja suurt edu tõotaval eluteel sammusime, põikas ta järsku aimamatule kõrvalrajale, kuhu olin sunnitud talle järgnema ja katsuma seal teha, mis võimalik.

Kuid ärge vahetage seda ülemeelikut vaimu ettevõtlikkuse vaimuga; ei, see on vaid püsimatu, kergesti erutuv ja riiuhimuline olend, kel kergesti igav hakkab ja asjast tüdib, kuid seda püsivalt jätkatakse. Ta piilub alatasa uusi asju, nagu laps uusi lelusid.

Ent tõeline seiklusiha võib teid veel päästa ja edule juhtida, kui ta teid juba kord on uuele teele viinud, sest tema loomus ei ihalda alatist vaheldust. Vastuoksa, ta taotleb alustatu teostamist. Niipea kui olete midagi käsile võtnud, ettevõtlikkuse vaim ei anna järele, enne kui töö on tehtud, ja nimelt hästi tehtud. Ärge kujutlege, et seiklus on lapsemäng või et haritipp on ühe päevaga saavutada.

Tõeline suurus pole iialgi sirgunud ilma püsivuse ja hoolsuseta. “Geenius on ammendamatu võime piinlikuks pisitööks,” ütleb Carlyle. “Kannatlikkus on võim,” täiendab idamaine vanasõna, “sest aja ja püsivusega mooruspuuleht muutub siidiks.”

Ohjeldage tuisupäisuse paharetti hästi ja kaalutlege täpselt iga sammu. Valmistuge hoolikalt ette, sest ettevalmistused pikaks teekonnaks ei saa kunagi olla liiga hoolikad.

Ent kui te mõnest asjast kinni haarate, siis rakendage kogu oma jõudu. Heisake kõik teie käsutuses olevad purjed. Ärge kõhelge, sest “eneseusaldus on esimene edu saladus”. Ja ärge pidurdage oma paati üle taagi minnes.

Teel läbi elu jõuame mõnelegi ristteele. Ristteel alles ilmneb, mis mees keegi on. Paljud ei suuda otsustada. Nad kõhklevad, kuna tahaksid kõik teed lahti hoida. Kogu aeg tagasi vahtides ei jõua nad lõppeks kuhugi. Õige matkamees kaalub küll hoolikalt, valib siis aga ühe tee ja hoiab sellest vankumatult kinni. Ta saavutab sihi. Temale on olemas vaid üks tee, tee, mis asub ta ees ja kus pole mingit tagasipöördumist.

Olen alati olnud arvamusel, et paljukiidetud taganemistee on lõksuks kõigile, kes soovivad saavutada oma sihti. Lubage kergitada katet mõne minu arvesse kirjutatava edu saladuselt. Loodan sellega teile andvat tõesti head nõu. Asi seisis selles, et ma põletasin oma laevad ja purustasin sillad oma selja taga. Säärastes tingimustes ei raisata aega tagasivahtimisega, kui on küllalt tegemist pilgu ettepoole suunamisega. Siis ei jää teil ja teie meestel muud valikut, kui edasi. Te peate võitma või langema.

Lubage teile jutustada, kuidas see minu puhul paika pidas. Pean veel kord andestust paluma, et ma niipalju enesest räägin, kuid ma ei tea, kuidas seda vältida, kui pean näiteid tooma tõsielust. Kunagi olin ka mina üliõpilane, vahest nooremgi kui enamik teie hulgast, sellele lisaks päevavaras, kui vast pisut sportimist maha arvata.

Carlyle´i järgi on inimese esimeseks ülesandeks selgusele jõuda, mida ta peab siin universumis tegema. Ent mina ei suutnud leida vastust isegi sellele lihtsale küsimusele. Teadus igatahes võlus mind; ent milline? Kõige rohkem kaldusin füüsika ja keemia poole. Ent kaalutlematuse tondilaine, kelle üle ma tol ajal mingit kontrolli ei suutnud pidada, ei nõustunud väljavaadetega säärasele elule. Ühel ilusal päeval võttis ta enesele järsku pähe, et zooloogia oleks parem, kuna see tõotab rohkem lõbu, rohkem küttimist ja vaba elu looduses. Niisiis otsustasime zooloogia kasuks.

Siis äkki too vastutusetu olend pani ette, et peaksime tegema reisu Jäämerele, ja nimelt polaarmaade loomadeelu uurimise ettekäändel. Olin tookord kahekümneaastane. Reis läks lahti. See oli esimene tähtis samm, mis mind kõrvale kallutas õpetlase rahulikult eluteelt. Sain rohkem võimalusi küttimiseks polaaraladel ja rohkem äratust igasuguste arktiliste küsimuste vastu, kui tõsiseks loomade uurimiseks. Sel reisul sattusime rüsijäässe, mis meid vangis hoidis ja enam kui kolm nädalat triivis Gröönimaa idaranniku poole, mis tol ajal oli veel tundmatu. Nägin sealseid mägesid ja jääliustikke. Minus ärkas iha ja mu vaimus kujunesid ebamäärased plaanid – läbi uurida salapärase jääga kaetud saare tundmatut sisemaad.

Pöördusin tagasi kodumaale, kus mind määrati Bergeni Zooloogia-muuseumi konservaatoriks. Unistused jäämaailmast hajusid enam-vähem. Pühendusin ihust-hingest zooloogiale, esijoones mikroskoopilisele anatoomiale. Kuue aasta vältel kasvasin kokku mikroskoobiga, mis mulle avas hoopis uue maailma. Tuisupäisuse paharet käitus tol ajal võrdlemisi rahulikult, ja meist oli kujunemas paljutõotav noor zooloog. Tol ajal külastasin ka siinset ülikooli. Sellest on nüüd nelikümmend aastat tagasi. Siin kohtusin esmakordselt teie suure zooloogiga, minu vana sõbra McIntosh´iga, kes praegugi viibib meie keskel.

Kirjutasin mõningad teosed, eriti närvide süsteemi mikroskoopilise anatoomia üle, ja need teosed sisaldasid mõningaid väärtuslikke avastusi, nagu julgen oletada. Vahest veel tähtsamad olid aga uued küsimused, mis kerkisid mu teostest. Olime täis auahneid plaane, kuidas neid küsimusi lahendada. Enamik neist on hiljem teiste poole lahendatud, mõned aga ootavad vist veel praegugi lahendamist. Igatahes olid meil olemas võimalused tööks, mis vääris tegemist, ja lisaks sellele väljavaade saada soliidseks õpetlaseks ja ülikooliprofessoriks. Veel nüüdki mõtlen kahetsusega neile möödalastud võimalustele.

Ent siis kasutas tuisupäisuse paharet üht nõrkusehetke ja mängis mulle ühe oma õelamaid vempe. Olime parajasti lõpetanud kirjutise närvidesüsteemi üle, mille tagajärjeks oli, et autori närvid olid pingutatud ja vajasid puhkust. Otsekohe äratas kiusaja arktilised unelmad uuesti ja tegi mulle selgeks, et on saabunud aeg teostada vana plaan – matkata põiki läbi Gröönimaa. See ei kesta ju kaua ja varsti võime uue jõuga asuda närvisüsteemi kallale. Ent tal oleks vaevalt edu olnud, poleks talle kerkinud võimas liitlane: seiklusvaim. Neile kahele vastu panna polnud lootustki. Pidin minema.

Seni oli juba palju kordi katsutud läbida Gröönimaad, mille südamik arvati olevat võimsa jäätanuga kaetud, mida nimetatakse mannerjääks. Ent kõik need katsed olid ette võetud asustatud läänerannikult. Ükski katse polnud õnnestunud. Kuidas kujunes minu plaan?

Oli üks sügisõhtu 1883. aastal Bergenis. Istusin ja kuulasin vaid poole kõrvaga oma sõpra, vaimulikku, kes luges valjusti ajalehte. Äkki äratas üks telegramm minu tähelepanu: Nordenskiöld oli tagasi pöördunud oma matkalt Sise-Gröönimaale. Ta kaaslasteks olid kaks laplast, kes olid leidnud head suusalund ja oma suuskadel uskumatud kaugused selja taha jätnud. Sel hetkel välgatas mu peast läbi mõte, et salkkond norra suusatajaid võiks Gröönimaa läbida vastupidises suunas – idast läände. Mu plaan oli valmis.

Ütlesin enesele: lähtudes läänerannikult, nagu senised ekspeditsioonid, evitakse selja taga Egiptuse lihapotte, ees aga tundmatu jääkõrb ja idarannik, mis pole palju parem.

Seetõttu paistis mulle ainsa õige teena läbi murda jääpankade vöötmest, maabuda lohutul ning jääga kaetud idarannikul ja sealt läbi tundmatu maa tungida asustatud läänerannikule. Niiviisi oleksid laevad enda taga põletatud. Pole enam mingit vajadust kaaslasi edasi sundida, sest idarannik ei avatleks kedagi. See-eest aga kutsuvad lääneranniku asulad tsivilisatsiooni mugavustega.

Pärast selle plaani avastamist nõndanimetatud kompetentsed asjatundjad tunnistasid selle täiesti teostamatuks. Keegi taanlane, kes oli läbi sõitnud idaranniku, kus maabuda kavatsesin, ütles avalikus kõnes, et plaan “reedab täielikku teadmatust tõelisest olukorrast” ja olevat sellele lisaks “niivõrd hulljulge, et seda vaevalt maksaks tõsiselt kõne alla võtta”. Usun, et tal omast kohast oli teataval määral õigus.

Mõningad autoriteedid mõistsid eriti hukka sildade põletamist, sest tubli kindrali ja juhi esimene mõte peab alati olema hea taganemistee kindlustamine; ilma selleta ta inimesed ei julge kunagi usalduslikult edasi tungida. Mina aga olen taganemisteed alati pidanud viletsaks leiutiseks, nagu juba ennist ütlesin. Tulemused andsid mulle õiguse. Hoolimata mu nooruslikust teadmatusest ja kogemuste puudusest, hoolimata sellest, et  ettevalmistustöö ja varustus mitmeski suhtes olid puudulikud, nagu mu kaaslane kapten Sverdrup, kes siin istub, teile võib kinnitada, kui ta tahab avaldada oma avameelset arvamust, – ettevõte teostus siiski. Meetod osutus suurepäraseks, puuduv taganemistee lihtsustas asja ja kihutas takka, tasa tehes ettevalmistuste puudulikkuse.

Sama meetod sobis ka meie järgmisele üritusele. Olles kord juba jala asetanud Arktika pinnale ja kuulnud kõrve hüüdu, me muidugi ei saanud enam tagasi pöörduda mikroskoobi ja närvisüsteemi koeõpetuse juurde, nii väga kui mind sinna tõmbaski.

Mul oli tärganud mõte, et põhjanaba ümber toimub alaline jää triivimine, ja nimelt põhja poolt Beeringi väina ja Siberit Gröönimaa ja Teravmägede vahelisse merre. Leidsin üha enam tõendeid, mis mind selle triivimise olemasolus lõplikult veensid.

Selle järel hakkasin mõtlema, et see ajujää võiks olla sobiv ekspeditsiooni viimiseks läbi tundmatute alade. Selleks oleks vajalik vaid erilise ehitusviisiga laev, mis oleks küllalt tugev jääsurvele vastu panema. Selle laeva viiksime võimalikult kaugele ajujäässe, kuni ta hakkab triivima põhja poole. Siis laseme laeva jäässe külmuda, ja ajujää viib meid läbi alade, mida varasemad ekspeditsioonid tagajärjetult on püüdnud saavutada. See oleks lihtsalt koostöö looduse jõududega, selle asemel et neile vastu töötada.

Siin oli kehtiv jälle sama põhimõte. Kui oldi kord juba teele asutud, siis polnud enam mingit tagasipöördumist. Lootus vihjas ettepoole. Sellepärast ristitigi laev “Fram´iks”, mis tähendab “Edasi”.

Kui selle plaani avaldasin, enamik Suur-Britannia ja teiste maade parimaid polaaruurijaid tungis sellele ägedalt kallale. Tuntud polaarsõitja sir George Nares ütles, et minu plaan ei arvesta sugugi üldtunnustatud põhitõdesid Arktika meredes sõitmise alal. “On absoluutselt tarvilik hoiduda võimalikult ranniku ligidale, ja mida kaugemale me tsivilisatsioonist eemaldume, seda soovitavam on vaba hoida mõistlik ja kindel tagasitee.” Peale selle ta ei uskunud minu poolt oletatud jää triivimisse.

Oivaline polaaruurija sir Leopold McClintock pidas võimatuks laeva ehitamise, mis oleks küllalt tugev talvisele jääsurvele vastu pidama. Koos enamiku teistega uskus ta, et “pole mingit lootust “Fram´i” jälle näha pärast seda, kui ta on end andnud kaastundetu polaarjää meelevalda.”

Laev ehitati siiski. Kuulus šoti nimega ehitusmeister Colin Archer oli norralane, kelle esivanemad põlvnesid Šotimaalt. Ettevõte teostati range plaanipärasusega. Tookord oli meil rohkem teadmisi ning kogemusi. Jäätriivimine toimus peagu täpselt nõnda, nagu olime oletanud, ja laev osutus küllalt tugevaks, et vastu pidada meeletuimatele jää rünnakutele. Tungisime 1893 Uus-Siberi saartest põhja pool Tervamägesid tervelt ning vigastamatult, olles triivinud läbi tundmatute alade.

Ent seiklusvaim kihutab meid peatamatult sedasi, kui me talle juba kord sõrme oleme andnud. Hulk aega “Fram´iga” edasi triivitud, veendusime, et laev pääseb läbi ja meie ürituse eesmärgi saavutamine on kindlustatud. Siis aga pani seiklusiha liikuma mõtte, et oleks võimalik teostada veel rohkemgi, kui kahekesi lahkuda laevast kelkude ja koertega. Siis võiksime mööda rüsijääd tungida naba poole ja uurida tundmatuid alasid, mis asetsevad väljaspool “Fram´i” triivimisteed. Sel juhul aga ei võiks me mõelda tagasipöördumisele triivivale laevale, kuna me ei või teada, kuhu see vaheajal on välja jõudnud. Pidime jõudma Franz Josephi maale ja Teravmägedel, kus võiksime kohata mõnd hülgepüüdjat, kes tooks meid kodumaale. Jällegi pidime ära lõikama taganemistee; jällegi pidas paika meie senine meetod.

Hjalmar Johansen tuli minuga kaasa. Kuna “Fram” ülejäänud ekspeditsiooniliikmetega jäi kapten Sverdrup´i kindla kaitse alla, lahkusime meie 14. märtsil 1895 koerte ja kelkudega laevast. Oletasime, et kelguretk kestab kõige enam kolm kuud, mis ajaks varustasime end toidumoonaga. Ent jääolud osutusid raskemateks, kui olime arvestanud.

Lõppeks saavutasime ühe saare põhjaranniku, mis osutus Franz Josephi maaks. Vahepeal oli niipalju aega kulunud, et me enam läbi ei pääsenud, vaid pidime üle talve jääma. Kolme kuu asemel, milleks olime toidumoonaga varustatud, olime sunnitud vastu pidama viisteist kuud, enne kui kohtasime inimesi. Ehitasime kivionni, küttisime karusid ning merihobuseid ja kümme kuud toitsime endid vaid karulihaga. Merihobuste nahku kasutasime onnikatuseks ja rasva kütteaineks. Järgmisel suvel kohtasime ootamatult inglasi, nimelt Jackson-Harmsworth´i ekspeditsiooni, mis peatus Franz Josephi maa lõunarannikul. Nende laevaga pöördusime meiegi kodumaale tagasi.

Jutustan kõike seda, et teile arusaadavaks teha, et võimatuna näivaid asju võib siiski teostada, kui neid peab teostatama, ja et näiliselt raske elu on talutav, kui on olemas siht silmade ees. Teile võib tunduda peagi talumatuna veeta pikk talv nagu mahamaetuna ja elatuda ainuüksi karulihast. Ometi võin teile kinnitada, et see oli õnnelik aeg, kuna meid kutsusid kevad ning kodumaa.

Olete vist tähele pannud, et nii sel kui ka teistel juhtudel oli enamik maailma autoriteete minu vastu, minu kavatsusi ja üritusi teostamatuiks tunnistades. Ent sel asjal oli ka oma hea külg – elasin oma elu suuremalt jaolt üksi, millest tekkis harjumus teha otsuseid ilma teiste arvamust küsimata.

Üksipäini seismisel on ilmseid paremusi. Muututakse iseseisvamaks teotsemises ja välditakse hädaohtu teistelt ekslikku nõu saada. Ibsen ütleb, tugevaim mees on see, kes seisab täitsa üksi.

Kuid sellest veel ei järgne, et iga üksiseisja on paratamatult ka tugev, või et iga üritus tuleb teostada, mille kohta asjatundjad on teinud eitava otsuse. Hoiduge põikpäisusest ja hulljulgusest! Vastuseis ja vasturääkimine on tugevale suureks hädaohuks. Ainult üleolev vaim laseb end sõnasõja ägeduses vastase loogikast veenda.

Kas polnud see Montaigne, kes tõstatas küsimuse, kas mitte järeleandmatusest ning trotsist kohtuliku vägivalla ja hädaohu vastu tekkinud fanatism pole enam kui üks kord viinud inimese niikaugele, et ta kuni tuleriidani püsib oma arvamusel – arvamusel, mille eest ta sõprade seas ning vabaduses väikest sõrmegi tulle ei pistaks. Kindlasti peitub selles sügav tõde.

Siin näeme jällegi seiklusvaimu, olgugi medali teist külge. Inimene peab riskima ega tohi end heidutada lasta, kui ta on veendunud, et asub õigel teel. Riskimata ei saavutada elus midagi väärtuslikku. Ent risk peab olema mõistlikus vahekorras tulemustega, mida loodetakse saavutada. Ka ei tohi õnne peale lootma jääda, hüljates võimeid, mille abil ohtu võib ületada. Loomgi võib olla hulljulge. Juhusel põhinev edu ei rahulda.

Tahan tuua näite, kus minu arvates poleks tohitud riskida. Mõtlen lugupeetava rootslase Andree õnnetut ekspeditsiooni. Ta kavatses õhupallil lennata üle põhjanaba ümber asetsevate tundmatute alade. See oli aastal 1896, enne juhitava õhulaeva leiutamist. Ta lootis õhupalli teatud määral juhtida puuliköie ning purje abil ja palli õhus hoida, kuni tuuled teda kannavad üle uurimatute alade. Aastal 1896 sõitis ta Teravmägedele, kust ta tahtis õhku tõusta. Ent ta pidas ilmastikuolusid sel suvel ebasoodsaiks, sellepärast pöördus ta tagasi ja lükka teelemineku järgmiseks aastaks.

Vahepeal olime meie “Fram´iga” tagasi jõudnud matkalt läbi tundmatu Jäämere. Kolme aasta jooksul kogutud meteoroloogilised tähelepanekud sealt piirkonnast olid Andree´le loomulikult väga tähtsad. Tema soovil saatsin talle neist üksikasjaliku väljavõtte, kui ta 1897. aasta kevadel jällegi asus teele põhja poole, Teravmägedele. Ühtlasi kirjutasin talle kirja, milles juhtisin tähelepanu, et seal valitsevad tuuled ning ilmastikuolud suvekuudel ta üritusele üldiselt on ebasoodsad, ning väljendasin lootust, et tal seekord, nagu varemgi, jätkuks julgust tagasipöördumiseks, kui leiab ilmastikuolud olevat ebasoodsad.

Ta vastas mulle Tromsöst, tänas väljavõtte ja sõbraliku nõuande eest, ent teatas, et tal julgust ei jätku teist korda tagasi pöörduda.

11. juulil 1897 lendasid üllas rootslane ja ta mõlemad vaprad kaaslased Teravmägedelt teadmatusse. Nad pole enam iialgi tagasi koju tulnud.

Kahtlemata oli see üllas ettevõtlikkuse vaim, mis ei põrganud tagasi ühegi ohu ees. Me peame teda imetlema. Ent niisama sügavasti peame kahetsema, et neid imetlusväärseid omadusi ei kasutatud paremateks eesmärkideks.

Miks toon kõik need näited matkade ja seikluste ajaloost? Sellepärast, et me kõik oleme elu avastusreisijad, ükskõik millist rada me ka ei läheks. Sellepärast, et vajame tõelise seiklusvaimuga avastajaid, et inimkond võiks oma praegustest hädadest üle saada ja leida õige kursi ohtlikul merel, millest juba rääkisin. Võtke arvesse, et teie kõik leiate oma seiklused, sest ka elu ise on seiklus.

Miks toon kõik need näited matkade ja seikluste ajaloost? Sellepärast, et me kõik oleme elu avastusreisijad, ükskõik millist rada me ka ei läheks. Sellepärast, et vajame tõelise seiklusvaimuga avastajaid, et inimkond võiks oma praegustest hädadest üle saada ja leida õige kursi ohtlikul merel, millest juba rääkisin. Võtke arvesse, et teie kõik leiate oma seiklused, sest ka elu ise on seiklus.

Ent ärge raisake oma aega asjadega, millest teate, et teised sellega niisama hästi hakkama saavad. Igaüks otsigu omaenese joont. Ärge magage maha oma võimalusi, kuid samuti ärge laske end kaasa kiskuda pinnalisest kiirustamisest ja rüsinast, mida nimetatakse moodsaks eluks. Esimene suur nõue on – leida iseennast. Selleks vajatakse üksindust ja mõtiskelu, vähemalt ajuti.

Mina ütlen teile – lunastus ei tule iialgi tormavatest käratsevatest suurlinnadest. See kerkib üksindusest. Suured ajaloolised reformaatorid on tulnud kõrvest.

Mu sõber Knud Rasmussen jutustas mulle tähelepanuväärse loo ühest Põhja-Kanada eskimote vaimudemanajast. Kordan selle loo teile õpetuseks. Too lihtne metsmees, kes vaevalt oli kohanud mõnd valget, rääkis oma sõbrale ja kolleegile Rasmussen´ile:

“Tõelist tarkust leitakse vaid inimestest eemal, üksinduses. Seda võib saavutada ainult kannatuse läbi. Ainus tee tarkusele on loobumine ja kannatus. Ainult nemad avavad inimvaimule selle, mis teistele jääb varjatuks.”

Minu arvates need metsmehe sõnad ilmutavad rohke arusaamist tarkuse saladusest, kui seda leidub paljudel meie hulgast. Ühtlasi ta kirjeldas, kuidas valmistutakse targaks, nimelt vaimudemanajaks. Asjaomane peab külmimal talveajal neliteist päeva paastuma kütmata lumionnis. Siis ilmub teine vaimudemanaja lonksu kuuma veega ja suutäie toore lihaga. Pärast seda õpilane peab paastumist jätkama, niikaua kui vaid jaksab. Tema hoogne püüdlemine tarkuse järele ei tohi iialgi nõrkeda. Ent enamik inimesi loobub liiga vara; ja sellest tulebki, et maailmas on nii vähe tarkust.

Need küsimused väärivad järelemõtlemist. Ent on palju, kel ei leidu aega sellekski, et järele mõelda, mida nad õieti peavad oma elu eesmärgiks. Milline on teie elu eesmärk? Kas olete kõik valmis sellele vastama?

Taotlete õnne? Noh, seda taotlevad paljud. Kuid uskuge mind, noored sõbrad, te ei tarvitse õnne otsida. Peaasi on, et igaüks teeks oma parima ja jääks sõltumatuks kõigist muudest “hädavajalikkustest”. Mu Jumal, kui paljud neist “vajadustest” tõeliselt on tarbetud.

Kas olete vaene? Milline õnne! Ärge raisake aega oma varanduse eest muretsemisega. Vara tekitab alati palju vaeva. Siin maa peal ei võida iial tõesti vaene olla.

Mu armsad noored sõbrad, lubage mind teile lausuda hoiatus, mis põhineb kauaaegsel ja kurval kogemusel. Ärge laske oma lendu takistada väiklustest, mida peetakse elu paratamatusteks. Mõelge sellele, et trossi pikendades kärbite oma tiibu.

Oo noorus, noorus, milline uhke sõna! Teie ees hommikuudude taga asetsevad aimamatud maailmad. Kui purjetate edasi, kerkivad teie ees uued saared, tõusevad mäeharjad pilvede linikust. Mäetipp seisab tipu kõrval, kõigi nende otsa võite ronida. Avanevad uued metsatihnikud, et teie neid läbi uuriksite, ja avarad lagendikud, et te need läbi matkaksite!

Teie jalg on kerge ja süda vaba teispoole päikeseloojangut purjetamiseks ja läbi maailmaruumi uitamiseks.

Milline rõõm näha päeva hämardumas ja teada, et teid ees ootab pikk matk läbi uute riikide! Valgusekiirtel hõljub teie hing taeva poole.

Te naerate hädaohte ja muigate riski puhul. Rooli taga seisavad nooruse tõusujõud ja endausaldus. Torm ei suuda teile midagi teha.

Ja näe! Kauguses üle udu ja tuiskava kobrutise kerkib teine maailm.

Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna. See tee võib-olla on pikk ja vaevaline, ent hääl kutsub ja me peame talle järgnema.

Meie kõikide hingepõhjas peitub seiklusiha, laante hüüd, värinana läbistades kõiki meie tegusid, kujundades sügavamaks, kõrgemaks ja üllamaks meie elu.

Raamat – Suuskadel läbi Gröönimaa

Autor – Fridtjof Nansen

Toimetanud – Edgar Kant, Hans Kauri, Ants Laasi

Kirjastus O./Ü. “Loodus”, 1938

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: