Posted by: libarebane | 25/11/2013

“Kohvipõllu leib” – Erika Aland-Vernik

bras2Romaan eesti immigrantide elualgusest Brasiilias

Autor: Erika Aland-Vernik

Romaanivormi valatud dokumentaalteos esitab vähetuntud ja erakordset lõiku eestlaste saatusest võõrastel maadel. Raamat kirjeldab nimelt omal ajal Brasiiliasse kohviistandustesse tööle siirdunud eestlaste elu. Värvirikkalt ja eksootilise haardega kujutatakse niihästi uustulnukate saabumist kui pettumusrikast kohanemist uutes oludes ja viimaks hajumist Brasiilia suurlinnade sülle. Peategelasteks valitud isikute lugu nende saatustiine käekäiguga on antud kaasakiskuvalt ja tugeva sisemise pingega. Autori kinnitusel raamatu eessõnas on romaan koostatud otse rahvuskaaslaste suust kogutud materjali põhjal. See asjaolu annab teosele suure eluehtsuse, millega kaasub erekordne ja huvitav miljöökirjeldus, hoides lugejat algusest lõpuni oma kütkes.

Saateks

Tuleb astuda ajas tagasi kuuskümmend aastat, et jõuda sinna, kus algab romaani sündmustik: eesti immigrantide raske elualgus Lõuna-Ameerikas. Peamiselt nende inimeste elukäik, kes toodud Brasiiliasse brasiilia mõisniku kulul ja viidud Sao Paulo sisemaale kohvipõllu töölisteks valgete orjadena.

Immigratsiooni hooaeg Brasiiliasse algas kahekümnenda sajandi esimesel veerandil, kui siinsed kohvimõisad vajasid töökäsi. Kohv – see “roheline kuld” – tõotas rikkust, ja mõisnikud olid otsustanud maksta väljast sissetoodavate kohvitööliste reisikulud. Selle ajajärgu tunnistajana on säilinud kogukas immigratsioonimaja Sao Paulo kesklinnas, kust ka teistesse osariikidesse siirdunud immigrandid on läbi käinud. Sellesse kohviperioodi tagasivaatajaid on veel väga vähe elus. Enamus on manalasse kutsutud. Nende lastest, kes kaasa elanud kohvimõisa-päevi ja söönud kohvimõisa leiba, on saanud vaarisad ja vaaremad.

Brasiilia kui õnnemaa kuulsus oli jõudnud ka noore Eesti Vabariigi piiridesse, äratades rändamise- ja seiklusihasid. Lõuna-Ameerika, palmide ja seedrite maa, lubas anda ilusamat, rõõmsamat ja kergemat elu kui karm kodu. Seal kaugel avaras Brasiilias, igavese suve maal, oli isegi töötatööliste ja maatameeste soovunelmatele antud realiseerumise võimalus. Seda uskudes ja lootes toodi ka Eestist pisike panus Brasiilia kohvimõisatele.

Saatuslikult, mitmete tõikade ja tuulte tõukel, rebiti inimesed kui kivid lahti emamäe küljest ja pandi veerema. Just ajal, kui Eesti algas oma noore Vabariigi ülesehitustööd.

Mõndagi saatuslikku ja traagilist oli eestlaste tulekus Brasiiliasse. Aga kes meist julgeks olla nõuandjaks või kohtunikuks? On´s võimalik programmeerida elu? Rahvaste saatust? Elu üllatab meid päevast päeva. Sest elul nagu merel on salavoolud, mida meie ei näe.

1927. aasta paiku võis eestlasi Brasiilias (Sao Paulos ja Rios kokku arvatud) olla umbes kolm tuhat hinge. Täna on neid umbkaudu kakssada.

Üllatusena Brasiilia eestlastele saabus 1938. aastal Eesti Vabariigi Valitsuselt kojukutse. Reisikulud seejuures riigi poolt kantud, mida võis tasuda pikaajalise laenuna. Aga see rõõm ja ilus kavatsus kujunes saatuslikuks. Sest Eesti Vabariigi enese lähem tulevik oli juba varsti otsustatud suurriikide salalepingu kaudu!

Eesti emigrandid, kes Brasiilias viisteist kuni kakskümmend aastat elanud, kui raskused juba võidetud ja majanduslik olukord rahuldav, allusid äkitselt kojuigatsuse võimsale käsule, otsustades kõigest loobuda, mis siin vaevas ja higis kogutud. Korraga oli Eesti taas nende südames, ihus ja hinges. Sünnimaa, millele pole võrdset. Juba aastaid oli kojuigatsus neid vaevanud, nagu puukoi puurinud hinge. Kojuigatsus… see salavõlg sünnimaale, mille nad võivad nüüd tasuda!

Nii ruttu kui võimalik müüdi kinnisvarad. Õnnelikud olid need, kellele see korda läks. Pisaratega silmis jäid laevast maha need, kes ei suutnud õigeks ajaks maja või maakrunti maha müüa.

Kümmekond peret läksid. Rõõmsalt nagu lapsed, hõisates, paha aimamata – vastu sõjale ja punasele terrorile.

Tundmatu jõud, tegur “saatus” mängis kaasa ka ühe noorpaari elu, kes Eestist lahkus 1938. aasta lõpul ja Brasiiliasse jõudis 1939. aasta jaanuaris. Samal ajaperioodil, kui osa siinseid eestlasi valmistusid kauaoodatud taaskohtumisele sünnimaaga!

Tänaseni on mu meeles sõnad, millega rahvuskaaslased meid teretasid: “Kulla inimesed, mida te ometi siit otsima tulite?! Ja just nüüd, kui meie sõidame tagasi Eestisse!”

Mõne laevast mahajäänud eesti perega arenes mul varsti sõprus. Teistest said kas sama küla inimesed või otse naabrid.

Minul kui uustulnukal oli palju küsida ja kuulata. Vist seepärast, et ise olen talupoja tütar, huvitasid mind eriti jutud kohvimõisa elust. Need, kes kohvimõisast läbi käinud, polnud kitsid jutuga. Kõigil oli midagi kiviks südamele jäänud. Ka mu mehevanemad olid lühikest aega kohvimõisa leiba söönud. Nii et jutustusi kogunes kas või kümne romaani jaoks. Kuulasin suure huviga ja märkisin meelde. Puhuti märkisin ka paberile. Sest alati oli mõttes, et see osake eesti ajalugu maailmas ei tohiks unustusse vaibuda, nagu poleks seda olnudki!

“Kohvipõllu leib” on koostatud otse rahvuskaaslaste suust kogutud materjali põhjal. Ajal, kui kohvimõisa periood oli juba muinseks muutumas.

Käesolevale romaanile on kohvimõis – vaesemate immigrantide esimene habitat – aluspinnaks, millel areneb sündmustik: eksootiline, tragikoomiline, paeluv ja ühtlasi masendav. Kohvipõllul kõrvuti töötavate inimtüüpide rassiline ja kultuuriline erinevus, aga ka ühised rõõmud, vaevad ning pettumused on selle keskne motiiv.

Romaani sündmustik tugineb sageli otse faktidele nagu dokument esitades tõdesid. Aga Brasiilia kui maa eksootiline originaalsus ja rahva kultuur – eurooplasele üllatav ning mõistmatu – on põhjuseks, kui reaalne selles tundub fiktiivsena ja ajalugu näib mütoloogiana.

Santo Andre, 1989.

Autor

***

Oktoobri ilusal pühapäeval, aastal 1926, seisis eesti kodanik – immigrant Brasiilias – nimega August Reeding üksi kõrgel mäel, kus avanes suurepärane vaade kuulsale Barbosa kohvimõisale Parana osariigis.

Kõik seisis ta ees nagu maalil: haljad väljakud, kohvipõõsad pikkade sirgete ridadena paralleelselt üksteise kõrval, kaugele – kaugele ulatuvad, suur valge härrastemaja punase katuse ja uhke terassiga, pisut eemal kolooniaonnid, kirik, kauplus, kõrts ja kalmistu.

See oli sama mägi, kus möödunud aasta jõuluööl ta oli lõiganud taskunoaga elavast puust halja kepi, mille teinud kaheks ja pannud kokku: ristiks oma surevale tütrekesele.

Sellest päevast polnud veel täis saanud ainus aastagi, aga ta oli elanud vahepääl üle tunde ja päevi, mille terve eluea raskus.

Ometi  – tänu Jumalale – kuigi valu oli alles, see ei tuiganud enam endise teravusega, sest aeg oli pannud haavadele suigutavat vatikorda.

Oli tulnud Brasiiliasse omal soovil ja toodud kohvimõisasse, kus valge orjana töötanud alandlikult koos teiste rahvuskaaslastega ja teistelt maadelt tulnud immigrantidega.

Siin algas ja lõppes ta põllumeheunelm.

Oli oodanud päeva, mil saaks ära siit. Nüüd aga, kui see võimalus näis lähedal, tunnetas seletamatut nukrust. Oli kahju kohvipõllust lahkuda. Eriti nüüd, kui see seisis juba rohelistes marjades heldena. Kohvipõld, polnud oma, oli võõras, aga ikkagi põld.

Veel kord valdas põllumehe poega Reedingut suur igatsus maamulla järele, mis ootab külvi ja annab lõikust. Seekord tuliselt ja leekivalt nagu päikese viimne võitlus varjudega loojakutunnil. Sao Paulo linn, kuhu paljude immigrantide lootused olid suunatud, ei meelitanud teda praegu. Linn tähendas talle paratamatust. Ja see paratamatus ta südamesoovi lõplikku surma.

Ahastas. Otsis väljapääsu. Kaalutles võimalusi. Kõik, mis kuuldud ja nähtud nende kuude jooksul mõisas, oli põllumehepoja vastu.

Et kohvimõisas polnud väljavaateid, see oli kõigile selge. Aga kui ostaks omaks maalapi ja hakkaks harima? Räägiti aga, et isegi maa ostmine siin olla säärane keeruline värk ja kahtlane kaup, kus uustulnud võib kergesti sisse kukkuda. Üks mees müüb sulle maa, aga varsti võib ilmuda teine mees, kes tühistab esimese müügiostu. Teise järel võib ilmuda veel kolmas, kes ütleb ja dokumentidega kinnitab, et tema on õige ning ainus peremees.

Reeding mõtles ja arutles. Kaine mõistus tahtis alla suruda südant, aga see oli kiuslik ja võidutses taas ning taas.

Vaatas Sao Paulo suunas ja mujale ümberringi. Seisis mäel kui eremiit, kui kuningas ühegi alamata. Kunagi varem ta elus polnud ta silm näinud nii palju tühja, asustamata maad. Igihaljas troopika laotas mäed ja orud välja nagu naine oma keha võlud, metsik ja neitsilik, pakkudes ennast, aga põhjala poeg, ihast haige, ei saanud anda oma armastust.

Kuuldu järgi, milline koloss on Brasiilia! Maa nagu omaette maailm. Reedingule alles võõras. Ta tunneb hästi Barbosa kohvimõisat. Kõik teised maad, osariigid ja linnad on talle ainult – nimed!

Nägi Sao Paulo linna läbi immigrandimaja akende ja läbisõidul; nägi maad sõidul siia kohvimõisse. On näinud kohviväljakute õrnvalget õitsemist ja küpspunast vilja. Kohviväljal kõrvuti töötades on  õppinud tundma võõraid rahvaid: valgeid, musti, kollaseid, pruune; asiaate ja eurooplasi; anglosaksi sugu ja ladina rassi rahvast. See näputäis kogemusi pole veel maa tundmine.

Immigrandimajas kuuldu järgi pidi Parana olema põllumehe paradiis, kus viljakandvat mulda ja palju eurooplasi-asujaid, kes laiaulatuslikult maad harima hakanud.

Mõisas on kuuldud teisi jutte. Ainult väike osa Paranast on asustatud. Ülejäänud puha ürgmets ja võsastik. Sääl kohatakse hulkuvaid lehmakarju kurjade pullidega ja veel enam kardetavaid seakarju, kes vabalt ringi uidavad. Need sead, kuuldud jutu järgi, on ära söönud laokile jäetud lapsi ning isegi koeri nahka pistnud. Uskumatu, aga mitmed mehed on kinnitanud ausõnaga. Seesama siga, tönts ja ablas koduloom, kes ainult söömisest näib lugu pidavat ja kelle elusihiks – inimese arvates – täissööduna põhus pikutamine, muutub vabaduses väledaks, targaks ning uskumatult kurjaks.

Eriti kardetav on aga indio, Brasiilia pärispoeg, ürgmetsade asunik, maa tõeline peremees. Üldiselt on teada, et indio ei usalda võõrast. Olles loomult arg, ta on alati valmis kaitsma oma kodu, ja kunagi sa ei tea, milla või kus on ta vibu ja nool sinule sihitud. On suguharusid, kes vagad, taltsad ja sõbralikud võõrale. Aga leidub ka neid, kes on alles kannibalid. Jesuiitide ning nende pappide – misjonäride – liha on pajas keedetud ja põlevail sütel praetud.

Palju on olnud mõisas juttu Lõuna-Brasiiliast, kahest osariigist: Santa Catharina ja Rio Grande do Sul. Sinna on läinud suurel arvul immigrante-eurooplasi. Belglasi, hollandlasi, sakslasi. Eriti palju viimaseid, kes sääl on külasid asutamas, kolooniaid loomas. Kliima on sääl külmem, soodsam eurooplasele elamiseks, samuti ka põlluharimiseks. Kes sääl käinud, on näinud, et päris euroopalik elu on algamas külade ning viljaväljadega. Sakslased teavad jutustada, et sääl on ehtsad saksa külad, kus pannakse ka must ja šokolaad saksa koolis käima ja saksa keelt kõnelema. Jah, sinna Lõunasse kavatsetakse ümber istutada tükk Saksamaad ja Euroopat.

Ka Reedingu mõte on lennanud igatsevalt sinna, aga see on jäänud ainult mõttelennuks.

Üksikut meest mäel ei tõmba Parana, Santa Catharina ega Rio Grande do Sul.

See kõik ei ole tema jaoks, asub kättesaamatus kauguses. Ta on ainult vaataja, igatseja, keda silmapiir petab. Õnn pole tema poolt. Ta on väikse riigi, vähearvulise rahva poeg, kellele laias maailmaski ei anta samu õigusi mis suurtele ja arvukatele. Sakslased loovad kolooniaid, hollandlased ja itaallased samuti. Portugallased – maa koloniseerijad – on ammu juba jalad alla saanud mitmel tööalal. Jaapanlastele, kes on vähenõudlikud, töökad ja visad, naeratab kord vastu brasiilia põld ja aed. Neid on palju ja nad hoiavad ühte.

Aga eestlane? Paar-kolm tuhat inimest ja needki laiali mitmes kohas, kohvimõisates ning linnades. Kus võib olla selle peotäie rahva jõud? Kas sünnib kord eesti küla, eesti koloonia Brasiilias?

Reeding, lahkudes mäelt, oli võitnud eluaegse kiusatuse. Ta otsustas pöörata lehekülje, vastu võtta see, mis tuleb. Küllap saab hakkama linnaski. On tal ju mehaaniku elukutse. On sisse seadnud keskkütet ja isegi elektrivärki. Saagu mis saab, tulgu mis tuleb, aga nälga ta oma peret ei jäta. Saab hakkama eluga, ei karda. Ei karda ükskõik millist tööd, tänu nendele osavatele ja alandlikkudele kätele, mis Looja talle andnud.

Teadis, ta elu on nüüd kindlam ja kergem, aga ka võrratult vaesem. Uus isik, kellele ta eneses ruumi andnud, ei kasva iial välja täismehekõrguseks, aga ka madala kasvuga võidakse elada…

Kaks meest olid äsja seisnud mäel, kaks isikut, keda elu ei saa üheks sulatada – Reeding põllumees ja Reeding kutsetööline – nõnda kui elektrivalgust, mis heidab helki linna müüridele ja majadele, ei saa kõrvutada päiksevalgusega kasvava põllu kohal.

Reeding-põllumees jäi igavesti seisma mäele. Reeding-kutsetööline astus alla mäelt.

Kodutuse tunne haaras teda äkitselt. Tundis päävarju puudust. Juba hakkas sündima kummalisi kujutlusi, julgeid mõtteid omast majast kuskil Sao Paulo linna serval.

Kuskil varjulises paigas, orukaldal või mäekühmu taga, kuhu ei tule avatuulte valjus, vihm ja rahe ei löö täies hoos ega päikese tuli kõrveta.

Oma maja peab ta saama, ehitama palehigis, ise oma kätega tõstma kivi kivile. Jah, oma maja peab ta saama, kas või eluhinnaga!

Rohelise elava hekiga ümbritseb ta oma maja ning loob lilleaia. Kuigi pole siin sireleid, kuningakübarat, mooni ega murtud südant, on siin ometi imeõrnad valged liiliad, rammusad piimakannud, roosid, nelgid, kameeliad ning orhideed…

Tõi taskust välja naise kirja, mis tulnud Sao Paulost ja luges seda:

“Mina ja Frau Rittenberg leidsime tööd rikaste majas. Üürisime omaette korteri, kokku kahele perele, sest ruumi majas leidub. Tulge aga julgesti meile linna järele, sest töö leidmise lootusi on ka teil. Ei maksa teil kauem enam kohvimõisat orjata. See hädaleib jäägu neile, kel pole paremaid väljavaateid. Kuigi kohvikogumise aeg on lähedal, millele kogu aasta loodetud, jätke see närune raha ja kolige linna, mida rutem seda parem!

Meie tütar Kaissa on suuri rahasid võitnud loteriil. Tal on säärane õnnelik käsi, et kohe oskab võidunumbrid välja tõmmata. Sellepärast meil, kallis mees, ei tarvitse muretseda nooremate laste pärast. Kaissa lubas aidata.”

Loodetud rõõmu asemel muutus Augusti meel äkki kurvaks. Ei suutnud uskuda imedesse. Küllap kiitused linna kohta olid selleks, et teda järele meelitada. Eriti see, mis öeldud Kaissa kohta. Rittenbergi eide kavalus, mis muud…

Teab, et Sigismund kiirustab tagant, ning ta lastekari kilkab rõõmust, et saavad varsti linna ema juurde. Ka Endel ja Noora on rõõmsad. Meelitatud Kaissa suurest õnnest – võitudest loteriil.

Samal ajal kui August oli ka Rittenberg saanud naiselt kirja. Selles kõneldi ja kinnitati sama. Mehed tulgu aga julgesti linna!

See kõik oli silmapetteks, oli August kohe löönud käega. Väljamõeldud vale meile meestele nagu juustutükk hiirtele lõksu meelitamiseks.

Rittenberg oli aga jäänud kindlaks. Ütles, et tunneb oma naist ja teab, et teda võib usaldada. Ka Endelil ja Nooral polnud midagi linnamineku vastu. Nende noored südamed olid alles võimelised uskuma imedesse.

Reeding aga mõtles ja kaalutles. Elu oli ta umbusklikuks teinud. Ammu see oli, vaevalt paar kuud tagasi, kui ta oli saanud linnast teise kirja, Aleksander Vasaralt, sõbralt rahvuskaaslaselt, kus räägiti hoopis teist juttu.

“Elame üksteist inimest ühesainsas väikses majas. Sööme savikausist suppi ja rüüpame savikruusist pääle vett. Hoiame kokku võõrsil, kuigi kodumaal olime üksteise vastu okkalised ja jonnijuuri täis kui kadakad, aga siin hädas aitame, aga ka koorime üksteist. Rõika Vollil, jõuka kaupmehe pojal Tartust, on püksitagumik nii hõredaks kulunud, et  puhuti vilksatab valget.

Kõik kallimad esemed, mis kellelgi kaasas, nagu uurid, kuldketid ja isegi laulatussõrmused, müüakse häda sunnil. Raha on tarvis, sest kõht nõuab igapäevast leiba. Ka hädas istuvat suguvenda tuleb aidata.

Nüüd siis oleme kõik ühesugused, sest ka “papapoegadel” on raha lõppenud.

Vallari Karin müüs türgi eidele oma veimevaka põhja – ilusad linased kangad – et maksta korteri, arsti ja apteegi võlga. Juhtumisi olen kohanud linnas eestlasi, kes otsivad korterit. Liiguvad ringi nagu mustlased: ühel seljas kokkupandud raudvoodi, teisel asemekott, kolmas kannab suurt pekk-kaussi, kus sees keedupotid, pannid ning tassid-taldrikud.

Mõisas võibolla mõtlete teie, et linnas sööme hääd ning paremat. Ärge unistage enam rukkileivast, jämedast või peenest, ei heeringast ega Tallinna kilust, ei kaerakilest ega kamajahust, tatra- või odratangust ja muust, mida Eestis söödi. Üle terve Mooka turu leidsime vaid üheainsa koti kartuleid!

Olen puutunud kokku ja teinud tutvusi siin ka teisest rahvusest inimestega. Üks nendest on väga huvitav: austerlane, otse Viinist tulnud. Juba mõned head aastad siinmaal elanud. Meie esimesel kohtumisel ta küsis minult otsekohe: “Mida tulite teie, eestlased, siit Brasiiliast otsima?”

Kui ma viivitasin, sest ei osanud kindlat vastust anda, ütles ta, ja ma ei unusta iial neid sõnu: “Kes Brasiiliasse tulnud, on surnud hing.”

Mul oli raske sellest aru saada. Ta selgitas: “Sõber, olen realiseerunud mees. Mul on olnud õnne rohkem kui võinuks loota. Olen suutnud tõusta kõrgemale kui ehk oleksin suutnud seda teha kodumaal. Olen õnnelikus abielus. Olen hästi kindlustatud materiaalselt. Mul on kinnisvarad – muuseas olgu öeldud, et abiellusin jõuka brasiillannaga – raha pangas jne. Pean teile aga ütlema, et Brasiilias võib elada, ja võib isegi rikkaks saada. Aga… kui südamehäält kuulata, siis… Annaksin kullas oma kehakaalu, kui saaksin tagasi oma endise elu ja Austria. Pole siin midagi kodust, ei maas, vetes ega taevas. Kõik võõras: loodus, kõne, elukombed, usk, rahva hing ja veri.

Inimesed võivad ekslikult arvata, et lõunamaalane on rõõmsa iseloomuga. Otse ümberpöördult. Ta on sentimentaalne ja sügavalt kurvameelne. Samuti sensuaalne. Ladina veri on nagu magav vulkaan, mis võib äkitselt purskuda ning elava tulena miilata ja sama ruttu ka kustuda.

Sao Paulo linn on suur sulatispott, kus kõigi maade ning mandrite rahvaid ja rasse üheks sulatatakse.

Raske, väga raske oli minul, ja saab olema ka teil see kokkusulamise valu ja üleminek. See on nagu üle surmajoone astumine.

Pea alati meeles: see on uus maailm, kus valitsevad uued tõed! Õpi tundma mis siin on võimalik ja mis võimata. Lepi paratamatusega. Selles suures sulatispotis valatakse uut rassi ja rahvast. Siin sünnivad kodanikud mitme protsessi ja ristsugutuse läbi. See on uus sort inimesi.

Üks hüve aga sellel maal on, mida ta igale immigrandile pakub: võimaluse näha ja tundma õppida kõiki maailma rahvaid ja rasse. Teie, Estlandist tulnud, kes arvatavasti pole oma elus näinud neegrit, jaapanlast, hiinlast, kreeklast ega egiptlast, türklast ja araablast, näete siin kõiki koos ja otse käegakatsutavas kauguses. Omast kohast on see huvitav vaatepilt ja teatud mõttes kultuuriline rikkus. Neile, kes seda oskavad tähele panna ja hinnata.

Sa vaata eesliks sõimatud lolli portugallast, kes avab pagariäri, ja ise ei oska oma nimegi kirjutada. Sageli annab võlgu – “caderneta” pääle – aga kuu lõpul oskab ta kundede kukrust viimased pennid välja pigistada. Mõne kuu möödudes äri hakkab õitsema. Ja portugallane palkab “koolipreili”, kes talle kodus õpetab kirjutamist, korrutamist-jagamist, et võiks korralikult rehknutti pidada ja võlaraamatuid kontrollida. Varem oli ta selles töös usaldanud kundesid, kes iseoma käega võlad cadernetasse märkisid.

Ei või unustada, et portugallased olid esimesed Brasiilia koloniseerijad. Ja Portugal valitses sajandeid Brasiilia üle.

Itaalia on andnud Brasiiliale palju immigrante, Sao Paulo linnale lõviosa. Nad said vabrikute ning tööstuse loojaiks. Itaalia rahvas on palju mõjustanud ning kujundanud siinse rahva mõtte- ning hingelaadi, usku, elukombeid ja tõekspidamisi. Hingelt tulised, julged, lõbusad ja kärarikkad, lõid nad “Bexiga” terve linnaosa, kus sageli kõlab nende laul: Oo bella Itaalia! Santa Lucia ja teisi. Pereema, “mamma” kultus on suur ja südamlikult siiras.

Sedasi võib õppida tundma paljude rahvaste tarkust ja tõde ning seda võrrelda su omaga.

Mul oli kord juhus kõnelda härjavõitluse üle kellegi auväärse hispaania härraga. Ta imestas väga, kui ütlesin, et minu meelest härjavõitlus on toores, alaarenenud rahva lõbu. See ei peaks eksisteerima tänapäeva kultuurrahva jaoks. Ta imestas ja vaidles vastu, öeldes, et härjale see on ilus, sangarlik surm. Tapatallis surm tuleks talle niikuinii. Vilets surm. Areenil tuleb talle aga uhke surm. Lõpuks, me ei tohi unustada, et need härjad oma elu on väga hästi elanud. Väga hästi toidetud ja hoitud.

Kord oli mul isegi juhus tutvuda Egiptusest tulnud noorpaariga. Mees kandis kõrget ümarat mütsi ja naine oli rikkalikult kalliskividega ehitud. Nende kodus, pärlmutrist väiksel ümaral laual, nägin kullatud kaantega Koraani – Allahi usuliste Püha Raamatut, mida ma esimest korda oma elus nägin. Kiusatus oli suur, aga ma ei julgenud seda oma kätega puudutada.

Selgus, et noorpaar oli kena ja lahke. Kuigi nende ja ka minu portugali keele oskus polnud just kiiduväärt, ometi saime kuidagi vestelda ja üksteist mõista.

Leidsin, et polnud seda “vahemaad”, mida olin enesele ette kujutanud. Inimene on eelkõige inimene ja kõik muu – rahvus, haridus, usk – on juurdekuuluvad väärtused.

Sageli olen mõtelnud selle üle, kui palju võimalusi on mulle antud siin Brasiilias nägemiseks ja õppimiseks. Sao Paulo linn on nagu suur Rahvaste Raamat, mida sa päevast päeva loed ja kust sul alati on õppida.

Nüüd hakkad sa sedagi mõistma, mis on õige patriotism ja mis on illusioon või ainult reklaam.”

Nii kõlas pikk ja sõbralikult õpetlik kiri.

Reeding pani kokku ja pistis ümbrikusse tagasi rahvuskaaslase kirja. Kohe näha, et Aleksander Vasar on kirjamees, oskab tähele panna ja ütelda. Samuti on ta hästi edasi andnud oma Austriast tulnud sõbra elamusi ja arvamisi Sao Paulo linna kohta. Aga… kirja elu, kirja ilu. Võib sellest süttida?

Reeding ohkas. Ei jõudnud otsusele. Ta mõttes maadlesid kaks vastupidi käivat tõde. Hullem lugu veel, et praegu polnudki enam kaks võid kolm: oma naine, rahvuskaaslane ja austerlane. Keda neist uskuda?

Luges uuesti naise kirja. Mõte jäi kiuslikult kohale, kus kirjutati Kaissa suurtest võitudest loteriil. Ei, tema Reeding ei suutnud uskuda imedesse. Andestagu seda temale tütar ja naine. Andesta, Jumal!

Aga ometi Rittenberg oma perega uskusid. Tema omad lapsed – Endel ja Noora samuti. Oli tema, August, säärane ainus nagu Toomas, kes  pidi panema sõrmed Kristuse haavadesse, et uskuda? Frau Rittenberg oli kirjas kutsunud oma meest linna ja Sigismund ei kahelnud milleski. Valmistus rõõmsalt minekule oma lastekarjaga. Aga Augusti mõttesse lõid – tulid ja läksid – hullud küsimused nagu kurjad välgud tumedas taevas, ennustades tormi ja suurt sadu. “Kaissal säärane õnnelik käsi…” Need sõnad ei tahtnud enam lahkuda Reedingu pääst, ähvardades muutuda otse mingiks kinnisideeks, mis hakkas teda vaevama.

Kujutles oma naist uuesti linnaelanikuna, kust ta koht õieti oligi. Õnnetul kombel tema, August, oli muutnud Linda isiksuse ja elusaatuse. Ja õnnetul kombel ka naine oli muutnud tema elukäigu ning õigused õnnele. Mis oli ihaldatud, mis võetud, oli kõik makstud. Polnud võlga. Milline saab olema nende kohtumine linnas? Kas nad elus veel kunagi kohtuvad nagu mees ja naine?

Kõigele vaatamata armastas oma naist. Tema eest läheks sõtta, läheks vangi, orjaks kohvimõisat elulõpuni…

Aga linna ei jookse rutuga! Ootab, kuulab järele. Annab ajale aega. Et ei juhtuks taas sissekukkumine, nagu see oli Brasiiliasse tulekuga. Võõras paigas ainult oma silm on kuningas.

Otsus oli tehtud. Tundis kergendust. Südamesse tuli rahu, külm rahuresignatsioon. Oli otsustanud, et teeb kaasa kohvimarjade kogumise ja lahkub siit detsembris.

Koju jõudnud, ei rutanud ta majja. Jäi istuma läveesisele pingile, silmad vastu loojenevat päikest. Esimest korda elu vaatles seda nagu lahkujat, nagu surijat.

Ja nagu surijal möödus veel kord kiiresti ta vaimusilmi ees tervena see kohvimõisas elatud ainus, eluraske aasta.

….

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: