Posted by: libarebane | 16/03/2014

“Õigusenõudja” – Salme Ekbaum

oigusenoudjaAutor – Salme Ekbaum

Romaan

Eellugu

See, mis mind sunnib kirja panema neid ridu ja asuma ühe ammuselt tagamail varitsenud teema juurde, on õieti unenägu, mis ise tuhmus nii kiiresti, et temast on säilinud vaid ähmased killud. Arvatavasti oleksid needki vajunud aja jooksul alateadvuse põhjatusse tagasi ja ladestunud sinna nagu liiv ladestub merepõhja või nagu pärm sadestub ankru uurdeisse, olles oma töö teinud, kui ma poleks katsunud neid ärgates talletada.

Muidugi on unenäo paberilepanek sageli võrdne hommikuses kastes sätendava ämblikuvõrgu haaramisega, mille viimistletud filigraanist ja pärlendusest jääb pihku ainult vormitu ja näotu olluseraas. Tegemist oli aukohtuga, niipalju on selge. Kuid ma ei või vastutada, kas see oli mõni tuttav – unenäos teinekord näod vahelduvad imekiiresti -, kes astus minu juurest läbi, öeldes, et tal on vähe aega, sest peab minema kohtusse.

“Kas see on nüüd tingimata tarvilik, võõrastelt õigust otsida?” katsusin oma arvamist avaldada. Aga mu tundmatu tuttav seletas kibeda kindlusega, et tema ei või lasta end solvata ühel vanal jumalasalgajal…

“Sa ei tunne Toom Turulelle (kaebealust),” kuulsin end korraga lausuvat. “Kui sa teaksid, kui suur õigusenõudja ta ise oli, siis sa ei teeks seda!”

Ärkasin ja leidsin end oma asemelt. Võib-olla ei olnud see siiski päriselt ärkamine, sest mu kujutluses kuhjus pilt pildile ühest vanast mehest, keda mu tundmatu tuttav oli nimetanud jumalasalgajaks, ja temaga seosnevast… Selle tumeda trummipõrina sekka hakkas kostma üha enam üks hele heie, rõõmus ja kevadine nagu kuldnoka vilistamine.

Nii iseseisvalt kui oma elu arvamegi elavat ja nii suurde üksindusse kui see suububki, on sama elu siiski põiming vahekordadest, mille üksikud lõimed ulatuvad kaugele tagasi ajas ja ruumis. Pinnaalused, nagu need tihti ongi, mõjustavad need meie elukäsitust vahest enam kui arvame.

Üks jõgi oli pääsenud minus voolama ja seda ei saanud enam peatada. Kuigi tõusin, kohendasin mehhaaniliselt aseme, jõin tassi teed, kastsin janused lilled ja läksin välja aeda. Ühesõnaga, toimisin täiesti tavakohaselt ja ometi nagu unes, kogu aja jälgides üht värvifilmi oma sisemaa varjatud valgel linal. Olen harva katsunud kinni püüda piltide tulva, mis sel viisil silmade ees kangastub. See oleks sama kui kosele jõujaama ehitamine, mis küll võib teenida praktilisi huve, kuid kosk kui selline kaotaks oma algse vabaduse.

Aga põhjusi ettekäändeiks leidub alati. Tahtsin kauemini tunda endas toda värskendavat hoovust. Tahtsin peatada noid pillava pahinaga möödaruttavaid pilte enne kui suurvesi alaneb. Vanadest kogemustest teadsin, et mõõn saabub niikuinii kiiresti…

Kuid mu sulg ei nõtkunud tõtlikele mõttekujutusile järele. See oli neile ainult takistuseks jalus, mispärast panin selle peagi vaikides käest.

Vahepääl on möödunud rida aastaid. Uued vood on muutnud mind oma sängiks. Uusi hõõgumisi ja tuhakspõlemisi on jäänud seljataha. Kuid veelgi ei ole ma vabanenud tollest unenäost või õigemini selle järelkajast. Aeg-ajalt tuleb see mu juurde tagasi kui meeldetuletus tegemata jäänud toest, kui koputus uksele.

Seepärast otsustasin selle kirja panna. Ka kui vool on alanenud kallaste sügavusse tagasi ja mul tuleb vaeva näha, et kord olnud elu ja aegu sügavkülmutusest üles sulatada nii algelise ja häbiväärselt aegunud vahendiga kui oma hingeõhuga, millega lapsena sulatati jääsõnajalgades aknale auk, kust ulatus nägema kogu lumist ja majesteetlikku maailma.

Esimene osa

1.

Pahkunud sõrme järjele jättes, tõstis Toom Turulell silmad “Riigi Teatajalt” ja jäi kõrvu teritades kuulama. Talu poolt teelt kostis lähenev kabjaplagin ja kerge sõiduvankri nagin. Hobused, kuulda, lasksid õige hääd traavi. Toom kergitas end istmelt ja heitis oma nüri-nükkelise pilgu aknast välja üle aia külavaheteele. Samal silmapilgul tuiskas säält mööda Kauna läikima lihvitud vedruvanker, kaks ruskavat hobust ees.

Toome savikarva, aastate uuretega näkku sigines muhelus, mis pani ta rõugearmilise lõua kergelt võppuma. Töntsile jalale vaatamata kapsis ta vilkalt läbi töötoa ja köögi välja õue. Naeru röhistades ja pääd võngutades jäi ta maja nurga varjust sõitjatele järele vaatama, kes nüüd tema kapsaaiast mööda alla heinamaale jõudsid. Naised, kuulda, uietasid ja oiutasid pääl, küllap kartsid linalikku lennata! Hobustel oli ikka veel ülearune hoog sees. See taltus alles sõitjate ojasillast üle kuusiku äärde jõudes, kus tee kuuseokstest täidisele vaatamata oli raske, savikas. Kus ta taheneda saigi, kui kuusik hoidis varju pääl! Kuusikut maha võtta aga peremees ei täidinud. Ülearu uhkustada ega kelkida Kaunal metsaga ei olnudki. Vana Ain, praeguse peremehe Juhan Nordeni isa, oli selle oma elupäevil kurgust alla lonkustanud koos muu liikuva ja liikumatu varaga.

Neid auke andis pojal tasuda.

Mõndagi oli Toom siin talus oma pika elu jooksul läbi elanud. Ühe peremehe languse ja teise tõusu. Aga mets ei kerkinud nii käsu pääle. Sel oli oma idanemise aeg ja härjapõlvlase iga, enne kui hakkas hernekärbisest aialatiks ja viimaks palgimetsa poole hoiduma. Liiati kui nüüd üks võsik teise järele kisti karja- ja põllumaa alla ja ikka ei saanud neist Juhanile, kes ju ka üle keskea hakkas jõudma, küllalt. Mitte ei tahtnud jätkuda temale, Toomele, vakamaad paari hinge seeshoidmiseks ja loomapidamiseks.

Aga nüüd see vakamaa siiski võetakse! Võetakse õigusega ja seadusega ning mitte enam talu tagasopist ja ääremailt, kust peremees seda pakkus, vaid siitsamast Mademäe veerult, kus temale, Toomele, kohane. Selleks oli maksma pandud popsiseadus, mida ta parajasti akna all oli uurindki, kui talurahvas säärase parinaga mööda kihutas.

Küll ikka mesilinnud, need ei kannatanud higilehka, hobustele säru tegid…

Einoh, mis sai tema, Toom, sinna parata!

Tema oli oma elamisega siia talu õueheinamaa ja tee vahele. Eile olid talu tüdrukud aia taga niita uhades hädaldanud, et mesilased ei anna asu, vopsivad aga päälegi ümber pää. Siis oli Toom nihutanud tarud suuga tee poole. Aed oli kämblalaiune, mis ta siis hädaga pidi tegema! Et ta nad õhtul unustas vanasse paika tagasi tõstmast – temalgi oli jaanilaupäeval muud tegemist ja muule mõelda kui mesilastele!

Aga nüüd kippusid, paharetid, surnuaiale sõitjatele kallale. Et ka just oma talu rahvale!

Igast naljast aitas. Toom kohmitses köögist kapist selle jaoks varuks hoitud kollakaks võidunud marlilapaku. Heitis selle üle kaabuloti, mille varnast pähe upitas, ja kõngerdas mööda kapsavagusid aia lõppu õunapuude alla, kus süüdlased asusid. Tema nende sipsimisest suurt ei arvanud, ennem pidas rohuks. Märkas küll, et linnud olid üsna ärevil ja ennast täis. Sulgedes käega taruava, et nad kõik jaole ei pääseks, toimetas ta tarud endisesse asendisse tagasi, suuga vastu heinamaad. Mõni kirikuline võis veel mööda tilkuda, hakka ilmaaegu tuliseid süsi päälaele korjama. Jalakäijad jätsid veel rahule, aga hobuseid need linnud ei kannatanud.

Üks viu ja vobin ümber, taganes ta suuremat kiirustamata sammaldunud õunapuude vahelt välja, hoidudes teeäärset aiaserva mööda toa poole tagasi. Aet, tema eit, oli siia ruumi kitsusele vaatamata toppinud käokinga-, aiamirdi- ja kuldraopõõsaid ning igat seltsi vääte, mis nüüd üle aia lokendasid ja aiavärava kõrval asuva kullakambri hoopis nagu oma hoolde võtsid. Tolle kuudiku oli Toom väikese sihilikkusega otse nagu meelega tagaküljega vastu teed paigutanud. Kuhu ta pidi siis selle panema, kui elamisruumist oli nii suur nappus!

Võrguräbalat näolt kõrvaldades peatus ta maja otsa juures asuvate lavakastide ees, kust kapsa- ja kaalikataimed olid välja istutatud. Lahtistes lavitsates lokkasid kurgid ja kõrvitsad. Viimased väändusid juba üle kasti ääre, lehtritaolised kollakad õied kastesel rohul, kus võililled usinasti oma karvaseid silmi praotasid. Igal rohuliblelgi oli laiutamistung. Ikka teistest üle, kas ronides, roomates või nina püsti ja silmake sirevil. Niipea kui sa alla andsid ja enda eest välja ei astunud, hõiskasid teised sinust üle ja võtsid sul elamisruumi käest. Mis siis veel inimesest rääkida, pärispatu pärast Paradiisi väravast välja kihutatud!

Toom pöördus tagasi tee poole, rinnutades jõude vastu jalgväravat. Aet oli juba hommikul vara tüki aega enne talurahvast surnuaiale sõitnud, et ei jääks hobusega keskpäevase palavuse kätte ega talu- ja linnarahvale jalgu, kui need oma vedruvankritega ja autodega maanteel tolmupilvi keerutasid.

Siit kihelkonna päramisest sopist, mis õgvendamata kääruna võõraste valdade vahele kiildus, oli kiriku juurde, kus nad hingekirjas seisid, kõvasti kolme-nelja tunni tee. Mitte et lähemal poleks asunud jumalakoda ja surnuaeda. Kupu kirik oli kuue versta kaugusel. Talvistel suurpühadel ja harilikel pühapäevil oligi Kauna rahval sinna enam asja kui oma kihelkonna kirikusse. ei hakanud jõululaupäeval keegi naljalt kahtkümmend kilomeetrit maha laksutama, kui sellesama epistli sai Kupus kätte. Mitte et Toomel oleks olnud sellega tegu. Tema ei tõstnud oma jalga üle ühe ega teise kirikuläve. Aga Aet ei saanud muidu kui pidi käima kord-kaks aastas hauda vaatamas, nagu annaks muld enam kedagi tagasi, kelle ta oli võtnud!

Küllap nõnda oli ammust ajast olnud, et surnuaiapühal pühkis igaüks, kel vähegi jalad all, kirikuaiale. Toom end sellesse ei seganud. Albertilgi, nende sellesuvisel karjusel, kes koos metsavahi karjaga käis nende lehmaga metsas, oli jaanipäev ette vabaks kaubeldud. Poiss oli ajanud hommikul Mirja metsavahi koplisse ja pununud ise tulistvalu Kupu poole.

Sestap Toom ihuüksi kodus oli, nagu ta sel päeval ennegi oli olnud. Ta avas aiavärava ja astus teele, mis rinnakust alla heinamaa poole rööples. Teispool teed siretas talu vikk. Üle selle, tubli kiviheite kaugusel, paistsid Mademäe kasteheina kasvanud kartulikoobaste mügerikud nagu suured sipelgapesad. Nii mäe- kui ka vikialune maa oli olnud endise peremehe Aini ajal Toome käes ja need olid tema kunagised kartulikoopad. Sellesama mäe- ja teevahelise maa ta oligi nüüd endale välja vaadanud. Ta oli selle mitu korda jalg-jalalt ära mõõtnud, kui teadis olevat peremehe kodust väljaspool. Tehes seda tänagi, vedas ta saapaninaga vilja veerde risti, kuhu arvas tulevat kupitsa asukoha.

Heinamaaserv, mida mööda pääsis põllupeenrani, mis Mademäele viis, oli kergelt kumerjas, rohu ulatudes põlveõndlani. Toom hoidus vilja veerde, et pikka heina mitte rada tallata. Homme võis siingi alata niitmine. Nüüd aga uhkeldasid siin uhtvetest rammutatud rinnakul võidu õieebemetega tõrvalilled, varesekuljused, hapuoblikad ja karikakrad. Viimaste jaoks oli Toomel küll teine nimetus.

Üksikute tumedate küünitäppidega laius heinamaalagamik ta ees, laiguti priisates jürililledest, kiisates tulikate kollasest ja kriisates jaanilillede roosast. Kõik õitses, õhkus ja õhetas. Taevaväli mõne üksiku pilveudemega kullendas selle kohal oma suvise sinaga. Õhkki virvendas vastu valgust, seebimullitas ja lullitas. Üks tiu-lii kostis ojakäärust ja kuusikust. Kolme Kauna heinamaad jooksid siia põldude- ja metsavahelisse orulammi kokku, oja omavoliliseks piiriks.

Toom mäletas veel neid aegu – miks ta ei oleks pidanud mäletama? – kui rahvasuu tagumist Kaunat Äte-Kaunaks kutsus, keskmist, kus nemad Aedaga elasid, Nälja-Kaunaks ja äärmist Uhke-Kaunaks. Peremeeste vahetus oli toonud nimedes muudatuse. Uhke-Kaunast oli saanud Ees-Kauna, Äte-Kaunast Taga-Kauna. Oma keskse asendi tõttu kahe teise kauna vahel kutsuti endist Nälja-Kaunat, seda ikka, mis neile oli see päris Kauna, nüüd Süda-Kaunaks. Mõni peremehe ees pugeja nimetas seda ka Vilja-Kaunaks.

Keeranud heinamaale selja, kõmpis Toom Mademäe poole. Või mis mäe, kui tegemist oli vaid põllust väljakerkiva ümmarguse rõunaga, mille taga liivasel sossil oli neil Aedaga lapike kartulimaad. Selle oli peremees neile nagu vastu tahtmist ja poolenisti armust jätnud.

Nõnda rumal on inimene, et ei osanud õigel ajal maast lugu pidada! Kord oleks vana Ain rahanäljas talle kas või poole Kaunat maha paristanud.

“Mis ma su ussitanud Kaunaga pääle hakkan?” oli tema, Toom, rohmanud.

Tal oli oma töötuba, kus ta sel ajal lahedasti oli elanud puusepa- ja mehhaanikatööst, tundmata suurt huvi söötisvedeleva põllu vastu, mis oma peremehe nälga jättis. Külarahvas oli vajanud rattaid ja regesid, vokke ning kangastelgi rohkem kui ta neid jõudis meisterdada. Tööjärg seisis suvel ja talvel ees. Miks pidi ta siis jändama nende kesiste põldudega, kui leib oli niigi hooletu! Trepingi käsitsemine oli talle loomukohasem kui adra taga sönkimine.

Aga kas inimene võib usaldada oma käteoskust ja sellele midagi rajada?

Ajad muutusid, muutusid nii, et seda oli raske ette arvata, veel vähem end nende vastu valmistada. Rahakopikas läks koos rendereiga. Talu vahetas peremeest. Isa asemel astus poeg ja see tõmbas ohjad pingule. Öeldakse küll, et käbi ei kuku kännust kaugele, aga enamasti oli isal ja pojal ise tegu, kui ka näo poolest oligi sarnasust.

Kes oleks võinud arvata, et Kauna noorem võsu, too paljasjalgne ja katkise püksitagumikuga jõmpsikas, kes siit omal-ajal nutuga oli läinud võõrast teenima, sest kodus oli olnud leivapala kasin ja silgutünn tühi, tagasi tuleb ja võimu üle võtab. Vanematest lastest ja pärijatest ei olnud kellestki laostunud ja risustunud isakodusse jääjat. Igaüks neist nõudis oma osa, et siit paigast, kus nad vaestelastena mitte vähe näguripäivi olid näinud joodikust isa ja selle vahelduvate virtinate meelevalla all, rutem kui muidu kaduda hõlpsama elu ja puhtama leiva pääle.

Aga noor Juhan, kes siit, jah, karjapoisina nii nutu ja tutulutuga oli läinud, kuresäärikud jalas, ilmus tagasi, manisk kaelas, vahakad juuksed lahku soetud ja hallides silmades söakus. Kas tal kopikat taskus oli, seda Toom ei teadnud ega tahtnud hästi uskuda. Nooriku kaasavaraga – kust see siis muidu tuli? – maksis õdedele-vendadele välja ja koondas talu oma kätte. Pää paistis teisel jagavat ja töömees oli ta vali. Popsi põli teadagi ei ole säärases talus kerge, sest katsu sa nahka hoida, kui peremees ise rügab särgiselja leemendades ees. Ehk küll Toom end sel ajal lausa popsiks ei pidanud. Tal oli oma meistrimeheamet, mis talle leiva andis, ja omaette majapidamine. Olgugi see viimane talu maa pääl, ei vajanud sama talu vähe tema oskustööd, mis vahekorra tasakaalus hoidis ja noore Juhani teda arvestama sundis.

Ometi said nad eidega varsti uue peremehe kätt tunda. Talu tervikluse huvides, nagu neile ette toodi, võeti neilt Mademäe-äärne rendimaa. Asemele pakuti talu tagasopist ja Sulaaru mailt vakamaa odra- ja kartulimaad. See sigitas varakult vaenu tema ja peremehe vahele, vaos hoitud ja ühepoolse vaenu, aga mõlemapoolse valvsuse, sest peremehele ei jäänud tema meelelaad märkamata.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: