Posted by: libarebane | 10/06/2015

Veri ja Kummi

veri ja kummiAutor – Karl Fischer

Käesolev teos on ilmunud algkeeles pealkirjaga “Blutgummi”.

Saksa keelest tõlkinud N. Loite. Korrektuuri lugenud A Miller.

Kirjastus osaühing “Loodus”, 1940

 

Eessõna. 

Viimaste aastakümnete kestel maailma vapustanud sõdadest ja revolutsioonidest hoolimata elab kaasaja inimene suuremas jõukuses ja mugavuses kui kunagi varem. Käesoleva sajandiga võrreldes tunduvad mineviku rikkaimadki ajajärgud vaestena ja suhteliselt tagasihoidlikegi sissetulekutega võidakse tänapäeval kasutada elamistingimusi, mis veel mõned aastakümned tagasi olid kättesaamatud jõukailegi. Selle olukorra on meie aeg endale võitnud peaasjalikult viimasel sajandil tehtud leiutiste tõttu, mis meie elu on rohkem ja põhilisemalt muutnud kui eelnenud aastatuhanded. Moodsad masinad, liiklemisvahendid, valgustusviisid, arstiteadus, põllumajanduslikud meetodid, sünteetilised toorained, et loendada vaid üksikuid võimsamaid saavutisi, tähistavad tohutut vahet meie ja möödunu vahel. Aga mitte üksnes nendes peitub XX sajandi edu. Kujutelmaga praegusest maailmast on lahutamatult seotud ka loendamatud teised leiutised, avastused, uuendused, ilma milleta see ei oleks täielik. Alati ei ole need olnud revolutsioonilised, kõiki hämmastavad suurleiutised, mida on vaimustusega vastu võetud. Paljud neist on esile kutsunud hävitavat kriitikat ja visa vastupanu; paljusid neist oleme omaks võtnud peaaegu märkamatult; ilma lähemalt juurdlemata nende sünni ja kasutuselevõtu eellugusid või nende tähtsust. See ei ole sugugi takistanud neid võitmast kindlat kohta meie elus ja nagu on kõigi asjadega, millega me oleme harjunud, ei oska me hiljem enam hinnata nende õiget väärtust. Ometi ei vähene sellega nende suur osa komplitseeritud maailmapildis, mille on kujundanud XX sajandi tehnika ja maailmamajandus. Iga võit looduse üle, hinnatagu seda hetkeliselt suureks või väikeseks, rohkem või vähem kasulikuks, on mõjustanud selle maailmapildi arengut ja määrab tema edaspidise arengu suundi, jättes sügavad jäljed maailmamajandusse, milles kajastuvad tema rakendamise tagajärjed.

Loomulikult on käinud käsikäes uue eluruumi vallutamisega ja uute eluvõimaluste loomisega ka teatav ümberorienteerumine meie tõekspidamistes. Uute olukordade valgustusel on tulnud ümber hinnata mitmeidki seni kehtivaiks peetud tõdesid, mis aja jooksul toob endaga kaasa ka vajaduse uueks, asjakohaseks ellusuhtumiseks ja maailmavaateks.

Sari “Maailm vaekausil”, milles ilmub ka käesolev teos, püüabki anda ülevaate praegusest maailmapildist ja tegureist, mis on olnud domineerivad tema kujunemisel ja mis võivad mõjutada selle edaspidist arengut.

Käesolev teos “Veri ja kummi” on ühe tooraine romaan. Me saame siit pildi sellest, kuivõrd suuri muutusi kogu meie elus-olus võib tuua uus, näiliselt tähtsusetugi avastus. Kautšuk on tüüpiliseks selliseks näiteks. Tema avastamisel ei tundnud ükski eurooplane ta vastu suuremat huvi, veel XIX sajandi alguses ei ületanud tema kogutoodang aastas kümmet tonni; tänapäeval on ta oma ühe miljardi kilogrammini küündiva aastatarvituse juures muutunud üheks ihaldatuimaks ja peaaegu asendamatuks tooraineks. Kui Euroopas kautšukit algul kasutati ainult kustutuskummina, siis leiti talle peagi ikka ja jälle uusi ülesandeid. Praegu oleme kautšuki kasutamises jõudnud olukorrani, kus ta tõesti tundub olevat lahutamatult seotud meie eluga hällist kuni hauani, nagu seda iseloomustab dr. J. Semjonov oma raamatus “Die Güter der Erde”. Lutt ja mähkmed on meie esimeseks tutvuseks kummiga. See jätkub kummist mängukannide, pallide, jalgrattakummide, kalosside, vihmamantli, autorehvide, tubakakoti ja kas või Ameerikas nii populaarse närimiskummi näol läbi kogu meie elu. 60% tänapäeva mandriliiklemisest tarvitab kummit; 50% kunstlikest valgustusallikaist võivad funktsioneerida vaid kummi abil; 30-40% tööstusis kasutatavaist jõuallikaist jääksid seisma ilma kummita. A. Zischka lisab sellele loendile veel moodsa kirurgia ja arstiteaduse, mis ilma kummikinnasteta, voolikute, kompresside ja patjadeta tuleksid uuesti ümber korraldada. Sõda on andnud neile ülesandeile veel erilise tähtsuse ja see selgitab võib-olla seda pinevust ja võitlust, mis on valitsenud kautšuki tootmise ümber ja miks kautšuk käsikäes uute ülesannetega, mida uuriv inimvaim talle avastas, muutus väheütlevast ja vähehuvitavast ainest maailmavõimuks, mis põhjustas riikidevahelisi konflikte, määratuid varandusi, aga ka seni nägematut viletsust, vaesust ja julmust.

Karl Fischer, viimasel ajal Saksamaal kiiresti populaarsuse võitnud publitsist ja majandusteadlane, annab oma teoses sellest samavõrd huvitava kui põnevagi ülevaate. Ta kirjeldab paralleelselt kautšuki tootmise arenguloole ka neid leiutisi, mis kautšukile on andnud tema väärtuse toorainena, ja kestvaid halastamatuid võitlusi, mis tema ümber on peetud ja mis annavad meile kujutluse gigantsest tähtsusest, mida kautšukile on omistanud maailmamajandus. Inglismaa on neis võitlusis olnud eriti edukas. Praegu valitseb ta koos Hollandiga peaaegu tervet maailma kautšukitoodangut. Kõik riigid, nende seas ka P.-Ameerika Ühendriigid, kes üksi tarvitavad 50% kogu maailma kautšukist, on sunnitud leppima kogustega ja hindadega, mida ta neile dikteerib. Eestigi on viimaseaegsete erakordsete rahvusvaheliste olukordade tõttu tunda saanud “kautšukiprobleemi”, mis väljendub toorkummi nappuses, kuigi meie kautšukitarvitus oma 100-tonnise aastakogusega pretendeerib vaid kümnetuhandikule osale kautšuki maailmatoodangust. See tohiks veelgi suurendada huvi käesoleva teose vastu, mis niigi õigustatult paelub kogu meie tähelepanu.

I. Pulman.

Sissejuhatus.

Kitsas vöö, üksnes mõningaid kraade lai, ümbritseb ekvaatorit. See on iseäralikkude puuliikide: Hevea, Castilloa, Manihot´i, Glaziovii kodumaa, millede piimjast mahlast toodetakse kautšukit. Mitte aastakümneid, sajandeid, vaid aastatuhandeid on inimesed kasutanud nende puude vaiku.

Kui umbes neljasaja aasta eest saabusid Lõuna-Ameerikasse esimesed eurooplased, imetlesid na kummalisi palle, mida indiaanlased tarvitasid usulisiks ja rahvuslikeks mängudeks. Nad nägid kummist valmistatud tekke, palituid, jalanõusid ja igasuguseid muid tarbeesemeid, mida kasutasid indiaanlased, tõestades selle aine lõpmatu pikka kultuurilist minevikku.

Nii mõnigi, kes oli rännanud koos Kolumbuse, Pizzarro, Cortezi või saksa Ameerika-pioneeride Hutteni ja Welseriga tundmatusse, ja kes oli seal kaotanud või maha mänginud kogu oma Uus-maailmas nii kergesti teenitud kulla, ei toonud saladuslikust maailmaosast midagi muud kaasa, kui ainult paar “haruldust”. Nende harulduste seas oli ka indiaanlaste veekindel aine, mida küll palju imeteldi, kuid mida oli raske rahaks teha.

Vanas Euroopas oli kuuldud igasuguseid fantastilisi muinasjutte uuest imemaast teisel pool ookeani. Nii ei saanud kuidagi imponeerida mingisugune aine, millel pole isegi nime. Ja kui leiduski neid, kes püüdsid sellest ainest midagi kasulikku teha, siis pettusid nad varsti. Esimene muinasjutt Uus-maailmast – muinasjutt “Lääne-India võluainest” – hääbub peatselt naeru ja mõnituste tormis. Saladuslik aine on tarvitamiskõlbmatu, sest nii kuuma kui külma käes kaotab ta oma elastsuse – omaduse, mis eurooplaste silmis oli ime, – muutudes kleepuvaks või muredaks.

Welseri muuseumis ja muuseumide kolikambreis kopitavad “haruldused” ülemeremailt. Ja milleks nendega tegeldagi, kui samalt maalt, kus kasvas kautšukit tootev puu, saabuvad laevad täis hõbedat, kulda ning igasuguseid vürtse. Jääb igaveseks ajaloo saladuseks, kuidas kadusid kõik need Uus-maailma rikkused, ilma et nad oleksid karvaväärtki parandanud Vana-maailma seisundit. Saavutatud vere ja sõjaga, kadusid nad samuti sõjas ja veres. Euroopa jäi niisama vaeseks, kui ta oli olnud Kolumbuse, Pizarro ja Cortezi ajal. Alles hilisem ja targem, kuid mitte vähem brutaalne konkistadooride ajajärk tegi Uus-maailmast toorainete tootja, nagu seda ei olnud tuntud Aafrika ja Aasia avastamisest saadik antiik- ja keskajal.

Kautšuk ei suutnud siiski võistelda väärismetallide, mineraalide, kohvi, kartulite ja tubakaga, ta jäi nendest kaugele maha. Kautšuk oli ja jäi maailmamajanduse võõraslapseks, isegi teadus ei suutnud tema tähtsust esile tuua.

Saja aasta eest polnud kellelgi aimugi, et Lõuna-Ameerika kautšukipuude valik osutub maailmamajanduse seiklusrikkaima ja veriseima õudusromaani kangelaseks. Mõnigi tooraine on endast kirjutanud dramaatilise romaani – nii näiteks petrooleum, kautšuki kaasaeglane -, kui mitte ükski neist pole oma teekonnal maailmamajanduse ajalukku jätnud nii verist ja põrutavat jälge kui kautšuk. Palju kirjutatakse romaane, biograafiaid, episoode ja anekdoote inimestest, kelle tegudest ja mõjudest me enam midagi ei märka. Miks ei võiks tooraine, elutu ja hingetu asi, olla ühe jutustuse keskuseks, kui ta juba üksnes oma olemasolu kaudu on mõjustanud rohkem saatusi, kui suudaks ükski elav, hingav olend?

Vääriskivide ja kohvi, eksootiliste inimeste ja fantastilise looduse kõrval avastatud lääne-india kautšuk jääb varsti unustusse. Ta ei ärata kellegi isu. Õnneks järgnevad aga avastajaile, vallutajaile ja röövleille teadlased ja uurijad, ja nii saavad Euroopa akadeemiad ja instituudid vahetevahel kautšuki-proove. Terve rida härraseid ei lasknud end segada oma puuderdatud parukaist ja katsetasid väsimatult oma luupide, retortide ja igasuguste võimatute ja võimalike tööriistade juures. Kui seda kõike poleks olnud, kes teab, kas oleks üldse tekkinud romaan kautšukist?

Teaduslik maailm õpib kautšukit tundma aasta enne Friedrich Suure astumist Preisi troonile, pool sajandit enne Prantsuse revolutsiooni. Aastal 1739 prantsuse matkaja ja teadlane Charles de la Condamine esitab Pariisi Akadeemiale aruande kummipuu üle. “Cauchu” proovid, mida tema ja tema järeltulijad Vana-maailmale saadavad, jäävad aga Uus-maailma teiste saadetiste, puu- ja kiviproovide kõrval varju. Nad asetatakse vitriinide klaasi taha.  Lõpuks leiab kautšuk siiski tarvitamist ja väga imelikul kombel hoopis uueks otstarbeks. Euroopas ei mõeldagi järgida indiaanlasi: valmistada kautšukist rõivastusesemeid, vaid teda kasutatakse tänu juhuslikult tehtud avastusele kustutuskummina. Inglise keeles on tal veel praegugi nimetuseks: india-rubber, kusjuures “rubber” tähendab “hõõruja”, “kustutaja” ja India all ei ole mõeldud sugugi praegust Indiat, vaid Lääne-Indiat, st. Ameerikast.

Leiutajad, kes on rohkem pühendunud kautšuki ajaloo uurimisele kui teadlased, lasevad patenteerida oma meetodeid, kuidas riideid veekindlaks teha kautšukilahusega immutamise teel. Meetodid sarnanevad indiaanlaste omadega, mida need tarvitasid arvatavasti Kristuse sündimisest saadik. See ei tee aga peavalu Ameerika ja Euroopa patendiameteile, kes 1791. a. Samuel Peal´ile välja annavad patendi veekindlatele riietele. Samuel Pealil ei ole õnne oma uuesti avastatud leiutisega. Paremini ei lähe ka sakslasel, endisel sadulsepal Ackermann´il, kes elab 18. sajandi lõpul kunstikauplejana Londonis. Vabadel tundidel tegeleb Ackermann igasuguste meetoditega lõuendite juures.

Aegamööda hakkab “gum´ist”, ameerika kautšukipuu “vaigust”, huvituma üha suurem arv vabrikante. Thomas Hancock proovib produtseerida kummijalanõusid, šotlane MacIntosh gummeeritud vihmamantleid.

Paarist vaeselt sisustatud, halvasti lõhnavast töökojast New Yorki ja Londoni tagamajadest tekib nüüd juba saja aasta eest “kummitööstus”.

Kuid äri ei tasu ennast. Naerdakse Edinburghi šotlaste üle, kes jooksevad ringi “macintoshites”, ja kui härra Hancockil ei oleks tulutoovat kõrvaläri, oleks ta oma kummijalanõude kõrval kiiresti nälga jäänud.

Sellal ei tarvitse Ameerika end sugugi pingutada Euroopa kautšukitarviduse rahuldamiseks. 31 tonnist koosneb kautšuki hulk, mis saabub ookeani kaudu Läänest Idasse. Suuremast osast ei valmistata kummijalanõusid ja mantleid, vaid kustutuskummisid.

Vaikselt ja endassesüvenenult töötavad toorainefanaatikud nende kõrval, kes teenimisvõimalustele mõeldes sulevad Lõuna-Ameerika kautšuki retortidesse. On küllalt neid, kes kaotavad kautšuki pärast tervise ja varanduse, kuid pole ühtegi, kes oleks tema kulul rikastunud. Esimene, kes pühendab oma elu kautšukile, on noor ameeriklane Goodyear Philadelphiast. Teda loetakse meetodi leiutajaks, kuidas kaotada kautšuki tundlikkus sooja ja külma suhtes. Selle leiutise, vulkanisatsiooni teel muutub kautšuk tarvitamiskõlvuliseks tooraineks. Lõuna-Ameerika päriselanikele on see protsess arvatavasti sajandeid tuntud, sest muidu poleks neil troopilises kuumuses mingisugust kasu olnud vihmamantleist ja kummijalanõudest. Nagu iga teine, peab Goodyear oma katseid algama kogemuste ja eelteadmisteta. Sündinud leiutajana aimab ta, et toorele kautšukile tuleb lisada mingit teist ainet, et saavutada seda, mida me nimetame praegu kummiks. Ta katsetab kõigega, mis talle kätte satub. Keetmise, sulatamise ja segamisega jõuab ta oma sihile nii ligidale, et leidub isegi rahamehi, kes sisustavad talle väikese vabriku. Kuid ikkagi ja alati jookseb kõik tühja ja Goodyear algab otsast peale.

Õnneta pole veel kellestki saanud suurt leiutajat. Goodyearile on õnne. Kord kukub juhuslikult sulatuspann väävliga kummilahusesse. Tekib hirmus suits ja hais, ning oma memuaarides jutustab Goodyear:

“Sel momendil haistsin suurt tulevikku!”

Kestab aga veel kaua, enne kui Goodyear ja tema kaaslased avastavad suhteliselt õige segu, millest nad saavutavad tarvitamiskõlvulise vulkaniseeritud kautšuki, mida tänapäeval tuntakse ja kasutatakse.

Üksnes vähestel leiduritel on püsivalt õnne. Sama lugu on Goodyeariga. Tema kaudu avanevad maailma tööstusele tohutu suured võimalused, kuid ise on ta vaene ja kodumaal ei hooli temast keegi. Ent järelmaailm võtab tema nime entsüklopeediasse ja veel praegugi loeb iga Ameerika laps õpperaamatust Goodyeari kohtumisest ühe teise Ameerika Suurega:

Goodyear oli kord jällegi viimase sendini “läbi põlenud”. Long Islandi ja New Yorki vahel ühendustpidaval parvel märkab ta ebameeldiva üllatusena, et ta puuduvad ülesõiduks vajalikud sendid.

“Olen… olen… unustanud oma rahakoti,” kokutab Goodyear piletimüüja lähenedes. Viimane vihastub rahata reisija üle, võtab temalt vihmavarju ja seletab jämedalt:

“Kas arvate, et tahan oma väikesest palgast kaotada 10 senti? Homme tulge siia, makske raha ja siis saate varju kätte. Küsige Cornelius Vanderbilti.”

Vanderbilt pole midagi leiutanud, kuid siiski raha teeninud. Paljud Vanderbiltid on Goodyeari leiutise tõttu rikastunud, aga tema ise suri vaeselt.

Nüüd oli kautšuk muutunud tarvitamiskõlvuliseks. Kellelgi ei olnud põhjust tema üle muret tunda; ärimehed, kes kauplesid kalosside ja kummimantlitega, ei tarvitsenud enam karta, et keegi klientidest tõstaks nende peale kaebust. Kummiväljavedu Lõuna-Ameerikast suurenes iga päevaga, kuigi see tänapäeva mõistete järgi oli veelgi väga väike. 2000 tonni kautšukit aastas saabub sajandi keskel Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, kuid keegi ei aima, et paari aastakümne pärast tänu kautšukile teenitakse miljardeid ja… miljonid inimesed kaotavad sealjuures elu. Keskaja pankrottidest peale on revolutsionäärseim sajand XIX; see on sajand, mil tehnika orjastab kõik. Sel sajandil tekib nõndanimetatud moodne maailm ja moodne seltskond. Elektritööstus areneb väikesest algusest majanduslikuks suurvõimuks. Ärkab Caesarite ajast tolmunud sarkofaagis uinunud liiklemistehnika. Vabahärra von Draisi mahamängitud leiutisest areneb jalgratas; kellegi Mecklenburgi sepa ajaviitest plahvatusmootor. Ei kesta kaua, kui jalgrattast ja mootorist tekivad mootorattad ja autod.

Leiutis, milleta tänapäeva jõuvanker oleks võimatu, võeti kasutusele palju aega enne esimese isesõitja sõitu mööda Mannheimi munakive. Juba 1845. a. tuleb inglane Thompson mõttele mugavdada sõitu oma vankris raudpöidade asendamise teel nahasse õmmeldud, õhuga täidetud kummivoolikutega. Talle antakse patent. Aga kui esimesed neli pneumaatikut, mida tunneb tööstuse ajalugu, on läbi sõidetud, unustatakse leiutaja ja patent. 43 aastat hiljem, ilma et ta midagi teaks oma eelkäijast, teeb loomaarst Dunlop suurema õnnega sama leiutise.

Jalgratta- ja algul veel tähtsusetu autotööstus ei kasuta Dunlopi vaimukat leiutist. Võidusõitja prantslane Michelin, esimene autokummide tarvitaja, naerdakse spordikaaslaste poolt välja, kuni ta võidab võiduajamistel pneumaatiliselt võrutatud autoga oma konkurente, kellede autode pöiad on täiskummist ja rauast. Kaks tähtsamat Euroopa autokummide vabrikut kannavad tänapäevalgi oma pioneeride Dunlopi ja Michelini nimesid.

Dunlopi ja Micheliniga algab kautšuki võidukäik; algab ekvaatori põlismetsade kohutav röövimine, põnev kummispekulatsiooni periood ja lõpuks kautšuki tõeline romaan. Kõigi tööstusmaade kummitarvitus kasvab kohutavuseni. Kautšukile algab võidujooks, mida võib võrrelda üksnes tormijooksuga India vürtsidele ja Lõuna-Ameerika kullale.

1890. a. laaditakse maha Prantsuse ja Inglise sadamates Atlandi purjekailt 30.000 tonni kautšukit. Kerge vaevaga tekivad hiigelvarandused. Arg ja tagasihoidlik, kuid sealjuures leidlik loomaarst Dunlop, keda loetakse kõigi aegade kummirehvide leiutajaks, teenib vaevalt kümne aasta jooksul sada miljonit. Kõigi maade seiklejad, kes enne rändasid kulla- ja petrooleumiväljadele, siirduvad nüüd põlismetsadesse. Ameerika ja Aafrika džungleis tekivad linnad, mille tänavad ja ehitised reedavad oma arenemise pöörast kiirust. Võimas kullavool läbib need tänavad ja uhab porri kõik, mida on saavutanud palju ausamalt endiste pioneeride hool.

Kummi hind tõuseb maailmaturul vahetpidamata. Ikka suuremaks muutub nõudmine kummi järele. Ajal, mil Amazonase ja Kongo metsades kautšukikapitalismi kirveste ja piitsahoopide all inimesed ja puud verest tühjaks jooksevad, mil Lõuna-Ameerika riikide laialdastel piiridel metsade pärast, kus aastatuhandeid tunti ainult rahu, veriseid võitlusi peetakse, asendub vana inka kultuur kummilinnade üleliigselt luksuslike teatrite ja paleedega.

Ei leidu midagi, mis laseks end mõttetult kurnata. Ka loodus paneb inimestele piirid, teravamad ja tugevamad kui okastraat. Ligidal on aeg, kus langeb viimne kummipuu ja troopilistes džunglilinnades pühitsetakse viimane kulukas orgia. Lõuna-Ameerika ja Aafrika kautšukile kasvab sajandi vahetuse kummidiktaatorite märkamatult kohutav vastane: istandikukummi tõrjub välja, aeglaselt, kuid kindlalt, Amazonase ja Kongo kautšuki. Kui puhkeb Maailmasõda, on põlismets tunginud kord nii uhktete ja toredate kummilinnade mahajäetud tänavaisse. Tänavad ja tänavakesed, aastakümneid elava tegevuse keskused, langevad troopiliste provintsipesakeste sügavasse unne. Võidetud on kullavool, mis kord nende elanike käte vahelt on läbi käinud, järel pole sellest midagi. Põlismetsade puude all kautšuki pärast voolanud veri on kuivanud ja võidetud ühes kiiresti kadunud varandusega.

Kohutava episoodina on jäänud kaugele meie taha kautšukiröövimise aeg. Ent ta ei ole unustatud. Maailmamajanduse ajaloos iga röövimine on ennast kätte maksnud. Ähvardavamat meneteeklit kui kautšuki aeg pole seni olnud ja kauaks ajaks jääb püsima mälestus, et võitlus kautšuki ümber viidi läbi viisil ja vahenditega, missuguseid pole tundnud ükski teine majanduslik võitlus. Võimalik, et sellega ei hävitatud mingisugust kultuuri – sest kõik küsimusse tulevad kultuurid olid juba enne hävinud -, aga Maailmasõja alguseni turustatud kautšukit oleks võidud tõenäoliselt kahekordistada kaalult, kui teda oleks segatud verega, mis valati tema tootmiseks. Liberaalse maailmamajanduse ajaloo hirmsamaks peatükiks jääb unustamatu võitlus kautšuki ümber.

Mitte üksikisikud polnud selles süüdi, et võitlus kautšuki pärast muutus tragöödiaks; ka mitte valitsused, kes enamvähem tegevusetult pealt vaatasid kautšuki kohutavaid vereohvreid. Nõndanimetatud Putumayo ja Kongo koleduste ajajärgul, mil inimkonna südametunnistus ärkas, luges igaüks end õigustatuks kohut mõistma inimeste, seltskonna, valitsuste ja monarhide üle. Liberaalne väljakurnamise süsteem, ainus süüdlane, kes võimaldas need koledused, ei seisnud kunagi süüpingil. Vaba ja liberaalse aja moraalne südametunnistus ei ulatunud kuigi kaugele. Juurdluskomisjonid ja kaebajad, nii kuulsad kui nende nimed olidki, ei suutnud nendele koledustele piiri panna. Alles mõõdukas ja arukas majandus istandikukummi näol lõpetas inimese ja looduse väljakurnamise.

Algul istandikumajandus ei kõrvaldanud kummivalitsejate ja -maade diktatuuri. Ei olnud küll võitlusi kummi pärast, keegi ei kaotanud tervist ning elu, kuid kestis siiski kummivalitsejate ja troopika monopoli võim. Nüüd valitses piitsa asemel kursisedel.

Kuid see eelviimanegi peatükk ühe toormaterjali romaanis näib seisvat lõppridadel eel. Tõenäoselt peaks varsti saabuma aeg, mil sünteetiline kautšuk lõplikult välja tõrjub kallihinnalise toormaterjali majanduslike võitluste kardetavast vööst. Inimese ja looduse südametunnistusetu väljakurnamine võideti süütu, ent mitte vähem kardetava liberaalse kapitalismi piitsaga. Võib-olla on kunagi võimalik võita kapitalistlikku ja geograafilis-poliitilist monopoli vaimu ja looduse vahelise sünteesiga ja võimetega, mis sõltuvad inimese mõistusest, mitte tema majanduslikust võimust. Aastakümnete eest avastatud kunstlik lämmastik hävitas täielikult tšiili salpeetri monopoli ühes tema majanduslike ja inimlike halbustega. Samuti peaks lühikese aja jooksul õnnestuma korraldada sundimatult ja orgaaniliselt kautšukit iga rahvuse majanduselusse, mida ei valitseta võimu ja vägivallaga, vaid vaimu ja hoolsusega. Nii kujuneks kautšukimajanduse väike piirkond näiteks inimkonna tsivilisatsiooni ja majanduselu tõelisest edust, kujundades looduse toorest röövimisest kaitseva ja kavakindla valitsemise ja võites lõpuks kitsad piirid, mis meile seab alasti ja primitiivsete elementidega seotud loodus.

***

Sisukord

– Eessõna

I. Rehvid

II. Kuradi paradiis

III. Vargus

IV. Aafrika must süda

V. Pankrott

VI. Ebaõnnestunud diktatuur

VII. Buna – mõistuse võit

Pilditahvlite register

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: