Posted by: libarebane | 17/12/2014

“Kõuepilvede saatel”

IMGAutor – Arno Raag

Saateks

Eelolev on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921-1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele, mida alustasin juba keskkooli päevil, ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse.

Käsitlevaid sündmusi ja isikuid lahutab tänapäevast 30-45 aastane vahemaa, mis palju mällu talletunust on maha viilinud. Mõnest sündmusest on jäänud vaid üldkontuur, kuid selle juurde kuuluvad üksikasjad on sageli väga olulised, sest et nad tihti paremini iseloomustavad sündmusi ja nendes esile kerkinud isikuid, andes võtme mõnegi seiga ja sellega seotud inimese lähemaks mõistmiseks.

Olen püüdnud kasutada mõningaid kättesaadavaid allikaid mälule toeks juhtumites, mille üksikasjad on liigselt ähmastunud. Kuid paraku on selliseid allikaid – eeskätt tolleaegseid eesti päevalehtede aastakäike – vabas maailmas üsna vähe, mistõttu olen saanud vajalikku tuge üpris napilt. Nii on mõni väike ebatäpsus võimalik.

Kõike nähtut, kuuldut olen püüdnud esitada ajalises järjestuses, niipalju kui see sageli rööbiti kulgevate sündmuste tõttu osutus võimalikuks, vaadelda seiku ja inimesi aja perspektiivis ning nende käitumist mõista oma parima arusaamise järgi.

Autor

***

Põhiseaduse kriis

Majanduskriisi süvenedes hakkas üha enam kostma hääli põhiseaduse muutmise vajadusest, et luua tugevat ning kestvamat valitsusvõimu, kes koostaks pikemaajalise kava riigi- ja rahvamajanduse raskuste soodsamaks ületamiseks ja saaks selle ka antud võimaluste piires teostada. Riigikogus, kus küsimus oli päevakorras, koostatigi vastav põhiseaduse muutmise eelnõu ja 1932. aastal pandi rahvahääletusele. Selle poolt olid kõik Riigikogu rühmad paremalt kuni sotsialistideni, kes asusid eitavale seisukohale. Üheltpoolt võrdlemisi loid propaganda põhiseaduse muutmise kasuks, teiseltpoolt aga äge vastupropaganda, kus sotsialistidele lisandusid vabadussõjalased, kukutas Riigikogu esildise läbi väikese häälte arvuga – umbes 15.000 häält oli vastaspoolel rohkem.

Riigikogu kava tagasilükkamisest said vabadussõjalased erilist hoogu ja asusid nüüd täiel rindel ning demagoogiliselt ründama kehtivat põhiseadust, Riigikogu, vabariigi valitsust ja poliitilisi parteisid, kes olevat kõige kurja juur. Lubasid ise esitada uue põhiseaduse kava rahvahääletusele ja selle kaudu panna ametisse “kõva käega” presidendi. Aastavahetuseks oli vabadussõjalaste poolt erakondade materdamine ja kõige senise riigi ülesehitustöö maha arvustamine muutunud aina ägedamaks ja nende mõju rahva hulgas kasvanud. Mindi isegi nii kaugele, et meie vabariigi aastapäeva 24. veebruari püüti kasutada rahva üleskütmiseks seniste riigijuhtide vastu ning halvustada nende juhatusel 15 aasta kestel tehtud ülesehitustööd.

Olin kutsutud kõnelema Tartumaal Kaagvere seltsimajas toimuvale vabariigi aastapäeva aktusele. Saal oli rahvast täis. Kui teadustaja ütles, et aktusekõneks on sõna “Postimehe” toimetajal härra Raagil, siis “Postimehe” nimetamisel tekkis rahva hulgas paaris kohas mõminat. See ei ennustanud head.

Astusin kõnetooli ja kõnelesin 24. veebruarist kui meie rahva suurimast pühast, mis meie kõikide meeli peab ühendama. Meenutasin neid tõhusaid edusamme, mis meie rahvas 15 iseseisvuse aasta kestel on teinud, ja taunisin nende saavutiste eitamise ning demagoogilise arvustamise. Arvustus on loomulik ja vajalik igas ühiskonnas, aga ainult siis, kui see on asjalik ning konstruktiivne.

Märkasin, et mu jutt ei meeldinud ühele osale kuulajaist. Samast, kust kõne algul kostis mõminat, tulid vahelehüüded, nagu “Asjata erakondade ülistamine!”, “Mis te seletate!”, “Minge minema!” jne. Nendest vahemärkustest end häirida laskmata jätkasin kõnet ja ütlesin paar lauset segajate kohta, kuigi mitte eriti kibedalt. See oli nagu tuulepuhang immitsevale tulele. Vahelehüüded läksid korraga sagedasemaks ning valjemaks. Mulle lubati “näidata”. Peatusin ja hüüdsin aktusel viibivale kohalikule politseinikule:

“Härra konstaabel, palun kord jalule seada, et saaksin kõnet jätkata!”

Hüütav tõusiski püsti ja suunas pilgu sinna, kust olid tulnud vahelehüüded. Seal pomiseti veel midagi poole häälega ja siis jäädi üsna vait. Häirimata sain oma kõne lõpule viia.

Kui ma järgmisel päeval toimetuses oma Kaagveres käigust jutustasin, ütles Tõnisson:

“Et isegi vabariigi aastapäeva aktusekõnede puhul kõneleja vastu lausa terroriga välja tullakse, see on halb tundemärk. Meie jookseme kuristikku!”

Siin juures olgu märgitud, et toimetusele mitmest kohast oli saabunud teateid aktusekõnelejate häirimisest.

Tõdedes, et vabasussõjalaste liikumises ja nende võimalikus põhiseaduse kavas on tegemist teise äärmusega, Riigikogu veelkord katsus olukorda päästa ja esitas omalt poolt uue kava põhiseaduse muutmiseks. Rahvahääletus oli ette nähtud 1933. aasta juunis.

Sama aasta kevadel oli järjekordne valitsuse kriis, mis vältas mitu nädalat. Sel ajal tuli kokku Tallinnas keskerakonna üliriigiline kongress, millest võtsin osa Tartu delegaadina. Eelmisel kevadel oli toimunud kolme erakonna – tööerakond, rahvaerakond ja kristlik rahvaerakond – ühinemine rahvusliku keskerakonna nime all ja see oli esimene ning viimne tolle ühinenud erakonna üleriigiline kokkutulek.

Kongressi tulipunkt moodustasid kaks põhiküsimust: krooni kursi hoidmine ja põhiseaduse muutmine. Viimases küsimuses ei olnud delegaatide hulgas lahkarvamisi, vaid üksmeelselt otsustati toetada Riigikogu poolt esitatud põhiseaduse projekti. Vabadussõjalaste kava, mis siis oli juba rahvahääletusele panemiseks esitatud, peeti ohtlikuks, sest see annab presidendile ülisuure võimu ja nõnda avab tee diktatuurile. Üks delegaat oma sõnavõtus nimetas tolle kava presidenti Hiina keisriks.

Hoopis rohkem arutlust oli krooni kursi ümber. Osa delegaate, eesotsas majaomanikkude esindaja dr. Maasinguga, rõhutas krooni kursi tingimusteta hoidmist. Teine osa aga väitis, et krooni kurssi tuleb küll püüda hoida, aga kroonist ei tohi teha fetišt (J. Tõnisson), vaid tuleb kasutada kõiki võimalikke vahendeid majanduskriisi leevendamiseks ja rahvamajanduse elustamiseks. Arutluse lõpuks tuli hääletusele resolutsioon. Kahjuks ma ei mäleta selle üksikasju. Aga kui see oli enamuse poolt vastu võetud, siis deklareeris dr. Maasing, et selle resolutsiooniga ei ole kongress andnud kindlat lubadust kroonikussi hoida ja tema lahkub keskerakonnast.

Paar nädalat pärast kongressi oli Tallinnas jõutud moodustada uus valitsus. Riigivanemaks sai Jaan Tõnisson. Valitsuse seljataga oli Riigikogu 100 liikmest 51. Seega opositsioon väga tugev. Koalitsiooni moodustasid keskerakond ja asunikud. Riigikogus opositsioon tegi sedavõrd takistusi, et valitsuse deklaratsioon jäi ette kandmata ja avaldati ajalehtedes ning raadios. Uue valitsuse üheks suuremaks ülesandeks oli juuni lõpuks rahvahääletusele mineva põhiseaduse eelnõu heaks agarasti selgitustööd, et see läbi läheks. 1. juunil oli ette nähtud vastav selgituskoosolek Tartus “Vanemuise” saalis, kuhu tuli kõnelema Jaan Tõnisson.

Olin sel koosolekul keskerakonna Tartu linnakomitee liikmena korda pidamas, varruka ümber sinine pael korrapidaja embleemina. Seisin saalis näitelava poolt vaadates esimese ukse juures. Saal tuli rahvast puupüsti täis. Keskel, umbes kümnendas toolide reas oli istet võtnud salkkond vabadussõjalasi, kellest mõnda tundsin isiklikult, mõnda ainult näo järgi. Näitelaval asus kateeder kõnelejale. Kui Tõnisson läks kõnetooli, kostis saalist aplausi ja vilet. Siis jäi üsna vaikseks, mõnest kohast kuuldus veidi mõminat. Kõne oli kestnud umbes 7-8 minutit, kui vabadussõjalaste ridades algas äge “köhimine”, millele sekundeeriti siit ja sealt üle kogu saali. Tõnisson kõvendas häält, “köha” ka läks kõvemaks. Siis ta katkestas kõne ja soovitas “haigetele” koju minna, sest ta kavatsevat veel tüki aega kõnelda. “Köhas” tekkiski pisike paus.

Kui Tõnisson hakkas edasi kõnelema, siis jätkus “köha” ja ühtlasi langes näitelava ette vastu orkestriruumi barjääri paukhernes. Heleda plaksaku kõlades hüüti rahva hulgast: “Lastakse!” Hetkeks tekkis paanika. Osa inimesi, peamiselt naised, olid hüpanud püsti ja trügisid uste poole ilmselt olles arvamisel, et tulistati revolverist. Nagu paukhernes oli lõhkenud ja karjuti “lastakse”, astus Tõnisson kõnetoolist maha näitelava äärele, lõi rinna ette ja hüüdis: “Laske, kui tahate! Nelikümmend aastat olen eesti rahvast teeninud!” Tekkis paarisekundiline paus, sest paukherne viskaja nähtavasti oli arvestanud, et Tõnisson ehmatab ja kohe laseb jalga. Selline külmavereline ülesastumine mõjus silmpilkselt rahvasse. Ukse poole tõttajad jäid peatuma, mõni üksik lahkus. Ka ründajate kava oli hetkeks segi läinud. Siis peaaegu üheaegselt või murdsekundiliste vaheaegade järele langesid näitelava ette kümmekond paukhernest. Selle peale vabadussõjalased-aktivistid tõusid püsti ja kõndisid saalist välja.

Tõnisson jätkas kõnet. Oli küll siit-sealt vahelehüüdeid, kuid need enam eriliselt ei häirinud. Koosolekul olid korrapidajateks ka paar välispolitseinikku, aga need suure rahva hulga tõttu ei saanud korra huvides palju teha, pealegi rünnak paukhernestega toimus imeruttu. Meie, teised korrapidajad, keda oli neli-viis, märkisime üles rea isikuid, kes lärmitsesid, ja lasksime kordnikkudel nende nimed kindlaks teha.

Koomiline olukord tekkis kõne lõpetamisel. Tõnisson oli oma ettekandes põhjalikult analüüsinud rahvahääletusele tulevat põhiseaduse kavandit ja lõpuks võttis kokku kõik need motiivid, miks tuleb selle kavandi poolt hääletada. Aga enne kui ta sai oma lause teise poole, mis algas sõnaga “sellepärast”, lõpuni ütelda, taibati saalis ta mõttekäiku ette ja karjuti: “Vastu hääletada!”, milline väljendus loogiliselt sobis tema lause osaks. Tõnisson algas lõpplauset uuesti, kuid jälle juhtus sama. Kolmas kord ta võttis appi kavaluse ja sõnas: “Tuleb poolt hääletada, seda nõuavad meie rahva ja riigi elulised huvid!” Nii oli ta siiski saanud oma lõpploosungi kõikidele selgesti kuuldavale tuua.

Rahvas hakkas saalist lahkuma. Väljas “Vanemuise” ees seisis auto, millega Tõnisson raudteejaamast oli kohale sõitnud. Kui ta väljus, et autosse minna, oli salkkond inimesi kogunenud sõiduki juurde ja kõlasid hüüded: “Lükake ümber!” Seda siiski ei juhtunud.

See ärevusrohke päev oli suvistepühade reede. Õhtul hilja tegime laupäevase “Postimehe” valmis ja toimetusliikmed olid kolmeks päevaks vabad. Mitmed neist sõitsid Tartust ära. Tegevtoimetaja Oskar Mänd, kuulnud et ma kuhugi ei sõida, sõnas: “Sina jääd siia valvekorda. Kui midagi iseäralikku juhtub, eks tee siis eriväljaanne. Aga mis siin ikka juhtub!”

Laupäev oli haruldaselt ilus, soe ja päikeseküllane. Oli sellel aastal esimene tõeline suvepäev. Mootorpaadid sõidutasid inimesi linnast välja rohelisse. Läksin minagi oma perekonnaga Jänesele, kus veetsime terve päeva mõnusasti kevadlooduse värskuses. Suviste esimese püha hommikul tõttasin korraks toimetusse, et näha mis laupäevane post on toonud. Teel kohtasin üht tuttavat, kes minult küsis, mis ma tean uue prefekti määramisest. Muidugi  ma ei teadnud midagi. Läksin toimetusse ja kohe võtsin telefoniühenduse prefekti kabinetti, kust mulle vastati: “Prefekt Mets kuuleb!”

Nüüd oli mulle asi selge, et muudatus on toimunud. Kõnelnud uue prefektiga sain sellelt olukorra kohta täieliku pildi.

Riigivanem Jaan Tõnisson õhtul Tallinna tagasi jõudnud, oli laupäeval valitsuse koosoleku kokku kutsunud. Seal otsustatud Tartus ja Tartumaal kaitseseisukord kehtestada, vabadussõjalaste ühingud sulgeda, senine prefekt J. Vares tagandada ja asemele määrata Mets politsei peavalitsusest. Oli kohe selge, et nende erakordsete sündmuste puhul tuleb teha “Postimehe” eriväljaanne. Tuli hakata kiiresti tegutsema. Telefoni teel sain kätte ärijuhi Hans Mihkelsoni. Trükikoja juhataja Niglas oli ära sõitnud. Abijuhatajal Kirbul ei olnud telefoni. Tõttasin tema poole ja leidsin ta kodunt. Hankigu kiiresti mõned ladujad! Neid oli raske saada, kuna suurem osa neistki oli sõitnud maale suvitama. R. Kirp lubas teha, mis ta suudab. Õhtul oli tal õnnestunud kaks-kolm ladujat kätte saada ja suviste teise püha hommikul töö läks lahti.

Taas küsitlesin uut prefekti, kuidas on arenenud vabadussõjalaste ühingute sulgemine. Samuti tegin lühikese jutuajamise teise diviisi ülema kindral N. Reegiga, kes kaitseseisukorra alusel oli kindralkuberneri õigustes. Valitsuse otsuste täitmine olevat arenenud sujuvalt, mingeid intsidente ei olevat ilmnenud. Igal pool on rahu ja kord, kommenteeris ta. Hakkasin kirjutama eriväljaande teksti ja ladujad laduma. Ärijuht pani Raekoja platsile “Postimehe” raamatukaupluse aknale ja veel mujale paari kohta teate: “Erakorraliste sündmuste puhul ilmub täna “Postimehe” eriväljaanne.” Lõunaks oli see laotud ja kiirpress hakkas trükkima. Juba oli lehemüüjaid kohale tulnud, samuti rahvast “Postimehe” maja ees tänaval ootamas. Eriväljaanne läks kui soe sai, nagu ütleb rahva kõnekäänd.

***

Vabadussõjalaste ühingute sulgemisega Tartus ja Tartumaal valitsus ei saavutanud seda, mida ta oli lootnud. Nende häälekandja “Võitlus”, mis ilmus Tallinnas ja levis igalpool üle maa, pani üha tugevamad registrid peale. Juunis toimunud rahvahääletusel kukkus läbi Riigikogu poolt esitatud põhiseaduse kava ja seekord juba vastuhäälte tugeva ülekaaluga.

Majanduskriis aga süvenes. 27. juunil pärast öö läbi kestnud ägedaid vaidlusi otsustas Riigikogu Eesti krooni devalveerida 35 protsendi võrra ja seega viia ühele tasemele Rootsi krooniga. Kui mõni aeg hiljem valitsus otsustas kaks sõjalaeva, ristlejad “Lennuk” ja “Vambola”, mis eriteadlaste hinnangul olid vanad ja moodsale sõja tehnikale kõlbmatud, ära müüa ja nende asemele tellida Inglismaalt kaks ajakohast allveelaeva, siis läks opositsiooni ja vabadussõjalaste rünnak valitsuse vastu nii suureks ja demagoogiliseks, et kodurahu huvides 11. augustil kehtestati kaitseseisukord kogu riigis, suleti kõik vabadussõjalaste ühingud, keelustati igasugused vormikandvad rühmad, milliseid peale vabadussõjalaste oli ka teistel erakondadel, nagu näiteks sotsialistidel võimlemisrühmade nime all. Ajalehtedele seati sisse eeltsensuur, mille ülesanne oli vältida rahvakihtide vahel vaenuõhutavate demagoogiliste artiklite avaldamine.

Eeltsensuur pahandas kõvasti suure vabadusega harjunud ajakirjanikke. “Postimehel” ei olnud tsensoriga eriti raskusi. Mõned poliitpoleemilised artiklid siiski kustutati. Kuid opositsiooni lehtedes oli rohkesti kirjutisi langenud “punase pliiatsi” ohvriks. Tsenseerisid kohalikud prefektid või politsei-komissarid. Muidugi olenes mõndagi tsensori isikust, kuidas ta valitsuse eeskirju tõlgendas.

Pahameeles tsensuuri vastu Tallinnas ilmunud “Rahvaleht” avaldas tsensori narrimiseks joone all mingi süütu päevakajalise värvi, mille ridade esimesed tähed ülalt alla lugedes andsid lause: “Laku perset tsensor”. Rahvas, kes ka “ridade vahelt” oskas lugeda, leidis peagi tolle lause ja teade tsensori altvedamisest levis kiiresti. Järgnes “Rahvalehe” sulgemine kaitseseisukorra kestvuseks.

Mulle on jäänud ja jääb selgusetuks sulgemisotsus säherdusel motiivil, sest ametlikult saab tsensor võtta kirjutist ainult sellisena, nagu see ilmneb normaalse lugemise juures ja selle järgi otsustada. Ridade esimesi tähti ülalt alla lugeda ei ole normaalne lugemine. Sõnad, mis nõnda kujunevad, ei saa olla ametliku hinnangu ega süüdistuse aluseks. Tsensor pidanuks leppima, et leht seekord on teda tema märkamata nööganud ja olema tulevikus tsenseerimisel tähelepanelikum, et vältida naeru alla sattumist. Mäletan, kuidas masinaladujad teksti veerul mõnikord, kui oli soodne juhus oma lõbuks ning korrektorpreilite kiusamiseks poolitasid sõnu, grammatiliselt täiesti õieti, kuid selliselt, et üks või teine sõnapool eraldi loetuna andis uue sõna, mida viisakas keelepruugis ei kasutata. Keegi ei tõstnud sellepärast kära, sest pooliku sõna järel oli poolitusmärk, nii et normaalselt lugedes tulid need pooled kokku lugeda ja sõna sellisena võtta.

Kahe vana sõjalaeva müümise vastu tahtsid vabadussõjalased hakata rahvalt allkirju korjama, kuid valitsus keelas selle ürituse. Mulle meenub üks eraviisiline jutuajamine ühe vabadussõjalaste tegelasega Narva-Jõesuus puhkusel olles.

Mina: Miks te selle laevade müügi pärast niipalju kära teete? Asjatundjad ju üksmeelselt kinnitavad, et need laevad on muutunud vanarauaks. Valitsus talitas heaperemehelikult.

Vabadussõjalane: On nüüd mis nad on, aga eks nad oleksid olnud ikka asjaks. Kena vaadatagi!

Nii kaugel olid arenenud meeleolud, et kaine kaalutlus enam ei maksnud midagi.

***

Sellekordses J. Tõnissoni valitsuses oli haridusministriks prof. K. Konik. Tema elukoht oli Tartus, kus ta proua, kes oli Mihkel Martna üks tütreid, töötas hambaarstina. Konik oli teist korda abielus. Esimene naine oli tal mõne aasta eest surnud. Iga reede õhtul sõitis Konik Tallinnast Tartu ja esmaspäeva hommikul jälle tagasi. J. Tõnisson oli palunud teda Tartus olles anda “Postimehele” informatsiooni valitsuse tööst ja kavatsustest. Toimetuse poolt pandi minu peale sidepidamine Konikuga. Ta korter asus Tähe tänava algul.

Laupäevade eellõunal ma helistasin talle ja küsisin, millal tohin tulla ta jutule. Alati sain vastuse üsna koheseks tulekuks. Ta oli kogult korpulentne, kuid jättis väsinu, võiks öelda koguni haiglaselt väsinu mulje. Enamasti oli ta alles hommikumantlis ja paaril korral toimus meie jutuajamine tema magamistoas, kus ta lebas voodis. Ilmselt tal näis olevat tervise häireid ja kolm aastat hiljem ta surigi kuuekümnekolme aastasena.

Saadud informatsioonist, mis suures osas oli ainult toimetusele teadmiseks, on meelde jäänud K. Koniku kui haridusministri kavatsus kõik üliõpilasorganisatsioonid sulgeda, et luua tervendavat õhkkonda meie haritlasperesse. Tartus oli üks korporatsioon, mis oli muutunud nagu vabadussõjalaste allstaabiks. Selle koosseisu kuulus terve hulk vabadussõjalaste juhte ja seal tehti nende kasuks ning vabariigi valitsuse vastu tugevat propagandat. Kuid see Koniku kavatsus ei leidnud teostamist. Ei olnud kuulda, et see oleks jõudnud arutamisekski valitsusse.

“Postimehele” lüüakse surmakella

Lähenes vabadussõjalaste poolt rahva-algatuse korras esitatud põhiseaduse kavandi hääletamine, mis oli ette nähtud 14.-16. oktoobrini. Keskerakonna peasekretär Ilmar Tõnissoni algatusel oli Tallinnas asutatud hommikuleht “Koit”. “Tuleb otsida vahendeid, kuidas asjaliku seletusega saaks inimestele rohkem ligi pääseda,” sõnas ta mulle ühe telefonilisel jutuajamisel. “Postimehe” ülesandeks oli seda lehte varustada Tartu uudistega.

Septembris hakkas Tartus ilmuma teine päevaleht “Vaba Sõna”, mis oli asutatud “Postimehe” vastasrinna poolt, kes lootis, et arvestades “Postimehe” vastast meeleolu ning üldist ajavaimu massides, see leht, toetades vabadussõjalaste loosungeid, võistleb vana “Postimehe” surnuks. “Vaba Sõna” trükiti endises Laakmanni trükikojas, mis kuulus kirjastus “Loodusele”.

Uus leht hakkas ilmuma hommikulehena, et päevauudised juba hommikul oleksid lugejaile kättesaadavad. “Postimees” ilmus tol ajal pärast lõunat, nii kella 4-5 vahel. Hulk sündmusi, nagu mitmesugused koosolekud, ettekanded jne. toimuvad tavaliselt õhtuti, mil “Postimees” oli juba väljas. Ta sai nende kirjeldused tuua alles järgmises numbris.

Et võistlust ajalises ettejõudmises tagasi tõrjuda, hakkas “Postimees” välja andma väiksemas formaadis hommikulehte “Kiirpost”. Seda toimetas Artur Grönberg. Leht sisaldas peamiselt reportaaži, kuigi ei puudunud ka lühijuhtkiri ja veste.

“Postimehe” Tartu osakonna juhatajana tuli mul oma reporteritega seista tolle võistluse tulipunktis ja hankida kohalikke uudiseid ka “Kiirpostile”.

Omamoodi kujunes spordiks püüda “Vaba Sõna” päevauudiste osas ületada. Ega see olnud just kerge. Aga vanade sidemete ning tutvuste kaudu ametasutustes sai mõndagi välja õngitseda ja aeg-ajalt naabrit üllatada. Kuid oli ka juhtumeid, kus “Vaba Sõna” meid üllatas. Selline võidujooks vältas mõne kuu, ilma et võistleja hommikuse ilmumisega oleks saavutanud soovitud tulemusi. Siis lehe väljaandjad muutsid ilmumisaega ja “Vaba Sõnast” sai õhtuleht, mis jõudis müügile enamvähem üheaegselt “Postimehega”.

“Vaba Sõna” õhtuleheks muutumisega lõpetas “Kiirpost” ilmumise. Ta oli oma ülesande täitnud. Majanduslikult ta oli vaevalt end tasunud. Nii polnud sellestki küljest mõtet jätkata väljaandmist.

Kuulutuste osas, mis ju “Postimehe” tuludes mängisid tähtsat rolli, ei olnud “Vaba Sõna” rünnak midagi saavutanud. Nagu Tallinnas “Päevaleht”, nii oli Tartus “Postimees” hulga aastate kestel kujunenud leheks, milles rahvas oli harjunud kuulutama. Meie kõrvu ulatusid teated, kuidas “Vaba Sõna” tegi kõik, et äride ja ka üksikisikute kuulutuste poolest “Postimehest” ette jõuda. Kuid need pingutused ei andnud soovitud tulemusi. Suured ärid kuulutasid enamasti mõlemas lehes rööbiti. Üksikisikute kuulutuste poolest (müümised, ostmised, töö otsimised, korterikuulutused jne.) jäi tugev ülekaal “Postimehele”-

Rahvahääletuse päevad saabusid. Elavalt meenub viimse hääletuspäeva, 16. oktoobri õhtu. Toimetus oli koos, et vastu võtta kohtadelt saabuvaid hääletuse tulemusi. Juba esimesed kokkuvõtted näitasid vaekausi tugevat langust vabadussõjalaste kasuks. See oli suur poliitiline kaotus nii Tõnissonile kui “Postimehele”. Aga sellised poliitilised võidud ja kaotused on demokraatlikus ühiskonnas loomulikud ning paratamatud nähtused. Niisugusena võtsime ka meie, “Postimehe” toimetusliikmed, olukorda ning jätkasime tööd. Rahvahääletuse-eelne agitatsioon oli olnud äge ja vabadussõjalaste poolt oli külvatud nii Tõnissoni kui “Positmehe” aadressil rohkesti demagoogiat ja see lainetas nüüd täie hooga edasi.

Kui hääletuse tulemused olid juba niivõrd selgunud, et kindlasti võis eeldada vabadussõjalaste kava vastuvõtmist, tuli toimetusse kaupmees F. Huik, kes oli aktiivne vabadussõjalaste tegelane Tartus. Mees oli rahvahääletusel saadud võidust nii vaimustuses, et kohe esitas iroonilise küsimuse.

“Noh, kas nüüd on silmad häbi täis?”

“Mispärast?”

“Missugune lüüasaamine! Kuidas “Postimees” üldse veel julgeb ilmuda? Mis vana Jaan teeb? Mis ta nüüd ütleb?”

“Ütleb ikka seda, mis ta arvab!”

“Mis tal enam on arvata!”

Võiduhoost upsakusse sattunud külaline ajas oma asja, milleks ta toimetusse oli tulnud, ja lahkus ennustades, et “Postimehe” päevad nüüd olevat loetud.

Samal hilisõhtul Tartu vabadussõjalased hulgana pühitsesid võitu “Vanemuise” einelauas. Klaasid käisid kõrgelt ja võidujoovastuses seal teostati “Postimehe” põletamine. Üks usuteaduse üliõpilane oli pidanud kõne, kuidas muistsed eestlased võidu puhul ikka midagi ohverdasid. Seekordse võidu ohvriks toodavat “Postimees”. Samas süüdatud värske leht põlema ja lauldud:

Ärge laske väikest Jaani

ookeani ujuma.

Ookean on suur ja lai,

meie Jaan on poisu pai.

Ookean teeb palju kurja,

ajab kõik me plaanid nurja.

Ta võib Jaani ära viia,

ja kes jääb siis meile siia.

Selle lauluga muidugi taheti pilgata Tõnissoni. Järgmisel hommikul ilmunud “Vaba Sõna” tõi suure pealkirjaga kirjelduse võidupeost “Vanemuises” ja “Postimehe” põletamisest kõigi üksikasjadega. Vastasleer kindlasti lootis, et “Postimehe” päevad on õhtul. Oli ju üldiselt teada, et “Postimehel” oli tublisti kohustusi pankades. Arvati, et lehe tiraaži langus uues olukorras on niivõrd suur, et leht oma kohustusi ei suuda kanda, ja pealegi need pangad, kus vabadussõjalaste mõju on tugev, hakkavad võlga järsult sisse nõudma ning siis “Postimees” variseb kokku.

Selliseid tumedaid väljavaateid ei ennustanud mitte üksi vastasrind, vaid ka mitmed lehe sõbrad vaatasid üsna mureliku pilguga “Postimehe” tulevikku. Niisugune oli meeleolu, kui Tõnisson pärast rahvahääletuse tulemuse selgumist lahkus riigivanema kohalt ja asus oma tööd jätkama “Postimehe” peatoimetajana.

Jaan Tõnisson

III

Tõnisson ei lasknud end kõigutada lainetavatest ajameeleoludest ja poliitiliselt lüüasaamisest. Elukogenud poliitikuna ta asus tegutsema uues olukorras. Küll rahvas varsti kahetseb, et ta oma vabadused nii kergelt on maha mänginud, ütles Tõnisson. Siirdudes praktiliste päevaküsimuste juurde leidis ta: nüüd tuleb hakata selles suunas tegutsema, et presidendiks, kellel on väga suured võimupiirid saaks tasakaalukas mees. Kindral Larkat, kes vabadussõjalaste poolt selleks oli ette nähtud, pidas Tõnisson traadist tõmmatavaks nukuks, kellele dikteerib tulevane peaminister Arthur Sirk. Viimane oli ju kogu tolle liikumise tegelik juht. Ta olnuks tulevane presidendi kandidaat, kuid ta vanus, mis ei ületanud neljakümmet aastat, ei võimaldanud. Nii oli sajaprotsendiliselt kindel: kui Larka saab presidendiks, siis on Sirk peaminister.

See oleks halvim kombinatsioon, mis antud oludes on ette näha ja mis ka teostub, kui sellele aegsasti vastu ei astuta, arvas Tõnisson. Nende kahe mehe valitsus tähendaks täielikku Sirgu diktatuuri – oleks autoritaarse voolu terroristliku osa võimutsemine, nagu Tõnisson ühel toimetuse koosolekul olukorda analüüsides märkis.

Kuid kellel peale Larka, praeguste meeleolude juures, oleks eeldusi saada presidendiks? Jäid järele kindral J. Laidoner ja K. Päts, kes pärast rahvahääletust Tõnissoni kabineti lahkumise järele oli moodustanud uue – niinimetatud üleminekuaja valitsuse. Nende kahe võrdleval vaatlusel Tõnisson oli arvamisel, et rohkem eeldusi peaks olema Laidoneril kui meie Vabadussõja võidukal ülemjuhatajal, kellena ta oli olnud populaarne nii sõjameeste kui ka eraisikute hulgas. Laidoneri suhted keskerakonnaga ja Tõnissoniga oli olnud võrdlemisi jahedad. Oma poliitiliselt meelsuselt Laidoner kuulus põllumeeste kogude hulka. Kuid antud olukorras ta osutub vastuvõetavamaks presidendiks, arvas Tõnisson.

Pätsi kandidatuuri läbiminekuks valimisel oli peatoimetaja skeptilisem ja teatud määral kibestunum. Vanadel vastuoludele, millest meister Aeg oli mõndagi maha viilinud, tõid viimased sündmused uut lisa. Kuna Tõnisson oli olnud vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõule täiesti vastu, oli Päts pärast seda, kui Riigikogu esildis suvisel rahvahääletusel läbi kukkus, asunud toetama vabadussõjalaste kava. Selle tõttu saigi Pätsist üleminekuaja riigivanem.

“See vana vigurdaja,” tähendas Tõnisson Pätsi kohta kord toimetuse koosolekul päevapoliitilisi küsimusi sõeludes. Sellest johtuski, et kui mõni kuu hiljem, nimelt 23. veebruaril 1934 Päts pühitses oma 60. sünnipäeva ja Tõnisson sel puhul “Postimehes” kirjutas artikli juubilari üle, ta ei jätnud märkimata, et Päts poliitilises elus olevat mitmesuguseid konjunktuure kasutanud esile kerkimiseks või konjunktuurid on tema esilekerkimist soodustanud. Umbes selline oli mõte, mis vilksatas selles sünnipäeva-artiklis. Kõrvaltvaatajana jäi mõnel määral mulje, et juubilarile pühendatud tervitusridade vahelt autori meelekibedus läbi murdis. Mitmed Tõnissoni vanad sõbradki olid selle üle pahased. “Mis see vana Jaan ometi mõtleb, et ta nii teeb,” kurjustas, näiteks, kauaaegne Tartu linnanõunik August Mõru ja meenutas Pätsi kõnet Tõnissoni 60. sünnipäeva aktusel “Estonias”. See olnud palju sõbralikum kui nüüd Tõnissoni kirjutist Pätsist.

Kuigi vabadussõjalased ja nendega kaasaläinud massid oma esimeses võiduhoos pidasid Tõnissoni poliitiliselt surnuks, ilmnes peagi, et “vanal Jaanil” leidus veel küllalt sõpru, kes teda ta 65 sünnipäeval 22. detsembril 1933 meeles pidasid, kuigi ta seda päeva tahtis väga tagasihoidlikult meenutada. Kui ma ei eksi, siis tolle poolümmarguse sünnipäeva kohta ei olnud vist teadet “Postimeheski” enne kui tagant järele, mil oli märgitud, et tagasihoidlikuks kavatsetud sünnipäeva tähistamine ei kujunenud siiski tagasihoidlikuks.

Oma 40-aastase tegevuse kestel paljudest tormidest läbikäinuna ei lasknud Tõnisson nüüdki sisemist enesekindlust häirida. Ikka püstipäine ja iseteadlik oma artiklites kui ka sõnavõttudes. Meenub üks keskerakonna Tartu osakonna klubiõhtu, kus Tõnisson kõneles sisepoliitlise olukorra üle ja selle juures puudutas küsimust, kas tema nüüd on poliitiliselt surnud, nagu arvatakse. Täis külma rahu sõnas ta: “See vana hunt jõuab veel hüpata!” Too humoorne lause vallandas kuulajaskonnas tugeva aplausi.

Ka “Postimehe” käsi ei käinud nii halvasti kui oli ennustatud. Tõsi, lehe tiraaž, mis igal suvel teatud languse läbi elas ja sügise tulekul jälle tõusis, sellel sügisel ei kerkinud eelmiste tasemeni – vist umbes paarituhande eksemplariline vahe oli olemas, kuid see ei olnud selline, mis võinuks kujuneda lehele saatuslikuks. Ka mõned “Postimehe” käendajad olid vekslite pikendamisel käendamisest loobunud, kuid ärijuhatus hankis nende asemele uued.

“Vaba Sõna” korraldas lugejaskonnas võimalike presidendi kandidaatide hääletuse ja pani välja auhinnad, mis loositi hääletajate vahel. Prof. M. J. Eisen tuli toimetusse “Vaba Sõna” kaasas. Tema ka võtvat osa hääletusest, vahest saab auhinna! Ühe preemiana oli ette nähtud pudel Prantsuse konjakit. Keegi küsis Eisenilt, kes oli täiskarsklane:

“Mis teete, kui võidate konjakipudeli?”

“Lähen koju ja löön puruks. Ütlen: maast oled sa tulnud ja mine sinna tagasi!”

“Võiksite anda kellelegi teisele!”

“Ei seda ma ei tee! Õnnetust ei kingita!”

“Vaikiv ajastu” algab

Jaanuaris 1934 toimus linnavolikogude valimine. Tartus said vabadussõjalased absoluutse enamuse. Uue põhiseaduse kohaselt valimisele tuleva presidendikandidaatideks olid kerkinud kolm isikut: kindral A. Larka, kindral J. Laidoner ja K. Päts, kes 24.  jaanuaril kehtima hakanud uue põhiseaduse alusel oli üleminekuajal presidendi asetäitja ehk peaminister presidendi ülesannetes. Soovitusallkirjade kogumiseks oli moodustatud Pätsi komitee ja Laidoneri komitee, kuna Larka osas korjas allkirju vabadussõjalaste organisatsioon.

Larka kõrvale teiste kandidaatide kerkimine pani vabadussõjalaste niigi rohkest demagoogiat nõretava propagandamasina tööle veelgi suuremate tuuridega. Olid ju vabadussõjalased kogu aja hoolimatult materdanud erakondi, neid kui selliseid täiesti eitades. Sellega koos tehti maha kõik senised poliitikategelased, kes olid ju erakondlased, nagu see demokraatlikus ühiskonnas on loomulik nähtus. Niisugune mustav agitatsioon pidi Pätsi ja Laidoneri kui erakondlased presidendi kohale võimatuks tegema.

Selline oli õhkkond, milles saabusid 12. märtsi sündmused, kus K. Päts peaministrina presidendi ülesannetes kasutas seda suurt võimu, mis uus põhiseadus temale andis, ja sulges Vabadussõjalaste Liidu selle kõikide osakondadega, kuulutas kaitseseisukorra ja laskis arreteerida vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased eesotsas Arthur Sirguga.

Pätsi samm leidis Tõnissoni poolt täieliku tunnustuse sest Päts põhjendas seda demokraatia kaitsmisega ning riigi päästmisega võimalikust kodusõja ohust. Tõnissoni sõnavõttu “Postimehes” tsiteeris teiste lehtede hulgas “Kaja” eriti väljatõstvalt, mainides, et Tõnisson toetab Pätsi riigi julgeoleku ja demokraatia kindlustamisel.

Pätsi samm oli tagantjärele õigustus Tõnissonile eelmisel suvel kaitseseisukorra kehtestamiseks ja vabadussõjalaste ühingute sulgemiseks samadel motiividel. Toimetuse koosolekul 12. märtsi sündmusi analüüsides ütles Tõnisson:

“Kui ma mullu kaitseseisukorra välja kuulutasin ja vabadussõjalaste liidud sulgesin, siis oldi nagu meelest ära. Karjuti: Tõnisson on diktaator. Juba siis mul oli selge, et me oleme jooksmas kuristikku. Noh, nüüd on Päts ka sellele arusaamisele jõudnud!”

Jäi mulje, et Tõnissoni ja Pätsi vahekord pärast 12. märtsi oli mõnel määral muutunud paremaks. Kui juuni algul Eesti Üliõpilaste Selts korraldas eesti rahvuslipu juubelipidustuse ja peaminister K. Päts koos vabariigi valitsusega sellest osa võttis, tegi Tõnisson oma kodus Pätsile vastuvõtu.

“Võitluse” ja teiste vabadussõjalaste lehtede sulgemine 12. märtsil oli sellelt liikumiselt võtnud kõik välised õhuaugud. Seda olukorda hakkas kasutama “Vaba Sõna”, mis küll ametlikult ei olnud vabadussõjalaste häälekandja, kuid algusest peale sellele liikumisele oli sümpatiseerinud. Avalikult ning otseselt ei juletud midagi vabadussõjalaste kasuks kirjutada, aga seda rohkem püüdis leht seda teha ridade vahel ja joonealustes vestetes. Näiteks, ühes joonealuses räägiti rumalast möldrist, kes püüab takistada kevadisi veevoole ja teeb enesele tohutut kahju. Selline poolvarjatud opositsiooniline hoiak tõi trükisõnata jäänud vabadussõjalaste hulgast “Vaba Sõnale” rohkesti lugejaid juurde ja lehe tiraaž, nagu toimetusliikmed ise ütlesid, oli tõusnud kõrgemale kui kunagi varem. See aga ei mõjutanud “Postimehe” levikut kahjustavalt.

Sügisel oli ka “Vaba Sõna” opositsioonitamisel lõpp. K. Einbund äsja ametisse kutsutud siseministrina ning sisekaitseülemana sulges “Vaba Sõna”. Lehe väljaandjad käisid Tallinnas valitsusvõimudega kauplemas ning asja selgitamas. Mõne nädala pärast sai leht uuesti loa ilmumiseks. Nüüd oli sealt vabadussõjalaste hõng täiesti kõrvaldatud. “Vaba Sõna” ilmus kuni 1935. aasta kevadeni ja suri siis oma loomulikku surma – tulud ei katnud kulusid. Nagu kadunud dr. Oskar Loorits, kes 1934. aasta suvel olnud vahemeheks Pätsi ja vabadussõjalaste vahelistel mitteametlikel läbirääkimistel, märgib on “Vaba Sõna” toonud 30.000 krooni kahju, mida väljaandjad ühe kokkuleppe tingimusena Pätsile esitanud ja palunud see summa kustutada. Pätsile esitanud ja palunud see summa kustutada. Päts löönud käega. (Oskar Loorits, “Eesti ajaloo põhiprobleemid” lk. 167)

“Postimees” vastuolus võimudega

K. Pätsi poolt teostatud “vaikiva oleku” suhtes hakkas kasvama opositsioonivaim ka “Postimehe” talus, kuid mitte nendel põhjustel nagu see oli ilmnenud “Vaba Sõnas”, vaid meil leiti, et valitsus oma survevahenditega demokraatia kaitseks läheb liiga kaugele ja demokraatlike vabaduste päästmise nime all ise rikub neid vabadusi ning püüab ühekülgselt suunata avalikku arvamist ja teisest küljest seda tugevasti pidurdada.

Kui Tõnisson 12. märtsi sündmuste puhul lubas Pätsile oma toetuse, siis tingimusel, et tema poolt rakendatud vahendid on vaid tõelise demokraatia ja kodanikkude põhiõiguste ning vabaduste kaitseks. Ent “vaikiva oleku” pinnal hakkasid ilmnema nähtused, mis eriti Tõnissoni puudutasid. Eelmisel suvel, kui Tõnisson riigivanemaks olles teostus krooni kursi ümberhindamine ja vastav otsus Riigikogus tehti napi häältega, lainetas rohkesti demagoogiat nii paremal kui vasakul tiival. Nüüd rohkem kui aasta möödudes oli ilmselt märgata, kuidas krooni devalveerimine oli tulnud kasuks Eesti majandusele, eriti ekspordi elavnemisega.

“Postimees” majanduselu käsitledes märkis: Aeg on andud vastuvaidlematu tõendi J. Tõnissoni valitsuse poolt teostatud krooni devalveerimise kasuks. Selline “vanade asjade” meenutamine ei meeldinud valitsuse ringkonnale.

Teine number, mis K. Pätsi valitsusele samuti ebameeldivat mineviku tolmu üles keerutas, oli sõjalaevade “Lennuk” ja “Vambola” müümine ja sellega ühenduses tekkinud kohtuprotsess, kus kaebealuseks oli J. Tõnisson valitsuse sõjaminister A. Kerem. Vabadussõjalastele selles osas olid truult sekundeerinud opositsioonis olevad põllumeeste kogud. Meenub üks “mõttevahetus” nende häälekandja “Kaja” ja “Kiirposti” vahel. “Kaja” tõi teate, et laevadega olevat väljasõidu ajal mingi äpardus juhtunud, kuid see teade oli ekslik. “Kiirpost” vastas, et laevadega on asi kõige paremas korras ja need Tallinnast lahkunud, ainult “Kaja” vrakk ujub veel Tallinnas.

Seoses laevade müügiga läks lendu kuuldus, mida muidugi eriti vabadussõjalased laiaks sõtkusid, aga ka tookordne valitsuse opositsioon sellele kaasa lõi: müügiga tegelejad olevat võtnud ostjalt altkäemaksu ja andnud laevad odavamalt, mille tõttu riik saanud tublisti kahju. Riigikogu vastava otsuse põhjal sõjaminister A. Kerem anti kohtu alla. Riigikohus, mis terves koosseisus asja arutas, langetas õigeksmõistva otsuse. Sellega jälle oli üks vari Tõnissoni valitsuselt kõrvaldatud.

Meenub, kuidas Tõnisson paaril korral toimetuse koosolekul laevade müügilugu kõneles:

“Kui ma kuulsin, et keerutatakse jutte altkäemaksust, siis ma kutsusin prokuratuuri esindaja enda juurde ja tegin talle ülesandeks alata juurdlust ja võtta vastutusele igaüht, kes kuidagi peaks olema süüdi, ükskõik kes see oleks.”

Kui sõjalaevade protsessis, kus ka Tõnisson esines tunnistajana, langes õigeksmõistev otsus, siis Tõnisson loomulikult võttis selle vastu sügava rahuldustundega. Tema artikkel, milles ta kohtu otsuse ning õiguse võidu üle avaldas tõsist heameelt ja meenutas tema valitsuse arvel tehtud demagoogiat, ei meeldinud Pätsi valitsusringkonnale. Riiklikust Propaganda Talitusest tuli korraldus: Sõjalaevade müügiprotsessi kommenteerimine lõpetada!

Üldse 1934. aastas sügisest peale, kui K. Päts oma dekreediga Riigikogu määramata ajaks koju saatis, hakkas ajalehetedele tulema üha rohkem kitsendusi ning keeldusid. Need ärritasid Tõnissoni.

“Nüüd Päts oma Einbundiga teeb sama diktatuuri, mille eest ta kevadel lubas rahvast kaitsta,” ironiseeris Tõnisson kord toimetuse koosolekul, kui oli toimetuse sekretärilt kuulnud propaganda talituse järjekordsetest korraldustest ning keeldudest.

“Einbund on ju teie vana õpilane,” naljatles keegi vanem toimetusliige.

“Eks suure kogu hulgast mõni ikka lähe raisku,” vastas Tõnisson ja jutt siirdus teistele teemadele.

Jõulu eel, kui “Postimees” jälle oli avaldanud artikli, mis valitsusele ei meeldinud, sisekaitseülem karistus “Postimeest” 600 kroonise rahatrahviga. Teade sellest levis kiiresti. Tartu Õpetajate Seltsis peeti jõuluõhtut ja dir. J. Tork, kes seal oli jõuluvanaks oma kinkide jagamise eel ütles, et tal olevat veel mõndagi südamel, aga kuna tal pole taskus kuutsadat krooni, siis ta jäävat “vaikivasse olekusse”.

“Postimehe” käitise jõulupuul oli jõuluvanaks Romulus Tiitus, kes kinkide jagamisel oma juttu alustas: “Ega ma ei ole õige jõuluvana. Ma olen jõuluonkel jõuluvana ülesannetes.” Selles laadis läks kogu lugu vürtsitatud terava pilkega Riikliku Propaganda Talituse aadressil, kuna Tiitusel kui följetonistil ning karikaturistil oli olnud küllalt kokkupõrkeid tolle asutise eeskirjade- ja keeldudega.

“Väga realistlik jõuluvana,” ütles Tõnisson Tiituse juttu kuulates ja südamlikult naerdes.

1935. aasta esimestel kuudel ilmus sisekaitseülema sundmäärus nr. 19, millega oli tehtud ajakirjandusele terve rida uusi kitsendusi. Näiteks, keelati teadete toomine enesetapmistest. Uute keeldude ja korralduste vili ei lasknud end kaua oodata. Peagi sai “Postimees” sisekaitseülemalt jälle karistada – seekord 1500 krooniga. Too otsus küll hiljem tühistati ja trahviraha maksti tagasi, aga pahameelt ja lainetust Tartu seltskonnas oli see siiski suurendanud.

Enne kui oma mälestuste ringis ajaliselt lähen edasi, märgin siin ühe seiga, mis on lisandavaks näiteks sellele, kuidas Tõnisson uskus inimeste aususse, kellest ta oli lugu pidanud.

1935. aasta kevadel tuli Riigikohtus kui lõppinstantsis arutusele Pärnu advokaadi K. süüdistus ametialalises kuriteos. Mingi ebaseaduslik tehing tema hoolde usaldatud obligatsiooniga või midagi taolist. Riigikohus oli asja arutanud viieliikmelises koosseisus ja kinnitades eelmise kohtuinstantsi otsuse, millega K. oli süüdi mõistetud ja karistatud vangistusega.

Erikson kirjutas sellest protsessist korraliku kaheveerulise uudise. Lugesin selle läbi ja saatsin trükikotta. Minu meelest oli kirjutis kõigiti korras. Advokaat K. oli kauaaegne avaliku elu tegelane, põline rahvaerakondlane ning “Postimehe” sõber. Aga süütegu on süütegu, ja pealegi meie kõrgeim kohtuinstants suurendatud koosseisus oli asja arutanud ja oma otsuse langetanud. Nii polnud midagi parata.

Järgmisel hommikul, kui jõudsin toimetusse, helistas Tõnisson kodust:

“Kas te seda enne loete, mis Tartu osakonna kaudu läheb lehte?”

“Muidugi, enne loen kõik läbi!”

“Ja siis panete sõnumi niimoodi lehte, nagu on eilses lehes K. protsessi kohta. Kas teie ei tea, kes advokaat K. on olnud “Postimehele”?” tuli juba kurjem järelepärimine.

“Tean küll, aga mis saan ma parata – see on meie kõrgema kohtu otsus. Selle toovad samuti kõik teised lehed.”

“Mis tähendab “teised lehed”! Selles asjas peab olema tegemist mingi eksitusega. See on võimatu, et vana tegelane nõnda talitab nagu lehes seisab. Seda teadet oleks pidanud teisiti redigeerima,” noomis Tõnisson edasi. Aga kuidas redigeerima, seda ta ei ütelnud. Lubas varsti toimetusse tulla ja vaadata.

Kohale saabunud, oli Tõnissoni pahameel lahtunud. Ta päris J. Eriksonilt veel asja kohta üht-teist. Siis käskis minna Riigikohtuse ja akt veel kord läbi vaadata, andis omalt poolt mõned juhisedki. Erikson oli kriminaalosakonna esimehele P. Kannile nimetanud, et Tõnisson ei ole kohtuotsusega rahul. Kann oli talle andnud akti ja soovitanud viia nurisejale tutvumiseks. Kohus tavaliselt akte ei anna välja, kuid seekord teeb erandi, et Tõnisson ise saaks akti põhjal veenduda asjaoludes, mille alusel on otsus langetanud. Peatoimetaja uuris akti läbi ja siis ta enam ei kurjustanud kohtu üle.

Tahan märkida veel üht tähelepanekut Tõnissonist tema viimasest kahest aastast “Postimehe” peatoimetajana. Kui varematel aegadel Tõnisson ühele ja teisele toimetusliikmele või talituse ametnikule tegi “pikset”, siis pärast 1933. aasta oktoobrit, mil ta valitsuse juhi kohalt taas asus peatoimetaja tegelikule tööle, oli väga harva kuulda tema “kõvemat häält”.

Ainult üks juhtum on selgesti meeles. Kui omaaegne “Postimehe” toimetuse sekretär ja hillisem haridusminister Hugo Kukke oli hakanud Pätsi valitsuse ametliku häälekandja “Uus Eesti” teiseks peatoimetajaks ja koos A. Oidermaaga asutanud Isamaliidu, siis ühel Tartus käigul ta tegi visiidi oma endisele šeffile. Tükk aega jutt Tõnissoni kabinetis läks vaikselt, siis hakkas “vana” hääl paisuma. Varsti oli seal “pikne” valla. Kukke lahkus üsna ärritatuna.

1935. aasta juuni lõpupäevil toimetuse koosolekul Tõnisson taas analüüsi Pätsi valitsuse tegevust ja “vaikivat olekut” ning ütles, et kavatseb kirjutada mõned artiklid teemal “Vaikiva oleku pinnalt” ja nende näidata, kuidas valitsuse veskid tühjalt jahvatavad.

….

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: