Posted by: libarebane | 04/09/2014

“I maailmasõda ja Hermann Hesse. Ohtlik mees ka tänapäeval.

P1090363Minu aju on vastuvõtmas Hermann Hesset ja seda peale suuri vastuhakkamisi ja keeldumisi läbi aastate. Ma ei tea miks, aga on nii, et mõnede kirjanike jaoks sa pead saama algul natukenegi mõtlevaks loomaks ja peale seda saad Hesse sarnaste kirjanike kirjutatud raamatuid kätte võtta. Kui minna musta sarkasmi võib püstitada teooria, et seksuaalseenergia vähenemisega võib aju (kui vaimseenergia kandjat) muutuda domineerivaks juhtorganiks inimese elus. Vähemalt peaks see kehtima meeste puhul. Aga ma võin ka eksida või siis lihtsalt kade olla füüsilises impotentsuses olevate isikute vastu, kuna füüsilise impotentsus lõpetab ära vaimse impotentsuse:). / sarkasm off

Ma peaksin kirjutama järgmised sõnad: „Hesse kirjutatud on aktuaalne ka tänapäeval“. Kuid kas on see nii? Sada aastat on möödas esimesest maailmasõjast ja ka ühest situatsioonist Hesse elus, mis toimus just sada aastat tagasi. Kas juhtunu on „aktuaalne“ meie tänasel päeval või ei ole ta seda enam?
Ning siin ei ole küsimus Hesses ega I maailmasõjas, vaid just meis. Kas meie oleme muutunud (või õppinud?)? Kas meie oleme teised kui nemad tollasel ajal? Küsimus, mis eemaldab paratamatult meilt kõik need tehnilised saavutused, mida oleme enda ümber mähkinud selle saja aasta jooksul, ja mida me peame „arenguks“. Kas on siis meie „areng“ teaduses ja heaolus muutnud meid paremaks? Kas ei ole kõik see, millega me uhkustame eelmiste sajandi inimeste ees, hoopis kate varjamaks tõde, et muutust ole toimunud?

Ja mida annab meile Hesse? Kas tõe, et meie elatud elu on põimunud ühtede ja samade küsimustega, mis vaevasid eelnevaid generatsioone? Ja neid küsimusi ei saa lahendada ei mobiiltelefoni ega arvuti olemas oluga. Eksistentsi kõverad, on ja jäävad meie varjudeks selles elus. Saada aru, et see kuradima sansaara on taagaks ka meile, isegi kui end kõige paremaks pidada ja arvates, et meie loodud maailm ongi nirvaana. Ta ei ole seda.

P1090457Kuid Hesse juurde.

Ma kasutan vaid üht raamatut – “Lõputu unenägu” ja jutustusi “Iiris” ja “Kokkuvõtlik elukäik” Piret Pääsukese tõlkes. Ning see raamat on esimene teos, mida ma Hesselt lugenud olen. Niimoodi raamat, raamatu haaval tahan ma avastada Hesse maailma. Miks? Sest see segadus peas, lugedes kõiki tema kirjutatut, ei lase mind kontsentreeruda üksikutele osadele. Jah, ma loen hetkel “Siddharthat”, kuid ma proovin jätta välja mõtteid seoses selle teosega. Vähemalt ma püüan. Ehk annab aeg ka sellest teosest midagi kirjutada.

Miks me elame, kuhu me pürgime? Kuidas rääkida oma eduloost? Kui sa oled väljavalitud mitmete hulgast… mitte kuhugi.

Hesse:

Nüüd, pärast nii paljusid torme ja ohvreid, olin jõudnud oma sihile: minust oli saanud ikkagi poeet, nii võimatu kui see ka oli paistnud, ja nähtavasti olin ma võitnud selle pika, visa võitluse maailmaga. Kibestumised õpi- ja kujunemisaastate jooksul, mil ma allakäigule sageli nii lähedal seisin, ununesid ja muutusid nüüd naeruväärseiks; sugulased ja sõbrad, kes siiani minu pärast olid meeleheitel olnud, naeratasid nüüd mulle sõbralikult. Ma olin võitnud, ja kui ma nüüd tegin midagi õige rumalat ja tühist, siis peeti seda võluvaks, nii et ma isegi endast suures vaimustuses olin. Alles nüüd taipasin ma, millises kohutavas üksilduses, askeesis ja ohus olin ma aasta aasta järel elanud. Tunnustuse soe õhkkond tegi mulle head, minus hakkas maad võtma enesega rahulolu.

Väliselt kulges mu elu nüüd tükk aega rahulikult ja meeldivalt. Mul oli naine, lapsed, maja ja aed (1904 abiellub H. Maria Bernoulliga, nad asuvad elama Gaienhofeni külla Bodensee ääres (Šveitsis). Gaienhofenis sünnivad neil kolm last: Bruno (1905), Heiner (1908) ja Martin (1911).). Ma kirjutasin oma raamatuid, mind peeti armastusväärseks luuletajaks ja ma elasin maailmaga rahujalal. 1905. aastal aitasin ma kaasa ühe ajakirja asutamisele (1907-1912 ilmub Münchenis vasakliberaalne preisivastase ja föderalistliku orientatsiooniga ajakiri “März”. Hesse ülesandeks oli hoolitsemine ilukirjandusliku kaastöö eest, samuti ajakirja kujundamine. ), mis oli eelkõige suunatud Wilhelm II valitsusviisi vastu, kuid ma ei võtnud seda poliitilist suunitlust eriti tõsiselt. Ma sooritasin kenasti reise Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Itaalias, Indias. Kõik paistis olevat parimas korras.

Ja me jõuame selleni, millest me väikekodanlased vaid lapsi hirmutame…

Hesse:

Siis tuli 1914. aasta suvi ja äkitselt oli kõik nii seest kui väljast hoopis teistsugune. Selgus, et meie senine hea käekäik kõikuval pinnal sai läbi ja nüüd algas niisiis kehvastiminek, suur õppetund. Niinimetatud suur aeg oli alanud, ja ma ei saa väita, nagu oleksin mina seda paremini varustatult või väärikamalt vastu võtnud kui teised. Mis mind teistest eristas, oli see, et mul p0lnud toda head lohutust, mis oli olemas nii paljudel – vaimustust. Seetõttu jõudsin ma jällegi iseenda juurde ja sattusin ümbruskonnaga konflikti. Mulle anti veel kord õpetust, ma pidin uuesti unustama rahulolu endaga ja maailmaga, ja alles selle elamusega astusin ma üle sissepühitsetud eluläve.

Üks väike juhtum esimesel sõja-aastal ei lähe mul meelest. Külastasin suurt laatsaretti, õieti otsisin ma võimalust sobitada ennast vabatahlikult ja mõttekalt sellesse muutunud maailma – see tundus mulle tollal veel võimalik olevat. Selles hospidalis tutvusin ma ühe vanapiigaga, kes varemalt oli oma kapitali protsentidest jõukat elu elanud, nüüd aga töötas põetajana. Liigutava vaimustusega jutustas ta mulle, kui rõõmus ja uhke ta on, et tema silmad veel suurt aega näha saavad. Sain aru, et selle daami jaoks oli sõda vajalik, see muutis tema loiu, puhtalt egoistliku vanatüdrukuelu teguderohkeks ja väärtuslikuks. Aga kui ta mulle oma õnnest pajatas keset koridori täis sidemetesse mässitud ja sandiks lastud soldateid, kahe saali vahel, kus tihedalt üksteise kõrval lamasid amputeeritud ja surijad, siis hakkas mul süda pööritama. Kuigi ma selle tädikese vaimustusest aru sain, ei suutnud ma seda jagada, ei suutnud seda heaks kiita. Kui tosina haavatu kohta oli üks säärane vaimustatud põetaja, siis oli nende daamide õnn küll veidi kalliks läinud.

Ei,  mina ei suutnud jagada rõõmu suure aja üle. Läks hoopis nii, et ma sõja pärast algusest saati armetult kannatasin; aastaid kaitsesin ma end meeleheitlikult tolle selgest taevast kaelalangenud õnnetuse vastu, sel ajal kui kogu maailm minu ümber tegi näo, nagu oleks ta just sellestsamast õnnetusest vaimustuses. Ja kui ma lugesin ajalehest kirjanike artikleid, milles nad sõja hüvesid kuulutasid, ja professorite üleskutseid, ja kõiki kuulsate poeetide töötubadest pärinevaid sõjavärsse, siis tundsin ma end veelgi kehvemini.

1915. aastal libises mul ühel päeval avalikus kohas see mõte üle huulte, ma avaldasin kahetsust, et ka niinimetatud vaimuinimesed ei oska teha muud kui jutlustada vihkamist, levitada valesid ja ülistada suurt õnnetust. Selle vägagi tagasihoidlikult avaldatud hädalduse tagajärjeks oli see, et minu isamaa ajakirjandus kuulutas mind reeturiks – uus elamus minu jaoks, sest vaatamata oma paljudele kokkupuudetele ajakirjandusega polnud ma veel kogenud olukorda, et avalikkus sulle näkku sülitab. Artikkel tolle süüdistusega trükiti ära kahekümnes minu kodumaa ajalehes, ning kõikidest minu paljudest sõpradest, keda ma uskusin endal ajakirjandusevallas olevat, söandasid ainult kaks minu kaitseks välja astuda (1915. a. septembris viibis Hesse mõned päevad Lõuna-Saksamaal, pärast tagasitulekut kirjutas artikli “Jälle Saksamaal” (Wieder in Deutschland), mis avaldati 10. okt. ajalehes “Neue Zürcher Zeitung”. Artikliks tõdes H., et suur sõjavaimustus hakkab vaibuma, ja avaldas lootust, et õige pea saab rahvaste vahel jälle paremad suhted luua. Natsionalistid leidsid selle avalduse reetliku olevat, 24.okt. ilmus ajalehes “Kölner Tageblatt” anonüümne artikkel, kus H.-t nimetati kodumaatuks hulkuriks, argpüksiks ja nahahoidjaks. Ainult vähesed saksa ajalehed astusid diskrimineeritu kaitseks välja, ainult kaks sõpra – Conrad Haussmann, advokaat ja kodanlik poliitik, ja Theodor Heuss, toonane ajakirja “März” toimetaja – kaitsesid Hesset.). . Vanad sõbrad teatasid mulle, et nad on soojendanud ussi oma rinnal, ja et edaspidi tuksub see rind veel ainult keisrile ja isamaale, mitte enam mingisugusele degenerandile. Kuhjade viisi saabus laimukirju tundmatutelt, raamatukaupmehed kuulutasid mulle, et nii kõlvatu meelsusega autorit nende jaoks enam ei eksisteeri. Ühel nendel paljudest kirjadest nägin ma siis esmakordselt rariteeti – väikest ümmargust pitserit kirjaga “Jumal, karista Inglismaad”.

Võiks arvata, et sain selle arusaamatuse peale hea suutäie naerda. Kuid ma ei suutnud naerda. See iseenesest nii tähtsusetu seik tõi endaga minu elu teise suure muudatuse.

Mis teha? Astuda vastuleeri? Minna kommunistiks või islamistiks, või anna Jumal, demokraadiks? Või hakata uskuma, et sa oled valel teel? Sulgeda silmad ja mitte kunagi neid enam avada?

P1090469Hesse:

Meenutuseks: esimene muudatus oli toimunud silmapilgul, mil ma teadvustasin endale, et minust saab poeet. Endisest eeskujulikust Hessest sai sestpeale halb õpilane, teda karistati, ta visati välja, ta ei teinud midagi õigesti, valmistas endale ja oma vanematele ainult muret. Ja seda kõike sellepärast, et ta maailma, nii nagu see oli või paistis olevat, ja oma südame hääle vahel mingit lepitusvõimalust ei näinud. Seesama kordus nüüd, sõja-aastatel, uuesti. Jälle leidsin ma end konfliktis selle maailmaga, kellega ma siiani olin rahus elanud. Jälle ebaõnnestus mul kõik, mida ma ütlesin või mõtlesin, teiste poolt valesti, vääriti vastu. Jälle nägin ma tegelikkuse ja selle vahel, mis mulle igatsusväärne, mõistlik ja hea tundus, lootusetut kuristikku haigutamas.

Seekord ei õnnestunud mul aga eneseanalüüsist kõrvale hiilida. Mul ei kulunud palju aega taipamiseks, et oma kannatuste põhjust ei tule otsida väljastpoolt, vaid iseendast. Ma sain aru: heita kogu maailmale ette hullumeelsust ja jõhkrust – selleks polnud õigust ühelgi inimesel ega jumalal, kõige vähem minul. Järelikult pidi minus eneses olema säärane korralagedus, et ma ilmaelu kulgemisega konflikti sattusin. Ja ennäe, seal oli tõepoolest suur korralagedus. Ei pakkunud mingit lõbu ise selle segaduse kallale asuda ja korda looma hakata. Mulle sai selgeks üks asi: rahu eest, milles ma olin elanud, polnud üksnes mina liialt kallist hinda maksnud, see oli olnud sama mäda kui näiline rahu maailmas. Ma olin arvanud, et pärast raskeid noorukiea võitlusi olin teeninud ära koha maailmas ja võisin nüüd olla poeet. Vahepeal aga oli edu ja heaolu mulle oma tavapärast mõju avaldanud – ma olin muutunud rahulolevaks ja mugavaks, ja kui täpsemalt vaadata, siis polnud enam olulist vahet poeedi ja bulvarikirjaniku vahel. Mul oli läinud liialt hästi. Nüüd oli siis küllaldaselt hoolitsetud halvastimineku eest, mis on ikka ja alati heaks ja virgutavaks õppetunniks. Ma õppisin, et maailma tülidel tuleb lasta oma rada minna, ja ma võisin nüüd tegelda enda osa väljaselgitamisega selles segaduses ja süüteos. Kuidas kajastub see minu kirjatöödes, jätan ma lugejale uurimiseks. Ja ikka veel hellitan ma salajas lootust, et aja jooksul teeb ka minu rahvas, mitte küll tervikuna, aga paljude ärksamate ja vastutustundeliste isiksuste näol läbi samasuguse katsumuse, äratab tuhandetes südametes hädaldamise ja halva sõja, halbade vaenlaste ja halva revolutsiooni sõimamise asemel küsimuse: kuidas sai minust kaassüüdlane? Kuidas ma või süüst puhtaks saada? Sest süüst võib puhtaks saada igal ajal, kui ainult tunda ära oma häda ja oma süü ning kannatada need lõpuni, selle asemel et neid teiste kaela ajada.

Jah, tänapäeval on lihtne kaasa minna masside tunnetega, mis domineerisid ka 100 aastat tagasi – patriotism, kättemaks, oma territooriumi kaitsmine jne. Me räägime täna neid samu sõnu, mis olid siis kõigil huultel enne I maailmasõja puhkemist. Ja selleks, et suuta natukenegi muuta end (kui on soovi muidugi), peame pöörduma nende poole, kes selle kõik on juba läbi elanud. Isegi kui nad olid „reeturid“, „nõrgad“ jne… Ja see mida Hesse välja toob on hoopis midagi muud kui arvata võib. Ta ei too välja, et nemad (patrioodid, kättemaksu ihalejad, kodumaa kaitsjad) peaksid end muutma, vaid just meie ja mina peame vaatama oma elule uue pilguga. Ei olemas „nemad“, vaid jääb alati ja igavesti „mina“. Ainult „mina“ suudab muuta end ja sellega ka maailma, „nemad“ ei suuda midagi ja pole mõtet pöörduda „nende“ poole õpetussõnadega mida „mina“ kunagi ei järgi.

P1090467Hesse:

Koos sõja lõpuga jõudis lõpule ka minu muutumine ning langes alla kõrge kannatustelatt. Nendel kannatustel polnud enam mingit seost sõja ja maailma käekäiguga. Isegi Saksamaa lüüasaamine, milles meie välismaal olime juba kahe aasta eest kindlad olnud, polnud sel silmapilgul enam sugugi kohutav. Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ja oma saatusesse, arvates vahetevahel, et see puudutab kogu inimkonda. Ma leidsin enesest sõja ja maailma tapahimu, kogu tema kergemeelsuse, labase lõbuhimu, argpüksluse. Ma kaotasin kõigepealt austuse ja seejärel ka põlguse enese vastu, mul polnud teha enam muud kui suunata oma pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teisel pool kaost on ehk taas loodus ja süütus. Iga ärganud ja tõeliselt  teadvusele tulnud inimene käib ju kord või mitmeid kordi tollel kitsal teel läbi kõrbe – oleks asjatu raev püüda sellest teistele jutustada.

Kui sõbrad mu reetsid, tundsin ma mõnikord nukrust, kuid mitte ebamugavust – ma tunnetasin seda otsekui kinnitust oma tee õigsusele. Nondel endistel sõpradel oli ju täiesti õigus, kui nad ütlesid, et varemalt olnud ma nii sümpaatne inimene ja luuletaja, kuid minu praegusest temaatikast olevat lihtsalt võimatu naudingut saada. Võib-olla oli nendel sõpradel õigus, kui nad mulle ette heitsid, et minu kirjutised olevat kaotanud ilu ja harmoonia. Säärased sõnad ajasid mind ainult naerma – mida tähendavad ilu ja harmoonia sellele, kes on surma mõistetud, kes kahe kokkuvariseva müüri vahel püüab ellu jääda! Võib-olla polnud ma vaatamata oma eluaegsele veendumusele üldse mingi luuletaja ja kogu see esteetiline askeldamine oli olnud lihtsalt eksitus? Miks ka mitte; kuid ka sel polnud enam tähtsust. Enamik sellest, mis mulle tollel põrgukäigul läbi iseenda silma hakkas, oli pettus ja väärtusetu pahn, järelikult oli seda ka kinnisidee minu kutsumusest ja andest. Kui ebaoluline see oli! Ja seda, mida ma kunagi täis uhkust ja lapselikku rõõmu olin pidanud oma ülesandeks, polnud samuti enam olemas. Oma ülesannet, õigemini oma teed pääsemisele ei näinud ma enam ammugi lüürika vallas, filosoofias või mingis muus teaduses, vaid ainult veel selles, et ma lasin sellel vähesel tõeliselt elusal ja tugeval minus oma elu elada. See oli elu, see oli jumal. Tagantjärele, kui sellised pingsad ja eluohtlikud ajad on möödas, paistab kõik kummalisel moel hoopis teisiti, kuna tollased mõisted ja nimed on nüüd jäänud tähenduseta, ning see, mis üleeile oli püha, võib täna kõlada peaaegu koomiliselt.

Ja mida ma üldse tahtsin öelda?

Hesse:

Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing – kui ta selleks valmis on – minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö on üks ja seesama. Iga inimene jõuab elus varem või hiljem avatud värava juurde, igaühele tuleb kunagi mõte, et kõik silmaganähtav on illusioon ja et illusiooni taga on hing ja igavene elu. Kuid kahjuks lähevad vähesed läbi värava, andes aimatava sisima tõe eest ära ilusa näivuse.  

– Jutustusest “Iiris”

P1090454

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: