Posted by: libarebane | 27/07/2014

“Hermann Hesse. Kokkuvõtlik elukäik.”

lõpunenhesseEsimestel sõjajärgsetel aastatel üritasin kahel korral anda oma sõpradele, kelle silmis ma tookord veidi kahtlaseks olin muutunud, muinasjutulaadses ja poolhumoristlikus vormis kokkuvõtlikku ülevaadet oma elust. Esimene katsetus, mida ma ise eelistan – “Võluri lapsepõlv” – jäi fragmendiks. Teine, milles on Jean Pauli eeskujul püütud luua tulevikku etteaimavat “konjunktuurbiograafiat”, ilmus 1925. aastal Berliini ajakirjas “Die Neue Rundschau”. Käesolevas teoses on selles tehtud ainult ebaolulisi korrektiive. Mitmeid aastaid oli mul plaanis mõlemaid tükke kuidagimoodi ühendada, kuid ma ei leidnud siiski leplikku teed kahe töö vahel, mis oma toonilt ja meeleolult on nii erinevad. 

Ma sündisin uusaja lõpul, veidi enne keskaja tagasipöördumise algust. Küti tähtkujus Jupiteri sõbraliku paiste all. Minu ilmaletulek toimus ühe sooja juulikuupäeva varasel õhtutunnil, ja tolle tunni soojus on see, mida ma olen alateadlikult kogu elu armastanud ja otsinud ning tema puudumisest valu tundnud. Iialgi pole suutnud ma elada külmadel maadel, kõik minu elu vabatahtlikud reisid on suundunud lõunasse. Ma olin vagade vanemate laps, ma armastasin neid õrnalt ja oleksin armastanud veelgi õrnemalt, kui mulle poleks juba varakult tutvustatud neljandat käsku. Käsud on aga alati mulle saatuslikult mõjunud, olgu nad kui tahes õiged ja hästi mõeldud. Mina, loomu poolest talleke ja kergelt juhitav nagu seebimull, olen alati, eriti oma nooruses, igasugu käskude suhtes sõnakuulmatu olnud. Pruukis mul ainult kuulda sõnu “sa pead”, kui kõik minus pahupidi pöördus ja ma muutusin parandamatult kangekaelseks. Pole raske ette kujutada, et säärane omadus avaldus minu õpiaastatele suurt ja ebasoodsat mõju. Meie õpetajad õpetasid küll tolles lõbusas aines, mida ajalooks nimetatakse, et maailma on alati valitsenud, juhtinud ja ümber korraldanud sellised inimesed, kes on kaotanud vanad seadused ja loonud oma seadused, ning meile öeldi, et need inimesed olevat austusväärsed. Kuid see oli samasugune vale nagu kõik ülejäänud õpetusedki, sest kui keegi meist, olgu siis heade või halbade kavatsustega, julguse kokku võttis ja mingi käsu kui lihtsalt mõne tobeda harjumuse või moe vastu protesteeris, siis ei austatud teda mitte ega seatud meile eeskujuks, vaid teda karistati, pilgati ja tehti õpetajate argpüksliku ülekaalu poolt pihuks ja põrmuks.

Õnneks olin ma eluks vajaliku ja väärtusliku selgeks saanud juba enne õpiaastate algust: mu meeled olid erksad, õrnad ja tundlikud, ma võisin nende peale loota ja nende abil palju meeldivat kogeda. Ja kuigi ma hiljem metafüüsika meelitustele parandamatult alla andsin ning isegi oma meeled vahetevahel nälga ja unarusse jätsin, on õrnalt väljaarenenud meelelisuse atmosfäär, eriti mis nägemist ja kuulmist puudutab, mulle alati truuks jäänud ja toimib kaasa minu mõttemaailmas, ka siis, kui see tundub olevat täiesti abstraktne. Niisiis olin endale teatava varustuse elu tarvis kogunud juba ammu enne õpiaastate algust. Mulle olid tuttavad meie kodulinn, kanakuudid ja metsad, õunaaiad ja töökojad, ma tundsin puid, linde ja liblikaid, oskasin laule laulda ja läbi hammaste vilistada, ja veel palju muudki, mida elus vaja läheb. Sellele lisandusid nüüd koolitarkused, mis olid minu jaoks kerged ja huvitavad. Tõelist rõõmu valmistas mulle ladina keel ja peaaegu üheaegselt hakkasin ma nii saksa kui ka ladina keeles värsse sepitsema. Valetamis- ja diplomaatikakunsti eest olen tänu võlgu ühele õpetajale ja tema abilisele; omandasin need oskused teisel kooliaastal, pärast seda, kui minu lapselik usaldus ja püha lihtsameelsus mulle ühe ebameeldivuse teise järel kaela tõid. Need mõlemad kasvatajad tegid mulle edukalt selgeks, et ausus ja tõearmastus pole need iseloomuomadused, mida nad oma õpilaste juures näha tahaksid. Nad ajasid minu kaela ühe inetu teo, üsna tühise, mis klassis oli juhtunud ja milles mina täiesti süütu olin. Ja kuna nad ei suutnud mind üles tunnistama panna, sai pisiasjast suur skandaal, ning nad peksid minust välja mitte soovitud ülestunnistuse, vaid igasuguse usu õpetajaskonna aususesse. Aja jooksul õppisin ma küll, jumal tänatud, ka õiglasi ja austusväärseid õpetajaid tundma, aga juhtum oli unustamatu ning kogu minu suhtumine kooliõpetajatesse ja ka kõikidesse autoriteetidesse väärastunud ja kibestunud. Üldiselt olin ma esimese seitsme-kaheksa aasta jooksul hea õpilane, istusin ikka oma klassi parimate hulgas. Alles siis, kui algasid need lahingud, mis ei säästa kedagi, kes tahab isiksuseks saada, sattusin ma kooliga üha suuremasse vastuollu. Nende lahingute mõte sai mulle selgeks alles kaks aastakümmet hiljem, toona nad lihtsalt olid minu ümber, sõltumata minu tahtest, otsekui kohutav õnnetus.

Lugu oli nii: alates kolmeteistkümnendast eluaastast oli mulle selge, et minust saab kas poeet või mitte keegi. Selle selgusega segunes aga pikkamööda teine, ebameeldiv teadmine. Inimene võis saada õpetajaks,  pastoriks, arstiks, käsitööliseks, kaupmeheks, postiametnikuks, ka muusikuks, maalikunstnikuks või arhitektiks – kõikide maailma elukutsete jaoks oli olemas tee, eeldused, kool, kursused algajatele. Ainult poeetide jaoks ei olnud! Oli küll lubatud poeet olla ja see oli isegi auväärne, see tähendab, olla edukas ja tunnustatud poeet, kuid tavaliselt oldi siis juba kahjuks mulla all. Aga poeediks saada – see oli võimatu, see oli naeruväärsus ja häbiasi, nagu ma õige pea kuulda sain. Õppisin kiirelt, mida säärasest situatsioonist õppida tuli: poeet on midagi sellist, mida võib olla, milleks aga ei või saada. Sellest järeldus: huvi luule vastu ja kalduvus luuletusi sepitseda äratasid õpetajates kahtlust, selle eest pilgati, sageli isegi solvati rängalt. Poeetidega olid lood samuti nagu kangelastegagi, nagu kõikide tugevate või ilusate, julgete või tavapäratute inimeste ja püüdlustega: minevikus olid nad suurepärased, kõik kooliraamatud olid täis kiidulaule nende auks, tegelikus olevikus aga vihati neid. Arvatavasti olid õpetajad just selleks välja koolitatud ja ametisse pandud, et suurepäraste, vabade inimeste arenemist ja suurte, hiilgavate tegude sündimist võimalikult takistada.

Nii nägin ma enda ja oma kauge eesmärgi vahel ainult kuristikke, kõik muutus minu jaoks ebakindlaks, väärtusetuks. Jäi ainult üks – see, et ma tahtsin saada poeediks, olgu see siis kerge või raske, naeru- või austusväärne. Selle otsuse või pigem saatuse tahte välised tagajärjed olid järgmised:

Kui ma olin kolmeteistkümneaastane ja mainitud konflikt alanud, jättis minu käitumine nii kodus kui ka koolis paljugi soovida ja mind saadeti pagendusse teise linna ladina kooli (1. veebr. 1890 saadetakse Hesse Göppingeni ladina kooli, et ta paremini valmistuks riigieksami heaks soorituseks, mis võimaldas tasuta õppida teoloogilises seminaris.).  Aasta pärast sai minust teoloogilise seminari kasvandik (Juulis 1891 sooritas Hesse riigieksami, 15. sept. saabus Maulbronni kloostrikooli), ma õppisin heebrea tähestikku kirjutama ja hakkasin peaaegu taipama, mis on dageš forte implicitum (dageš – märk, mis vanaheebrea keeles väljendab konsonantide kahekordsust.), kui äkitselt lõi mu sisemuses möllama torm, mis sundis mind kloostrikoolist põgenema, tagajärjeks ränk kartserikaristus ja lahkumine seminarist (7. märtsil 1892 põgeneb Hesse lõunavaheajal seminarist, saadakse järgmisel hommikul kätte, mõistetakse kaheksaks tunniks kartsa. Õpetajad soovitavad tal seminarist lahkuda. Enne lihavõttevaheaega saadab kooliarst H. koju, kuna poisi tervislik ja psüühiline seisukord on kehv. Pärast vaheaega naaseb H. Maulbronni, kuid varsti levib jutt, et ta olevat vaimuhaige, ning 7. mail läheb ema poega koju tooma. Läbielamised Maulbronnis jäävad kauaks H. hinge, neid kirjeldab ta jutustuses “Ratta all” (Unterm Rad); Maulbronn on äratuntav Mariabronni kloostrina romaanis “Nartsiss ja Goldmund” ning pedagoogilise provintsi Kastiiliana “Klaaspärlimängus”.).

Mõnda aega hiljem püüdsin oma õpinguid jätkata gümnaasiumis, kuid ka see lõppes kartsa ja lahkumisega. Seejärel olin ma kolm päeva kaupmehe õpilane (Nov. 1892 – okt. 1893 õpib Hesse Cannstatti gümnaasiumis; küllastunud formalistlikust õppetööst, sõlmib H. kolmeaastase väljaõppelepingu raamatukaupmees Mayeriga, kuid põgeneb sealt kolme päeva pärast. Nov. 1893 – mai 1894 on H. kodus, õpib omal käel, aitab isa büroos. 1894 juunis läheb ta praktikandiks Calvi tornikellavabrikusse “Perrot & poeg”, kuhu jääb 1895. a. septembrini. 17. okt. 1895 sai H.-st õpilane Heckenhaueri raamatukaupluses Tübingenis.), jooksin jälle minema ja olin mõningad päevad ja ööd oma vanemate suureks mureks kadunud. Pool aastat abistasin isa, poolteist aastat olin praktikant tornikellavabriku mehaanikatöökojas.

Lühidalt: rohkem kui neli aastat läks kõik, mis minuga ette võeti, möödapääsmatult viltu, ükski kool ei tahtnud mind hoida, ühelgi väljaõppel ei pidanud ma kaua vastu. Iga katse minust kõlblikku inimest teha lõppes edutult, sageli häbi ja skandaaliga, põgenemise või minemakihutamisega. Ent ometi tunnistati kõikjal, et mul on häid andeid ja isegi teataval määral ausat tahet! Ma olin ka alati keskpäraselt hoolas – logelemise kõrget kunsti olen ma küll alati aupaklikult imetlenud, kuid pole selles iial meistriks saanud. Viieteistkümneaastaselt, kui kooliskäimine oli ebaõnnestunud, alustasin ma teadlikult ja energiliselt ise enda harimist. Minu õnn ja suur nauding oli vanaisa tohutu raamatukogu, terve saal täis vanu raamatuid, mis muu seas sisaldasid kogu 18. sajandi saksa luule ja filosoofia. Oma kuueteistkümnenda ja kahekümnenda eluaasta vahel ei kirjutanud ma mitte ainult hulga paberit täis oma esimesi luulekatseid, ma lugesin neil aastail läbi ka pool maailmakirjandusest ja tegelesin kunstiajaloo, keelte ja filosoofiaga säärase visadusega, millest oleks piisanud ülikool lõpetamiseks.

Siis sai minust raamatukaupmees, et võiksin lõpuks ometi ise endale leiba teenida. Raamatutega olin ma vähemalt tihedamates ja paremates suhetes kui kruustangide ja rauast hammasratastega, mille kallal ma mehaanikuna olin piinelnud. Esialgu valmistas see sumamine uue ja uusima kirjanduse sees, uppumine sellesse mulle lausa joovastavat naudingut. Kuid mõne aja pärast märkasin, et elada vaimses sfääris ainult kaasaja, uue ja uusima keskel on väljakannatamatu ja mõttetu, et alles pidev side olnuga, ajalooga, vana ja ürgvanaga on vaimse elu eelduseks. Seepärast tahtsin pärast esimese joovastuse möödumist pöörduda uudiste-üleujutusest tagasi vanade raamatute juurde – seetõttu läksin ma raamatukauplusest üle antikvariaati. Kaupmeheametile jäin siiski ainult nii kauaks truuks, kuni ma teda elatuse teenimiseks vajasin. Kahekümne kuue aastaselt jätsin ma ka selle töö, põhjuseks esimene kirjanduslik edu  (1901 ilmub Hesse väike proosakogumik “Hinterlassene Schriften und Gedichte von Hermann Lauscher”, 1902 luulekogu “Gedichte”. ).

Nüüd, pärast nii paljusid torme ja ohvreid, olin jõudnud oma sihile: minust oli saanud ikkagi poeet, nii võimatu kui see ka oli paistnud, ja nähtavasti olin ma võitnud selle pika, visa võitluse maailmaga. Kibestumised õpi- ja kujunemisaastate jooksul, mil ma allakäigule sageli nii lähedal seisin, ununesid ja muutusid nüüd naeruväärseiks; sugulased ja sõbrad, kes siiani minu pärast olid meeleheitel olnud, naeratasid nüüd mulle sõbralikult. Ma olin võitnud, ja kui ma nüüd tegin midagi õige rumalat ja tühist, siis peeti seda võluvaks, nii et ma isegi endast suures vaimustuses olin. Alles nüüd taipasin ma, millises kohutavas üksilduses, askeesis ja ohus olin ma aasta aasta järel elanud. Tunnustuse soe õhkkond tegi mulle head, minus hakkas maad võtma enesega rahulolu.

Väliselt kulges mu elu nüüd tükk aega rahulikult ja meeldivalt. Mul oli naine, lapsed, maja ja aed (1904 abiellub H. Maria Bernoulliga, nad asuvad elama Gaienhofeni külla Bodensee ääres (Šveitsis). Gaienhofenis sünnivad neil kolm last: Bruno (1905), Heiner (1908) ja Martin (1911).). Ma kirjutasin oma raamatuid, mind peeti armastusväärseks luuletajaks ja ma elasin maailmaga rahujalal. 1905. aastal aitasin ma kaasa ühe ajakirja asutamisele (1907-1912 ilmub Münchenis vasakliberaalne preisivastase ja föderalistliku orientatsiooniga ajakiri “März”. Hesse ülesandeks oli hoolitsemine ilukirjandusliku kaastöö eest, samuti ajakirja kujundamine. ), mis oli eelkõige suunatud Wilhelm II valitsusviisi vastu, kuid ma ei võtnud seda poliitilist suunitlust eriti tõsiselt. Ma sooritasin kenasti reise Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Itaalias, Indias. Kõik paistis olevat parimas korras.

Siis tuli 1914. aasta suvi ja äkitselt oli kõik nii seest kui väljast hoopis teistsugune. Selgus, et meie senine hea käekäik kõikuval pinnal sai läbi ja nüüd algas niisiis kehvastiminek, suur õppetund. Niinimetatud suur aeg oli alanud, ja ma ei saa väita, nagu oleksin mina seda paremini varustatult või väärikamalt vastu võtnud kui teised. Mis mind teistest eristas, oli see, et mul p0lnud toda head lohutust, mis oli olemas nii paljudel – vaimustust. Seetõttu jõudsin ma jällegi iseenda juurde ja sattusin ümbruskonnaga konflikti. Mulle anti veel kord õpetust, ma pidin uuesti unustama rahulolu endaga ja maailmaga, ja alles selle elamusega astusin ma üle sissepühitsetud eluläve.

Üks väike juhtum esimesel sõja-aastal ei lähe mul meelest. Külastasin suurt laatsaretti, õieti otsisin ma võimalust sobitada ennast vabatahlikult ja mõttekalt sellesse muutunud maailma – see tundus mulle tollal veel võimalik olevat. Selles hospidalis tutvusin ma ühe vanapiigaga, kes varemalt oli oma kapitali protsentidest jõukat elu elanud, nüüd aga töötas põetajana. Liigutava vaimustusega jutustas ta mulle, kui rõõmus ja uhke ta on, et tema silmad veel suurt aega näha saavad. Sain aru, et selle daami jaoks oli sõda vajalik, see muutis tema loiu, puhtalt egoistliku vanatüdrukuelu teguderohkeks ja väärtuslikuks. Aga kui ta mulle oma õnnest pajatas keset koridori täis sidemetesse mässitud ja sandiks lastud soldateid, kahe saali vahel, kus tihedalt üksteise kõrval lamasid amputeeritud ja surijad, siis hakkas mul sõda pööritama. Kuigi ma selle tädikese vaimustusest aru sain, ei suutnud ma seda jagada, ei suutnud seda heaks kiita. Kui tosina haavatu kohta oli üks säärane vaimustatud põetaja, siis oli nende daamide õnn küll veidi kalliks läinud.

Ei,  mina ei suutnud jagada rõõmu suure aja üle. Läks hoopis nii, et ma sõja pärast algusest saati armetult kannatasin; aastaid kaitsesin ma end meeleheitlikult tolle selgest taevast kaelalangenud õnnetuse vastu, sel ajal kui kogu maailm minu ümber tegi näo, nagu oleks ta just sellestsamast õnnetusest vaimustuses. Ja kui ma lugesin ajalehest kirjanike artikleid, milles nad sõja hüvesid kuulutasid, ja professorite üleskutseid, ja kõiki kuulsate poeetide töötubadest pärinevaid sõjavärsse, siis tundsin ma end veelgi kehvemini.

1915. aastal libises mul ühel päeval avalikus kohas see mõte üle huulte, ma avaldasin kahetsust, et ka niinimetatud vaimuinimesed ei oska teha muud kui jutlustada vihkamist, levitada valesid ja ülistada suurt õnnetust. Selle vägagi tagasihoidlikult avaldatud hädalduse tagajärjeks oli see, et minu isamaa ajakirjandus kuulutas mind reeturiks – uus elamus minu jaoks, sest vaatamata oma paljudele kokkupuudetele ajakirjandusega polnud ma veel kogenud olukorda, et avalikkus sulle näkku sülitab. Artikkel tolle süüdistusega trükiti ära kahekümnes minu kodumaa ajalehes, ning kõikidest minu paljudest sõpradest, keda ma uskusin endal ajakirjandusevallas olevat, söandasid ainult kaks minu kaitseks välja astuda (1915. a. septembris viibis Hesse mõned päevad Lõuna-Saksamaal, pärast tagasitulekut kirjutas artikli “Jälle Saksamaal” (Wieder in Deutschland), mis avaldati 10. okt. ajalehes “Neue Zürcher Zeitung”. Artikliks tõdes H., et suur sõjavaimustus hakkab vaibuma, ja avaldas lootust, et õige pea saab rahvaste vahel jälle paremad suhted luua. Natsionalistid leidsid selle avalduse reetliku olevat, 24.okt. ilmus ajalehes “Kölner Tageblatt” anonüümne artikkel, kus H.-t nimetati kodumaatuks hulkuriks, argpüksiks ja nahahoidjaks. Ainult vähesed saksa ajalehed astusid diskrimineeritu kaitseks välja, ainult kaks sõpra – Conrad Haussmann, advokaat ja kodanlik poliitik, ja Theodor Heuss, toonane ajakirja “März” toimetaja – kaitsesid Hesset.). . Vanad sõbrad teatasid mulle, et nad on soojendanud ussi oma rinnal, ja et edaspidi tuksub see rind veel ainult keisrile ja isamaale, mitte enam mingisugusele degenerandile. Kuhjade viisi saabus laimukirju tundmatutelt, raamatukaupmehed kuulutasid mulle, et nii kõlvatu meelsusega autorit nende jaoks enam ei eksisteeri. Ühel nendel paljudest kirjadest nägin ma siis esmakordselt rariteeti – väikest ümmargust pitserit kirjaga “Jumal, karista Inglismaad”.

Võiks arvata, et sain selle arusaamatuse peale hea suutäie naerda. Kuid ma ei suutnud naerda. See iseenesest nii tähtsusetu seik tõi endaga minu elu teise suure muudatuse.

Meenutuseks: esimene muudatus oli toimunud silmapilgul, mil ma teadvustasin endale, et minust saab poeet. Endisest eeskujulikust Hessest sai sestpeale halb õpilane, teda karistati, ta visati välja, ta ei teinud midagi õigesti, valmistas endale ja oma vanematele ainult muret. Ja seda kõike sellepärast, et ta maailma, nii nagu see oli või paistis olevat, ja oma südame hääle vahel mingit lepitusvõimalust ei näinud. Seesama kordus nüüd, sõja-aastatel, uuesti. Jälle leidsin ma end konfliktis selle maailmaga, kellega ma siiani olin rahus elanud. Jälle ebaõnnestus mul kõik, mida ma ütlesin või mõtlesin, teiste poolt valesti, vääriti vastu. Jälle nägin ma tegelikkuse ja selle vahel, mis mulle igatsusväärne, mõistlik ja hea tundus, lootusetut kuristikku haigutamas.

Seekord ei õnnestunud mul aga eneseanalüüsist kõrvale hiilida. Mul ei kulunud palju aega taipamiseks, et oma kannatuste põhjust ei tule otsida väljastpoolt, vaid iseendast. Ma sain aru: heita kogu maailmale ette hullumeelsust ja jõhkrust – selleks polnud õigust ühelgi inimesel ega jumalal, kõige vähem minul. Järelikult pidi minus eneses olema säärane korralagedus, et ma ilmaelu kulgemisega konflikti sattusin. Ja ennäe, seal oli tõepoolest suur korralagedus. Ei pakkunud mingit lõbu ise selle segaduse kallale asuda ja korda looma hakata. Mulle sai selgeks üks asi: rahu eest, milles ma olin elanud, polnud üksnes mina liialt kallist hinda maksnud, see oli olnud sama mäda kui näiline rahu maailmas. Ma olin arvanud, et pärast raskeid noorukiea võitlusi olin teeninud ära koha maailmas ja võisin nüüd olla poeet. Vahepeal aga oli edu ja heaolu mulle oma tavapärast mõju avaldanud – ma olin muutunud rahulolevaks ja mugavaks, ja kui täpsemalt vaadata, siis polnud enam olulist vahet poeedi ja bulvarikirjaniku vahel. Mul oli läinud liialt hästi. Nüüd oli siis küllaldaselt hoolitsetud halvastimineku eest, mis on ikka ja alati heaks ja virgutavaks õppetunniks. Ma õppisin, et maailma tülidel tuleb lasta oma rada minna, ja ma võisin nüüd tegelda enda osa väljaselgitamisega selles segaduses ja süüteos. Kuidas kajastub see minu kirjatöödes, jätan ma lugejale uurimiseks. Ja ikka veel hellitan ma salajas lootust, et aja jooksul teeb ka minu rahvas, mitte küll tervikuna, aga paljude ärksamate ja vastutustundeliste isiksuste näol läbi samasuguse katsumuse, äratab tuhandetes südametes hädaldamise ja halva sõja, halbade vaenlaste ja halva revolutsiooni sõimamise asemel küsimuse: kuidas sai minust kaassüüdlane? Kuidas ma või süüst puhtaks saada? Sest süüst võib puhtaks saada igal ajal, kui ainult tunda ära oma häda ja oma süü ning kannatada need lõpuni, selle asemel et neid teiste kaela ajada.

Kui uus muutus minu kirjutistes ja minu elus välja paistma hakkas, vangutasid paljud mu sõbrad pead. Paljud hülgasid mind. See kuulus mu muutunud elupildi juurde, nagu seegi, et kaotasin oma maja, perekonna ning teised hüved ja mugavused. See oli aeg, mil ma iga päev pidin kellegi või millegagi hüvasti jätma, ja iga päev olin ma hämmelduses, et oli veel midagi säärast üle elanud ja siiski elus, armastades ikka veel midagi tolles iseäralikus elus, mis paistis mulle ainult valu, pettumusi ja kaotusi toovat.

Üldiselt olgu lisatud: ka sõja-aastatel oli mul midagi oma õnnetähe või kaitseingli sarnast. Kui ma end oma kannatustes väga üksi tundsin ning enne muutuse algust oma saatust õnnetuks pidasin ja ära needsin, oli just minu kannatus, minu meeleheide mulle kaitseks välismaailma vastu. Nimelt veetsin ma sõja-aastad nii jõledas poliitika, spionaaži, altkäemaksude ja konjuktuurluse keskkonnas, millist isegi toona vähestes kohtades maakeral nii kontsentreeritud kujul leida oli – Bernis, keset saksameelset, neutraalset ja vaenulikku diplomaatiat, linnas, mis üleöö oli muutunud ülerahvastatuks tänu loendamatutele diplomaatidele, poliitilistele agentidele, spioonidele, ajakirjanikele, ülesostjatele ja spekulantidele. Elasin diplomaatide ja sõjaväelaste keskel, suhtlesin peale selle veel inimestega paljudest, ka vaenulikest rahvustest. Õhk minu ümber oli täis spionaaži ja vastuluure võrke, nuhkimist, intriige, poliitilisi ja isiklikke arusaamatusi – ja mina ei taibanud sellest kõik need aastad mitte kui midagi! Mind kuulati üle, jälitati, minu järel nuhiti, küll kahtlustati mind vaenlaste, küll neutraalsete, küll omade poolt, ja mina ei märganud midagi. Alles palju aega hiljem sain ma üht ja teist teada ning ei suutnud kuidagi mõista, kuidas olin suutnud elada säärase õhkkonnas puutumatult ja vigastamatult. Aga siis oli see kõik juba möödas.

Koos sõja lõpuga jõudis lõpule ka minu muutumine ning langes alla kõrge kannatustelatt. Nendel kannatustel polnud enam mingit seost sõja ja maailma käekäiguga. Isegi Saksamaa lüüasaamine, milles meie välismaal olime juba kahe aasta eest kindlad olnud, polnud sel silmapilgul enam sugugi kohutav. Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ja oma saatusesse, arvates vahetevahel, et see puudutab kogu inimkonda. Ma leidsin enesest sõja ja maailma tapahimu, kogu tema kergemeelsuse, labase lõbuhimu, argpüksluse. Ma kaotasin kõigepealt austuse ja seejärel ka põlguse enese vastu, mul polnud teha enam muud kui suunata oma pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teisel pool kaost on ehk taas loodus ja süütus. Iga ärganud ja tõeliselt  teadvusele tulnud inimene käib ju kord või mitmeid kordi tollel kitsal teel läbi kõrbe – oleks asjatu raev püüda sellest teistele jutustada.

Kui sõbrad mu reetsid, tundsin ma mõnikord nukrust, kuid mitte ebamugavust – ma tunnetasin seda otsekui kinnitust oma tee õigsusele. Nondel endistel sõpradel oli ju täiesti õigus, kui nad ütlesid, et varemalt olnud ma nii sümpaatne inimene ja luuletaja, kuid minu praegusest temaatikast olevat lihtsalt võimatu naudingut saada. Võib-olla oli nendel sõpradel õigus, kui nad mulle ette heitsid, et minu kirjutised olevat kaotanud ilu ja harmoonia. Säärased sõnad ajasid mind ainult naerma – mida tähendavad ilu ja harmoonia sellele, kes on surma mõistetud, kes kahe kokkuvariseva müüri vahel püüab ellu jääda! Võib-olla polnud ma vaatamata oma eluaegsele veendumusele üldse mingi luuletaja ja kogu see esteetiline askeldamine oli olnud lihtsalt eksitus? Miks ka mitte; kuid ka sel polnud enam tähtsust. Enamik sellest, mis mulle tollel põrgukäigul läbi iseenda silma hakkas, oli pettus ja väärtusetu pahn, järelikult oli seda ka kinnisidee minu kutsumusest ja andest. Kui ebaoluline see oli! Ja seda, mida ma kunagi täis uhkust ja lapselikku rõõmu olin pidanud oma ülesandeks, polnud samuti enam olemas. Oma ülesannet, õigemini oma teed pääsemisele ei näinud ma enam ammugi lüürika vallas, filosoofias või mingis muus teaduses, vaid ainult veel selles, et ma lasin sellel vähesel tõeliselt elusal ja tugeval minus oma elu elada. See oli elu, see oli jumal. Tagantjärele, kui sellised pingsad ja eluohtlikud ajad on möödas, paistab kõik kummalisel moel hoopis teisiti, kuna tollased mõisted ja nimed on nüüd jäänud tähenduseta, ning see, mis üleeile oli püha, võib täna kõlada peaaegu koomiliselt.

1919. aasta kevadel, mil sõda ka minu jaoks lõpuks läbi sai, kolisin ma kaugesse Šveitsi nurgakesse ja hakkasin erakuelu elama (Hesse pääses sõjaväeteenistusest 1919. a. kevadel, kuid tagasipöördumine Berni oli liialt trööstitu: psüühiliselt haige abikaasa viibib sanatooriumis, lapsed on antud pansionaati. Ilma perekonnata siirdub H. aprillis Tessini, kus leiab endale elamiseks sobiva väikese mägiküla Montagnola.). Kuna ma terve elu (see oli pärandus mu vanematelt ja vanavanematelt (Hesse pärines misjonäriperekonnast, kes oli kaua elanud Indias.)) olin väga palju kokku puutunud india ja hiina tarkustega ning ka oma uusi elamusi osaliselt ida piltlikus keeles väljendasin, hüüti mind sageli budistiks. See ajas mind lausa naerma, kuna omast arust oli budism mulle usutunnistustest kõige kaugem. Ja sellegipoolest peitus seal midagi õiget, mingi tõeterake, millest ma alles palju hiljem aru sain. Kui kunagi oleks võimalik, et inimene valib endale ise mingi usu, siis oleksin ma sisemise igatsuse ajel liitunud mõne konservatiivse religiooniga: konfutsianismi, brahmanismi või rooma kirikuga. Oleksin seda aga teinud igatsusest vastaspooluse vastu, mitte kaasasündinud sugulustundest, sest ma pole mitte juhuslikult sündinud tubli protestandi pojana, vaid olen ka oma hingelt ja olemuselt protestant. Sest üks ehtne protestant tõrjub oma kirikut samuti nagu kõiki teisigi, kuna tema olemus tervitab meelsamini “saavat” kui “olevat”. Selles mõttes pidi ka Buddha protestant olema.

Usk oma luuletajakutsumusse ja kirjanduslike tööde väärtusse oli alates minu muutumisest kaotanud jalgealuse. Kirjutamine ei valmistanud mulle enam õiget rõõmu. Miski aga peab inimesele rõõmu tooma – seda nõudsin minagi, hoolimata kogu viletsusest. Ma võisin loobuda õiglusest, mõistusest, elu ja maailma mõttest, ma olin näinud, et maailm tuleb suurepäraselt toime ka ilma nende abstraktsioonideta. Kuid piskust rõõmust ei suutnud ma loobuda, ja ihalemine selle vähese järele – see oli nüüd minus nagu väike sädemeke, millesse ma veel uskusin ja millele ma lootsin oma maailma uuesti üles ehitada. Sageli otsisin ma oma rõõmu, unelmat ja unistust veinipudelist, sageli ta aitaski mind, olgu ta tänatud. Kuid sellest ei piisanud. Ja ennäe – ühel päeval avastasin ma hoopis uue rõõmu: neljakümneaastaselt hakkasin ma äkitselt maalima. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennast kunstnikuks pidanud või selleks saada tahtnud, vaid sellepärast, et maalimine on imeilus, ta muudab sind rõõmsaks ja tasakaalukamaks. Pärast ei ole su sõrmed mitte mustad nagu kirjutamisel, vaid sinised ja punased. Ka maalimise pärast pahandasid paljud mu sõbrad. Selles mõttes pole mul vedanud – alati, kui ma võtan ette midagi tõeliselt vajalikku, õnnelikku ja toredat, muutuvad inimesed tõredaks. Neile meeldiks, et sa jääksid selliseks nagu olid, et sa ei muudaks oma nägu. Kuid minu nägu on jonnakas, ta tahab end sageli muuta, see on talle hädavajalik.

Teine asi, mida mulle ette heidetakse, paistab mulle endalegi väga õige olevat. Inimesed väidavad, et mul ei ole reaalsustaju. Nii luuletused, mida ma kirjutan, kui ka pildikesed, mida ma maalin, ei vastavat tegelikkusele. Kui ma luuletan, unustan ma sageli kõik nõudmised, mida haritud lugejad korralikule raamatule esitavad, mul puudub tõepoolest aukartus tegelikkuse ees. Ma leian, et tegelikkus on see, mille pärast tuleb kõige vähem südant valutada, sest ta on piisavalt koormav, alati olemas, sel ajal kui ilusamad ja vajalikumad asjad vajavad meie tähelpanu ja hoolitsust. Tegelikkus on see, millega mingil tingimusel ei tohi rahul olla, mida ühelgi juhul ülistada ja austada ei tohi, sest ta on juhus, elu jäänus. Ja seda närust, ikka ja alati pettumust valmistavat ja tühja tegelikkust ei saa muuta mingil muul moel kui sellega, et me teda eitame, näitame, et me oleme temast tugevamad.

Minu luuletustes puudub sageli tavakohane aukartus tegelikkuse ees, ja kui ma maalin, siis on puudel näod ning majad naeravad või tantsivad või nutavad, aga kas on tegemist pirnipuu või kastaniga, sellest tavaliselt aru ei saa. Selle etteheitega pean ma nõustuma. Ma tunnistan, et ka mu enda elu tundub mulle sageli muinasjutt olevat, tihti näen ja tunnetan ma välismaailma oma sisimaga sellises seoses ja kooskõlas, mida ma nimetaksin maagiliseks.

Mõnikord olen ma ka rumalusi teinud. Näiteks tegin ma kunagi süütu märkuse tuntud poeedi Schilleri kohta, mispeale hulk keegliklubisid Lõuna-Saksamaal kuulutasid mu isamaaliste pühaduste teotajaks. Nüüd on mul juba aastaid õnnestunud mitte midagi öelda, mis oleks pühadusi toetanud ja inimesi vihast punaseks ajanud. Selles näen ma edasiarengut.

Kuna see niinimetatud tegelikkus minu jaoks erilist rolli ei etenda, kuna möödunud täidab sageli minu oleviku, olevik aga paistab lõputult kaugel olevat, siis ei suuda ma ka tulevikku minevikust nii täpselt lahutada kui seda tavaliselt tehakse. Ma elan palju tulevikus ja seepärast ei pruugi ma ka oma elulugu lõpetada tänase päevaga, vaid võin lasta tal rahulikult edasi areneda.

Püüan lühidalt jutustada, milliseid käänakuid minu elutee peale selle siin teeb. Kuni 1930. aastani kirjutasin ma veel mõned raamatud, et siis sellele tööle lõplikult selg pöörata. Küsimust, kas mind tuleb lugeda luuletajate hulka või mitte, uurisid oma dissertatsioonides kaks noort, hoolsat inimest, kuid see jäi vastuseta. Uuema kirjanduse hoolika vaatluse tagajärjel selgus nimelt, et fluidum, millest moodustub poeet, esineb uuemal ajal nii suures lahjenduses, et poeedi ja literaadi vahet pole enam võimalik kindlaks teha. Selle objektiivse leiu põhjal tegid doktorandid täiesti vastupidised järeldused. Üks, sümpaatsem, oli arvamusel, et nii naeruväärselt lahja poeesia pole enam mingi poeesia, ja kuna eepika üksi polevat eksisteerimist väärt, siis võib lasta sellel, mis end tänapäeval veel ilukirjanduseks tituleerib, rahulikult ja vaikselt ära surra. Teine aga oli poeesia kompromissitu austaja, ka selle kõige lahjemas vormis, ning tema arvates pidi ettevaatuse mõttes arvestama ka saja soperdajaga, et mitte teha ülekohut ühele poeedile, kelles võib-olla voolab siiski tilgake ehtsat parnassiverd.

Tegelesin põhiliselt maalimise ja hiina võlukunstiga, järgnevatel aastatel aga sidusin end üha rohkem ka muusikaga. Minu hilisema elu auküsimuseks oli kirjutada ooper, milles inimlikku elu oma niinimetatud tegelikkuses ei võetaks nii tõsiselt, vaid heidetaks tema üle veidi naljagi, kuid milles seevastu lööb põgusa pildi, jumaluse kestana särama tema igavene väärtus. Maagiline arusaam elust on mulle alati armas olnud, ma pole kunagi olnud “moodne inimene”, ikka olen ma Hoffmanni “Kuldpada” või isegi “Heinrich von Ofterdingenit” pidanud väärtuslikumateks õpperaamatuteks kui kõiki aja- ja looduslugusid (kuigi ma ka neis, kui ma neid lugesin, ikka võluvaid väljamõeldisi leidsin). Nüüd aga olen ma jõudnud sellesse eluperioodi, kus pole enam mingit mõtet edasi areneda ja diferentseerida juba väljakujunenud ja rohkemgi kui küllalt diferentseeritud isiksust. Selle asemel seisab mul ees ülesanne, kuidas lasta seda auväärset Mina uuesti maailma kaduda, ja arvestades maist surelikkust, liituda igaveste ja ajaväliste seadustega. Nende mõtete või elukshäälestatuse väljendamiseks tundusid mulle ainuvõimalikena vaid muinasjutu vahendid, ning muinasjutu kõrgeimaks vormiks pidasin ma ooperit – nähtavasti seepärast, et ma ei suutnud enam hästi uskuda meie vägistatud ja sureva keele sõnade maagiasse, muusika aga paistis mulle ikka veel elava puuna, mille okstel võisid tänapäevalgi kasvada paradiisiõunad. Oma ooperis (Hesse on osaliselt Othmar Schoecki ooperile “Der verbannte Ehemann” ja “Bianca” libretode autor.) tahtsin ma teha seda, mis mul oma luuletustes kunagi päris õnnestuda ei tahtnud: anda inimelule suur ja vaimustav mõte. Ma tahtsin ülistada looduse süütust ja ammendamatust, kujutada tema käekäiku sinnamaani, kus loodus on paratamatult sunnitud pöörduma vaimu, oma kauge vastandi poole. Elu kõikumist nende kahe pooluse – looduse ja vaimu – vahel tahtsin ma kujutada rõõmsalt, mänglevalt ja täiuslikult nagu vikerkaarevõlv.

Kuid kahjuks ei õnnestunud mul seda ooperit lõpetada. Sellega läks samuti nagu mu luuletamisega oli läinud. Ma loobusin luuletamisest, kui olin näinud, et kõik, mida ma pidasin oluliseks öelda, oli tuhat korda paremini öeldud. “Kuldpajas” ja “Heinrich von Ofterdingenis”. Ja nüüd läks nii ka minu ooperiga. Just siis, kui ma terve aasta kestnud muusikaliste eeluurimuste ja paljude tekstivisanditega valmis sain ning endale oma töö tegelikku mõtet ja sisu veel kord võimalikult konkreetselt ette kujutada püüdsin, tajusin ma äkitselt, et oma ooperiga ei taha ma midagi muud kui seda, mis on “Võluflöödis” juba ammugi suurepäraselt paika pandud.

Seepärast panin selle töö kõrvale ja pühendusin nüüd lõplikult praktilisele maagiale. Kui minu kunstnikuunelm oli olnud kinnisidee, kui ma polnud võimeline looma ei “Kuldpada” ega “Võluflööti”, siis olin ma ikkagi võluriks sündinud. Laozi ja “Yijingi” hommikumaisel teel olin ma ammugi jõudnud küllalt kaugele, et ära tunda niinimetatud tegelikkuse juhuslikkust ja teisendatavust. Nüüd käsutasin ma seda tegelikkust maagia abil nii nagu mulle meeldis, ja ma pean ütlema, et see valmistas mulle palju rõõmu. Siiski pean ka tunnistama, et mitte alati ei jäänud ma valge maagia kaunisse valda, vaid aeg-ajalt tõmbas väike rahutu leek mind endaga kaasa mustale poolele.

Kui ma juba üle seitsmekümne aasta vana olin, saanud just kahe ülikooli audoktori austava nimetuse, kutsuti mind kohtu ette, süüdistatuna ühe tütarlapse võrgutamises nõiakunsti abil. Vanglas palusin ma luba maalida. Sellega nõustuti. Sõbrad tõid mulle värve ja pintsleid, ning ma maalisin oma kongi seinale väikese maastiku. Pöördusin niisiis veel kord tagasi kunsti juurde ning kõik laevahukud, mis ma kunstnikuna olin läbi teinud, ei suutnud mul takistada tühjendamast veel kord seda kauneimat peekrit, ehitada mängiva lapsena endale armastatud mängumaailm ja rahuldada sellega oma südant, heita endast kogu tarkus ja abstraheerimisvõime ning leida üles primitiivne loomislõbu. Ma maalisin jälle, segasin värve ja kastsin nendesse pintslit, jõin veel kord joovastunult seda lõputut imet: tsinnoobri hele-rõõmsat kõla, puhast, täiuslikku kollase tooni, sügav-liigutavat sinist ning nende muusika segu kuni kauge, kahvatu hallini. Lapselikult õnnelik, mängisin ma seda loomismängu ja maalisin oma kongi seinale maastiku. Selles maastikus oli peaaegu kõik, mis mulle elus oli rõõmu valmistanud: mäed ja jõed, meri ja pilved, talumehed vilja lõikamas, ja veel palju ilusaid asju, mis mu meelt lahutasid. Pildi keskel aga sõitis üks õige pisike rong. Ta sõitis mäe sisse nagu uss puurib õunasse auku, vedur oligi juba väiksesse tunnelisse jõudnud, mille tumedast suudmest tuli välja suitsupilvi.

Veel kunagi polnud ükski mäng mind nii haaranud kui sel korral. Sellel tagasipöördumisel kunsti juurde ei unustanud ma mitte ainult seda, et ma olin vang ja süüalune ning et mul oli vähe väljavaateid lõpetada oma elu väljaspool sunnitöövanglat, ma unustasin isegi oma maagilised harjutused. Ma leidsin, et olen piisavalt suur võlur, kui suutsin peenikese pintsli abil tillukese puu või pisikese valge pilve luua.

Samal ajal nägi see niinimetatud tegelikkus, kellega ma nüüd täielikult sõjajalal olin, suurt vaeva, et irvitada minu unelmate üle ning neid ikka uuesti purustada. Peaaegu iga päev viidi mind valvuri saatel äärmiselt ebameeldivatesse ruumidesse, kus keset paljusid pabereid istusid ebasümpaatsed inimesed, kes mind üle kuulasid, mind uskuda ei tahtnud, sõimasid ja kohtlesid mind kord kolmeaastase lapse, siis jälle paadunud kurjategijana. Selleks, et õppida tundma toda kummalist ja tõeliselt põrgulikku kantseleide, paberite ja aktide maailma, ei pea tingimata süüalune olema. Kõikidest põrgutest, mille inimene imelikul kombel on ise endale loonud, on see mulle alati kõige põrgulikum tundunud. Sul pruugib ainult avaldada soovi kolimiseks või abiellumiseks, nõutada passi või kojusõiduluba, kui juba seisadki sa selles põrgus, pead veetma kibedaid tunde selle paberiilma umbsetes ruumides, sind usutlevad ja sõimavad igavlevad ja sellegipoolest närvilised, tujutud inimesed, sinu kõige lihtsamad ja ausamad tunnistused põrkuvad kahtlustele, kord koheldakse sind nagu koolilast, kord nagu kurjategijat. Igaüks teab ju, kuidas see käib. Ma oleksin ammugi selles paberipõrgus lämbunud, kui mitte mu värvid poleks mind trööstinud ja rõõmustanud, kui mu pilt, mu väike armas maastik, poleks mulle taas õhku ja elu andnud.

Kord, kui ma oma kongis selle pildi ees seisin, tulid jälle valvurid oma igavate käskudega ja tahtsid mind minu õnneliku töö juurest ära viia. Siis tundsin ma, kui väsinud ma olin, kui vastik oli kogu see sebimine, kogu brutaalne ja hingetu tegelikkus. Ma leidsin, et on tulnud aeg piinale lõpp teha. Kui mul ei lubatud segamatult süütuid kunstnikumänge mängida, siis pidin appi võtma nood tõsisemad kunstid, millele ma oma elus olin nii mõnegi aasta pühendanud. Maagiata oli võimatu seda maailma välja kannatada.

Ma tuletasin meelde hiina õpetuse, seisin minut aega hinge kinni pidades ja vabastasin end tegelikkuse hullumeelsusest. Sõbralikult palusin ma siis valvureid, et nad veel veidi kannataksid, kuna ma pean minema korraks rongi peale pildil ja seal ühe asja korda ajama. Nad hakkasid muidugi naerma, kuna pidasid mind peast põrunuks.

Siis muutsin ma end väikseks ja läksin oma pildi sisse (Motiiv kunstniku kadumisest omaenese pilti esineb sageli vanahiina juttudes. Oma päevikus kirjutab Hesse: “Imeilus on jutustus kuulsa hiina kunstniku Wu Tao Tse surmast: pealtvaatajate ja sõprade juuresolekul maalib ta seinale maastiku, läheb siis maagia abil enda pildi sisse, siseneb maalitud koopasse ja on kadunud, ning temaga koos kaob ka pilt.” (Tagebuch 1920/19219)), astusin rongi ja sõitsin väikesesse musta tunnelisse. Veidi aega oli näha veel tunnelist väljuvaid suitsupilvi, siis hajus suits ning sellega koos ka kogu pilt ja mina koos pildiga.

Järele jäid sügavas hämmelduses valvurid.

*****

Lõik on võetud raamatust “Lõputu unenägu”, autor Hermann Hesse, välja antud – Eesti Raamat, 1990

Tõlkinud Piret Pääsuke,

Koostanud Tiiu Kokla,

Kujundanud Mai Einer

ISBN 5-450-00777-9

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: