Posted by: libarebane | 19/03/2014

“Õrn Armastus (ÕA)” – Peeter Lindsaar

orn-armastusAutor – Peeter Lindsaar

Käesolevale eelnevad köited:

… ja sõdurid laulavad I,

… ja sõdurid laulavad II,

Paelamehed

***

“Kadett Tomberg!”

“Langes esimesel detsembril 1924 vaenlaste, kommunistide kallaletungi tagasilöömisel.”

“Kadett Teder!”

“Langes esimesel detsembril 1924 vaenlaste, kommunistide kallaletungi tagasilöömisel.”

“Kadett Udras!”

“Langes esimesel detsembril 1924 vaenlaste, kommunistide kallaletungi tagasilöömisel.”

“Kadett Allebras!”

“Langes esimesel detsembril 1924 vaenlaste, kommunistide kallaletungi tagasilöömisel.”

***

“Vanemportupeikadett…!” ja esimese rühma ees seisev vurrudega juba vanem mees vastas enese eest ise: “Jah!” Prillidega portupeiveltveeblil kulus tükk aega vanema kursuse nimede hõikumisega kuni järjekord noorema kursuse kätte jõudis. Nad asusid eluruumi vahekäiku rivistatud kompanii vasakul tiival. Rosenthali silmad oli kiindunud just tema ees samba küljes raamis asetsevale nimekirjale, millel väljahõigatud langenute nimed tugevama kirjaga rõhutatult silma paistsid. Ta oli nii nende vahtimisse kiindunud, et järjekorra temani jõudmisel hajameelselt alles siis viivituse järel vastas, kui üllatunud veltveebel oli ootama peatunud ning võõrastav vaikne paus tekkinud. Sellest kohkunud, tundis ta end halvasti, mida järgnev tähelepanu suurendas. Nimekirja järgi hõikumise lõpetanud, hüüdis veltveebel tema ja Kaigari nimed uuesti käsklusega:

“Rivi ette!”

Ta ei oodanud seda nii kiirelt, kuigi juba algul kohe selge oli, et asi hääga lõppeda ei saa.

“Karistatud kahe nädala kasarmarestiga selle eest, et kadett Kaigar kuulipilduja tagavararaua õppusel maha unustas ja kadett Rosenthal jaoülemana puudumist ei avastanud. Raske eksimuse eest võrdlemisi kerge karistusega leppis kolonel ainult sellepärast, et raud järgmisel päeval vanema kursuse kadettide poolt üles leiti, millega riigikahju välditi.”

Enne rivitult laskmist kutsus veltveebel nad samas enda juurde ja lausus üsna pehmel häätahtlikul toonil paar manitsussõna.

“Härra portupeiveltveebel, aga ma pole süüdi, sest kapten ei võimaldanud õppusel üldse mingit varustuse kontrolli,” julges Rosenthal tähendada.

“Ja mulle ei teinud keegi korraldust, et raud eelmiselt mehelt vastu võtta. Tema jättis raua lihtsalt maha,” täiendas Kaigar.

“Te olete sõjakoolis. Siin ei maksa säärased vabandused. Kui kord juba karistatud, siis olete süüdi…”

“Härra portupeiveltveebel, telefoni juurde,” hüüdis korrapidaja.

“Nojah, hää küll. Võite minna… Kes räägib?” pöördus veltveebel minekule.

“Sa ei käskinud mul rauda enda kätte võtta.”

“Muidugi ei käskinud. See suurtükiväelasest logard Toome ei viitsinud rauda kanda, jättis maha ja valetas. Kapten käratas paigale. Millal või kuidas sain mina kontrollida?”

“Algab kohe karistustega. Halvasti veab. Püsti õnn veel, et need ta üles leidsid. Muidu oleks kohta alla antud. Relvaosa kaotamine ja päälegi veel siin – Sõjakoolis.”

“Nii kui nii välja ei lasta. Polegi kuhugi minna. Üks ora tules ja teisega torgatakse. Seda võis ette arvata.”

“Aga karistatult oled kohe must lammas. See käib ju kogu aeg kaasas nagu paha hais, millest lahti ei saa. Terve kursus läbi, kui nii kaua vastu pead.”

“See mahtra on ehk ainult alguses nii. Vahest jäävad pärast rahulikumaks. Püüavad hirmu nahka ajada. Mõista anda, et elu Sõjakoolis pole mingi meelakkumine. Palju hullem kui noorsõdurina. Samane lahingdrill, aga ikka ei oska. Mitte midagi ei oska…”

“Mis kolonel ise ütles, kui rauale järele läksid?”

“Olin rängemaks keretäieks juba valmis. Aga õnneks oli staabis kirjutaja üksinda. Tõukas ukse lahti. Raud kabinetis koloneli laual. Võtsin ära ja mis mul kapraliga.”

***

Keegi trampis või õigemini, kusagil trambiti. Kuid too polnud üldse marsitakt, vaid nagu sepp tagunuks raske haamriga vastu alasit. Ikka kilks ja kõlks, mürts ja mürts käisid löögid. Kaugelt hakkas laulu kostma, kuid ei saanud aru, kas kõrgelt ülevalt või kaugelt eemalt. Oli imelik kujutlus viisist ja veel udusem sõnadest, mida kunagi kuulnud ning tuttavana paistsid, kuigi neid korrata ei osanuks.

Viis tuli aegamisi lähemale ja trampimine muutus marsitaktiks. Vanema kursuse kadettiderivi kätejoon liikus nagu joonlauana ühes, ühtlaselt sirgelt joonelt eraldumata üles ja alla. Valdeki männimetsa puutüvedel hiilgasid vaigutilgad ja marssiva rivi jalge alt tõusid imelikud tolmupahvakad nagu suitsukoonlad pilvitu suvetaeva poole. Rivis astujate ühtlaselt tõusvat ja vajuvat kätejoont end jälgima unustanud, ei märganudki, millal laul algas või kas nood rivis astujad üldse laulsid. Kuigi valjult ja selgelt, näis too ikkagi suure vahemaa tagant kostvat… Kuid vanem kursus oli sedasama mitu korda ja samade sõnadega laulnud.

Kui Aafrikasse juhtud sa,

siis ära imesta

üht tolmuahvi oksa peal,

kel nina sinine.

Taritta hoi, taritta hoi,

taritta hoi, taritta-ta-taa,

üht tolmuahvi oksa peal,

kel nina sinine.

Kui Aafrikasse juhtud sa,

siis ära unusta,

vaid katsu ka mõnd musta naist

kord sugu sünnita.

Taritta hoi, taritta hoi,

taritta hoi, taritta-ta-taa,

vaid katsu ka mõnd musta naist

kord sugu sünnita…

Laul kostus edasi, aga sõnadest ei saanud enam aru ega osanud neid ka ise meelde tuletada; kui riimis või sõnades mitte, siis vähemalt piltidena, mida see silma ette manas. Katsed jäid asjatuiks, sest pingutusest hoolimata kordusid pildid ainult kahest salmist. Sääl oli rumalalt itsitav kiitsakas must tüdruk kuivetanud säärtega ja mingisugune puudlit meenutav värdjas, kelle karvadesse uppuva nina värv jäi üldse nägemata. Ahv ongi ju loom nagu too puudlitaoline, aga kuidas sai ta sel nõrgal puuoksal nagu harakas istuda. Oks pidanuks looka paenduma. Kuid ei paendunud, vaid oli sirge nagu telefonitraat, millel kuldnokad reas istusid… Ongi juba sügis ja hakkavad äralennuks koonduma. Kuid mis puutus see temasse! Nad teevad nii igal sügisel, kuigi üsna varakult enne teisi. Siis kostab nende ärevat kädistamist. Nad ei laula ju kunagi, vaid vilistavad. Ja isa külvab rukist…

Aga siin lauldi. Siis lõppes laulmine. Millal? Jah, õigus. Ta arutles laulu sõnade ümber ega pannudki tähele, millal. Mõttes kordusid ainult nood kaks salmi, kuigi pingutas enamat meenutama.

Korraga lauldi samas ta ümber. Nähtavasti rivis, milles ta ise astus. Aga ta ise vaikis. Vist sellepärast, et sõnu ei tundnud. Ei teadnud isegi põhjust. Ülemus võis vaikimist märgata ja pahandama hakata. Vaikimises opositsiooni või trotsi avastada.

Pakid kadunud. Ta pidas seda suurt ümmargust eset oma pakiks, kuid lähemale minnes osutus see prüginõuks. Keegi naeris kõredalt leti taga. Ta ei vaadanud sinna poole. Hääl oli inetu ja naerjagi ei võinud noor olla.

“Otium sine litteris mors est et homini vivi sepultura.”

Peaks üles kirjutama, muidu ununeb ära. Aga siit tuleb palju mööda käia. Oli mitu korda tootanud, kuid tegemata jätnud. Hakkas siiski kobistades taskuraamatut otsima. Nüüd tuli meelde, et uue taskuraamatu, õigem märkmiku, pani seljakotti. Polnudki ju muid pakke. Aga seljakott paliturullikuga lamas samas ta jalge ees. Pole midagi kadunud. Kõik on käes…

Nördinult kuulas Hugo leitnandi vihast kärkimist ega osanud muud lausuda kui: “Härra leitnant, olen süüdi!”

“Olen süüdi?” kärkis leitnant edasi. “Kas siis mina süüdi pean olema, kui meeskond õigeaegselt rivis pole?” Ta hääletoonis tundus alandavat mõnitust, kui ta uuesti kordas: “Olen süüdi! Kus on vabandus! Minge rivisse!”

Ta pidi just rivisse astuma, kui tundis puudutamist vastu õlga.

“Asjad kapis segamini!” käratas veltveebel, kuigi nende oma noorema kursuse mees, käega kapile osutades.

Pidi rivisse astuma, kuid nüüd oli samas kusagil too segamini asjadega kapp. Ta ei suutnud end koguda, sest järjest vaheldus kõik uuesti nagu kinos filmil. Leitnant, rivisse kogunud rühm, veltveebel ja kapp vahetusid uute meestega. Nüüd olid ta ees kaks mustas palitus meest. Teisel neist latern käes. Talle oli vist midagi öeldud ning pidanuks vastama, kuid siis taipas, et polnud Tondil kasarmu ees vastamisi kärkiva leitnandiga ega ka toriseva veltveebliga nende omalt kursuselt. Kuigi oli just suutnud alustada lause: “Just nii, härra…”, sai sõnal veel õigel ajal sabast ning “leitnant” jäi ütlemata. Segadusse aetuna ei osanud jätkata, vaid jäi võõrastele üllatunult otsa vahtima. Mustas riides nagu vangivalvurid, käis kahm üle keha. Oli ta siis vanglas või mida pidi ta noile valvureile õieti vastama?

“Teie sõidupiletid, olge hääd!” lausus mees, nähtavasti sõna korrates.

“Jah, jah! Just nii! Sõidupilet? Jah, jah!” kobas ta kiiruga üle väliste kuuetaskute ja hakkas hämmeldudes püksitaskuist seda otsima. Tegelikult ei jõudnud mõte veel üldse sõidupiletini, vaid arutles vastust leidmata asjatult küsimuse kallal, kus ta on ja mida nood mehed õieti tahavad.

“Nad nõuavad piletit. See on sinu käes. Pistsid õhtul vist püksitasku. Kas ei mäleta?” tõukas kaaslane talle külge.

“Jah, jah! Sõidupilet. Kus me oleme?”

“Läheneme Tapale. Kuhu te sõidate?” küsis konduktor ja kontrolörile osutades: “Näidakse sõidupilet ette.”

“Ära kohmitse nii kaua! Pilet on sinu käes. Sa pistsid ta vist koos teiste paberitega põuetasku,” kordas naaber ja lausus vabandavalt konduktori poole pöördudes: “Meil on pilet Narva.” Ja uuesti Hugo poole: “Tee rutem! Näed, nad ootavad.”

“Jah, jah. Sõidupilet on Narva,” oli Hugo unesegadusest üle jõudnud ning olukorra selgeks saada, leidis pileti ja ulatas kontrollimiseks.

“Ümber istuda pole tarvis. Vagun läheb otse Narva,” lausus kontrolör piletit tagasi ulatades. “Teid on kolm?”

“Just nii, härra… Jah, kolm.”

Konduktorid astusid edasi. Aga Hugo tegeles mõttes veel unenäo ja tegelikkuse vahemaal ning võitles üksikasju meelde tuletades enesega. Narva… Miks Narva? Rügement on ju laagris. Aga laager pole Narvas, vaid kusagil mujal. Kuidagi hakkasid asjad talle vähehaaval selguma.

“Egas niisugused väikesed sekeldused on alati hääd.”

“Mis hääd! Kõlgu asja eest teisile järele.”

“Ja mida suurt sa sääl laagris sel ajal oleksid korda saatnud?”

“Kas nüüd minemata jääd või?”

“Kas minemata või mitte, aga vähemalt päev, kui mitte enam, on oma. Saad hulkuda oma tahtmise järgi.”

“Sul lihtne ütelda. Paberid on minu käes. Mina vastutan. Ma ei saa aru, miks nad just viimasel hetkel mõttele tulid meid ümber määrata.”

“Aga mis see meie asi on? Ülemus käseb ja asi vask. See pisike viga on suurepärane. Meie asi pole ometi ülemate vigu otsima hakata, vaid täpselt käsku täita.”

“See viidab aega.”

“Aeg pole jänes, et see ära jookseb.”

“Küll nüüd kirjutaja staabis saab.”

“Kuid adjutant pidi ometi nägema, millele ta alla kirjutas.”

“Neil on nähtavasti vanema kursuse ülendamise tõttu staabis niipalju rabinat, et paberid sega ajasid.”

“Anna siia… Näed, selge kiri must valgel: Tallinn – Narva.”

“Aga me peame ise taipama.”

“Mida? Mis asja? Kuidas sa taipad, kui paberil selge kirjaga öeldud, et Narva. Ära ole loll! Siis pidanuks ta eile viimati ise taipama ja nõu andma hakkama, et jätke meid seekord Värska saatmata ja saatke Kurtna. Egas meie asi ole ülemusi õpetama minna. Saad veel ninatarkuse eest vastu muhku nii et lajatab. No ütle, kuidas võisid sa teada, et nad meid just meelega ei tahtnud Narva saata.”

“Aga lähetuskirjal on Esimene Rügement.”

“Ja see asub Narvas. Staap Hermanni kindluses. Ja mida või milleks, seda teab ülemus. Küll nad ütlevad. Sääl on staabis kindlasti kedagi kohal. Kui ei tea ise, paneb telefoni undama. Annab uue sõidupileti ja kahetseb, et asjata olete mööda sõitnud, sest Kurtna laagrile on lähem jaam Jõhvi. Saadab tagasi rongile, kuid hommikune rong on juba läinud ning jääme järgmist ootama. Siis targem juba linna minna kui jaamas konutada.”

“Mida me sääl linnas teeme?”

“Rumalamalt ei saa üks kadett, üks tulevane ohvitser enam küsida. Mida sääl teha? Lihtsalt ringi kolada ja linna vaadata. Kui linna vaadata ei taha, siis tüdrukuid vahtida.”

“Loll, kes laadalt lehma ostab, narr, kes Narvast naise võtab.”

“Kes seda ütles?”

“Nii lauldi Vabadussõja ajal.”

“Sul hää ütelda. Kuid mind määrati vanemaks ning ma vastutan.”

“Seniks kui kord Tondile tagasi jõuame, on nad selle unustanud. Ja kas nad üldse sellest teada saavad. Või kui saavadki, siis peavad suu, sest see on nende endi viga.”

“Aga lahkumisel öeldi muudki. Meie nimed leoti ette, et Seitsmendasse lähetatute nimekirjas, aga pärast saadeti kirjutaja nimekirjaga jaama järele, et need kolm kadetti mitte Seitsmendasse, vaid Esimesse rügementi. Aga kuidas? Ole aga lahke! Telefonikõne ja kolmel kadetil ootama jääda, kuni uued paberid jaama järele saadetakse. Nali on midagi väärt.”

“Mis nali! Vahi nagu narr jaamas. Sellepärast ma nii raskelt magama jäin ja unest segane olin.”

“Kas sa ennem vahtinud pole? Mis õppuselgi vahel muud kui ainult vahtimine!”

“Kus kohal me oleme juba?”

“Rakverest mööda. Narva jõuab hommikul valges.”

“Palju Jõhvist Kurtna maad saab?”

“Major ütles küll. Aga me pidime Petseri minema ja teiste asjad ei läinud korda. Oli vist üle kümne või ligi paarkümmend kilomeetrit. Pakkide jaoks lubati hobune vastu tellida. Siis pole ju tark õhtuse rongiga tagasi sõitma hakata. Tee pikk ja tundmata. Parem juba Narva kui Jõhvi jaamas oodata ja järgmisel hommikul sõita. Nii on ka too päev oma.”

“Nojah muidugi. Sina ju Narva passatski. Tead linna, oskad keelt ning tunned kombeid.”

“Võtama izvoschtsiku ja progaatimsä parahodi pristani. Säält kirbitsa zavodi trubad paistavad.”

“Mida see meie keeles tähendab?”

“Võtame voorimehe ja sõidame aurulaevasadamasse. Säält paistavad juba telliskivivabriku korstnad.”

“Kuhu me aurulaevaga läheme?”

“Jõesuhu suvitama.”

“Nii viidad päeva sõiduga ega näegi linna.”

“Hää küll. Ärme siis lähme. Prõõgai tseres tsai ii prinessii mne koropka dõõmu. Karga üle tee ja too mulle karp suitsu.

Sobaaka maltsik deelajet medvezji kuskii… Koer poiss teeb karutükke.

Shkolnõi baarin jeeded na nogoovoe kolessoo poo mertvmu saadu – Koolihärra sõidab jalgrattal mööda surnuaeda.”

“See on ju nöksamine, kui sa sõna sõnalt tõlgid ja tulemuseks tobedus on. Venelane ei saagi sellest keelest aru ka Narvas.”

***

“Vähemalt niipalju on nüüd siis selge, et päev on oma,” lausus Hugo, kui nad Pimeaias jalutades linna silmitsesid.

“See oli selge juba teel. Või kartsid, et käsevad Hermanni kindluse õuel rividrilli tegema hakata?”

“Ma kartsin, et saadavad Ivangorodi kindluse õuele. Sääl paistab nagu rohkem,” nakatas kahtlevat Hugot Kurina hää tuju. “Näed, need ju kahekesi teine teisel jõekaldal vastamisi nagu kaks lõrisevat koera üksteist haukumas,” meenutas ta kevadel Petseris kuuldud võrdlust.

Arutleti kolmekesi kindluse ehitamise aja ümber ja püüti nimedest ehitajaid tuletada. Ajalugu polnud aga kellelgi just tugevaks küljeks ning selgus jäigi saamata. Kurin teadis nüüd Jaanilinnaks kutsutud Ivangorodi ehitamisest rahvajutu.

Venelased kaubelnud endale lehmanahatäie kulla eest Hermanni kindluse kohale jõe vastaskaldal nahasuuruse tüki maad. Kaup paistnud kasulik ning sobinud. Kuld võetud vastu ja lubatud maa. Aga kavalad venelased olid naha ribadeks lõiganud, sellega suure lahmaka maad ümber piiranud ning sinna kindluse püstitanud. Müüjad kratsinud küll pärast kukalt, kuid parata polnud midagi, sest tasu oli vastu võetud ega saanud kaubast enam taganeda.

Hääs tujus jalutati läbi vaikse suvise linna, ületati puusild, vaadeldi lähemalt kindlust ja siirduti tagasi. Teisist ette jõudnud Simpka oli väheldase väljaku ääres maja ees peatunud ja ootas teisi järele. Ukse ees õiendav vanamees oli küsimuse pääle seletusi andma hakanud, kuid Simpka vene keele oskus oli puudulik ning ta pidi Kurina appi paluma. Juht talutas nad läbi tubade ja andis seletusi. Teisi külalisi polnud, ülilahke vana peatus iga eseme ees ja käsitas pikalt laialt pisemaid üksikasju. Kõik viitas suurele keisrile, tema tähtsusele aga veel enam tarkusele ja teravmeelsusele. Kuid eelarvamistega kadetid said asjast erinevalt aru ning hakkasid omavahel eesti keeles arutlema, et milleks küll keisri hiigelsuurt puust voodilobudikku, selle all puutuhvleid ja muud tubadesse kokku kuhjatud igasugu kolu ja risu säärase suure tähelepanuga austati, et muuseumiks koondati. Kurin tõlkis arvamise juhile. Ilmselt pahandatud vastas too:

“Aga rahvale meeldib neid vaadata. Peetri muuseum siin tasub oma ülespidamise, sest aasta jooksul käib külastajaid palju. Hooaegadel koguni välismaalt. Lavretsovi muuseumi kunstikogud on hääd, kuid linnavalitsus peab juurde maksma, sest külastajaid käib vähe.”

Ülilahke vanahärra tuli nendega isegi tänavale kaasa ja hakkas ukse ees majaseinal asetseva metallist reljeefi tähenduse kohta seletusi andma. Nad olid seda juba varem silmitsenud. Plaadi ülemisel väljakul võitles lohemao vastu odaga mees, alumisel aga oli mingi jahistseen hirve ja koertega.

Selgus, et lohemadu vastu võitlev Püha Jüri pidi sümboolselt õigluse võitu õeluse üle kujutama. Alumisel aga siku pää ja sarvedega Rootsi kuningas Kaarel XII, kes kaotajana selliselt lootis Vene keiser Peeter I jälitavate vägede nagu välejalgsete jahikoerte eest end põgenemisega päästa. Sõnaselgelt otseselt küll väljendamata, jäi mulje, et kujutlusel pidi Püha Jüri tähendama Venemaad ja lohemadu Rootsit, milleks nad samale pinnale kõrvuti asetatud.

Omavahelise jutuajamise hoos ei märganud kadetid jaamahoones nende teele ette juhtunud noormeest enne kui olid sellega peaaegu kokku jooksnud. Rosenthal jahmus nii, et Vispensteini samaaegset kohkumist enne ei märganud kui teineteisega vastamisi seistes mõlemad ilmse vastumeelsusega teretuseks käe pidid ulatama. Kui Ruts kogus end kiiremini ja kuni vastasseisja enesega veel seesmist võitlust pidades kõhkles, oli ta juba olukorra peremees. Eneses veel kahevahel olevale tuttavale kätt ulatades patsutas ta vasemaga sellele teeseldud ülima sõbralikkusega nagu pooliti kaisutades õlale.

“Egas siin minuga küll kohtuda ei lootnud. Vaat kus veel vanu ja nii häid sõpru näed! See meie riik pole tõesti kuigi suur. Ei kao keegi silmist. Poleks osanud arvata. Ja kadett. See on just vorm, mis sobib nii sulle kui ka Kurinale. Mulle tundub, et enam kui ükski teine vorm.”

“Kadett Simpka,” suutis Kurin jutuvool vahele kaaslast tutvustada. Aga Vispenstein oli hoogu sattunud ja jätkas ladusalt:

“Olin hommikul tööle tulles erakordselt hääs tujus ja arutasin iseeneses, et tea küll, kus kohal või millal mingi rõõmus üllatus ees peaks ootama. Sellisele üllatusele ei osanud lihtsalt tulla.

Ja näed, sina Hugo, just samuti. Üllatusest ja rõõmust päris keeletu. Kõnele siis ometi, kuidas käsi käib! Kuidas oled elanud, või veel enam – kuidas käsi praegu käib?

Aga miks me siis siia rahva jalgu üldse seisma jäime. Äratab asjata tähelepanu. Mul päälegi tööaeg. Sõbrad, astume einelauda. Säärast sündmust peab pühitsema. Vanu ja päälegi nii lähedasi sõpru ei kohta igapäev, kuigi jaamakohal alati palju igasugu rahvast liigub. Ühele ulatad lühidalt ainult käe, küsid veel lühemalt, et kuidas elad, ja sellega jääbki. Teise käekäigust oled huvitatud ning tahaksid üksikajadeni kõigest kuulda.

Jah, istume siiasamasse. Või arvate, et akna all laud on parem? Näeb välja perroonile. Arvatavasti ootate ja lähete rongile. Nojah, Hugo, siin on tool just sinu jaoks. Toetage aga vabalt kõik istuma. Väsinud olete päälegi nähtavasti kõik. Lauad just vabad ja ainult kärbeste lendamine segab vaikust. Ongi jutuajamiseks rahulik omaette olemine.

Vaat mida kõik tähendas, et hommikul nii hääs tujus ja kergel sammul tööle tulin. Ega teil nii tulist kiiret ometi ole? Kuulute muidugi samasse kampa ning reisite koos… Ja, ja. Seda võib juba arvata, et Sõjakoolis kerge pole. Kui Aspirantide kursus on põrgu eeskoda, no siis Kadetikompanii on too päris mulisevalt keev põrgukatel… Kuidas vastuvõtul läks? Katsed muidugi kibedad ja võistlus kange? Seda võib arvata. Aga näed, täitsamehed lähvad igast tulest julgelt läbi. Kollased õlakud pääl ning juba nagu ohvitserid silma näha, kuigi mitte veel käega katsuda. Ja sina, Kurin, astusid ka selle sammu? Ja ÕA kraenurgal. Kuidas seda pruudid õieti seletasid? Kas köögitüdrukulikult labaselt: “Õrn armastus õhtusel ajal õunapuuaias”, daamilikult soliidselt lühidalt ja selgelt lihtsalt: “Õrn armastus” või koolitüdruku sentimentaalsusega: “Õnn ja armastus”? Pole viga jah.”

“Kõik oleneb sellest, kes on pruut ja kust kohalt ta vaatab.”

“Just õige… Jooge siin omaette õlut, kuni ma tagasi tulen. Teenin pagasiaidas. Lähen vaatan, kas midagi pakilist ees pole, ja tulen varsti tagasi. Hakkavad pahandama, kui ringi hulgun ning kohal pole. Teenistusasi.”

Õhtune rong tuli ja teine läks. Selleks ajaks muutus sagin einelauas elavamaks. Siis lahkusid kõik ning nad jäid ainsaina.

“Mis me tühja kõhuga seda õlut ikka kahekesi nii palju larbime,” nurises Hugo sellele osutades, et täiskarske Simpka klaasi enda jaoks täita ei lasknud. “Tellis ka kohe nii palju. Kuue asemel oleks kolmest küll aidanud.”

“Lähme otsime Rutsi üles. Ta peab õlle välja maksma, sest tema on võõrustaja.”

“Ma poleks tema tühjaga üldse juttu ajama hakanud. Kust sa teda tunned?”

“Olime kord koolivennad ja aspirantideks samal kursusel. Ruts sääl kange jalgallimeeskonna kapten. Allohvitserikooli meeskond sai lüüa. Ruts muidugi siis kohe suur nina. Kargas kompaniis kohe veltveeblile vuntsi et lase olla. Nii hullult ja teravalt, et kas vangipanemise väärt. Aga et tema juhatusel võideti, siis tasandasid kõrgemad ülemad pahanduse vaikselt ära.”

“Nojah,” vastas Hugo. “Aga mina teda kuradit otsima minna ka ei taha.”

“Kuid maksmata me ometi ära minna ka ei saa. Einelauapidaja vahibki siin ainult meie pärast. Ta oleks ammugi läinud… Aga mis sul siis on, et kaasa tulla ei taha? Ma nägin, et te teineteist tundsite.”

“Kuradile temaga ja ta õllega. Ma ei tahtnudki õlut. Mul pole midagi… Niipalju tundsin kui ta praktikal oli. Noh Võrus samas komandos. Ainult lühike aeg. Talvel paar kuud.”

Kurina pääleajamisel pidi Hugo siiski kaasa minema. Nii kaubaaida kui ka pagasihoiuruumi uksed olid lukus. Jaamaesisel tükk aega nõutult edasi-tagasi jalutanud, tulid laua juurde tagasi. Einelauapidaja ilmuski arvet nõudma ning nad maksid kahe pääle summa kinni, sest pudelid olid kõik avatud, kuigi joomata. Hugo jättis uuesti täidetud klaasi puutumata ja Kurin näis enesega võitlevat, mida teha.

Kartes üllatunud kaaslase küsimusi, ei läinud Hugo jaamaesisele, vaid lahkus tagaukse kaudu, jalutas kiirelt eemale ja sääl sammu aeglustades hakkas end poolkuuldava häälega kiruma, et veel targaks pole saanud. Taas laskis end sulil alt tõmmata, kuigi too teeseldud pääletükkiv sõpruse avaldamine kohe alguses vastumeelne oli ja parema meelega eemale jooksnuks.

Ei saa ma maailmas targaks! Ikka ei saa. Et ka ükski õpperaha ei aita! Sama loll nagu laps, kurrat, sisistas ta vihaselt kõvasti läbi hammaste, nii et üksik vastutulija peatus ja imestades talle otsa vaatas. Sellest kohkunud Hugo suunas järsult pilgu üle tänava katuseile, kus hele kuuvalgus vastu helendas, ja astus sammu kiirendades edasi. Ta oli enesele nii vihane, et tahtmine tõusis ise endale vastu kõrvu anda; mitte kolme pudeli õlle hinna, vaid oskamatuse pärast kohe reageerida, millega aga vastane nii osavalt hakkama sai. Poleks tarvis olnud ta teeseldud sõbralikkust vastu võtta, vaid lihtsalt eemalduda. Päris demonstratiivselt. Olnuks veel mõjuvõim. Ei oska. Ikka ei oska. Ei aita ükski õppetund. Oled lihtsalt lollina ja juhmina maailm sündinud, kordas ta viimast lauset nii valjult, et ise omast häälest kohkus, kuigi kedagi enam kuulamas polnud.

Kaaslased tukkusid tühjas ruumis üksi toolidel… Aga ta peab ju hommikul enne rongide liikuma hakkamist jaama teenistusse ilmuma, tärkas Hugol öösel külmavärinast ärgates mõte. Ta avaldas seda ka ärkvel olevale Kurinale. Muidugi peab, oli ka tema arvamine.

“Rumal veel küsima hakata, arve juba makstud,” lisas ta, kuid nõustus, et tarvis ta siiski üles otsida ja näha, millise näo kohtumise puhul teeb.

Kuid teab, kus ta oli või mida tegi. Nad ei leidnud teda hommikul. Käsipakkidega tegeles teine ametnik üksi. Pettunult läksid nad rongile. Aga just rongi liikuma hakates ilmus Rudolf Vispenstein jaamaesisele ja karjus nii kõvasti, et avatud vaguniaknast selgesti kuuldus:

“Kuhu te kadusite? Otsisin nii et päris hulluks jäin.”

Aga nad eemaldusid juba ning keegi ei hakanud end vaevama talle vastu hõikamise või viipamisega. Rong jõudis varsti majade vahelt välja ja uudne ümbrus köitis tähelepanu. Külad põllul töötavate inimestega, jaamad rongiootajatega ja taas põllud kuni suurde metsa jõuti. Ilusa suvise hommiku meeleolu nakatas ning pahandus ununes varsti ja asendus hää tujuga.

Samas vagunis istus Esimese rügemendi trafarette kraenurgal kandev allohvitser. Nad alustasid juttu ning oletus osutus õigeks – allohvitser oli linnas käinud mingit varustust toomas ja nüüd teel laagrisse tagasi. Kraamiveoks ootasid jaamas hobused.

Staabis oli parajasti lõunavaheaeg. Kohale ilmunud staabiülemale esinedes hakkas too pahandama:

“Te pidite juba eile kohale jõudma. Mida te Narvas otsisite?”

“Härra major, aga sõidupilet oli Narva ja lähetuspaber Esimesse rügementi. Paberil pole märgitud, et laagrisse.”

“Ise kadett ja tahab ohvitseriks saada, aga niipalju aru pole pääs, et rügement suvel laagris. Mitmendat aastat kaitseväes teenite juba?”

“Teine aasta juba, härra major.”

“Seda hullem, et niisugust tühist asja ei taipa… Narvast helistatakse, et kolm kadetti saabusid… Ma pärin rügemendiülemalt ja teatan hiljem…” Lõpetas ta pahandamise. Mõtles samas ümber, jagas nad pataljonide vahel ning saatis kohale.

***

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: