Posted by: libarebane | 15/02/2015

“2014 – huvitavad raamatud, muidugi vaid minule.”

P1070113Ei, ma ei räägi Putinist ja ma ei räägi Savisaarest. Jättan selle debiilmeedia, sry, massimeedia pärusmaaks :). Räägin hoopis raamatutest, mis on pannud mind eelmisel aastal natukeseks süvenema paberisse peidetud mõtetesse.

Loomulikult vahepõige –

Albert Schweitzer “Kultuur ja eetika” 20 saj. algusest

… Mittevabadusega seondub ülepingutus. Juba kaks või kolm põlvkonda elab nii ja nii palju indiviide veel üksnes töötegijatena, mitte enam inimestena. Nende kohta ei käi enam see, mida üldiselt võib öelda töö vaimsest ja kõlbelisest tähtsusest. Tänapäeva inimese tavalise ületeotsemise tagajärjeks kõigis ühiskonnaringides on see, et vaimne alge temas kärbub. Kaudselt tabab see teda juba lapsepõlves. Tema vanemad, hõivatuna halastamatust tööelust, ei saa talle normaalsel viisil pühenduda. Sellega langeb ära midagi tema arengule asendamatut. Hiljem, ise ületeotsemisele allutatuna, haarab teda üha enam ja enam vajadus välise meelelahutuse järele. Talle jääva jõudeaja veetmine iseendaga tegeldes või tõsises vestluses inimeste või raamatutega nõuab keskendumist, mis on talle raske. Absoluutne tegevusetus, iseendast eemalesaamine ja unustus on talle füüsiliseks vajaduseks. Ta tahab olla mittemõtleja. Mitte haridust ei otsi ta, vaid ajaviidet, ja nimelt sellist, mis esitab vähimaid vaimseid nõudmisi.

 Nende paljude keskendumatute ja keskendumisvõimetute indiviidide mentaliteet avaldab tagasimõju kõigile organeile, mis peavad teenima haridust ja seega kultuuri. Teater jääb tahapoole lõbustus- ja show-asutustest ning soliidne raamat meeltlahutavast. Ajakirjad ning ajalehed peavad tõusvas joones leppima tõsiasjaga, et nad tohivad kõike tuua lugejani ainult kõige kergemini arusaadavas vormis. Praeguse ajakirjanduse läbilõike võrdlus viiekümne või kuuekümne aasta eest ilmunuga laseb ära tunda, kui palju ta on pidanud selles mõttes muutuma. 

Kord juba pealiskaudsuse vaimuga täidetud, avaldavad organid, mis peaksid vaimset elu alal hoidma, omakorda tagasimõju ühiskonnale, mis nad säärasesse olukorda viis, ning sunnivad talle peale vaimulageduse. … 

Eesti Raamat, 1984, tõlkinud Mati Sirkel.

Sedapsi siis….

Kõik raamatud pole eelmisel aastal väljalastud. Lihtsalt ajaga kaasas käia ja tuua vaid eelmisel aastal ilmunud raamatuid on natuke vale. Miks? Raamatuid on palju, lihtsalt kole palju. Ja ajaga kaasaskäimine on muutunud minuarust mõttetuks. Sa lihtsalt ei jõua kõiki lugeda ühe aastaga ja midagi jääb üldse lugemata. Ma toon ära raamatud, mis mulle on silma hakkanud, ja just eelmisel aastal – ehk siis raamatud, mis on minu maailmakäsitlust mõjutanud. Ilmunud võivad nad olla millal tahes. Nii et olen vanamoodne.

Eesti keelsetest raamatutest on number 1 minu laual “Jerusaalemm”, autor Simon Sebag Montefiore. Kirjastuselt Varrak (2011) ja tõlkinud on selle teose Aldo Randmaa. Muidugi peab kohe ära märkima, et see raamat on raske – s.t. otseses mõttes, ta kaalub 1,5kg. Nii et teda võib hinnata ka külmrelvana.

150220150002

Tegemist on siis ajaloo raamatuga, mis käsitleb ühe linna ajalugu – alates aegade algusest tänapäevani. Pole palju linnu, millest võib kirjutada niisuguse aja määratlusega. On see linn mulle tähtis? Ei. Ja kas üldse on kaugema aja tegemised tähtsad – näiteks saabuva kevade toimingutele? Ei. Kuid kui vaadata selle linnas tänapäeval toimuvat ja mitte teada selles regioonis ennem juhtunut, võib öelda, et tegemist on hullumajaga. Ning väga lihtne on oma teadmatuses võtta seisukohti ja öelda kellel õigus ja kellel mitte. Kuid raamatut lugedes süveneb sul teadmine, et selle supi valmistamise juures on olnud väga palju kokkasid. Ja kas on õige olla selle pudrukausi juures uus kokk? Ning kes saab mind süüdistada selles, et ma ei vali enam pooli? Määratlus “halb” ja “hea” muutuvad mõttetuks sõnakõlksuks.

Jep, see raamat pole vaid ajaloohuvilistele ja ka mitte tugitoolipoliitikutele – see on kasulik kõigile, ainüksi mõeldes faktile, kui vana on kirjeldav objekt…

Huvitav on olnud veel “Soome-ugri saamine”(2009) autor Enn Haabsaar; “Ida mõtteloo leksikon – Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia”(2011), autorid Linnart Mäll, Märt Läänemets, Teet Toome; “Gilgameši eepos”(2010), Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus.

Ingliskeelsed raamatud –

Number 1 on “No Place To Hide”, autor Glenn Greenwald. Raamat, mis toob ära Edward Snowdeni saaga. Tegemist siis dokumentaaljutustusega ja meie otsese lähiajalooga. Ajalooga, mis puudutab meid kõiki ja saaga – mis hakkab kujutama meie aega… tulevastele põlvedele, nagu oli seda Watergate jne…

150220150001

Kuigi jah, sündmused ei ole veel lõppenud, nii et sellele raamatule on oodata järge; või kui kirjeldatud sündmust hakatakse mahavaikima, siis on ka see kõnekas kujund meie ajast. Kas me oleme avanud ukse “1984” kirjeldatud maailmale? Jah, ma võin ju irvitada, et NSA poolt kogutud info on muutnud ka NSA mõttetuks informatsiooni otsas istujaks, kuid ikkagi…

Huvitav on ka Glenn Greenwaldi interneti lehekülg samadel teemadel ja ka võib öelda – uusmeedia – https://firstlook.org/theintercept/

Raamat maailmast kus me elame – tänasest päevast, mille me peame pärandama tulevastele põlvedele.

Number 2 on “The War Against Boys” (uus, täiendatud versioon 2013), autor Christina Hoff Sommers. Sommers on feminist, sellega on eestlase jaoks kõik öeldud. Või ikka on? Või on ta hoopis suunist andev? Või hoopis valedele jälgedele viiv väljend? Mis on feminism tänapäeval? Mõttetud “särgigate-d”? Mõttetud arvutimängude laimamised – et nad on peamised süüdlased, meie noorsoo “ebardlikkusele”  või ka mees “vägistajate” kasvatamisel? Või hoopis naiste ja meeste vahelise palga ebavõrduse kaotamise eest võitlemine? Mis on feminism tänapäeval? See mida me tavaliselt arvame olevat feminism on tavaline reaktsiooniline liikumine, mida võib võrrelda 19. saj. rikka ühiskonna kihi anarhismiga, millest võrsus välja 20 sajandi katk – kommunism. Sommers toob oma publikatsioonides ära feminismi tuleviku kui liikumine ja ka ohud, mida teised on nii varmad kasutama, teadmata oma tegevuse tegelikku tagajärge. Kuid ta jääb feministiks.

150220150006

Kuid raamatu juurde. Me oleme aina rohkem ja rohkem head. Oleme ju? Sööme liha, kuid ei tapa loomi, onju? Me kasvatame üha uusi ja uusi põlvkondi, kes on sügavalt kaasatundvad ja arukad, eitades oma anatoomiat ja muid looduse poolt antavat? Onju? Soode kaotamine koolidest (meil veel mitte, kuid kaua seegi aega võtab, koolid meil on juba “sega”) jne… Mis sellega kaasneb? Kaasneb see, millest Sommers räägib oma raamatutest. Ehk siis sõda poiste vastu, meie nii armastatud “Muricas”. Jah, ja ka seda – raamat ei ole ohtlik. Selles mõttes, et ta ei ole uus “Mein Kampf” muutmaks maailma kuhugi selliseks milles ei taha keegi elada. Ta räägib maailmast kuhu me juba läheme ja mis võivad olla selle tagajärjed. Raamat mõtlemiseks – kas see ideoloogia, mida me täna propageerime on ikka õige? Ta ei õpeta vihkamist vaid mõtlemist. Ning ka poiste kasvatamisest üha “võrdsemas” maailmas.

Sommersiga saab tuttavaks youtube kanalil –

https://www.youtube.com/channel/UCt8lRYpzb-sSrKFb4DT2ECw

Raamatu juures võib ära tuua ka jumaliku keele kasutamine, raamat on üks väheseid võõrkeelseid raamatuid, mida on lihtne lugeda (minule). Mu inglis keel pole just kiita, aga see raamat oli lihtne lugeda, arusaadav. Ja ka muidugi, toodud faktide hea selgitus tegid asja lihtsamaks.

Number 3. Raamat mida peaks lugema, kuid ma ei taha teda kiita… II maailmasõja lõpu ja järgne Saksamaa. “Hellstorm: The Death of Nazi Germany, 1944-1947” (2010), autor Thomas Goodrich.

150220150005

….

Ok ma proovin midagi kirjutada….

Sõda, iga sõda on jube. Olgu see öeldud kelle poolt tahes. Sõjas ei ole midagi head. Mida veel? Kuid mis toimus II maailmasõjas Saksamaaga? Meil on tuhandeid raamatuid Hitlerist ja tema kaaskonnast. Värdjalikkust SS-ist jne… Juutide massihävitamine, lahingutes hukkunud sõdurid. 20 sajand on selles mõttes vist jubedamaid. I ja II maailmasõda, milleks, mille nimel? Selleks, et me maailma ei rahvustaks end üle? Et maa ei kukuks orbiidilt alla inimeste raskuse tõttu?

Ja siis raamatud sõjast – heade kangelaslikkust võitluses halbade üle. See on lihtsustatud versioon, sest tegelikkus on midagi muud. On võit iga hinna eest ja võitjad kirjutavad ajaloo. Onju? Kuid see raamat võtab prooviks rääkida sakslastega juhtunu, kui võõrväed tungisid nende maale, et panna jalule õiglus ning kättemaksta. Ja see ei olnud venelaste Napoleoni Prantsusmaa vallutamine, vaid hoopis midagi muud. Ma ei väida, et raamatus on kõik tõde, või hoopiski ma loodan seda.

Raamat, mis räägib liitlasvägede ja punaarmee tegutsemisest Saksamaal 1944-1947 – kõik kes tahavad jääda “ametliku” ajaloo käsitluse juurde, soovitav mitte lugeda. Need kes tahavad teada saada II maailmasõjast ja ilma “kangelaslikku” ideoloogiata peaksid proovima…

Intervjuu autoriga on siin –

Raamat on kirjutatud külmalt, ükskõikselt ja ilma emotsioonideta. Ja autor ei ole natside pooldaja.

Jõuan viimase lõigu – venekeelsete raamatute juurde. Ja siin on kõik lihtne, kuna mul ei ole olnud aega lugeda palju venekeeles raamatuid. Vabandust.

Kuid, kuid… on üks raamat, tegelikult on neid kaks –

1. “История российского государства – от истоков до монголъского нашестия” 2013

150220150004

2. “История российского государства – Ордынский период” 2014

150220150003

Autoriks on Boriss Akunin, kirjanik, kes on Dostojevskilikult toonud oma põnevusjuttudesse filosoofilise sära. Ja ootamatult (mulle) on ta väljaandnud raamatud Venemaa ajaloost. Ja millised veel! “…Jah, sküüdid me,… ” jääb ära,  pole poliitikat, ideoloogiat – on soov teada saada ja arusaada, mis toimus venemaal aegade algusest lõpuni:). Ma ei ole ajaloolane, et olla kindel kirjutatud õigsuses ja ka raamatus toodud teooriate õigsuses. Kuid ma olen kindel, et Akunin ise jäi enamvähem enda teooriatega rahule. OK, proovin siis selgitada. Venemaa ajalugu ei ole selline lihtne teema. Esiteks poliitika (nagu kõigil suurrahvustel) – raamatus on proovitud vältida suurpoliitilisi moeröögatusi, ehk on proovitud olla õiglane. Teine – kuna venemaa ajalookroonikaid on palju (mõnede arvates vähe) ja neid on võimalik tõlgendada erinevalt, siis on üpris raske luua ühtset teost Venemaa ajaloost (kuigi samas on seda tehtud palju). Ja seda see raamat püüab siis teha – kogudes kokku teooriad ja luua ühtne pilt Venemaa ajaloost. Kas tal õnnestus? Minu arvates küll (s.t. ma ei ole ajaloolane ju). Ja jällegi, mis on selles raamatus võrratut? Kirjutas selle kirjanik, ei mitte tehnik või ajaloolane – vaid just kirjanik. See teeb raamatu loetavamaks ning teda saab nautida kui ilukirjanduslikku teost (oh, õudust).

1. raamat on siis Venemaa ajalugu kuni mongoli-tatari vallutusteni ja 2. raamat on mongoli-tatari aegne Venemaa.

Jep, meil eestlastel on vedanud – meil on Juri Lotman, ja David Vseviov oma fantastiliste teostega venemaa ajaloost. Jah, kuid küll küllale liiga ei tee.

Siin siis oli nimekiri raamatutest, mis köitsid mu tähelepanu aastal 2014.

🙂

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: