Posted by: libarebane | 03/12/2014

“Johan Laidoner. Kindralleitnant Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt.”

IMG_0001Eessõna

Teateid eesti rahva muistse iseseisvusaegse elu-olu kohta on säilinud meie ajani napilt ja ainult üldjoontes; peensused on ajajooksul kaduma läinud. Kuna needki katkendilised teated on kirja pandud võõraste poolt, keda ei huvitanud eestlaste elu ja kangelasteod või kes sihilikult moonutasid tõsiasju, siis ei saa neid lugeda ka erapooletuteks. Ent kõigele sellele vaatamate paistavad meile nagu heledad tähed läbi udu mitmed esivanemate kangelaskujud Sakalamaa vanema Lembituga eesotsas. Kahjuks ka Lembitust puuduvad küllalised andmed, et tema eeskujul ning vaimus kasvatada meie nüüdisaja ja tuleviku kodukaitsjate põlve.

Arusaadav, et see ajajärk, mis järgnes muistsele vabadusvõitlusele ja mille kestel meie elasime võõra võimu all, ei võimaldanud meie rahva seas kangelaste tekkimist – nad likvideeriti juba idus.

Eesti uuem vabadusvõitlus, mille haripunktiks oli Vabadussõda, tõi meile tagasi politilise iseseisvuse. See on kogu meie rahva kangelastegu, mis korda saadetud kangelastegu, mis korda saadetud kangelaste-juhtide algatusel ja juhtimisel. Loomulik on, et see rahva heroiline ajajärk võib meile pakkuda ka kangelaste kujusid – küll suuri ja heledaid, küll väiksemaid tähti. Meie kaasaeglased elame sündmustele ja nende juhtidele veel liiga lähedal; nende nägemiseks täies selguses puudub veel tarviline kaugus – perspektiiv, seda enam, et meil senini puudub üksikasjalisem vabadusvõitluse, eriti Vabadussõja ajalugu. Kuid ka kõige üldjoonelisemal Vabadussõja käsitlemisel paistab heleda tähena juba kaugelt silma Vabadussõja-aegse Kaitsevägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner´i kuju, mispärast Vabariigi Ohvitseride Keskkogu pidaski tarvilikuks välja anda tema isiku ja tegevuse kohta kaasaeglaste mälestuste kogu.

See mõte ise kerkis üles kindral Laidoner´i lähemate kaastööliste seas, arvesse võttes kindrali liginevat 50-dat sünnipäeva. Kui see mõte teatavaks sai Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatusele, otsustas viimane 9. augustil 1932.a. võtta kindral Laidoneri 50-nda sünnipäeva pühitsemise korraldamise oma ülesandeks ja esimese sammuna selleks koostada ning välja anda kindral Laidoner´i elulugu – pühendteosena kallile juubilarile. Ühtlasi rikastaks teos ka Vabadussõda käsitlevat kirjandust, võimaldaks kaasaeglastel tutvuda eesti rahva kangelasliku võitluse suure juhiga ning jäädvustaks tema nime tulevastele põlvedele. Selleks moodustati komisjon: esimees kindralmajor Aleksander Tõnisson, abiesimees kindralmajor Jaan Soots, sekretär kolonelleitnant Mart Tuisk, liikmed kolonel Louis Jakobsen ja kolonelleitnant Richard Maasing. Komisjon algas tegevust 6. oktoobril 1932. a. Ta otsustas koostada töö kaasaeglaste mälestuste kogu näol. Mälestuste kirjutamiseks pöörduti vastavate ettepanekutega kõikide silmapaistvamate riigi-, politika- ning seltskonnategelaste, vanemate kaitseväelaste ja välismaalaste poole, kellel olnud juubilariga kokkupuutumisi. Ettepanek leidis enamikus väga sooja vastutulekut.

Materjalide kogumist korraldas kolonelleitnant Mart Tuisk. Keeleliselt redigeeris teose major Johan Tomson. Illustratsioone korraldas kolonelleitnant Johannes Koitmets.

Komisjon palub kõiki auväärt kaastöölisi vastu võtta südamlik tänu.

Olenevalt komisjoni algseisukohast – koostada teos mälestuste koguna, mis on värvikam, elavam ja huvitavam avaldusvorm – evib ta katkendilise ilme: mitte kõik kirjutised pole järjestatud täpsalt kronoloogiliselt ja neis tuleb ette kordamisi. Lugejale juubilari elukäigust tervikulise üldpildi saamise hõlbustamiseks on koostatud eri peatükk “Eluloolised andmed”, mis sisaldab kuiva, kuid ajas enam-vähem järjestatud sündmuste loetelu.

Raamatu kirjastamise kulude kandmises aitasid heatahtlikult kaasa väeosade ohvitseride- ja üleajateenijatekogud, väeosad, kaitseliit, Vabadusristi Vendade ühenduse osakonnad ja Sõjaväe Majandusühisus.

Teos on kaitseväelaste ja kirjutiste autorite austuseavalduseks armastatud kangelaslikule Vabadussõja juhile tema 50-nda sünnipäeva puhul.

Tallinnas, jaanuaris 1934.

Juhatus

Akadeemias

A. Larka, kindralmajor K. S. dipl., esimene E. V. Kaitseminister.

Õppisin Vene Keiserlikus Nikolai sõjaväe-akadeemias ühel ajal kindral Laidoneriga.

Akadeemia lõpetamine oli eranditult iga noorema ohvitseri unistuseks. Ei liialda, kui oletan, et vähemalt pooled neist tegid ettevalmistusi sisseastumiseksamiteks akadeemiasse. Kuid noore ohvitseri lõbus ja vaba elu väeosas pärast sõjakooli lõpetamist ja sageli ka püsivuse ning tahtejõu puudus ei võimaldanud viia head algatust lõpuni. Ainult üksikud suutsid, pärast paariaastast lõbutsemist, ennast uuesti kätte võtta ja asuda raskele tööle. Tööd tuli teha kõvasti. Akadeemias oli umbes 300 õpilast. Iga aasta võeti vastu 100 ümber, soovijaid aga oli 800-1200. Võistlus oli seetõttu tugev. Teadmiste kõrval olid kaaluvaiks tegureiks distsipliin ja kasvatus. Professorid ütlesid avameelselt, et kui iga õpilase peale riik kulutab aastas 10.000 rubla või kolme aastaga 30. 000 rubla (60.000 krooni), siis peab riik selle eest ka midagi saama. Sellepärast koheldi akadeemias õpilasi väga karmilt. Kui keegi õpilasist haiguse või mõnel muul põhjusel teistest maha jäi, siis pidi ta otsekohe lahkuma. Ei olnud mingisuguseid järeleksameid või eksamite edasilükkamist, nagu see on kombeks ülikooles. Vähe sellest, uuesti akadeemiasse sisseastumisel tulid teha uuesti ka sisseastumiskatsed.

Nikolai akadeemiasse võeti vastu ohvitsere kõigist relvaliikidest. Auastme piiriks oli alamkapten. Vastuvõetavad pidid olema teeninud enne sisseastumist vähemalt kolm aastat ohvitserina rivis. Katsetele pääsemiseks nõuti erilist vääristamist väeüksuste ülematelt.

Astusime Laidoneriga akadeemiasse 1909. aastal. Meiega ühel ajal astus akadeemiasse ka pärastine Tallinna kindluse staabi ülem kolonel Konstandi. Eelkatsed korraldati meile kohalikus sõjaväeringkonna staabis 2.-6. märtsini. Laidoner sooritas katsed Kaukaasia sõjaväeringkonna juures, kus tema teenis 13. ihugrenaderide Erivani rügemendis. Katsed peeti kirjalikult ja nende aineteks olid: taktika, politiline ajalugu, maateadus, vene keel ja kaks taktikalist ülesannet. Iga töö kirjutamiseks määrati 4 tundi aega. Tööd saadeti akadeemiasse läbivaatamiseks. Eelkatsed läbiteinud ohvitserid vabastati ametikohuste täitmisest, alates 15. maist. Neil jäi vaba aega kuni 20. augustini järgnevatele katsetele ettevalmistamiseks.

Järgmine seeria katseid, kogusummas kolmteist, tuli õiendada suusõnal akadeemia juures, Peterburis, kuhu komandeeriti kõik ohvitserid üle kogu Venemaa, kes edukalt läbi teinud kirjalikud eeleksamid sõjaväeringkondades.

Katseteks olid kõik ohvitserid jaotatud 10 gruppi. Igasse gruppi tuli 20-23 ohvitseri. Seda arvu peeti parajaks, et eksamineerijaid mitte üleliia väsitada.

Nendel suulistel eksamitel nõuti taktikat, administratsiooni, fortifikatsiooni, suurtükiasjandust, matemaatikat, ajalugu, maateadust, kõigi väeliikide määrustikke, saksa ja prantsuse keelt. Peale selle olid veel katsed joonistamises ja ratsasõidus.

Peale kahe eksamineerija oli iga eksami juures veel üks vanemohvitser akadeemia poolt, korra mõttes. Katsed kestsid 24.augustist kuni 25. septembrini. Pärast katsete lõppu anti ohvitseridele kohe teada katsetel saadud numbrid.

Käskkirjaga kindralstaabile 4. oktoobril 1909. a. nr. 36 arvati nooremleitnant Laidoner ja nende ridade kirjutaja katsed sooritanutena akadeemia nooremale kursusele.

Nüüd hakkas töö akadeemias eneses. Kogu meie aeg kella 0800 kuni kella 1700 oli tundide järgi reguleeritud. Ülejäänud aeg oli enda kasutada, kuid ka siin suurt valikut ei olnud. Tuli valmistada kirjalikud tööd ja muud ülesanded tähtaegadeks, sest siin ei olnud kauplemist, vaid kõik tööd, mis ei olnud õigeks ajaks ära antud, loeti tegemata töödeks.

Peale muu tuli ka mõelda sellele, et eelolevateks kevadisteks eksamiteks oli vaja läbi lugeda suured virnad raamatuid igal alal.

Ülemuse poolt meid ei segatud ega meie aega ei raisatud. Ainult mõnikord suurtel pühadel tuli olla katedraalides pidulikkudel jumalateenistustel, kus säärastel kordadel oli koos kogu Peterburi kõrgem kiht ja välissaatkonnad.

Esimese kursuse õppeaineteks olid: inseneri- ja suurtükiala, taktika, geodeesia, Vene sõjaajalugu, üldine sõjaajalugu, administratsioon, topograafia, Vene ajalugu, riigiõigus, rahvusvaheline õigus, Euroopa ajalugu, vene, saksa, prantsuse ja inglise keel, praktilised tööd taktika ajal ja ratsasõit.

Loengute kuulamine oli sunduslik. Kohalviibimise tõenduseks pidid kõik kuulajad oma nimed igal hommikul enne loengute algust raamatusse sisse kirjutama. Kuid siiski juhtus, et mõni sellest mööda hiilis, paludes sõpra oma nime paberile panna või jälle käis ja kirjutas nime sisse ja lahkus kohe akadeemiast sinna, kus võimalik aega lõbusamalt mööda saata.

Kas nooremleitnant Laidoner vahel ka seda teed käis, ei tea; võin aga kinnitada, et ta mõnda professorit heameelega ei kuulanud – nende igavate ja väheandvate ettelugemiste pärast.

Olgu siin tähendatud, et mõned ained tõesti tahtejuõudu nõudsid, eriti veel siis, kui neid mitte just kõige paremini ette ei kantud. Nii algasime üldist sõjateaduse ajalugu juba egiptlaste, assüürlaste ja pärslastega. Arutati lahinguid, mis olid 541. a. enne Kristuse sündimist, lahinguid Kayros´e ja Kröösus´e (Croesus´e) vahel: milline oli nende lahingurivi ja sellise rivistamise mõte, missuguses proportsioonis esines ratsa- ja jalavägi jne.

Vene sõjateaduse ajalugu algasime XVII aastasajast peale, kusjuures puudutati isegi vürst Vorotõnski määrustikku 1571. a.

Professorite auks peab tunnistama, et nad väga harva loengutelt puudusid ja pea kunagi hiljaks ei jäänud. Ja niisuguseid asju pandi pahaks ka kuulajatele.

Kevadel ülemineku-eksamid vanemale kursusele algasid 22. märtsil ja lõppesid 26. mail. Katsed olid 12 aines. Ära jäid eksamid vene keelest, rahvusvahelisest ja riigilõigusest. Kord eksamitel oli samasugune nagu sisseastumise juureski.

Missugused numbrid sai nooremleitnant Laidoner üleminekueksamitel, ei tea, kuid vanemale kursusele läks ta esimeste seas.

Talviste tööde ja eksamite õiendamisega ei olnud veel kõik tehtud; et saada üle viidud vanemale kursusele, pidi edukalt täitma ka suvised praktilised tööd.

Noorema kursuse välitööd 1910. a. olid järgmised: 31. maist kuni 26. juunini topograafiline instrumentaalülesvõte 2-ruutverstalisest maa-alast mõõtkavas 100 sülda tollis; 27. juunist kuni 20. juulini – teine ülesvõte 4-ruutverstalisest maa-alast mõõtkavas 200 sülda tollis; 21. juulist kuni 3. augustini – topograafiline silmamõõduline ülesvõte 10-ruutverstalisel maa-alal mõõtkavas 200 sülda tollis; 5.-19. augustini – taktikalise ülesande lahendamine (Laidoner´il Pavlovski ümbruses kolonel Baiov´i juhatusel); 21.-25. augustini – tutvunemine sõjaväe asutistega, kusjuures olime: 21. augustil Kroonlinna kindluse fortides, 23. augustil suurtükiväe polügoonil Ohtal, 24. augustil ohvitseride laskekoolis Oranienbaumis ja 25. augustil Kroonlinnas sõjalaevadel.

Kindralstaabi käskkirjaga 15. septembrist 1910. a. nr. 24 viiakse leitnant Laidoner vanemale kursusele.

1909 a. sügisel astuvad akadeemiasse eestlased leitnant Jaan Soots (Vabadussõja-aegne Ülemjuhataja Staabi ülem) ja leitnant Juhan Tõrvand (praeguse Kaitsevägede Staabi ülem).

Sügisel algasid loengud vanemas klassis 6. oktoobril.

Vanemal kurususel ei olnud enam loenguid üldhariduslikkude ainete üle, välja arvatud keeled. Juurde tulid mõned ained sõjaliselt alalt, nagu strateegia, statistika ja sõjamereasjandus. Suurt rõhku pandi praktilistele töödele administratsiooni, taktika ja statistika alal. Nendeks töödeks olid ohvitserid jaotatud gruppidesse, 6-8 meest ühe professori käes, misjuures iga aine jaoks oli oma jaotus ja oma professor. Nendel praktilistel töödel puutusid kuulajad kõige rohkem kokku õpetajatega ja õpetajatel oli grupi väiksuse tõttu võimalus igat oma grupi kuulajat hästi tundma õppida.

Sel asjaolul oli suur tähendus kuulajate atesteerimise juures, sest siis tuli professor välja oma märkmiku ja arvamisega iga ohvitseri kohta, kes tema käest läbi käinud. Olgu siin tähendatud, et arvesse ei võetud mitte ükski teadmised, vaid kõik, mida võis märgata – head või halba – käitumises, isegi välimuses.

Lõpukatsed kestsid 21. märtsist kuni 13. maini 1911. aastal. katseid oli 11.

Topograafilisi ülesvõtteid tehti 1911. a. Pihkva ümbruses. Kindlusega tutvunemine teostus sel aastal Varssavis.

Kindralstaabi käskkirjaga 13. septembrist arvatakse leitnant Laidoner täienduskursusele.

Täienduskursusel leitnant Laidoner kirjutas ja kandis ette 12. oktoobril 1911. a. töö sõjaajaloolisel teemal: 1870.-71. a. sõda. Kindral Bourbaki sõjakäik Belfort´i kindluse vabastamiseks”. Oponentideks olid kolonelid Medvedev ja Bonš-Brujevitš. Sõjakunstiajaloos, õigemini taktikas oli temal teemaks: “Kuidas saavutatakse tuleülekaal kaasaja lahingus. Näited 1904.-1905. a. sõjast”. Oponentideks olid kolonelid Bonš-Brujevitš ja Junakov.

Mõlemad tööd leitnant Laidoner kirjutas ja kandis ette väga hästi.

1912. a. talv pühendati strateegiliste ülesannete lahendamisele. Teemad jaotati välja 10. jaanuaril. Kahe päeva jooksul õpilased koostasid töökavad ja esitasid nad 13. jaanuaril. 14.-30. jaanuarini töötati läbi teema sõjastatistiline osa, 31. jaanuarist kuni 20. veebruarini strateegiline ja taktikaline osa ja 21. veebruarist – 4. märtsini sõjaadministratiivne osa. 5. märtsil anti täiendavad olukorrad. Nende läbitöötamine samade etappide kaupa kestis kuni 18. märtsini. Sellele järgnes auditooriumis koondamine ja lahingulise osa lahendamine. 26.-28. aprillini oli tööde suuline ettekandmine. Leitnant Laidoneri töö vaatas läbi VI komisjon, kuhu kuulusid kindralmajor Januškevitš, kolonelid Izmestjev ja Kališevski. Tema kandis oma töö ette 27. aprillil.

1. mail oli lõpukoosviibimine.

Leitant Laidoner lõpetas akadeemia I järgus, mis võimaldas temal pääseda teenistusse kindralstaabi alale. Pealegi kuulus ta esimeste lõpetajate hulka. Kaasõpilaste hulgas paistis Laidoner silma hiilgava mälu ja kiire taipamisega.

***

Maailmasõjas

R. Maasing, kolonelleitnant K. S. dipl., Kaitsev. Staabi II osak. ül.k.t.

Maailmasõja puhkemisel määrati J. Laidoner III Kaukaasia korpuse staapi kindralstaabi ohvitseriks. Selle korpusega J. Laidoner läks Maailmasõtta – Galiitsia rindele.

Sellest ajast on säilinud mõnigi huvitav dokument, mis valgustab J. Laidoneri tegevust III Kaukaasia korpuses. Juba pärast augustikuu lahinguid Tarnavka all korpuse ülem esitab kapten Laidoneri Jüri (Georgi) ristile. Ettepanek kõlab järgmiselt:

“Kindralstaabi kapten Laidoneri vägitegude kirjeldus lahingutes Tarnavka all 25. ja 26. augustil.

25. ja 26. augusti lahingutes Tarnavka all kindralstaabi kapten Laidoner komandeeriti minu poolt luurele, eesmärgiga selgitada kasulikumaid suundi otsustava löögi andmiseks vaenlasele, mida kavatsesin teostada korpuse osadega, mis olid väljalaadimisel Tarnavkas ja mis lähenevad Matsejevile lähematel päevadel.

Minu käsul kapten Laidoner toimetas luuret Tarnavka kõrgustikul, korpuse vasakul tiival Draganõ ja “Novõi dvor” küla rajoonis. Seda luuret kapten Laidoner toimetas vaenlase tugeva püssi- ja suurtükitule all, liikudes meie kaevikute esimese jooneni, vaenlase lähedusse. Luure tagajärjed kapten Laidoner esitas minule. Nende põhjal tegin lõpliku otsuse anda hoop vaenlasele meie vasaku tiivaga ning haarata vaenlase paremat tiiba.

26. augustil, kui oli küps löögi moment, käskisin veel kord kapten Laidoneril toimida luuret selleks, et leida lähiseid vaenlasele. Kapten Laidoner toimetas luuret vaenlase ägeda tule all ja liikus kuni Apšeroni rügemendi ahelikkudeni. Pärast luure tagajärgede ettekandmist käskisin kapten Laidoneril viia lahingusse kaks pataljoni 82. Dagestani rügemendist neid lähiseid kaudu, mis olid luuratud kapten Laidoneri poolt üle Draganõ küla Tarnavka peale. Kapten Laidoner viis Dagestani pataljonid läbi Matsejevi metsa; jõudnud metsa servale, nägi, et vaenlane tõrjub Apšeroni rügemendi paremat tiiba ning et need on taganemas ja et 2 meie patareid, mis asetsesid kõrg. 130,2 juures, sattusid vaenlase püssitule alla ja on samuti taganemas. Kapten Laidoner, tundes hästi lähiseid vaenlasele, suunas kiirelt Dagestani pataljonid üle kõrgendiku 130,2 ja Draganõ küla Tarnavka peale. Pataljonid lähenesid vaenlasele varjatult, asusid lähteseisukohtadele, avasid lähedalt distantsilt püssitule vaenlase pihta ja tungisid viimase kallale. Selle tagajärjeks oli suur võit. Meie vallutasime Tarnavka kõrgustikud ja 18 sakslaste suurtükki. Järgneval päeval vaenlane avaldas nõrka vastupanu ja see päev lõppes vaenlasele suurte kaotustega.

Tunnistan, et kapten Laidoneri poolt toimitud luure põhjal, mis sündis vaenlase ägeda püssi- ja suurtükitule all, samuti tema poolt lahingusse viidud ja juhitud Dagestani rügemendi pataljonid avitasid kaasa, et minul läks korda saavutada võitu Tarnavka all.

Esitan kindralstaabi kapten Laidoneri Püha Jüri risti 4. järgu ordenile selle statuudi paragr. 72 põhjal.

Lisa: 81. Apšeroni jalaväerügemendi ülema kindralmajor Vesselovski ja 82. Dagestani jalaväerügemendi ülema kindralmajor Lesnevski tunnistused.”

Poolteist kuud hiljem III Kaukaasia korpuse staabi ülem esitab kapten Laidoneri Püha Jüri mõõgale selle statuudi paragr. 30 põhjal.

Esitis on järgmine:

“9. oktoobril korpusel, mis jälitas Ivangorodist taganevaid sakslasi, tekkis kohtamislahing Austria armeega, milline tuli vahetama sakslasi. 9. ja 10. oktoobril oli korpus täiesti isoleeritud, sest naaberkorpused – kaardiväe- ja 17. korpus – ei olnud jõudnud meie kõrgusele, vaid olid lahingutes Gorbatka, Bžustovi, Bogutsini joonel. Vaenlane koondas oma jõude meie korpuse paremale tiivale, püüdes seda haarata suuremate jõududega, kuid 21. diviisi vastulöögiga ta suruti Zagodžanka jõe taha. Õhtul 10. ja hommikul 11. oktoobril tuli teateid, et vaenlane surub korpuse vasakut tiiba Politšno rajoonis. Korpuse vasak tiib oli nõrk. Kartes selle eest, käskisin kindral-staabi kapten Laidoneri minna hädaohtlikku rajooni, isiklikult toimetada luuret ja jõuda selgusele, kas vaenlane koondab jõude sinna, ja selgitada vaenlase positsioone selles rajoonis eelseisvaks meie kallaltetungiks. Saanud käsu, kapten Laidoner 11. oktoobri keskpäeval läks Politšno rajooni, kus vaenlase ägeda tule all liikus kõrgendikule 78,0 ja sealt edasi vaenlase tule all kuni 208. Loriiski jalaväerügemendi ahelikkudeni, mis olid vaenlasest 400 kuni 800 sammu. Luure põhjal kapten Laidoner tegi kindlaks, et vaenlase pealöök läheb Gorbatka jaama peale. Kapten Laidoner teatas sellest Loriiski rügemendi ülemale, kelle rügement asetses kõrgendikkudel edela pool Gorbatka mõisat, ja korpuse komandöri nimel nõudis Loriiski rügemendi kohale jäämist ja rajooni kaitsmist, selle peale vaatamata, et kindral Skljarevski nõudis rügemendi liikumist paremale poole, nagu tunnistab seda ise Loriiski rügemendi ülem.

Tunnistan, et tänu luurele, mida toimetas kapten Laidoner 11. oktoobril vaenlase ägeda tule all, läks korda õigel ajal kindlaks teha ja tõkestada vaenlase kallaletungi, mis ähvardas korpuse tiiba ning seljatagust. Samuti, tehes korpuse ülema nimel korraldusi ja jatkates vahetult vaenlase liikumise luuret, läks korda kindlaks teha mitte üksinda vaenlase kavatsusi, vaid ka määrata kindlaks suund, kus tuli anda hoop vaenlasele, et teda purustada. Kapten Laidoneri poolt kogutud luureandmed võimaldasid 12. oktoobri öösel korraldada kallaletungi Politšno mõisale. Kallaletung õnnestus ja vaenlase vastupanu murti. Meie saime 400 vangi ja 6 suurtükki. Järgmisel päeval vaenlane taganes.”

1915. aasta märtsikuul kapten Laidoner määrati 21. diviisi staapi vanemaks adjutandiks. Tegelikult täitis J. Laidoner diviisi staabi ülema kohuseid. 21. diviis oli saadetud toetuseks Vene armeele, mis oli taganemas Karpaatidest. See oli äärmiselt raske ja kurnav aeg. Nädalate kestusel ei olnud rahulikku päeva, ei saadud lahti riietuda ega puhata. Kogu aeg kestsid lahingud ja tuli taganeda. Oktoobrikuu lõpul määrati kapten Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. 21. diviisi ülem avaldas kapten Laidoneri lahkumise puhul diviiside järgmise käskkirja:

Käskkiri 21. jalaväediviisile.

Nr. 153.

11. Novembril 1915. a. Tegevas väes.

paragr. 1

29. oktoobril s. a. lahkus 21. diviisi staabist vanemadjutant kindralstaabi kapten Laidoner.

Kapten Laidoner tuli diviisi aprillikuul, rasketel lahingupäevadel Karpaatides. Neil diviisile tõsistel päevil kapten Laidoner näitas korduvalt suurt vahvust ja isiklikku julgust. Seitsmekuulise vahetu lahingu vältel, kus nõuti diviisi staabilt väsimata tööd ja pingutusi nii päeval kui ka öösel, kapten Laidoner näitas end väljapaistva kindralstaabi ohvitserina: äärmiselt külmaverelisena, suure tööjõuga, kiire otsusevõimega ta suutis kaitsta omi mõtteid selgelt, lihtsalt ja mõjuvalt. Lahingutes, puutudes kokku riviväeosadega, väljendas ta kindlat nõudlikkust ja valmisolekut olla väeosade teenistuses.

Diviisi kuulsad Kaukaasia rügemendid ei unusta oma väsimata arjergaardi kindralstaabi ohvitseri neil rasketel taganemise päevil Karpaatidest.

Lahkudes auväärsest kapten Laidonerist, ma pean väljendama temale lugupidamise ja armastuse tundeid, mis ta võitis nii oma alluvatelt kui ka kaasteenijatelt staabis. Minul on äärmiselt kahju lahkuda temast ja ma palusin teda võtta vastu minu ja kaasteenijate parimad soovid. Ma olen kindel, et uuel ja vastutusrikkamal kohal kapten Laidoner toob esile oma suure energia ja võidab oma ülemuse ja kaasteenijate poolehoiu ning armastuse.

Õnne teele! – Ärge unustage meid!

Diviisi ülem, Tema Kõrguse saatjaskonna

kindralmajor Nekrassov.

1915. aasta novembrikuul J. Laidoner algas tööd Läänerinde staabis. Juba tol ajal J. Laidoner väljendas mõtteid, et Saksamaa kurnatakse välja ja liitlased jõuavad võidule.

Vene esimese revolutsiooni algul, 1917. aasta märtsikuul, kolonelleitnant Laidoner määrati Kaukaasia grenaderide-diviisi staabi ülemaks. Oli selge, et Vene armee ei olnud enam kõlvuline suuremaks pealetungiks, kuid Kerenski valitsus ja mõned naiivsed vanemad väejuhid uskusid seda siiski ja soovisid armeega, kus käärimas revolutsioon, viia läbi suurem pealetung.

1917. aasta suvi möödus pealetungi ettevalmistamisel. Sõdurite massid olid aga selle vastu ja oma koosolekutel tegid vastupidiseid otsuseid. Rindel levis vennastumine vaenlastega. Võis ennustada, et suur kallaletung säärases olukorras lõpeb veel suurema krahhiga. 1917. aasta oktoobrikuul J. Laidoner määrati 62. diviisi ülemaks.

Ka Kaukaasia grenaderide-diviisis kolonel Laidoner oli võitnud oma alluvate ja kaasteenijate südamed. Lahkumisel annetati talle auaadress:

“Meie kallis kolonel Laidoner.

Meie armee languse ja lagunemise ajastu, millal olid staabi ülemaks, ei lubanud Sinul väljendada oma võimeid väeosade juhtimise alal lahingus. Kuid see raske aeg esitas Sinule veel raskema ülesande – meie armsa diviisi uuestiloomise. Ainult Sinu lähemad kaastöölised ja abilised staabis mõistavad hinnata seda energiat, leidlikkust ja õiget lahendust, mis tõid esile selles töös.

Sinu elutargad nõuanded, Su noorusele vaatamata, Sinu eestkostmine tugevamate ees aitasid kaasa selleks, et need vähearvulised salgad veel isamaale truuks jäänud poegi oma vahvate väeosade juhtidega hoidsid alal nime “Kaukaasia grenaderide-diviis”. Sinu teeneid diviisi uuestiloomise alal ei unusta grenaderide-diviisi ajalugu.

Lühikese aja jooksul, millal olid meie staabi ülemaks, olid Sina kõigile sõjaväelise vooruse, aususe ja kodanliku julguse eeskujuks, mis tihti viis Sind vastollu ülemusega.

Sinu otsekohesus, seltsimehelikkus ja sõbralik Kaukaasia grenaderi hing võlusid mitte üksinda ohvitserile, vaid ka meie nooremate kaaslaste, sõdurite, südameid. Eeskujuliku teenistusega, mis põhjenes südametunnistusele, aga mitte kartusele, võitsid Sa meie kõikide armastuse.

Suure kurbusega lahkume Sinust. Meie poolehoiu tunnistuseks palume vastu võtta see tagasihoidlik kink ja meie sõbralikud ning südamlikud soovid õnneks, terviseks ja eduks teenistuses. Jällenägemiseni!” (Allkirjad.)

62. diviisi staabi ülemaks kolonel Laidoner ei olnud kaua, sest varsti Kerenski valitsus nimetas ta 1. Eesti rahvusliku diviisi ülemaks.

***

62. diviisi staabi ülem.

R. Maasing, kolonelleitnant K. S. dipl., Kaitsev. Staabi II osak. ül. k. t.

Maailmasõjas teenisin ohvitserina 248. Slavjäno-Serbski jalaväerügemendis. See rügement oli 62. jalaväediviisi koosseisus (38. korpus, 10. armee) ja asetses Läänerindel, Põhja-Poolas, Minski ja Vilno vahel. Meie diviis kaitses Molodetšno raudteesõlme, kuhu sakslased püüdsid välja tungida.

1917. aasta suvel määrati mind 62. diviisi üksiku löögipataljoni ülemaks. Minu pataljon võttis osa suurtest juulikuu lahingutest Krevo alevi all ja kannatas seal rängalt. Pärast lahinguid paigutati meid 62. diviisi varru, kus parandasime lahinguis saadud haavu. Elasime nagu mutid maa all muldkoobastes. Meie maa-alune küla asetses 4 km ida pool Krevo alevi varemeid. Elu rindel 1917. aasta lõpul oli igav. Ahnelt hankisime uudiseid suurest revolutsioonist, mis kees meie seljataga Vene sisemaal. Teadsime sellest vähe. Veel vähem teadsin mina sündmusist kodumaal, Eestis. Pataljonis teenis veel üks eestlane – lipnik Lilienthal (hiljem Eesti major, nüüd juba surnud), kuid tema teadis kodumaa sündmustest samapalju kui minagi. Muudatuse minu teenistusse tõi järgmine sündmus.

Ühel novembrikuu hommikul sain käsu ilmuda diviisi staapi, diviisi staabi ülema juurde. Täitsin käsu. Tund hiljem olin diviisi staabis Lenkovštšizna mõisas ja mõne minuti pärast istusin diviisi staabi ülema kabinetis.

62. diviisi staabi ülem, noor kindralstaabi kolonel, kohtles mind nagu vana sõpra, ehkki nägi mind esimest korda. Ta võitis kohe minu poolehoiu. Lühidalt selgitas ta minu staapi kutsumise põhjuse: üks diviisi jalaväerügementidest oli lahkunud omavoliliselt rindelt ja minu pataljon pidi täitma veel samal ööl selle augu rindes. Staabi ülem selgitas olukorra diviisi rindel ja kirjeldas mulle väeosade meeleolu. Kõik see oli mulle huvitav, sest mina kui rindel oleva pataljoni ülem teadsin vähe oma naabritest ja nende meeleolust. Staabi ülem tundis põhjalikult diviisi väeosade meelsust (lagunemine oli tol ajal jõudmas rindele). Minu pataljon oli seni korralik; andsin lubaduse, et täidan käsu. Rääkisime vene keelt. Juba jutu algul märkasin staabi ülema laual eestikeelseid ajalehti. Jutu kestusel kibeles mul keelel küsimus, kas staabi ülem on eestlane. Ametliku jutu lõpul ei läbenud enam vaikida ja küsisin delikaatselt vene keeles, kas eestikeelsed ajalehed ta laual kuuluvad temale ja kas mina ei saaks neid lugemiseks. Staabi ülem pahvatas naerma ja vastas eesti keeles: “Ma arvasin kohe, et Teie, leitnant Maasing, olete eestlane.” Nõnda tutvusin Vene väes, kusagil kaugel Poola kolkas, kindral Laidoner´iga – tolleaegse 62. diviisi staabi ülema kindralstaabi kolonel Laidoner´iga.

Juba esimesel tutvumispäeval staabi ülem jättis mind oma kabinetti pikemaks ajaks. Jutt keerles Eesti üle, peaasjalikult Eesti väeosade asutamise ja korraldamise küsimuste ümber. Mina olin pärija, kolonel Laidoner kostja. Olin elanud nagu kotis ja ahmisin nüüd uudiseid kodumaalt. Kolonel Laidoner oli jälginud püsivalt sündmusi Eestis. Ta oli hankinud järjekindlalt ajalehti ning kirjandust Eestist ja seda põhjalikult uurinud. Tal oli kujunenud pilt Eesti olevikust ja Eesti tuleviku võimalustest. Mina sain kolonel Laidoner´ilt esimesi andmeid Eesti väeosade loomisest ja nende organiseerimisest. Kolonel Laidoner oli optimist Eesti väeosade asutamise suhtes ja pooldas nende organiseerimist. Lahkudes staabi ülema kabinetist oli tundmus, nagu oleksin viibinud sõbra juures ja saanud temalt häid uudiseid.

Külastasin nüüd sageli diviisi staapi, et hankida staabi ülemalt Eesti ajalehti ja kodumaa uudiseid. Ühel järjekorralisel külaskäigul kolonel Laidoner tegi mulle ettepaneku tulla teenistusse diviisi staapi. Seal oli vaba käskudetäitja ohvitseri koht ja diviisi revolutsiooniline sõjanõukogu oli teinud otsuse, et staabi teenistusse võib määrata rindeohvitsere ainult rivist. Olin nõus. 1. detsembril 1917. aastal saingi käsu asuda teenistusse uuele kohale – 62. diviisi staapi, alguses käskudetäitjaks ohvitseriks ja hiljem operatiivadjutandi ajutiseks kohusetäitjaks.

Kolonel Laidoner´iga ei saanud aga mina kuigi kaua koos teenida. Vist kaks nädalat pärast minu tulekut diviisi staapi, detsembrikuu esimesel poolel, kolonel Laidoner asus teele Eestisse – 1. Eesti diviisi ülemaks.

62. diviisi staap, ehkki tol ajal poolenamline, saatis oma staabi ülemat soojalt ja südamlikult. Isegi diviisi revolutsiooniline nõukogu soovis staabi ülemale õnne teenistuses uuel kohal ja tegi korralduse, et staabi ülema kraam ja koguni ratsahobune saadetakse Eestisse. Diviisi staabi ülem oli võitnud oma teenistuse kestusel 62. diviisi staabis üldise poolehoiu. Hiljem diviisi revolutsiooniline nõukogu kahetses vägagi, et oli nõustunud kolonel Laidoner´i lahkumisega – see energiline kindralstaabi ohvitser oleks läinud tarvis neilegi. Kolonel Laidoner´i saates palusin, et ta ei unustaks mind. Mõni nädal hiljem saingi telegrammi: “Sõitke Tallinna. Kolonel Laidoner”. Diviisi revolutsiooniline nõukogu oli aga vahepeal teinud otsuse, et keegi ohvitseridest ei tohi lahkuda varem diviisi staabist, kuni diviis on rindelt ära viinud ja demobiliseeritud. Tuli jääda rindele. Kuu hiljem ründasid meid ootamatult sakslased ja mina sattusin kodumaa asemel sõjavangina Saksamaale.

IMG_0002

***

Poliitiline tegevus Venemaal Saksa okupatsiooni ajal.

J. Seljamaa, Välisminister.

Kindral Laidoner pühitseb 12. veebruaril s.a. oma 50-ndat sünnipäeva. On loomulik, et sel puhul ilmub rida kirjutisi mitte ainult käesolevas koguteoses, vaid ka ajakirjanduses, kus üksikasjaliku vaatlemise ja hindamise alla võetakse ka meie vägede endise ülemjuhataja mitmekülgne politiline tegevus. Omas praeguses kirjutises katsun ma piirduda palju kitsama ülesandega: ma tahaksin täna kindral Laidoner´ile kui vanale sõbrale meelde tuletada üksikuid momente neist päevist, mille kohta ei saa öelda, et nad alati oleksid olnud helged ja päikesepaistelised. Kuid sellegi peale vaatamata sisaldavad nad niivõrra palju unustamata mälestusi ühisest tööst meie ühises võitluses iseseisva Eesti eest, et ei ole vahest liigne neid paari sõnaga meelde tuletada.

Minu tutvus kindral Laidoner´iga sai alguse 1918. a. kevadel Peterburis. Pärast Vene asutava kogu laialisaatmist, mille liige ma olin, tuli mul jääda elama Peterburisse. Ajutise Valitsuse otsusega 25. veebruarist 1918. a. nimetati mind Eesti esindajaks RSFSR-i, missugune otsus erikulleri läbi mulle teatavaks tehti. Märtsis sain ma Peaminister K. Päts´ilt korralduse kolonel Johan Laidoner´i, kes sel ajal elas Kozlovi linnas Tambovi kubermangus, Peterburisse kutsuda ja temaga läbi arutada küsimus, kas ei oleks tal võimalik sõita Eesti esindajana okupatsiooni ajaks Soome. Laidoner saabus Peterburisse. Pärast pikemat omavahelist nõupidamist ja asja mitmekülgset arutamist tulime otsusele, et tema sõit momendil, millal Saksa väed von der Goltz´i juhatusel asetsesid Soomes, ei ole soovitav; sellepärast sõit jäi teostamata. Selleks sai Laidoner Peterburisse ja tema otsekoheseks ülesandeks oli esijoones Eesti kaitseväelaste organiseerimine Venemaal. Meil algas võrdlemisi huvitav koostöö, millest on järele jäänud hulk armsaid mälestusi. Tuli töötada peaasjalikult Peterburis, kuid mitmet puhku võtsime ette reisusid Moskvasse ja kord Vologdasse, kus 1918. a. suvel võrdlemisi lühikest aega asetsesid liitriikide saatkonnad, millistega meil tuli astuda kontakti. Kord käis Laidoner isegi üle piiri Eestis.

On liigne siinkohal pikemalt kõnelda neist raskustest, mis sel ajal isiklikult läbi pidime elama. Tähendan ainult, et suurema osa Venes veedetud ajast elasime mõlemad põranda all, kusjuures sagedasti isegi toitlusküsimus sünnitas raskusi. Tarvitan juhtumit, et siinkohal alla kriipsutada seda suurt sõbralikkust, mis meie vastu üles näitasid tol keerukal ajal paljud Eesti seltskonnategelased nii Peterburis kui ka Moskvas.

Mulle näib, et kindral Laidoner on alati, peale oma otsekoheste ülesannete, tundnud suurt huvi välispolitiliste küsimuste vastu. Ta on üks tähelpanuväärilisemaid inimesi, kelle isikus on õnnelikult ühinenud osav väejuht hea politikamehega, ja sellepärast on ka koostöö temaga väga kerge ning huvitav. Ma ei taha üksikasjalikumalt peatuda nende välispolitilise aktsioonide juures, mis tuli ette võtta Venemaal 1918. a. võitluses meie iseseisvuse eest. See oli aeg, millal Eestis valitses okupatsioonivõim, kes kogu välismaad, eriti Saksamaad püüdis veendumusele viia kunstlikult lavastatud Landtagide otsuste läbi, nagu sooviks Eesti rahvas ühinemist Saksamaaga. Samal ajal saadeti delegatsioonid Baltimailt Berliini Saksa valitsuse ja Vene saadiku juurde, et sellekohast “rahva soovi” ühinemise asjus seal teatavaks teha.

Meie peaülesanne Peterburis oli esijoones liitriikidele, samuti ka erapooletutele riikidele nende saadikute läbi, kes asetsesid Venemaal, anda õiget pilti seisukorrast, mis valitses okupatsiooni ajal kodumaal, pidada tihedat kontakti selleaegse Vene valitsusega, teda samal ajal informeerides seisukorra üle Eestis ja võimalust mööda temalt välja nõutada Eesti iseseisvuse tunnustamist.

Laidoner´i eriülesannete hulka kuulus meie sõjameeste vastuvõtmine, kes okupatsiooni ajal salaja kodumaalt olid lahkunud, ja nende edasisaatmine Arhangelski ja Muurmanisse Briti väeosade korraldusse.

Alaline kontakt, mis meil oli Eestis põranda all teotseva Ajutise Valitsusega meie erikulleri leitnant Schiffer´i läbi, andis võimaluse Valitsust täielikult informeerida kõikidest meie sammudest, samuti ka saada üksikasjalikku informatsiooni selle kohta, mis kodumaal sündis okupatsiooni ajal.

Ajutise Valitsuse liige Juhan Kukk saabus kevadel 1918. a. ühes kadunud Jaan Naaris´ega Peterburisse, kuhu ta jäi juulikuuni. Ta tõi Ajut. Valitsuselt kaasa suusõnalised instruktsioonid meie tegevuseks. Nende täitmiseks võtsime ette peale muu reisu Vologdasse liitriikide esindajate juurde. Samuti üheskoos Kukk´ega pidasime kontakti Soome valitsuse esindaja minister Enkel´iga, kes ka põrandaalusena Peterburis asus.

Et Venemaal elutsevatele eestlastele anda igakülgset ülevaadet kodumaa sündmustest ja ära kasutada informatsiooni, mis sealt saime, kutsuti Peterburi ja Eesti seltskonna aktiivsel toetusel ellu ajaleht “Eesti Päevaleht Peterburis”, mille tegeliku peatoimetaja kohustused mina enda peale võtsin. Lehes tegi kaastööd ka Laidoner, kus ta vahetevahel ülevaateid andis sõjasündmuste arenemise kohta Lääne väerindel. Meie olime juba kevadel 1918. a. veendunud liitlaste lõplikus võidus ja seda veendumust peegeldavad tolleaegsed kirjutised “Eesti Päevalehes”. Leht sai aga ilmuda ainult 47 numbrit, sest ta suleti nõukogude valitsuse poolt Eesti kommunistide ja Saksa saadiku krahv Mirbach´i nõudel. Viimane oli okupatsioonivõimudelt Berliini kaudu informeeritud lehe sisust, kuna meil võimalus oli lehte suure hulga eksemplaaride arvul kodumaale saata.

Venemaal oli meil kontakt terve rea nõukogude kõrgemate ametnikkudega: Peterburis – Salkind, Joffe, Žukov, Stutška j.t., Moskvas – Radek, Kingissepp, Pöögelman jne. Laidoner oli kontaktis mitme kõrgema kaitseväelasega, kes olid üle läinud nõukogude valitsuse teenistusse.

Pidades Moskvas läbirääkimisi nõukogude valitsuse eelnimetatud esindajatega Eesti tunnustamise üle, saime mulje, et nõukogude valitsus avaldab valmisolekut võtta tunnustamise küsimus tõsise kaalumise alla, kuid seda ei tehtud, peaasjalikult Eesti ja Läti kommunistide (Pöögelmann, Umblia, Stutška j.t.) vastuseismisel. Eriti akuutseks sai tunnustamise küsimus pärast von Dellingshusen´i delegatsiooni Berliini ilmumist oma Landtagide otsustega. Maikuul saime Peterburis kutse Radek´ilt Moskvasse nõupidamisele sõita, kus kõne alla võeti Dellingshausen´i delegatsiooni tegevus ja ettepanekud Berliinis. Radek, kes oli Bresti rahulepingu elluviimise komisjoni esimees, juhatas nõupidamisi väliskomissariaadis. Enne ametliku nõupidamise algust olid meil Laidoner´iga mitmed eraviisilised kokkusaamised Pöögelmann´i ja Kingissepaga. Nõupidamistel püüdsime meie koosolijaid veenda, et kõige radikaalsem abinõu Balti aadli ja okupatsioonivõimude sepitsuste luhtaajamiseks, mida soovib ka Moskva, on Eesti Maapäeva tunnustamine kõrgemaks võimuks Eestis. Nagu juba eespool tähendatud, vaidlesid meile kõige kategoorilisemalt vastu Läti kommunistid ja Hans Pöögelmann. Mind paluti siiski koostada esialgne memorandum nõupidamise tarvis ühes faktiliste andmetega selle kohta, mis praegusel silmapilgul sünnib Eestis okupatsiooni surve all. Pöögelmann, kes oli rahvusasjade komissariaadi Eesti osakonna juhataja, pidi esitatud materjalide kohaselt koostama memorandumi nõukogude valitsusele, et viimane oleks võinud, kasutades neid materjale, teha saadik Joffe´le ülesandeks esineda protestiga Saksa valitsuse ees Bresti lepingu rikkumise pärast Eesti suhtes.

Nähtavasti käis see töö temale üle jõu, sest mõni nädal pärast seda sain Kingissepalt järgmise kirja, mille ma muutmatult allpool edasi annan:

“V. a. hra J. Seljamaa.

Moskvas, 24. V. 18.

Välisasjade rahvakomissariat tegi Mirbachile ettepaneku Vene+Saksa komisjoni Moskvas kokku kutsuda, kus muu seas ka Eestimaa seisukord arutamisele ja otsustamisele tuleb. Vististe olete teda Tshitsherini “noota” Mirbachile ajalehtedest lugenud. Täna päev ei või ütelda, et Berlin selle ettepaneku ilma pikemata ja kõikides punktides tagasi lükkab. Eestimaa küsimus peab ju nii või teisiti otsustatud saama ja Bresti lepingu järele ei või Villem seda ühekülgselt teha.

Et see küsimus arutusele tuleb, on vaja aegsaste kõik materjal kokku korjata, mis selle küsimuse kohta olemas on. Sellep. palun ka Teid lahkeste kõik saata, mis Teil on ja asjasse puutub.

Muu seas oleksid minu äranägemise järele tähtsad:

Kõik maanõukogu, s.o. maapäeva otsused 15/XI.

Kõik Seniorenkonventi + maapäeva juhataja + maavalitsuse otsused.

“Päästmise komitee” ja Ajutise Valitsuse otsused 24/II ja 25/II jne.

Edasi – kõik faktilised andmed, mis peale 25/II teatud truualamliste allkirjade korjamise, selle korjamise viis ja võtete kohta on.

Andmed mõisate pinna kohta kõigis kindlamaa maakondades. Ja kui vähegi võimalik – muu maaomanduse kohta.

Pöögelmann on ikka alles töövõimetu ja nii tuleb mul nähtavasti samozvanno nende ainete üht vademecum´i meie rahvakomissaride jaoks tegema hakata. Alustan seda tööd homme.

Tervitades

V. Kingissepp.”

Muidugi täitsin ma V. Kingissepa soovi. Kord Moskvas tähendas minule Kingissepp: “Meie sihid lähevad lahku – Teie võitlete väikese Eesti, meie aga kogu inimkonna huvide eest. Praegusel juhtumisel aga on sihid ühised: võitlus Preisi militarismi ja Balti aadli ülemvõimu vastu, sellepärast peame üksteist toetama.” Juunikuul oli veel teine suurem nõupidamine Moskvas, millest samuti Laidoner´iga osa võtsime.

Enne kui lõpetan oma kokkuvõtte, jutustan väikese lookese meie reisust Vologdasse liitriikide esindajate juurde, kellega oli vaja kõnelda mitmesuguste küsimuste üle ja esitada kirjalik protest okupatsioonivõimude tegevuse vastu Eestis. Võtsime Eesti Krediit-Ühisuse juhatuselt kirjalikud tõendused selle kohta, nagu oleksime kooperaatorid, kellele on ülesandeks tehtud sõita Vologdasse rahaasutise asju ajama. Et sel ajal liikumine erilise kontrolli all seisis, kulus meil mõned päevad raudteepiletite saamiseks. Sõit Peterburist Vologdasse möödus õnnelikult. Vologdas asusime ühte sealsesse paremasse võõrastemajja ja võtsime toad kõrvuti. Kahe toa vahel oli lukustatud uks. Juba esimesel päeval käisime Suur-Briti charge d´affaires´i mr. Lindley juures, kellele peale muu üle andsime Välis-Eesti protesti okupatsioonivõimude püüete vastu – ühendada Eestit Saksamaaga.

Pärast lõunat olime Prantsuse ja Ameerika saatkonnas; Laidoner´il olid pärast eri kokkusaamised kaitseväeliste esindajatega. Välisesindajad seletasid meile, et nad lähemal ajal Vologdast lahkuvad, vaatamata sellele, et umbes nädalapäevad tagasi Radek Moskva käsul Vologdas viibinud, ülesandega katsuda veenda liitriikide esindajaid vajaduses valida oma elukohaks Moskva.

Järgmise päeva tahtsime veel Vologdas veeta. Keskööl juhtus aga midagi, mis meile väga halvasti oleks võinud lõppeda. Nimelt pandi meie juures võõrastemajas toime läbiotsimine. Ärkasin üles Laidoner´i koputamise peale minu uksele. Laidoner ütles, et tuleb ettevaatlik olla: GPU mehed on läbiotsimise otstarbel juba tema ukse taga ja nõuavad sisselaskmist. Minul oli kaasas portfell mitmesuguste n.ö. “kompromiteerivate dokumentidega”, mis oleksid tõendanud meie ühendust liitriikide saatkondadega. Vahepeal, kui Laidoner´i toas toimus läbiotsimine, mis kaunis kaua kestis, olin ma juba oma toas juhuslikult panipaiga leidnud, kuhu oma paberid sain ära peita. Sellepärast ei leitud Laidoner´i ega ka minu juures midagi kahtlustavat. Meie dokumendid, mis tõendasid, et oleme kooperaatorid, ei kutsunud esile erilist kahtlust. Küsimuse peale, mispärast võõrastemajas läbiotsimist toimetatakse, vastati meile: “GPU on saanud informatsiooni, nagu oleks saabunud Vologdasse mõned kahtlased isikud, kes on astunud kontakti Inglise ja teiste liitriikide esindajatega. Need sammud on sihitud nõukogude valitsuse vastu. Täna olevat need mehed käinud mitmes saatkonnas.”

Vist oleks kogu asi lõppenud meile väga halvasti, kui GPU ametnikud oleksid hakanud põhjalikumalt pärima, missuguste äridega meie siin kontaktis olime ja keda meie siin tunneme. Kuid midagi sellesarnast ei sündinud. Sama ettevaatamatud kui meie oma sõiduga, olid ka oma kogemuste poolest alles nõrgad GPU agendid, eriti provintsis, kaugel Moskvast ja Peterburist. Ja sellepärast pääsesime nõnda kergelt nende käest. Hommikul seletas meile võõrastemaja uksehoidja, et olevat siiski vangistatud paar isikut, kuid need olnud salaviinaga kaubitsejad.

Ei ole vahest liigne juurde lisada, et läbiotsimisi, mis sarnanesid Vologda omaga, ja kokkupuutumisi GPU esindajatega oli meil Peterburis mitmet puhku, kuid igakord õnnestus meil ühel või teisel viisil end päästa raskest seisukorrast. Üht asja võin siinkohal aga kindlalt alla kriipsutada: võitlust pidades Eesti iseseisvuse eest, hoidusime meie kõige kindlamalt kõrvale kõikidest kokkupuutumistest ning sammudest, mida oleks võidud tõlgitseda kui aktsioone, sihitud nõukogude valitsuse vastu. Meie ülesannete hulka ei kuulunud seesugune võitlus ja pealegi Eesti ei olnud sellest sugugi huvitatud.

Ainult 15 aastat lahutab meid ülalkirjeldatud sündmustest. Meil on seljataga raske Vabadussõda, mis kindral Laidoner´i osaval juhtimisel õnnelikult lõpule viidi. Laidoner saabus okupatsiooniaja möödumisel kodumaale ja rakendas enese töösse võitluses Eesti iseseivuse eest. Ta ei lasknud end meelitada paljutõotavatest pakkumistest astuda mõnele juhtivale kohale vene punaarmees, kus ta oma osavusega oleks võinud teha hiilgavat karjääri. Samuti ei huvitanud teda analoogilised pakkumised okupatsiooniajal Briti väejuhatuselt. Ta teadis, et tema koht raskel ajal on kodumaal.

***

Väljaandja Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikoda, Pikk t. 2. 1934

Teine, lühendatud väljaanne

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: