Posted by: libarebane | 10/12/2014

“Taiwani läbi Hongkongi. Ehk sinna ja tagasi.”

20141128_071703On väheseid asju oma elus mille kohta võin rahuliku südamega öelda, et neid on tehtud palju. Üks neist on reisimine. Ja mitte oma rahakoti sisuga arvestades, vaid ikka kellegi teise arvelt. On see hea? Jah, kuna ikka on midagi vastu tahetud. Nõuka ajal pidin midagi ehitama, sinna kaugesse kohta, kuhu mind saadeti; ja nüüd pean oma tööandja nimel kauplema tema firmale paremaid hindu. Ning see on minu arvates aus vahetus.

Ja kuna pidin tööd tegema, siis oli ka suhtlus kohaliku rahvaga otsene, ning nii mõnigi asi sai rohkem selgeks, kui bussiaknast sõites ühe vaatamisväärsuse juurest teise. Oma puhkused veedan ma peaasjalikult ikkagi Eestis, sest armastan seda väikest konnatiiki, mis asub mittekusagil, ja väga tugevalt.

Nüüd saadeti mind väikesele saarele, teisel pool maakera, Taiwani.

Kuid alustama pean kivide loopimisega. Ja lennufirmadele ja Tallinna lennujaamale. Me oleme oma riigi üle uhked – väike, tubli ja ajast ees – võrreldes teiste riikidega – eriti näiteks Saksamaaga. Meie lennujaam on tubli, tasuta internet – kasvõi see. Saksamaal sa pead avama internetis “accounti”, et saada tasuta surfata internetis, kuid keegi ei ole mulle veel seletanud, kuidas on võimalik avada “accounti” internetis ilma internetita. Jah, võibolla olen lollakas. Kuid meie lennujaamal on ikka ka puudusi. Ma ei saa saata oma pagasit sihtkohta kuhu lendan, ikka pean ma kusagil end välja tollima ja kotid võtma, ja siis uuesti end riiki sisse tollima. Miks ma ei saa pagasit saata sihtriiki, kui mul on ümberistumisega lend? Asja teeb hullemaks see, et ma saan vabalt teha seda sihtkohast lennates tagasi Tallinna. Ma saan aru, kui aeg on vale, ei saa ma pileteid viimasele ümberistumisele. See on normaalne. Sest igas transiidialas on võimalus end uuele lennule registreerida. Kuid pagas? Ja nii ma pidin Tallinnas oma kukalt sügama, sest mulle öeldi, et Hongkong on viimane peatus mu kotile, kuigi mu sihtkoht oli Kaohsiung. Jama ju! Me oleme tublid, ilusad jne… kuid ikka on mingi jama alati kaasas. Vaadates meie riigis ringi avastad sellised jamasid palju. On ju meie internet kiire, kvaliteetne jne… kuid kui sa elad maal, siis sa maksad sama kiiruse eest end haigeks. Ja kui sa saad kiiruse, siis pead arvestama allalaetud failide mahtu, kuna sul on limiit 120kb!??? Meie president räägib meie e-riigist, kui Egiptuse püramiididest ja samas on kogu see “e” limiteeritud ja levib ta normaalse hinnaga vaid Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus. Kuid need linnad on vaid osa Eestist. Onju? Või on maakoht vaid rikastele? Vaid mu ühel naabril on audi7, ülejäänud sõidavad rahvaautodega või siis liiguvad rongi või bussiga…

Nii kirudes ja arutades selle maailmavalu üle astusin lennukile.

Helsingi – lennujaam, kus on 2 suitsetamise kohta ja hästi palju kohti (keskel küll), kus laadida oma läpakat. Kuna reis ise võtab aega üle ühe ööpäeva, siis on just suitsetamise koht (ma tean, tean, ma pean mahajätma:( ) ja akude laadimise koht väga olulised. Lennuk Hongkongi lendas välja 00.00, mis tähendas, et kord oma elus nägin ära ka öise Vantaa lennujaama – ehk ta oli tühi nagu meie maakohad.

Kuna ma armastan viriseda, siis ka lennukitest.

Lühikesed lennud on okay. Lihtsalt kannatad ebamugavused ära ja kõik. Paar tundi ja kõik on läbi. Võid ju mossitada stjuardessidele, kuid lahkudes lennukist sa unustad koheselt kõik ebamugavused, mis sind lennukis vaevanud ja astud vastu uutele seiklustele. Lennuk, mis lendab aga 11 tundi on kas põrgu või põrgule lähedane kogemus. Ehk mis on tänapäeva reisimine lennukiga? See on vana nõuka aegne reisimine rongiga ja platskaardil. Lennuk ise nagu sinu elutuba, mis oleks täidetud pilgeni toolidega, ja et liikuda edasi – tagasi, pead ronima üle toolide. Kes leiutas need lennukid? Nad ise sõidavad nendega? Kui sa oled üle 180cm ja su kaal ületab 100kg oled hädas, kitsas on.

11 tunni sõidu ajal on su tool varustatud telekaga. Ekraan on telekal väike, kuid see ei sega. Fantaasiat omades võid end mõtelda oma elutuppa suure teleka ette. Selleks et teisi mitte segada pead kasutama kõrvaklappe. Kuid nendega on keegi lennufirmas kõvasti kokku hoidnud. Nende klappide kvaliteet on… see tähendab, et kvaliteeti ei ole. Nad plärisevad ja heli on… see tähendab seda ei ole; on ragin ja plärin, kusagilt kaugelt kostab mingi heli, mida võib segamine ajada naabri kõnega. Jah, ja kui keegi lennusaatjatest arvab vajadust midagi rääkida reisijatele, siis teleka hääl lülitub välja ja kogu kõne läbib sinu kõrvaklapi. Ja anna Jumal, kui lennusaatja armastab lobiseda… Ja mida ma märkasin, et enamik reisijaid pakkis oma kottidest välja isiklikud kõrvaklapid ja kasutas neid. Minule oli see uus kogemus, ning pidin leppima lennufirma poolt antavatega. Muidugi kui kellelgi on mõte oma kõrvaklapid kaasa võtta – ostke ka üleminek, ma loodan, et poodides osatakse soovitada, millised nad välja näevad. Sest tagasilennul puudus toolikäetoel tavaauk kõrvaklappidele ja pidi kasutama üleminekut. Mida mul muidugi kaasas ei olnud.

Muidugi on märgatav ka lennusaatjate emalikus. Nad hoolitsevad sinu eest rohkem, kui su isiklik ema. Ma olin tõesti rõõmus selle üle, kuid saada märkusi lõpmatuseni polnud peale 11 tundi enam nii kodune.

Jõudes Hongkongi alustasin siis oma kottide otsimisega. Ja siin ootas mind uus üllatus. See et kotid kätte saada pidid sa end Hongkongi sisse tollima:). Ehk kui ristiinimestel on passikontroll peale kottide kättesaamist, siis Hongkongis oli see vastupidi. Enne läbisid passikontrolli ja siis said oma kotid kätte. Aitähh Tallinna lennujaam! Sa Lennart Meri nimeline!

Passikontroll – kui lennukis sulle pakutakse täita mingi paberilipakas, siis ei tasu teha nägu, et sa oled EU-st ja sulle pole vaja mingeid pabereid täita. Sa ei ole Jumala eeskoja elanik. Vaikselt võta paber ja täida ära. Sul läheb seda vaja. Sinna paneb passikontroll templi ja selle sama lipakaga saad ka riigist lahkuda (antud hetkel siis Hongkongist).

Sain oma koti kätte ja asusin end uuesti Hongkongist välja tollima. Enne muidugi tahtsin end registreerida lennule Kaohsiungi. Ja siin ootas mind üllatus. Mul oli 2 tundi aega ja seda nähes registreerija pakkus mulle uut lendu, mis oli varem. Ma ei uskunud oma kõrvu, arvasin, et ma ei saanud aru. Kuid jah, varasemale lennule oli koht olemas ja muidugi ma kasutasin seda võimalust ära.

Hongkongi lennujaam on vahva, üldse see asupaik lennujaamale – poolsaar meres, ümbritsetud mägedega… vapustavalt ilus. Kuid minu sihtkoht oli Taiwan ja ma ei mõelnud pikalt Hongkongile, vaid märkasin hetkeks kõrghooneid, mis kõrgusid kusagil kauguses.

Lend Taiwani oli lühike. Ma istusin kolmeses toolide rivis ainukesena. Jah, alguses oli üks tüdrukute seltskond minu ees tahtnud hõivata minu kohta, kuid nähes mind (180, +100kg, valge, higistav, keskealine mees) siis kihistades nad lahkusid oma õigetele kohtadele. Hirm valge mehe ees on igal pool ühesugune. Oleme ju maailmas ohtlikum liik :o).

20141127_233705Kohale jõudes oli Taiwanis juba pime. Lennujaam, väike, kumas ööpimeduses. Vahetasin oma raha – 200 eur, mille vastu sain üle 7000 nt (vahetasin lennujaamas, kuigi on soovitatud teha seda linna pankades, kus kurss on soodsam), mis osutus piisavaks minu reisile (söögi eest maksis reisi ajal minu võõrustajad). Võtsin takso ja hakkasime sõitma hotelli.

Esimene mulje linnast oli selline segane. Kõrged hooned, mille vahelt läbisid ojadena asfalt. Ja meie takso ümber ujusid motorollerid. Enamikust ajast olid nad kõik puntis ja sõitsid nagu mesilassülemid. Mõnedel ratastel oli end ära mahutanud mees, naine ja sülelaps. Mõnedel jällegi juhtis rollerit naine või noor tütarlaps ja taga istus temast poole suurem meesterahvas. Paistis, et mõlema soo esindajad kasutasid seda sõiduvahendit võrdselt. Kiivreid kasutasid aga kõik. Nende sõidustiili kohta võib tuua võrdluseks II maailmasõja hävituslennukite lendamine; sellist manööverdamis võimet, hetke situatsiooni hindamist, võib meil näha vaid rallisõitjatel.

Minu hotell oli Hi-Lai, Kaohsiungi keskel. Kõrghoone, mida ei saanud millegagi segamini ajada. See oli hea, sa ei saanud ära eksida, alati kõrgus hoone linna keskel ja hea oli teda üles leida.

20141124_150345Ja järgmisel päeval algas tõeliselt minu reis. Iga hommikul kell 8.oo ootas auto mind juba hotelli ees, või pidin võtma takso, et sõita rongijaama sõitmiseks Tainani.

Mis on Taiwan? Taiwan on riik mille enamik elanikonnast on emigrandid, kes lahkusid peale Hiina armee kaotust Mao kommunistlikule armeele, juhtus see peale II maailmasõda. Varasemalt on Taiwan olnud ka hispaanlaste ja hollandlaste peatuspaigaks. Ning jaapanlased olid võimul Taiwanis mingi aeg. Ning Hiina esimesed emigrandid saabusid vist juba 16. – 17. sajandil. Kuid nagu ma aru sain oli põhimass tulnud põgenikena Mao režiimi eest. Kahjuks päriselanike, kes pidid mägedes elama ma ei näinud. Nii kultuuriliselt võib hinnata Taiwani kui mitme kultuuri segu, ja seda pidi koguaeg meeles pidama – eriti kui sinus võttis maad deja vu tunne.

Kogu oma reisi ajal ei lahkunud ma Lõuna-Taiwanist. Ja see jättis ka oma märgi minu arusaamast sellest riigist. Lõuna osa on pühendatud vaid tööstusele. Võrrelda võib seda Tallinna Suur-Sõjamäe alaga, kuid tuhandeid kordi suuremana. Tehased, mille kõrval on väikesed põllulapid. Suur kiirtee, mis on tõstetud betoon sammastele ja mis läbistab riiki nagu meteoori langemise jälg. Kogu maa on kasutatud elanike poolt 100%. Ma olin enne reisi vaadanud National Geographicu dokumentaalfilmi Kaohsiungist. Pole midagi absurdsemat, kui see film. Ta ei räägi midagi sellest linnast. Ta on vaid väljamõeldis millestki, mida olemas ei ole. Mis muidugi tõestab järjekordselt (jaa, jaa) tänapäeva ühiskonna pinnapealsust.

Olgu – vahe põige. Kuna ma tunnen, et ma teen liiga sellele väikesele armsale riigile.

Mis on halb ja hea? See on lääneühiskonna väljamõeldis andmaks hinnanguid asjadele, millest tal aimugi ei ole. Ma ei saa hinnata Taiwani halvaks ega heaks. Ta on meie maailmast erinev, täiesti erinev. Ja seda erinevust ei tohi hinnata! Enamikul juhul me hindame asju heaks ja halvaks vaid põhjusel, et meil on laiskus süveneda asjadesse. Ja minu jutt Taiwanist püüab tuua esile tema erinevust minu väikesest maailmast, milles on 12 inimest, kellega ma igapäevaselt suhtlen.

20141126_141028Taiwan on täis inimesi ja vähe loodust. Maakohad on täidetud põllulappidega, mille vahel on madalad tööstushooned. Vahetevahel on näha suuri tööstuskomplekse, mis sarnanevad Venemaa avarustel olevatele metalliümbertöötlus tehastele või Saksamaa keemiatööstuse hoonetele. Tavainimesele paistab kõik olevat räpane, lagunenud. Kuid see on vaid hetkemõte. Tegelikult on rahvaarvu selline suurus ka pannud paika puhtuse. Pole võimalik hoida kõike korras, kõike ehitada EU normide järgi, olla steriilne nagu seda oleme meie. Kõik on erinev. Ma isegi ei oska seda seletada. Ja see esmapilgul märgatav mustus on vaid sinu enda väljamõeldis. Taiwan, eriti uued ehitised ja uus linnaosad on puhtamad, kui on seda näiteks Saksmaa suurlinnad või kasvõi Stockholm.

Transport – soovitav on kasutada taksot linnas; ja linnade vahel kiirrongi. Takso hinnad erinevad, kuid tavaliselt sa üle 200 nt ei maksa (kurss 36,6). Taksod on keskmise vanusega, mersusid pole vaja otsida. Tegemist tavaliste keskklassi autodega, kõik värvitud kollasteks. Jah, ühes kohas nägin ka nn mustaturu taksosid, kuid enesealalhoiu instinkt oli suurem (või siis paranoia) ja see kogemus jäi kasutamata. Taksodes on telekad (seal kus meil autoraadio asetseb), nii et mõnel juhul vaatas juht sõitmise ajal telekat… mingit ajaloolist seebikat. Ühel korral sattusin juhi otsa, kes oli noor ja kihutaja. Seda, et ta oleks oma reisijatest hoolinud ma ei märganud, kuid raha ta mult peale sõitu ikkagi tahtis. Noored on noored kõikjal.

Kiirrongid – pilet ühest linnast teise maksis 740 nt II klass ja 790 I klass. Esimesena proovisin II klassi – pole vaja proovida, toolid on mõeldud kohalikule istmikule. S.t toolid on ebamugavad ja kuna sõit kestis natuke alla tunni, siis tagasisõit I klassis oli nagu väsinud reisija unistus. Jah, kuna minuga on tegemist eestlasega, siis algul pidin ostma ikka II klassi pileti, halb on olla ihne ;). Rongides võid osta juua, näksimist ja teenindus on üliviisakas. Info peatuste kohta oli selge, sa nägid kohe ära kuhu ja kust me sõidame. Üldse paistis, et rongiliiklus on neil kõige tasemel transport ja ta on tõesti kiire (300km/h).

20141124_152704Mul ei olnud aega külastada vaatamisväärsusi, kahjuks. Sain vaid ühel õhtul kõndida mööda turgusid, mis on tõeline elamus, nii ninale kui kehale. Kaohsiungi lähedal on üks suur buddha klooster, ja mul on väga kahju, et mul ei olnud aega sealt läbi käia. Kuid väiksemad templid on igas linnaosas ja need on nagu kiired peatuskohad kohalikkele teatamaks Jumalatele, et neid pole ära unustatud. Ostsin sealt ka selle kuulsa raha, mida nad ohverdavad Jumalatele ja esivanematele (esivanemad on võtmesõna, selles kultuuris). Nii et vaatamisväärsuste kohta ei oska ma midagi mainida.

20141124_152723Elu, äri ja võim. Igapäev ma kohtusin inimestega nende töökohtades ja oli hea võrrelda – meid ja neid. Enamik kontorist on avatud kontorid. Pole kabinette ja eraldatud kabinetid on vaid suured nõupidamise ruumid. See on ka meil popp viimasel ajal. Paljudes firmades kohtusin ka omanikega, kes olid kõik mehed, kuid nende abid ja direktorid olid naised. Vaid kahel korral oli müügidirektoriks meesterahvas. Mis oli tegelikult huvitav. Lõpuks võisin öelda et see oli massiline (10 firmast keda külastasin vaid kahel korral oli müügidirektor mees). Töö on kõige algus ja lõpp. Puhkus on vaid veebruaris, kui on Hiina aastavahetus. Tihti rääkisin inimestega, kellel puudus pere ja nad olid pühendunud tööle. See et kogu Euroopa viib/või on juba viinud tööstuse sinna on põhjendatud. See on lihtne ja loogiline. Kas see on kultuuri osa, arvan et jah. On see halb? Vaata üles, mida ma mõtlen halva ja hea kohta. Ning mehed omanikena – on ju mehed rohkem sead ja altimad riske võtma. Kuid see, et keskastmejuhid on naised, üllatas. Ja veel seda, et tunnistati ausalt, et ei osata süüa teha, ega pereelu elada (naine). Teine asi mis mind hämmastas oli noorte osakaal. Noored on kõikjal. Vaadates Tallinna ööelu ja võrrelda seda Kaohsiungi omaga on Tallinn nagu vanadekodu. Kas tõesti on meil see muutus nii suur? Paistab küll. Ka firmades kus käisin paistis töötavat palju noori.

20141124_152658Väikeettevõtlus – see on pärl Taiwanis. Need poed, turud jne… see on midagi hämmastavat. Kõik teevad äri, kõik müüvad midagi. Keegi on pannud mingi seadeldise üles keset tänavaristumist ja valmistab vahvleid… salongid, rollerite müügikohad. Neid kohti on nii palju. See millest me siin unistame, et meil oleks väikeettevõtlus mis annaks inimestele vabaduse ja valikuvõimaluse, on seal olemas. Ja seda lolli globaliseerumist, mis meil on (üks pank, üks pood, üks tehas) neid ei huvita.

Migratsioon teistest riikidest – nende arvates on neil palju rahvast :). Ja samas võivad nad võtta tööle kuni 20% töötajatest näiteks Vietnamist, Hiinast või Filipiinidelt jne.

20141125_175945Söök. Taiwan on kuulus oma toidu poolest ja just erinevate kultuuride toitude ühendamisel oma köögis. Hinnatakse kõrgelt jaapani kööki. Praktiliselt iga õhtu õnnestus mul süüa jaapani restoranis ja kolmel korral õnnestus näha ka teppanyaki stiilis õhtusööki. Teppanyaki – kus kokk valmistab su söögi koheselt sinu nina ees. Minu jaoks oli see selline uudne kogemus. Huvitav… Tavaliselt selline õhtusöök kestis 2 tundi. Kahel korral olid kokkadeks mehed ja üks kord naine. Nagu ma teada sain kestab ühe koka koolitus 3 aastat. Toitude enda suhtes – mereandidest tehtud toidud olid vapustavad, väljaarvatud need “hinnatumad” molluskid, mis aitavad sind sinu ihuhädades. Ma ei suutnudki neid manustada. Muidugi vaadati mulle imestunult otsa, et mis see siis nüüd olgu! Seletasin oma konservatiivsust ja palusin mitte pahandada. Ühel õhtul käisin ka “Murika” restoranis, ja seal hakkasin naerma. Toit oli vapustav ameerika grill ja taiwani lisanditega. Nad suutsid ka ameerika toidu teha endanäoliseks. Nii et igal pool kus midagi sõin oli tunda seda omapärast taiwani kööki, mis oli hea. Huvitav oli näiteks kuidas sa läksid suppi võtma köögist – alguses võtsid kuuma puljongi ja siis toore kalatüki ja kui olid laua äärde jõudnud, oli kala juba supi sees küps. Söögipulgad – jah, see on raske teema. S.t. mis on Hiinale etteheita? Muidugi seda, et enda kultuuri jagades teiste rahvastega (Jaapan, Vietnam jne…) nad ei unustanud sellele poolele maakerast tutvustamast söögipulkasid. See on kriminaalne. Jah, olgu Tao, Buddhism (mille alge on Indiast) ja muude Hiinast pärit asjadega (näiteks kogu Jaapani kultuur baseerub Hiina omale) kuidas on, kuid miks need põrgupulgad? Esimesel päeval ma lihtsalt lödistasin oma särgiesise toiduga kokku, järgnevatel päevadel läks juba paremini. Ja ka võõrustajad halastasid mu peale ja nad palusid lõpuks mulle tuua noa ja kahvli. Kuid viimastel päevadel võtsin juba söögipulki kui sellist sportlikku ettevõtmist – kas suudan nendega süüa või ei.

20141126_194419Muidugi sain ma lollusega hakkama ja ühel nõupidamisel mainisin 1000 aastat vana muna, kui Taiwani ühest delikatessist. Koheselt saadeti keegi poodi ja mulle toodi neid mune tervelt 6 tükki. Ja tõin nad ka Eestisse, ei visanud minema. Tegemist siis erilise viisiga mune säilitada ja nad näevad välja nagu halvaks (viisakalt öeldud) läinud munad. Mina neid ei ole proovinud ja teised siin Eestis, kes julgesid proovida mainisid vaid, et täitsa muna maitse on. Muidugi sain mina õppetunni, et parem on oma teadmised endale hoida.

Mida peaks Taiwanis kindlasti tegema? Peab proovima sellist asja nagu jalgade massaaž. Neid salonge on Taiwanis igal pool. Millist proovida, tuleb küsida kohalike käest. Nad teavad, mis on parim, sest see teenus pole tehtud vaid turistidele, vaid seda kasutavad kõik kellele see on taskukohane. Hind sellisele massaažile on kusagil 700nt kuni 1500nt-ni. Hind sõltub sellest mida tellid ja kui kaua sa tahad, et su jalalabasid töödeldaks. Asi algab sellest, et alguses palutakse sul püksid üles kerida või nad lihtsalt ära võtta, samuti sokid ja kingad (kingi keegi ei varasta, kuna su jalanumber on selles riigis haruldane). Siis viiakse sind väikeste vannide juurde, milles on kuum vesi. Asetad jalad sisse ja pead ootama 10 minutit. Mõnedes kohtades oli vanni asemel  kauss (Hongkong) ja see oli ka ok, kuigi vesi jahtus seal kiiremini. Kui su jalad said vajaliku seisundi, siis paluti sind juba istuda spetsiaalseletoolile, mille kõrval oli telekas (sic!) ja toolikäetoel asetses tass teega. Üldse on soovitav enne massaaži tualetis käia (see ei ole “vets” vaid “restroom” – oleme viisakad). Kui olid end sisse seadnud, siis vähemalt mind võttis ette väikest kasvu vanem meesterahvas, kes hakkas mind kohe taguma. Ja eks siin ma tegin oma suurima vea, ma hakkasin temaga võitlema. Ehk ükstaspuha kui valus tema massaaž oli, minu nägu jäi kivistunuks. Olen ju õige isane ja ei näita välja oma tõelisi tundeid. Ehtne eestlane:). Minule kestis see massaaž kusagil 50 minutit. Valus oli, hea oli, kuum oli jne… Peale seansi lõppemist toetades oma piinaja õlale pöördusin minekule. Tõesti pärast seda oli kogu päeva rändamine jalgadest kadunud. Ja neil on ka arvamus, et jalalabad on tähtsad kogu su organismile (ühes kohas oli ka seinal kaart jalalabast ning jalalaba erinevate piirkondade mõjust sinu siseorganitele). Ja see massaaž on hea.

20141124_152800Kogu rahvas Taiwanis on heasüdamlik ja viisakas. Ma ei saanud kordagi sõimata, et ma olen vales kohas jne… Kogu Taiwan on nagu kahekeelne riik, kõik sildid on nii inglise kui hiina keelsed. Sa ei saa ära eksida. Riik ise on väga turvaline, kuigi politseid kui sellist kohtasin ma harva. Küsimus jäi rippuma Hiina mõjust Taiwanile. Ühel kõnelusel noor tütarlaps ütles mulle otse välja – ta on taiwanlanna ja seda, et ta esivanemad on hiinast pärit teda enam ei puuduta. Ta tahab olla taiwanlane. Ehk kui vanem põlvkond seob end ROC-iga, siis noorte hulgas hakkab suhtumine muutuma.

Ongi vist kõik? Aeg möödus kiiresti ja mul oli kahju sellest 28 kraadisest kuumusest tagasi tulla Eestisse, kus mind ootas -10 kraadine pakane.

20141129_134758Kuid tagasisõit viis mind taas Hongkongi. Ning seal ma sain olla tervelt 10 tundi. Andsin oma käsipagasi ära lennujaamas (jällegi sa annad koti ära, ning sa ei saa ise teda panna kuhugi pakkihoidlasse) ja asusin rongipeale, nüüd küll juba Hiinas. Rongi sõit lennujaamast Hongkongi kestis alla tunni. Mu teadmised Hongkongist olid puudulikud, teadsin vaid, et ta oli Inglise koloonia ning siis anti ta inglaste poolt ühel hetkel tagasi Hiinale. Neil on oma raha, mis ilmnes rahavahetades (loll nagu ma olen). Muidugi olin kuulnud noorte mässust linnas keskvõimu vastu. Sõit mööda rannajoont linna keskusesse oli rabav. Ühel pool mäeveerg, millele oli ehitatud kõrghooned ja teisel pool meri. Ühel hetkel varjasid seinad mu vaatevälja, me olime jõudnud linna südamesse. Esimene mulje – ma olen sipelgas kõrgete hoonete vahel. See tunne kui väike sa oled oli tappev. Kohe tekkis negatiivne emotsioon, kuna kivilinn, mis rõhub sind oma hoonetega ei ole minu arvates “fun”. Kõik märgid näitasid, et olen sattunud suurde linna ja mille keskust võis vaadelda kui suurt ostukeskust.

20141129_134747

Esimesena läksin jooma kohvi, väsinud reisisell vajab ergutuseks kohvi. Leidsin hubase inglise stiilis pubi, kus sain oma kohvi kätte – maksis see lõbu mulle üle 5 euri. See näitas, et pean vaatama endale taskukohasemaid kohti. Leidsin ühel tänavanurgal ka pizza paari, ehtsa sellise – Itaalia oma. Ja toit oli jällegi võrratu, ja võrratu oli Hiina maitsega Itaalia pizza. Siis liikusin edasi sadama poole ja mu tee viis tänavale, mis pidi meenutama Hollywoodi kuulsuste tänavat. Et sellele tänavale jõuda pidin ületama väikse veetakistuse, selleks oli olemas praam. Ei mingeid kaheti mõistmist, sadamas olid piletimüügi masinad, kuhu libistasid sobiva raha ja said žetooni millega siis maksid oma ülesõidu eest.

20141129_140655

Tänav ise meenutas tavalist rannaäärset kõnniteed ja kõnnitee keskel olid siis Hongkongi filmikuulsuste käejäljed ja nimed. Seal samas paiknesid ka selgitused, et miks see inimene on selline kuulsus et tema nimi oli väärt kõnniteesse raiuda. Rahvast oli palju, paistis, et koht meeldis nii kohalikele kui ka turistidele.

20141129_145109

20141129_144427

20141129_14460020141129_144738

 

Lõpuks kadus mu askeetlus ja ma astusin kohalikku kaubanduskeskustesse. Jah, oli võimalik veel vaadata linnapanoraami kõige kõrgemas hoones, kahjuks oli udu nii tihe, et kõrghooned mattusid mida aeg edasi seda tihedamasse udusse. Polnud mõtet vaadata udu ja mis mul üle jäi, kui minna ostlema. Ostukeskused on keskus ja keskus on ostukeskus Hongkongis:). Korrus korruse kaupa, rajad ühest hoonest teise, kõnniteed kolmel erineval tasandil ja osta mida tahad. Ja rahvast… jeezus kui palju. Leidsin raamatukaupluse ja imelik kui see ka ei ole, oli ta just inglise keele raamatute pood. Võtsin ette Hiina ajaloo ja leidsin päris palju huvitavat ja just hiina keelsete autorite tõlkeid. Tulevikus loodan neist ka kirjutada. Ja kahjuks kõike ma osta ei saanudki, raha ei olnud ja minu maestro kaarti nad ka ei tahtnud. Õnnetult valisin 5 tähtsamat raamatut välja, nendeks mul jätkus sularaha. Peale seda, võtsin ette tee massaaži (olin vajaliku raha sokivahele peitnud). Peale jalgade massaaži saades uued jalad alla, asusin teele tagasi lennujaama. Mu reis oli läbi ja ees ootas kodutee.

20141129_140921

 

Taiwan ei ole klassikaline turismi koht. Ta on neile, kes soovivad puudutada aasia kultuuri. Ja just lähedalt, olla selle sees. Ning Taiwan ei ole ajalugu, ta on tänapäev, mis on välja tulnud enam kui 5000 aasta vanusest kultuurist. Muidugi võib minna Taipeisse, kus on muuseumid ja aarded mille tõid ära viimased emigrandid Hiinast, mina käisin asjaolude kokkusattumisel vaid Kaohsiungis. Mis võib olla oli ka hea, sest ma sain koheselt selle äärmusliku selgituse kultuurist, millest mul aimugi ei olnud. Sa võid lugeda kui palju tahes, vaadata youtube-ist või mõelda – mõnikord et saada mosaiik kokku on vaja kohal käia. Selleks on Taiwan imeliselt õige koht.

Ja muidugi see, et väike Taiwan on suutnud olla maailmas nii edukas. Ma võin vaid kadedusest nohiseda, jah nad on lähedal looduskatastroofile, kuid nad teadvustavad seda ja nad liiguvad loodushoidlikuma tööstuse poole (keelatud on cr6 kasutavad galvaanika tehased ja üldse peavad näiteks galvaanika tehased vastama tänapäeva standarditele). Ehk siis nende tulevik on helge. Taiwan ja Hiina – nii imelik kui see ka ei ole, sellest osast poliitikast nad palju ei rääkinud. Jah, kui ma seal viibisin oli neil just käsil kohalikud valimised. Nende reaktsioon oli, et valimistel pole mõtet – üks värv vahetab välja teise ja midagi ei muutu. On tuttav? Mis puudutas hinge – esivanemate kultus, ehk siis hoolitsemine oma ema ja isa eest. Nagu olen arusaand siis on see vana tava – poeg peab hoolitsema oma esivanemate eest, tütar mitte. On ka meile see uudis läbi käinud, et Hiinas on vanemad oma poegi kohtusse andnud, kuna nad ei hoolitse oma vanemate eest. Taiwanis kogesin üllatusega, et vaadates firma ees parkivat maseratit või bentleyt, rääkis firma omanik, et see on tema isa oma, ja too on tema ema oma. Ise nad sõitsid nn madalama klassi tegelaste nagu mersudega;). Ja muidugi ühiskonna kihistumine on ka seal suur nagu kõikjal mujal.

Kas ma läheks sinna tagasi? Ei. Ma olen läänekultuuri sünnitis oma vigadega ja aasia kultuuri ma tahan nautida kaugelt, pannes talle juurde oma väljamõeldud tarkust. Kuid ma püüan minna Hiina ja uurida paari kohta, mis on mulle lapsest saadik huvitav. Järsku veel selles elus.

Ning ei tohi unustada ostmast siidisalli temale, kes ootab teid kodus:). Ma usun, et seda tegid ka 2000 aastat tagasi rändurid Euroopast, kes pöördusid aasiast tagasi koju.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: