Posted by: libarebane | 20/03/2014

“Varjude Maja” – Salme Ekbaum

varjude-majaAutor – Salme Ekbaum

Saateks

Teosed, mis sanatooriumielust olen lugenud, on olnud romaanid. “Varjude Maja” ei ole romaan. See ei ole valdaval määral ka isiklik päevik. Fookus on suunatud tõvelt inimesele – tõve kandjale. Seda tehes olen võtnud enesele suurema vabaduse kui kunagi varem, haige inimese vabaduse, kel on lubatud võõraid vastu võtta hommikumantlis ja kes vahel ei ole võimeline sedagi ülle tõmbama. Tema element on tunne. Ta hüppab üle nädalate ja väliste sündmuste, jättes need tüdinult kõrvale. Ta eesmärk on kirjutada primitiivset, ilustamatut, naeruväärset tõtt ravi all olevast inimesest. Seejuures on ta teadlik, et seegi tõde on imaginaarne ja isiklik, kantud meeleolust ja olenedes vaatenurgast, mis pagulasel ei saagi olla muud kui viltune, tingitud tema asendist ühiskonnas.

Märkmed on tehtud püsivalt antibiootiliste vahendite mõju all, millede toimet veelgi täpselt ei teata. Tagantjärele olen püüdnud nende hulgas pisut korda luua. Kuid ma ei ole suutnud kustutada neid eneselt ega paberilt, ka kui nad suuresti on piiranud mu vabadust “Varjude Maja” rekonstrueerimisel.

– Autor

****

Eellugu

Punastest tuledest läbi

Kunas too parasiteeriv ja salakaval tõbi, mida inglise keel leidlikult kutsub konsumtsiooniks, kinnitab kanna inimorganismi, leides selle väravahi kaitsetuna või niivõrd oimetus olukorras, et pole raske lüüa teda knokki, ei taha enese puhul teada. Milleks astuda üle umbunud künniste? Tuletõrje kohalesõit ei tähenda iga kord tule algust, vaid selle kustutamist.

Kuid mingi gongilöök peab igal lool olema, ka kui see on ainult lihtne, isiklik ja ühekülgne haigusloo ning sellega kaasuva elu ülestähendamine varjude majas. Rõhutan sõna ühekülgne. Teisele küljele langeb vari, millest ei ole kerge läbi näha. Ei salga – olen näinud sellega vaeva unepõuaseil öil, mil pimedus mähib sind üksindusse nagu puid ja põõsaid mäekingul. Vahel see pimedus on lahendusrikas ja sa arvad juba leidvat teeotsa. Kuid su käed on küündimatud, su pilk lühinägelik päevavalgelgi – kuidas suudaks ta seletada tihenevas pimeduses? Ikka ja jälle leiad end samalt teeotsalt – Kannatuse mõte, kilgendava Rõõmu mõte…? Sa õpid mõistma inimest, mitte Jumalat – Mõtte Andjat.

Ja ometi algas see kõik Temaga ühel noist jõulueelseist kontkõvadest ja tuuliseist hilishommikuist, mil tänavalaternad olid küll kustutatud, kuid võinuksid sama hästi põleda päev läbi, ilma et saanuksid jagu halavast hallusest, mis on hingede aja pärisosa ja ulatab oma ladva detsembrissegi, veel külmemana, veel kalgimana. Kuni jõulud sellele tusale lõpu teevad oma aastasadadest hõõguva soojusega.

Üksi kodus, kuivatasin vannitoas juukseid. Arvestades varasemat kerget külmetust, polnud eriti ettenägelik neid vastu päeva pesta. Kuid olin oma aja peremees ja võisin seda kasutada enese äranägemise järgi. Tõusin ühes tööle minejatega, aga ma ei läinud tööle. Aeg pudenes nagu sõre liiv mu sõrmede vahelt, mis omakorda tegi rahutuks ja hoidis tarbetult pingul. Töö üheks vooruseks on, et ta akumuleerib palju üleliigset – ta laeb meid tühjaks ja seega vabastab. Inimene ei oska nii luksusliku aardega kui vaba aeg iga kord otstarbekalt ümber käia, ta rabeleb enda vabaks nähtavaist rakmeist ja laseb end taas aheldada nähtamatuist.

Kuid olgu sellega nüüd kuidas tahes. Tol reedesel hommikul tulin vannist ja vilistasin nagu inimene, kes on üksi majas, mida ta kohasema nimetuse puudusel kutsub koduks – kui tagauksele koputati. Arvates olevat tegu elektri- või veemõõtja kontrollijaga, heitsin käepärast leiduva õhukese sallivõrgu märgadele juustele ja ruttasin avama. Asjatult tegin seda. Võib-olla palju pahandust oleks jäänud juhtumata, kuigi arstid on teisel arvamisel, lähtudes rangelt teaduslikust seisukohast. Kuid inimese juures ei jõua palja teaduse ja loogikaga kaugele.

Ukse taga seisid kaks õunpunaste, külma näpistatud põskedega palveõde – vahitornlast -, nagu võisin lugeda pihku ulatatud üleskutselt, mis algas tuttava rahukampaaniaga. Teadsid selle lihtsameelsed levitajad, kelle teenistuses nad seisid, et nad ümmardasid rahu, mille kuub oli vägivallast rüve? Igal juhul olid nad koputanud valele uksele ja ma tahtsin seda tänades sulgeda, nagu olin harjunud tegema. Tol korral ei saanud ma seda teha sel lihtsal põhjusel, et nad olid juba ukse vahel. Nähtavasti olid neil oma kogemused ja taktika, mis ei tunnustanud taganemist. Ei jäänud siis muud üle kui omakorda taanduda köögitrepile ja teadustada, et nad raiskavad asjata aega. Avatud välisuksest lõõskav külm tuul tekitas kurjaendelise tõmbuse. Kuid nood kaks näisid olevat harjunud nii jäise tuulega kui ka jäise vastuvõtuga. Ka olid neil talvepalitud seljas ja hing üles, kui mitte üle köetud rahumissioonist. Nad ei võinud küünalt vaka all hoida.

Oli neist natuke kahju. (Inimene, kahetse iseend!) Seejuures ei saanud hoiduda väikesest uudishimust, mis kahjuks kalliks maksma läks. Teine vahitornlasist, noorte, härmatanud põskedega ja suurte pateetiliste silmadega, millede värvipehmus ühtis sinihalli palitukraega, oli eriti agar ründaja. Isegi kui nende missioon oli tasuline, nagu see tõenäoliselt oli – ka valvurid vahitornis elavad igapäevasest leivast -, jäi üle arutamiseks, milline puhang keerutas nood kaks ajakohase moodsusega riietatud olendit külmal, hallil hommikul kammima eeslinna kõrvalisi tänavaid.

Kuid tõenäoselt oli uksel seisjail minust palju rohkem kahju. Viivitamatult asusid nad päästeaktsioonile Jumala ja pühakirja välkuva mõõgaga. Kui nende ülevoolavat indu püüdsin katkestada, küsisid nad solvunu otsekohesusega, kas ma ei usu vahitornlasisse. Kuulsin sellise usulahu olemasolust esmakordselt, niisama hästi oleksid nad võinud nimetada endid Jeeriku pasunateks – kõik teed viivad Rooma. Välisuks oli ikka veel avatud, seda sulgedes oleksin pidanud palveõed sisse laskma, mida nad nähtavasti kannatlikult ootasid. Sellega aga oleksin kaotanud vähimagi lootuse neist niipea vabanemiseks. Minu olukord oli täbaram. Mõtlesid nad mind vaese omaks külmetada? Situatsioon oli enam kui naeruväärne ja ma hakkasin kannatust kaotama.

Vahitornlased vaatasid mind pikalt ja kurvalt pead vangutades. “Teie ei armasta Jumalat”, ütlesid nad.

Mille peale ma naersin. Nad võisid olla selgeltnägijad, aga mul oli neist küllalt. Alati on mul jätkunud ülbust üleliia ja kahetsetaval määral. Mis oleks olnud loomulikum kui neile öelda, mida kogu aeg mõtlesin – minge ometi minema! Kaua ma teiega siin lahtisel uksel jagelen? Jumala üle ei ole monopoli.

Mingipärast ei saanud ma vajalikke sõnu suust. Häbi oli. Mitte vahitornlaste ees, vaid selle ees, keda me juba küllalt olime alandanud. Kuigi Jumalat ei saa alandada ega ülendada, Tema alandab ja ülendab meid. Olin Temast kaugenenud ja hoidusin osatult eemale, sest mul oli raske Teda mõista. Võisin paluda Tema armu nendele, keda Ta minult oli võtnud, kuna muud teed ei olnud. Kuid tegin seda pigemini vanast harjumusest kui elavast usust ja veel enam sellepärast, et need, keda olin kaotanud, Teda olid armastanud, niipalju kui inimene on võimeline armastama Jumalat ja mitte iseend. Aga see ei olnud nende asi siin uksel ega kellegi kolmandagi asi.

Pime kana leiab ka tera – teie ei armasta Jumalat!

Mida luges minu viha või armastus? Laine alistub tormile, see määrab tema harja ja languse. Õnnetunnet hoida on nagu möödalibisevale päikeselaigule käsi peale panna ja arvata, et ta jääb sinna alla. Käe alla jääb vari ja me hoomame selle jahedust. Jumala eemalolekut ei ole kellelgi kerge kanda.

Kuid nüüd hoidsid need kaks lihtsameelset mu uksekünnises nii visalt kinni, et pidin kangutama neid kannatamatute sõnadega, mis tardusid minusse koos halvava külmatundega. Vahel on kergem olla löödu kui lööja. Viimasele jääb alaliselt arm oma teo kalkusest, kuna esimesel on varuks andestaja aupaiste.

Päev kulges edasi oma kanaleid pidi. Järgmisel hommikul ärkasin umbse pakitsusega vasemas küljes, kahtlaselt tuttavaga ja kaugega ühtlasi. Olin kord põdenud pleuriiti. Hävitasin selle mõtteseose eos.

“Sul alati pistab siit või sealt,” ütles ka tema, kes läks tööle, ja tal oli tuline õigus. Olin nagu tuli toores puus. Juba mitmendat kevadet ei olnud minust olnud matkakaaslast. Väsimus muutis minu enesele ja teistele ristiks. Jäin vabatahtlikult ja vaikides koju. Pühapäeva hommikuti teesklesin magajat, kui mees kadus metsadesse.

Ja nüüd olid jõulud ukse ees. Olin otsustanud nad seekord kaasa teha täiel määral, osa võtta jõulupuudest ja jumalateenistustest, vastu võtta küllakutseid ja külalisi. Küllalt palju kalleid tähtpäevi oli olnud reast väljas. Näppu sattus veel “Mac Leansi” jõulueelne illustreeritud väljaanne, kus oli juttu pühadega kaasuvaist haigusist liigsöömis-joomise ning enese ülepakkumise tagajärjel. Lugesin seda sügava rahuga, miski ei olnud minust kaugemal – hulle leidub alati!

Sel aastal oli lisanduva nädalalõpu tõttu pikad jõulud. Mul oli tühine palavik, mis ei hoidnud mind millestki tagasi. Kunas kraadiklaas ei näita mõnd kriipsu üleliia, kui temaga mängida, elavhõbe on kerge hüplema. Parem teda üldsegi mitte puudutada. Inimene ei pea kurja välja kutsuma. Pühad lõppesid jooksupolkaga. Mitte et see olnuks kuidagi kavas. Tuli ainult tarve tõendada, et eestlased end ka vägijookideta natuke unustada suudavad, kuigi seda juhtub harva. Palavik ka hõõgus rahutuks-tegevalt kehas ja tõukas tagant. Nii sai minust asja algataja.

Aga annad kurjale sõrme, siis ta haarab ka käe. Et selline tuisune improvisatsioon hingetuks võttis, selle üle ei olnud palju imestada. Vaevalt kunagi varem oli olnud tegemist jooksupolkaga, millega iganes ka muuga. Kuid inimene näeb vahel kadu. Tantsule järgnes laul küll juba teiste eestvedamisel. Aga kui eestlased hakkavad leelutama ja meelde tuletama vanu viise, mida kord lauldud karjateedel ja koolis, siis nad tulevad kõik pahinal tagasi, pakuvad endid peale, ammuunustatud sõnad kerkivad ajatolmust, keevad üles nagu allikad maa südamest – isegi kui see on lume all.

Järgmine päev oli tööpäev ja mul oli aega haige olla. Kuulsin postimeest viskavat posti esikusse, korjasin selle ja läksin asemele tagasi. Hilinenud pühadekaardid tolle erilise järelepühade hõnguga – nende hulgas üks külmal, hall-sinisel paberil, võõras, punane jõululill. Ons selliseid ridu kunagi kirjutatud ühele jõulukaardile, olgu neid saadetud sada aastat ja olgugi, et ei ole midagi uut päikses all! Panin ta ära nagu teised kaardid. See ei teinud mulle midagi, olin enne haige. Oli ainult külm, sest tekk oli libisenud põrandale…

Õhtul tuli arst ja konstateeris kopsupõletikku.

Pärisin, palju see aega võtab.

“Kaks nädalat,” sain vastuseks.

Ja mulle tundus see tülikalt pika ajana. Uus aasta tuli voodis vastu võtta, hulk Issanda päevi raisata. Moodsad antibiootilised ravimid kasutada, polnud teab mis karta.

Vana aasta viimased päevad veeresid igavikuteed. Ja nüüd korraga, kui nad olid minekul, oli neist natuke kahjugi. Lebasin ägeneva palavikuga, ilma et penitsilliin oleks avaldanud oodatavat jahutavat toimet. Tuli tahestahtmata üle minna uuele kaitsepositsioonile. Nimetasin arstile kogenematult streptomütsiini, mille leiutajat aastat kaks tagasi oli austatud Nobeli autasuga, mispuhul uue ravimi kohta ilmus sõnavõtte ajakirjanduses. Olin neid jälginud kutsealalise huviga ega olnud teadmata, et streptomütsiinil oli peale “imetoime” toksiline toime organismile, mis võis avalduda kuulmis- ja tasakaalu-närvi-häiretena. Valgusega käib harilikult kaasas vari. Muidugi ei olnud minuni jõudnud viimased statistilised andmed tol ajal veel teataval määral katsetus-staadiumis oleva ravimi kohta.

“Ärge streptomütsiini sooviga, seda hoitakse tuberkuloosi jaoks varuks,” hoiatas ka arst ja kirjutast aureomütsiini, mis pidi tagandama igasuguste tundmata viiruse ataki.

“Mul on olnud ainult üks juhtum, kus aureomütsiin ei andnud soovitavaid tagajärgi. Aga see oli ette näha, sest tol patsiendil oli teine tõbi küljes,” mainis doktor veel muu jutu hulgas.

Neelasin siis lootusrikkalt, kuigi tagajärjetult kalleid kullakapsleid, kuni mu palavikuline aju hakkas vabritsema igasuguseid võimatuid ja hirmuäratavaid kombinatsioone. Miks oli arst maininud toda erandjuhtumit…? Inimese palavikulisest ajust, mis on suur sõidutee normaalsegi temperatuuri puhul, mahub meeletuid mõtteid läbi käima. Ja sellest poleks midagi olnud – kaovad nad ju harilikult jäljetult teekäänaku taga -, kui ma õhtul teda, kes tuli töölt, arstilt aru pärima poleks sundinud. Palavik oli liiga kõrge, et keegi oleks saanud mulle mõistust pähe rääkida või muidu vastu vaielda. Telefon asus samas. Kuulsin ise pealt, kui arst vihaselt naeris.

“Ma näen, tal on tõepoolest ebatavaline fantaasia. Selle asemel, et rumalusi välja mõelda, võiks osutada pisut kannatust. Praegu on alles teine päev, kui me aureomütsiinile üle läksime.”

Kolmandal aureomütsiini päeval helistas arst pärast õhtust palavikuraporti lühidalt tagasi:

“Ambulantsauto on veerand tunni pärast kohal!”

See tuli ootamatult.

Üldiselt arvatakse, et haige inimene on isoleeritud oma haiguse “aurasse” ega tunne normaalselt. Kui vähe paikapidav see on! Kiskusin triikimata pidžaama selga – kes seda siis pidi triikima, kui olin juba paar nädalat haige -, tundes teravat piinlikkust, et niiviisi pidin minema võõraste inimeste ette. Oli see ju ainus hilp senisest elust, mis juba tundus eilsena, jah, koguni endisena, nagu poleks seegi ürp tulnud tund hiljem vahetada isikuta, kortsunud haiglasärgi vastu, millest veel lähemal kummitas keegi…

Veerand tundi on lühike aeg. Kodu kaitsev teokarp hakkas mu ümber lagunema. Tema, kellega koos olin jaganud head ja halba, taandus kuhugi teise maailma – tervete maailma. Ehkki veel koos, olime juba pääsematult lahus. Sellele teekonnale tuli minna üksi. Ambulantsauto ei jäänud hiljaks. Oli täpselt kohal. Jõudsin veel kinnitada, et ei unustataks jõhvikamahla pudelit. Ilma joogita ei tulnud ma nüüd kümmet minutitki toime. Ka oli arst käskinud võimalikult palju juua antibiootiliste vahendite pärast, mida neelasin, soovitades siiski hoiduda käibel olevatest konserveeritud mahladest.

Lumi oli maas, ilma et mul sellest oleks olnud ettekujutust. Uue aasta puhas lumi. Nägin tekiserva alt paari tähte. Oli hiline õhtu – öö vastu reedet. Tundsin väikest kergendust, et vähemalt naabrid ei näe, kuidas siit minnakse. Leinapaju maja ukse ees lumes kasvab edasi, kui kevad tuleb…

Ambulantsauto kihutas signaali andes punastest märgusilmadest läbi, nagu oleks olnud tuli lahti. Püüdsin kramplikult talletada lume lõhna maja ukse eest, millest lahkusin. Siis oli seegi hajunud.

Sisukord

Eellugu

– Punastest tuledest läbi

– Esimene öö ja järgnev päev

– Kolimine ja õed

– Pime aken

– Streptomütsiin

– Palatikaaslased

– Noored õed ja arstid

– Liis langeb

Varjude Maja

– Vahepeatus ja Varjude Maja

– Teistkordne esimene öö ja päev

– Kuningas Saalomoni maja

– Esimesi vinjette naabritest

– Uus toanaaber

– Päevikukilde

– Uus õde ja vanad vahekorrad

– Abivägi ‘

– Kirg ja salpeeter

– Surnud mehe auto

– Must ingel

– Hazeli tähe all

– Jessie ja Donald

– Moraali kahe teraga mõõgast

– Järgmine vahetus

– Norma ja klaaspuur

– Arstid

– Sheila ja viimane vahetus

– Väljahüpetega Teresa

– Ülemisel korral

– Sylvia ja sügis

– Jõulude eelkaja

– Jõulude järelkaja

– Viimne kuu Varjude Majas

– Kiriku privileeg

***

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1959

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: