Posted by: libarebane | 21/06/2015

“Vallutajad. Novelle.” – Karin Saarsen

vallut1Autor Karin Saarsen

For the Angel of Death spread his wings on the blast

And breathed in the face of the foe as he passed;

And the eyes of the sleepers waxed deadly and chill,

And their hearts but once heaved, and for ever grew

still!

“The Destruction of Sennacherib” – Lord Byron

Vallutajad

Vallutajad saabusid alistatud Saareriiki lakkamatus voolus küll mere poolt, küll nöörsirgeid autostraadasid mööda. Verinoor hästitreenitud vägi valgeis kiivreis, kergeis kingis ning mõõdu järgi õmmeldud lahtise kaelusega mundreis. Tehnika tippsaavutuse, kuratliku aju leiutuse armaada. Mille sõdalased mängides käsitasid oma tiivuta rakettlennukite, haikujuliste aatom-allveelaevade ning elektroon-amfiibitankide manööverlaudade sadasid nuppe ja lülikuid.

Nende võidukäik meenutas esimese klassi mugavusiga huvimatka. Kui vaid poleks olnud nende noori nägusid varjavaid kaitsevärvi gaasimaske. Need vajutasid sellele verevalamiseta vallutusretkele ohu ja võikuse pitseri. Ent kogu üllatussõda kahe leppimatu suurvõimu – Uue Ilma Suurriigi ja senini alistamata Kagu-Ida Saareriigi vahel – oli kestnud vaid 29 minutit ja 59 sekundit. Seega mitte täit tühist pooltundigi.

See oli ajamäär, mida oli olnud vaja, et kaljuseina raiutud merebaasidest välja saata kaugjuhitavaid kääbusprojektiilide üksusi Saareriigi suunas. Iga ülehelikiirusega projektiil sisaldas peale miniatuurse aegsütiku 500 sõrmkübarasuurust kapslit. Nende hõbejas alumiiniumikest sulges endasse mõne milligrammi kõikvõimsat unegaasi XP3TZ8-t. Sõjapropaganda osavas keeles ka “võidugaasiks” hüütud. Et mitte segadusse viia paljude lihtsameelsete kodanike kohtlast mõistust.

Kõik oli toimunud plaani järgi: vaenlase suunas teele tulistatud projektiilide hulk lõhkes ettenähtud kellaajal Saareriigi kohal. Viiekümne-miljoniline elanikkond halvati järgnevaks kahekümneks tunniks. Iga tillukene sädelev sõrmkübarasuurune kapsel täis võidugaasi oli küllaldane, et oma mürgise uduvinega teatud raadiuse ulatuses uinutada kümmekond elusolendit ükskõik mis soost, vanusest ja liigist. Samal ajal aga rullusid vallutajate üksused kiires tempos üle hambuni relvastatud, nüüd täiesti kaitseta Saareriigi pitoreskse pealinna suunas. Põhjalike katsete kohaselt oli XP3TZ8 kõikjalt läbitungiv mõju ülimalt efektiivne ainult esimese pooletunni jooksul pärast “sõrmkübarate” lõhkemist. Hiljem võis erilise gaasimaskiga kaitstult ohupiirkonnas julgesti liikuda. Seevastu ei pidanud sõjaplaani järgi ei taimestik ega kalad vees võidugaasi all kannatama. 

********

Noor ülemjuhataja oli end ulja väledusega sisse seadnud Saareriigi uinutatud diktaatori lubivalges palees. Tema välküksus oli ettenägelikult toimetanud luku ja riivi taha diktaatori ja ta ihukaitse, kõik valitsusliikmed ja teenijaskonna. Vallutajail oli olnud õnne: uinutamise silmapilgul oli palees toimunud valitsuse iganädalaline salajane istung. Nii tehti kahjutuks mitu rasvast kärbest korraga. Saareriigi aju väljalülitamine oli vallutajate esimene ülesanne. Tervele elanikkonnale aga pidi lubatama pärast “varjusurmast” ärkamist järgmisel hommikul igati inimlikku kohtlemist uute peremeeste poolt.

Viie tunni möödudes võis noor Ülemjuhataja ning kogu ta võidukas vägi peast võtta valged kaitsekiivrid ja näolt gaasimaskid. Selle aja möödudes ei pidanud sõjaplaani järgi võidugaas võitjaile enam mõjutama. Seda olid näidanud Ületamatu Leiduri aastaid kestnud uinutamise proovid Uue Ilma Suurriigi kriminaalvangidega. Otse vallutajate kannul saabus ka Ületamatu Leidur ise oma teadlasist staabiga hõbevalgel rakettlennukil, mille külgedel ilutses otse häbematu irooniaga inimlikkuse sümbol – punane rist.

Jälgides oma soomussõiduki kaugenägemise ekraanil Uue Ilma Suurriigi lipulehves pealinna võidujoovastuse avaldusi, lasi end Noor Ülemjuhataja sõidutada koos ihukaitsest saatkonnaga läbi vaikiva Saareriigi metropoli. Ta soovis isiklikult veelkord kogeda oma vägede täielikku võitu magava vaenlase üle. Noores, muidu nii tarmukas ohvitseris pesitses ikka veel kõhe tunne – midagi kerge pöörituse taolist, mis pingutus kõhukoopast südameni. See oli tekkinud silmapilgul, mil vaikiv pealinn temale ja ta eelvägedele oli lausunud hirmuäratava tumma “teretulemast”.

Ta mäletas sööbivais üksikasjus suurt kaitseta sõjalennubaasi, mille tuletõrjepatareide platvormel meeskonnad magasid kägaras, kummuli – lahtisi silmi ja avasui. Nad näisid tabatud olevat mingist unustuse imest. Sõrmed asetusvalmilt manööverpuldi nuppudel, kullipilgu täpsusega tabavad mürskraketid laskeasendis rampidel, helehallid sinelisiilud lipendamas leebes ehatuules – nii nad magasid. Võidugaasi üllatav toime oli olnud nii kiireloomuline, et isegi jalakäijad tänavail olid kukkunud unne rutakal tõttamisel. Paljud sõidukid olid tormanud vastu seina või purunenud juhtide uinumise silmapilgul toimunud kokkupõrkel.

– Täiesti ohvriteta pole meie vallutus siiski mitte, mõtiskles Noor Ülemjuhataja. Seda oleks ehk võinud vältida unemürgi annust vähendades. See oleks uinumisprotsessi aeglustanud. Selle asemel, et ohvreid nagu haamrilöögiga oimudele tabada. Säärane välkuinumine polnud sõjaplaanis ette nähtud. Aga eks ole Ületamatu Leidur ennegi omavoliliselt talitanud. Tarvis teda pigistada tolle nooruspattude hulka kuuluva eksperimendi arvel. Tema enda jutu järgi olevat see kogemata nõudnud ainult 50 kaastöölise elu… Noor Ülemjuhataja oli alati osanud võistlejaid kuratliku kavalusega kõrvaldada. Eriti pärast mõne eriülesande edukat täitmist. Võidugaasi leidur oli tema senistest konkurentidest kardetavaim…

Pealinna turul, keset lillede ja küpse puuvilja värvikust magasid armetuis hilpudes kaubitsejad. Pakatavate granaatõunte, kuldrabeda soomuskoorega ananasside ja mahlakalt lillade viinamarjakuhilate ees lamasid liikumatult näljavintsutatud kehadega kerjused, määrdunud lamedad kulikübarad otsmikel, ja jõukad ostjad läbisegi. Mõnedel avatud rahakotid harali näppude all. Mis Noor Ülemjuhatajat eriti häiris, olid aga loomad – hobused, eeslid, koerad ja pulstunud karvakuuega kassid. Tal oli hale abitust kääbuspuudlist, kes, üks koib orana püsti, oli kukkunud vastu laternaposti.

Palmide ümbritsetud iluaiast läbi kihutades silmas ta hulga lennus langenud papagoisid. Kirevad tiivad lehvikuina lahti vaibapehmel murul. Neid kiikus ka vagusi kui kirjusid õhupalle alaspäi, krampunud küüned ilupuie oksis. Kullatud raudfiligraanist värvavaga jahedas templiõues oli vääriskivest sirendav, nõtkete tantsitaride rida maha vajunud kui võlukepi puutest. Nende peibutavad rinnad tõusid ja vajusid vaevu kollase läbipaistva liniku all. Kõrvalestades aga ning nabaavas särasid safiirid väljakutsuval sinihelgil. Kõige haprama neist ja vormikaunima lasi Noor Ülemjuhataja oma sõidukisse kanda. Vallutaja omandiõigus oli vaieldamatu ta enda suhtes. Vägedel oli magavate naiste vägistamise eest päevakäsus ette nähtud surmanuhtlus elektritoolil. Küll aga korjas ta ihukaitse iharate sõrmedega kõik hinnalised ehted tantsitaride unerambes kehade kammitsast.

– See on kui too vanaaegne muinasjutt Okasroosikesest. Ainult et kuningapoegi on liiga palju ja ärkamine ei toimu suudluse abil, ühmas Noor Ülemjuhataja oma adjutandile valgesse paleesse tagasi jõudes. Suure pidusaali kaarjast aknast heitis ta veelkord pilgu uinunud linnale. Tumm pealinn oli kõrgendikule ehitatud diktaatori residentsi tõttu sõna tõsises mõttes ta jalge all maas. Oma kullatud templite, väätlillisse uppuvate villade, lubjatud töölismaja-ridade, bambusrookatustega kulihüttide ning palmiväätmeis iluaedadega.

Ainult automaatsed elundid selles võikalt vaikivas organismis töötasid endiselt edasi. Ringhäälingu sissemängitud mitmetunnine jazzimuusika programm üürgas valjuhääldajate kaudu üle kogu linna. Elektri- ja veejõujaamad andsid tänu robotseadeldisile ka vallutajaile vett ja valgust. Samuti oli korras telefonid iseühendavate keskjaamade toimel. Kaugnägemises jooksis põnevusfilm planeetide vahelisest sõjast.

– Ilus linn, unelmilus linn. Ja milline ärkamine homme! sosistas Noor Ülemjuhataja ning pöördus aknalt ära. Tema käskjalad tulid ja läksid. Kogu hilisõhtu kestel ei jätkunud tal enam aega mõtisklusiks selle üle, mis oli toimunud. Ajaloo imelisim sõda – sõda tõelise võiduta nagu poksimatš maailmameistri tiitlile, mis lõppenud tehnilise nokaudiga. Sõda ilma kangelasita… Sest peale Ületamatu Leiduri ei olnud selles sõjas ju ühtki kangelast.

Reipalt karjus Noor Ülemjuhataja oma käsud kaugenägemise mikrofoni sisse. Ta karjus ja toimetas rohkem kui vaja, et summutada oma tõusvat vimma konkurendi vastu. Et võidelda rusuva meeleolu vastu, mis pimeduse saabudes teda ängistas üha enam. Teda ei ahvatlenudki suletud laugudega tantsitar puhketoa laial, armuöö unustusele manaval asemel. Ta aimas, et kõik tema ohvitserid ja sõdurid olid välkinvasiooni esmiktunnist peale tajunud sama võikust tuhande tumma asula vallutamisel. Nad olid karjunud ja laulnud üleliia kõvasti ka sissesõidul pealinna. Aga häiriv laul oli nagu õõnes kilp nende halvale südametunnistusele. Nad mängisid sõjamängu ebaausalt valekaartidega, kuigi omasid ehtsaid võidutrumpe.

Ning kurjaennustav aimus täitis üha enam noid palavikuliselt aktiivseid sõjamehi, nende motoriseeritud üksusi väljapuhanud ülemuste komando all. Nagu nööristtõmmatavad hüpikud asusid nad plaanikindla täpsusega oma positsioonidele, tehes ettevalmistusi elanikkonna massiliseks ärkamiseks. Palju pidi sündima nende elusolendite heaks, kes praegu magavate laipadena täitsid tänavaid, avaraid väljakuid, varjulisi parke, uhkeid villasid, mugavusteta töölismaju, kaugeid külasid, üksikuid mägihurtsikuid.

Teatud kergendustundega võttis Noor Ülemjuhataja vastu teate Ületamatu Leiduri maandumisest vallutatud pealinnas. Oli ju tema tegelikult see ainus ja ülivõimas, kelle käes oli kardetava leiutise saladus ja lõpliku võidu võti. Tema geniaalne, võib-olla isegi hullumeelsuse piirini ülepingutatud aju oli lõputuis valemeis välja arvestanud tardumuse protsessi ja selle lahtumise. Tema tundis selle kahjustava toime miinimumi hingamiselundeile ning vereringvoolule. Ja ka massuinaku võimalikku maksimumkestvust. Tegelikult oli Ületamatu Leidur vastutav kogu sõjakäigu õnnestumise eest. Tema rivaal ei kavatsenud seda muidugi omaks võtta. Mõlemad mehed olid selles võitluses nagu leek ja vesi. Kusjuures vesi mingil juhul ei tohtinud üle keeda ja leeki kustutada.

Peagi seisid nad vastamisi: Noor kandilise atleedinäo ja tumeda harjassoenguga kindral ning halvastiistuvas mundris kõhn, tuhkblondide hõrenevate juustega teadlane. Tema rohekas-kollakad, ilmetud silmad rasketes sarvraames prillide taga näisid inimestel läbi puurivat – tühjusse. Ta hääl oli tõusudeta, venivalt üksluine.

– Kõik oli parimas korras. Sõdurid, keda jõudsin läbi vaadata lennubaasi tõrjekahurite juures, ei näi mingit moodi kahjustatud olevat. Kuigi pulss on palju aeglasem normaalsest, hingavad nad kogu aeg õige nõrgalt. Unegaasi XP3TZ8 toime on täpselt sama nagu Riigivangla number 815 vangide juures, kelledega katsetasin alles nädal tagasi. Olen andnud korralduse, et mu välilaboratooriumi üles seatakse siinses üldhaiglas, pealinna lõunaosas. Meie instrumendid ja üldse kõik seadeldised on korras ammu enne ärkamistundi. Kui Ülemjuhataja vabandab, sooviksin kohe sinna sõita. Mul ei ole minutitki kaotada…

– Ta kõneleb, nagu oleks tema Ülemjuhataja, mitte mina. Minule raporteerimist nimetab ta ajaraiskamiseks, mõtles noor kindral vihaga. Valitseb elu ja surma üle nagu jumal. Ise on aga ilmetu inimesenäru. Aga ma pean tema üleolekut taluma, muidu uinutab ta veel mu ihukaitse ning võtab võimu üle. Ei või ju iial teada, millised leiutised tal veel käsikohvris salajase voodri vahele on peidetud. Igat valemit ei lahenda isegi mitte kõige nupukam salapolitseinik.

End ülimalt valitsedes saatis ta Leiduri viisakalt ukseni. Andis viimased käsud julgeoleku ja üleskutse kohta elanikkonnale. Mis ärkamise toimudes pidi loetama kaugenägemisvõrku. Siis heitis ta veelkord pilgu tummale pealinnale:

– Üks inimlik üleskutse tingimusteta kapitulatsiooniks või õigemini selle fakti konstateerimine. Me olemegi juba võitjad igal rindel. Oleme võitnud sajandi välksõja kõige inimlikuma relva abil. Okasroosikese lühiuni alistatuile ilma valu ja tagajärgedeta nende füüsilisele või psüühilisele minale…

Hommik oli võidutsevalt päikesekuldne. Kell lähenes seitsmele – maagilisele massärkamise tunnile. Pealinna Riikliku Üldhaigla siseõuel püstitatud välilaboratooriumis töötas Ületamatu Leidur oma assistentidega. Kes ei lasknud endid üldse häirida ümberringi hääletult magavast kohalikust haiglapersonalist.

– Paar tuhat surmajuhtumit tuleb meil pealinna kohta siiski registreerida, arutles Ületamatu Leidur omaette. Autoõnnetuste ohvrid, südamehaiged ning akuutsed juhud, nagu sünnitajad naised. Või näiteks too vanamees operatsioonilaual, saalis number kolm. Arstid uinusid patsiendile narkoosi andmise hetkel. Tema enam ei ärka. Samuti noor ema sünnitusosakonnas. Kes juba oli maha saanud ühega oma kaksikuist, kui XP3TZ8 ta meeled ja musklid tuimendas.

Oma abilisi käsutades kõlas Leiduri üksluine hääl nagu robotinimese kunstlik sõnade korin. Ent sisimas oli ta pingul kui noolt heitev vibu. Ta kuulatas kogu oma olemusega, kas ei kostnud juba ohet või haigutust ärkajate huulilt.

– Kui vallutussõda võidugaasiga õnnestub, olen ainuvalitseja kõigi üle. Võin dikteerida Presidendile ja Ülemjuhatajale omi tingimusi. Võin alistada teisigi rahvaid ja riike samal lihtsal viisil… Metsikud ja uljad mõtted ristusid ta ajus.

– Viis minutit on massärkamise kellaajast juba möödunud. Tema mõttelõnga katkestas Geniaalse Kaastöölise ärev hääl. Kiitsakas punase peaga noormees oli juba pälvinud laialdase tunnustuse oma doktoriväitekirja eest inimese organismi vastupanust mürkgaasidele.

Kuus minutit. Kümme, viisteist, kolmkümmend, viiskümmend viis. Terve tund ja veel teine. Hirmust kaame näoga seisis Noor Ülemjuhataja liivakarva paraadmundris kogu oma staabiga suures konverentsiruumis, jälgides kaugenägemise ekraani. See registreeris vaid roboti täpsusega pildi pildi järele magava maa igast osast. Imetlusväärse kiirusega olid vallutajad üles seadnud oma kaamerate- ja saatjavõrgu vallutatud riigis. Et saada ülevaadet suurest triumfist. Nüüd aga peegeldas kumer ekraan võidu asemel hävingu algust, mille mõõtu keegi veel ei teadnud ette aimata.

– Tooge mulle ärkajaid, karjus Noor Ülemjuhataja raevu valge süljevaht huulil pärast viie tunni möödumist. Tooge mulle ärkajaid. Üksainus ärkaja! Ta oleks oma hingeõnnistuse andnud ühe ärkaja eest nagu kuningas Richard Kolmas kunagi lubas oma kuningriigi ühe hobuse eest pärast kaotatud lahingut. Ent keegi ei liigatanudki alistatud Saareriigis. Ükski laps ei häälitsenud oma kätkis, ükski koerakutsikas ei haugutanud oma kuudist. Lihtne hallis sulerüüs varblanegi ei avanud nokka, et nõrga piuksumisega kuulutada suure ärkamist imet.

Ületamatu Leiduri kuratliku aju arvestused olid läinud viltu. Inimese ülemvõim inimese üle oli võtnud saatusliku pöörde. Metsikus raevus lülitas Noor Ülemjuhataja kaugnägemisaparaadi välja. Viis minutit hiljem kihutas ta soomussõiduk välilaboratooriumi ette. Kahekõne tema ja Ületamatu Leiduri vahel oli vaid karjuv mõlemapoolne süüdistus. Kindral lahkus ruttu, jättes kakskümmend relvastatud ihukaitslast raudrõngana laboratooriumi alumiiniumbaraki ümber.

– Peame teatama sõjaväeüksusile ja peakorterisse kodumaal, et kunstlik massärkamine on edasi lükatud vastuhaku kartusel. Mis elanikkonna poolt võiks toime tulla. See oli tema ainus käsk tol ängist mustal päeval. Hädavale vingune suitsukate, et nurjunud sõjakäiku lühiajaks kamufleerida. Kuni leitakse meeleheitlikus jõupingutuses päästevahend sellest iiveldamapanevast infernost.

Ümbritsetuna Ülemjuhataja “verekoertest”, nagu ta neid hammaste kiristades nimetas, töötas Leidur oma personaliga kaks ööd-päeva ärkamise müsteeriumi lahendamise kallal. Tema tiitlilt oli eemaldatud “Ületamatu” ja ta õlakutelt sakilised kuldtärnid. Surmanuhtluse ähvardusel, söömata ja magamata kontrollisid ta kaastöölised lõpmatute arvestuste ning analüüsidega unegaasi substantse sadasid kordi. Uurisid uuesti ja uuesti oma ohvreid. Võrdlesid tekkinud olukorda õnnestunud katsetega kurjategijate kallal kodumaa vanglais.

Kolmandal päeval pidi Ületamatu Leidur paleesse teatama, et magavaist ohvreist paljud enam ei hinganud. Uusi magajaid toodi kohale igast ilmakaarest, aga needki näitasid samu tundemärke. Lahkamisel selgus, et unegaas oli halvanud hingamiselundid, tuues lämbumissurma. Nagu taud hakkas vallutajate keskel möllama paanika.

Kiskjalikus eluihas viskusid sõdurid ja paljud ülemused magavaile naisolevusile, kus neid iganes ette juhtus. Ka Noor Ülemjuhataja, unustades enese suhtes range distsipliini algnõude. Klammerdudes vägivaldse seemnepurske silmapilgul hapra tantsitari ihhu küünte ja hammastega, lootis ta naisekeha läbivate valuviirgude toimel oma ohvrit äratada. Tiirase oigega hammustas ta läbi laastõhukesed kõrvalestad. Pures veritompudeks soojad kirsipunased rinnanibud.

Nädala möödudes ei saanud enam kellegi eest varjata, et viiekümnemiljoniline elanikkond oli alatiseks magama pandud. Hävitatud kui armetud putukad ühel hoobil. Unegaasi XP3TX8-a ebaõnnestumine oli tõsiasi, mida ükski kaval sõjapropaganda lööklause vallutajaile enam ei saanud olematuks teha. Ent ikka veel valitsesid Noor Ülemjuhataja ja tema ihukaitse salgad raudse käega. Mõned rakettlennukeil põgeneda tahtvad üksused hävitati lojaalsete sõdurite poolt fosfortuleheitjatega veel enne sajalast starti otse äralennu rambil. Nagu hiiglaslikud rohelised tõrvikud põlesid surmakrambis värelevad põgenejad mõne minutiga söestunud tompudeks. Julmast karistusest heidutatud, tõmbusid suured väehulgad rüüstates ja vägistades ranniku poole. Ikka veel lootes pääsemise imele  nende endi poolt püstitatud põrgust.

Kaheksandal päeval varisesid kokku ka kõik Noore Ülemjuhataja kangelaslikud katsed päästa vallutajate au ja hea nimi kodumaa ees. Samuti kui Leiduri unelm oma impeeriumist… Linnade ja asulate kohale ilmusid teab kust raisakullide sünged parved. Kõikjal levis hapukas-läila laibahais. See laskus alistatud Saareriigi kohale raskemini kui unegaasi vine uljal vallutuspäeval. Ja ei lahtunudki enam.

Ka pealinna okupeerinud sõjaväeosades – mis senini olid olnud eliitüksused moraali ja korra poolest – tõusis mäss, mis levis kui õletuli. Ent Noor Ülemjuhataja ja ta ihukaitse ei andnud ikka veel alla. Tema appihüüu peale saadeti kodumaalt kohale mustis rakettlennukeis politseiväeosa. Sest kodumaa lootis mässu verise summutamisega päästa veel, mis päästa andis. Ent see abinõu hävitas omakorda pooled vallutajate ridadest. Ülejäänud hakkasid ikka veel vastupidava ihukaitse ähvarduste all põletama laipadest roiskunud asulaid ja linnu. Saareriik leegitses tulekahju purpuris. Ent see abinõu oli hilistunud. Plekiline tüüfus ja teised nakkushaigused sirutasid omi aplaid kämblaid vallutajate riismete järele välja – ja neist kämblaist ei olnud pääsu…

– Leidur peab surema, karjus Noor Ülemjuhataja, jälgides üldist laostumist kumeral ekraanil oma muutmatult valges palees. Kus ta nüüd võimetus vihas pidas reeturite üle sõjakohut. Ööseti otsis ta vägivaldset unustust uinuva templitantsitari liikumatus embuses leidmata rahuldushetkegi. Kuni seegi üsk surma puutest külmus… Oma rivaali elu oli ta säästnud viimseni lootes leida massärkamise nurjumise lahendust. Geniaalne kaastööline, kõhnake punapea, oli olnud esimene surmamõistetu teadlaste seast.

– Leidur siia tuua, käsutas Noor Ülemjuhataja vahutavi huuli. Samal silmapilgul nägi ta ekraanil tohutut suitsuseent üldhaigla kohal üles punduvat. Ületamatu Leidur koos järelejäänud kaadriga oli valinud vabasurma, et pääseda kindrali häbistavast välikohtust. Mustje pilve haihtudes avanes masendav vaade üldhaigla kohal toimunud plahvatuse jõust. See oli minema pühkinud terve lõunalinnaosa.

– Meie lahkume veel täna siit, märatses Ülemjuhataja oma võimetus raevus. Raskesti hingeldades dikteeris ta raadiogrammi Presidendile kodumaal.

– Pöördun koos politseiüksusega koju. Oleme nakkushaiguste vastu süstitud ja täiesti terved. Ohutud inimesile kodumaal. Sõjakäigu nurjumises süüdi Leidur. Suurendas omavoliliselt unemürgi annust. Uus armaada sanitaarvägesid vajalik, et puhastada kogu maa laipade rüvetusest. Siis asustada Saareriik kas poliitvangide või tööteenistuse vabatahtlikega. Ülemjuhataja.

Raadiogrammile ei saabunud ühtki vastust.

Samal õhtul kui Noor Ülemjuhataja koos truuksjäänud ihukaitse käputäiega hiilis hõbedasse rakettlennukisse, et alustada meeletut retke kodumaa suunas, sööstis Saareriigi sihis kaugelt kodurannikult teine rakett. Oma metalses kestas kandis see väikekaliibrilist, pisut aegunud süsteemiga vesinikupommi. Oli leitud hea võimalus selle Uue Ilma Suurriigi pealetungi- ja kaitsesüsteemis vananenud relva ärakasutamiseks.

Noor Ülemjuhataja ei jõudnud startida. Ei jõudnud kunagi kodumaale, et oma nurjunud vallutusretkest aru anda. Et end süüst puhtaks pesta, esitades kaaluvaid argumente Ületamatu Leiduri reeturlikest tegudest.

Uue Ilma Suurriik karistas halastusega oma vägede paremiku riismeid ülesande luhtumise eest. Kustutades Saareriigi lõpliku hävingu läbi viimse kui jälje tollest veretust võidust “sajandi humaanseima relva abil”.

****

Sisukord

1. Vallutajad

2. Mänguisa

3. Karuteene

4. Klaaskuused

5. Õnnesoov Riigimarssalile

6. Prints piitsaga

7. Kasvandike mäss

8. Ülim õnn

9. Elektrilöök

10. Ripakil naised

11. Pärast lõppu

12. Rõõm ühest kaasmaalasest

13. Õega Pirita rannal

14. Uhkus

vallut2

Korrektor: M. Kures

Kirjastus EMP, Stockholm, 1967

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: