Posted by: libarebane | 26/10/2014

“Maailm omaette”

26102140001Autor – Gustav Herling

Tõlkinud W. Mettus

Ka selle raamatu tegelased alustasid oma teekonda teadmatusse nõukogude trellitatud loomavaguneis, nagu seda tunda said meie oma inimesed kodumaal 14 juunil 1941. Tuhandete meie inimeste saatus on meie silmade eest looritatud. Mis juhtus siis, kui meie inimestega täidetud loomavagunid ületasid kodumaa piirid? Millised olid elu- ja töötingimused Põhja Venemaa ja Siberi taiga metsalaagreis? Kui suur on inimese füüsiliste ja hingeliste kannatuste maht? Kas suudab punane terror likvideerida inimese kui sarnase juba enne tema füüsilise olemise lakkamist? Millisteks kujunevad mees- ja naisvangide vahekorrad?

Raamatu “Maailm omaette” autor Gustav Herling tuleb ise ühest sellisest orjalaagrist. Terava vaatleja ja osava kirjutajana loob ta täieliku pildi sealt, kuhu on kadunud ka tuhanded eestlased. Tema jutustuse kangelased kerkivad elavaina silmi ette nagu romaanis. Herlingi tõsikirjeldus on paeluv ja kui raamat on läbi, ka siis elavad veel nende kangelaste kujud silmade ees oma lootusetus võitluses elu ja õiguse eest.

Meie oleme ise kannatajad punase rezhiimi kuritegeliku maailmavallutamise poliitika tulemusena. Meie arvame ise, et tunneme seda rezhiimi küllalt hästi selleks, et meil pole seda tarvis enam tunda. Ilma seda raamatut lugemata oleme aga nagu lapsed, kes elu tunnevad vaid pildiraamatu järgi. Et end ja oma noori säästa vabadusele ka tulevikus, selleks peame tundma elu põhjalikult. Ka nõukogude rezhiimi põhialuseid – orjalaagreid. Herling on selle võimaluse meile lunastanud kujutamata isiklike kannatuste läbi.

Eessõna

Nobeli-auhinna laureaat Bertrand Russel ütleb oma eessõnas käesoleva raamatu ingliskeelsele väljaandele muuseas:

“Neist paljudest nõukogude vanglate ja töölaagrite ohvrite elamuste kohta käivaist raamatuist, mida mina olen lugenud, on Gustav Herling`i “Maailm omaette” kõige mõjuvam ja kõige paremini kirjutatud.”

Ei ole kahtlust, et teos on hästi kirjutatud – põnevalt, hea, omaenda masendavate kogemust najal saavutatud inimtundmisega -, selle sügav mõju aga põhjeneb ennekõike kindlasti sellel, et “Maailm omaette” on läbi ja läbi aus raamat.

Aus on autor kõigepealt iseenda suhtes; ta ei kujuta end kangelasena, ta kõneleb avameelselt oma nõrkusist, niihästi püsiseist kui ka ajutisist, vangla ja sunnitöölaagri miljööst tingituist.

Seetõttu aga, et Herling on aus iseenda suhtes ja seega meie usaldust äratab, usume ka kõike seda, mida tal on jutustada oma kaaskannatajate ja nende olude kohta, milledes peavad “elama” nõukogude karistusvangid vanglais ja laagreis.

Autori aususe tõttu pääseme hädaohust, millesse võime sattuda meiegi, kes me endi arvates bolshevistlikku rezhiimi hästi tunneme – sellesse et võime mõndagi sellest, mida Herling refereerib, pidada liialduseks. Missugune normaalse mõistusega inimene suudaks näit, uskuda seda, Moskva Suure Teatri ooperiprimadonna mõistetakse kümneks aastaks sunnitöölaagri see-eest, et ta ühel diplomaatidele korraldatud ballil on jaapani suursaadikuga tantsinud rohkem kordi kui NKVD seda talle oli ette kirjutanud? Aga teispool raudset eesriiet ei talitata kuigi palju normaalse mõistuse kohaselt, ja nagu omal ajal USA´d peeti piiramatute võimaluste maaks, nii peame Nõukogude Liidule juba ammu vaatama kui piiramatute uskumatuste maale.

Ühele säärasele uskumatusele pühendab autor oma raamatu parimad lõiked – need, kus ta kirjeldab ja analüüsib seda, kuidas nädalaid, kuid, mõnikord aastaid kestvate, NKVD poolt toimetatavate ülekuulamiste abil vangi isiksus järkjärgult olematuseni lammutatakse, mispeale talle “luuakse” uus isiksus – “isiksus”, mis peagu täiel määra meenutab õnnetute “zombie´de” oma, kes Haiti rahvausu kohaselt surnuina peavad edasi orjama. Ainus silmatorkav vahe seisneb selles, et zombied ei vaja toitu. Säärasele ideaalsele seisukorrale oma orjade suhtes ei ole Nõukogude Liit siiski veel jõudnud…

Vist ei ole keegi enne käesoleva raamatu autorit nii selgesti näinud inimese isiksuse lammutamise kogu saatanlikkust, ega ole keegi selle protsessi tehnikat nii veenvalt kirjeldanud. Võibolla muutuvad need leheküljed kord klassilisteks.

Bertrand Russel arvab, et me peaksime katsuma inimkonna piinajaist aru saada. Aru saada neist on peagu võimatu, nende tegusid unustada aga oleks roim meiegi kaasmaalaste suhtes, kes on pidanud vaevlema, praegugi veel vaevlevad ja on surnudki sääraseis ja veel ebainimlikumate elutingimustega orjalaagreis kui selles, millest Gustav Herling kirjutab. Ja et keegi meist midagi ei unustaks, selleks astugu see raamat vabaduses viibiva eesti lugejaskonna ette.

Tõlkija

I osa

1. peatükk

Vitebsk – Leningrad – Vologda

1940 aasta suvi oli peagu möödas, kui saabusin Vitebski. Pärastlõunati paistis päike veel veidi aega vanglaõu prügitusele ja läks hiljem naabersara punase müüri taha looja. Kongidesse tungis õuelt tuttavlikke helisid; sauna poole minevate vangide rasked sammud segamini venekeelsete komandosõnade ja võtmete tärinaga. Valvur koridoris laulis tasa omaette; taoti pani ta oma ajalehe kõrvale ja astus liigse rututa ratiukses leiduva väikese ümmarguse akna juurde. Nagu märguandel jättis kakssada silmapaari lae ükskõikse uurimise pooleli ja suunas pilgu piileava pisikesele ruudule. Tohutu silm piidles kongi, vaatas meile kõigile otsa ja kadus siis, tinast kilbike, mis kattis klaasi sealtpoolt, langes tagasi… Kolm lööki vastu ust, tähendasid: “Valmistuge õhtusöögiks!”.

Poolalasti, nagu olime, tõusime tsemendipõrandalt – õhtusöögisignaal oli lõpetanud meie pärastlõuna-uinaku. Oodates, käes savikausid, vedelat laket, mis pidi olema meie õhusöök, kasutasime juhust, et vabastuda vedelast lakkest, mis oli olnud meie keskpäevaeineks. Kuus, kaheksa uriiniviirgu ristusid õhus nagu purskkaevu joad ja kohtusid pisikeerisena meie ees seisva kõrge pange põhjas, tõstes vahu pinda mööda selle külgi. Enne pükste kinnipanekut vaatas mõni meist huviga oma paljaks aetud ihu; oli, nagu näeks ta tuulest painutatud puud, mis seisis üksi põllu viljatuil nõlvadel.

Kui minult küsitaks, mida me nõukogude vanglais peale selle tegime, oleks mul raske lisada midagi ülaltoodud aruandele. Meid äratati hommikuti koputusega uksele, mis sisaldas meie päevase leivaportsjoni. Me mugisime leiba keskpäeva-eineni, ja meie jutuajamisvõimed saavutasid oma tipu. Siis katoliiklased kogunesid ühe askeedi väimusega preestri, juudid aga sõjaväerabi ümber, kel olid kalasilmad ja kelle kehalt lotendas nahavolte, mis kord olid olnud ta kõht; lihtsameelsed inimesed jutustasid üksteisele oma unenäod ja kõnelesid igatsusrikkalt minevikust, kuna aga intelligendid otsisid mööda kongi konisid, milledest võiks teha sigarette. Kaks koputust uksele lõpetasid jutuvadina, ja vangirühmad, eesotsas nende vaimsed juhid, liikusid salkas vahekäiku ning kogunesid hulgi supipange ümber. Ühel päeval aga tuli meie ratti juurde üks Gordno juut, kes kibedasti nuttes teatas, et Pariis on langenud. Sellest hetkest peale ei sosistatud enam patriootiliselt ega arutatud enam õlgmadratsitel poliitikat.

Vastu õhtut muutus õhk jahedamaks, mööda taevast sõitis villaseid pilvi ja esimesed tähed kiirgasid nõrgalt. Roostekarva müür meie akna vastas lõhkes punaka leegina, mille siis äkki kustutas päevaveereng. Tuli öö, ühes temaga jahe õhk kopsudele, puhkus silmile ja niiskust janust lõhkevaile huultele.

Just enne õhtust loendust lõi kongis särama elektrivalgus ja selle äkiline hiilgus toonitas taeva tumedust. Aga ainult hetk hiljem puuriti öö läbi helgiheitjate ristlevaist kiirtest, mis valvasid pimedust vangla nurgatornidest.

Enne Pariisi langust kõndis üks suur naine, pea ja õlad salli mässituina, tavaliselt just sellel kellajal mööda tänava toda väikest lõiku, mis oli nähtav meie kongiaknast. Ta peatus laternaposti juures, mis oli vanglamüüri vastas, et süüdata paberossi, ja mõnikord juhtus, et ta tõstis põleva tiku kõrgele, nagu oleks see tõrvik, ning hoidis seda hetke selles mõistatuslikus poosis. Meie otsustasime, et see on lootuse märk. Pärast Pariisi langust ei näinud me naist kahe kuu jooksul. Alles ühel augustikuu hilisõhtul äratas meid ta laterna all; olles läitnud paberossi, kustutas ta tiku käe siksakitsevate liigutustega, mis meenutasid raudteeveduri rataste sidurkangide liikumist. Me kõik jõudsime otsusele, et see võib tähendada ainult meie üleviimist, võib-olla veel samal ööl. Aga võimud ei rutanud, ja meie jäime Vitebskisse veel kaheks kuuks.

***

Uurimised ja ülekuulamised minu asjas olid lõppenud mõni kuu tagasi, Grodno vanglas. Mina ei käitunud nende ülekuulamiste ajal kangelasena, ja ma imetlen ikka veel neid minu kaasvangist sõpru, kel oli julgust sundida oma ülekuulajaid teravmeelseile sõnaduellidele ja dialektilistele kõnelustele. Minu vastused olid lühidad ja otsesed, ja alles siis, kui olin juba väljas, koridoris, ja mind viidi tagasi ratti, alles siis sisenesid poola poliitilise märterluse katekismi uhkesti kõlavad fraasid minu ärevasse kujutlusse.

Kõik, mida ma nonde ülekuulamiste ajal soovisin, oli – magada. Füüsiliselt ei talu ma kaht asja: tühja kõhtu ja täit põit. Mõlemad olid mind piinamas, kui ma, äratatuna keset ööd, istusin kõvale järile, ametniku ette, kelle ülesandeks oli mind üle kuulata, kuna uskumata tugev valgus paistis otse mu silmisse.

Esimene süüdistus minu asjas põhjenes kahel punktil. Esiteks: kõrged nahksaapad, mida kandsin, tõendasid arvatavasti, et olin poola armee major. (Need saapad oli mulle kinkinud noorem õde, kui olin otsustanud püüda pääseda välismaale pärast Poola lüüasaama ja jagamist Saksamaa ja Venemaa vahel 1939. a. septembril. Siis olin ma kahekümnene ja sõda oli katkestanud mu ülikooliõpingud.) Teiseks: mu nimi muutus vene keelde ümber kirjutatuna Gerlingiks, ja see tegi mind oletatavasti saksa lennuväe hästi tuntud marssali sugulaseks. Seetõttu kõlas süüdistus nii: “Poola ohvitser vaenlase teenistuses”. Õnneks aga ei nõudnud see palju aega veenda ülekuulajat selles, et neil süüdistusil puudus igasugune alus, ja me võisime need täitsa kõrvale jätta. Jäi järele ainult vastuvaidlematu fakt – kui mind vahistati, olin parajasti katsumas ületada Nõukogude Liidu ja Leedu vahelist piiri. Niisiis. “Kas tohin küsida, miks te seda tegite?”

“Tahtsin võidelda sakslaste vastu.”

“Niii. Ja teie teadsite, et Nõukogude Liit oli alla kirjutanud sõpruspaktile Saksamaaga?”

“Seda küll, aga ma teadsin ka, et Nõukogude Liit ei olnud kuulutanud sõda Prantsus – ega Inglismaale.”

“See ei mängi mingit osa.”

“Aga milles siis lõppude lõpuks süüdistus seisneb?”

“Teie olete püüdnud minna üle Nõukogude Liidu ja Leedu piiri selleks, et võidelda Nõukogude Liidu vastu.”

“Kas te ei saaks panna sõnade “Nõukogude Liidu vastu” sõnu “Saksamaa vastu?”

Hoop näkku tõi mind jälle tõelusse tagasi. “Õieti on see ju üks ja sama asi” lohutas mind kohtunik kui kirjutasin alla süütunnistusele, mis oli minu ette pandud.

Alles oktoobri lõpus, kui ma olin veetnud viis kuud Vitebski vanglas, kutsuti mind koos viiekümne vangiga minu rati kahestsajast kohtuotsuse kuulutamisele. Kõndisin kontorisse rahulikult, vähimagi ärevuseta. Pärast seda, kui mulle oli ette loetud otsus – viis aastat vangistust – viidi mind teise kongi Vitebski vangla kõrvaltiivas, kus pidin ootama oma üleviimist. Seal puutusin ma esimest korda kokku vene vangidega: Kui astusin ratti, lamasid mõned umbes nelja, – kuueteistkümneaastased poisikesed puust naridel, ja akna juures, mille läbi võisin näha tumedat tükki tinakarva taevast, istus väike, punaste silmade ja konkninaga mees, kes vaikselt mugis pala vana pruuni leiba. Mitu päeva oli vihm sadanud. Sügistaevas rippus Vitebski kohal nagu paisunud kalapõis; räästast voolas musta vett ja nõrgus üle võrgu, mis kattis meie akna trellide alumist osa.

Noored roimarid, nagu nood poisid kongis, on nõukogude vanglate nuhtluseks, kuigi neid peagu kunagi ei leidu töölaagreis. Ebaloomulikult ärritatuina, vahetpidamata nuuskimas kas teiste meeste naridel või oma pükstes, anduvad nad kirglikult oma elu kahele ainsale tegevusele, vargusele , ja käsikiimalusele. Peagu kõigil neist kas ei ole vanemaid või ei tea nad midagi selle kohta, kus need viibivad. Vene politseiriigi hiigelalal suudavad nad hämmastava kergusega elada “kodutute” tüübilist elu, sõites piletita kaubarongidel, vahetpidamata siirdudes ühest linnast teise, ühest asulast teise. Nad elatavad endid varastades ja edasi müües riiklike ladude kaupu, sageli aga varastavad nad tagasi äsja müüdud kauba, ähvardades jahmunud ostjaid võimudele ülesandmisega. Nad magavad raudteejamades, avalikes parkides, trammidepoodes; sageli mahub kogu nenne varandus väikesesse pampu, mis on seotud nahkrihmaga. Alles hiljem avastasin, et kodutud moodustavad äärmiselt kardetava, poollegaalse “maffia”, kes on organiseeritud vabamüürlaste loozhide eeskujul ja keda ületab ainult “urkade” ehk kriminaalroimarite veelgi vägevam organisatsioon. Kui Venemaal on olemas mingi musta turu taolist, siis ainult tänu nende jõmpsikate pingutustele, kes üksijäri punuvad sisse ja välja rahvamassidest, piirates “spetsorge” (erikauplusi, mis varustavad eranditult nõukogude bürokraatia eliiti), hiilides videvikus teravilja – ja söeladude poole. Nõukogude võimud pigistavad kogu selle tegevuse suhtes silmad kinni; nad vaatavad kodutuile kui ainsale tõelisele proletariaadile, kes on vaba vasturevolutsiooni pärispatust, kui toormaterjalile, millele võib anda iga kuju, mida võimud soovivad. Need noored poisid on õppinud võtma vanglat kui midagi puhkelaagri taolist ja nad kasutavad neile mõistetud vanglakaristust oma väliselu pingutusist puhkamiseks. Vaheti tuli meie kongi üks “kasvataja”, inglinäo ja siniste silmadega linalakk, ja kutsus häälega, mis kõlas nagu pihiisa sõbralik sosin, peotäie kodutuid välja “tundi”. “Tulge, lapsed, läki, õppigem veidi.” Kui “lapsed” tulid tunnist tagasi, õhetasid meie kõrvad neist roppustest, mida nad vabalt segasid nõukogude poliitilise propaganda plaadilausetega. Süüdistusi “trotskismis”, “natsionalismis” ja kontrevolutsioonis” paisati meile vahetpidamata nende nurgast, siis kinnitusi nagu: “Seltsimees Stalin tegi hästi, et pani teid luku ja riivi taha,” või: “Nõukogude Liidu võim vallutab varsti kogu maailma” – kõik see üha uuesti korratuna kodutule noorsoole iseloomuliku julma, sadistliku järelejätmatusega. Hiljem, töölaagris, kohtasin ühe kaheksateistaastase poisikese, kes oli määratud kohaliku “kultuuri – ja kasvatusosakonna” juhatajaks ainult seepärast, et ta kord vanglas kodutuna oli läbi teinud säärase “õpetuskursuse”.

Mu aknaalune naaber vaatas mulle kogu esimese päeva jooksul umbusaldusega otsa, järjest närides kuivi leivakoorukesi, mida ta hoidis suures kotis; see kott lamas ta naril ja kasutati padjana. Tema oli ainus mees ratis, kellega kõnelemiseks oli mul pisut lusti. Nõukogude vanglais kohtad sageli inimesi tragöödia pitseriga näos. Selle juudi kitsas suu ja kongnina, silmad, mis pidevalt jooksid vett, nagu oleks neil tolmust tekitatud põletik, rõhutud ohked ja käpataolised käed, mis sööstsid koti järele – need võisid tähendada kõike või mitte midagi. Kõige selgema pildina temast on mulle meelde jäänud see, kuidas ta käis käimlas meie igapäevase visiidi ajal sellesse asutisse, tipsides väikeste sammudega, kui kord jõudis tema kätte, seisis ta kohmetult augu kohal, laskis oma püksid maha, tõstis hoolega särgisaba üles ja ähkis ning punastus poolseistes pingutusest. Teda aeti alati viimasena kullakambrist minema, ja ta nööpis oma püksid vahekäigus kinni, hüpates kõrvale nagu lind, et vältida valvuri tõukeid. Tagasi kongi heitis ta jalamaid narile, raskesti hingates, vana nägu nagu kuivanud viigimari.

“Poolakas?” küsis ta viimaks kord ühel õhtul. Ma noogutasin.

“Ma tahaksin teada, kas mu poeg Poolas võinud olla armeekapten,” kriiskas ta pahaselt.

“Ma ei tea,” vastasin ma. “Miks olete teie siin?”

“See pole tähtis. Mina võin vanglas ära kõduneda, aga mu poeg on kapten lennuväes.”

Pärast õhtust loendust jutustas ta mulle oma loo, meie lamades teineteise kõrval ja kõneldes sosinal, et mitte äratada kodutuid. Vana juut oli palju aastaid olnud kingsepp Vitebskis; ta mäletas 1917. a. revolutsiooni ja meenutas kurvalt kõik, mis oli temaga juhtunud selle puhkemise päevast saadik. Talle määrati viis aastat vangistust, kuna ta kohalikus kingsepasumptis oli vastu hakanud käsule tarvitada nahajäänuseid uute kingade tallutamisel. “See ei ole õieti midagi,” kinnitas ta korduvalt, “saate aru, kadedaid inimesi leidub igal pool. Ma andsin oma pojale hea kasvatuse, tegin temast lennuväe-kapteni – kuidas võidi siis oodata, et neile võiks meeldida see, et minutaolisel vanal juudil on poeg lennuväes? Aga poeg annab võimudele palvekirja sisse, ja mind lastakse vabaks enne kui aeg täis saab. Aga kes on enne kuulnud, et säärast rämpsu kasutatakse uute taldade jaoks?” Ta ajas end oma naril istukile ja, olles kindlaks teinud, et kodutud magasid, kiskus oma kuuevarruka voodri lahti ning tõmbas sealt välja ühe kortsutatud foto, mis kujutas intelligentse näo ja konkninaga noormeest punase lennuväemundris.

Mõni minut hiljem veeretas üks kodutuist enese narist maha, tühjendas ennast ukse juures seisvasse pange ja koputas aknakesele. Koridorist kuulsime võtmete tärinat, pikka haigutust ja naelsaabaste kolinat kivipõrandal. Unine silm ilmus piileava taha. “Mis sa tahad?”

“Viska mulle üks hall, kodanik valvur.”

“Mine tagasi oma piibi juurde, väike sitavares,” urises valvur, ja silm kadus jälle.

Poisike haaras ukse mõlema käega ja kisendas, tõustes varbaile, kinnisesse vaatemulku: “Mul on sulle midagi rääkida.”

Seepeale pöördus võit lukus kaks korda a ratiuks irvendus. Sees seisis noor vangivaht, müts viltu peas. “Noh?”

“Mitte siin – kalidoris.”

Uks avanes valju krääksatusega rohkem, ja poiss sukeldus valvuri, lukul puhkava käe alt välja; mõne aja pärast tuli ta jälle tagasi, pahvides paberossi. Ahnete puhamustega suitsu sisse hingates, piilus ta kartlikult meie suunas ja losutas nurgas nagu noor koerakutsikas, kes püüab jalahoopi vältida. Veerandtundi hiljem avanes uks jälle ristseliti, valvur astus kärmesti ratti ja hüüdis teravasti. “Üles! Bloki allohvitser! Läbiotsimine!”

Bloki allohvitser alustas läbiotsimist kodutute juures, kuna valvur pidas silmas vangide kaht rivi, kes seisid valvel silmad vastamisi ja seljad naride poole. Harjunud käed sorisid kiiresti läbi poiste õlgmadratsid, läksid üle mu nari ja sukeldusid viimaks vana juudi kotti. Ma kuulsin paberikrabinat, ja siis küsiti:

“Mis see on? Dollarid?”

“Ei, see on foto minu pojast, punase lennuväe kaptenist Natan Zygfeldist.”

“Miks teie siin olete?”

“Tööstuslik sabotaazh”

“Nõukogude tööstuse saboteerijal ei ole õigust pidada oma kongis punaväe ohvitseri pilti.”

“Aga ta on mu poeg…”

“Vait. Vanglas ei ole poegi.”

Kui ma mõni päev hiljem ratist lahkusin, et ühineda transpordiga, õõtsus vana kingsepp ikka veel oma naril nagu uimaseks löödud papagoi õrrel, närides oma koorikuid ja pomisedes mõnd ühetooniliselt korratavat sõna.

Oli hilja, kui kõndisime jaama poole, ja linn oli peagu tühi. Vihma uhetud tänavad kumasid õhtu pimedas valguses nagu pikad, kitsad vilgukivi-ribad. Õhk oli umbne ja lämbe, ja oli raske hingata. Kardetavalt paisunud Dvina jõgi kolises ähvardavalt puusilla lonti vajuvate plankude all. Väikeseil nurgauulidel oli mul tundmus – mida ei oska millegagi seletada, – nagu piidleks meid igast majast inimesi läbi puuluukide pragude. Peatänaval oli rohkem liiklust, aga rahvarühmad möödusid meist vaikides, pööramata päid meie suunas ja vaadates kas otse ette või maha. Viis kuud enne seda olin ma kõndinud mööda neidsamu uulitsaid, olles teel vangla poole, ühel lämmataval juulipäeval, eraldatuna kõnniteest tääkidest kitsa terasliini läbi. Siis oli Dvina aeglaselt roomamas oma kuivanud sängis; mööda trotuaare kõndis väsinud mehi ja naisi, kes vähe kõnelesid ja püüdsid tänaval mitte hetkekski peatuda – ametnikke, kellede mütsinokad olid üles pööratud, töölisi masinaõliga määrdunud overollides, koolipoisse ranitsatega seljas, sõdurid kõrgeis määrde järele lõhnavais saapais, naisi igavais puuvillakleitides. Oleksin tol päeval palju annud see-eest, et saanuksin näha mõnd rahvagruppi seismas jõude ning juttu ajamas. Me möödusime majadest aknad olid avatud, aga seal ei tuulutatud lõbusavärvilisi voodivaipu; vargsi piilusime üle tarade aedadesse ja õuedesse, aga seal ei kuivanud pesu päikese käes; nägime üht suletud kirikut, mille fassaadil oli paeliskiri “usuvastane muuseum”; lugesime patriootilisi lööklauseid üle uulitsa tõmmatud lipp-plakateilt; vahtisime ükssilmi tohutut punast tähte raekoja kohal. See ei olnud sel määral kurbuse linn – see oli pigem linn, mis kunagi ei ole tunnud rõõmu.

***

Oli november, kui ma pärast nädala kestnud teekonda ühes vangikomando koosseisus jõudsin Leningradi. Jaamaesisel jagati meid kümnemehelisteks rühmadeks kes lühikeste vaheaegadega toimetati mustis vanglaautodes “edasisaatmisevanglasse”, peatuspaika vangidele, kes on teel töölaagri poole. Teiste vangide vahele surutuna, lämbudes puukastis, mil ei olnud aknaid ega õhupuhastit, ei võinud ma linnast midagi näha. Aga kui auto pöördus ümber mõne nurga, paiskas ta liikumine mind istmelt ja läbi prao juhiruumi ja sõiduki tagumise osa vahelises vaheseinas võisin vähemalt aimata hooneid, väljakuid ja puid. Päev oli külm, aga päikesene. Oli juba lund sadanud, ja rahvas tänaval kandis vildikuid ja kõrvaklappidega karvamütse. Oma kõrvaklappide tõttu, mis mõjusid pimenditena, võisid inimesed otse ette vaadata, ilma et neil olnud tarvis jälgida seda, mis oli toimumas nende ümber: meie transport läbistas linna tähelepandamatuna.

Kogenud vangid ütlesid mulle hiljem, et Leningradi vanglad tol ajal majutanud nelikümmend tuhat inimest. Need arvutlused – ja ma olen kindel, et nad olid täitsa usaldusväärsed – põhjenesid peamiselt mitmesuguste tõikade kaalutud täheldusel ja võrdlusel. Kurikuulsas Kresty vanglas, mis koosnes tuhandest üksikongist, oli vangide arv rati kohta keskmiselt kolmkümmend; seda kuulsime Kresty vangidelt, kes harilikult veetsid öö enne siirdumist töölaagrisse edasisaatelaagris. Meie kalkuleerisime vangide arvu meie oma vanglas kümneks tuhandeks. Kongis nr. 37, kuhu mind viidi ja kus normaalseis oludes pidi olema kakskümmend vangi, oli meid seitsekümmend. Üheks nende “surnud majade” elanike näljutatud vaimse elu hämmastavaimaks ja imeteldavaimaks iseloomustavaks jooneks on see ulatus, milleni iga kogenud vang on arendanud oma tähelepanemisevõime. Igas kongis on vähemalt üks “statistik”, vanglaelu teaduspäraselt uurija, kes ööd kui päevad innukalt on lahendamas tohutut “kokkupankumõistatust”, mille üksikuid osi moodustavad: kõiksugu lood, juhuslikult vahekäigus kuuldud jutuajamiste katked, käimlas leitud vana ajalehed, administratiiveeskirjad, sõidukite liikumine õuel, isegi värava ees lähenevate ja eemalduvate sammude kõla; neist katkendlikest täheldusist suudab ta konstrueerida ümbritseva reaalsuse täieliku pildi. Leningradis kuulsin ma esimest korda hüpoteese Nõukogude Liidus leiduvate vangide, küüditatute ja “valgete orjade” koguarvu kohta. Vanglamõttevahetusis kõikus see kaheksateistkümne ja kahekümneviie miljoni vahel.

Kui meie pärast vanglasse saabumist olime kõndimas mööda üht koridori, sattus meie kamanda vastamisi vangirühmaga, mis oli marssimas vastassuunas, peaukse poole. Me peatusime järsku, tagasihoituina mingi hirmuaje poolt. Salk, mis oli meie poole tulemas, seiskus samuti ja astus mõned sammud tagasi. Me seisime näod vastamisi, pead norgus – kaks maailma, keda küll ühendas sama saatus, keda aga siiski lahutas hirmu ja ebakindluse tõke. Valvurid pidasid omavahel kiiresti nõu ja otsustasid, et minu tropp peab tee vabastama. Ühele kõrvaluksele löödi rauast koputiga, üks nägu ilmus piilemulgu taha, järgnes veel üks lühike mõttevahetus, ja meid juhatati laia, heledasse vahekäiku, ühe bloki ossa, mille välimus näis vastu rääkivat kõigele sellele, mida ma seni näinud oma vanglaretkil.

See luksuslik hoone laiade akende ja säravate vahekäikudega, säärane fantastiline muude võrreldes kloosterliku kõduga, mis iseloomustab enamjagu vene vanglaid, on siirdevangla parim tiib. Suured, mööda rööpaid liikuvad võrestikud asendavad kongiuksi seinas, jättes täieliku seesmise vabaduse ja selle erilise enesedistsipliini illusiooni mida maailmast isoleeritud inimesed arendavat selleks, et unustada oma üksindust. Ratid olid tühjad ja jätsid eluruumide mulje, milledes asujad olid välja läinud just enne meie tulekut. Läbi trellide võisin ma näha plakatega sänge, öölaudu perekonnafotodega värvilisest ja hõbepaberist raamides, riidepuid, suuri, raamatute, ajalehtede ja malenditega kaetud laudu, valgeid pesukausse nurkades, raadiovastuvõtjaid ja Stalini portreid; koridori lõpus oli üldine söökla poodiumiga, mis arvatavasti oli määratud muusikaandeliste vangide ettekandeiks. Et õigesti aru saada minu hämmastusest, mida tundsin nähes ühes kongis Stalini pilti, selleks peab teadma, et Venemaal on vangid nii-öelda ekskommunitseeritud poliitilisest elust ega lubata neid osa võtta selle liturgiast ja pühadest riitustest. Patukahetsuse periood tuleb veeta oma “jumalata”, kuigi ka ilma pealesunnitud poliitilise ateismita. Nii ei tohi vangid Stalinit kiita, ei või teda aga ka eitada.

See oli “Inturisti” vangla, minu arvates kõige tõenäolisemalt see, mida külastas Lenka von Koerber, kes on kirjutanud vaimustatud raamatu nõukogude vanglasüsteemi kohta. Nende väheste minutite jooksul, mida seal veetsin, suutsin vahetada mõne sõna ühega vangidest, kes oli koristamas ratte sel ajal, kui teised olid tööl. Nokitsedes ühe raadioaparaadi kallal ja minu poole vaatamata seletas ta mulle, et siin peetavad vangid on Nõukogude Liidu täisõiguslikud kodanikud, kes kannavad vanglakaristust mitte üle kaheksateistkümne kuu sääraste üleastumiste eest nagu väike vargus, ebatäpselt tööle ilmumine, huliganism ja teisi tehasedistsipliini vastu patustusi. Nad veedavad oma päevad vangla piirides asetseivas töökodades, saades rahuldavat tasu töö eest, söövad hästi, ja nende perekonnad tohivad neid kaks korda nädalas külastadaa. Kui nõukogude võimud looksid samasugused elutingimused kõigile kahekümnele miljonile vangile ja küüditatule vene pinnal, siis võiks Stalin arvatavasti hoida sõjaväge, NKVD´d ja parteid vaos “neljanda võimu” loomisega. Minu vang ei kaevanud sugugi vabaduse puuduse üle – ta tundis end sealjuures päris hästi. Ma küsisin temalt, kas ta teab midagi nende vangide saatusest, kes asuvad edasisaatevangla teistes sargades ja tuhandeis laagreis ja vanglais, mis laiuvad suure võrguna mööda Nõukogude Liitu. Jaa, ta teadis kõik nende kohta, aga need olid ju “poliitilised”. “Need” – ta noogutas peaga siirdevangla teise bloki väikeste trellitatud akende poole – “need on elavad surnud. Siin võib hingata vabamalt kui vabaduses”. “Meie talvepalee”, nii nimetas ta oma vanglat südamlikult. Stalin teab väga hästi – oma kogemusist,- et ainult lühiagse vangistusega karistatud kriminaalvange võib sundida patukahetsusele ja enesealandusele, pakkudes neile inimväärseid elutingimusi vanglas – mitte kunagi aga poliitilisi. Pealegi – mida paremad on poliitilise vangi ainelised tingimused vanglas, seda järelejätmatumalt igatseb ta vabadust, seda ägedamalt mässab ta võimu vastu, kes on teda luku ja riivi taha pannud. Tsaariaja vangid ja Siberisse asumisele saadetud tohtisid elada uskumata mõnusat ja kultuurilist elu, aga ometi kukutasid just need mehed hiljem tsaari.

“Lühiaegset” – vangi, nagu seda oli too, kellega ma olin juttu ajanud, tuleb eristada “urkast”, kes on paadunud roimar. Kuigi töölaagreis on võimalik kohata “lühiaegseid”, kes kannavad karistusi, mis ületavad kaks aastat, on laagri võimuastmikus viimatinimetatuil siiski eriline positsioon, mis on lähemal administratiivkaadri eesõigustele kui tavalise vangi saatusele. “Lühiaegne” muutub urkaks siis, kui ta on mitu korda vanglas istunud. Urka lahkub laagrist harva päriseks, vaid ta ainult naudib mõnd nädalat kestvat vabadust, küllalt aega selleks, et korraldada oma kõige tungivamad asjad ja sooritada järjekordne süütegu. Tema tähtsust töölaagris mõõdetakse mitte ainult nende aastatega, mida ta on veetnud rännates ühest laagrist teise, ja süüteo suurusega, vaid ka varandusega, mille ta on kokku ajanud mustal turul, vargana ja sageli isegi “valgekäelaste” mõrvarina (valgekäelasteks nimetatakse poliitilisi vange). Seda tähtsust mõõdetakse ka nende kokkade ja laagriametnike arvuga, kes on tema vastu sõbralikud, ta kutselise suutega valvata vangidest töörühmade ehk, nagu neid teisiti nimetatakse, brigaadide järele, ja nende naiste arvu järele, kes teda on ootamas mitmes punktis tema mööda laagreid viivate retkede ajal – nagu värsked vahetushobused, kes ootavad postitõlda. Urka on töölaagris päris institutsioon, kõige tähtsam isik pärast vahtkonna komandanti; tema hindab oma brigaadi vangide töövõimet ja poliitilist õigeusklikkust, ja tema kätte on sageli usaldatud kõige vastutusrikkamad talitlused, kusjuures teda tarbe korral aitab tehniline ekspert, kel puuduvad urka laagrikogemused. Kõik äsja saabunud noored neiud käivad ta kätest läbi ennegu nad maanduvad laagrijuhtide sängidesse. Urkad valitsevad isegi laagri kasvatuse ja kultuuri osakonda. Neile meestele on mõte vabadusest niisama vastik kui seda on töölaager normaalsele inimesele.

Leningradi edasisaatevangla kongi nr. 37 sattusin ma juhuslikult. Kui transpordi vange sorteeriti vahekäigus ja saadeti neile määratud rattidesse, selgus, et minu nime kirjas ei olnud. Valvur kratsis abitult pead, võttis hoolega läbi G-tähe, küsis veel kord mu perekonna – ja eesnime ja kehitas lõppude lõpuks õlgu. “Mis kongi teid suunati?” küsis ta. Koridori kummagi külje uste tagant tungis rahutu pomin, millest võisin eraldada juhuslikku valjuhäälelist jutuajamist ja kähedat laulmist. Ainult ühes kongis, mis asetses vahekäigus veidi kaugemal, näis valitsevat meeldiv vaikus, mida iga mõne hetke tagant katkestas eksootilise laulu veider fraas, mida lauldi kähiseva, hingelämmuse häälega ja millele jalamaid järgnes terav tõmme mingi pilli keelel. Otsustasin. “Kongi nr. 37”, vastasin rahulikult.

Ratt oli peagu tühi. Kaks puust naride rida, mis seisid üksteisele väga lähedal ja mis igaüks olid kaetud õlgmadratsiga, tekitasid teatava mõnu – ja kindlustunde; aga kui ma nägin nahkvammuseist ja palituist improviseeritud magamisasemeid põrandal vastu seinu ja laua alla kuhjatud riidepampe (liigselt täidetud kongides seotakse neid lahti ja pannakse maha ainult ööseti, kui magavate vangide all on iga kättesaadav põrandapinna raasuke, pingid ja isegi lauad), siis taipasin, et siingi olu juba liig palju rahvast. Põrandal ukse juures, üsna lähedal pangele, lamas õlgmadratsil kolesuur habekas mees toreda peaga, mis mõjus kivisse raiutuna, ja suitsetas rahulikult piipu. Ta põrnitses lae poole; üks käsi oli tal pea all, teisega aga silus ja sikutas ta sõjaväe mundripintsakut, millest auastmetunnused olid kõrvaldatud. Iga piibutõmbega tõusis ta harjasetaolisest habemest suitsupilv. Rati teises nurgas lebas raamat toetatud vastu põlvi, seljakil umbes neljakümneaastane mees intelligentse, puhtaksaetud näoga, kes oli riietatud ratsapükstesse, kõrgeisse saapaisse ja rohelisse tuulejakki. Habemiku hiiglase vastas istus paks juut sõjaväemundris, mis oli rinna kohal lahti ja näitas musti juuksetutte; ta paljad sääred rippusid narist alla. Peas kandis ta väikest baskimütsi, villane sall aga ümber ta kaela toonitas pakse huuli ja silmi, mis piilusid lotakast näost nagu kaks taignasse surutud korinti, mis lahutas salatikurgi suurune nina. Ta oli, ägedasti hingeldades ja puhkides, laulmas laulu, mida ma tookord pidasin itaaliakeelseks, kusjuures ta ühe käega vastu põlve takti lõi. Tema kõrval, nõjatudes vastu seina, seisis, hea kehaehitusega jõumehelik mees meremehe peakattes ja triibulises särgis, kes laisalt näpitses gitarri keelte kallal, ainiti läbi akna vahtides Leningradi uduseid äärjooni. Kogu stseen meenutas meremeeste kõrtsi mõnes prantsuse sadamas.

Just enne keskpäeva-einet avanes naelutatud uks ristseljali, ja ruumi astus valvuri ühetoonilise lugemise saatel paarikaupa umbes seitsekümmend vangi, käed ikka alles selja taga – kong oli tagasi tulemas jalutuskäigult. Enamjagu tulnukaid olid vananevad mehed sõjaväemundreis ja – kuubedes, milledelt auastmetunnused olid eemaldatud; mõned neist läksid otseteed oma koikude juurde, toetudes kas keppidele või oma kaaslaste õlule. Viimastena sisenesid mõned noored madrused ja eraisikud ja tungisid küünarnukkide abil laua juurde. Kolm lööki vastu ust tähendasid siin, nagu Vitebskiski, einet.

Söömise ajal täheldasin ma suure ilusa mehe, kes huviga vaatas minu poole, süües aeglaselt, mõtlikult ja zhestide teatava elegantsiga oma keedetud odra portsjonit. Ta suured mõttekad silmad istusid sügavasti kondisse ja kibralises näos: pärast iga palukest liigutas ta oma lõuapärasid aeglaselt, nagu nautides haruldast hõrgutist. Ta kõnetas mind esimesena ja jutustas mulle oma loo täispuhutud ja arkailiselt tseremoonilises poola keeles – keeles, mida ta silmanähtavalt ei olnud aastaid tarvitanud. Ta oli ühe poola eksileeritu järglane, kes oli saadetud Siberisse pärast seda kui 1862. aasta Poola ülestõus Venemaa vastu oli maha surutud; ta nimi oli Shklovski, ja enne arreteerimist oli ta Leningradi lähedal, Pushkinos (endises Tsarskoje Seloos) olnud suurtükiväe rügemendi komandör. Venemaad nimetas ta “oma kodumaaks”, Poolast aga kõneles ta kui “meie isade maast”. Ta oli vanglas, kuna ta kolonelina, pealegi poola päritolu, ei olnud tunnud küllalt huvi oma sõdurite poliitilise kasvatuse vastu. “Saate aru,” naeratas ta kenasti, “kui ma olin noor, siis õpetati mind, et sõjaväe ülesandeks on vähe mõtelda ja oma kodumaad kaitsta.” Ma küsisin, mistõttu teised siin viibisid. “Need kindralid?” Ta kehitas õlgu. “Nemad on siin seepärast, et nad tundsid liig suurt huvi poliitika vastu.”

Shklovski lauanaabriks oli mees rohelises tuulejakis, kes oli raamatut lugemas, kui ma teda esimest korda nägin. See oli kolonel Lavrenti… (kahjuks ei mäleta ma enam ta perekonnanime). Tema ja Shklovski olid kõige nooremad ohvitserid ratis. Kui “tuulejakk” sai teada, et olen poolakas ja et ma 1939. a. septembri-sõjakäigu ajal olin viibinud Poolas, huvitus ta ja hakkas mind küsitlema. Ta jutustas mulle, ta olnud areteerimise ajal sõjaväe luureteenistuses Poola – Nõukogude Liidu piiril; ta tundis kogu seda maa-ala nagu oma viit sõrme, ja neli vangla-aastat ei olnud rikkunud toda imepärast informatsioonitoimikut, mida ta kandis oma peas. Ta mäletas Poola piirivalve garnisonide, rügementide ja diviiside asukohti niisama hästi kui neid kamandavate ohvitseride omapärasusi; nii näit. ei olnud ühel kunagi küllalt raha kaardimängu jaoks, teine oli suur hobuste harrastaja, kolmas elas ise Lidas, aga tal oli armuke Baranowiczes; üks ja teine oli jälle eeskujulik ohvitser. Ta päris minult otse ärritatult, mis rolli igaüks neist etendanud septembri-sõjakäigu ajal – nii nagu pankrotti jäänud võiduajamistalli omanik võiks huvituda sellest, kuidas ta endised ratsud esinevad võõrail võidusõiduteil. Ma teadsin vähe ega tahtnud talle edasi anda sedagi, kuna olin ikka veel ränga lüüasaama mõju all, mis oli Poolale osaks saanud juba sõja esimesil järkudel.

Jutuajamised Lavrentiga tegid meid varsti häiks sõpradeks, ja ühel päeval pöördus meie keskustelu meie kongikaaslastele. Mäletan seda õhtut, nagu see olnuks eile. Meie istusime tema naril; meie kõrval tukkus noor, tütarlapseliku näoga arstiteaduse üliõpilane Leningradist, kes kord käimlas oli minult sosinal küsinud, kas ma olen lugenud Andre Gide´i “Retour de I´URSS”, mis otsustades seda käsitlevate artiklite järgi nõukogude ajakirjanduses, pidavat olema huvitav raamat. Kongivalgus oli juba sisse lülitud, madrused istusid kaarte mängides laua ümber, kuna aga nõukogude kindralid, külmunuina sügava järelemõtlemise poosidesse, lebasid oma koikudel nagu kaks rida kujutisi. Lavrenti osutas igaühele neist pilguga, liigutades ainult oma näo muskleid ja nii muuseas heites seletusi, nagu muuseumijuht egiptuse muumiate kogus. Paksu juudi kohta, kes nagu tavaliselt vaikselt ümises ja jalgu lõngutas, ütles ta: “Diviisi-politrukk Hispaanias. Ülekuulamiste ajal koheldi teda toorelt.” Suurt habemikku kirjeldas Lavrenti kui insenerist lennuväekindralit, kes hiljuti alustanud näljastreiki, nõudes oma asjaarutuse uuesti-ülesvõtmist “nõukogude lennutööstuse huvides”. Kõiki kindraleid süüdistati a. 1937 salakuulamises; Lavrenti arvates oli kogu asi üks saksa, suurejooneliselt organiseeritud vandenõu. Saksa luureteenistus oli nõukogude luureteenistusele erapooletu vahendaja kaudu kätte toimetanud võltsitud salakuulamistõendeid, mis raskesti mässisid sisse nõukogude kindralstaabi palju liikmeid, kes oma teenistuse ajal olid vahel Saksamaal viibinud. Sakslased lootsid halvata nõukogude kindralstaapi, nõukogude luureteenistus aga oli pärast Tuhhatshevski vandenõud ikka veel liialdatult umbusklik. Kui saksa-vene sõda puhkenuks a. 1938, oleksid punaarmee staabireservid olnud äärmiselt viletsad. Teise Maailmasõja algus päästis kong nr. 37 elanikud surmaotsuseist ja pani järsku seisma uurimise ja julmamise ratta, millel neid oldi aeglaselt murdmas. Nad lootsid vene-saksa sõja puhkemisele, mis annaks neile vabaduse tagasi, samuti postid ja komandod, mis olnud nende käes, ja ka täis tasu nelja vanglas veedetud aasta eest – lootus, mis nähtavasti täituski. Kohtuotsused – kümme aastat vangistust, – mis neile loeti ette pärast kolmejapooleaastast kongis istumist – kuu aega enne minu sinnajõudmist – pidasid nad ainult formaalsuseks, mille eesmärgiks oli NKVD “näo päästmine”. Ratt nr. 37 elanikele oli vene-saksa sõja puhkemine juba 1940. a. novembris veendumuseks, milles ei kaheldud; nad uskusid, et sõda lõpeb võiduga, mitte kunagi aga ei tulnud neile mõttesse, et võitlus võib toimuda ka vene pinnal. Pärast õhtust loendust, kui veeretati sisse kärukauplus, millelt müüdi paberosse, lehti ja vorste – säärast kauplust ei ole ma üheski teises vene vanglas näinud ja see oli arvatavasti vastutulek kindraleile, – ronis Lavrenti kui aastailt ja auastmelt noorim lauale ja luges sealt valjusti “Pravdast” ja “Izvestijast” ette sõjateateid läänerindelt.

See oli ainus hetk kogu päeva kohta, kus kindralid ärkasid oma tardumusest ja arutasid elavalt kummagi poole väljavaateid. Mind hämmastas see, et kui jutt siirdus Nõukogude Liitu toimimisvõimelisele tugevusele, siis ei olnud kindralite jutus jälgegi kibestumist, vastuhakku või isegi kaebust, vaid ainult oma elutöö juurest ärakistud meeste kurbust. Küsisin kord selle kohta Lavrenti arvamust. Ta ütles: “Normaalses riigis inimesed võivad vabalt olla rahul, enamvähem rahul või mitte rahul. Riigis, kus ametlikult arvatakse kõiki rahulolijaiks, tõuseb kahtlus, et mitte keegi ei ole rahul. Kas nii või naa – meie oleme läbini tervik.”

Kindral Artamian, too habekas armeenlane lennuväest, tõusis igal õhtul mõneks minutiks ja viis oma vägeva kere jalutama naride ümber, et “veidi luid-konte sirutada”. Pärast iga säärast promenaadi heitis ja jälle oma vanale kohale ja hingas raskesti ähkides paar korda sisse ja välja. Kõike seda tegi ta tohutu kaalukuse ja hämmastava täpsusega: ta õhtune jalutuskäik ütles meile, et varsti tuleb õhtusöök.

Minu esimene päev kong nr. 37-mes oli Artamiani näljastreigi kolmas; kui olin seal olnud kümme päeva, jätkus see ikka veel. Artamian muutus kahvatuks, ta jalutuskäigud ja ta hingamine muutusid iga päevaga lühemaks, ja ta köhis ägedasti pärast iga esimest mahvi värskelt topitud piibust. Ta nõudis, et teda vabastataks ja pandaks jälle tööle, kusjuures ta juhtis tähelepanu oma revolutsioonilisele minevikule ja oma, riigile osutatud teeneile. NKVD pakkus talle valve all teostatavat tööd ühes Leningradi lennukitehases, erikongiga “talvepalees”. Iga kolme päeva tagant tõi valvur talle toreda toidupaki “ta abikaasalt”, kuigi Artamian ei teadnud temast mitte vähimatki; arvatavasti elas ta mõnes kauges Nõukogude Liidu asulas sundasumisel. Armeenlane tõusis siis oma narilt, pakkus toitu ringi, ja kui pakkumine vaikides tagasi lükati, kutsus ta valvuri vahekäigust ratti ja heitis tema juuresolekul kogu paki pange.

Kuigi magasin põrandal pange läheduses, niisis ta naabrina ei kõnelnud ta kunagi minuga. Siiski… Minu viimasel ööl Leningradi vanglas, kui ebatavaline liikumine koridoris näis meid hoiatavat, et varsti viiakse meid mujale, ei maganud meie kumbki. Mina lamasin selili, käed ristis pea all, ja kuulasin teispool ust suurenevat sammumisega. Suitsupilved Artamiani piibust hämardasid elektrilambi valgust, ja kong oli poolpime. Äkki lahkus ta käsi koikult ja haaras minu oma järele. Kui ma selle olin armeenlasele annud, ajas ta end madratsile istukile, juhtis mu käe voodivaiba alla ja vastu oma rinda. Läbi narmendava särgi tundsin ma ta roideil ebatasaseid paistetus muhke ja depressiooni. Artmian juhtis mu käe rohkem allapoole põlvest-sama lugu seal. Lavrenti oli mulle jutustanud, et kindraleid olevat ülekuulamiste ajal pekstud, aga ma ei oletanud, et seda oli tehtud nii, et murdus luid. Ma tahtsin armeenlasega kõnelda, tema aga näis olevat sügavasti mõttes ja ta liikumatu nägu näitas ainult kurnatust.

Pärast keskööd muutus liikumine vahekäigus veelgi valjemaks. Võisin kuulda kongiuste avamist ja sulgemist ning ühetoonilisi hääli leelutavat nimekirju. Pärast iga “Siin” kasvas inimkehade vool, nende summutatud sosina koridoris vastu kajades. Viimaks avanes meiegi kongi uks – Shklovski ja mina transpordile. Kui ma põlvitasin ja kiiresti oma närust pampu kinni sidusin, haaras ta veel kord mu käe ja surus seda soojalt. Ta ei öelnud ühtki sõna ega vaadanud minu poole. Me läksime välja vahekäiku ja ühinesime läbini higiste, auravate, uniste kehade rümega, kes kartlikult küürutlesid vastu seina, nagu viletsad inimnärud suurlinna roiskveetorustikus.

Mina Shklovskiga sõitsime ühe “stolõpini-vaguni” sama kupees. (Stalõpin oli see tsaariaegne minister, kes esimesena võttis poliitiliste vangide transportimiseks kasutusele need trellitatud akendega vagunid). Shklovski laotas oma mantli pingile ja jäi kogu sõidu ajaks kupee nurka, istudes sirge seljaga, vaikivana ja tõsisena, munder kinni nööbitud kaelani, käed ristis põlvede ümber. Peale meie oli veel kolm urkat, kriminaalvangid, kes kohe hakkasid ülemisel pingil kaarte mängima. Üks neist, lameda mongoli näoga gorilla, jutustas meile juba enne rongi jaamast lahkumist, et talle Leningradis viimaks ometi oli määratud viisteist aastat vangistust see-eest, et ta Petshoora laagris kirvega tapnud koka, kes keeldunud talle andmast odra lisaportsjonit. Ta ütles seda teatava uhkusega hääles, katkestamata oma mängu. Shklovski istus liikumatult, silmad poolenisti suletud, kuna aga mina sundisin end naerma.

Kindlasti palju hiljem – rong oli lahkunud metsast ja hall puhtevalgus oli ilmumas lumega kaetud nõlvadele, kui gorilla äkki viskas oma kaardid maha, hüppas pingilt ja tuli Shklovski juurde.

“Anna mulle see mantel” : röögatas ta. “Ma kaotasin selle kaardimängus.”

Shklovski avas oma silmad ja kehitas end kohalt liigutamata õlgu.

“Anna see mulle,” röökis vihale aetud gorilla, “anna siia või muidu – silmad peast!” Kolonel tõusis aeglaselt üles ja andis mantli üle.

Alles hiljem, töölaagris, mõistsin ma selle fantastilise stseeni mõtet. Panna oma kaardimängudes kaalule teise vangide vara on üks urkade armsamaid ajaviiteid, selle peakülgetõmbavus aga seisneb sellest, et kaotaja on kohustatud vägivallaga ohvrilt ära võtma objekti, mille suhtes ollakse kokku leppinud. A. 1937, töölaagrite algjärgus, mängiti inimelude peale, sest tol ajal ei olnud hinnalisemat omandit; nii mõnigi poliitiline vang, kes istus baraki ühes otsas, ei aimanudki, et rasvased kaardid, mis laksatusega langesid mängijate põlvedele pandud kitsale lauakesele, olid otsustamas ta saatuse üle. “Silmad peast”: oli mõjuvaim ähvardus, mida urkad tarvitasid: parema käe kaks sõrme suundusid, hargnedes V-tähe moodi, otseteed ohvri silmade poole. Ainsaks kaitseks selle liigutuse vastu oli kiiresti tõsta käe serv kõrgele ja panna see nina ja lauba ette. Selle vastu murdusid ründaja ähvardavad sõrmed nagu merevood laeva nina vastu. Hiljem hoomasin ma, Shklovski gorillal ei olnuks palju väljavaateid oma ähvaruse täideviimiseks, kuna tal puudus parema käe esimene sõrm. See enesesandistamise viis oli töölaagrite esimesil aastail päris tavaline asi, oli ju teada, et männipakul kirvega jala või käe vigasekslöömine oli kõige kindlam moodus haiglasse pääseda, kui jõud oli otsas. Nõukogude töölaagri-seadusandluse mõttetus on loonud seisukorra, kus vang, kes tööl olles sureb kurnatusest, on ainult nimetu energiaühik, mis ühe pliiatsitõmbega kustutatakse tootmisplaanist, kuna aga töö juures vigastada saanud vang on rikkis masin, mis võimalikult kiiresti saadetakse parandusele.

Kui rong saabus Vologdasse, olin ma ainus, kes kupeest välja viidi. “Jumalaga,” ütlesin ma Shklovskile. “Jumalaga” vastas tema mu kätt raputades, “ja peaksite tagasi saama meie isade maale.”

Veetsin ühe päeva ja öö Vologda vanglas, mis oma väikeste nurgatornide ja suurt õue ümbritseva punase müüriga meenutas pisikest keskaegset lossi. Keldris, tillukeses kongis, mille müüris ei olnud akent, vaid ainult mehepea suurune mulk, magasin ma paljal mullal. Minu ümber lamas ümbruskonna talupoegi, kes ei osanud teha vahet päeva ja öö vahel, kes ei mäletanud aastaaega ega kuu nime, kes ei olnud aimu sellest, miks nad olid vanglas, kui kaua nad seal olnud või kui kauaks nad veel pidid sinna jääma. Lamades oma karusnahkseil mantleil, täies riietusess, saapad jalas, ise pesemata, kõnelesid nad ärevalt läbi poolune oma perekonnist, kodudest ja loomadest.

Järgmisel ööl sõitsin ma teise transpordiga edasi ja jõudsin koidikuks Jertsevo jaama Arhangelski lähedal, kus meid oli ootamas saatesalk. Me lahkusime vaguneist krudisevale lumele keset verekoerte ulumist ja valvurite käsklusi. Taevas oli külmast kahvatu ja viimsed tähed olid veel loitlemas. Mulle näis, et nad kustuvad iga hetk ja et siis pime, paks öö kerkib vaiksest metsast ja neelab endasse kumava taeva ja kahvatu koidu, mis oli peidetud tulede külmadesse leekidesse. Aga kohe maantee esimese käänaku taga võisin ma silmapiiril näha nelja vahikorvi siluette, mis olid paigutatud kõrgeile karkjalgadele ja okastraadiga ümbritsetud. Barakiaknail kiirgas nõrgalt tulesid, ja oli kuulda, kuidas kaevukette libises mööda külmunud püstvinnu.

Kirjastus Estoprint, Toronto, 1956

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: