Posted by: libarebane | 05/04/2015

“Kultuur ja eetika”

KultuurAutor: Albert Schweitzer

Saksa keelest tõlkinud – Mati Sirkel

Eelmärkus

Esimesed visandid sellest “Kultuurifilosoofiast”, mille kaks esimest osa nüüd avaldatakse, ulatuvad tagasi aastasse 1900. Välja töötatud sai see aastail 1914-1917 Aafrika ürgmetsas.

Trükikorrektuuri lugemise eest pean tänama oma naist ja oma sõpra Karl Leyerit.

Veebruar, 1923.

Albert Schweitzer

I

Filosoofia süü kultuuri allakäigus

Me elame kultuuri allakäigu märgi all. Seda olukorda ei tekitanud sõda. Ta ise on üksnes selle ilming. Mis oli vaimselt antud, see muundus faktideks, mis nüüd omakorda igas suhtes kahjustavalt vaimsele tagasi mõjuvad. Materiaalse ja vaimse vastastikune toime on võtnud halbaennustava iseloomu. Allpool võimsaid kärestikke triivime õudusäratavate keeristega vooluses. Kui on üldse veel lootust, võime ainult tugevaima pingutusega oma saatuse sõiduriista ohtlikust kõrvalharust, kuhu me sel hälbida lasime, peavoolu tagasi juhtida.

Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõtelnud kultuuri üle järele. Sajandivahetusel ilmus kõige mitmekesisemate pealkirjade all hulganisti teoseid meie kultuuri kohta. Nagu mõnele salajasele märgusõnale kuuletudes ei üritanud nad meie vaimuelu seisu kindlaks teha, vaid huvitusid eranditult sellest, kuidas see oli ajalooliselt tekkinud. Kultuuri reljeefkaardile kanti täheldatud ja väljamõeldud teid, mis üle ajaloolise maastiku orgude ja mägede viisid renessansist 20. sajandini. Autorite ajaloomeel pühitses triumfe. Neilt õpetust saav inimhulk tundis rahuldust, et ta võis mõista oma kultuuri nii paljude, läbi aastasadade toimivate vaimsete ja sotsiaalsete jõudude orgaanilise produktina. Keegi aga ei võtnud käsile meie vaimuelu inventuuri. Keegi ei kontrollinud seda mõttelaadi suursugususe ja tõelisele progressile viiva energia koha pealt.

Nii astusime üle sajandikünnise vankumatute kujutlustega meist endist. Mis tollal meie kultuurist kirjutati, see kinnitas meie siirast usku tema väärtusse. Kes kahtlust avaldas, seda vaadati üllatunult. Mõned, kes olid juba segaseks minemise äärel, pidasid kinni ja pöörasid tagasi suurele teele, sest neil oli hirm kõrvaleviivate radade ees. Teised käisid neid radu, kuid vaikides. Neis kääriv mõistmine määras nad üksildusele.

Nüüd on kõigile ilmne, et kultuuri enesehävitamine käib täie hooga. Mis temast veel püsibki, pole enam kindel, vaid seisab veel üksnes sellepärast püsti, et ta ei tundnud hävitavat survet, millele muu ohvriks langes. Kuid seegi rajaneb veerkivil. Järgmine mäevaring võib ta kaasa viia.

Kuidas aga kultuurienergiad hääbusid?

Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas, ühiskonna materiaalseist ja vaimseist ülesandeist, rahvaste suhtumisest üksteisesse ja nende sulamisest ülimate vaimsete sihtidega ühendatud inimkonnaks. Filosoofias ja avalikus arvamuses olid need eetilised mõistuseideaalid hakanud väitlema reaalsusega ja olusid ümber kujundama. Kolme või nelja põlvkonna jooksul oli kultuurimõttelaadi ja kultuuriolude vallas sel määral edu saavutatud, et kultuuriajastu näis olevat lõplikult kätte jõudnud ja tema edasiminek peatumatu.

Kuid 19. sajandi keskpaiku hakkas see eetiliste mõistuseideaalide väitlus tegelikkusega vaibuma. Järgnevate aastakümnete jooksul jäi ta ikka enam ja enam soiku. Võitluseta ja kärata läks kultuur erru. Tema mõtted jäid ajast maha, nagu oleksid nad liiga kurnatud, et ajaga sammu pidada.

Kuidas see sündis?

Otsustav oli filosoofia allajäämine.

18. ja algaval 19. sajandil oli filosoofia olnud avaliku arvamuse juhtija. Ta oli tegelenud inimeste ja ajastu ette kerkinud küsimustega ning hoidnud elavana nende üle järelemõtlemist kultuuri vaimus. Filosoofias oli tookord elementaarset filosofeerimist inimese, ühiskonna, rahva, inimkonna ja kultuuri üle, mis loomulikul viisil tekitas elava, avalikku arvamust valitseva ja kultuurientusiasmi alal hoidva populaarfilosoofia.

Kuid optimistlik-eetiline tervikmaailmavaade, millega valgustusajastu ja ratsionalism selle tugeva populaarfilosoofia põhistasid, ei võinud pikemaks ajaks rahuldada järjekindla mõtlemise kriitikat. Tema naiivne dogmatism äratas ikka enam ja enam halvakspanu.

Kant katsus vankuvale ehitisele uut vundamenti alla panna, üritades ratsionalismi maailmavaadet, muutmata midagi selle vaimses olemuses, ümber kujundada vastavalt sügavama tunnetusteooria nõuetele. Schiller, Goethe ja teised selle aja vaimusangarid näitasid heas ja kurjas kriitikas, et ratsionalism on rohkem populaarfilosoofia kui filosoofia. Ent nende võimsuses polnud püstitada selle asemele, mille nad purustasid, midagi uut, mis oleks sama jõuga hoidnud avalikus arvamuses alal kultuuriideid.

Fichte, Hegel ja teised filosoofid, kes nagu Kant kõige oma ratsionalismi-kriitika juures tunnistasid tema eetilisi mõistuseideaale, püüdsid põhjendada vastavat optimistlik-eetilist tervikmaailmavaadet spekulatiivsel teel, see tähendab loogiliste või tunnetusteoreetiliste kaalutlustega olemisest ja selle avanemisest maailmaks. Kolm või neli aastakümmet õnnestus neil seda jõuduandvat illusiooni enda ja teiste jaoks ülal hoida ning vägistada tegelikkust oma maailmavaate vaimus. Lõpuks aga tõstsid mässu vahepeal jõudu kogunud loodusteadused ning lõid tegelikkusetõest plebeilikus vaimustuses olles rusudeks fantaasia loodud hiilgeehitised.

Peavarjuta ja vaesena ekslevad sestsaadik maailmas ringi eetilised mõistuseideed, millele tugineb kultuur. Neid põhjendavat tervikmaailmavaadet pole enam püstitatud. Üleüldse ei tekkinud enam ainustki tervikmaailmavaadet, mis oleks ilmutanud sisemist ühtsust ja kindlust. Filosoofiline dogmatismi ajastu oli lõplikult möödas. Tõena kehtis üksnes tegelikkust kirjeldav teadus. Tervikmaailmavaated ei astunud enam esile kindlate päikestena, vaid veel ainult hüpoteeside komeediudukogudena.

Koos maailma kohta käivate teadmiste dogmatismiga oli ühtlasi antud hoop vaimsete ideede dogmatismi pihta. Naiivne ratsionalism, Kanti kriitiline ratsionalism ja algava 19. sajandi suurte filosoofide spekulatiivne ratsionalism olid vägistanud tegelikkust kahekordses mõttes. Nad olid seadnud mõtlemisega saavutatud kujutlused kõrgemale loodusteaduse faktidest ning ühtlasi proklameerinud eetilisi mõistuseideaale, mis tahtsid asendada tegelikke suhteid inimkonna mõttelaadides ja oludes teistega. Kui esimene vägistamine oli mõttetuks osutunud, muutus samuti küsitavaks, kas on teiselgi senini mööndud õigustust. Eetilise doktrinarismi asemele, mille silmis olevik oli ainult materjal teoreetiliselt kavandatud parema tuleviku tarbeks, astus antud olude hell ajalooline mõistmine, millele juba Hegel oli eeltööd teinud.

Selle mentaliteedi juures polnud enam võimalik eetiliste mõistuseideaalide elementaarne väitlus tegelikkusega nagu varem. Puudus selleks vajalik lihtsameelsus. Vastavalt sellele kahanes kultuurimõttelaadi energia. Nii langes varju inimmõttelaadide ja -olude õigustatud vägistamine – ilma milleta pole mõeldav kultuuri reformeeriv missioon -, sest see oli seotud maailmategelikkuse õigustamatu vägistamisega. Selles ongi meie vaimuelus 19. sajandi keskpaigast alates toimunud psühholoogilise protsessi traagika.

Ratsionalismiga oli lõpetatud… ent koos sellega ka tema loodud optimistliku ja eetilise põhiveendumusega maailma, inimkonna, ühiskonna ja inimese otstarbest. Kuna aga see veel järelemõju avaldas, ei antud endale aru katastroofist, mis oli sisse juhatatud.

***

Filosoofiale ei saanud selgeks, et tema hooleks usaldatud kultuuriideede energia hakkas küsitavaks muutuma. Üha esileküündivama, 19. sajandi lõpul ilmunud, filosoofia ajalugu käsitleva teose lõpposas defineeritakse filosoofiat protsessina, milles “on samm-sammult, üha selgema ja kindlama teadmisega saadud teadlikuks nendest kultuuriväärtustest, mille üldkehtivus on filosoofia enese aineks”. Seejuures unustas autor peamise: nimelt selle, et varem väljastas neid ka toimivate ideedena avalikku arvamusse, samal ajal kui need 19. sajandi teisest poolest alates üha enam muutusid ebaproduktiivseks hoiukapitaliks.

Üldise kultuurimõttelaadi kujunemise heaks toiminud töölisest oli filosoofia pärast 19. sajandi keskel aset leidnud kokkuvarisemist saanud pensionäriks, kes maailmast eemal tegeles sellega, mis tal oli õnnestunud päästa. Temast sai teadus, mis korrastas loodusteaduste ja ajalooliste teaduste tulemusi, kandes neid kokku tulevase maailmavaate materjalina ning vastavalt sellele igas valdkonnas õpetatud agarust näidates. Ühtlasi absorbeerus ta aina tegelemisse omaenda minevikuga. Filosoofiast sai peaaegu filosoofia ajalugu. Loov vaim oli ta maha jätnud. Ikka rohkem ja rohkem muutus ta filosoofiaks ilma mõtlemiseta. Ta mõtles küll üksikteaduste tulemuste üle, kuid tal läks kaotsi elementaarne mõtlemine.

Kaastundlikult vaatas ta tagasi mahajäänud ratsionalismile. Uhkelt kiitles ta, et “on Kantist läbi läinud”, Hegelilt “ajaloolist mõistmist saanud” ja “töötab tihedas kontaktis loodusteadustega”. Seejuures oli ta aga vaesem kõige vaesemastki ratsionalismist, sest filosoofia avalikku ülesannet, mida ratsionalism oli teinud nii põhjalikult, täitis ta veel üksnes kujutluses, aga mitte enam tegelikkuses. Kõige oma naiivsuse juures oli ratsionalism tõeline, mõjuv filosoofia, see aga kõige oma arusaamise juures pelk õpetatud epigoonifilosoofia. Koolides ja ülikoolides mängis ta veel mingit rolli, kuid maailmale polnud tal enam midagi öelda.

Kõigi oma teadmiste juures oli ta maailmavõõraks muutunud. Inimestele ja ajale tegevust andvad eluprobleemid ei mänginud tema aktiivsuses mingit osa. Tema tee käänas üldise vaimse elu teelt kõrvale. Nii nagu ta tollelt mingit ärgitust ei saanud, nii ei andnud ta seda tollelegi. Kuna ta ei tegelnud elementaarsete probleemidega, ei hoidnud ta ajal elementaarfilosoofiat, mis võinuks saada populaarfilosoofiaks.

Tema võimetusest tärkas vastumeelsus igasuguse üldmõistetava filosofeerimise vastu, mis on nii iseloomulik tema olemusele. Populaarfilosoofia oli tema meelest ainult massi tarbeks loodud, lihtsustatud ja vastavalt rikutud ülevaade üksikteaduste tulemustest, mida tema oli korrastanud ja tulevase maailmavaate jaoks kohandanud. Tema teadvusse ei jõudnud, et on olemas populaarfilosoofia, mis sünnib sellest, et filosoofia tegeleb elementaarsete seesmiste küsimustega, mida mõtlevad või peavad mõtlema üksikisikud ja hulk, süvendab neid hõlmavamas ja täiuslikumas mõtlemises ning annab nad niiviisi üldsusele tagasi, ja et lõppude lõpuks tuleb iga filosoofia väärtust mõõta selle järgi, kas ta suudab teiseneda elavaks populaarfilosoofiaks või mitte.

Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega. Ta on siis midagi abstraktset, mis faktidega kokku puutudes hakkab ise elama mitmepalgelist elu.

Massi hulgas olemas olev otsiv mõtlemine pidi seega kärbuma, sest ta ei leidnud meie filosoofia poolt vastuvõttu ega edasiarendamist. Tema ees avanes tühjus, millest ta üle ei pääsenud.

Filosoofial oli kuhjaviisi minevikus münditud kulda. Tulevase teoreetilise maailmavaate hüpoteesid täitsid müntimata kangidena tema võlvialuseid. Kuid toitu oleviku vaimse nälja kustutamiseks tal ei olnud. Oma rikkusest joobunult oli ta unustanud toitvat vilja külvata. Seepärast ignoreeris ta ajas valitsevat nälga ning jättis aja tema saatuse hooleks.

See, et mõtlemine ei tulnud toime optimistlik-eetilise iseloomuga maailmavaate püstitamisega ja kultuuri moodustavate ideaalide rajamisega, polnud filosoofia süü, vaid tõsiasi, mis tuli ilmsiks mõtlemise arengus. Kuid süüdlaseks meie maailma ees sai filosoofia seeläbi, et ta seda tõsiasja endale ei tunnistanud ning pidas kinni illusioonist, nagu hoiaks tema kultuuriprogressi käigus.

Oma viimaselt määratluselt on filosoofia üldise mõistuse juht ning valvur. Tema kohuseks oleks olnud meie maailmale tunnistada, et eetilised mõistuseideaalid ei leia enam tuge tervikmaailmavaates nagu varem, vaid peavad esialgu oma jõududega toime tulema ning õigustama ennast maailmas ainuüksi oma seesmisest jõust. Ta oleks pidanud meile näitama, et nende ideaalide pärast, millele tugineb meie kultuur, tuleb meil võidelda. Ta oleks pidanud katsuma põhjendada neid ideaale iseenda, oma sisemise väärtuse ja oma sisemise tõe varal ning neid nõnda, ka ilma juurdevooluta vastavast tervikmaailmavaatest, eluvõimelised hoida. Täie energiaga oleks tulnud juhtida haritute ja harimatute tähelepanu kultuuriideaalide probleemile.

Kuid filosoofia filosofeeris kõige muu, ainult mitte kultuuri üle. Ta jätkas vääramatult tööd teoreetilise maailmavaate püstitamise kallal, nagu võiks ta sellega kõike taastada,  ega mõtelnud sellele, et kui see maailmavaade saakski valmis, jääks ta – kuna ehitatud ainult ajaloost ja loodusteadustest ning vastavalt sellele mitteoptimistlik ja mitte-eetiline – alati “jõuetuks maailmavaateks” ega võiks iialgi luua kultuuriideaalide põhjendamiseks ja elushoidmiseks vajalikku energiat.

Filosoofia filosofeeris kultuuri üle nii vähe, et ta ei märganud koguni seda, kuidas ta ise ja aeg koos temaga muutusid ikka kultuuritumaks. Hädaohu tunnil magas vahimees, kes oleks pidanud meid ärkvel hoidma. Nii tuligi, et me ei võidelnud oma kultuuri eest.

II

Kultuuripärssivad asjaolud meie majanduslikus ja vaimses elus

Kui kultuuri allakäigu juures on otsustavaks asjaoluks mõtlemise allajäämine, siis selle kõrval toimib kaasa veel terve hulk muid asjaolusid, mis meie ajale kultuuri raskendavad. Neid on nii vaimses kui majanduslikus vallas ning eelkõige rajanevad nad ikka ebasoodsamalt välja kujuneval majandusliku ja vaimse elemendi vastastikusel toimel.

Tänapäeva inimese kultuurivõime on alanenud, sest olud, millesse on ta on asetatud, pisendavad teda ja kahjustavad psüühiliselt.

Päris üldiselt öeldes seisneb kultuuri areng selles, et üksikisikud mõtlevad mõistuseideaale, mille eesmärk on terviku progress ja mis neis nõnda tegelikkusega väitlusse astuvad, et nad võtavad seejuures vormi, milles suudavad kõige otstarbekamalt olusid mõjutada. Inimese võime olla kultuurikandja, see tähendab kultuuri mõista ja kultuuri heaks toimida, sõltub niisiis sellest, et inimene on ühteaegu mõtleja ja vaba. Mõtleja peab ta olema selleks, et olla üldse võimeline mõistuseideaale looma ja vormima. Vaba peab ta olema selleks, et olla suuteline lasta oma mõistuseideaalidel seaduda üldisele. Mida enam olelusvõitlus talt endalt mingil moel pingutust nõuab, seda eranditumalt pääsevad tema mõistuseideaalides mõjule tema enda eksistentsitingimuste parandamisele suunatud tendentsid. Huviideaalid segunevad siis kultuuriideaalidega ja hägustavad neid.

Materiaalne ja vaimne vabadus kuuluvad sisimalt kokku. Kultuur eeldab vabasid inimesi. Ainult nemad võivad teda mõtelda ja teoks teha.

Tänapäeva inimesel on aga niihästi vabadus kui ka mõtlemisvõime vähenenud.

Arenenuksid olud nõnda, et üha laiematele ringkondadele oleks saanud osaks tagasihoidlik ja püsiv heaolu, võitnuks kultuur sellest palju suuremaid eeliseid kui kõigist neist materiaalseist saavutusist, mida tema nimel ülistatakse. Need vabastavad küll inimkonna kui sellise loodusest rohkem, kui ta varem oli. Ühtlasi aga vähendavad nad sõltumatute eksistentside arvu. Käsitöömeistrist saab masina mõjul vabrikutööline. Iseseisva kaupmehe asemel astub järjest enam ja enam ametnik, kuna tänapäeva komplitseeritud ettevõtluses võivad püsida ainult kapitalimahukad käitised. Neidki ringkondi, kel on säilinud suurem-väiksem omand või enam-vähem iseseisev tegevus, kisub kaasaegses majandussüsteemis esinev olemasoleva ebakindlus üha tugevamini olelusvõitlusse.

Kujunevat mittevabadust süvendab veelgi see, et leivateenimine ühendab aina rohkem inimesi suurteks aglomeratsioonideks ning kisub nad seeläbi lahti toitvast maast, oma majast ja loodusest. See toob kaasa raske psüühilise kahjustuse. Paradoksaalses ütluses, et oma põllumaa ja elupaiga kaotamisega algab ebanormaalne elu, on üleliiagi tõtt.

Kahtlemata sisaldavad oma ühtviisi ohustatud eksistentsitingimuste kaitsmiseks liituvate paljude inimeste huviideaalid kultuurinõudmisi, niivõrd kui nad püüdlevad oma materiaalsete ja seega ka vaimsete olude parandamist. Ent need nõudmised lähevad ohtlikuks ettekujutusele kultuurist kui sellisest, sest sellele vormile, milles nad esinevad, oli kõige üldisem ühishuvi kas mitte või puudulikult kaasamäärav. Vasturääkivad huviideaalid, mis kultuuri nimel omavahel võitlevad, takistavad kultuuri kui sellise üle järele mõtlemast.

***

Mittevabadusega seondub ülepingutus. Juba kaks või kolm põlvkonda elab nii ja nii palju indiviide veel üksnes töötegijatena, mitte enam inimestena. Nende kohta ei käi enam see, mida üldiselt võib öelda töö vaimsest ja kõlbelisest tähtsusest. Tänapäeva inimese tavalise ületeotsemise tagajärjeks kõigis ühiskonnaringides on see, et vaimne alge temas kärbub. Kaudselt tabab see teda juba lapsepõlves. Tema vanemad, hõivatuna halastamatust tööelust, ei saa talle normaalsel viisil pühenduda. Sellega langeb ära midagi tema arengule asendamatud. Hiljem, ise ületeotsemisele allutatuna, haarab teda üha enam ja enam vajadus välise meelelahutuse järele. Talle jääva jõudeaja veetmine iseendaga tegeldes või tõsises vestluses inimeste või raamatutega nõuab keskendumist, mis on talle raske. Absoluutne tegevusetud, iseendast eemalesaamine ja unustus on talle füüsiliseks vajaduseks. Ta tahab olla mittemõtleja. Mitte haridust ei otsi ta, vaid ajaviidet, ja nimelt sellist, mis esitab vähimaid vaimseid nõudmisi.

Nende paljude keskendumatute ja keskendumisvõimetute indiviidide mentaliteet avaldab tagasimõju kõigile organeile, mis peavad teenima haridust ja seega kultuuri. Teater jääb tahapoole lõbustus- ja show-asutustest ning soliidne raamat meeltlahutavast. Ajakirjad ning ajalehed peavad tõusvas joones leppima tõsiasjaga, et nad tohivad kõike tuua lugejani ainult kõige kergemini arusaadavas vormis. Praeguse ajakirjanduse läbilõike võrdlus viiekümne või kuuekümne aasta eest ilmunuga laseb ära tunda, kui palju ta on pidanud selles mõttes muutuma.

Kord juba pealiskaudsuse vaimuga täidetud, avaldavad organid, mis peaksid vaimset elu alal hoidma, omakorda tagasimõju ühiskonnale, mis nad säärasesse olukorda viis, ning sunnivad talle peale vaimulageduse.

Kui suurel määral on mõttelagedus saanud tänapäeva inimesele teiseks loomuseks, nähtub seltskondlikust läbikäimisest, mida ta harrastab. Endasarnastega juttu ajades jälgib ta seda, et jutt püsiks üldistes tähelepanekutes ega areneks tõeliseks mõttevahetuseks. Tal pole enam midagi oma ja teda valitseb mõningane hirm, et talt võidakse midagi oma nõuda. Meie keskel tungib pidevalt kasvava jõuna esile see keskendumatute ühiskonna tekitatud vaim. Meil kujuneb välja madaldatud ettekujutus inimesest. Nii teiste kui iseendagi juures otsime veel ainult töötegija tublidust ja lepime sellega, et muud enamat me peaaegu polegi.

Mittevabaduse ja keskendumatuse poolest on suurlinnade inimeste elutingimused kujunenud kõige ebasoodsamalt. Vastavalt sellele on nad vaimselt kõige ohustatumad. Kas olid suurlinnad kunagi kultuurikeskused selles mõttes, et neis tekkis vaimse isiksusena välja kujunenud inimese ideaal? Igatahes tänapäeval on asjad nii, et tõelist kultuuri tuleb päästa selle vaimu eest, mis lähtub suurlinnadest ja suurlinnainimestest.

Tänapäeva inimese mittevabadusele ja keskendumatusele lisandub edasise psüühilise kultuuripärssijana tema ebatäielikkus. Teadmiste ja oskuste tohutu avardumine ning kasv viib paratamatult selleni, et üksikisiku tegevusväli piirdub üha enam teatava kindla alaga. Toimub töö organiseerimine, kus spetsialiseerimise abil võimaldatud üksikisikute maksimaalne jõudlus annab koosmõju. Saavutatud tulemused on suurepärased. Aga töö vaimne tähendus töötegijale kannatab. Rakendub ainult üks osa tema võimetest, mitte kogu inimene. See avaldab tagasimõju inimese olemusele. Isiksust kujundavad jõud, mis peituvad hõlmavates tööülesannetes, langevad ära vähemhõlmavate puhul, mis vastavalt sellele on sõna üldises mõttes vaimutühjemad. Nüüdse aja käsitööline ei mõista oma ametit enam nii põhjalikult kui tema eelkäija. Ta ei valda puu või metalli töötlemist enam kõikide faaside ulatuses nagu too, sest inimesed ja masinad teevad talle nii ja nii palju ette ära. Tema mõtlemine, kujutlus ja suutlikkus ei leia rakendust üha uutes suundades. Loov ja kunstiline alge temas kärbuvad. Normaalse eneseteadvuse asemel, mis kasvab välja tööst, kus ta peab ikka uuesti appi võtma kogu oma mõtlemist ning rakendama kogu oma isiksust, astub täiesti väljakujundatud osasuutlikkusega leppiv enesega rahulolu, mis üksikoskuse tõttu jätab tähele panemata üldise oskamatuse.

Igas elukutses, kõige enam vahest teaduses, tuleb aina selgemalt esile spetsialiseerituse vaimne oht üksikisikule nagu üldisele vaimuelulegi. Juba võib märgata, et noorsugu õpetavad need, kes pole enam piisavalt universaalsed, et teha noori teadlikuks üksikute eriteaduste seostest ning näidata neile silmapiire oma loomulikus avaruses.

Ja just nagu ei oleks töö spetsialiseerimine ja organiseerimine, kus see on möödapääsmatu, tänapäeva inimese psüühikale veel küllalt kahjutoov, püüeldakse seda ja arendatakse välja koguni veel seal, kus saaks ilmagi toime tulla. Halduses, kooliõpetuses ja mis tahes asjaajamises kitsendatakse aktiivsuse loomulikku mänguruumi niipalju kui võimalik järelevaatamise ja ettekirjutustega. Kui mittevaba on mõnedes maades tänapäeva rahvakooliõpetaja, võrreldes varasemaga! Kui elutuks ja isikupäratuks on muutunud tema õpetus sellise kitsendamise tagajärjel!

Nii oleme oma töötamise laadi tõttu vaimselt ja üksikisikutena samal määral kaotanud, mil kollektiivsuse materiaalsed saavutused on kasvanud. Siingi läheb täide traagiline seadus, et igale võidule vastab kusagil mingi kaotus.

Mittevaba, keskendamatu ja ebatäielik inimene on aga ühtlasi veel ohus langeda humaansusetusse.

Normaalne inimese suhtumine inimesse on meile raskendatud. Meie eluviis rutakusest, rohkenenud läbikäimisest ning kitsas ruumis paljudega koostöötamisest ja kooselamisest tingituna puutume omavahel jätkuvalt ning kõige mitmekesisemal viisil kokku nagu võõrad võõrastega. Olud ei lase seda sündida, et me suhtuksime üksteisesse nagu inimene inimesse. Meile peale pandud kitsendus loomuliku inimsuse teostamises on nii üldine ja nii igapäevane, et me harjume sellega ega taju enam oma ebaisikulist käitumist millegi ebaloomulikuna. Me ei kannata enam selle all, et ei tohi nii ja nii paljudes situatsioonides enam olla inimene inimeste jaoks, ja jõuame lõpuks sinnamaale, et loobume sellest ka seal, kus see oleks võimalik ja kohane.

Loomupäraselt mõjutavad olud suurlinlase psüühikat ka siin kõige ebasoodsamalt ja see omakorda avaldab siis jällegi ebasoodsat mõju ühiskonna hingelisele konstitutsioonile.

Me kaotame suguluse kaasinimesega. Sellega me oleme teel ebahumaansuse poole. Kus kaob teadmine, et iga inimene läheb meile midagi korda inimesena, seal löövad kultuur ja eetika vankuma. Edasiminek arenenud ebahumaansusele on siis veel ainult aja küsimus.

Tõepoolest liiguvad juba kahe inimea vältel meie hulgas näotus sõnaselguses ja loogiliste põhimõtete autoriteediga täieliku ebahumaansuse mõtted. On välja kujunenud ühiskondlik mentaliteet, mis üksikisikud humaansusest kõrvale juhib. Loomuliku tunde viisakus kaob. Selle asemele tuleb enamate või vähemate vormidega varustatud käitumine, mis on määratud absoluutsest ükskõiksusest. Igati rõhutatud võõrastust ja osavõtmatust tundmatute vastu ei tajuta üldse enam seesmise toorusena, vaid see kehtib ilma näinud inimese käitumisena. Samuti on meie ühiskond lakanud omistamast inimväärtust ja inimväärikust kõigile inimestele kui sellistele. Osa inimkonnast on muutunud meile inimmaterjaliks ja inimasjadeks. Kui meie hulgas on juba aastakümneid võidud kasvava kergusega rääkida sõjast ja vallutustest, nagu oleks tegu käikudega malelaual, siis on see üksnes seetõttu võimalik olnud, et oli loodud üldine meelsus, mis ei kujutanud enam ette üksikisikute saatust, vaid nägi neid ainult arvude ja esemetena. Kui tuli sõda, sai meie ebahumaansus vaba voli. Ja mida kõike pole viimastel aastakümnetel esinenud ning mõistusetõe pähe avalikku arvamusse läinud peente ja jämedate tooruste osas värviliste inimeste kohta meie koloniaalkirjanduses ja meie parlamentides! Kahekümne aasta eest lepiti ühe Euroopa mandrimaa parlamendis koguni sellega, et deporteeritud mustanahaliste kohta, keda oli lastud nälga ja epideemiasse surra, öeldi tribüünilt, et nad on “lõpnud”, nagu oleks tegemist loomadega.

Tänapäeva õppetöös ja tänapäeva kooliraamatuis seisab humaansus pimedas nurgas, nagu poleks enam tõsi, et isiksuse kasvatamisel on ta kõige elementaarsem, ja nagu ei maksaks teda enam vastupidiselt olude mõjule meie sugupõlvele alal hoida. Varem oli teistmoodi. Siis ei valitsenud humaansus mitte ainult koolis, vaid ka kirjanduses kuni seiklusromaanini välja. Defoe´ Robinson Crusoe mõtiskleb pidevalt humaansuse üle. Ta tunneb ennast humaansuse eest niivõrd vastutavana, et mõtleb enesekaitsel alati sellele, kuidas ohverdada võimalikult vähem inimelusid, ja astub nõnda humaansuse teenistusse, et see annab sisu tema seiklejaelule. Kus võib nüüdsete selle žanri teoste hulgas kohata säärase sisuga raamatut?

***

Kultuuripärssivalt mõjub ka meie avalike olude üleorganiseerimine.

Niisama kindel kui see, et korrastatud olud on kultuuri eeldus ja ühtlasi tulemus, on ka see, et teatavast punktist alates hakkab väline organiseerimine käima vaimse elu arvel. Isiksused ja ideed allutatakse siis institutsioonidele, selle asemel et nad institutsioone mõjutaksid ja seesmiselt elus hoiaksid.

Kui mingil alal on loodud hõlmav organisatsioon, siis esialgu on tulemused hiilgavad; mõne aja pärast nad aga kahanevad. Esmalt pandi maksma juba olemasolev rikkus; pärastpoole saab oma tagajärgedes märgatavaks elava ja algupärase kahjustamine. Mida järjekindlamalt organisatsioon ennast välja arendab, seda tugevamini avaldub tema pidurdav toime produktiivsele ja vaimsele. On olemas kultuurriike, mis ei suuda majanduslikult ega vaimselt kosuda halduse ammuaegse, liiga radikaalse tsentraliseerimise tagajärgedest.

Mets pargiks teha ja seda säärasena hoida võib mõnes suhtes olla otstarbekas. Kuid rikkaliku, loomulikul viisil järelkasvu tagava vegetatsiooni ajad on siis möödas.

Poliitilised, religioossed ja majanduslikud ühendused üritavad tänapäeval kujuneda nõnda, et nad saavutaksid võimaikult suure sisemise ühtsuse ning seega välise mõjuvõimu ülima astme. Programm, distsipliin ja mis muu veel tehnilise osa juurde kuulub, viiakse senitundmatu täislikkuseni. Eesmärk saavutatakse. Kuid samal määral lakkavad kõik need kollektiivid toimimast elavate organismidena ning jõuavad üha suurema analoogiani täiustatud masinatega. Nende siseelu vaesub ja minetab mitmepalgelisuse, kuna neis olevad isiksused paratamatult kärbuvad.

Kogu meie vaimne elu möödub organisatsioonides. Maast-madalast täidetakse tänapäeva inimene sel määral distsipliinimõttega, et ta kaotab omaeksistentsi ja suudab mõtelda veel ainult kollektiivi vaimus. Ideede ja ideede või inimeste ja inimeste väitlust, nagu see moodustas 18. sajandi suuruse, nüüdsel ajal enam ei ole. Tollal ei tunnustatud aukartust kollektiivi arvamuste ees. Kõik ideed pidid ennast õigustama individuaalse mõistuse ees. Tänapäeval on pidev arvestamine organiseeritud ühendustest kehtivate vaadetega saanud endastmõistetavaks reegliks. Iseenda ja teiste jaoks eeldab üksikisik, et koos rahvuse, usutunnistuse, poliitilise partei, seisuse ja muude kuuluvustega on iga kord nii ja nii palju vaateid juba ette ja mõjutamatult kindlad. Nad kehtivad tabudena ja on välistatud mitte ainult igasugusest kriitikast, vaid ka kõnelustest. Seda menetlust, millega me üksteisel vastastikku mõtleva olendi kvaliteeti eitame, nimetatakse eufemistlikult veendumuse austamiseks, just nagu saaks ilma mõtlemiseta olla mingit tõelist veendumust.

Päris ainulaadsel viisil sulab tänapäeva inimene kogususse. See on vahest tema olemuse kõige iseloomulikum joon. Kahanenud tegelemine iseendaga teeb teda juba niigi otse haiglaselt vastuvõtlikuks neile vaateile, mida ühiskond ja selle organid valmis kujul ringlusse lasevad. Kuna nüüd lisandub veel see, et tänu väljakujundatud organisatsioonile on ühiskonnast saanud senitundmatu jõud vaimses elus, on tänapäeva inimese iseseisvusetus tema suhtes selline, et ta peaaegu juba lakkab elamast vaimset omaelu. Inimene on nagu pall, mis on kaotanud elastsuse ning säilitab püsivalt iga saaadud muljendit. Tema üle käsutab kogusus. Selle käest saab ta valmiskaubana arvamused, millest ta elab, olgu tegemist rahvuslike ja poliitiliste ühenduste või siis usu või uskmatuse omadega.

Tema ebanormaalne mõjutatavus ei jõua talle teadvusse nõrkusena. Ta tajub seda mingi saavutusena. Piiritus vaimses andumuses kollektiivsusele arvab ta õigustavat tänapäeva inimese suurust. Sihilikult ajab ta loomuliku seltsivuskalduvuse vägivaldseks.

Kuna me niiviisi loobume individuaalsuse ürgõigustest, ei saa meie sugupõlv anda uusi mõtteid või olemasolevaid otstarbekalt uuendada, vaid ta kogeb üksnes seda, kuidas juba kehtivad mõtted omandavad üha suurema autoriteedi, kujunevad järjest ühekülgsemaks ning elavad ennast välja äärmuslike ja ohtlikemate tagajärgedeni.

Nii me oleme astunud uude keskaega. Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena ning lasevad ennast kõiges juhtida ainult kuuluvusest ühendustesse.

Alles siis me saavutame jälle vaimse vabaduse, kui paljud üksikisikud on uuesti saanud vaimselt iseseisvaks ning leidnud väärika ja loomuliku vahekorra organisatsioonidega, kus nad olid hingelises vangipõlves. Vabanemine praegusest keskajast saab olema palju raskem kui see, millega Euroopa inimkond pääses kunagisest. Tookord käis võitlus ajalooliselt antud väliste autoriteedijõududega. Tänapäeval seisneb asi selles, et aidata paljudel üksikisikutel välja pääseda nende endi loodud vaimsest iseseisvusetusest. Kas saab olla raskemat ülesannet?

Ei ole veel arusaamist meie vaimsest viletsusest. Aastast aastasse arendavad kollektiivid mõtlemist välja lülitades üha laiemalt edasi arvamuste levitamist. Menetluse meetodid on jõudnud sellise täiuseni ja leidnud sellist vastuvõttu, et kindelolek selles, et seal, kus see peaks kohasena paistma, võib suurimatki mõttetust avalikuks arvamuseks ülendada, ei pruugi ennast esmalt õigustada.

Sõja ajal distsiplineeriti mõtted täielikult. Tookord astus propaganda lõplikult tõe kohale.

Mõtlemise sõltumatuse hülgamisega kaotasime usu tõesse, nagu see ei saanudki teisiti olla. Meie vaimne elu on laostatud. Meie avalike olude üleorganiseerimine jõuab välja mõttelageduse organiseerimiseni.

Üksikisiku ja kogususe vahekord on mitte ainult intellektuaalses, vaid ka eetilises mõttes häiritud. Isiklikust arvamusest loobudes loobub tänapäeva inimene ka isiklikust kõlbelisest otsustusest. Et pidada heaks seda, mida kollektiiv sõnas ja teos selle pähe välja pakub, ja hukka mõista seda, mida ta halvaks kuulutab, surub ta endas tärkavad kahtlused maha. Nii teiste kui ka iseenda ees ei anna ta neile sõnaõigust. Pole ühtegi tõrget, mille üle tema kuuluvustunne lõpuks ei võidutseks. Niiviisi kaotab ta oma otsustuse ja oma kõlbelisuse massi omadele.

Eriti võimekas on ta vabandama kõike mõttetut, kalki, ebaõiglast ja halba oma rahva tegudes. Ebateadlikult piirab enamik meie kultuuritute kultuurriikide liikmeid oma mõtlemist kõlbelise isiksusena, et mitte sattuda ühiskonnaga pidevalt sisemistesse konfliktidesse ja et ei peaks jagu saama üha uutest pahandavatest asjaoludest.

Üldine arvamus on neile seejuures abiks, kuivõrd see sisendab, et kollektiivi tegusid ei tule mõõta mitte niivõrd kõlbluse kui oportunismi mõõdupuuga. Aga nende hing kannatab kahju. Kui meie kaasaegsete hulgas kohtab nii harva õige inimliku ja kõlbelise tundega inimesi, siis mitte just kõige vähem sellepärast, et nad ohverdavad oma isikliku kõlbelisuse pidevalt isamaa altarile, selle asemel et kollektiiviga pingevahekorda jääda ja olla jõud, mis ergutab kollektiivi täiusele pürgima.

Nii et mitte ainult majandusliku ja vaimse elemendi, vaid ka kollektiivi ja üksikisiku vahel on välja kujunenud ebasoodus vastastikune toime. Ratsionalismi ja suure filosoofia ajastul andis ühiskond üksikisikuile tuge kindla lootusega kõige mõistuspärase ja kõlbelise võidusse, mida ta üha ja aina tunnistas kui midagi endastmõistetavat. Neid kogusus kandis, meid ta rusub. Kultuurriigi pankrot, mis aastakümnest aastakümnesse ilmsemaks saab, viib tänapäeva inimese hukatusse. Üksikisiku demoraliseerimine kogususe poolt on täies hoos.

Mittevaba, keskendumatu, ennast humaansusetusse kaotav, oma vaimset iseseisvust ja moraalset otsustust organiseeritud ühiskonnale loovutav, ligati kultuurimõttelaadi pärssimist kogev – nõnda käib tänapäeva inimene oma pimedat teed pimedal ajal. Selle ohu jaoks, milles ta asus, polnud filosoofial arusaamist. Nii ei teinud filosoofia katsetki teda aidata. Ei pannud teda isegi mitte selle üle järele mõtlema, mis temaga sündis. Kohutav tõde, et ajaloo edenemise ja majandusliku arenguga ei lähe kultuur mitte kergemaks, vaid raskemaks, ei saanud sõna.

Kirjastus Eesti Raamat, 1984

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: