Posted by: libarebane | 07/01/2015

“Mitme taeva all” – Kaul Kadak

mitme taeva allAutor – Kaul Kadak

Saateks

Käesolevais memuaarides kangastub kahekümnenda sajandi esimese poole haritlaskonda kuulunud eestlase käekäik läbi seitsme aastakümne. Kirjapandud sündmusi ja elamusi mööda kulgemine annab aga ühtlasi isikupärasest vinklist nähtud pildi samal ajal elanud eestlaste eluperioodist laiemas ulatuses kui vaid isikulooline lähenemine võiks eeldada. Oma vahelduva iseloomuga maise matka kestel olen ma kokku puutunud mitte üksi dramaatilise tähendusega sündmustega, vaid ka eripalgeliste tuntud ja vähem tuntud inimestega, kes on jätnud jälgi mu mälestuste varamusse. Kõige selle kaudu koos minu isiku kustumisega oleks võimalikuks puudujäägiks pealetulevaile põlvedele.

Olgu need sõnad siia seatud minu tagasihoidlike tähelepanekute ja muljete kirjapaneku põhjendusena.

****

Riikliku Propaganda Talituses

You can fool some of the people all of the time, 

and all of the people some of the time, 

but you cannot fool all of the people all the time. 

A. Lincoln

Please do not shoot the pianist – he is doing his best. 

O. Wilde

Neid komponente ja tegureid, mis seavad ja suunavad areneva inimese maailmavaate kujuvõttu, on mitmeid ja enamasti ei oskaks asjaomane täpsemalt määrata ühe või teise teguri osatähtsust kogutulemuses. Elatav aeg ja ümbrus, prevaleerivad sotsiaalsed ja poliitilised olud ja meelivallutavad suursündmused, eriti ka kodu ja kool ning trükisõnas loetavaga kaasaskäiv meelsuslik indoktrinatsioon pulbitsevad inimintellekti keedukatlas mõnda aega, enne kui hakkavad paistma koguehituse kontuurid.

Rahvustundel oli minu maailmavaate kujunemisel määrav osatähtsus.

Oma psühholoogilise ja eriti emotsionaalse olemuse poolest on rahvustunne raskesti defineeritav, kuid selles on omajagu massimeelset omarahvaga ühtehoidmise loomulikku peretunnet. Kuna ollakse samasugused. Rahvustunnet toidavad oma keel ja kirjandus, ajalugu ja eelkäinud põlvkondade kultuuripärimus, rahva mõttelaad, harjumused ja kombed ja mõned teisedki virgutajad. Need kõik seovad nagu orgaanilise paratamatusega üksiku oma sünnipärase rahvusega.

Küsimuse, kas klassihuvid peaksid leidma eelistamist ja enamsoodustamist rahva kui terviku huvide ees, otsustasin juba koolipõlves eitavalt. Kogu rahva ja siis ka riigi heaolu tundus mulle suurema väärtusena kui ühe või teise klassi või kihi hüvang. Klassihuvide eest võitlemine tundus loomulikuna, kuid pidi sündima riigi raamides.

Tundsin lausa emotsionaalset vastumeelsust, kui lugesin, kuidas eesti töölisliikumine erakondlikud teoreetikud tegid liiga kaugele minevaid kontsessioone töölisliikumisele rahvuslike ja mõnikord ka riiklike huvide arvel. Kommunistidest kõnelemata püsisid ka eesti sotsialistid rahvusküsimuses teoreetilise marksismi ebamäärastel seisukohtadel ning rahvustunnet ning rahvuslike huvide rõhutamist välditi häbelikult, ega kuulunud see täiel määral käibeloleva sotsialistliku usutunnistuse hea tooni juurde. Mulle meenuvad siinkohal eriti professor P. Tarveli kõnesolevat küsimust käsitavad ettekanded EÜS Veljestos. Selle asemel kutsuti suu ja sulega väikerahva töölisklassi pidama ühist rinnet internatsionaalse töölisliikumisega ja selle huvidega. Sellisest sotsialistide kallakust tingituna nägi eesti kodanlus sotsialistis ja isegi ametiühingu asjamehes eestlast, kes oli muidugi eestlane, aga ometi mitte küllaldase rahvusliku ja riigitruudusliku innuga. Ometi oli ja on eesti tööline vaatamata oma klassihuvidele oma rahvuslikus tundes sama hea eestlane, kui iga teine, ning sellisena erines ta oma teoreetilise marksismi kammitsaisse takerdunud parteijuhtidest, kes kuulutasid töölisklassi materiaalsed huvid ainuvalitsuslikeks.

Sotsialistide sotsiaalset õiglust taotlevaile eesmärkidele kirjutasin alla, aga nende loidust rahvusküsimuses ei saanud ma aktsepteerida. Maailmas ei ole tegelikkuses kahe maa proletaarlased veel kunagi ega kuski ühinenud, kõnelemata kõigi maade proletaarlased veel kunagi ega kuski ühinenud, kõnelemata kõigi maade proletaarlasist ning iga maa tööliskond on kriitlistel aegadel alati asetanud oma maa huvid kõrgemale. Nii Esimene kui Teine maailmasõda on sama seika kinnitanud mitmekordselt ning rahvusvahelisest töölisliikumisest pole Eesti riigi ja rahva hädapäevil olnud meile mingit abi.

Mind paelus sotsialistide ehtne kultuurihuvi ja toetus rahvahariduse süvendamise ja levitamise huvides tehtud pingutusile riigi elus. Minu üliõpilaspäevad aegu Tartus tegutsenud Kultuuritahtelise Noorpõlve Koondise tegevusest võtsin aktiivselt osa ning koos me üritasime selgitada ning sõnastada pealekasvava põlvkonna vaateid kultuurilistes ja sotsiaalpoliitilistes küsimustes. Valdava enamuse Koondise koosseisus moodustasid koolinoorsooliikumisest tulnud noored.

Olin tol ajal noor mees, kelle vaated ei mahtunud ühegi olemasoleva erakonna raamidesse. Demokraatia põhimõtted riigi ja rahva elu korraldamisel olid mulle endastmõistetavaks nagu seda on elavale inimesele õhk, ega polnud selles vaja kõnelda. Alles pealetulnud autoritaarsed moevoolud tegid minupoolse aktiivse sekkumise poliitilise elu aktuaalsusisse võimalikuks ning vajalikuks.

Fašistliku iseloomuga liikumised esinesid mitte üksi Saksa, Itaalia ja Hispaania riikides, vaid suuremas või vähemas ulatuses ka mujal Euroopas. Igal pool, kus oli raskusi ja rahulolematust. Mõnel määral ka Balti riikides.

Mis olid Eestis nn. vapside liikumist virgutavaiks ajendeiks, seda on täpsemalt ja üksikasjalisemalt raske määritleda. Rahulolematuse rahva hulkades olid põhjustanud maailmamajanduse kriisist tingitud hindade langus ning majanduslik surutis Eestis. Senini tõusuteed arenenud majanduselu seisakule ja tagasivajumisele hakati otsima põhjust ja süüdlasi oma riigi elus. Majanduselu kriis seoti rahva mõttekäikudes riigipoliitilise kriisiga. Kuigi need polnud otseses sidemes, kui mitte arvestada ebaõnnestunud krooni kursi pidamise poliitikat.

Riigielu kriis oli enne muud riigi kasvuea kriis. Ratsionaalse tasakaalu puudumise tõttu seadusandva ja täidesaatva võimu funktsioonide vahel ei töötanud riigiaparaat sellise sujuvusega nagu hea ja õlitatud masinavärk pidanuks töötama. Veel pärastrevolutsiooniaegseis meeleoludes Eesti riigi struktuuris parlamendile antud suhteliselt suur osatähtsus rikkus tarviliku tasakaalu. Kui sellele seltsis proportsionaalsest valimisviisist tingitud erakondade rohkus ning erakondlike tegelaste nõrk riigitunne ning kitsalt parteiline mõtlemisviis, oli kriis käes. Seda enam, et Eesti parlamendis esindatud erakonnad olid silmapaistval määral nn. saama-erakonnad nagu seda illustreerivad kas või nende nimetused: põllumehed, asunikud, töölised, majaomanikud, üürnikud ja muud sellised. Tihti siis kaoleeruti saama huvides ning peagi ristis rahvas parteidevahelised tehingud lehmakauplemiseks. Sama mentaliteet valitses parteilist kihutustööd. Riiklikus vastutustundes esitatuga ei saadud korjata hääli.

Põhiseaduse puudusist tingitud kriisi võimalusile oli osutanud juba 1922. aastal J. Kukk ja M. Martnaga kõnelesin samast küsimusest Tartus Eesti Karskusliidu majas 1926. aastal, kui meievaheline jutt kaldus käsitama Eesti riigikorra ehitust. M. Martna rõhutas, et vajame suuremat täidesaatva võimu stabiilsust. Sagedane Vabariigi Valitsuste vahetus ei võimaldavat pikemaaegset plaanipärast ülesehitustööd. Ta soovitas mõlgutada mõtteid küsimuse kallal, kuidas tuua riigiorganite ehitusse ja nende omavahelistesse vahekordadesse selliseid parandusi, mis tõhustaksid täidesaatva võimu stabiilsust. Esimene Eesti Vabariigi põhiseadus elas oma kõige esimesi aastaid, kuid mainitud härrad oskasid juba tol ajal osutada olulisele ebakohale riigi elus ammu enne, kui raskused andsid end tunda radikaalse muutmise tarviduse näol.

Kahtlematult tiivustas paljusid vapside liikumisest osavõtnuid siiras idealism ja riigikorra remontimise tahe, aga liikumisele kui sellisele ei andnud näo mitte selle patriootlik, vabadusmeelne ja riigiteadlik element, vaid suure veteminekuga lahti pääsenud kaasajooksikkond. Sellisele elemendile meeldis kõva kord, juht, käsk ja marssimine, must barett peas ning paigal seistes võis võtta käe küünarnukist konksu kui krambivalus. Kõrvadele oli seejuures mõnus kuulda, kuidas juba jagati kohti ning nimed käisid suust suhu, kes saab linnapeaks, kes koolivalitsuse juhatajaks ja kes trammidepoo ülemaks. Miks siis mitte juua kollektiivses võidujoovastuses pea täis Eesti ilusamale tulevikule mõeldes.

Sama ajal osutas vapsiliikumise juhtkond harukordset saamatust rahva meeleoludest tekitatud olukorra ärakasutamisel, või õigemini kasutamata jätmisel. Suuri sõnu ja kära oli laialt, aga teenäitajat ja tegu ei olnud.

Rahvas sai aru, et riigikord vajas parandamist ning lehmakauplemine lõpetamist, aga vähem süveneti kõrgeks kiidetud fašistliku korra võimalikesse tulemusisse.

11. märtsil 1934 olin sattunud pealelõunasel sunnil Veljesto velle Paul Viidinguga kõnelema muremõtteid päevasündmuste ümber. P. Viiding oli masendunud meeleolus. Ka mina seletasin võimu minekut vapside kätte õnnetuseks eesti rahvale, mida tuleb vältida iga hinnaga. Samas aga avaldasin lootust, et uue põhiseaduse võimutäiusega varustatud president K. Päts vahele astub ning mingisuguse korra loob, mis riigi päästaks ähvardavast hädaohust.. Järgmisel päeval see minu soov läks täide: K. Päts koos kindral J. Laidoneriga astus vahele.

Olin K. Pätsi kui poliitiku tegevust jälginud aastaid ning olin täiesti veendunud ta demokraatlikes tõekspidamistes. Kehtima hakanud vapside põhiseaduse järgse presidendi kanditaatide ülesseadmisel vajalike allkirjade andmisel olin Tartus seisnud pika vapsidest saba kõrval üksi. Vapsid andsid allkirju kindral A. Larkale. Olgu president kas või telefonipost, peaasi, et on meie mees, ütlesid vapsid.

Kui saabus nn. Vaikiv aeg, siis olin selle paratamatuses veendunud, sest Vaikiv aeg oli demokraatia kaitse ja pääste aeg. Demokraatiat ei saa igas olukorras säästa vaid demokraatlike vahenditega. Aga eesti rahva õnneks leidus mehi, kel oli vajalisel määral õiget olukorrahindamist ning julgust õigete sammude astumiseks. Viimsel hetkel õnnestus neil päästa riigivanker käidavale teele. Oli selge, et riigielu tagasiviimine rahulikele radadele nõudis tasakaalu ja kainust. Enne muud, meelte rahunemist, aga ka otstarbekaid samme ja tegusid. Oleksin meeleldi andnud omapoolse panuse ning pannud käed kuhugi külge, aga ei näinud mingit võimalust. Siis aga selline võimalus tuli.

Koolinoorsooliikumise päevist alates olin olnud sõbralikes suhetes omaaegse Viljandi Koolinoorsoo Liidu esimehe Edgar Ruubeliga, kes hiljem muutis oma perekonnanime Kigaste´ks. Ülikooli lõpetamise järele sai E. Kigastest varsti asunike erakonna peasekretär. Kui Vaikiva aja tulekul kutsuti erakondade staapide nooremaid tegelasi koostööle riigi elus vajalike reformide läbiviimisel kaasa aitama, siis oli E. Kigaste üks neist.

Ühel päeval Tartut külastades kõneles mulle, et valitsusel olla kavatsus ka seltskondliku tegevuse sektoris tervendavaid samme astuda. Seltskondlike organisatsioonide arvuline inflatsioon ning organisatsioonide tegevuse vähene koordinatsioon tähendavat suurt jõu ja energia kulu, vajaks oma produktiivsuse tõstmise huvides ratsionaliseerimist ning korraldamist paremaile alustele. Valitsusel olla kavatsus Haridusministeeriumi ametkonna koosseisu ametisse võtta eriametnik, ametinimetusega vabaharidusnõunik, ja kas mul oleks sellise ülesande vastu huvi. Ametisse nimetataval tuleks töötada koos Riikliku Propaganda Talitusega ning olevat võimalik, et uus ametnik lähetatakse Riikliku Propaganda Talituse käsutusse. Mõistsin, et kavatsetud töö oli projekteeritud hõlmana kogu seltskondlikku sektorit selle mitmesugustest avaldustes.

Minu mõttes oli olnud kohtujuristi karjäär ja ootamatult päevakorda kerkinud võimalus tegevusse rakendamiseks riigi administratsioonis sundis mõtlema ja kaaluma. Kogu Eesti iseseisvuse kestel ei olnud minusuguse ettevalmistusega haritlasele töökohti jalaga segada. Töökoha saamine oli raske, käis tihtipeale omameeste ja tutvuste keerulisi teid mööda ega saanud tööotsija igakord olla töö iseloomu suhtes kitsameelselt nõudlik. Siin pakuti vastavat ja prominentset ülesannet, mis tundus jõukohasena ning ka oma poliitilise iseloomu poolest vastuvõetavana. Ametiskäija abielumehena olin juba jõudnud saada kolmekümneseks ja tahtmine pääseda välja kooliõpetaja kutsetöö piiratusest mõjusid, et olin nõus. Mõne nädala pärast olin nimetatud Haridusministeeriumi vabaharidusnõunikuks ning komandeeritud Riiklik Propaganda Talituse kästusse.

Avalikku arvamist suunavat, poliitilist organiseerimist korraldavat ja ajakohast selgitustööd tegevat asutust oli Vaikiva aja valitsusele vaja. Jätkuvais segastes meeleoludes vajas valitsus rahva arusaamist ja toetust ettevõetavaile sammudele, mis pidid riigielu juhtima tagasi tasasematele teedele. Paratamatuks osutunud erakondade tegevuse peatamine katkestas ühtlasi erakondade senise osa eesti avaliku arvamise kujundamises ning see tuli asendada riikliku vaimus ja uuendatava riigielu vajadusi selgitava tegevusega. Selle tegevuse kandjaks sai Riiklik Propaganda Talitus.

On arusaadav, et loodava Talituse ülesannete ja tegevuse peamine rõhk ei saanud sealjuures asetuda demokraatlike printsiipide ja nende seniste rakendamisviiside kaitsmisele, vaid see tuli asetada uue ja tasakaalustatud riigieluks ettevõetavate sammude põhjendamisele enne muud ja kõigepealt. Et sealjuures tuli ühe või teise erakonna arusaamadest mööda vaadata, osutus paratamatuks. Ka ei teinud osa erakondlike tegelaste opositsiooni asunud mõtlemisviis valitsuse ülesannet kergemaks. Riigielu ummikusse viinud uppuja asus nurisema, et teda rebitavat juustest ning tema põhimõtetele tehtavat häda ja haiget. Tõsi küll, demokraatlikud printsiibid vajasid kaitsmist, aga neid ei saadud jätkuvais rahututes meeleoludes kaitsta Vaikiva aja opositsiooni poolt pakutud retseptide järgi.

Praktiliselt arenes Riikliku Propaganda Talituse päevapoliitiline tegevus kolmes suunas: 1) poliitiline töö ja organiseerimine, 2) side ja koostöö ajakirjandusega ja avaliku sõnaga, 3) aktsioonid ja ettevõtted seltskondlikul alal.

Poliitilisel ala tuli parteide tegevuse peatamise tagajärjel luua tarvilikke riigielu reforme toetav ja põhjendav organisatsioon. Selleks kutsuti ellu Isamaliit. Selle organisatsiooni osakondade ja struktuuri kaudu peamiselt toimus kohapealne organiseerimine ja selgitustööks vajalike eelduste loomine.

Koostööd ajakirjandusega võinuks valitsus korraldada mitmel viisil, alates ajakirjanduse tsensuuriga kuni iseotsustava vabaduseni. Tegelikult toimus koostöö läbirääkimiste ja diskussiooni kaudu ja enamasti telefoniteel. Muidugi ei meeldinud sellinegi pehme viis ajakirjanikule, kes tahtis kasutada täielikku ja piiramatut sõnavabadust. Nagu see sündis, oli rõhk asetatud ajakirjanduse oma vastutustundele ja koostöötahtele.

Rahvuslikku tunnet süvendavate aktsioonide teostamine toimus peamiselt seltskondlike organisatsioonide vabatahtliku koostöö kaudu, kust otsene poliitiline ilme ja iseloom jäid elimineerituks. See koostöö oli ladus, sest tehtava suhtes puudusid lahkarvamised selle eesmärgi mõttes.

Tahan siia kohta kõrvalmärkusena tähendada, et sisuliselt ei olnud asutuse nimi täielikus kooskõlas asutuse töö ja selle tegevuse iseloomuga. Sõna propaganda ei olnud minu meelest valitud õnnelikult, kuna sõnal on tendentslik kõla juures ning enamasti õigusega, sest propagandistid ei vali vahendeid. Oma jesuiitliku moraali kohaselt on neile kõik võtted ja vahendid head, mis viivad sihile. Peaasi, et saavutataks, mida taotletakse. Võin siinkohal kinnitada, et selleilmeline iseloomustus ei oleks Riiklik Propaganda Talituse puhul ei õiglane ega tõele vastav. Poliitilisi jiu-jitsu-võtteid seal ei harrastatud. Kogu tegevusele oli ennemini iseloomustav kaudsete propagandavahendite ja – võtete tarvitamine. Loomulikult ei saadud igakord võidelda siidikindad käes, aga muidu maksid asjaajamisel fair play reeglid.

Olenevalt Talituse päevapoliitilistest ülesannetest olid need dünaamilise ja ekstensiivse iseloomuga ning nõudsid asjaomaseilt initsiatiivi ja kiireloomulist otsustamist ja tegevust. Olime nagu poliitiline ratsareserv, keda võidi rakendad igasse ettenähtavasse või ettenähtamatusse tehtavasse endastmõistetava usaldusega, et ülesanne täidetakse. Ei saa salata: kogu tegevusel oli uljas ja hoogne iseloom. Teadagi nõudis intensiivne töö asjaosaliselt ka intellektuaalset ja emotsionaalset täispinget, mis küttis ja kulutas, aga seda tuleb pidada loomulikuks.

Riikliku Propaganda Talituse lühikese tekstiga seaduse järgi oli Talituse ametkonnal otsene läbikäimise õigus igaühega riigis, ega tarvitsenud me jälgida administratsiooni sellekohast etiketti ega kombeid. Läbikäimisel ajakirjandusega, ringhäälingu ja filmi tegelastega, seltskondlike organisatsioonide ja asutuste tegelastega ning poliitilise prominentsidega kasutas Talituse ametkond vaba seltskondliku mõttevahetuse tooni ning püüti hoiduda kroonulikust kamandamisest. See olnuks eesti avaliku elu demokraatlikule olemusele võõras.

On huvitavaks ja iseloomustavaks seigaks, et Talituse ametkond eriti selle poliitilises sektoris komplekteeriti peamiselt erakondade peastaapide tegelasist. Mehed nagu Hugo Kukke, Edgar Kigaste, Juhan Kaarlimäe, Olev Piirsalu, Osvald Viirsoo ja mõni veel kutsuti Talituse koosseisu mitte üksi oma tööalaste kogemuste pärast, vaid ka nende erakondlikus töös kujunenud demokraatliku meelsuse pärast. Ajakirjanduse alal seltsisid neile Ilmar Raudma ja Voldemar Kures ning seltskondliku ja üldisema iseloomuga ühesannetes esialgu Erika Viirsalu ja viimase lahkumise järele Hella Rajasaare ning Valter Soo, Rudolf Paris ja käesoleva kirjapanija. Kui mainitule veel lisada Harald Pello nimi, siis ongi kogu Talituse juhtiv koosseis kirjas. Lühikest aega võtsid ühel või teisel perioodil Talituse tööst osa veel paar-kolm nime, muide ka Henrik Visnapuu. Filmiinspektor A. Adson kuulus Siseministeeriumi ametkonda. Kogu Talituse kestvusel koosnes selle ametkond kümnestkonnast isikust, kelledele lisandus vähem kui pooltosinat kantseleilist personali. Kõige pikemat aega seisis Talituse eesotsas minister Hans Oidermaa, kellel oli kas abi: Olev Piirsalu poliitilisel alal ja Kaul-Andrus Kadal üldalal.

Vaikivat aega on verevaene liberaalne opositsioon püüdnud iseloomustada diktatuurina, mida see kindlasti ei olnud. Kuigi perioodil oli autoritaarse korra paratamatuid sugemeid, ei ole minu tähelepanekuid mööda vähimatki kahtlust, et kehtima hakanud uus põhiseadus viinuks riigielu tasakaalustatud demokraatliku korra juurde tagasi, kus rakendamist leidnuks reformeeritud erakondlik elu ning kus täidesaatval võimul olnuks suurem stabiilsus ja osakaal, aga kus kindlasti jäänuks maksma demokraatlik valitsemisviis, sest see on tõeliselt ainuke võimalik, mida meie põhjamaine ja kaine rahvas on pidanud ning peab edasi õigeks ja heaks. Aprillikuus 1939 oli mul juhus Siseministri abi A. Tuulse juures lugeda Erakondade seaduse eelnõu, mille alusel tulevane erakondade asutamine ja tegevus pidi hakkama arenema. Loomulikult oli see vaid küsimuse liikuma paneku algus ja algatus, aga osutas ometi, et Presidendil ja Vabariigi Valitsusel oli asjaga tõsi taga. Seepärast on isegi veel paguluses üleskeritud juttudel K. Pätsi poolt taotletud autoritaarse riigikorra maksmapaneku kohta niisama vähe põhja all kui halli hobuse unel. Vaikiva aja Valitsuse poliitiline opositsioon oli toitnud rahulolematuse pisikuid poliitiliselt ebaõnnestunud desperaatsusega, aga selle tulemused olid nigelad. Rahva laiad hulgad andsid riigielu tervisparanduslikele sammudele oma täistunnustuse. Vaatamata sellele, et erakordne aeg oli kaasa toonud nähteid ja olukordi, mis riigielu normaalse käigu juures olnuks välditavad. Kõik ei saanud olla kõigi meelepärane.

Mitte üksi Peaministri poliitiliselt juhtivast positsioonist, vaid ka Kaarel Eenpalu idealismist inspireeritud ideede küllusest ja üksikasjadesse süvenevast tööviisist johtus, et Peaministri ja Talituse vahel valitses tihe ühendus.

Eesti riigi administratsiooni lühikseses ajaloos kuulub Kaarel Eenpalule kahtlematult aukoht. Ta oli väljapaistev poliitiline pea ning võimeline parteimees, aga samas ka väga kaalukas Vabariigi Valitsuse liige ja Siseminister, kelle riiklik vastutustunne kõhkluseta lubas tal asuda täitma ka raskeid ja vähemeeldivaid ülesandeid. Vaikiva aja Peaministri positsioon dikteeris mõlema poliitilise tiiva opositsiooni suhtes ebapopulaarsete sammude astumist, kuid need olid vältimatud ja paratamatud. Eesti poliitilise areeni ja isikute kohta omas K. Päts põhjaliku ülevaate ning vaevalt leidnuks Vaikiva aja valitsuse juhiks sobivamat meest. Ajal, kus rahva meeleoludes esines veel üsna suur segadus ning hõõgusid häirivad vastuolud, olid K. Eenpalu pikaaegsed poliitilised kui ka administratiivsed kogemused ja kindel käsi omal kohal.

Neil kordadel, kus mul tuli Peaministriga vahenditus koostöös, imetlesin ta põhjalikkust süvenemisel päevakorral olnud küsimusse. Olemata õpetav ja üleolev oli K. Eenpalu helde jagama tunnustust, kus see tema arvates oli teenitud ning ta võis kannatlikult ära kuulata ka asjatundmatuid seisukohti, kui neid esitati. Isegi enam: ta võis vastuväite võtta omaks. Võim ei olnud talle hakanud pähe ega teinud teda targemaks kui oli.

K. Eenpalu juures võis kergesti ära tunda Jaan Tõnissoni juures kooliskäimist. Kõnelemata teatud asjaajamise viisidest ja maneeridest oli ta Postimehe talust kaasa toonud isegi J. Tõnissoni kõnetehnika omapärase fraseerimise ja intonatsiooni, millel ei puudunud oma anakronistlik šarm. Mitmed Vaikiva aja ebakohad ja puudujäägid kanti ülekohtuselt K. Eenpalu kontosse. Ajaloo silmis aga ei võta see kõik vähimatki maha selle suure riigimehe väärikusest ja teeneterikkusest eesti rahvale.

Minister Hans Oidermaa oli mitte üksi huvitav ja omapärane isiksus, vaid ka vaimurikas vestleja ning inspireeriv ja kaasakiskuv iseloom, kes nautis oma ametkonna sajaprotsendilist populaarsust. Kroonulik kord tema elufilosoofiaga ei sobinud. Ta oli ülekõige inimlik inimene: avar, suurejooneline ja heatahtlik. Haruldane kuju eesti avalikkuse asjalikus ja kuivavõitu atmosfääris. Riigi välisteenistuses veedetud aeg polnud jõudnud kuivatada ja ära tärgeldada H. Oidermaa põhiliselt maamehelikku olemust ja huumorit. Tema ütlemiste lopsakus ja kõnede pildirikkus rabasid ja tabasid. Võrdlused ja näited tulid enamasti maaelu miljööst: nagu lehm libedal jääl, nagu üheaisaga vanker jms. Tema lemmikprobleemiks olid naiste sukad. Kui läksin oma arvates pakilise küsimusega ministri kabinette, viis jutt enamasti just parajasti päevakorral olnud avaliku elu järjekordse rumaluse juurde ja siis sedamaid naiste õhukeste sukkade kallale. Õhukesed ja edevad sukad olla eesti rahva hukatuseks. Neist johtuvat igasugused naiste hädad ja haigused ning rahva madal iive. Edevus ja eputamine maksvat eesti rahvale palju: külmetus ja tiisikus käivad aina käsikäes. Kui siis noori tüdrukuid läheb enneaegu hauda, olla rahvale kohe seletus valmis ja käepärast – tüdrukul olnud madalad rinnad. Aga sukkadest ei kõnelevat keegi.

Ühel päeval oli Eesti Vabariigi esimesena ametisse võetud ja seega ametnik nr. 1, preili Lindemann, kelle hoole ja järelvalve all oli tookord Riigikogu mööbel, avastanud, et Juhan Kaarlimäe jalg oli telefonikõneluste ajal pinevaile jutuajamistele ajalehemeestega kaasa õõtsudes tekitanud kirjutuslaua küljele mõningad enneolematud märgid, ning Kaarlimäele tarvitamiseks usaldatud töölaua välimus polnud enam päris endine. See tähelepanek tekitas hoolika preili Lindemanni hingeelus võimsa reaktsiooni ja rahulolematuse. Esialgu avaldas ta oma nurinad kuriteo toimetuleku kohal, aga siis informeeris toimunust meie minister A. Oidermaad ning ministril ei jäänud muud üle, kui jätta töö oma kabinetis ning tulla sündmuspaigale asja uurima. Laua ümber seisis trobikond Talituse ametnikke ning kuulates preili Lindemanni hukkamõistvat ullaullat ja halinaid vaatasid vaikides kord lauda, kord jälle süüdlase piinades vaevlevat J. Kaarlimäed. Seal siis lahendas kohale tulnud H. Oidermaa muheledes lauale tehtud häda omapoolse diagnoosiga: “Seda on raske ütelda, mis häda seda lauda vaevab, et võtab niisugused märgid peale, aga ma arvan, et laual on kuiv konn kõhus -.”

Sinna see lugu lagunes ja lahenes üldise naeru sisse ning üsna delikaatsest olukorrast sai üks lõbus hetk. Lõbu ja mure lained vaheldusid ka preili Lindemanni näos.

Hugo Kukke pärines minu meelest Esimesele maailmasõjale järgnevast vahegeneratsioonist. Kuigi tuli Jaan Tõnissoni Postimehe mitmeti idealistlikust talust, polnud ta seisukohavõttudes J. Tõnissonile omast paatost, aga mõnevõrd vanemana polnud ta mentaliteedilt päris sama vaimuga kastetud kui minuaegne põlvkond. Isiksusena oli ta väljapaistvalt intelligentne, tasakaalukas, asjalik ja leebeloomuline, kellega koostöö laabus meeldiva ladususega. Ka temal olid oma lemmikküsimused. Eesti külapoiste ja vabrikutööliste sonimütside vormivaest kandmist ta ei kannatanud. Tegevat mõistlikule inimesele tola näo ette. Tulevat kujundada peakate, mis sobiks eesti mehe näo ja olemusega kokku. Samasuguseks hädaks ja õnnetuseks olid tõuparandust taga nõudvad eesti karjakoerad: ei mingit nägu ega tegu. Nagu öeldust näha, liikus Huga Kukke mõte märksa elulähedasemais sfäärides kui Jaan Tõnissoni elupikkune edumõte.

Aastapäevad või enam oli Riikliku Propaganda Talituse juhatajaks Edgar Kigaste. Tema kõvaks küljeks oli poliitiline plaanipidamine ja kaugnägemine, mis on ühe poliitikamehe üks olulisemaid võimeid. Poliitilises kavandamises ja ka riigimajanduslikes küsimusis oli ta Peaministrile tihti targaks nõuandjaks ning mitmegi poliitilise lavataguse mõistliku liigutuse algallikat tuleb otsida mitte kaugel E. Kigaste isikust. Kirjutada ja kõnelda ta palju ei armastanud. Selleks leidus vähemaid vendi.

Talituse abijuhatajaks ja ühtlasi poliitilise osakonna juhatajaks oli Olev Piirsalu. Mõnus ja mahe Põllumeeste Kogude mees, kes parteiorganisaatorite ja sekretäride tavaliselt kärsitus kogus otse säras oma pikameelse rahulikkuse ja rõõmsa olemusega. Teda ei üllatanud ega ehmatanud ka kõige ootamatumad vastutuuled või poliitilise mustkunsti vigurid ja võtted. Kui Vaikiva aja rahvahääletused ja valimised kulgesid sellise edu tähe all nagu nad seda tegelikult kulgesid, siis selles oli mõjuv osa O. Piirsalul. Talituse pingelistele päevadele tagasi mõeldes meenub aina vana kolleegi sõbralikult naeratav kuju.

Voldemar Kures ei olnud Talituse koosseis sattunud kogemata kombel. Kahtlematult oli ta eesti ajakirjanike pere üks väljapaistvamaid andeid. Meie ajakirjanike suurearvulisest perest peeti teda hästi informeeritud meheks. President, Valitsuse liikmed, Ülemjuhataja ja teised prominentsid pidasid oma avalike esinemiste edasiandmise ajakirjanduses alati kindlais kätes seisvaiks, kui seda tegi V. Kures, kes oli objektiivne ja sõnaosav. Oli samaaegselt iseseisev ja kartmatu joonega ning kui vaja, mõistis olla ka kriitiline ja kibe.

Viiks kaugele, kui asuksin siinkohal kirjeldama kõigi kolleegide nägusid, tegusid, omapärasusi ja tempe, kuigi kogetud värvirikas Talituse igapäev selleks pakuks rohkeid võimalusi. Minister Oskar Kask, kord Talituse isiklikku koosseisu iseloomustades, pidas meid kõiki isepärasusteks, kes igaüks oma viisil erinevat tavalisist tegelasist eesti poliitilise tänava üldpildis.

Vaikiva aja üheks algatuseks oli mitmete rahvuslikku teadlikkust ja tunnet õhutavate ja süvendavate ürituseta ehk, nagu tol ajal sõnati – aktsioonide – organiseerimine. Selliseiks olid nimede eestistamine, kodukaunistamine, eesti lipu levitamine ning rahvarõiva ja rahvatantsu elustamine.

Keegi tark on kusagil kirjutanud, et loetletud aktsioonid võeti ette poliitilistel põhjustel ning selleks, et rahva tähelepanu ära juhtida puhtpoliitilistelt probleemidelt. See Tallinna ja Tartu kohvikute aurus kupatatud jutt on ekslik. Eestlane oli ja on veelgi oma rahvustunde avaldamises tagasihoidlik. Vaikiva aja rahulikumad meeleolud võimaldasid asuda eestlase rahvustunnet süvendama sõnades ja sisuliselt, aga samas ka väliste vahendite ja märkide kaudu. Selles pole midagi häbenemisväärset, kui me ka väliselt näitame seda, mis elab meie südames.

Tolleaegne Riikliku Propaganda Talitus tegi mis suutis, aga kahjuks ei jõudnud teha ses suunas küllalt ja lõpuni. Kuid saavutatugi on tulnud meie rahva alalhoiu eest peetavas võitluses meile toeks ja kasuks. Oma enesetunde ja uhkuse relvana nii kodumaal kui võõrsil.

Kirjeldatud aktsioonide läbiviimiseks kasutas Talitus ka olemasolevaid asutusi  ja organisatsioone, või kutsus ellu vastavad sihtasutused ja komiteed. Üldjuhtimine ja üldine selgitustöö aga kuulusid Talitusele ning kõnesolevaile aktsioonidele kaasaaitamine jäi pikaks ajaks minu tööala konstantsemaks osaks.

Nüüd, pärast aastakümneid, peame eesti nime, aga samuti rahvarõivast, rahvatantsu ja eesti lippu nii igapäeva oludes kui piduliku sündmuste puhul endastmõistetavaks. Toona polnud kõigi ja igamehe pooldav ja toetav hoiak varnast võtta. Leidus hukkamõistjaid ja agressiivseid vastutöötajaid ja seda mitmesugustel kaalutustel. Isegi sellise autoriteetse mehega kui kindral J. Laidoner tekkis mul mõnevõrd emotsioonilaetud õhkkonnas pisut teravatooniline lahkuminek nimede eestistamise küsimuses. Tema arvates polnud nime võõrapärasusel suuremat tähtsust. Kas nüüd üks nimi kõlab nii või natuke teisiti, polevat oluline. Pidin tahtmatult mõtlema, kui erinevast kultuurikeskkonnast pärines oma kujunemise aastais vene tsaariväe kõrgustes oma arusaamised ja orientatsiooni saanu, võrreldes kodumaise, oma rahvuslikku omapära kalliks pidava õhkkonnaga. J. Laidoner oli vist harjunud, et temaga ei vaielda ja minu vastuväidetel polnud kindrali juures märgatavaid tulemusi. Ka meenusid mulle mõningad tähelepandud animositeedi märgid Peaministri ja Ülemjuhataja vahekordades. Nimede eestistamise tulihingeliseks eestvedajaks oli K. Eenpalu.

Suur enamus uusi eestipäraseid perekonna- ja isikunimesid tunnistasid nimevalijate kainet ja asjalikku maitset. Sama võime ju kinnitada tänapäeval käibelolevate nimede põhjal. Juhtus siiski ka teadlikke või ebateadlikke viltuminekuid. Hästikavatsetud Puusalu muutus rahva suus Puusaluuks, keegi Stepanov lahendas oma nime eestistamise lihtsalt: loetagu tema senine nimi tagurpidi, mis pidi kõlama Vanapäts. Vist ei aktsepteerinud nimede eestistamise administratiivset poolt korraldav Siseministeerium kõiki kentsakusi.

Kodukaunistamine tõi Eesti maastiku pilti esialgu vaid taluhoonete punased katused ja taluõuedesse eesti lipu, aga juba see suutis tuua senivalitsenud maastiku halli värvivaesusse elustava vahelduse ja silmarõõmustava ilu.

Nimede eestistamise aktsioonis tegid tulemuslikku tööd Nimede Eestistamise Liit ja Perekonnaseisuametid, eesti lippu aitas levitada Kaitseliidu Peastaap, rahvarõiva elustamist juhtis Kodumajanduskoja juures asunud Rahvarõiva komitee, millise sekretäriks oli Kodumajanduskoja nõunik ja minu eluseltsiline Tiiu Kadak. Rahvatantsu komitee asus Talituse juures. Kodukaunistamisele aitasid kaasa Põllutöökoda ja teised ehitusalasse, aiandusse ja muud asjasse puutuvad asutused ja organisatsioonid.

Omaette peatükis oli Ühislaulu levitamise aktsioon nii uute laulude kui nende viiside soetamine kui ka nende levitamise aladel. Sellest ajast pärinevad mitmed tänapäeval rahvakogunemistel lauldavad ühislaulud.

Talituse üheks eriliseks ülesandeks oli Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Tallinna illumineerimine. Selle töö juhtijaks ja kavandajaks oli Rudolf Paris. Samuti oli tema hooleks lipukangaste ja lipurivide korraldamine pidupäevade Tallinna väljakuil ja tänavail. Käisime koos R. Parisega ka Riias Läti Vabariigi aastapäeva puhul sama ala saavutusi vaatlemas, et õppida. Läti stiil erines eesti omast mitmeti. Aga ega see saakski olla teisiti.

Jooksva töö alatiseks osaks olid kõneretked. Eriti palju oli neid enne uue põhiseaduse elluviimiseks esitatud seaduse rahvahääletust. Minu tee viis mu enamasti linnadesse ja eriti sagedasti Narva ja Pärnu. Pärnus kõnelesin paar korda koos minister O. Kasega ning jäime sest ajast alates sõbrameesteks. Hiljem, kui olin ma pärisametikohal Haridusministeeriumis ja O. Kask täitis Haridusministri aset, kutsus mu kord kaasa Narva vene laulupäevale. Kirjutagu ma talle venekeelne kõne. Enda vene keel oli parem kui minu oma.

Tagasiteel Narvast läksime Sotsiaalministri O. Kasega Kohtla põlevkivikaevanduse elamubarakki südaöisel tunnil, kus väsinud töömehed norskasid tööväsimust. Ei olnud neil unes aimu, et ministrihärra kõndis naride vahel nende armetu ja viletsa peavarju katuse all. O. Kask oli sellest, mis nägi, põrutatud. See oli ühe osa eesti rahva argielu ööpool.

Teinekord viis mind Kohtla-Järvele kõnereis koos kolonel Karl Partsiga. Rahvamaja saal oli tungil täis. Enne kõnekoosoleku avamist olime lava taga omaette. Seal pistis kolonel käe püksitaskusse ja tõi eile laiamõõdulise lindirulli, milline lint kuulus mingi kõrge aumärgi juurde. Mis mina arvan, kas seob selle üle rinna. Olin kuulnud koloneli hiljutisest pahandusest Pärnus O. Kasega, kes sama küsimuse esitamisel oli soovitanud lint ära jätta. K. Parts pannud O. Kase eitavat suhtumist pahaks. Minu arvates polnud pikakasvulise koloneli muidugi imponeerivale välimusele väike dramaatiline täiendus miinuseks ning kinnitasin vedrunõelaga lindi paigale. Väline pilt sai imposantne, aga see, mis said kuulda kuulajad, oli veelgi rabavam. K. Parts avas oma kõne järgmiste sõnadega:

“Soomusrongide diviisi mehed, lugupeetud kokkutulnud! Kas teist keegi on olnud palgimetsas väeosaga, kui see koidueelsel tunnil asub rünnakule ja kuulnud, kuidas meeste vabisevate lõualuude kill ja kõll kajab männiku palgimetsas vastu? Kas teate, palju need minu käed on revolvripäraga peksnud hirmuhulle mehi vastu lõugu?” Ja samas stiilis edasi. Ma ei usu, et saalis olnuks ainsatki kuulajat, kes poleks hinge pidades oodanud igat järgnevat lauset. Kõne oli oma dramaatilises fortissimos vägev. Vihtunud kuulajad läbi sisulopsakate sõnade leili, näis vana sõjamees pärast kõnet ka ise üsna väsinuna ja kurk oli kuiv. Tol perioodil kõneles ta sagedasti vapside vastu ja uue põhiseaduse elluviimise poolt.

Kolonel K. Partsiga oli meil tihedaid kokkupuuteid hiljemgi. Ta oli Vabadussõja haavadesse ja närvipingutusisse jätnud oma tervise ning oli reservis, kusjuures talle oli antud mundrikandmise õigus. Tema 50. sünnipäevaks panid isikud ja asutused kingituseks kokku 3000 krooni. Raha oli mõeldud koloneli elujärje korraldamiseks ja toetamiseks, kus vaja. Raha aga kingituse saaja kätte ei antud. Raha anti minu valdusse korraldusega, et seda kasutataks annetajate soovide kohaselt. K. Partsil oli krooniline sularaha puudus majas ja võis minna kergesti ägedaks. Ometi seadsime Põllutöökoja asjatundjate abiga ta Tabivere jaama läheduses asunud talu käitiskõlbulikku korda ning raha jäi ülegi. Igakord aga ei käinud meie arusaamised ülejäänud raha kasutamise kohta sama rada. Teinekord hoidis ta käsi minu töölaual leidunud vee karahvini kaela kui kaigasgranaati, aga selline ajutine pinge ei suutnud rikkuda meie head läbisaamist. Kolonel K. Parts oli julge juht ja Eesti Vabadussõja kangelane, kelle kuju jääb vaimustavaks eeskujuks tulevastele põlvedele.

Otsese propagandateenistuse vahele tuli Talituse töös aina ulatusliku iseloomuga lisaülesandeid. Üheks selliseks oli Eestimaa Ametiühingute Keskliidu saneerimine.

Ühel pühapäeva õhtupoolikul helistas K. Eenpalu ja kutsus mu oma juurde koju. Ta jutustas, et Ametiühingute Keskliidu juhatuses on enamus läinud kommunistliku elemendi kätte ning juhatuse tegevuses ilmnevat selliseid kontakte, milledel on riigiohtlik iseloom. Kuigi Peaminister ei avaldanud üksikasju, sain mulje, et kommunistid üritavad saada kogu Keskliidu oma mõju alla ja sellise olukorra puhul võivad tekkida kaugeleulatuvad tagajärjed. Kuna eesti tööliskonna suur enamus ei olnud kommunistide sõiduvees, vaid pooldas oma suures enamuses sotsialiste, ei tundunud sedavõrd radikaalne lahendamise viis mulle mõistlikuna ning soovitasin tekkinud olukorra lahendada mitte ülalt alla, vaid alt üles. Selle asemel, et kogu Keskliidu juhatus tagandada, soovitasin kommunistide kätte sattunud ametiühingute mõjutamist ning nende kommunistlikult meelestatud esindajate kokkuleppelist asendamist lojaalse elemendiga, või äärmisel korral kommunistide isiklikku kõrvaldamist Keskliidu juhatuse koosseisust. Peaministri kasutada oleva informatsiooni põhjal, seletas ta, polevat selline tee käidav, sest olukord nõudvat kiiremat ja radikaalsemat toimimist. Ainuke võimalik tee olevat kogu juhatuse tagandamine ning hoopis uue juhatuse moodustamine. Nähtavasti oli lugu juhatusega halvem kui oletasin.

Esmaspäeva hommikuks oli üle kahekümneliikmeline Keskliidu juhatus kutsutud Toompeale Peaministri kabinetti ja mehed seisid tõsistena reas. K. Eenpalu oli istet võtnud laua taha. Esitlemist ega kättpidi tervitamist ei olnud. Näod olid tuimad ja kinnised. Peaminister võttis sõna ja kirjeldas kokkukutsutud härradele, et nad on lasknud Keskliidu juhatuses korra käest ning riigivastane element on juhatuses arendamas tegevust, millist ei saa lubada. Seepärast on otsustatud kogu Eestimaa Ametiühingute Keskliidu juhatus tagandada. Osutades minule teatas, et riigiametnik tuleb ja võtab kogu asjaajamise üle ning alles siis ja selle järele, kui Keskliidus on kord majas, asub Keskliit jätkama oma tegevust normaalsel viisil.

Mind üllatas, et ükski Keskliidu juhatuse koosseisust ei võtnud sõna ega väitnud vähematki Peaministri etteheidete vastu. Vaikimine võis olla tingitud seigast, et tõsiasjad on tõsiasjad või siis respektist võimu eest. Oletan esimest võimalust paikapidavaks.

Kõndisin koos tagandatud juhatusega Toompealt alla Tõnismäele. Teel kadusid juhatuse liikmed igaüks oma teed. Keskliidu ruumides mingit ametkonda kohal polnud. Ruumide koristaja Drusilla-nimeline preili andis hädapärast informatsiooni. Meie oma Valter Soo pidas esialgse asjaajamise korras kuni tuli ametisse uus sekretär Aleksander Kaelas. Paari-kolme kuu pärast võttis Riigikogu liige sotsialist Jüri Voimann minult esimehe kohustused üle ning lojaalseist töölisühingute tegelasist, töölisvanemaist ja üksikutest teistest kutsumise korras moodustatud uus Keskliidu juhatus püsis kuni kommunistliku riigipöördeni, ilma et endist olukorda oleks jalule seatud.

Osutus arusaadavaks, et E. A. Keskliidu juhatuse tagandamine tekitas pahameelt kommunistlikult meelestatud ringides. Nende riikiõõnestavaile kavadele oli antud löök. Vähe arusaadavaiks aga osutusid kohvikuliberaalide suust kuuldud etteheited valitsusele diktatuurlike võtete ja ülekohtu pärast. Eriti suure kärategijana mäletan sotsialist Leopold Johansoni, endist haridusministrit, kes kaitses ja haletses Keskliidu juhatusest kõrvaldatud ilmsüütuid inimesi. L. Johanson oli hiljem üks esimesi, kelle kommunistid pärast pööret vangistasid ning viisid teadmatusse, kuhu läks järele kogu eesti sotsialistide aktiivne poliitiline kaader.

Millised juhtnöörid Keskliidu osas olid piiritaguste peremeeste poolt kohalikele kommunistidele üksikasjus antud, jääb küll vist igaveseks teadmata. Küll võib aga üsna suure tõenäolisusega oletada, et E. A. Keskliidu kaudu organiseeritud “suur töörahva spontaanne ülestõus” oleks olnud neile väga meeltmööda.

Nüüd, aastaid hiljem küsime, kuidas oli see võimalik, et kommunistlikul parteil eesti tööliskonnas oli niigi palju poolehoidu kui seda oli. Nii kaua kui kommunistlik partei oli mitmesuguste nimede all Riigikogus esindatud, said nad 5,2 kuni 9,5 protsenti äraantud häältest.

Eesti tööline on sama asjalik ja kaine inimene nagu iga teine eestlane, kuid ei saa unustada, et tööpuuduse ja viletsate palgaolude pinnal oli küllaltki rahulolematust ning see seletab palju.

Silmi sulgemata intensiivse ja väljast toetatud kihutustöö osatähtsuse kohal tuleb aga ka osutada eesti töötava rahva massides valitsenud rahvuslikule leigusele ja riigitunde nõrkusele. Sotsialistide aina klassihuve rõhutav kihutustöö, kõnelemata kodanliste erakondade töölisklassi puutuvast poliitilisest kitsameelsusest, lõid olukorra, kus eesti töölisklass ei kasvanud ega kujunenud riigiteadlikuks rahva osaks küllaldasel määral. Riiki peeti nagu kodanluse asjaks, tööline piirdus vaid muretsemisega töö ja igapäevase leiva pärast. Kodanlus käsitas töölist enam kui objekti tööjõu turul, vähem kui riigikodanikust subjekti.

Eesti iseseisvusaegseile oludele tagasi vaadates kaldume aja lepitava ja leevendava vaheklaasi kaudu asju nägema nagu nad olid Vabariigi kõige viimasemail aastail, kus ei esinenud tööpuudust märgataval määral ning elatistase läks ülesmäge, aga unustame olukorra töövõimaluste ja tasude osas nagu see oli varemail aegadel, kus korraldati hädaabitöid ja valitses laialdane tööpuudus. Paremad palgaolud ja saavutused sotsiaalseadusandluse alal kuuluvad samuti iseseisvusaja lõpuaastatele. Need muutused paremuse suuna aga ei küündinud igakord muutma kord omaks võetud meelsust ja kaldumist endiselt äärmusse ja bolševike sõiduvette. Nüüdseks on bolševistlik režiim ise välja pühkinud ja puhastanud viimsegi eesti töölise toetuse ja poolehoiuraasukese kommunistlikule korrale. Alles nüüd teab eesti tööline, et ta on kõigepealt eestlane.

Üheks huvitavaks kogemuseks oli Peaministri poolt korraldatud ringreis kirjanikele. Ringreisi mõtteks oli viia kirjanikud nägema elu ja saavutusi eriti tööstuse alal ning sel moel elule nagu lähemale. Osavõtjaid said nelja- ja viiekümne vahel ning luksuslikult mugav suur buss mahutas kogu matkaseltskonna. Harva on eesti kirjarahvas olnud koos sellisel arvul ja pealegi veel matkamehe miljöös. Ühine kirjanike matk jääb vist küll ainukordseks pikaks ajaks. Nii Kiviõli kui Kohtla-Järve põlevkivitööstused võtsid kirjanikud vastu väärilise tähelepanuga. Kohtla-Järvel andis direktor K. Luts söögilauas ilmeka ülevaate oma tööstuse saavutusist ning mäletan ta kõnet kviteeritavat innuka ja tunnustava aplausiga. Ei mäleta, kumma kord oli tookord olla Narva linnapeaks, Lutsu või Lusti – vist viimase – aga nii Narva linna ajaloolised vaatamisväärsused kui Kreenholmi tekstiiltehaste tööstuslik külg ja selle ümber toimuv elu näidati külastajaile ette kõigepoolselt. Astusime siin ja seal omal algatusel sisse ka tööliskodudesse ning ajasime juttu ja pärisime töö- ja palgatingimusi.

Pärastlõunal tegime automatka ka Karl XII ausamba juurde ja paika, kus venelaste suurearvulised väed said armetult lüüa. Kõrge samba otsas jälgis lõvi ümbritsevat vaikset seltskonda pisut nagu imetleva pilguga.

“Küll on ikka kuradil kerad,” sõnas silmitsejate vaikusse korraga A. Alle hääl enda koonupool kergitatud samba kõrguses seisva lõvi suunas. Seltskonnas oli ka Alle naissoost kolleege.

Õhtul oli Narva-Jõesuu ühes hotellis vastuvõtt Narva ja Narva-Jõesuu linnade poolt. Istumine kujunes lõbusaks ning laudkonna meeleolu saavutas kogu matka kõrgseisu. Vaimukaid sõnavõtte oli enam kui üks.

Tagasiteel Tallinna külastasime ka Presidendi Oru lossi ja tegime keeru telliskivitehastesse ja Kunda tsemendivabrikusse.

Tallinas tagasi, ootas kirjanikke Peaministri kutse õhtusele vastuvõtule Toompea lossi ametkorteris. Peaminister diskuteeris avameelses õhkkonnas tema ümber koondunutega poliitilise iseloomuga päevaprobleeme ning õhtu siiras mõttevahetuses võimu ja vaimu aristokraatide vahel tuulutati olematuks mõnigi küsimus, mis oli tekitanud arusaamatusi. Mäletan ühe agarama väitlejana tarmukat J. Sütistet.

Kui President K. Päts käis oma eluea ainukese käigu Hiiumaale, olime E. Kigastega külaskäigu üksikasjade ja muu kavatsetava pärast Käinas kohal aegsasti. Läksin sinna erilise heameelega. Minu vanavanemate talu oli Presidendi vastuvõtu peapaigast, Seemnevilja Ühisuse Putkaste majandist, vaid kilomeetri kaugusel. Kogu külaskäik kulges kõige mõnusamas meeleolus. Hiidlased on avara ja lahtise iseloomuga rahvas ja samas vaimus sujus kogu vastuvõtt, mis Presidendile jättis hea mälestuse.

Pealelõunasel vabal tunnil läksin üksi Käina avarale kalmistule, kus puhkab mitmeid suguseltsi liikmeid. Otsisin üles oma vanavanemate hauad kõrgete paplite all. Tookordsed hauaäärsed kõnelused jäid viimseiks.

Lõpetamata suurettevõtteks Talituses jäi Vabadussõja monumendi püstitamine. Püstitamata see jäi. Lätlaste oma seisab keset Riia linna tänaseni. Aga eestlane on juba loomu poolest lätlasega võrreldes aeglasema toimega.

Vabariigi Valitsuse sooviks oli, et monumendi püstitamisest võtaks annetustega osa kogu rahvas. Talituse hooleks jäi valmis ehitada kogu maad hõlmav organisatsioon ning ette valmistada ka korjanduse metoodiline ja tehniline pool. Vabadussõja Monumendi Püstitamise Peakomitee esimeheks oli kindral J. Laidoner ja minust tehti selle komitee sekretär. Monumendi asupaiga ümber läksid mõtted lahku. Osa pooldas monumendi püstitamist Harjumäele, osa jälle keset Vabadusväljakut. Isiklikult pooldasin Harjumäe külge vastu Vabadusväljakut. Minu meelest olnuks keset Vabadusväljakut püstitatud sammas nagu nõel paja põhjas. Aga Harjumäe kohta avaldati kahtlust, kas see kannab. Mägi olevat seest õõnes. Mäes oli vanu ajaloolisi käikusid ja laoruume, aga need polnuks samba ehitusele ülepääsmatuks takistuseks. Osa soovis ka Jaani kiriku hoone lammutamist ning Vabadusväljaku suurendamist, aga kuidas monumendi asukohaga lõplikult oleks jäänud, kes seda oskaks täna enam ütelda.

Riikliku Propaganda Talituse olemasolu kestel oli see asutus ka selleks välguvardaks, kuhu kõlbas adresseerida rahulolematuseavalduse laengud. Tihti näeb ju inimene vaid üksikuid kõverasse kasvanud puid metsa asemel. Või ei näe üldse midagi, kuid ei ole ikkagi rahul. Sapiseid avaldusi tuli kokkukuivavast vapside liikumise laagrist, aga ka vasempoolsest siiruviirulisest seltskonnast, kõrtsist ja kohvikust, aga omas ülekaalukas osas andis rahvas põllul, tehases, merel ja mujal oma tunnustuse ja poolehoiu Vaikival ajal riigielu tervendamiseks ettevõetud sammudele. Vaatamata sellele, et pruunimärgiline tõbi venis pikale ega paranenud sellise kiirusega, kui mõnel pool oleks soovitud.

Jäägu lugeja otsustad, kuivõrd tolleaegne Riikliku Propaganda Talitus tegi sel puhul head ja kui palju kurja. Arvan ka, et normaalsete olude jätkudes jäänuks Riikliku Propaganda Talituse vormis algatud informatsiooniteenistus riigi administratsiooni püsima.

****

Sisukord

Saateks

Jõnglasena

Esimesed koolitoad

Koolivaheajad

Tallinna koolid

Koolinoorsooliikumine

Teismeline

Esimene matk välismaale

Ülikoolis

Udrikus

Teine matk välismaale

Veelkordne Tartu

Riikliku Propaganda Talituses

Haridusministeeriumis

Kõuepilved

Koerakoonlased maal

Kärestikus

Päästjate ängistus

Soomes

Kummalises kuningriigis

Mustade maal

***

Kirjastus Välis-Eesti & EMP Stockholm, 1974

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: