Posted by: libarebane | 25/05/2014

“Raamatud verandal – “Lõputu unenägu”. Onu Hesselt”

lõpunenhesseRaamatuid osta inimeste käest on alati riskiga äri. On raamatuid, mida on kasutatud vaid riiuli kooshoidmiseks ja isegi väga vanad raamatud on nagu uued ja nii mõnigi kord võib tunda vana trükikoja hõngu. Ja on ka raamatuid, mille lehed on veel lahtilõikamata… jah kunagi pidi ostetud raamatutel lehed lahti lõikama, enne kui lugema sai hakatud. Kuid on raamatuid, mida ei saa enam edasi müüa. Nad on omadega nii läbi ja mõnikord tuleb lahtised lehed raamatus uuesti järjekorda seada. Ja nendest raamatutest tahakski siin lõike tuua. Sest loetud raamat on olnud kellelegi huvitav ja katki loetud raamat seda enam. Ei ma taha rääkida lohakusest; või hoopiski halvustavalt inimestest, kes hoiavad raamatuid ilusasti. Viimased on inimesed, kes annavad meile võimaluse lugeda kasutatuid (leotuid) raamatuid. Raamat on olnud alati valguse tooja – ja mitte tuppa vaid hinge.

Olgu, ja siin nad on – raamatud, mis ei kõlba enam edasi müüa, ja mis vedelevad meie verandal, et olla lugemiseks suvisel päeval. Päeval kus ei pea midagi tegema, vaid kui on käes päev, mis mõeldud vaid endale. Olgu see siis usklikule seitsmes päev, või mõnele kõik seitse.

“Lõputu unenägu”  Autor – Hermann Hesse

Kääbus

Nii alustas vana jutuvestja Cecco ühel õhtul kai ääres:

Kui teile sobib, mu härrased, siis tahan täna jutustada ühe päris vana loo kaunist daamist, kääbusest ja armujoogist, truudusest ja truudusetusest, armastusest ja surmast, sellest, millest räägivad kõik vanad ja uued seiklused ja lood.

Preili Margherita Cadorin, aadlimees Battista Cadorini tütar, oli omal ajal Venezia kaunite daamide hulgas kõige ilusam, ning tema auks loodud värsse ja laule oli rohkem kui kaarjaid aknaid suure kanali äärsetel paleedel, rohkem kui gondleid, mis kevadõhtuti Ponte del Vina ja Dogana vahel sõitsid. Kümned vanad ja noored aadlimehed Veneziast ja Muranost, samuti ka Paduast ei saanud ühelgi õhtul silmi sulgeda, ilma et poleks temast unistanud, ega hommikul ärgata igatsuseta teda näha; ja kogu linnas oli vähe neid peeneid preilisid, kes poleks kunagi Margherita Cadorini peale armukadedad olnud. Tema kirjeldamine käib mulle üle jõu, ma ütlen vaid, et ta oli heledapäine, pikk ja sihvakas nagu noor küpress, tuul hellitas ta juukseid ja maapind taldu, ning Tizian, kes teda kord nägi, olevat väljendanud soovi terve aasta mitte midagi muud maalida kui ainult seda naist.

Riietest, pitsidest, bütsantsi kuldbrokaadist, kalliskividest ja ehetest polnud kaunitaril puudust, pigem vastupidi – tema palees oli kõik hinnaline ja rikkalik: jalg astus paksudel kirevatel aasia vaipadel, kappides oli küllaldaselt lauahõbedat, laudadel säras peen damast ja suurepärane portselan, elutubade põrandad oli kaunis mosaiiktöö, lagesid ja seinu katsid osaliselt brokaadist ja siidist gobeläänid, osaliselt kenad, rõõmsad maalingud. Polnud puudust ka teenijaskonnast ega gondlitest ja paadimeestest.

Kõiki neid hinnalisi ja silmarõõmustavaid; leidus suuremaid ja rikkamaid paleesid kui tema oma, rohkem pungil panipaiku, kallimat lauahõbedat, tapeete ja ehteid. Venezia oli tollal väga rikas. Kuid aardeks, mida omas vaid noor Margherita ja mis äratas paljudes rikastes kadedust, oli kääbus, keda hüüti Filippoks, mitte pikem kui kolm küünart, kahe küürukesega fantastiline väike mehike. Filippo oli pärit Küproselt, ning kui isand Vittorio Battista ta reisilt tulles oli toonud, oskas ta vaid kreeka ja süüria keelt, nüüd aga rääkis ta nii puhast veneetsia murrakut, otsekui oleks ta Rivas või San Giobbe maakonnas ilmale tulnud. Nii ilus ja sihvakas kui oli tema käskijanna, nii inetu oli kääbus; tema jändriku kuju kõrval tundus neiu kaks korda pikema ja kuninglikumana, otsekui kirikutorn kalurihüti kõrval. Kääbuse käed olid kortsulised, pruunid ja liigestest kõverad, tema kõnnak kirjeldamatult naruväärne, nina liialt suur, jalalabad laiad ja sissepoole pöördunud. Riides aga käis ta nagu mõni vürst, ainult siidis ja sametis.

Juba säärane välimus tegi kääbusest varanduse; arvatavasti polnud mitte ainult Venezias, vaid ka terves Itaalias, Milano kaasa arvatud, ühtki kummalisemat ega naljakamat kuju, ja nii mõnigi majesteet, Tema Kõrgus või Ekstsellents oleks kindlasti väikese mehe kullaga üles kaalunud, et tema omanikuks saada.

Ja kui ka õukondades või rikaste linnades võis olla mõni kääbus, sama väike ja inetu kui Filippo, siis vaimuannete ja andekuse poolest oleksid nad talle haledalt alla jäänud. Kui asi oleks olnud ainult tarkuses, siis võinuks kääbus rahulikult raadis istuda või mõnda saatkonda juhatada. Peale selle, et ta kolme keelt rääkis, tundis ta ka ajalugu, nõuandeid ja leiutisi; võis jutustada vanu lugusid või sama hästi uusi välja mõelda, oli asjatundja nii hea nõu kui kurjade tempude alal, ning kui ta vaid tahtis, võis ta igaühe naerma või meelt heitma panna.

Ilusatel päevadel, mil preili palkonil istus, et oma imekauneid juukseid päikese käes pleegitada, nagu see tol ajal suureks moeks oli, moodustasid ta alalise kaaskonna kaks toatüdrukut, aafrika papagoi ja kääbus Filippo. Teenijannad niisutasid ja kammisid ta pikki juukseid, laotasid need suurele sirmile pleekimiseks laiali, piserdasid neid roosikaste ja kreeka vedelikega, ning sealjuures lobisesid nad kõigest, mis linna juhtunud või oodata oli: surmajuhtumitest, pidudest, pulmadest ja sünnitustest, vargustest ja naljakatest sündmustest. Papagoi soputas oma kaunikirjalisi tiibu ja sooritas kolme kunsttükki: vilistas üht laulukest, mökitas nagu kits ja hõikas “Head ööd!”. Kääbus istus vaikselt päiksepaistel konutades sealsamas, luges oma vanu raamatuid ja käsikirju, pöörates naiste lobisemisele sama vähe tähelepanu nagu sääskede pininale. Iga kord läks aga nii, et mõne aja pärast kirju lind noogutas, haigutas ja jäi tukkuma, näitsikute lobisemine jäi aeglasemaks ja vaibus peagi sootuks, nad tegid oma tööd vaikides, väsinult käsi liigutades, sest kas on siis veel kohta, kus keskpäevapäike võiks kuumemalt ja uinutavalt kõrvetada kui ühel veneetisa palee katusel? Siis muutus käskijanna tusaseks ja tõreles ägedalt, niipea kui tüdrukud juuksed liialt ära lasid kuivada või neid kohmakalt seadsid. Ja siis tuli hetk, mil ta hüüdis: “Võtke tal raamat käest!”

Toatüdrukud võtsid raamatu Filippo põlvedelt ning kääbus vaatas vihaselt üles, taltsutas end aga kohe ja küsis viisakalt, mida käskijanna soovib.

Ja too käskis: “Jutusta mulle mõni lugu!”

Seepeale kostis kääbus: “Ma pean järele mõtlema,” ning ta mõtles.

Nüüd juhtus vahel, et ta viivitas liiga kaua, siis hüüdis preili teda tõredalt. Filippo aga raputas rahulikult oma rasket pead, mis oli liialt suur tema keha kohta, ja vastas ükskõikselt: “Te peate veel veidi kannatama. Head lood on nagu õilsad metsloomad. Nad pesitsevad kuskil varjulises kohas ja tihti tuleb kaua koopasuu ees või metsaserval seista ja neid varitseda. Laske mul järele mõelda!”

Kui ta aga piisavalt mõelnud oli ja jutustusega pihta hakkas, siis ei peatunud ta enne kui lugu lõppes; katkematult voolas ta jutt nagu mägedest laskuv jõgi, milles peegeldus kõik, alates väikestest rohulibledest kuni siniste taevavõlvideni. Papagoi magas, klõbistades vahetevahel unes oma kõverat nokka, väiksed kanalid oli nii vaiksed, et majade peegelpildid seisid sama liikumatult nagu tõelised müürid, päike kõrvetas lamedal katusel, ning toatüdrukud võitlesid meeleheitlikult unega. Kääbus aga polnud sugugi unine – niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja kuningas. Ta kustutas päikese ja viis oma vaikselt kuulava käskijanna kord läbi mustade, õudsete metsade, kord sinisesse külma merepõhja, või mööda võõraste, imepäraste linnade tänavaid, sest ta oli jutustamiskunsti õppinud hommikumaal, kus jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.

Peaaegu kunagi ei alanud tema lood kuskil võõral maal, kuhu kuulaja vaim omal jõul nii kergelt lennata poleks jõudnud. Ta alustas ikka sellest, mis silmale nähtav, oli see siis kuldne sõleke või siidirätt – ikka alustas ta millestki lähedasest ja käegakatsutavast ning juhtis oma käskijanna kujutlusi siis märkamatult sinna, kuhu tahtis, jutustas ehteasjakese varasematest omanikest või tema valmistajast-meistrist ja kaupmeestest, nii et lugu kandus loomulikult ja voolavalt palee palkonilt kaupmehe lootsikusse, lootsikust sadamasse ja suurele laevale ning sealt ükskõik kuhu maailma otsa. Pealtkuulajale tundus, nagu teeks ta ise seda reisi, ning sel ajal kui ta ise rahulikult Venezias istus, seikles tema vaim juba rõõmsalt või hirmunult mööda kaugeid meresid ja muinasjutulisi paiku. Niimoodi jutustas Filippo.

Peale selliste imeliste, enamikus hommikumaiste muinasjuttude rääkis ta ka tõestisündinud seiklustest ja juhtumustest vanal ja uuel ajal, kuningas Aenease sõitudest ja kannatustest, Küprose riigist, kuningas Johannesest, võlur Virgiliusest ja Amerigo Vespucci suurtest reisidest. Peale selle oskas ta veel ise kõige kummalisemaid lugusid välja mõelda ja ette kanda. Kui ühel päeval käskijanna tukkuvat papagoid vaadates küsis: “Sina kõiketeadja, millest mu linnuke praegu und näeb?”, siis mõtles Filippo vaid hetke ja alustas kohe pika unenäo kirjeldamist, nagu oleks ta ise papagoi, ning kui ta lõpetas, ärkaski lind parajasti, mökitas kitse moodi ja lehvitas tiibu. Või võttis daam kivikese, lasi sellel üle terrassirinnatise kanalivette sulpsatada ja küsis: “Noh, Filippo, kuhu satub nüüd mu kivikene?” Ning kohe alustas kääbus jutustust sellest, kuidas kivike läks millimallikate, kalade, krabide ja austrite juurde, uppunud laevade ja kotermannide, vetevaimude ja näkineidude juurde, kelle elu ja kombeid ta hästi tundis ning neid täpselt ja üksikasjaliselt kirjeldada oskas.

lõpunenhesskass1Nagu paljud rikkad ja kaunid daamid, oli preili Margheritagi kõrk ja kõva südamega, kuid oma kääbust ta hoidis ja jälgis, et kõik teda hästi ja aupaklikult kohtleksid. Ainult endale lubas ta vahel harva Filippot veidi kiusata, oli ju mehike ikkagi tema omand. Vahel võttis ta kõik tema raamatud ära, siis lukustas ta kääbuse pagagoi puuri või lasi tal saali libedal põrandal koperdada. Ta ei teinud seda sugugi kurjade kavatsustega, ka ei kaevanud Filippo kunagi, kuid ta ei unustanud ka midagi ning pistis aeg-ajalt oma lugudesse ja juttudesse väikesi vihjeid ja torkeid, mida preili rahulikult ära kuulas. Ta püüdis hoiduda kääbust liialt vihastamast, sest kõik uskusid, et tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid. Kindlalt väideti, et ta oskab kunsti mitmete loomadega rääkida, ning et äikese ja tormide ennustamisel olevat ta eksimatu. Enamasti ta siiski vaikis, kui mõni teda sääraste küsimustega piiras, ning kui ta siis oma viltusi õlgu kehitas ja rasket kiivahoidvat pead raputada püüdis, unustasid küsijad oma palve ja puhkesid naerma.

Nii nagu igal inimesel on vajadus mõnda elavasse hinge kiinduda ja talle oma armastust näidata, nii oli ka Filippol peale raamatute veel üks iseäralik sõber, nimelt väike must koerake, kes kuulus talle ja isegi magas temaga koos. Koer oli olnud kellegi lootusetult armunud kosilase kingitus preili Margheritale ning oli kääbusele käskijanna poolt üle antud, sedagi imeliku juhuse tõttu. Kohe esimesel päeval oli koerakesega õnnetus juhtunud – ta oli saanud hoobi kinnilöödud ukselt. Kuna tal murdus üks jalg, siis otsustati koer tappa, kuid kääbus palus loomakese endale ja nii see kingiti talle. Filippo hoole all koer paranes ja kiindus suure tänulikkusega oma päästjasse. Siiski oli paranenud jalg kõveraks jäänud, nii et koer lonkas ja sobis nii veelgi paremini oma äbarikust isanda kõrvale; selle üle tuli Filippol veel palju pilkeid ära kuulata.

Kui ka inimestele võis too kääbuse ja koera vaheline armastus naeruväärsena paista, polnud see vähem aus ja südamlik, ning ma usun, et leidus vähe aadlikke, keda tema parimad sõbrad oleksid nii siiralt armastanud kui Filippo seda kõverjalgset bulonni koerakest armastas. Ta pani koera nimeks Filippino, millest tekkis lühendatud hellitusnimi Fino. Ta kohtles teda nii õrnalt nagu väikest last, rääkis temaga,  kandis talle ette maiuspalasid, lasi tal oma väikese kääbusvoodis magada ja tihti mängis temaga kaua – ühesõnaga andis kogu oma viletsa ja kodutu olevuse armastuse targale loomale ning sai seetõttu teenijaskonna ja käskijanna pilgete osaliseks. Aga peagi võite te näha, et see kiindumus polnud sugugi naeruväärne, sest ta tõi mitte ainult koerale ja kääbusele endale, vaid ka kogu majale suure õnnetuse kaela. Seepärast ärge pange pahaks, et ma raiskasin nii palju sõnu ühe väikese lombaka sülekoera peale – pole ju harv juhus, et veel palju väiksemad asjad on esile kutsunud suuri ja raskeid õnnetusi.

***

Samal ajal kui nii palju õilsaid, rikkaid ja ilusaid mehi Margheritat pilkudega saatsid ja tema pilti oma südames kandsid, jäi neiu ise aga uhkeks ja külmaks, nagu polekski maailmas mehi. Nimelt polnud ta kuni oma ema, doma Maria surmani, kes pärines Giustinianide suguvõsast, mitte ainult rangelt kasvatatud, vaid tal oli ka looduse poolt antud uhke, armastust tõrjuv iseloom, ning seetõttu peeti teda õigusega Venezia kõige julmemaks kaunitariks. Tema pärast hukkus noor Padua aadlik duellil ühe Milano ohvitseriga, ja kui preili kuulis, kui talle temale mõeldud hukkunu viimased sõnad edasi öeldi, ei jooksnud mitte vähematki varju üle tema valge lauba. Tema auks loodud sonettide kulul viska ta alatasa nalja, ning kui kaks kosilast linna lugupeetumatest perekondadest peaaegu korraga pidulikult ta kätt palusid, lasi ta hoolimata isa ägedast vastupanust ja keelitamisest mõlemad ära saata, mille tagajärjeks oli pikaajaline perekonnatüli.

Väike tiivuline jumal on aga vana kelm ega lase oma saaki meeleldi käest, eriti veel nii kaunist. Piisavalt sageli on nähtud, kuidas just need kõige ligipääsmatud ja uhked naised kõige äkilisemalt ja ägedamalt armuvad, nii nagu karmile talvele järgneb tavaliselt eriti soe ja lembe kevad. See juhtus ühel peol Muranesi aias. Margherita kaotas oma südame, nähes noort rüütlit ja meresõitjat, kes oli hiljuti saabunud Levantest. Mehe nimi oli Baldassare Morosini ning ta ei jäänud ei suursugususe ega silmapaistvuse poolest millegagi maha daamist, kelle pilk teda jälgis. Neiu juures oli kõik hele ja õrn, mees aga oli tume ja tugev, võis näha, et ta oli kaua merd sõitnud ning võõrastes maades elanud ja et ta armastas seiklusi. Tema pruuniks põlenud laubal sähvisid välkudena mõtted ja tumedad silmad põlesid kuumalt ja teravalt tema ulja kongus nina kohal.

Polnud võimalik, et temagi poleks Margheritat peagi märganud, ning sedamaid, kui ta oli teada saanud neiu nime, hoolitses ta selle eest, et teda esitleti neiu isale ja neiule endale, mis kulges paljude viisakusvormelite ja meelituste saatel. Kuni peo lõpuni, peaaegu keskööni, hoidus ta, niipalju kui see paslik oli, pidevalt neiu lähedusse, ning too kuulas tema sõnu, ka siis, kui need olid kellelgi teisele mõeldud, hoolsamalt kui evangeeliumi kuulutamist. Nagu arvata võib, paluti härra Baldassarel sageli oma reisidest, ettevõtmistest ja läbielatud ohtudest jutustada, ning too tegi seda nii meeldivalt ja lõbusalt, et igaüks teda heameelega kuulas. Tegelikult olid ta sõnad mõeldud üheleainsale pealtkuulajale ja too ei lasknudki ainsatki silpi kaduma minna. Noormees jutustas harukordsetest seiklustest nii ladusalt, nagu oleks igaüks neid kunagi oma nahal kogenud, ning ei tõstnud oma isikut sugugi esile, nii nagu paljud meresõitjad, eriti veel noored seda teha armastavad. Ainult ühel korral, rääkides lahingust aafrika piraatidega, mainis ta rasket haava, mille arm jooksvat üle ta vasaku õla, ning Margherita kuulas hinge kinni pidades, ühtaegu vaimustatult ja hirmunult.

Lõpuks saatis noormees neiu ja tema isa nende gondli juurde, jättis hüvasti ja jäi veel kauaks seisma, vaadates üle tumeda laguuni libiseva gondli tõrvikute sära. Alles siis, kui see täielikult silmist kadus, pöördus ta tagasi oma sõprade juurde aiamajakesse, kus noored aadlikud koos mõne kena lõbutüdrukuga ülejäänud osa soojast ööst kollase kreeka veini ja magusa punase alkermese seltsis mööda saatsid. Nende seas oli ka Giambattista Gentarini, üks Venezia rikkamaid ja elurõõmsamaid noori mehi. Too tuli Baldassarele vastu, pani talle käe õlale ja ütles naerdes: “Kuidas ma lootsin, et sa räägid meile täna öösel ka armuseiklustest oma reisidel! Nüüd aga ei saa me neid vist enam kuulda, sest see kena Cadorin viis su südame endaga kaasa. Aga kas sa tead ka, et too ilus plika on kivist, ilma hingeta? Ta on nagu mõni Giorgione pilt, mille naistele pole tõesti muud ette heita kui seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad ainult meie silmade jaoks. Tõsiselt, ma annan sulle nõu, hoia end temast kaugel, kui sul pole tahtmist kolmandana korvi saada ja Cadorinide teenijaskonna naerualuseks muutuda.”

Baldassare aga naeris ainult ega pidanud vajalikuks ennast õigustama hakata. Ta tühjendas paar peekrit magusa, õlikarva küprose veiniga ja läks varem kui teised ära koju.

Juba järgmisel päeval külastas ta sobival ajal vanahärra Cadorini tolle väikses kaunis palees ning püüdis igal moel end meeldivana näidata ja vanamehe poolehoidu võita. Õhtul lasi ta suurel hulgal lauljatel ja pillimeestel ilusale noorele daamile serenaadi esitada: see kulges edukalt: neiu seisis kuulatades akna juures ja isegi näitas end korra palkonil. Loomulikult rääkis sellest kohe kogu linn; pummeldajad ja klatšimoorid lobisesid kihlusest ja oletatavast pulmapäevast juba enne kui Morosini jõudis oma parimad riided selga panna ja Margherita isale oma soovi ette kandma minna – ta suhtus nimelt halvustavalt tolleaegsesse kombesse mitte isiklikult ilmuda, vaid ühe või paar sõpra saata. Kuid õige varsti võisid lobisehimulised kõiketeadjad rõõmustada, nähes oma ennustusi täide minemas.

Kui härra Baldassare avaldas isand Candorinile oma soovi saada tema väimeheks, sattus viimane üsna suurde kimbatusse.

“Mu kallis noorhärra,” ütles ta anuvalt, “jumal näeb, et ma ei alahinda seda au, mida Teie palve minu majale osutub. Sellegipoolest tahan Teid tungivalt paluda, et Te oma kavatsusest loobuksite, see säästaks nii Teid kui mind suurest murest ja tülidest. Kuna Te olete kaua ringi rännanud ja Veneziast kaugel olnud, ei või Te teada, millist häda see õnnetu tüdruk mulle on toonud, kui ta juba kaks auväärset kosilast ilma mingi põhjuseta tagasi saatis. Ta ei taha armastusest ja meestest midagi kuulda. Ma tunnistan, et teda on veidi hellitatud ja mina olen liialt nõrk, et tema põikpäisust rangusega murda.”

Baldassare kuulas viisakalt, ei loobunud aga oma ettepanekust, vaid pingutas igati, et pelglikku vanahärrat julgustada ja tema tuju parandada. Lõpuks lubas härra oma tütrega rääkida.

Võib juba arvata, mida preili vastas. Ta tõi küll oma uhkuse säilitamise nimel mõned tühised vastuväited ja mängis isa ees veel veidi daami, aga südames oli ta jah öelnud juba enne, kui talle küsimus esitati. Kohe pärast vastuse saamist ilmus Baldassare peene ja hinnalise kingitusega, pani oma väljavalitule kuldsa kihlasõrmuse sõrme ja suudles esimest korda tema ilusaid uhkeid huuli.

Nüüd oli veneetslastel, mida vaadata, kadestada ja millest lobiseda. Keegi ei mäletanud, et oleks kunagi nii suurepärast paari näinud. Mõlemad olid pikka kasvu ja sihvakad, daam mitte juuksekarvagi mehest lühem. Neiu oli blond, noormees tume, ning mõlemad hoidsid pead vabalt ja uhkelt, sest ei suursuguse ega ka kõrkuse poolest jäänud kumbki teisest maha.

Ainult üks asi ei meeldinud kaunile pruudile mitte – see, et härra peigmees rääkis vajadusest veel kord Küprosele sõita, kuna pidi seal isiklikult tähtsad kaubalepingud kinnitama. Alles pärast tagasitulekut pidid pulmad aset leidma: terve linn ootas neid juba nagu üleüldist pidupäeva. Senini aga nautisid kihlatud segamatult oma õnne; härra Baldassare korraldas igat sorti ettevõtmisi, ei puudunud kingitused, serenaadid, üllatused, ja nii sageli kui see vaid sobis, oli ta Margherita seltsis. Rangetest kommetest mööda hiilisid tegid nad ka nii mõnegi sõidu kaetud gondlis.

Kui Margherita oli upsakas ja veidi julm, mida ühe hellitatud noore aadlidaami puhul eriti imeks ei tule panna, siis polnud tema peigmees, kes juba lapsest peale oli kõrkust täis ega arvestanud teistega, oma meresõitjaelu ja noorelt saavutatud kordaminekute läbi mitte järeleandlikumaks muutunud. Mida hoolsamalt oli ta kosilasena etendanud meeldivat ja kombekat meest, seda rohkem andis ta nüüd, mil eesmärk oli saavutatud, oma iseloomule ja tungidele järele. Lapsest saati ohjeldamatu ja kõrk, oli ta meremehe ja rikka kaupmehena lõplikult harjunud oma tahtmise järgi elama ja mitte hoolima teistest inimestest. Kummaline, kuidas talle algusest saati nii mõnigi asi tema pruudi juures vastu hakkas, kõige rohkem papagoi, koeranäss Fino ja kääbus Filippo.

Niipea kui ta neid nägi, vihastas ta ja tegi kõik, et neid piinata ja perenaisele vastumeelseks muuta. Ja niipea kui peigmees majja astus ja tema vali hääl trepil kõlas, põgenes koerake vingudes, lind hakkas kriiskama ja tiibadega rapsima; kääbus piirdus sellega, et kõverdas huuli ja vaikis kangekaelselt. Et olla õiglane, pean ütlema, et kui Margherita loomade eest välja ei astunud, siis vaese kääbuse kaitseks ütles ta küll vahest mõne sõna, aga ta ei tahtnud ka oma kallimat ärritada ja nii ei saanud või ei tahtnudki ta mõnda väikest piinamist või julmust takistada.

Papagoile tuli kiire lõpp. Ühel päeval, kui härra Morosini teda taas piinas ja oraga torkis, lõi vihaleaetud lind oma tugeva terava noka talle kätte ja rebis ühe sõrme veriseks, mispeale härra lasi tal kaela kahekorra keerata. Papagoi visati maja taha kitsasse pimedasse kanalisse ning keegi ei leinanud teda taga.

Mitte paremini ei läinud varsti pärast seda ka koerakesel Finol. Kord, kui käskijanna peigmees majja astus, oli ta ennast peitnud pimedasse trepinurka – ta oli harjunud end muutma tähelepandamatuks, kui too härra lähenes. Härra Baldassare aga oli vist midagi gondlisse unustanud, mille järele ta teenreid ei tahtnud saata, ta keeras äkitselt trepil ringi ja hakkas alla tulema. Ehmunud Fino haugatas üllatusest kõvasti ja hüppas nii äkitselt ja õnnetult välja, et härra oleks peaaegu kukkunud. Koperdades jõudis ta koeraga samal ajal trepist alla, ning kuna loomake jooksis hirmunult edasi portaali poole, kust paar laia kiviastel kanali juurde viisid, andis mees tigedalt vandudes talle nii tugeva jalahoobi, et väike koer kaugele vette lendas.

Sel silmapilgul ilmus uksele kääbus, kes oli kuulnud Fino haukumist ja vingumist, ning jäi Baldassare kõrvale seisma, kes jälgis naerdes, kuidas poolvigane loomake meeleheitlikult ujuda püüdis. Samal ajal ilmus lärmi peale Margherita teise korruse rõdule.

“Saatke gondel sinna, jumala nimel!” hüüdis Filippo talle hingetult. “Laske ta ära tuua, käskijanna, ruttu! Ta upub ära! Oo Fino, Fino!”

Aga härra Baldassare naeris ja käsutas paadimehe, kes tahtis juba gondli veele tõugata, tagasi. Veel kord tahtis Filippo oma perenaist paluma hakata, kuid Margherita lahkus sel hetkel sõnagi lausumata rõdult. Siis laskus kääbus oma piinaja ette põlvili ja anus, et koer ellu jäetaks. Härra tõrjus ta pahaselt kõrvale, käskis järsult tal majja minna, ning jäi senikaua gondlitrepile seisma, kuni väike kähisev Fino vee alla vajus.

Filippo oli roninud kõige kõrgemale katuse alla. Seal istus ta ühes nurgas, toetas kätega oma suurt pead ja vahtis tühjal pilgul enda ette. Tuli toatüdruk, et teda käskijanna juurde kutsuda, ja siis tuli üks teener teda hüüdma, aga Filippo ei liigutanud ennast. Ning kui ta veel hilja õhtulgi seal üleval konutas, tuli perenaine ise, latern käes, üles tema juurde. Ta jäi Filippo ette seisma ja vaatas talle mõnda aega otsa.

“Miks sa püsti ei tõuse?” küsis ta siis. Kääbus ei vastanud. “Miks sa püsti ei tõuse?” kordas neiu küsimust. Siis vaatas väike värdjas talle otsa ja küsis vaikselt: “Miks te mu koera tapsite?”

“See polnud mina, kes seda tegi,” õigustas end Margherita.

“Te oleksite võinud ta päästa, kuid lasite ta tappa.” kaebas kääbus. “Oo mu kullake! Oo Fino, oo Fino!”

Margherita ärritus ja käskis tal üles tõusta ning magama minna. Kääbus järgnes talle ühtki sõna lausumata ning oli kolm päeva tumm nagu koolnu, ei puudutanud ta sööki ega märganud midagi, mis tema ümber toimus või mida räägiti.

Neil päevil haaras noort daami suur rahutus. Nimelt oli ta mitmelt poolt oma kihlatu kohta kuulnud asju, mis talle palju muret valmistasid. Teati rääkida, et noorhärra Morosini olevat oma reisidel suur naistekütt olnud ning et Küprosel ja mujalgi olevat teda terve hulk armukesi ootamas. Arvatavasti oli see ka tõsi ning Margherita, täis kahtlusi ja himu, võis oma peigmehe eesseisvale järjekordsele reisile mõelda vaid kibadaimate ohete saatel. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ning ühel hommikul, kui Baldassare tema pool oli, ütles ta mehele kõik, varjamata ainsatki kahtlust.

Mees naeratas. “See, mida sulle, kalleim ja kauneim, räägitud on, võib osaliselt vale olla, kuid enamik sellest on siiski tõsi. Armastus sarnaneb merelainega, mis tuleb, tõstab meid üles ja kannab endaga kaasa, ilma et me suudaksime talle vastu panna. Siiski tean ma hästi, mida ma oma pruudile ja suursuguse koja tütrele võlgnen, nii et ära muretse. Ma olen siin ja seal nii mõndagi kena naist näinud ja mõnesse armunud, kuid sind ei anna kellegagi võrrelda.”

Ja kuna tema jõust ja uljusest kiirgas nagu mingit võluvõimu, siis naeratas Margherita vaikselt ja silitas mehe tugevat, pruunikspõlenud kätt. Aga niipea kui too läinud oli, pöördusid kõik neiu kartused tagasi ega andnud talle rahu, nii et see ülimalt uhke daam nüüd armastuse ja armukadeduse salajast, alandavat piina pidi kogema ning oma siidiste tekkide vahel terveid öid und ei saanud.

***

Omas hädas pöördus ta kääbus Filippo poole. Too oli vahepeal jälle endiseks muutunud ja tegi näo, nagu oleks ta koerakses häbistava surma unustanud. Filippo istus nagu ennegi palkonil, luges raamatuid või jutustas midagi, sel ajal kui Margherita oma juukseid päikese käes pleegitas. Ainult ühel korral meenutas neiu seda lugu. Nimelt kui ta kord kääbuselt küsis, mille üle see nii sügavalt mõtiskleb, vastas too imelikul häälel: “Jumal õnnistagu seda maja, armuline käskijanna. millest ma varsti elavalt või surnult lahkun.”

“Mispärast siis?” uuris neiu. Siis kehitas kääbus oma naeruväärsel moel õlgu: “Ma aiman seda, käskijanna. Lind on läinud, koer on läinud, mida siis kääbus siin veel teeb?” Margherita keelas tal edaspidi sellistest asjadest rääkida ja mehike ei tuletanudki seda enam meelde. Daam arvas, et ta ei mõtle enam sellele ja kinkis talle jälle kogu usalduse. Kääbus aga, kui perenaine talle oma muresid kaebas, kaitses härra Baldassaret ega lasknud mingil moel välja paista, et ta mehe vastu veel vimma tunneb. Nii võitis ta oma perenaise sõpruse täiel määral tagasi.

Ühel suveõhtul, mil merelt veidi jahedamat õhku tuli, istus Margherita koos kääbusega gondlisse ja lasi välja lahele sõuda. Kui gondel Murano lähistele jõudis ning linn kaugelt kui valge unenägu sileda, sillerdava laguuni kohal hõljus, käskis ta Filippol midagi jutustada. Preili lamas mustal sulgpadjal, kääbus kükitas tema vastas paadipõhjal, selg gondli kõrge nina poole. Päike rippus kaugete mägede kohal, mis läbi roosa udu vaevu paistsid. Muranos hakkasid kellad lööma. Kuumusest uimane gondoljeer liigutas oma pikka aeru laisalt, pooleldi magades, tema kookus kogu koos gondliga peegeldus vesikasvudest läbipõimunud vees. Vahetevahel möödus läheduses mõni kaubapaat või kalapaat ladina purjega, mille terav kolmnurk varjas hetkeks kauged linnatornid.

“Jutusta mulle midagi!” käsutas Margherita, ja Filippo langetas oma raske pea, sõrmitses siidise ülekuue kuldseid narmaid, mõtles veidi ja jutustas siis järgmise loo:

“Kui mu isa veel Bütsantsis elas, juhtus temaga kord üks tähelepanuväärne ja ebaharilik lugu, ammu enne seda kui mina sündisin. Ta tegutses tol ajal arsti ja nõuandjana rasketes juhtumistes, kuna oli õppinud ühe Smürna pärslase käest nii arstikunsti kui ka maagiat ning omandanud mõlemal alal palju kogemusi. Ta oli aga aus mees ega lootnud pettuste ja kelmuste, vaid ainuüksi oma kunsti peale, ning pidi seetõttu nii mõnegi petise ja posija kadeduse läbi kannatama; see pärast igatses ta juba kaua, et tal avaneks võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Ometi ei tahtnud mu vaene isa seda teha, enne kui ta vähemalt mingigi varanduse võõrsil oleks kokku saanud, sest ta teadis, et kodused virelesid õige viletsates oludes. Mida vähem tema õnn Bütsantsis õitseda tahtis, sel ajal kui tema nähes nii mõnigi petis ja soolapuhuja rikkaks sai, seda kurvemaks muutus mu hea isa ja oli meelt heitmas seepärast, et ei näinud mingit võimalust viletsusest välja pääseda. Tal polnud sugugi puudus klientidest, ta oli sadu inimesi rasketest olukordadest välja aidanud, aga need olid enamasti väiksed vaesed inimesed, kellelt ta oma teenete eest ei võtnud häbenedes rohkem kui tühise tasu.

Sellises kurvas olukorras oli mu isa otsustanud lahkuda linnast jalgsi ja rahata, või otsida teenistust mõnel laeval. Siiski võttis ta nõuks veel ühe kuu oodata, kuna astroloogia seaduste järgi paistis olevat võimalik, et ta selle aja jooksul õnne kohtab. Aga ka see tähtaeg möödus, ilma et midagi sarnast oleks juhtunud. Niisiis pakkis ta viimasel päeval kurvalt oma vähese varanatukese kokku ja otsustas järgmisel hommikul teele asuda.

Viimase päeva õhtul jalutas ta linnast välja mere äärde, ning võib arvata, et ta mõtted olid sealjuures üsna troostitud. Päike oli ammu loojunud ja juba laotasid tähed oma heledat valgust üle rahuliku mere.

Äkki kuulis mu isa õige ligidal kedagi valjusti ja kaeblikult ohkamas. Ta vaatas ringi, ning kui ta kedagi ei silmanud, siis ehmus ta väga, sest pidas seda halvaks endeks enne ärareisi. Aga kui halin ja ohked veel valjemini kordusid, võttis ta südame rindu ja hüüdis: “Kes seal on?” Kohe kuulis ta kalda äärest solistamist, ning kui ta sinnapoole pöördus, nägi ta tähtede kahvatus valguses mingit heledat kogu lamamas. Oletades, et see on mõni merehädaline või supleja, astus ta abivalmilt lähemale ja nägi siis oma imestuseks ilusat, sihvakat, lumivalget näkineiud, keha pooleldi veest väljas. Kes aga oskaks kirjeldada tema hämmeldust, kui nümf teda paluval häälel kõnetas: “Kas sa pole mitte see kreeka võlur, kes elab Kollasel tänaval?”

“See ma olen,” vastas isa sõbralikult, “millega saan ma teid aidata?”

Siis alustas näkineiu uuesti hädaldamist, ringutas käsi ja palus paljude ohete saatel, et minu isa halastaks tema igatsuse peale ja valmistaks talle kange armujoogi, kuna ta muidu oma kallimat lootusetult armastades päris otsa jääb. Sealjuures vaatas ta oma ilusate silmadega nii anuvalt ja kurvalt isale otsa, et selle süda sulas. Ta otsustas kohe neiut aidata, küsis küll enne, mis viisil too talle tasuks. Näkineiu tõotas talle anda pärlikee, mis on nii pikk, et naisterahvas võib selle kaheksa korda ümber kaela keerata. “Aga seda aaret,” jätkas ta, ” ei pea sa enne saama, kui ma olen näinud, et sinu nõidus on mõju avaldanud.”

Sellepärast ei pruukinud minu isa muretseda – oma kunstis oli ta kindel. Ta ruttas tagasi linna, harutas oma hoolikalt pakitud kompsud uuesti lahti ja valmistas nii kähku soovitud armujoogi, et varsti pärast südaööd oli ta tagasi kohas, kus merineitsi teda ootas. Isa andis talle väikese pudelikese väärtusliku joogiga, ning loendamatute tänusõnadega käskis neiu tal järgmisel ööl jälle samasse kohta tulla, et võtta vastu lubatud rikkalik tasu. Isa läks minema ning veetis ülejäänud öö ja järgmise päeva ärevas ootuses. Sest kuigi ta ei kahelnud põrmugi oma joogi kanguses ja mõjus, ei teadnud ta siiski, kas näki sõnu võib uskuda. Selliste mõtetega siirdus isa järgmisel ööl jälle merekaldale, ning ta ei oodanudki kaua, kui merineitsi läheduses lainetest tõusis. Kuidas aga kohkus mu vaene isa, kui ta nägi, mis ta oma kunstiga oli korda saatnud. Nimelt kui näkk naeratades lähenes ja talle parema käega raske pärlikee ulatas, nägi ta neiu vasaku kaenla all ennenägematult kauni nooremehe laipa, keda riietuse järgi võis arvata kreeka meresõitjaks. Tema nägu oli surnukahvatu ja ta lokid hõljusid lainetel, näkk surus teda õrnalt enda vastu ja kiigutas teda kätel nagu väikest last.

Niipea kui mu isa seda näinud oli, karjatas ta valjult ning needis end ja oma kunsti, mille peale naine oma koolnud kallimaga kiirelt meresügavustesse vajus. Kaldaliivale aga jäi lamama pärlikee, ning kuna õnnetust enam heaks teha ei saanud, siis võttis isa selle üles, viis mantlihõlma all koju ja harutas lahti, et pärleid ühekaupa ära müüa. Saadud rahaga asus ta ühele Küprosele siirduvale laevale ning uskus, et on kõigi hädade eest igaveseks pagenud. Aga süütu verega määritud raha viis teda ühest õnnetusest teise, nii et ta alles kahe aasta pärast merehädalise kerjusena kodumaale tagasi jõudis, kogu vara tormide ja mereröövlite poolt riisutud.”

***

Kogu jutustuse ajal lamas käskijanna oma patjadel ja kuulas suure tähelepanuga. Kui kääbus lõpetas ja vaikis, ei öelnud ka tema ühtki sõna, vaid istus sügavates mõtetes, kuni paadimees peatus ja kojupöördumiseks käsku ootama jäi. Siis ärkas neiu nagu unest, viipas gondoljeerile ja tõmbas eesriided kokku. Aer liikus kähku, gondel lendas musta linnuna linna poole, ning üksildaselt konutav kääbus vaatas rahulikult ja tõsiselt üle tumeneva laguuni, nagu meenutaks ta juba mõnda uut lugu. Varsti jõuti linna ning gondel kiirustas läbi Rio Panada ja arvukate väikeste kanalite koju.

Sel ööl oli Margherita uni väga rahutu. Nagu kääbus oli ette arvanud, tuli tal armujoogi-loo mõjul mõte tarvitada sama vahendi abi, et oma kihlatu süda kindlamini enda külge köita. Järgmisel päeval alustas ta Filippoga sellest juttu, aga mitte otsekoheselt, vaid ujedalt igasuguseid küsimusi esitades. Uudishimulikult tahtis ta teada, kust küll sellist armujooki saadakse, ei tea, kas tänapäeval veel mõni tema valmistamise saladust tunneb, kas ei sisalda ta äkki mürgiseid ja kahjulikke mahlu ning kas ta maitse pole selline, et joojas kahtlus võiks tärgata. Kaval Filippo vastas kõikidele küsimustele ükskõikselt ja tegi näo, nagu ei märkaks ta sugugi oma perenaise salajast soovi, nii et too pidi järjest varjamatumalt rääkima ning lõpuks otse küsis, kas Venezias ei leidu kedagi, kes oskaks seda jooki valmistada.

Siis puhkes kääbus naerma ja hüüdis: “Paistab, et te ei usalda eriti minu oskusi, mu käskijanna, kui arvate, et ma oma isalt, kes oli suur teadjamees, isegi sellist lihtsamat maagia ülesannet poleks ära õppinud.”

“Järelikult oskad sa ise armujooki valmistada?” hüüdis daam suure heameelega.

“Pole midagi kergemat,” vastas Filippo. “Ainult ma ei saa aru, milleks teile minu kunsti vaja läheb, kui olete ometigi oma soovidega eesmärgini jõudnud ning üks ilusamaid ja rikkamaid mehi on teile kihlatu.”

Kuid kaunitar ei jätnud pealekäimist ja lõpuks andis Filippo näilise vastumeelsusega järele. Ta sai vajalike vürtside ja salajaste vahendite muretsemiseks raha, ning hiljem, kui kõik õnnestub, lubati talle hinnaline kingitus.

Juba kahe päeva pärast lõpetas kääbus ettevalmistused ning kandis võlujooki väikeses sinises pudelikeses, mis pärines tema käskijanna peeglilaualt, endaga kaasas. Kuna härra Baldassare ärasõit Küprosele oli juba lähedale jõudnud, tuli kiirustada. Kui nüüd Baldassare ühel päeval kutsus oma pruudi salajasele lõbusõidule pärastlõunal, mil sel aastaajal valitseva kuumuse tõttu muidu keegi lõbusõite ette ei võtnud, paistis see nii Margheritale kui ka kääbusele sobiv võimalus olevat.

Kui nimetatud tunnil Baldassare gondel maja tagumises sissekäigu ette sõitis, oli Margherita juba ootel, kõrval Filippo, kes tõi paati veinipudeli ja korvikese virsikutega, ning kui härrat-preilit olid peale läinud, ka ise gondlisse asus ja paadimehe jalgade juures istet võttis. Noorhärrale ei meeldinud sugugi, et Filippo kaasa sõitis, kuid ta ei öelnud selle kohta ka midagi, pidades paremaks nendel viimastel päevadel enne ärasõitu rohkem kui tavaliselt oma armastatu soovidele järele anda.

Paadimees lükkas gondli liikvele. Baldassare tõmbas eesriided kokku ja armatses varjatud isteruumis oma pruudiga. Kääbus istus rahulikult ahtris ja silmitses vanu, kõrgeid ja süngeid maju Rio dei Barcaroli ääres, mida mööda paadimees sõiduriista juhtis, kuni vana Palazzo Giustiniani juures, mille kõrval toona veel aiake oli, jõuti Canale Grande suudmest laguunile. Praegu, nagu igaüks teab, seisab sellel nurgal ilus Palazzo Barozzi.

Aeg-ajalt kostis suletud ruumist summutatud naeru, suudluse tasast heli või jutukatkeid. Filippo polnud uudishimulik. Ta vaatas üle vee kord päikesepaistelist Rivat, San Giorgio Maggiore sihvakat torni, siis seljataha jäävat Piazzetta lõvisammast. Vahetevahel kissitas ta paadimehe poole, siis solistas paadipõhjast leitud vitsaraoga vees. Tema nägu oli nii inetu ja liikumatu nagu alati ega peegeldanud midagi tema mõtetest. Ta meenutas parajasti oma uppunud koerakest Finot ja kägistatud papagoid ning mõtiskles enda ette, kuidas kõik olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma hukule, ja et me selles ilmas midagi muud kindlalt ette näha ja teada ei või kui ainult surma. Ta meenutas oma isa ja kodumaad, kogu elu, ning pilge ilmus ta näole, kui ta mõtles, et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga. Ta naeratas, silmitsedes oma rikkalikku siidist rüüd.

Ning kui ta nõndamoodi vaikselt istus ja naeratas, juhtus see, mida ta kogu aeg oli oodanud. Gondlikatuse all kõlas Baldassare häält ja kohe seepeale Margherita hüüd: “Kus sul vein ja peeker on, Filippo?” Härra Baldassarel oli janu, ning nüüd oli aeg talle koos veiniga teatud jooki pakkuda.

Filippo avas oma väikese sinise pudelikese, valas vedeliku peekrisse ning täitis selle punase veiniga. Margherita avas eesriided ning kääbus asus teenindama, pakkus daamile virsikuid, peigmehele aga veinipeekrit. Margherita heitis kääbuse poole küsivaid pilke ja paistis olevat tulvil rahutust.

Härra Baldassare haaras peekri ja tõstis selle suu juurde. Siis aga langes ta pilk enda ees seisvale kääbusele ning äkki sigines ta hinge kahtlus.

“Pea,” hüüdis ta, “sinusuguseid kelme ei või usaldada. Enne kui mina joon, tahan ma näha sind seda maitsmas.”

Filippo ei pilgutanud silmagi. “Vein on hea,” ütles ta viisakalt.

Baldassare jäi aga umbusklikuks. “Kas sa ei julge juua, mehike?” küsis ta kurjalt.

“Andestage, härra,” vastas kääbus, “ma pole harjunud veini jooma.”

“Siis käsin mina sul seda teha. Enne kui sina pole sellest joonud, ei lähe ka mul ükski tilk üle huulte.”

“Ärge muretsege,” naeratas Filippo, kummardus, võttis Baldassare käest peekri, rüüpas sellest lonksu ja andis tagasi. Baldassare jälgis teda ja jõi seejärel ülejäänud veini ühe hingetõmbega ära.

Ilm oli kuum, laguun sillerdas silmipimestavalt. Armastajad otsisid jälle varju kardinate tagant, kääbus aga istus gondlipõhja, tõmbas käega üle oma laia lauba ja surus oma inetud huuled nagu valu tundes kokku.

Ta teadis, et tunni aja pärast pole teda enam elavate kirjas. Jook oli olnud mürk. Kummaline ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma väravale. Ta vaatas tagasi linna poole ja meenutas, millised mõtted teda veel mõnda aega tagasi oli vallanud. Vaikides põrnitses ta läikivat veepinda ja mõtles oma elu üle järele. See oli olnud üksluine ja vaene  – tark narride teenistuses, lääge komöödia. Kui ta tundis, et südamelöögid muutuvad ebaühtlaseks ja laup kattub higiga, tõi ta kuuldavale kibestunud naeru.

Keegi ei teinud sellest välja. Paadimees seisis poolunes ja eesriiete taga oli ehmunud ilus Margherita tegevuses äkiliselt haigestunud Baldassarega, kes ta käte vahel hinge heitis ja külmaks läks. Valju hädahüüdega jooksis preili välja. Seal lamas uhkes siidirüüs tema kääbus surnult gondlipõhjal, otsekui oleks ta uinunud.

***

See oli Filippo kättemaks oma koerakese surma eest. Õnnetu gondli kojutulek kahe surnuga tekitas õudust terves Venezias.

Donna Margherita läks hulluks, kuid ta elas veel mitmeid aastaid. Vahetevahel istus ta oma palkoni rinnatise ääres ning hüüdis igale mööduvale gondlile ja pargasele: “Päästke ta! Päästke koer! Päästke väike Fino!” Aga inimesed tundsid teda juba ja keegi ei pööranud sellele tähelepanu.

Tõlkinud Piret Pääsuke

Eesti Raamat, 1990 272lk

lahkass1

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: