Posted by: libarebane | 16/02/2014

“Vaikija” – Gert Helbemäe

vaikijaAutor: Gert Helbemäe

Jutte ja legende Vana-Tallinnast

Kas arm – või seadus?

Helesinine pilvitu suvetaevas näis kahvatu peegeldusena sügavsinisest merest, mis vaikselt loksus vastu Tallinna sadamakaid. Kajakad hüüdsid oma inetut igatsuslaulu paatide randumissilla kohal edasi-tagasi lennates, mõnikord päris madalale laskudes, et siis jälle kisades kõrgemale tõusta, heidutatud ebatavaliselt suurest inimhulgast seal all.

Silla juures pidas täna raekohus istungit – esimest pärast trinitatise, s.o. Kolmainujumala-püha kümnepäevast vaheaega.

Kõrgemal puust alusel seisis lihtne pikk puulaud, mille tugevate jalgade küljes sillerdasid päikeses veel kalasoomused, sest laud oli kohtuistungiks kohale toodud lähedalasuvast kalaaidast ja ainult lauaplaat oli kiiruga puhastatud. Laua taga, seljatoega mere poole, asetses pikk puupink, mis harilikult seisis õlletoas, kus kohtu poolt arutlusele tulev kuritegu oli juhtunudki.

Pingi keskel istus kohtufoogtiks valitud raehärra Alardus de Bode – teravate näojoontega, hallide silmadega mees, kelle kitsad, kokkupigistatud huuled lasksid oletada, et nende omanik ei armasta vasturääkimist. Temast paremal ja vasakul pool istusid nõuandvad raehärrad. Umbes neljakümne-aastane musta lokkava habemega Lodvicus Hamer, kelle suu oli täiesti tihedate karvade sisse peidetud. Tugeva, kergelt punetava kartulnina värvust jätkus ka tema tervisest pakatavatele põskedele, milledest üle püüdsid vaadata elavad, tumedad, kaupmehelikult kavalad silmad.

Teine raehärra – Johannes Vrende – oli juba vana mees, kelle juuste ja habemekarvade hõbedane sära vajutas kolletanud näonahale ja kogu ilmele pühalik-piduliku pitseri. Mustahabemelise raehärra kõrval istus raesekretaarius Karolus de Montreal, kes täitis ka kohtukirjutaja kohuseid. Ta oli teistest noorem. Kogu ta peen, kahvatujumeline nägu väljendas igavust kohtupidamise vastu. Ta oligi vastumeelselt kohtusekretäriks juba sellepärast, et pidas ennast luuletajaks, – kirjutas ta ju värsse raejootude ja pürjermeistrite naiste ning tütarde sünnipäevade puhul. Pingi puulõigetega kaunistatud külgtugede vastu surutult, aupaklikus kauguses raeliikmeist istusid veel – üks ühel, teine teisel pool – alamad, käskutäitvad kohtuametnikud. Üks neist oli ümmarguse näoga, kahekordse lõuaga, harva habemega mees, kelle väikesed heledad silmad istusid silmakoopais. Kogu selle lodeva, pealtnäha heasüdamliku maski taga näis luuravat nõrga inimese hoolimatu jõhkrus. Teine ametnik, sileda igapäevase ametnikunäoga, tahtis nähtavasti kulmude pideva kipratõmbamisega pealtvaatajate ees esile tõsta oma olematut väärikust. Hädakorral täitis ta ka tõlgi ülesandeid, sest kohut peeti alamsaksa keeles.

Laua otsas eraldi toolil istus raekohtu poolt palgatud õige tähtis ametimees – õiguseleidja Bartholomeus Becke, asjatundja kohtuseaduses, kelle sõna oli otsustav otsuse määramisel. See oli kõhn vanem härra, kelle sile nägu veel punetas linna habemeajajate nüride nugade alt tulnuna. Paremal põsel ilutses õiguseleidjal valge puudrikorra all väike hall plekk, mis lähemal vaatlusel osutus tihedaks ämblikuvõrgu osakeseks, mille linna habemeajajad imetleva osavusega asetasid kriimude, mida libastunud nuga näkku lõikas. Niisama sile kui nägu oli ka õiguseleidja must sametkuub. Üldse oli see mees, kes pani rõhku välimusele. Peenutsevat loomust reetis juba viis, kuidas ta parajasti asetas helesiniste lühinägelikkude silmade ette pika varre otsa kinnitatud raudraamis prillid, et nende läbi uurida süüalust.

Süüalune seisis timukasulase kõrval, käed raudus, kohtulauast vasakul. See oli umbes kolmekümneviieaastane mustade juustega mees, kollasejumeline kitsa näoga, mida raamisid nädalapikkused habemetüükad. Nina – väike, pisut avarate sõõrmetega, suu – kindlajooneliste isekate huultega, silmad – tumedad ja elavad. Nad olid püsimatu pilguga, need silmad. Igatahes praegu, kui loeti istungi avamise teksti ja sümboolne õigusemõistmise mõõk tupest paljastatuna asetati kohtulauale, vaatas süüalune eksleval pilgul uudishimulikkudele: kandajatele, mündirikkudele, kanepipunutajatele, hülgerasvakeetjaile, kaluritele ja teistele eeslinnas elavatele ametimeestele, kes poolkaares, raesulaste poolt parajas kauguses hoitult jälgisid kohtupidamist. Süüalune püüdis isegi kaela sirutada, et üle eesolijate peade vaadata – nagu otsiks ta pealtvaatajate seast kedagi, kes aga jäi leidmata.

Käesolev kuritegu oli üks igapäevasemaid. Schwerinist pärit olev meremees Niclas Lange, kes juba sellepärast võllasilmust vääris, et oli oma laevalt jooksikuna maha jäänud, oli sadama lähedal asuvas õllepoes tüdruku pärast kaklema läinud ja tapnud eestlase, hülgerasva kurnaja Peeter Aovalge. Surmatu sõbrad olid meremehe seni kinni hoidnud, kuni teised “tiododu” – hüüuga (Avalikkuse tähelepanu kuritegudele juhiti Tallinnas ja ka teistes Lüübeki kohtuseadusele alluvates linnades sõna “tiododu” hüüdmisega.) kutsusid linnast kohale kohtusulased, kes meremehe viisid Raemarstalli torni Niguliste kiriku vastas, kus teda kohtu kokkuastumiseni vangis hoiti. Vana komme nõudis, et kohut peetagu võimalikult süüteo koha lähedal. Seepärast leidiski tänane istung aset sadamas.

Kaebajaiks kohtulaua ees olid hülgerasva kurnaja Peetri sugulased, kes istusid koos tunnistajatega kohtulauast vasakul asuval pingil. Kadunu naist ei olnud kohal. Polnud ime – oli kaklus alanud ju hoopis teise naise pärast!

Kohtufoogt oli Peetri vennale – jändrikule, suurte kõrvadega ja põiki üle näo ulatuva armiga mehele – parajasti sõna andnud, millega see töömees kohtulaua ees nüüd rabeles. Ta ütles mitte tõlki vajavat, kuid takerdus sageli, kõrvad punetasid, laubale ilmusid suured higipiisad ja ta vaatas hallidest silmadest abipaluvalt kohtufoogtile, otsekui oleks ta kruvide all piinapingil. Kohtufoogt püüdiski järskude asjalikkude küsimustega asjaolu tuumani jõuda.

Raesekrtaarius Karolus de Montreal peitis parajasti haigutust hanesule saba varju. Milleks ometi nii palju tüli selle tühise asja pärast? Langetatagu kord juba surmaotsus! Igavusest oligi Montreal vargsi juba märkinud kohturaamatusse: “Võõras, laevalt põgenenud meremees Niclas Lange oli Katariina Kalle õllepoes kakluses tapnud hülgerasva kurnaja Peeter Aghevalke. Raekohus leidis ta veresüüs süüdi olevat ja otsustas ta elust surma saata…”

Aga “surma saata” järele ei pannud ta veel punkti, vaid jäi hanesulega nina kõditades mõtlema. Kas kurjategija mõistetakse surma ratta või mõõga läbi – see oli ainuke lahtine küsimus. Mõõga poolt kõneles võõra päritolu ja seegi, et süüdlane oli teo korda saatnud õlleuimas. Ratta poolt – et süü oli kahekordne, kuna meremees oli laevalt pageja. Kuid lõpuks olenes kõik õigusmõistja tujust. Ja see oli õige tujukas vanahärra. Montreal vaatas küsivalt õigusemõistjale ja märkas ämblikuvõrgu-plaastrit tema näol. See habemeajajate libastumise märk võis edeva vanahärra tuju küll terveks päevaks rikkuda!? Õigusleidja uuris läbi prillide parajasti uut tunnistajat, õllepoepidajannat Katariina Kallet. Igavusest hakkas Montreal samuti naist jälgima, kelle näos veel leidus kunagi õitsenud, aga tormitsevas elus kiirelt kolletanud ilu jälgi, millest olid püsima jäänud vaid suured tumedad väljakutsuva pilguga silmad. Katariina Kalle oli raekohtule juba vana tuttav. Mitte kaua aega tagasi oli raekohus Katariinale määranud kakskümmend viis kepihoopi ja neli taalrit trahvi selle eest, et müütas õllepoes õlut, milles oli leotatud kaagil poodute riideid. Ptüi, seda all-linna rahva ebausku, kelle arvates see pidavat õllele erilist kangust, isegi nõiavõimu andma!

Kohtufoogt oli juba mitu korda katkestanud Katariina jutuvada, käskides teda ainult kõige tähtsamat kõnelda. Tundus, et Katariina püüdis meremehe süüd leevendada ja kõneles naisest, kelle au kaitseks…

“Au kaitseks – me teame juba, kes see auväärne neitsi oli – Tule Meele!” torkas õiguseleidja heledal häälel vahele, kuna kõik raekohtu liikmed naersid. Sest ka Tule Meele oli raekohtule tuttav. See oli ilus, punajuukseline, kuid lodevate elukommetega naine, kelle pärast all-linna mehed sageli kaklesid.

Ja kuna Katariina edasi kõneles, kummardas õiguseleidja kohtufoogti poole ja ütles: “Asi on selge – kas maksab teda üldse kuulata?”

“Aitab – istu!” põrutas kohtufoogt seepeale Katariinale, kes imestanult kohtunikkudele ja siis kaebealusele vaatas, kelle pilk ikka veel otsivalt oli pealtvaatajatesse suunatud. Katariina kehitas õlgu ja istus haavunult.

Sekretaariusel näis otsus nüüd selge olevat. Õiguseleidja sapist tuju ja kiirustamist arvestades võis kogemuste järgi oletada surma ratta läbi. Karolus de Montreal kastis sule tindipotti ja märkis kõhklemata “surma saata” järele “ratta läbi”. Juba tahtis ta punkti asetada, kui rahva seas tekkis liikumine ja kilav naisehääl midagi hüüdis.

Kõik vaatasid rahva poole, kuna harva habemega kohtuametnik ühetoonilisel ametnikuhäälel kuulutas: “Kes kohtupidamist segab, maksab kolm ferdingut trahvi!”

Aga see hoiatus seekord ei mõjunud. Oli näha, kuidas pealtvaatajad kaelu selja taha sirutasid ja kuidas keegi inimeste vahelt ettepoole tungis. Nüüd nihkusid pealtvaatajad esimeses reas kõrvale ja seal seisis kohtulaua ees noor neiu. Tumedad juuksed raamisid ta kahvatut nägu, millest eraldusid ärevuses helkivad pruunid silmad ja väike veripunane, pisut avali huultega suu. Neiu rind tõusis ja vajus sisemisest ärritusest. Kramplikult hoidis ta ühes käes väikest värsketest sinililledest punutud, pisut muljutud pärga.

Ärakohtutatult vaatas neiu kohtunike poole, kes suurimas üllatuses teda põrnitsesid. Õigusleidja oli isegi ettepoole kummardunud, pühkis rutates taskurätikuga ähmaseid prilliklaase ja tõstis prillid põnevuses taas silmade ette – parajasti siis, kui neiu pilk peatus süüalusel ja see neiule vastu naeris; seni ekselnud silmad sööbisid neiu omadesse, kuna mees talle julgustavalt noogutas. Veel seisis neiu nagu kinninaelutatuna, kui kohtufoogt üllatusest jagu sai ja õhu ahmimiseks parajasti suu avas; ent süüalune märkas seda ja hüüatas ruttu, tungivalt neiule:

“Ütle seda nüüd neile, Helmeke!”

Ja seal äkki astus neiu süüaluse juurde, asetas talle pähe sinililledest pärja, astus paar sammu tagasi ja pöördudes kohtufoogti poole sõnas ärevusest kilaval häälel, aga nii, et see kostis kaugele:

“Ma tahan abielluda – selle mehega!”

Ja väriseva käega näitas ta veresüüdlasele, kes oma pärjatud pea uhkelt püsti hoidis.

Jahmatuses laotas hetkeks sügava vaikuse kohtunikele ja pealtvaatajaile. Õiguseleidja laskis prillid langeda ja vaatas neiule nüride silmadega. Siis hakkasid kohtuliikmed ja pealtvaatajad omavahel sosistama: “Kes on see neiu?” kostis küsimusi, kuni kohtufoogt viimaks küsis:

“Kes sa oled? Nimi!”

“Linnaveski möldri tütar Helmeke!” ütles neiu kohkunult ja nii vaikselt, et pidi oma nime kordama.

“Oled sa sellesse kaklusse segatud?” päris kohtufoogt.

Neiu raputas pead.

Jälle pistsid raekohtu liikmed omavahel pead kokku. Tõesti, seda nime polnud ükski tunnistaja nimetanud. Ainult Tule Meele nimi oli esinenud. Mis oli sellel ilusal tüdrukul arus! Ta tahtis veresüüdlasega abielluda. Ei, vaene laps pidi olema peast segane! arutlesid kohtunikud omavahel.

Ja kui kohtuametnik rahva jutukõminaks paisunud sosina oli vaigistanud, tõusis halli peaga pürjemeister ja kummardas üle kohtulaua isalikult neiu poole:

“Sina, neitsike, kes sa ütled enda olevat linnaveski möldri tütre Helmekese? Aga mis siis sinu arusse on läinud? Kust tuled sa nii äkki, otsekui ei teakski sa seda, et see seal,” ja ta näitas süüalusele, “on mõrtsukas, kes süütu inimese verd on valanud. Kas sa tead ka seda?”

Neiu noogutas, pilk maas.

“Aga kui sa seda tead – kas siis sinu mõistus ei ütle sulle, et temaga abiellu heita on ju võimatu. Sest selleks istume siin koos, et tema elu ja surma üle otsustada. Ja seda võin ma sulle nüüdsama ütelda: surm on tema süü lunastus!”

“Ei! Te ei tohi mind surmaa mõista!”

Süüalune oli seda karjunud ja nüüd pöördusid kõikide pilgud temale.

Õiguseleidja kargas üles. Ta tundis ennast kurjategija sõnadest isiklikult puudutatud olevat ja oli näost tulipunane. Prillivarrega iga sõna juures nagu kinnituseks lauale koputades kriiskas ta kurjategiale:

“Ei tohi! Mis tema lubab endale! Meie ei tohi teda surma mõista!”

“Ei. Sest teie peate siin linnas ju kohut Saksa linnade õiguse järgi?” pöördus süüalune ootamatu küsimusega kohtu poole.

Õiguseleidja jäi kurjategijale juhmilt otsa vaatama.

Ärritusest moondus ta nägu hetkeks grimassiks – näis, otsekui oleks õiguseleidja süüdlasele näkku irvitanud. Veel enne, kui Bartholomeus Becke leidis õige vastuse, paiskas kohtufoogt:

“Mis läheb see sinule korda, missuguse seaduse järgi su pea otsast lüüakse!”

“Siiski. Ma tahan, et mulle mu pea otsa jääks!” sõnas süüalune ja seletas, peaaegu karjus, nii et see kõigile kuuldav oleks:

“Saksa linnade kohtuseaduses on öeldud, et kui linnas leidub aruväärt neitsi, kes tahab surmamõistetuga abiellu heita ja talle pärja pähe paneb, siis peab kohus süüdlasele armu andma ja ta lahti laskma!”

Raekohtu liikmete pilgud pöördusid nagu käsu peale õiguseleidjale. Tema sai raelt iga aasta palgaks Lüübeki lina, rukist, liha ja osakese kohtutuludest rahas seadusepärase otsuse leidmise eest. Tema pidi seadusi tundma!

Bartholomeus Becke siledat nägu moonutas hetkeks jälle närviline grimass, ent siis ütles ta kindlalt:

“Niisugust seadust ma ei tunne!”

See oli öeldud kohtule, aga süüalune kuulis seda ja hüüdis õiguseleidjale pilkavalt:

“Vaadake siis järele oma seaduseraamatutest, kui seadused teil peas ei seisa!”

“Kas sa jääd kord vait!” käratas kohtufoogt, ja timuka sulane lõi süüalusele rusikaga näkku. Aga see karjus nüüd rahva poole:

“Ma nõuan oma õigust!” Õigust nõuan ma! Miks ei austa Tallinna kohus seadusi!”

Rahva seast kostis ärevaid, kõvendatud hääli ja ka kohtunikud näisid nõututena. Süüaluse veendunud ülesastumise taga pidi ometi midagi olema. Kahtlevalt vaatasid raehärrad õiguseleidjale, kes nõutult käsi laotas. Näo alatisest närvilisest kipratõmbumisest oli Bartholomeuse põsel ämblikuvõrgu äär lahti rebenenud, kahekorra keerdunud ja moodustas puudrikorra alt vabanenuna musta laigu punetaval põsel. Pisut ebakindlamalt tähendas õiguseleidja nüüd, et Lüübeki uuemas seaduseraamatu ärakirjas küll niisugust seadust pole, võib-olla vanemas. Ei saa ju temalt nõuda, et tal kõik seadused peas oleksid. Aga väärtuslikud seaduse käsikirjad ei ole tal selle harilikuna tunduva kuriteo pärast muidugi kaasas.

Seal ütles kohtufoogt otsustavalt:

“Miks laseme endid kauem sellel kurjategijal mõnitada! Leidke otsus, Bartholomeus Becke, ja see on kõik! Või arvate, et veresüüdlasele sellega ülekohut teeme?”

Ta vaatas küsivalt raehärradele. Lokkava habemega Lodvicus Hamer noogutas heakskiitvalt ja õiguseleidja sõnas mitu korda järjest “jah-jah-jah”, kui vana pürjemeister tõusis ja vaiksel, kuid kindlal häälel teistele sõnas:

“Ei. See asi peab selge olema nagu Issanda päev. Kurjategija on umbusu seemne rahva hulka ja meie vastu külvanud. Kui me süüaluse nüüd pikema jututa surma mõistame, siis on linn homme täis hulle jutte. Siin, rahva ees peab see asi selgitatud saama!”

Need sõnad panid kõik jälle mõtlema, ja kohtufoogt, nagu ikka kiirelt otsustades, sõnas õiguseleidjale:

“Kas teie ei saaks seaduste käsikirjad kohtu ette tuua?”

See oli oma rahu jälle leidnud.

“Hea küll. Varjata pole meil midagi, mu härrad! Ma tahan ise raamatute järele ratsutada!” ütles õiguseleidja, viipas elegantse prillivarre-tõmbega alamat kohtuametnikku, kes abivalmilt üles kargas, käskis selle kaasa tulla ja murda rahvahulgast tee läbi hobusteni.

“Läbi lasta – tee vabaks!” karjus kohtuametnik eestnihkuvatele inimestele, kuna õiguseleidja kergel, tantsiskleval kõnnakul talle järgnes ja kohtulaua ees seisvast neiust möödudes korraks prillid silmadele tõstis, just nagu tahtes lähedusest veenduda neiu olemasolus.

Aga vana pürjemeister teatas rahvale:

“Me tahame selle neiu palvet igakülgselt kaaluda ja seadusraamatutest kurjategija sõnadele kinnitust otsida. Sest nagu ikka, nii peab ka täna õiglus otsuse määrama. Kuni seaduseraamatud raekojast tuuakse, teeb kohus vaheaja!”

Siis vaatas pürjemeister heatahtlikult neiule, kes seisis kohtulaua ees, silmad maas – just nagu oleks tema süüalune, aga mitte see upsaka ülespidamisega mees timukasulaste vahel, kes nüüd oma võidutseva pilgu elavalt sündmust arutleva rahvahulga ja neiu vahel rännata laskis – just nagu oma ühtekuuluvust neiuga alla kriipsutades.

“Istu seniks sinna pingile!” ütles pürjermeister neiule ja viitas kohtulauast vasakul asuvale tunnistajate-pingile, kus Katariina lahkelt enda kõrval neiule ruumi tegi. See läkski sinna ja jäi endasse-süvenenult istuma, olgugi et Katariina temaga püüdis agaralt kõnet alustada.

Sekretaarius Karolus de Montreal oli kasvava osavõtuga jälginud kohtulaua ees arenevat sündmust. Juba esimesest hetkest oli neiu talle tundunud tuttavana. Nüüd teadis ta, kust ta neiut oli kohanud: see oli toomapäeval olnud, kui see neiu – veski Helmeke –  koos isaga oli veskikümnise pärast raekojas käinud. Kümnist raamatusse märkides oli sekretaarius neiuga naljatanud, sest ta oli kergesti mõjutatav naiseilust. Kas neiu mäletas veel teda? Mustad kiharad varjasid pingil istuva neiu nägu sekretaariuse eest. Ainult väike, pisut iseteadev ninaots paistis. Küllap tookord nii sädelevad tumedad silmad olid nüüd nukruselooriga kaetud ja väike, nagu igavesest üllatusest pisut avatud olnud suu tugevasti kinni surutud. Kummaline! Talvel, toomapäeval oli Helmeke tundunud veel tütarlapsena, kes vaevalt teadlik oli oma ilustki. Nüüd, suve hakatusel seisis ta juba kohtulaua ees ja tahtis abiellu heita inimesega, kes oli veresüüdlaseks saanud inetus kakluses ühe kõlvatu naise pärast! Tõsi – suve ja talve vahel seisis kevad, mis tänavu oli olnud eriti heitlik ja mille keerutatud sõlmi raekohtulgi viimasel ajal oli tulnud arutada. Kevad, mis sekretaariusegi oli pannud luuletama igatsevaid laule armastusest….

“Armastus?” Karolus de Montreal kordas vaikselt kaaluvalt seda sõna: Armastus. Uurivalt vaatas ta neiule ja siis neidu pilkudega julgustada püüdvale süüalusele, kuna sekretaariuse käsi, endale aru andmata, hajameelselt kriipsutas kohtuprotokolli ülemisele äärele mõttes mõlkuva sõna: “Armastus?”…

Anno 1468 oli kevad hilinenud Eestimaale tulekuga.

Sisukord

Kas arm – või seadus?

(Aeg: aastal 1468)

Sellest, mida ep olnud

(Aeg: 16. sajandi algus)

Vaikija

(Aeg: 16. sajandi keskel)

Katsumus

(Aeg: 16. sajandi teine pool)

Õigus eluks

(Aeg: aastal 1647)

Pühavaimu kiriku kell

(Aeg: aastal 1710)

Eesti Kirjastus “Orto” Vadstena – Rootsi 1947

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: