Posted by: libarebane | 08/09/2014

“Marjele”

Autor – Hermann Hesse

Jutustus “Iiris”

Tõlkinud Piret Pääsuke

Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üht lille ema lillede seas hüüti võhumõõgaks – see oli talle eriti armas. Ta hoidis oma põske lille pikkade heleroheliste lehtede vastas, puudutas sõrmedega lehtede teravaid otsi, hingas sügavalt suure imelise õie lõhna ja vaatas kaua õie sisse. Seal seisid kahvatusinisel õiepõhjal pikkades ridades kollased karvakesed, nende vahel jooksis hele tee alla karikasügavusse, kaugusse, sinisesse õiesaladusse. Anselm armastas seda lille väga, õie sisse vaadates nägi ta kollaseid peeneid karvakesi, mis kord olid nagu kuldne hekk ümber kuningaaia, teinekord jälle nagu kahes reas unistustepuud, mida ei liiguta ükski tuul, ja nende vahelt kulges hele, õhkõrnadest soontest läbipõimitud saladuslik tee sisemusse. Võimsana avanes võlv nende kohal, tee kuldsete puude vahel kadus allapoole, põhjatusse, kujuteldamatusse sügavikku, mille kohal kaardus kuninglikult violetne võlv, heites õrna varju üle vaikselt ootava ime. Anselm teadis, et see on lille suu, et kollaste imeilusate kasvude taga sinises sügavikus elavad tema süda ja mõtted, ja et seda õnnist, heledat, läbipaistva võrgustikuga teed mööda käivad sisse-välja tema hing ja unistused.

Suure õie kõrval seisid väiksemad, mis polnud veel puhkenud. Nad seisid tugevate, mahlakate varte otsas, väikestes pruunikasrohelisest nahast karikates, millest noor õis pikkamööda jõuliselt välja tungis. Veel oli ta tugevasti mähitud helerohelisse ja õrnlillasse, aga tipust vaatas juba välja kergelt keerdus noor sügavvioletne peenike leheotsake. Kuid juba nendel noortel õielehtedel oli näha võrgustik ja keeruline muster.

Hommikul, kui Anselm astus taas välja majast, unenägudest ja võõrastest maailmadest, oli aed tema ees muutumatu ja ikka uus, ootas teda, ja kus eile oli rohelisest kestast ainult tihedalt krussis õienupp välja vaadanud, seal rippus nüüd sinine, õhkõrn noor õieleht nagu keeleke või huul, otsides kobamisi oma vormi ja kumerust, millest ta oli kaua und näinud. Ja sel ajal, kui ta veel oma kestaga vaikset võitlust pidas, võis juba aimata, et peened kollased karvakesed, hele, võrgustikust läbipõimunud rada ja kauge, lõhnav hingesügavik on ootel. Võib-olla juba keskpäevaks, võib-olla õhtuks läks õis lahti, tõmbas sinise siidtelgi üle kuldse unistustemetsa, ning vaikselt õhates tulid imelisest sügavikust tema esimesed unelmad, mõtted ja laulud.

Saabus päev, mil rohi oli täis siniseid kellukaid. Saabus päev, mil aias oli äkitselt uus heli ja lõhn, päiksepaistel punetavate lehtede vahel rippus pehme ja punakuldsena esimene teeroos. Saabus päev, mil polnud enam võhumõõkasid. Nad olid kadunud, ükski kullaservaline tee ei viinud enam õrnalt lõhnava saladuse sisse, võõra ja külmana seisid teravad lehed. Aga põõsastel olid valminud punased marjad ja astrite kohal lendasid mängeldes uued, ennenägematud, punakaspruunid, pärlmutriste selgadega liblikad ja sumisevad, läbipaistavate tiibadega surud.

Anselm rääkis liblikate ja kivikestega, tema sõbrad olid põrnikad ja sisalikud, linnud jutustasid talle oma linnulugusid, sõnajalad näitasid vargsi hiiglaslikest lehtedest katuse alla kogutud pruune seemneid. Rohelised ja kristalsed klaasikillud püüdsid talle päikesekiiri ning muutusid ise lossideks, aedadeks ja kiiskavateks varakambrtieks. Kui võhumõõgad olid läinud, siis õitsesid kressid, kui teeroosid olid närbunud, said põldmarjad küpseks – kõik muutus, oli alati olemas ja alati olematu, kadus ja tuli omal ajal jälle. Ning needki ängistavad, kummalised päevad, mil tuul külmalt kuusepuus kohises ning kogu aias kahisesid jõuetult-kuhtunult koltunud lehed, tõid ikkagi veel endaga ühe laulu, ühe elamuse, ühe loo, kuniks kõik jälle kustus, akna taha langes lumi ja aknaklaasile kasvasid jäälillemetsad, õhtuti lendlesid hõbedaste kellukestega inglid ning esik ja pööning lõhnasid kuivatatud puuvilja järele. Iial ei hääbunud sõprus ja usaldus selles heas maailmas, ja kui siis kord jälle ootamatult tumeda luuderohu vahelt lumikellukesed särama lõid ning uues sinises taevakõrguses esimesed linnud lendasid, oli tunne, nagu oleks see kõik alati olemas olnud. Kuni ühel päeval, nii ootamatult ja siiski nii nagu olema pidi ja alati ühtemoodi igatsetud sai, vaatas võhumõõganupust välja esimene sinakas õietipp.

Kõik oli ilus, kõik valmistas Anselmile rõõmu, oli lähedane ja armas, aga suurim ime ja õndsuse silmapilk poisile oli igal aastal esimene võhumõõk. Selle õiekarikas oli ta kunagi, varaseimas lapseunelmais esmakordselt lugenud imede raamatut, tema lõhn ja heljuv, mitmekordne sina olid olnud talle kutseks ja võtmeks maailma. Nii oli iiris talle saatjaks kõikide süütute aastate jooksul, saades igal suvel uueks, saladuslikumaks ja hingeliigutavamaks. Ka teistel lilledel olid suud, ka teised lilled õhkasid lõhna ja mõtteid, meelitasid mesilasi ja mardikaid oma pisikestesse magusatesse kambritesse. Kuid sinine võhumõõk oli saanud poisile kallimaks ja tähtsamaks kui ükski teine lill, ta muutus Anselmi jaoks kõige meenutamisväärse ja imelise kehastuseks. Kui ta vaatas lillekarikasse ja kõndis mõttes mööda seda heledat, unelevat rada kollaste kasvude vahel vastu hämarale lillesüdamikule, siis nägi ta hing väravat, mille taga saab iga nähtus mõistatuseks ja silmaganähtav aimduseks. Vahel nägi ta öösel uneski seda lillekarikat, nägi seda meeletult suurena enda ees avali nagu taevase palee väravat, millest ta hobusel läbi ratsutas, luige tiivul läbi lendas, ning koos temaga lendas ja kihutas ja libises tasa, võlukütkeist tõmmatuna kaasa kogu maailm – alla, õndsasse sügavikku, kus iga ootus pidi täituma ja iga aimdus tõeks saama.

Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing – kui ta selleks valmis on – minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö on üks ja seesama. Iga inimene jõuab elus varem või hiljem avatud värava juurde, igaühele tuleb kunagi mõte, et kõik silmaganähtav on illusioon ja et illusiooni taga on hing ja igavene elu. Kuid kahjuks lähevad vähesed läbi värava, andes aimatava sisima tõe eest ära ilusa näivuse.

Nii oli poisikesele Anselmile tema õiekarikas nagu lahtiläinud, tasane küsimus, mille poole tema hing õndsa vastuse tulvava aimdusega püüdles. Siis aga eksitas teda asjade armas mitmekesisus jälle vestlustesse ja mängudesse rohu ja kividega, juurikate, põõsaste, loomakeste ja kõigi tema maailma rõõmudega. Sageli süüvis ta enesevaatlusse, istudes andunult oma elu tähelepanuväärsuste seltsis, tunnetades neelamisel, laulmisel, hingamisel imelikke liigahtusi, tundeid ja kujutlusi suus ning kurgus, aimas ka seal teed ja väravat, kustkaudu hing võib minna hinge juurde. Imestusega jälgis ta tähendusrikkaid värvilisi kujundeid, mis ilmusid purpursest pimedusest tema suletud silme ette: sinised ja sügavpunased laigud ja poolringid, läbi põimitud heledate joontega. Mõnikord tunnetas Anselm rõõmsa ehmatusega peeneid, sajakordseid seoseid silma ja kõrva, lõhna ja puudutuse vahel, tundis üheks ilusaks põgusaks silmapilguks, kuidas toonid, heli, kirjatähed on omavahel seotud ja sarnased punase ja sinisega, kõva ja pehmega, või imestas ta mõnda rohuliblet või kooritud rohelist puuoksakest nuusutades, kui kummaliselt lähedased on lõhn ja maitse, kuidas nad sageli teineteiseks üle lähevad ja ühte sulavad.

Kõik lapsed tunnevad nii, olgugi et mitte ühesuguse tugevuse ja õrnusega, ning paljudel kaob see ja muutub olematuks veel enne, kui nad esimesed tähed selgeks saavad. Teistele jääb lapsepõlve saladus kauaks alles ning riismed või järelkajad sellest võtavad nad kaasa kuni hallide juuste ja hiliste väsinud päevadeni. Kõik lapsed, niikaua kui nad veel saladuse kütkes on, tegelevad oma hinges alatasa ainsa olulisega – iseenda oma isikut ümbritseva maailma mõistatusliku seose tunnetamisega. Otsijad ja targad pöörduvad küpsetes aastates selle tegevuse juurde tagasi, enamik inimesi aga unustab ja hülgab selle tõeliselt tähtsa, sisemise maailma juba varakult igaveseks, ekseldes eluaeg murede, soovide ja eesmärkide eksiteil, millest ükski ei kuulu nende sisimasse, millest ükski ei vii neid oma hinge ja koduni.

Anselmi lapsesuved ja -sügised tulid õrnalt ja läksid märkamatult, ikka ja jälle närbusid lumikellukesed, kannikesed, kollased levkoid, liiliad, luuderohi ja roosid, sama ilusalt ja rikkalikult nagu alati. Ta elas nendega kaasa, temaga vestlesid lilled ja linnud, teda kuulasid puu ja purskkaev, ning harjunud kombel viis ta oma esimesed kirjutatud tähed ja esimesed mured kaasa aeda, ema juurde, kirjude kivide juurde peenra ääres.

Kuid ükskord saabus kevad, mis ei helisenud ega lõhnanud enam nii nagu eelmised. Musträstas laulis, kuid see polnud enam vana laul, sinine iiris lõi õitsele, kuid tema karika kullaservalist teed mööda ei käinud enam unelmad ja muinasjutud. Maasikad naersid oma rohelise varju peidust, liblikad laperdasid sädeledes üle kõrge rohu, kuid miski polnud enam nii kui enne – poissi huvitasid teised asjad ning emaga oli tal palju pahandusi. Ta ei teadnud isegi, mis see oli, mis talle haiget tegi ja kogu aeg häiris. Ta nägi ainult, et maailm on muutunud, ning tema senised rõõmud kadusid kuhugi ja jätsid ta üksi.

Nii möödus aasta ja veel üks, ja Anselm polnud enam laps. Kirjud kivid peenra ääres olid igavad, lilled tummad, putukad aga oli ta torganud nõeltega klaaskasti. Tema hing oli asunud pikale, karmile teele, endised rõõmud olid jäänud kaotajaks ja ära närtsinud.

Kannatamatult tungis noor inimene ellu, mis paistis talle alles nüüd algavat. Kadunud ja ununenud olid kujutlustemaailm, uued soovid ja teed meelitasid teda ikka kaugemalt. Veel rippus lapsepõlv õrna varjuna tema sinistes silmades ja pehmetes juustes, kuid talle ei meeldinud, kui talle seda meelde tuletati, ta lõikas juuksed lühikeseks ning muutis oma pilgu nii uljaks ja targaks kui oskas. Tujukalt tormas ta läbi ängistavate, ootel aastate, kord hea õpilane ja tore sõber, siis üksildane ja arg, kord süvenes öötundideni raamatutesse, siis käratses metsikult noormeeste esimestel prassingutel. Ta oli kodukohast lahkunud ja nägi seda nüüd vaid lühikeste külaskäikude ajal, mil ta koju ema juurde tuli – muutunult, suureks kasvanult ja peenelt riides. Ta tõi kaasa sõpru, raamatuid, iga kord midagi. Ning kui ta läbi vana aia jalutas, oli aed tema rahutu pilgu ees nii väike ja vaikne. Ei lugenud ta enam kunagi lugusid kivide ja lehtede kirjust soonestikust, ei näinud ta enam jumalat ja igavikku sinise iirise õiesaladuses pesitsemas.

Anselmist sai õpilane, üliõpilane, ta saabus koju algul punase, siis kollase vormimütsiga, udemetega ülahuulel ja esimese habemega. Ta tõi kaasa võõrkeelseid raamatuid, kord isegi ühe koera, ning põues nahktaskus kandis ta küll salajasi luuletusi, küll ärakirju vanaaja tarkustest, siis jälle kenade tüdrukute pilte ja kirju. Ta tuli jälle, olles käinud kaugetel võõrastel maadel ja elanud mere peal suurtes laevades. Ta tuli jälle ja oli noor õpetlane, kandis musta kaabut ja tumedaid kindaid, ning vanad naabrid kergitasid ta ees mütsi ja hüüdsid teda professoriks, kuigi ta seda veel ei olnud. Ta tuli jälle ja kandis musta rüüd, kõhna ja tõsisena astus ta vankri järel, milles lebas tema vana ema lilledega kaunistatud kirstus. Pärast seda tuli ta veel väga harva.

Suurlinnas, kus Anselm nüüd tudengeid õpetas ja kuulsate õpetlaste hulka kuulus, jalutas, istus ja seisis ta nii nagu teisedki inimesed, seljas peen kuub ja peas kaabu, ise tõsine või sõbralik, silmad erksad, vahel veidi väsinud – peen härra ja teadusemees, just see, kelleks ta oli saada tahtnud. Nüüd läks elu nii nagu tema lapsepõlve puhul. Ta tundis äkitselt mitmeid aastaid mööda libisemas, kummaliselt üksi ja rahuldamatult seisis ta keset maailma, mille poole ta nii väga oli püüelnud. Professor olla polnud mingi tõeline õnn, ja see, et linnakodanikud ja üliõpilased teda austusega tervitasid, ei valmistanud täit heameelt. Kõik oli otsekui koltunud ja tolmunud, ning õnn oli nihkunud jälle kaugesse tulevikku, tee sinna oli aga vaevaline, tolmune ja tavaline.

Tol ajal käis Anselm sageli ühe sõbra pool, kelle õde teda veetles. Üldiselt ei jooksnud ta enam kergejalgselt kenale näolapile järele – ka see oli muutunud, ta tundis, et õnn peab tema juurde saabuma erilisel moel, ta ei saa peituda iga akna taga. Sõbra õde meeldis talle väga, ning Anselm uskus sageli, et armastab neiut tõeliselt. Kuid see tütarlaps oli eriline, iga liigutus ja iga sõna oli tal isikupärane, teistmoodi, alati ei olnud kerge temaga koos minna ja ühist sammu leida. Kui Anselm vahel õhtuti oma üksildases korteris edasi-tagasi käis ja mõtlikult omaenese samme tühjas toas kajamas kuulatas, pahandas ta endaga selle sõbratari pärast. Neiu oli vanem kui ta oma naist ette kujutas. Ta oli väga omapärane, raske oleks olnud elada tema kõrval ja sama ajal järgida oma õpetatud auahnust, sest viimasest ei tahtnud neiu midagi kuulda. Ta polnud ka mitte eriti tugev ja terve, nimelt ei talunud ta seltskondi ja pidusid. Kõige meelsamini elas ta keset lilli, muusikat ja raamatuid, üksildases rahus, ootas, et keegi tuleks tema juurde, ning lasi maailma asjadel oma teed minna. Mõnikord oli ta nii õrn ja tundlik, et kõik võõras valmistas talle valu ja ajas nutma. Teinekord jälle kiirgas temast vaikselt ja puhtalt üksildast õnne, ning kes seda nägi, see tundis, kui raske on sellele ilusale, omapärasele naisele midagi anda või tema jaoks midagi tähendada. Kord uskus Anselm, et neiu armastab teda, siis tundus talle, et neiu ei armasta kedagi, on ainult kõigi vastu hea ja sõbralik, kuid ei igatse maailmalt muud kui seda, et teda rahule jäetaks. Tema aga tahtis elult midagi muud, ning kui ta peaks naise võtma, siis peab majas olema elu ja helisid ja külalislahkust.

“Iiris,” ütles ta neiule, “kallis Iiris, kui maailm oleks ometi teisiti korraldatud! Kui poleks midagi muud kui sinu ilus, õrn maailm, täis lilli, mõtisklusi ja muusikat, siis ei tahaks ma midagi muud kui terve elu sinu juures olla, kuulata sinu lugusid ja kaasa elada sinu mõtetele. Juba sinu nimi on nii kosutav, Iiris on imeilus nimi, ma kohe ei teagi, mida ta mulle meenutab.”

“Sa tead ju,” vastas neiu, “et nii kutsutakse siniseid ja kollaseid võhumõõku.”

“Jah,” hüüatas Anselm rusutult,  “ma tean seda küll, ja juba seegi on väga ilus. Aga alati, kui ma sinu nime ütlen, tahab see mulle veel midagi meelde tuletada, ma ei tea, mida, otsekui oleks see minus kuskil päris sügavale, kaugete, väga oluliste mälestustega seotud, ja ometi ei tea ega leia ma, mis see võiks olla.”

Iiris naeratas noormehele, kes nõutult käega laupa hõõrus.

“Minuga juhtub seda iga kord, kui ma mõnd lille nuusutan,” rääkis Anselmile oma linnusädinasarnase häälega. “Siis mõtleb minu süda alati, ei selle lõhnaga on seotud mälestus millestki eriti ilusat ja väärtuslikust, mis mul kunagi ammu on olnud ja pärast kaotsi läinud. Muusikaga on see samuti ja vahel ka luuletustega: midagi lööb hetkeks särama, üheksainsaks silmapilguks, nii nagu näeks äkitselt pilgu ees avanevas orus kadunud kodukohta, ning on siis jälle kadunud ja ununenud. Kallis Anselm, usun, et oleme siin maa peal just selleks, et meenutada ja otsida ja kuulatada kadunud kaugeid helisid, ning et nende taga asub meie tõeline kodu.”

“Kui ilusasti sa sellest räägid,” ütles Anselm ja tundis rinnus peaaegu valusat liigahtust, nagu osutaks sinna peidetud kompass kõrvalekaldumatult kauget sihti. Kuid see siht oli hoopis teine kui tema oma elule anda tahtis, see tegi haiget, ja oli see üldse seda väärt, et oma elu kenast muinasjutust unistades ära raisata?

Ent ometi tuli päev, mil üksildaselt reisilt kojupöörduv härra Anselm leidis oma õpetlasekorteri nii külma ja ängistava olevat, et ta kiirustas sõprade juurde, olles otsustanud kauni Iirise kätt paluda.

“Iiris,” ütles ta neiule, “ma ei suuda enam nii edasi elada. Sa oled alati mu hea sõber olnud, ma pean sulle kõik ära rääkima. Mul peab olema naine, muidu on elu mulle tühi ja mõttetu. Ja keda teist peaksin ma endale naiseks soovima kui mitte sind, mu armas lilleke! Kas sina tahad, Iiris? Sul peab olema niipalju lilli kui ilmas üldse leidub, sul peab olema kõige ilusam aed! Tahad sa minu juurde tulla?”

Iiris vaatas talle kaua rahulikult otsa, ei naeratanud ega punastanud, vaid vastas kindlal häälel:

“Anselm, sinu palve ei ole mulle üllatuseks. Sa oled mulle väga armas, kuid ma pole iial mõelnud sellele, et võiksin saada sinu naiseks. Kuid tea, mu sõber, et mul on suured nõuded sellele, kelle naiseks ma tahan saada. Mul on suuremad nõuded kui enamikel naistest. Sa pakkusid mulle lilli ja mõtlesid sellega head. Kuid ma võin elada ka ilma lilledeta, ilma muusikatagi, ma võiksin loobuda nendes ja paljust muustki, kui vaja. Ühest aga ei saa ega taha ma iial loobuda: ma ei suuda elada ühtki päeva, ilma et muusika minu südames poleks mulle kõige tähtsam. Kui peaksin kunagi ühe mehega koos elama hakkama, siis peab ta olema selline, kelle südamemuusika minu omaga hästi ja kaunilt kokku kõlab, ja see, et tema enda muusika oleks puhas ja kõlaks minu omaga kaasa, peab olema tema ainukene püüdlus. Suudad sa seda, sõber! Arvatavasti ei saaks sa nii enam kuulsamaks ega austusväärsemaks, sinu majas muutuks vaikseks, ning kortsud, mida ma sinu laubal juba mitu aastat tunnen, peaksid kõik jälle kaduma. Ah, Anselm, sellest ei tuleks midagi välja. Vaata, sina oled selline, kes muretseb endale õppides ikka uusi kortse juurde ja leiab ikka uusi muresid, kuid seda, mida mina mõtlen ja milline ma olen, armastad sa küll ja pead kenaks, aga see on sinu nagu enamiku jaokski ainult õrn mänguasi. Oh, kuula mind hästi: kõik, mis praegu on sinu jaoks mäng, on mulle elu ise ja peaks olema seda ka sulle, ning kõik, mille pärast sina pingutad ja muretsed, on minu jaoks mänguasi, millel pole minu jaoks mingit väärtust, et selle nimel elada… Ma ei muutu enam teistsuguseks, Anselm, sest ma elan oma seadmuse järgi. Kas sina suudaksid muutuda? Ja sa peaksid hoopis teistsuguseks muutuma, et ma võiksin sinu naiseks saada.”

Neiu tahtekindlusest vapustatud Anselm vaikis, sest ta oli pidanud teda nõrgaks ja tujukaks. Ta vaikis ja muljus erutusest hoolimatult käes lille, mille oli võtnud laualt.

Siis võttis Iiris tal õrnalt lille peost – see tabas mehe südant nagu ränk etteheide – ja naeratas äkitselt rõõmsalt ja armsalt, otsekui oleks ta ootamatult leidnud ummikust väljapääsu.

“Mulle tuli üks mõte,” sõnas ta tasa ja punastas. “Sulle paistab see kindlasti kummaline, sa arvad, et see on ainult tuju. Aga see pole mingi tuju. Tahad kuulda? Ja nõustud sa sellega, et see otsustab sinu ja minu suhted?”

Mõistmatult vaatas Anselm oma sõbratarile otsa, mure kahvatul näol. Neiu naeratus julgustas teda, nii et ta end kokku võttis ning jah ütles.

“Ma tahan anda sulle ühe ülesande,” sõnas Iiris taas tõsiseks muutudes.

“Tee seda, sul on see õigus,” nõustus sõber.

“Mul on tõsi taga,” jätkas neiu. “See on mu viimane sõna. Võtad sa seda kuulda, nii nagu see mu hingest tuleb, ilma et sa noriksid või tingiksid, kui sa seda ka kohe ei mõista?”

Anselm tõotas seda. Siis tõusis neiu püsti, andis talle käe ja ütles:

“Sageli oled sa öelnud, et minu nime hääldamine meenutab sulle iga kord midagi ununenut, mis on sulle kunagi olnud oluline ja püha. Anselm, see on tähiseks sellele, mis sind kõik need aastad on minu juurde toonud. Ma usun, et sa oled ka oma hinges kaotanud ning unustanud midagi olulist ja püha, mis peab olemas olema, enne kui sa leiad õnne ja selle, mis on sinule määratud. Ela hästi, Anselm! Ma annan sulle käe ja palun: mine ja püüa leida oma mälestustes uuesti see, mida meenutab sulle minu nimi. Sel päeval, kui sa oled selle leidnud, tahan ma sinu naisena minna sinuga sinna, kuhu sa tahad, ja mul pole muid soove kui sinu omad.”

Hämmeldunud ja segaduses Anselm tahtis talle vastu vaielda ja nimetada seda nõudmist tujukuseks, kuid neiu selge pilk manitses teda oma tõotust pidama, ning Anselm ei öelnud ühtki sõna. Langetatud silmil võttis ta neiu käe, tõstis selle huultele ja lahkus siis.

Nii mõningaidki ülesandeid oli ta elu jooksul endale püstitanud ja lahendanud, kuid ükski polnud olnud nii eriline, tähtis ja sealjuures nii hirmutav kui see. Päev päeva järel käis ta rahutult ringi, väsitades end mõtetega, ning ikka ja jälle tuli tund, mil ta meeleheitel ja vihaselt toda ülesannet hulluks naiselikuks tujuks sõimas ja mõttes minema viskas. Siis aga tundis ta, kuidas sisimas vaidleb talle keegi vastu – nõrk, salajane rahu, päris õrn, peaaegu kuuldamatu manitsus. Too nõrk hääl, mis tuli tema enda südamest, andis Iirisele õiguse ning nõudis sedasama mis neiugi.

See ülesanne oli aga õpetatud mehele liialt raske. Ta pidi meenutama midagi, mille ta oli ammugi unustanud, ta pidi leidma kadunud aastate kangast üheainsa, kuldse lõime, ta pidi midagi kätte saama ja viima oma armastatule, midagi, mis polnud muud kui hääbunud linnulaul, rõõmu- või kurbuseviiv muusikat kuulates, õhem, põgusam ja kehatum kui mõte, olematum kui unenägu, ebamäärasem kui hommikune udu.

Mõnikord, kui ta alistunult ja pahas tujus kõigest loobus, tuli ootamatult nagu kaugest aiast midagi õrna tuulehoo sarnast, ta sosistas omaette Iirise nime, kümneid kordi, lugematuid kordi, tasa ja mänglevalt, nii nagu proovitakse mõnd tooni pingul pillikeelel. “Iiris,” sosistas ta, “Iiris,” ja tundis endas õrn-valusat liigahtust, nii nagu vanas, mahajäetud majas ilma nähtava põhjuseta vajub lahti uks või kägiseb aknaluuk. Ta uuris üksikasjalikult oma mälestusi, mida oli uskunud endas täpselt korrastatuna kandvat, ning tegi kummalisi, jahmatavaid avastusi. Tema mälestuste varakamber oli tunduvalt väiksem kui ta oleks iial osanud arvata. Terved aastad puudusid, lebasid tühjadena nagu puhtad lehed. Suurt pingutust nõudis see, et oma ema nägu jälle selgelt ette kujutada. Täiesti oli ununenud, kuidas hüüti tütarlast, kelle järel ta noorukina vist terve aasta põletava ihaga oli jooksnud. Talle meenus koer, kelle ta kord tudengipõlves mingi tuju ajel oli ostnud ning kes oli tükk aega tema juures elanud. Möödus päevi, enne kui ta suutis meelde tuletada koera nime.

Piinatud mees vaatas kasvava kurbuse ja hirmuga, kui laialivalguv ja tühi oli seljataha jäänud elu, otsekui ei kuuluks see enam temale, see oli võõras ja seosetu nagu miski, mis on kunagi pähe õpitud ja millest nüüd meenuvad suure vaevaga ainult tühised katkendid. Ta hakkas kirjutama, tahtis aasta-aasta järel kirja panna oma elu tähtsaimad sündmused, et saaks neid jälle kord kindlalt peos hoida. Aga mis olid tema elu tähtsaimad sündmused? Kas see, et ta oli professoriks saanud? See, et ta oli olnud õpetaja, õpilane, üliõpilane? Või see, et talle kunagi ammumöödunud aegadel oli meeldinud üks või teine tütarlaps? Jahmunult tõstis ta pilgu: kas see oli elu? Kas see oli kõik? Ta lõi endale käega vastu laupa ja naeris mõrult.

Vahepeal aga möödus aeg, iialgi polnud ta läinud nii kiirelt ja halastamatult! Oli möödunud aasta, kuid talle tundus, et ta seisab ikka veel samal kohal kui sel hetkel, mil ta Iirisest lahkus. Siiski oli ta selle aja jooksul palju muutunud, mida kõik teised peale tema enda nägid ja teadsid. Ta oli muutunud nii vanemaks kui ka nooremaks. Oma tuttavatest oli ta peaaegu võõrdunud, inimesed leidsid, et ta on hajameelne, tujukas ja kummaline, teda peeti veidrikuks, kellele tunti kaasa, kuigi arvati, et ta on liialt kaua poissmeheelu elanud. Tuli ette, et ta unustas oma töökohustused ja tema õpilased pidid teda asjatult ootama. Juhtus, et ta liikus mõtteisse vajunult läbi tänavate, käies nii majade ligi, et ta räbaldunud kuuesaba pühkis simssidelt tolmu. Mõned kahtlustasid, et ta on jooma hakanud. Teinekord aga katkestas ta loengu ja naeratas midagi meenutada püüdes nii lapsikult ja südantliigutavalt, nagu keegi polnud enne näinud, jätkas siis sellise sooja ja liigutava tooniga, mis paljudele südamesse läks.

Ammugi olid tema lootusetud rännakud kaugete aastate lõhnade ja kustunud jälgede kannul saanud uue mõtte, mida ta ise küll ei taibanud. Ikka sagedamini oli juhtunud, et nende taga, mida ta ise oli nimetanud mälestusteks, oli veel teisi mälestusi, nii nagu vanadel seinamaalingutel on ühtede piltide all peidus veelgi vanemad, kunagi ülemaalitud pildid. Tahtis ta midagi meelde tuletada, näiteks linna nime, kus ta kunagi reisil olles oli palju päevi peatunud, või mõne sõbra sünnipäeva, või veel midagi, ja kui ta seda väikest minevikulapikest nagu varemeid läbi uuris, meenus talle äkitselt hoopis midagi muud. See langes ta peale nagu õhkõrn vine, nagu aprillihommiku tuulehoog või septembrikuu udune päev, ta nuusutas selle lõhna, proovis maitset, tundis ähmaseid õrnu tundeid – nahal, silmades, südames. Pikkamisi taipas ta: kunagi oli olnud üks päev, ning selle päeva olemus oli sulgunud temasse ja jäänud sinna tumeda mälestusena rippuma. Seda kevad- või talvepäeva, mille lõhna ta selgelt tundis, ei suutnud ta tegelikus minevikus üles leida, sellega ei seostunud mingeid nimesid ega arve. Võib-olla oli see ülikooliajal, võib-olla hoopiski hällis, kui lõhn oli olemas ja ta tundis, et temas elustub miski, millest ta veel midagi ei tea ning millele ta ei suuda nime anda. Mõnikord näis talle, et need mälestused võivad ulatuda elust kaugemale, eelmise elu minevikku, kuid selle peale ta vaid naeratas.

Anselm leidis paljugi oma rännakutel läbi mälukuristike. Ta leidis mõndagi, mis teda haaras ja härdaks tegi, ja sellist, mis kurvastas ja hirmutas, aga üht ei olnud – seda, mida tähendas talle nimi Iiris.

Ükskord lootusetuses piineldes läks ta ka oma vanasse kodukohta, vaatas metsatukki ja tänavaid, teid ja maju, seisis oma lapsepõlveaias ja tundis südamesse voolavat tunnetevoogu – minevik haaras ta endasse nagu uni. Kurvalt ja vaikides tuli ta tagasi. Ta teatas, et on haige, ja lasi kõik tagasi saata, kes tahtsid tulla teda vaatama.

Üks inimene tuli siiski. See oli ta sõber, keda ta polnud pärast Iirise käe palumist enam näinud. Ta tuli ja leidis Anselmi hüljatult oma rõõmutus toakeses istumas.

“Tõuse,” ütles ta, “ja tule minuga kaasa. Iiris tahab sind näha.”

Anselm hüppas toolilt üles. “Iiris? Mis temaga on? … Oh, ma tean, ma tean!”

“Jah,” vastas sõber, “tule kaasa! Ta hakkab surema, ta on juba ammu haigevoodis lamanud.”

Nad läksid Iirise juurde, kes oli kerge ja kõhn nagu laps ja naeratas helgelt oma suurte silmadega. Ta ulatas Anselmile oma valge, õrna lapsekäe, mis puhkas mehe peos nagu lilleke, ning ta nägu oleks justkui selginenud.

“Anselm,” küsis ta, “oled sa minu peale pahane? Ma andsin sulle raske ülesande, ja ma näen, et sa oled seda järginud. Otsi edasi ja mine seda teed mööda, kuni sa sihile jõuad! Sa arvasid seda teed minu pärast käivat, kuid tegelikult käid sa seda iseenda pärast. Tead sa seda?”

“Ma aimasin,” vastas Anselm, “ja nüüd ma siis tean. See tee on pikk, Iiris, ning ma oleksin ammugi ümber pööranud, kuid ma ei leia enam tagasiteed. Ma ei tea, mis minust saab.”

Naine vaatas tema kurbadesse silmadesse ning naeratas helgelt ja lohutavalt, Anselm kummardas tema kõhnade käte kohale ja nuttis kaua, nii et käed said märjaks tema pisaratest.

“Mis sinust saab,” lausus Iiris häälel, mis oli nagu mälestuste vari, “mis sinust saab, seda ei tohi sa küsida. Sa oled oma elus palju otsinud. Sa oled otsinud au ja õnne ja tarkust, ja sa otsisid mind, oma väikest Iirist. Need kõik on olnud ainult kenad pildid, nad jätavad su maha, nii nagu minagi pean sind nüüd maha jätma. Minugi elu on samuti läinud. Ikka ja alati ma otsisin, ja ikka olid need pildid, armsad pildid, ning ikka varisesid nad maha ja koltusid. Nüüd pole mul enam ühtki pilti, ma ei otsi enam midagi, ma olen koju pöördunud ja mul jääb teha veel üks väike samm, siis olen ma päriselt kodus. Ka sina jõuad kord sinna, Anselm, ja siis pole su laubal enam ühtki kortsu.”

Naine oli nii kahvatu, et Anselm hüüdis meeleheites: “Oh, Iiris, oota, ära mine veel! Jäta mulle mingi märk, et sa minu juurest igaveseks ei kao!”

Iiris noogutas, võttis voodi kõrvalt vaasi ja ulatas Anselmile äsjapuhkenud sinise võhumõõga.

“Võta minu lill – iiris, ja ära unusta mind! Otsi mind, otsi iirist, siis jõuad sa minu juurde.”

Nuttes hoidis Anselm lille käes ning jättis jumalaga. Kui sõber talle surmateate saatis, tuli ta ning aitas Iirise kirstu lilledega kaunistada ja mulda sängitada.

Seejärel varises kokku kogu ta eelmine elu, talle tundus, et on võimatu endistviisi jätkata. Ta loobus kõigest, jättis oma töö ja kodu ning kadus laia maailma. Teda nähti siin ja seal, ta ilmus taas oma kodukohta ja toetus vanale aiaplangule, aga kui inimesed tema vastu huvi tundsid ja tema eest hoolitseda tahtsid, oli ta äkitselt kadunud.

Iiriseid armastas ta endiselt. Kus ta neid iganes kasvamas nägi, kükitas ta ikka mõne õie kohale, ning kui ta pilguga aegamisi selle karikasse laskus, tundus talle, tundus talle, nagu lehviks sinisest põhjast vastu kõige olnud ja tuleva lõhnad ning aimdused. Kurvana läks ta edasi, leidmata oma otsingute sihti. Talle tundus, nagu seisaks ta pooleldi avatud uksel ja kuuleks kõige armsamat saladust selja taga hingamas, ning kui ta juba arvas, et nüüd kohe-kohe peab kõik selguma ja täide minema, oli uks kinni langenud ja maine tuul puhus jahedalt üle tema üksinduse.

Unenägudes rääkis temaga ema, kelle kuju ja nägu ta nüüd nii selgelt ja lähedalt nägi, nagu ta juba aastaid polnud näinud. Ja Iiris rääkis temaga, ning kui ta ärkas, jäi midagi temas kajama, mille meenutamiseks kulus terve päev. Anselmil polnud kindlat eluaset, võõrana rändas ta läbi maa, ööbis majades, ööbis metsades, sõi leiba või metsamarju, jõi veini või kastetilku põõsastelt – ise ta vahet ei teinud. Paljude silmis oli ta narr, paljude jaoks võlur, paljud kartsid teda, paljud naersid ta üle, paljud armastasid teda. Talle said selgeks asjad, mida ta polnud iial osanud: olla lastega koos ja võtta osa nende imelikest mängudest, rääkida murdunud oksa või kivikesega. Talv ja suvi läksid temast mööda, tema vaatas lillekarikaid, ojasid, merepõhja.

“Pildid,” ütles ta vahetevahel endamisi, “kõik on ainult pildid.”

Aga sisimas tundis ta miskit, mis ei olnud pilt, sellele ta järgnes, ning see miski temas suutis aeg-ajalt kõnelda, tema hääl oli Iirise ja ema hääl, see oli troost ja lootus.

Teel kohtas ta imesid, kuid ta ei imestanud nende üle. Nii sumpas ta kord läbi lume üle talvise maa, ta habemesse oli kasvanud jää. Ning lumes seisis üks võhumõõk, pikk ja sale, kasvatades ühtainukest ilusat õit. Anselm kummardus õie juurde ja naeratas, sest nüüd tundis ta ära selle, mida Iiris talle ikka oli südamele pannud. Ta tundis ära oma lapsepõlveunelma, nägi kollaste sammaste vahelt helesinist rada lille saladuse ja südameni viivat, ja teadis, et seal on see, mida ta otsis, seal on see miski, mis polnud enam pelgalt pilt.

Jälle kohtas ta meenutusi, unenäod juhatasid talle teed, ning ta jõudis kuristiku juurde, kus olid lapsed, kes pakkusid talle piima. Ta mängis nendega, lapsed jutustasid talle muinasjutte ning rääkisid, et metsas söepõletajate juures olevat juhtunud ime. Seal võivat näha avali vaimudeväravat, mis avaneb ainult kord tuhande aasta tagant. Anselm kuulas ja noogutas armsale pildile ning läks edasi. Üks lind laulis ta ees lepavõsas imeliselt, magusalt, otsekui surnud Iirise häälega. Ta järgnes linnule üle oja sügavasse metsa.

Kui laul vaikis ning lindu enam näha polnud, jäi Anselm seisma ja vaatas ringi. Ta seisis keset sügavat orgu metsa keskel, laiade roheliste lehtede all vulises tasakesi oja, muidu oli kõik vaikne ja ootel. Armsa häälega linnuke aga jätkas oma laulu tema rinna sees, kutsudes teda ikka edasi, kuni ta jõudis kaljuseinani, mis oli kaetud samblaga, keskel aga haigutas kitsas lõhe, mis viis mäesisemusse.

Kaljulõhe ees istus vanamees, kes Anselmi nähes püsti tõusis ja hüüdis: “Tagasi, mees, tagasi! See siin on vaimudevärav. Ei ole veel keegi tagasi tulnud, kes sealt on läbi läinud.”

Anselm vaatas läbi kaljuvärava sisse ja nägi seal sinist rada mäesügavusse kadumas, kollased sambad seisid tihedalt kahel pool, ning rada kulges allamäge, otsekui hiigelsuure lillekarika põhja.

Lind tema rinnas laulis heledalt ja Anselm astus väravalvurist mööda kaljulõhesse, läbi kuldsete sammaste sinisesse saladusse. See oli Iiris, kelle südamesse ta tungis, ja see oli võhumõõk ema aias, kelle sinisesse karikasse ta kergel sammul astus. Ning kui ta tasakesi kuldsele hämarikule vastu läks, olid korraga kõik mälestused ja teadmised tema juures, ta  tundis, et ta käsi on väike ja pehme, armuhääled kõlasid lähedalt ja usalduslikult talle kõrva ja helisesid nii kaunilt, kullased sambad särasid nii ilusasti nagu toona, lapsepõlvekevadetel kõik temas oli helisenud ja säranud.

Ka tema unenägu, mida ta poisikesena oli näinud, oli jälle kohal: ta sammus õiekarikasse, ning temaga koos tuli kogu pildimaailm ning vajus saladusse, mis on kõikide piltide sees.

Anselm hakkas tasakesi laulma ja sammus pikkamisi mäest alla – koju.

🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: