Posted by: libarebane | 19/10/2014

Pühendatud Rizana Nafeek-ile… GamerGate 2014

Red_and_blue_pill

“See on sinu viimane võimalus. Peale seda pole võimalik tagasipöörduda. Sa võtad sinise kapsli – lugu lõpeb, sa ärkad oma voodis ja võid uskuda mida iganes tahad uskuda. Kui valid punase kapsli – jääd sa siia Imedemaale, ja ma näitan sulle, kui sügav see Jänese Urg tegelikult on. Pea meeles, kõik mis ma sulle pakkuda saan on tõde. Ei midagi rohkemat.”

 

Ja jälle olen ma ettejäänud kellelegi ja millelegi. Ning hakkates uurima, et millega ma olen neile ettejäänud, olen jõudnud #GamerGate juurde. Tuleb välja, et on olemas koht, kus inimesed jagavad minu seisukohti (osaliselt muidugi) ja muret minu hobi pärast – arvutimängud. Mis on, või mida esindab #GamerGate ja “Notyourshield? Arvutimängijaid, keda ei rahulda tänane asjade seis mängutööstuses ja teda kajastavas ajakirjanduses. Viimane osa ehk siis “ajakirjandus” on hetkel põhiline murede allikas. Miks? Oleme ausad, tegelikult sellist asja nagu mängusid kajastavat uurivat ja neutraalset ajakirjandust pole enam olemas. Ta muutnud mingiks värdjalikuks olluseks mängutööstuse ja mängijate vahele, mingiks huvigrupiks.

Ning ajakirjandus süüdistab mõlemat poolt (mängijaid ja mänguvalmistajaid), kui tänapäevase ühiskonna eilset päeva. Ning nende soov on – kasutada ära kõik võimalused, et allutada enda alla need kelle jaoks nn “ajakirjandus” oli üldse loodud. Miks nad seda on teinud? Ja see on selles loos kõige lihtsam – raha, ei midagi keerulist – ei võimu ega poliitikat, ei mingeid kaugele ulatuvaid sihte – ainuke siht on hoida lüpsilehmi enda juures; ja lüpsta ja lüpsta ning lüpsta.

Ja mis tõendid on mul väita selliseid jubedaid asju, mis ei sobi meie postSovjetliku maailma? /sarkasm off

Esiteks on see minu kogemus, mida ma olen kogunud viimase 5 aasta jooksul ja mille tulemusena vaatan ma mängumaailma uudiseid vaid youtuberitelt või mängude fanaatikute põlvepeal tehtud blogidest ja vlogidest. Mis tõendeid veel vaja on? Mina kes ma olen nn tavakasutaja ei saa endale vajalikku infot enam nn “professionaalsetest” meediakanalitest, vaid mingitelt “diletantidelt”, kellel puudub vastav haridus, kui ka isegi aeg teha midagi korralikult (kuna nad peavad elatist teenima teisel alal, kui on seda ajakirjandus).

Kas ma toon ära ka mingeid tõendeid kinnitades oma arvamusi? Jah, kuid ainult neilt, kes toetavad GamerGate-i. Vastaspool jääb välja, kuna ma ei taha neist midagi enam lugeda ega teada. Nad on muutunud minujaoks inimrämpsuks, kellejaoks mul pole ei aega ega tahtmist suhelda.

Ning alati – ja nimelt alati – on tähtis mitte uskuda vaid teada. Teadmiseks peab igaüks minu tee läbi käima, kuulama arvamusi, analüüsima jne. Kui välja tulnud arvamus on erinev minuomast, Jumala pärast, see on tore! Ei tohi kunagi võtta vastu teiste arvarmusi vaid sellepärast, et sa oled laisk asju ise uurima.

GamerGate-i toimuva aktiveerimine oli lihtne. Ehk siis klassikaline “Ferdinandi tapmine” (I maailmasõja algus). Üks tütarlaps (Zoe Quinn), kes oli väljastanud ühe kahtlase väärtusega Indie mängu, jäi vahele oma poisssõbrale, magades viie erineva meesterahvaga. Kuna tal juba oli kokkupõrge interneti avarustel ja milles ta väitis olevat kannatanu (Wizardchan juhtum), siis ei jäänud ka see vahejuhtum, lihtsalt üheks pisikeseks sarvestamiseks (mis tegelikult mulle üldse korda ei lähe, aga ma pean natukenegi olukorda seletama /yawn). Nimelt üks neist viiest mehest oli ajakirjanik. Ja nagu juba toodud üleval pool, oli see nn “Ferdinandi tapmine” ehk siis juhtum oli sütikuks eelnevalt kogunenud vimmale ajakirjanduse vastu. Koheselt nõuti ajakirjaniku vallandamist. Selle asemel aga astus ajakirjandus hoopis sõtta GamerGate inimeste vastu. Väites, et kõik nn tõsised mängurid on valged mehed, kes on süütud ja läbikukkunud oma elus, ning elavad oma emajuures moosikeldris. Ning lõpuks väites, et ülal toodud mängurid on ka veel surnud klass ja uus kuningas on ajakirjandus, kes on muutunud tölplaste (uus mängurite) klassi juhiks ja õpetajaks. Ning kogu raha peab nüüd neile antama ja vastu ei tohi vaielda, kuna me ei saa asjadest üldse aru. Ja nii ta läks… Hetkel oleme jõudnud sinna, et GG (GamerGate) kogukond proovib neilt tarkadelt ajakirjanikelt sponsorid ära võtta. Saates neile sponsoritele palveid mängumeedia toetamine lõpetada. Mida ka sellised firmad nagu US Mercedes ja Intel teinud on…

Üks grupp, kes on ühinenud GamerGate vastu on… feministid. Ma ei taha solvata feministe, neid keda ma tean, kuid ma ei oska kuidagi muud moodi määratleda käsitlevat gruppi. Võin ma neid nimetada õnneotsijateks naistemaailmas? Võin? Sest feminism, kui selline on raske ajalooga ja ohvrite rohke liikumine. Müts maha nende ees, kes võitlesid oma õiguste eest olla võrdne meestemaailmas. Kuid kes on Anita Sarkeesian? Feminist? See oleks ju solvang neile, kes kaotas elu või pidi elama põlguse ja rõhumise all võideldes naiste õiguste eest? Ja kes jätkavad võitlust seal, kus naine ei ole lihtsalt teise sordi inimene, ta ei olegi inimene. Kuid meil ja nüüd, lääne kultuuriruumis? Jah, meil on ruumi veel ennast paremaks muuta (kuid me ei saa üle astuda meie bioloogilistest piirangutest, olles kas mees või naine), ja ka suhtumine naistesse kui tööriista meestemaailmas on tülgastav. Või peab neid (Anita Sarkeesiani toetajaid) ikkagi kutsuma soo aktivistideks? Unustama feminismi, mis on mulle tõesti südamelähedane  ja rääkima hoopis soo aktivistidest, kes viivad meid sohu? Ok, nii ta jääb.

Anita Sarkeesian on osa grupist, kes püüab kaitsta naisi nii mängijate, kui ka mänguvalmistajate tasandil. Tõestuseks, et naisi ahistatakse on mängud ise, mida ta siis analüüsib oma videotes. On kahtlus, et ta ise ei ole mängudest vahel arusaanud; ja mõnikord on ka pisike kahtlus, et ta pole üldse kritiseeritavat mängu mänginud. Analüüsides kasutab ta pooltõdesid ja otseselt valesid (paneb segast) – ning vastavad on ka ta järeldused, viisakalt öeldes – temale endale sobilikud.

Anita Sarkeesian on ühinenud GamerGate vastu püüdlusega olla tähelepanu keskmes, kuna see võimaldab olla piisavalt lähedal lüpsilehmadele. Mul kahju tema toetajatest, kes talle raha annavad ja usuvad, et mängumaailmas toimuv on otseselt põhjuseks, miks me sellises perses maailmas elame (kuigi peaks ju vastupidi olema.).

Ja muidugi nagu Zoe Quinniga on ka Anita Sarkeesianil vaja mängida kannatajarolli, ehk siis ohvrit. Teda on interneti avarustel nii tappa tahetud, vägistada ja ka kristlaseks muuta. Kõigi nende ähvarduste taga süüdistab ta GamerGate. Viimaseks tema etteasteks oli keeldumine ühest ülikooli loengust. Teda ähvardati tappa enne loengut ja peale ülikooli poolt täidetud turvanõudeid ta ikkagi loobus esinemast – kuna ei tahtnud esineda relvastatud vaatajate ees (tegemist siis kohaga, kus relvakandmine on kodanike ühest primaarsest õigusest, ja ta elab selles kohas, nii et see ei saanud talle ootamatu olla), kuigi jälle – ülikool oli arvamusel, et ohtu enam ei ole. Ning muidugi jäi süüdi GamerGate. Ehk siis mulle on savi, kas ta esineb või ei. Mulle ei ole savi, kui süüdistatakse alusetult GamerGate-i vaid endale tähelepanu tõmbamiseks. Mis tal ka loomulikult õnnestus.

Hektel on GamerGate teinud kindlaks ühe (suurima) Anita Sarkeesian kiusaja. Kuid kahjuks ei lähe talle see korda, süüdi on GamerGate ja kõik. Ehk siis pole oluline mis ja kes ja kus, GamerGate on süüdi. Kuna tema rahaline seis sõltub sellest, kui paljud usuvad tema jura ning GGs olevad inimesed on tema põhilised kriitikud, siis surm GG-le.

Soo aktivistide tegevuse kohta on palju öeldud. Toon siin ära 3 videot – üks feministidelt ja teised 2 kui näited, kuidas meiega mängitakse. Head vaatamist.

Nii et soo aktvistid on grupp, kes kasutab ära ühiskonnas olevaid kitsas kohti, et teenida endale elatist, huvitamata nende kitsaskohtade lahendamist ühiskonna liikmete võrdsel mitteahistamisel. Ja nad kasutavad kõiki võtted, pooltõdesid, valesid ja muid, et saada rahastatud. Ehk neile on see elatusallikaks.

Siit tekkis ka twitteris grupp nimega #Notyourshield – inimesed, kes olid naised, mustanahalised, homoseksuaalid jne. Need kelle eest see grupp (Anita oma) nn “võitles” – nad ei taha, et neid kasutatakse kilbina tõestamaks, et nad on kannatajad arvutimängude maailmas. Nad ei ole seda ja nad tahavad rahus oma hobiga tegeleda, mitte olla osa mingist mõttetust poliitikast.

Kolmas osa – Brianna Wu. Kes? Keegi kes väidab, et teda on ahistanud “infinite chan”(8chan)  inimesed. 8chan on üks anonüümsemaid kanaleid internetis. Sind ei ole võimalik jälitada ja sa võid vabalt arvamust avaldada, nii nagu sa seda parajasti õigeks pead. Ma ei viitsi hakata arutama 8chan-i õigusest olla olemas või mitte. Kuid Brianna Wu on võtnud nõuks süüdistada jällegi enda ahistamises mitte üksik inimesi vaid kogukonda ja platvormi selle kogukonna jaoks. Ja muidugi on talle pinnuks silmas ka GG. Ja ta väidab, et kõik mängutööstuses olevad naised on hirmul, mis toimub hetkel GG ja ajakirjanduse vahel. Ehk siis kui võimalik siis kogu GG kogukond vägistaks ja tapaks ta ära, vähemalt olen ma nii arusaanud tema jutust.

Mis selle kohta öelda? Ahistamine interneti avarustel on taunitav ja see tegevus on kriminaalne. Kriminaalne – tähendab, et ahistamisi ja ähvardusi peab uurima riigikaitse organ, milleks on politsei, jne… Kas uurimine käib? Kuhu on ta jõudnud? Sellele kõigele puudub mul vastus, ja kahtlus on et vastust ei tulegi.

Ok, vahe sisse.

Kuna nii Zoe Quinn, Anita Sakeesian, Brianna Wu-d on ahistatud internetis, siis peab ka sellest rääkima. Kõik ahistamised peavad saama karistatud. Inimestele peab olema võimalus korrakaitseorganitele teatada sellistest juhtumitest. Korrakaitseorganid peavad sellega tegelema. See on lõplik. Sama põhimõte peab olema videomängudel. Kui sa teed mängu, mis võimaldab inimestel koos mängida (MMOd), siis peab olema võimalus anda teada serveri adminnile ahistamisest. Ja mänguvalmistaja peab esitama kaitseorganitele kõik salvestused toimunud kõnelustest. See on ka lõplik. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis tuleb seda uurida, miks seda ei ole tehtud. Ning inimestel peab olema võimalus mitte käia/kasutada selliseid kohtasid/mänge, kus need tingimused pole täidetud. Elementaarne?

Kuid nüüd saabub mängu interneti anonüümsuse nõue. Näiteks 8chan, kes ei tee mingeid pingutusi teada saada, kes ja millal on kasutanud nende platvormi. Kas ma tean sellest? Jah. Nagu ma tean reisides võõrasse linna, et igas linnas on olemas kohad, kus ei käi ka politsei. Ja miks need daamid seda ei tea? Neil on vabadus käia igalpool kus nad tahavad? Käigu, kuid ärgu süüdistagu teisi pärast. Ehk siis internet on Hello Kitty ja Happy Pony pesapaik? Et internetiga ei ole tegemist meie enda ühiskonna peegelpildiga? Seda, et perses ühiskond oli ennem, kui üldse internet avastati (ma olen kasutaja ja tehniliselt parajalt juhm)? On ju nii? Ehk teeks enne oma ühiskonna korda ja siis hakkaks looma Hello Kitty taolist interneti? Ja kui meie pärismaailm on korras, ehk siis ei ole vajagi muuta midagi internetis, kuna internet on meie sotsiaalse seisundi peegeldus? Ravides hambaid tagumiku kaudu on natuke väär, kas ei ole?

See teema on nii vana juba, selle üle on arutatud aastaid. Ja ei ole jõutud kuhugi. Kogu aeg ilmuvad mingid grupid, mis püüavad piirata internetti. Küll ta peab olema niipidi kinni ja naapidi kinni. Tehke siis juba ära? Tehke ära ja näidake kas kaovad ära prostitutsioon, vägistamine, kuritegevus jne…. päris maailmas.

Kunagi soovis Tšingis-khaan, et tema riigis võiks ilus, noor tütarlapse hoides käes kuldset kaussi kogu riigi läbikõndida, ilma et keegi teda ohustaks. Ja kas sai? Kas see on nüüd võimalik? On või?

Neljas osa – meie tänapäeva peavoolu meedia. Ühel hetkel tõusis GGga seotud kisa ka massimeedia kõrvu. Ja lootus seekord, et meedia võiks asja tõsisemalt uurida, jooksid liiva. Nii The Guardian kui muud ajalehed võtsid aluseks ühe vaatekoha – oma kolleegide, arvutimängude ajakirjanikud, ning muidugi ka üleval olevate daamide seisukohad. Huffpost oli ainuke, kes julges kasutada GGd pooldavate inimeste arvamusi. Kuid üldmulje jäi masendavaks, GG on ahistajad, vägistajad ja üldse tuleks GG viia kuhugi saarele vangi (selline koht vist on juba, ja ta jääb vist ka varsti tühjaks, onju?).

Üldiselt on minu arvamus massimeediast natuke selline teistsugune, seoses mängudega ja sellega seoses olevate nähtuste kirjeldamisega. Tegemist on debiilsusesse viiva pealiskaudsusega ja mida vähem peavoolu meedia puudutab interneti ja eriti videomänge, seda parem. Vastupidises olukorras võime rääkida massimeediast kui deebiilmeediast. Kõige parem näide on 4chan, millest sai tänu massimeediale maailma suurim häkker (fappening ja kes aru ei saanud, mis on 4chan, googel on seal ->). Jah, ma tean mis meediakompanii see oli, aga ma ütlen ikkagi massimeedia ja panen kõik ühte patta. Nagu on seda teinud GGa debiilmeedia, sry massimeedia.

Ma pean vist nüüd kokkuvõtma selle asja. Asi läheb pikemaks kui ta üldse väärt on.

GamerGate on tarbijate vastuhakk – peast segi läinud videomängude ajakirjandusele, kes on koostöös ühiskonnas leiduvate petturitega, kes omakorda kasutavad ära tänapäeva naisliikumisi. Videomängude ajakirjandus on muutunud pseudoprobleemide kajastajaks ja tal ei ole enam mingit pistmist reaalse olukorraga, ei mängijate hulgas, ega ka mängutööstuses. See ajakirjandus on muutunud äraostetavaks kampaania masinaks.

GamerGate võitleb edasi. Kuuldused tema surmast kestavad juba kolm kuud. Lahingud on ees suured, kõlakad käivad, et üks Murica senaator hakkab seda asja vedama. Kuulus tädi ja kes on üks SOPA sünnitajatest.

Vahepael olen ma jälle mõelnud seda “Nõiahaamri” asja. Nõiajaht Euroopas – millest tema selline levik? Järsku oli süüdi siin inimkonna üks suurimaid leiutusi? Trükikunst? Kui sellist raamatut nagu “Nõiahaamer” ei oleks saanud levitada nii kiiresti ja palju, oleks järsku Euroopa nõiajaht olemata olnud? Igatahes…

Ning kas ei ole internet see sama tööriist, mis aktiveerib uue “nõiajahi”? Valge mees, süütu, mängib arvutimänge ja elab ema moosikeldris? Ning ta on süüdi kõiges, nii naiste ahistamises, maailma kuritegevuses jne… Ning keegi (nagu ka nõiajahi ajal) saab tähelepanu ja raha, hävitades normaalseid inimesi, kelle jaoks videomäng on vaid mäng. Mulle tundub, et Anita Sarkeesian kirjutab uut “Nõiahaamrit” ja tema jüngrid arvutimängude meediast hakkavad seda levitama hoole ja armastusega. Ja varsti on lõkked linnades tagasi, ja need ei ole katku peletamiseks, vaid hoopis minusuguste jaoks.

Mis saab edasi? Ma usun, et videomängude meedia on hukule määratud. Teda ei ole vaja. Ühel hetkel saavad ka mängufirmad aru, et soo aktivistid ja nende ideed on vaid eelmise sajandi Sovjetide poliitika toomine tänapäeva, ei muud. Ja firmad/inimesed püüavad teha edasi huvitavaid ja edukaid mänge (idealist, ohh milline idealist ma olen). Ja mängutööstus saab ka aru, et pole mõtet investeerida arvutimängudemeedia ajakirjanike lennukipiletitesse ja hotellide arvetesse. Keegi ei võta neid ajakirjanike enam tõsiselt ja neisse suhtutakse nagu nurgatagustesse aborditegijaisse.

Kes võidab? Võidavad youtuberid ja blogijad. Võidame meie mängurid. Kui me seda ise tahame muidugi. Ja juba esimene firma tegi püüde ära osta youtubereid tasuta mängukoopiaga, et selle vastu saada positiivse mängu tutvustuse:). Nagu külas ikka, oli keegi kes selle avalikuks tegi. Pole ringkaitset, pole? Nii et järsku; kuid ebaausad inimesed jäävad alati olema meie ühiskonnas, tahame seda või mitte.

Ja Rizana Nafeek? Kas oleks keegi ülalmainitust olnud suutnud seda tüdrukut päästa, käe eest, mis raius tal pea maha? Kas nemad või meie oleks suutnud teda päästa? Ja miks me hoiame seda sama timuka kätt, kui sõbra kätt, nüüd kui asjast on möödas aasta? Kas tõesti see tüdruk oli väärt mainimist vaid Delfiportaalis “Publik” ja alajaotuses “kurioosum”? Mida kuradit me teeme!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: