Posted by: libarebane | 17/11/2013

“Venemaa – lähedane ja kauge”

venemaa raamatAutorid: Vladimir Sergejev ja David Vseviov

I Raamat – Aegade algusest kuni Vassili III-ni.

II Raamat – Vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV

Sissejuhatus

Ajaloolistest naabritest pole lihtne kirjutada. Eriti siis, kui selleks naabriks on mõni suurriik, nagu seda on Venemaa meie kõrval sajandeid olnud.

Et oma naabrit mõista, võiks tunda tema ajalugu. Erilisi võimalusi selleks pole olnud tänini, sest eesti keeles põhjalikumad kaasaegsed käsitlused lihtsalt puuduvad.

Venemaa ja Eesti minevikul on väga palju kokkupuutepunkte, mis muudab Venemaa ajaloo mõistmise lihtsamaks, sellest kirjutamise aga keerukamaks. Et meid ühendava ajaloo sündmusi võib käsitleda mitmest vaatenurgast, on see kohati võimaldanud anda neile diametraalselt erinevaid hinnanguid ning teinud üldise ehk universaalse tõe leidmise praktiliselt võimatuks. Ning lugeja peab sellega paratamatult arvestama. Antud käsitluse autorid on püüdnud seda vastuolu minimaliseerida, loobudes võimalust mööda emotsionaalsetest hinnangutest skaalal hea-halb. Samas tuleb tõdeda, et piir hinnangutes ei jookse sageli mitte ainult mööda riigipiiri, vaid ka Venemaa oma ajaloolaste seas, kes oma vaadetelt jagunevad Vene riigi ajaloo üksikküsimustes mitmesse koolkonda.

Tänasel päeval on nõukogudeaegse ja kohustusliku marksistliku käsitluse asendanud vaadete ja seisukohtade paljusus, kusjuures käibele on toodud palju uusi, varem saladuses hoitud arhiividokumente. Loomulikult puudutab see peamiselt 20. sajandit, kuid osaliselt ka varasemat perioodi, sest sajanditetagusegi ajaloo käsitlemisel kehtisid nõukogude ajalooteaduses kindlad stampseisukohad.

Venemaa minevikku ning ka olevikku on peetud sageli mõistatuslikuks. Seda ka peamises küsimuses: kas Venemaa oma olemuselt on üldse Euroopa riik või ei ole ta seda? Ajalooteaduses on selle küsimuse juurde pöördutud korduvalt ning  pakutud võimalike vastusevariantidena erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi, kusjuures ühe võimaliku lahendusena nähakse Venemaas erilise saatusega euraasialikku riiklikku moodustist. Geopoliitilisest asukohast tulenevat omapära toonitavate autorite arvates erineb Venemaa minevik ja areng põhimõtteliselt Lääne-Euroopa omast. Selle vaatenurga pooldajate jaoks algavad Venemaa murrangulised probleemid alles Peeter I reformidega ja orientatsiooniga Läände, mis aga lõpptulemusena viisid riigi loomulikult arenguteelt hoopis kõrvale.

Eurasianistide üks väljapaistvamaid esindajaid G. Vernadski (1887-1973) jaotas 1917. aasta revolutsiooni eelse Venemaa ajaloo viieks ajalõiguks, võttes aluseks stepi ja metsa suhte. Esimest lõiku iseloomustas püüd steppi ja metsa ühendada; algas ta ammu enne slaavlaste ilmumist oma hilisemasse elupaiku ja lõppes vürst Svjatoslavi surmaga 972. aastal. Teises lõigus side metsa ja stepi vahel katkes ja algas nendevaheline võitlus; see ajalõik kestis 10. sajandi lõpust 13. sajandi keskpaigani. Järgnesid sajandid, mil mets oli stepile alla jäänud; see hõlmas aastaid 1238-1452. Neljandal ajajärgul (1452-1696) kulgesid protsessid Venemaal aga vastupidi: mets saavutas jälle stepi üle võidu. Viiendat ajajärku, mis kestis 1696.-1917. aastani, iseloomustab metsa ja stepi ühinemine ning Venemaa laienemine peaaegu Euraasia looduslike piirideni.

Mõnede autorite arvates tuleneb Venemaa paiknemisest erilisel Euraasia kontinendil ka talle omane ning täiesti loomulik püüdlus laienemisele selle territooriumi looduslike piirideni – mereni. Sellest ongi tingitud Venemaa kolonisatsioon ja lakkamatu tung olla impeerium, seda vaatamata antud hetkel riigi poliitilist olemust määranud ametlikule suunale. Samas on sageli muutunud piirid omakorda märkimisväärselt mõjutanud Venemaa ajalugu, tema poliitilist ja kultuurilist arengut.

Venemaa ajalugu ongi nende autorite arvates võimalik mõista vaid kui ääretul territooriumil elanud paiksete slaavlaste ja rändavate nomaadide loodud tervikut, millele lisanduvad bütsantslik alge ning mongoli-tatari mõjutused. Sellest seisukohast vaadatuna järeldub, et Venemaa ja Euroopa ajalool on vähe ühist, nagu ka nende kultuuril. Kõik Venemaal toimunu on olnud tingitud Venemaast enesest. Seega on Venemaa ajalugu unikaalne ja tema saatus ainulaadne.

Venemaa ajalugu võib käsitleda ka nii, nagu seda teeb üldises ajalooraamistikus inglise ajaloolane A. Toynbee (1889-1975). Üldjoontes seisneb ajaloo seaduspärasus tema arvates faasiliselt arenevate tsivilisatsioonide korduvuses. Faase on viis ning kõik tsivilisatsioonid läbivad need oma arengu käigus. Seda teeb ka vene tsivilisatsioon, kuigi täiesti iseseisva tsivilisatsiooni mõõtu ta välja ei anna. Peeter I-ni on Venemaa pigem bütsantsi ja pärast Peetrit lääne tsivilisatsiooni tütarharu.

Skandinaavlastest “loomingulise vähemuse” otsus vastata karmile looduslik-klimaatilisele väljakutsele Vana-Vene riigi loomisega oli Toynbee arvates vene tsivilisatsiooni esimene, sünnifaas.

Koos ristiusu vastuvõtmisega ning sellest tuleneva vaimse sõltuvusega Bütsantsi keisririigist algas vene tsivilisatsiooni teine, kasvufaas, mis kesti 11. sajandi lõpuni. Seda Venemaa tõusuperioodi iseloomustab kõige ilmekamalt usulis-kultuuriline ärkamine.

Kuid juba 12. sajandil suhteliselt lühike kvalitatiivne edenemise ajajärk lõppes, algas uus, nn murrangufaas. “Loominguline vähemus” ei suutnud enam stepirahvaste rünnakutele ja vürstide separatismile vastu seista, mille tulemusena Vana-Vene ehk Kiievi riik lagunes. Samal ajal kaotas ka vaimueliit oma loomingulise jõu ja temast sai “valitsev vähemus”. Vaatamata mõnele lühiajalisele tõusuperioodile jõudis vene tsivilisatsioon mongoli-tatari ikkest alates oma kõige pikemasse faasi – allakäigufaasi. See jaguneb kaheks alaperioodiks. Esimene neist ongi mongolite-tatarlaste valitsemise aeg, teine aga, alates 1478. aastast, “universaalse riigi” aeg, mil vaatamata välisele hiilgusele ja selliste “loominguliste isiksuste” nagu Peeter I, Katariina II ja Aleksander II meeleheitlikele katsetele ei suudetud tsivilisatsiooni allakäiku peatada.

Oma viimasesse – huku staadiumisse jõudis vene tsivilisatsioon A. Toynbee arvates juba 1881. aastal, kui tapeti Aleksander II. Ning see faas kestab tänase päevani. Lõplik hukk on veninud vaid tänu religioossele taassünnile ja marksismile. Viimane pole aga mainitud autori arvates midagi muud kui postkristlik ketserlus.

Omaaegne nõukogude ajalooteadus nimetas Toynbee seisukohti kõige leebemas variandis poeetilisteks, lisades üleolevalt, et tema teos võitnuks, kui oleks olnud kirjutatud klassikalises kreeka luulestiilis. Tänapäeval on aga mitmedki Toynbee vaated leidnud poolehoidu ka Venemaa ajaloolaste seas.

Lääne poolt vaadatuna on Venemaa ajaloo omapära nähtud ka erilises kõikumises ühest äärmusest teise, mis võimaldab võrdlust kellapendliga. Selle pendeldamise taga on paljus ääretu territoorium, karm kliima ja maavarade halb paigutumine, mistõttu pole ühesuunaline stabiilne areng võimalik. Mõne autori arvates on need tegurid Venemaa ajaloo ebastabiilsuse mõjutajatena isegi mongoli-tatari ikkest olulisemad.

Veel üheks Venemaa arengut pendeldama pannud teguriks on olnud tema suhtumine Läände. Seda iseloomustavad nii üheaegne vaimustus ja eitus kui ka kadedus ja vihkamine. Seega on Venemaa alati seisnud dilemma ees: kas olla Lääne poolt või tema vastu? Mõnede ajaloolaste arvates on Venemaal teoreetilise vastuse otsimine sellele küsimusele olnud isegi olulisem konkreetsetest tegudest riigi praktilise moderniseerimise vallas.

Venemaa pendeldamise kolmandaks põhjuseks on peetud ka seal läbiviidud reformide vägivaldset olemust. Reformide üle on alati otsustatud võimukoridorides ja need on rahva enamusele jõuga, tahte vastaselt peale sunnitud. Reformide idee pole Venemaal kunagi tulnud altpoolt, mistõttu need on lõpptulemusena reeglina jäänud poolikuks või lõppenud ebaõnnestumisega. Traditsiooni ja inertsi võit oleksid justkui Venemaa ajalukku fataalselt sisse programmeeritud. Nii näiteks jõudis oma äärmisesse punkti pendel ka 1917. aastal. Mida aeg edasi, seda nähtavamaks said aga vanad, Venemaale igiomased jooned, ning pendel pöördus oma rajal tagasi. Stalini loobumisega maailmarevolutsiooni ideest ja panuse tegemisega vene natsionalismile olevat vana suuna võit olnud juba silmaga näha.

Arvukates Venemaa ajaloo kontseptsioonides on enamasti pööratud rohket tähelepanu õigeusu kirikuga seotud küsimustele. Mõnede ajaloolaste arvates on ristiusu vastuvõtmine just nimelt Bütsantsi variandis määranud Venemaa ajaloo ja kultuuri erilise, ülejäänud Euroopast isoleeritud arengu. Seda erinevust iseloomustavate märksõnadena on sageli esile toodud antiintellektuaalsust, traditsioonilisust, kinnisust ning kiriku allutatust riigile. Mongoli-tatari ike vaid süvendas neid tendentse, lisades üksikisiku täieliku allutatuse riigile.

Üks tegureid, mis kujundas Venemaal riigi ja üksikisiku vahel erilise suhte, oli nomaadide mitmesaja-aastasest valitsemisajast pärit arusaam inimesest kui sõjalise terviku teise koostisosa – hobuse – vähemväärtuslikust lülist. Nii omistati üksikisikule terviku raamides suhteliselt väike väärtus, mis omakorda lõi eelduse ühendava kogukonna ning hiljem kolhoosi tekkeks.

Venemaa ajaloo omapärast kulgu on sageli seletatud venelaste erilise rahvusliku iseloomuga, mille on paljuski kujundanud just geograafilis-klimaatilised olud. Näiteks ääretud ürgse metsaga kaetud maa-alad olevat kasvatanud venelased eriliselt kannatlikuks ja ettevaatlikuks. Ääretud stepid aga on omakorda kujundanud neist siirad, avameelsed fatalistid, kelle ellusuhtumist iseloomustab kõige paremini venekeelne sõna avocb, mis tõlkes võiks tähendada “vahest”. Samast sõnast tulenevast avoskanimelist kotti kandsime nõukogude ajal tasku lootusega, et ehk poes või mujal “näkkab”.

Karm talv ning pikka aega kestev äralõigatus ümbritsevast maailmast on arendanud venelastes kalduvust mõtiskleda ja filosofeerida, kuid samas pannud nad ka koopereeruma, kujundanud neis ühtset vaimu ja soodustanud sellega indiviidi alluvust ühiskonna autoriteedile.

Sellise teoreetilise suuna mõne esindaja arvates võib vene iseloom, ja seega ka Venemaa ajalugu, sõltuda isegi esmapilgul tühistest mineviku tavadest. Ühe sellise näitena võib tuua talupoegliku kombe hoida imikuid tugevalt mähituna üheksanda elukuuni. Sellest tulenevatki venelastele tüüpilised omadused nagu süütunne, igavese tõe otsingud, kompromissitus, kalduvus kasutada jõudu, soov sepitseda vandenõusid, vajadus sagedasti pihtida, hirmutunne abstraktsete vaenlaste ees ning kalduvus anarhismi.

Looduslik-klimaatiline keskkond lõi raamistiku mitte ainult Venemaa üksikutele ajaloosündmstele, vaid ka vene tsivilisatsioonile tervikuna. Pole juhuslik, et väljapaistev vene ajaloolane V. Kljutševski (1841-1911) alustab oma tuntud “Vene ajaloo kursust” venelaste asuala looduslik-klimaatilisest kirjeldamisest ning analüüsib sellest tulenevat mõju rahva ajaloole. V. Kljutševski märgib, et vene rahva elukorraldust ning rahvusliku iseloomu omapära on kujundanud kolm põhilist Venemaa looduse stiihiat: mets, jõgi ja stepp.

Kuni 18. sajandi II pooleni elas valdav osa venelastest Ida-Euroopa lauskmaa metsavööndis. Metsast saadi enamus ehitustöödeks ja tööriistade valmistamiseks vajalikust materjalist, sealt tuli küte, talvine keha- ja jalakate. Mets oli ammendamatu toiduainete, karusnahkade ja mee varumise allikas. Seal võis leida kindlat varjupaika vaenlaste eest. Ka pärast Kiievi langust sai Vene riigi taassünd ja tugevnemine toimuda vaid põhjas, Rostovi-Suzdali vürstiriigi maadel, stepialade nomaadidele läbipääsmatute metsade taga.

Kuid selleks, et muuta mets keskkonnana elamiskõlblikuks, tuli rakendada palju füüsilist jõudu. Samas vajati ka vaimujõudu, et saada jagu hirmust, sest metsas ähvardasid kiskjate kallaletungid, seal võis eksida ja kaduda, seal hirmutasid tundmatud hääled jne. Üheskoos sünnitasid need hirmud uskumuse libahundist, keda võis metsas kohata. Esimesi teateid Vana-Vene aladel elutsenud libahuntidest võib leida juba 5. sajandil eKr kreeka ajaloolase, nn ajaloo isa Herodotose (u 484-u 425 eKr) töödes. Kirjeldades kohalike hõimude eluolu ja kombeid, täheldab Herodotos, et kõik nende mehed võisid mõne aja möödudes muutuda huntideks. Ka mitmed sajandid hiljem “Loos Igori sõjaretkest” teatakse Polotski vürsti Vseslavi kohta, et ta luusib “öösel hundina ringi”.

Vene ajaloolane M. Karatajev, kes on põhjalikult uurinud slaavlaste libahundiga seotud uskumusi, märgib, et kuigi oma ilmingutes ei võtnud see nii äärmuslikke vorme nagu keskaegses Lääne-Euroopas, olid ka slaavlaste seas libahundi-hirmud laialdaselt levinud. Näiteks idaslaavlaste arvates võis nõid soovi korral muuta libahundiks iga inimese. Selleks oli nõial kolm võimalust: ta võis heita inimesele selja tagant peale hundinaha, kavalusega sundida teda kasutama hundinahkset vööd või astuma üle hundi karvadest punutud nööri. Kui selline oli asetatud teele, võis libahundiks muuta ka mitu inimest korraga või isegi terve pulmaseltskonna. Libahundiks oli võimalik muutuda ka oma soovil, tuli ainult teada vajalikke maagilisi sõnu. Selleks oli vaja leida metsas sile kooreta känd, panna sellele oma müts ja maagiliste sõnade saatel hüpata kännust üle. Uuesti inimeseks saamiseks tuli see protseduur läbi teha vastupidises järjekorras. Kuid libahundina võis ringi luusida ka nõid ise ja selline verd ihkav libahunt oli inimestele eriti ohtlik.

Nii et mets polnud tänaste venelaste esivanematele kaugeltki mitte ainult sõbralik ja turvaline keskkond, vaid ka paljude hirmude allikas. Just mets on nii mõnegi ajaloolase arvates see keskkond, mis olulise tegurina kujundas vene inimeste ettevaatliku ja umbuskliku suhtumise ümbritsevasse maailma.

Vene rahva ajaloolise saatuse kujundamisel on metsa kõrval peaaegu niisama suurt tähtsust omistatud jõgedele. Jõed toitsid kaladega ja olid sageli ainsad ühendusteed maa erinevate piirkondade vahel. Ida-Euroopa lauskmaa jõgede harukordne arvukus hämmastas ka omal ajal Herodotost, kes märkis, et Sküütias pole midagi imelisemat teda niisutavatest jõgedest. Venemaa avarustes võimaldas laiahaardeline, omavahel põimunud jõgede võrgustik liigelda isegi kõige primitiivsemate ujuvvahenditega, luues olulise eelduse riigi konsolideerumiseks. Arvestades Venemaa kolossaalseid vahemaid, maismaa teedevõrgu peaaegu täielikku puudumist ning olemasolevate teede halba seisundit, võimaldasid jõeteed, eriti talvel, ainsana reisida ja kaupu vedada, ja seda isegi kuni raudteeühenduse tekkimiseni 19. sajandil.

Jõed ei täitnud mitte ainult siseriiklike ühendusteede rolli, vaid olid ka olulised rahvusvahelise suhtluse tuiksooned. Kõige tuntum veetee viis “varjaagidest kreeklasteni”, s.t Skandinaaviast Bütsantsi keisririigini. Selle teekonna lõik Volhovi ja Dnepri jõe vahel saigi majanduslikuks, poliitiliseks ja kultuuriliseks teljeks, mille ümber hiljem kujunes Vana-Vene riik. Teine, välissuhtluse aspektist mitte vähem tähtis kaubandustee kulges esimesest lõuna pool – mööda Volgat Volga-Kama-Bulgaariani, Kasaari kaganaadini ja sealt Kaspia mereni.

Stepp, mida V. Kljutševski peab kolmandaks Venemaa ajalugu kujundanud stiihiaks, oli sajandeid sagedaste ning ootamatute kallaletungide ja rüüsteretkede lähtepunkt. Kasutades avatud maa-ala Uurali mägedest Kaspia mereni ehk nn rahvaste väravat, tungisid järjepanu Lõuna-Venemaale mitmed erinevad rahvad: hunnid, avaarid, kasaarid, petšeneegid, polovetsid ja mongolid-tatarlased. Pidev võitlus (alates 7. sajandist kuni peaaegu 17. sajandi lõpuni) stepist tuleva ohuga mõjutas oluliselt Venemaa ajaloo kulgu, pidurdades ka ühtse riigi teket. Mitte asjata ei püsinud sajandeid vene rahva ajaloolises mälus sünonüümidena mõisted “inimene stepist” ja “vaenlane”. Loomulikult ei tähenda see, et sadade aastate jooksul “stepist tulnutega” vaid sõditi. Suhte sealsete naabritega olid tunduvalt keerulisemad – vastastikuste kallaletungide perioodid vaheldusid rahu ja mõlemale poolele kasulike liitudega.

Ida-Euroopa lagendik, millega on seotud vene rahva ajalooline saatus, on pindalalt võrdne peaaegu poole Euroopaga. Seda piirkonda iseloomustavad valdavalt mandriline kliima ning küllaltki ebakindlad ilmastikuolud. Seoses sellega oli Kesk-Venemaal, mis moodustab Vene riigi ajaloolise tuumiku, põllumajandustööde tsükkel suhteliselt lühike – aprilli keskpaigast kuni septembri keskpaigani, seega umbes 125-130 päeva. Läbi sajandite pidi vene talupoeg harima maad ja varuma koduloomadele sööta pidevas ajanappuses. Kitsastes ajalistes raamides ei piisanud sageli isegi kogu perekonna jõupingutustest, et maasse külvatud tera saagina tagasi saada. Keskaegne lääneeuroopa talupoeg omas sellest aspektist vaadates teatud eeliseid – soodsama kliima tõttu oli põllumajandustööde hooaeg pikem, mis võimaldas väiksema töökuluga saavutada paremaid tulemusi.

Mõnede ajaloolaste arvates on Venemaal ebasoodne põllumajanduslik keskkond loonud eeldused eripäraseks riikluse tekkeks. Just põllumajanduse madalat produktiivsust peetakse põhjuseks, mis sundis Vene valitsejaid oma osa saamiseks rakendama julmemaid riiklikke mõjutusvahendeid kui läänepoolsetes riikides. Nimelt sealt on pärit sajanditepikkuse Vene isevalitsusliku riigi despootlikud juured ning Venemaa pärisorjusliku korra lätted. See aidanud väidetavalt ka suuresti kaasa venelaste omanäolise rahvusliku iseloomu kujunemisele, näiteks võimele nii vaimselt kui füüsiliselt kontsentreeruda vaid suhteliselt piiratud ajaks. See “piiratud aja faktor”, mis takistas otsese seose kujunemist ühest küljest töö hulga ja intensiivsuse ning teisest küljest saagikuse vahel, polevat loonud venelastes harjumust töötada läbimõeldult, plaanipäraselt ja korralikult. Kuid samas arendas raske töö ning ainsana toimetulekut võimaldav elu kogukonnana vene inimestes kollektivismi, vajadust ühise elukeskkonna ning vastastikuse abistamise järele.

Hõredalt asustatud ääretutel Vene riigi aladel, kus oli võimalik kasutusele võtta aina uusi maid, rakendati sajandite jooksul valdavalt ekstensiivseid maaharimisviise. Nii jäi vene inimestes lõplikult kinnistumata tihe seos maaga, püsiva elupaigaga, mis väljendus ka nende alatises valmisolekus rännata. Kuid teisest küljest sundis selline elukorraldus eriliselt klammerduma teatud traditsioonide ja aegade jooksul kujunenud harjumuste külge. V. Kljutševski märgib, et eriti Läänest tulnud reisijatele jätsid vene talupoegade lihtsad mugavusteta elamispaigad ajutise, rändrahva juhusliku peatumispaiga mulje. Paistis nagu jäetaks need hetke pärast maha, et peagi leida – ning jällegi vaid mõneks ajaks – uus kodu mujal. Teatud hoolimatus oma maise vara suhtes tõi endaga kaasas sagedased põlengud, mis omakorda sundisid vana elupaika maha jätma. V. Kljutševski lisab, et nii kujuneski arvukate põlvkondade jooksul välja ükskõiksus oma elupaiga heakorrastuse ja elumugavuste suhtes. Selline rändrahvalik suhtumine mõjutas otseselt ka ümbritsevat loodust, muutes ajapikku tundmatuseni Kesk-Venemaa ajaloolist maastikku. Nii peavadki mõned ajaloolased Venemaa arengu eripäraseks jooneks kuulumist kultuuritüüpi, mida iseloomustab ebaperemehelik ümberkäimine loodusega nii põlluharimisel, metsavarumisel, maavarade kaevandamisel kui ka muus loodusliku keskkonnaga kokkupuutuvas tegevuses.

Rääkides geopoliitiliste faktorite mõjust Venemaa ajaloole, on neist esile toodud järgmisi: väga suur, aga hõredalt asustatud territoorium; looduslikult raskesti kaitstavad piirid; pikaajaline ligipääsu puudumine merele, mis takistas merekaubanduse arengut ning poliitilisi, majandus- ja kultuurialaseid kontakte Euroopa riikidega; paiknemine nii Euroopas kui Aasias; suhteliselt väiksearvuline elanikkond. Kõik see nõudis pidevat materiaalsete ja füüsiliste ressursside koondamist sõjalise ohu tõrjumiseks nii idast kui läänest. Sellega seletub aga veelgi, miks riigi reguleeriv osa oli Venemaal niivõrd ebaproportsionaalselt suur ning talupojad kinnistati lõpuks maa külge. Arvestades riigi mõõtmeid ja inimeste lõtva seotust maaga, oli vägivaldne maa külge kinnistamine ainus võimalus nende maksustamiseks ja sõjaliseks kasutamiseks. Nii tekkis ja kinnistus pärisorjuslik kord – sotsiaalne institutsioon, mis mitte ainult ei määranud Venemaa ühiskondlik-poliitilise korra omapära, vaid mõjutas ka venelaste rahvusliku mentaliteedi kujunemist.

Riigi ja sõjaväe suurt osatähtsust Venemaa ajaloos on põhjendatud ka pikaajalise väljapääsu puudumisega merele. Mitmete sajandite jooksul sõltus Venemaa väliskaubandus vahendajatest, mistõttu vaesel ja mahajäänud maal õnnestus müüa oma tooteid vaid suhteliselt odavalt ja osta välismaist kaupa ainult kallilt. Soovist haarata väliskaubandus enda kätte tulenenudki Venemaa majanduslik ja poliitiline pürgimus laieneda meredeni. Niisugune pikaajaline võitlus eeldas aga omakorda tugeva keskvõimuga riiki ja tugevat sõjaväge.

Kuigi Vene riigi ja ka venelaste iseloomu, kommete ning temperamendi kujundajatena mängisid väga suurt rolli looduslikud, klimaatilised ja geograafilised tingimused, kujundas vene inimese vaimset omapära, ja seega ka Vene riigi olemust, peamiselt usk – õigeusk ehk ida kristlus. Sellel seisukohal on praktiliselt kõik Venemaa ajaloo uurijad. Mõnikord on isegi öeldud, et õigeusu kirik viis lõpuni vene inimese formeerumise, tuues kristlikud arusaamad tema igapäevaellu. Mõnede autorite arvates kinnitab seda ka vene keelele spetsiifiliselt omane eriliselt rohke religioosne sõnavara.

Ristiusu vastuvõtminegi oli Venemaal võrreldes Lääne-Euroopaga märgatavalt erinev ja seda peetakse veel üheks Lääne ja Venemaa erinevat arengut soodustanud teguriks. Kui enamik Venemaa läänenaabritest võttis ristiusu vastu misjonäridelt või ristirüütlitelt, siis Venemaal toimus usuvahetus praktiliselt välise sekkumiseta. Kui Läänes oli ristiusu levitajaks peamiselt Rooma, siis Venemaa võttis usu vastu ida ehk bütsantsi variandis.

Pärast Rooma keisririigi läänepoolse osa poliitilist kadumist ja impeeriumi keskuse kandumist Konstantinoopolisse hakkas kristlikus maailmas 8. sajandi paiku eristuma kaks suunda. Läänes kehastas seda suunda Rooma paavst ja idas Konstantinoopoli patriarh. Ajapikku kujunenud erinevused kirikute organisatsioonis, dogmaatikas, teenistuskorras ning otsesed ja kaudsed poliitilised vastuolud kahe keskuse vahel viisid 1054. aastal lõpliku kirikulõheni. Sellest ajast alates oli Euroopas kaks ristiusu kirikut: katoliiklik ja õigeusklik. Ning arusaadavalt kandis lääne katoliiklus eneses suures osas rooma tsivilisatsiooni ja ida õigeusk kreeka-bütsantsi tsivilisatsiooni eripära.

Kui iseloomustada seda eripära kõige üldisemalt, siis rooma tsivilisatsioon oli pigem ratsionaalne, kreeka-bütsantsi tsivilisatsioon aga esteetiline. Rooma kultuuris oli valdav mõistuslik, ratsionaalne alge, kreeka-bütsantsi kultuuri aga iseloomustas pigem abstraktne mõttelaad. Lääne kristluses tõusis hoopis teravamalt kui ida omas esile progressi ja organisatsiooni mõiste. Samas tundis rooma kirik tunduvalt vähem huvi Idas levinud ideede ja nendega võitlemise vastu, kulutades enamuse energiast kirikliku organisatsiooni loomiseks ja arendamiseks. Tuginedes tugevale organisatsioonile, saavutas Rooma paavst keskaegses Läänes kohati ka juhtiva ilmaliku positsiooni. Hoopis teine olukord oli aga Idas. Kui Läänes olid paavstide ja ilmalike valitsejate tülid liidrirolli pärast küllaltki sagedased, siis Idas allus kirik vastuvaidlematult riigile, poliitilises võitluses sisuliselt osalemata. Bütsantsis oli ilmalik võim keisri näol reeglina ka otsustavaks instantsiks kirikut puudutavates küsimustes.

Mõned ajaloolased näevadki just Bütsantsi mõjupiirkonda kuuluvate riikide kiriklikus allaheitlikkuses peamist põhjust, mis viis isevalitsusliku alge tekkimiseni neis riikides. Ning nende riikide hulka kuulub ka Venemaa.

Kuigi tavaliselt ei suutnud vene õigeusu kirik poliitilisse ellu otseselt sekkuda, mõjutas ta kaudselt, ning küllaltki oluliselt, vene poliitilise traditsiooni kujunemist.

Arusasaam maise ja taevase korra ühtsusest oli üks Bütsantsi riikliku ideoloogia keskseid ideid. Olemasoleva (maise) ja ideaalse (taevase) korra paratamatu vastuolu lahenes aga keiserliku võimu kaudu. Nii muutus bütsantsi õigeuskliku valitseja võimu all olek tema alamate jaoks surmajärgse pääsemise tagatiseks. Euroopa protestantlikus keskkonnas, eriti hilisemal ajal, oli olukord diametraalselt vastupidine. Seal sai just üksikisiku edukast majandustegevusest väljavalituse ja ka hilisema pääsemise tagatis. Selline mentaalne keskkond suurendas inimeste majanduslikku aktiivsust ja viis lõpptulemusena kodanikuühiskonna tekkeni. Vastupidiselt sellele – nagu väidavad mõned autorid – püüdles õigeusklik vene inimene (ning seda mitte üksi, vaid pigem kollektiivselt, terve kogukonnaga) mitte niivõrd majandusliku edu kui poliitilise pääsemise, hea tsaari ootuse poole. Aegade jooksul kujunes Lääne ühiskondlikus teadvuses arusaam seosest inimese üldise edukuse ja materiaalse heaolu vahel, samal ajal kui Venemaa ühiskondlik teadvus aktsepteeris pigem helgema tuleviku ootuse ja sotsiaalse võrdsuse ideed.

Ristiusu vastuvõtmisega sai Venemaast ühtse kristliku maailma osa. Nüüd oli Venemaal olemas keskkond, kus ta sai ennast pidevalt teistega võrrelda ja kus tahtis mängida olulist rolli. Kuid samas määras Bütsantsi ideelis-kultuuriline mõju Venemaa iseoleerituse Läänest. Ning mõnede autorite arvates ongi selline vastuolulisus Venemaa ajaloolise arengu eripära peamine põhjus.

Võttes kokku ajalookirjanduses esinevad seisukohad Venemaa ajaloolisest eripärast ning vene ja lääne kultuuri erinevustest, oleksid kõige üldisemad järeldused järgmised. Venemaa ajalugu on eriliselt mõjutanud geograafilised faktorid. Õigeusk ning nn bütsantsi sugemed eristavad Venemaad katoliiklusest ja nn rooma algest. Kui Lääne ajalugu iseloomustab pikaajaline kiriku ja riigi võitlus ilmaliku võimu pärast, siis Venemaale on algperioodil omane kiriku ja riigi liit ning hiljem kiriku täielik allutatus riigile. Venemaa pole oma arengus sisuliselt läbi teinud feodalismi ega kapitalismi etappi nende läänelikus variandis. Ääretu territoorium ja ebaühtlane asustus olid elanikkonna intensiivse liikuvuse põhjusteks, mis omakorda tekitas kultuurilise mahajäämuse Läänest. Juba 16. sajandil oli Venemaa tsentraliseeritud, tugeva bürokraatiaga totalitaarne riik. Venemaa ajalugu on jäänud puutumata sellistest kõigehõlmavatest üleeuroopalistest murrangutest nagu renessanss või reformatsioon. Venemaa on väga tagasihoidlikult osalenud 15.-17. sajandi geograafilistes avastustes ja 19.-20. sajandi teaduslikus revolutsioonis. Riigi huvid on Venemaal alati olnud olulisemad indiviidi huvidest. Indiviidiga suheldes on riik kasutanud peamiselt vägivalda, mille tulemusena on olnud Venemaal igasugune isiklik algatusvõime pärsitud. Venemaa ajalugu saabki käsitleda vaid riigi ajaloona, sest eraomandi põhimõte pole Venemaal kunagi saavutanud täielikku võitu.

Ainuüksi nimetatud interpreteeringud näitavad, kui palju teoreetiliselt erinevaid võimalikke lähtevariante on olemas Venemaa ajaloo mõistmiseks ja ülestähendamiseks. Käesolevas raamatus pole aga otseselt aluseks võetud neist ühtegi. Pigem on nn ajaloolise tõe väljaselgitamisele eelistatud erinevate käibelolevate tõevariantide tutvustamist, andmata ühelegi neist silmanähtavat eelistust.

Ajalooteaduses on sündmuste algus- ja lõpp-punktid sageli kokkuleppelised. Nii ka selle raamatu puhul, mis käsitleb Venemaa ajalugu aegade algusest ja lõpeb Vassili III valitsemisajaga. Kui antud käsitluse alguspunkt on suures osas ette määratud objektiivselt, ajalooliste teadmiste poolt, siis käsitluse lõpp-punktiks on subjektiivselt valitud suurvürst Vassili III valitsemisaeg. Just selle valitseja ajal võib leida enim kokkupuutepunkte kahe, tavaliselt keskajaks ja uueks ajaks nimetatava ajalooepohhi vahel. See ongi põhjenduseks, miks esimene raamat lõpeb Vassili III valitsemisajaga ja järgmine algab sama suurvürsti valitsemisajaga. Lisaks võimaldab selline lähenemine säilitada ajalooepohhide üleminekutele nii omase sujuvuse.

On veel üks aspekt, millele antud käsitluse autorid tahaksid juhtida eesti lugeja tähelepanu. Paljud selles raamatus toodud sündmused on otseselt seotud Eesti ajalooga ja seega on Eesti ajaloo käsitlustes pööratud neile küllaltki suur tähelepanu (näiteks puudutab see Novgorodi ekspansiooni Eesti aladele). Venemaa ajaloo vaatevinklist on aga mõningate selliste sündmuste kaalukategooria hoopis teine ja neile võidakse üldkäsitlustes pöörata tunduvalt vähem tähelepanu. Seega on meie käsitlus mingis mõttes paratamatult Venemaa-keskne.

Paljud mõisted, mida lugeja selles raamatus kohtab, polnud omal ajal kas üldse kasutusel või erines neile omistatud sisu tänapäevasest tähendusest. Üks selline on näiteks sõna “venelane”. Venelased rahvusena formeerusid hiljem, kui toimusid paljud siin kirjeldatud sündmused. Ajaloo kirjutamise traditsioonis pole see aga takistanud kasutamast mõistet “venelased” ka varasema ajaloo raamistikus. Samuti lubab traditsioon pruukida näiteks selliseid mõisteid nagu “rossid”, “russid”, “russiinid” jt paralleelselt, sest tolleaegsetes allikates polnud välja kujunenud ka veel nende ühtset kirjapilti. Lisaks tuleks arvestada, et paljud Venemaa ajaloost kirjutamisel käibivad mõisted – izgoi, horoomõ, terem jt -, mis omavad vene keeles ja traditsioonis kindlat märgilist tähendust, ei ole eesti keeles ühe sõnaga lahtiseletatavad.

“Venemaa – lähedane ja kauge” pole klassikaliselt teaduslik väljaanne, mis tundmatuid algallikaid käibele tuues kujundaks põhimõtteliselt uut arusaama minevikust. Seda lähenemisnurka silmas pidades loobusid autorid teaduspublikatsioonile omasest kirjandusele viitamise süsteemist, paigutades kasutatud kirjanduse üldloendina raamatu lõppu. Toodud on ta kõige üldisema orientiirina neile, kes tunnevad sügavamat huvi Venemaa ajaloo vastu ja tahaksid lugeda midagi sellele väljaandele lisaks.

….

II Raamat

Sissejuhatus

See raamat on jätkuks Venemaa ajaloo esimesele osale, mis käsitles meie naaberriigi minevikku aegade algusest kuni Vassili III-ni. Kirjeldatud pikk ajalooperiood hõlmas Vana-Vene riigi tekkimise ja arengu, iseseisvate osastisvürstiriikide ajajärgu, mongoli-tatari ikke, Moskva suurvürstiriigi esiletõusu ning ühtse Vene riigi kujunemise Euroopa ja Aasia vahel.

16. sajandi I veerandil lõppes pikaajaline ja sageli dramaatiline Vene maade kogumise protsess, mille käigus peaaegu kogu vene rahvas koondus tsentraalse riigivõimu alla. Kunagiste iseseisvate osastisvürstiriikide allutamine Moskva suurvürstile ning Moskva võimu laienemine tervele Loode-Venemaale muutis ühe vürstiriigi valitseja ääretu riigi ainuvalitsejaks. Kuigi Moskva vürstid olid olnud ka varem kõige suurema ja võimsama Vene vürstiriigi eesotsas, muutus Moskva suurvürsti positsioon sestpeale absoluutselt domineerivaks ja tema reaalse võimu maht kasvas iga aastaga.

Kuuekümne aasta jooksul, mis hõlmas Ivan III ja Vassili III valitsemisaja, kasvas Venemaa territoorium ligikaudu kuus korda. Novgorodi allutamisega Ivan III poolt nihkusid riigi piirid Valge mereni ja Põhjala-Uuralini ning Vassili III ajal ulatusid need Soome lahest kuni 1514. aastal Leedu suurvürstiriigilt vallutatud Smolenski maadeni.

Samal ajajärgul algas riigi edelapiiril viljakate maade hõivamine, mis jäid tänapäeva Orjoli, Tula ja Kurski linna piirkonda. Piirilinna Kaluga taga aga laius ääretu Metsik väli, kus valitses Krimmi khaan ja kust võis iga hetk oodata nomaadide kallaletunge. Idas piirnesid Moskva valitsejate maad Kaasani ja Astrahani khaaniriigiga. Vassili III aegse Moskva vürstiriigi suurusest võib saada ettekujutuse juba ainuüksi selle valitseja tiitli järgi, mis kõlas järgmiselt: “Suur Valitseja Vassili, Jumala armust kogu Vene Valitseja, ja Vladimiri, Moskva, Novgorodi, Pihkva, Smolenski, Tveri, Jugra, Permi, Vjatka, bulgaaride ja muude Suurvürst; Nizovje Novolinna, ja Tšernigovi, ja Rjazani, ja Volokolamski, ja Rževi, ja Belski, ja Rostovi, ja Jaroslavli, ja Beloozero, ja Udora, ja Obdoria, ja Kondia, ja muu Valitseja ja Suurvürst”.

Moskva suurvürsti 2,8 miljoni km2 suurused valdused moodustasid küll ühtse territooriumi, kuid killustumisaegse pärandi lõplikuks kaotamiseks ja poliitilise tsentralismi kehtestamiseks tuli läbi viia põhjalikud reformid, mis pidid pikaks ajaks määrama Vene riigi poliitilise palge. Neid ümberkorraldusi hakkaski täisealiseks saanuna ellu viima Vassili III poeg Ivan IV, kes oli pärinud riigi oma isalt kolmeaastasena.

Käesoleva raamatu tegevus keskendub peamiselt 16. sajandil toimunule. Seda aastasada iseloomustavad eurooplaste maadeavastused ja esimeste koloniaalvalduste tekkimine. Endine Vahemere- ning Läänemere-keskne kaubandus asendus Atlandi ookeani keskse kaubandusega, tekkisid uued kaubateed ja -keskused, mis omakorda tõstis Euroopa poliitilistes suhetes esile Portugali, Hispaania, Madalmaad, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Tolle aja Euroopale tervikuna oli iseloomulik protsess, mille tulemused kujunesid suhteliselt püsiva sisekorraga tsentraliseeritud riigid, seega polnud Venemaa sugugi erandiks. Riikliku ühtsuse taotlemine muutus nii enesestmõistetavaks, et sise- ja välispoliitika elluviimisel said olulisemaks just “riigi huvid”, mille võrdkujuks reeglina oli ainuvalitseja. Selle mõttekäigu parimaks näiteks on Niccoló Machiavelli 1532. aastal ilmunud teos “Valitseja”, mis kuulutab ülimaks piiramatu isikuvõimu, sest ainult valitseja südidus ühenduses saatusega on suuteline võitma olude heitlikkuse; selle eesmärgi saavutamisel on ainuvalitsejale lubatud kõik vahendid. Ja kuigi N. Machiavelli kirjutas oma teose (venekeelne tõlge ilmus alles 1869. aastal) peamiselt hertsog Cesare Borgia valitsemisaega idealiseerides, kajavad peaaegu samad ideed vastu kaugest Moskva tsaaririigist, olles leidnud teostuse Ivan IV valitsemispõhimõtetes. Paolo Giovio kirjutas 16. sajandi keskel: “Kogu Moskooviat juhitakse kõige lihtsamate, Valitseja õigusele tuginevate seadustega.”

Selle raamatu peategelaseks ongi Ivan Julm. Ajaloos pole eriti palju valitsejaid, kelle tegevus oleks pälvinud järelpõlvedelt nii vasturääkivaid hinnanguid kui Ivan Julm, kelles on nähtud nii riigi huvidest lähtunud suurt reformaatorit kui ka üksnes võimuihast ajendatud despooti.

Nagu eelmises raamatus, püüavad autorid nüüdki vahendada eesti lugejale ajaloolaste peamisi ning sageli ka vastakaid seisukohti. Ja miks peakski andma ühese hinnangu nii komplitseeritud isiksusele, nagu seda oli Ivan Julm, kui isegi kaasaja võimukandjaid hinnates ei suudeta sellega hakkama saada.

Mitmete selles raamatus kirjeldatud sündmuste üle polemiseeritakse tänase päevani. Näiteks, millistes kaalutlustest lähtuvalt kehtestas Ivan Julm riigivalitsemikorra, mida kutsutakse opritšninaks, ning mis sundis seda sellest ümberkorraldusest hiljem loobuma. Ajalookirjandusest leiab neile küsimustele diametraalselt erinevaid vastuseid ning neid esitatakse selleski raamatus kui võrdselt võimalikke. See näitab ilmekalt, kui keeruline on ajaloos leida vaid ühte, ainuõiget tõde. Sageli on selle  põhjuseks säilinud allikate lünklikkus. Kuigi 16. sajandist on varasema ajaga võrreldes jõudnud meieni suhteliselt palju kirjalikke dokumente, mahub sellesse aega ka arvukalt ajaloo mälu hävitanud katastroofilisi sündmusi. Näiteks 1571. aasta Moskva pogrommiga kaasnes praktiliselt kõigi linnas säilitatud dokumentide häving. Dokumentide lünklikkus sunnibki sageli ajaloolasi mitte niivõrd tõdema kuivõrd arvama. Seejuures on paradoksaalne, et isegi tänase päeva seisuga on veel palju seda perioodi käsitlevaid materjale, sealhulgas näiteks saatkondade aruanded, Ivan Julma ning bojaaride kirjavahetus jne, publitseerimata.

16. sajandi I veerandi lõpus jõudis äkki Euroopa õukondadesse, katoliku kiriku võimukandjateni ja ka teadusmaailma teadetetulv Moskooviast. Taoline murrang oli seda silmatorkavam, et veel paarkümmend aastat varem puudus Lääne-Euroopas Venemaa kohta peaaegu igasugune informatsioon. Ligikaudu kaks sajandit tagasi märgiti ajaloolastes kirjutistes õigusega, et 16. sajandi alguses teati Venemaast vähem kui 18. sajandi lõpus Uus-Hollandist. Kuid 1525. aastal olukord muutus järsult – ilmus kolm spetsiaalselt Moskva vürstiriiki käsitlevat traktaati hollandlase Alberto Campense, sakslase Johannes Fabri ja itaallase Paolo Giovio sulest. Kuigi ükski neist ei külastanud Venemaad, esitasid nad oma teostes salapärase ja varem tundmatu riigi kohta palju huvitavaid üksikasju.

See, et maade esmaavastajad polnud neid oma silmaga näinud, oli tollal küllaltki tavaline. A. Campense tugines Venemaast kirjutades Moskooviat kaupmeestena külastanud sugulaste mälestustele, aga veelgi enam Mathias Miechowi teosele, kes omakorda oli kasutanud kaupmeestelt, diplomaatidelt ja vene sõjavangidelt saadud andmeid. J. Fabri käsikiri põhineb Moskva saadikultelt tõlkide vahendusel saadud teadetel ning P. Giovio kirjutab, et ta annab ladina keeles edasi “selle rahva saadiku Dmitriga” peetud vestluste sisu.

Mis siis ikkagi ajendas Läänt 16. sajandi I veerandi lõpus pöörama huvitatud pilku suure idanaabri suunas? Selleks ajendiks olid rasked katsumused, mis olid pannud küsimärgi alla kogu katoliikliku Euroopa jätkusuutlikkuse.

Konstantinoopoli langemine 1453. aastal ja Mehmet II Fatihi (valitses 1444, 1451-81) edasised vallutused näitasid, et võitlus Osmanite riigiga võib kanduda perifeeriast Euroopa südamesse. 1460. aastal sooritasid türklased eduka katse maabuda Lõuna-Itaalias. Paavst Pius II (1458-64) pöördus meeleheites Euroopa riigipeade poole, püüdes organiseerida ristisõjakäiku, kuid tulutult.

15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse Euroopa publitsistika teenis suures osas eesmärki lepitada kristlikke valitsejaid ja püüdis saavutada ühtsust võitluses “uskumatute” ekspansiooni vastu. V Lateraani kirikukogul (1512-17) tõusis jälle päevakorda ristisõja idee ja leidis seal ka toetust. Suleiman Toreda (Süleyman Kanuni, valitses 1520-66) võimuletulekuga täitusid kõige pessimistlikumad kartused Osmanite impeeriumi suhtes ning uus türklaste ekspansioon Euroopas sai reaalsuseks. 1521. aastal langes Belgrad, 1522. aastal kapituleerusid johanniidid Rhodosel, 1526. aastal said kristlased hävitavalt lüüa Mohacsi lahingus ja Ungari kaotas oma sõltumatuse. 1529. aastal piiras sultan Suleimani vägi juba Viini, ärhvardades sellega Habsburgide pärusvaldusi. Viini langemine aga oleks tähendanud islami jõudmist Euroopa südamesse ja seadnud ohtu kogu kristliku Lääne edasise eksisteerimise.

Mitmed Euroopa riigi- ja kirikupead mõistsid juba pärast türklaste esimesi sõjalisi edusamme Läänt ähvardava ohu tõelist suurust ning pöörasid oma pilgud abiotsivalt Venemaa poole. Tol ajal valitsesid meeleolusid kajastades kirjutas A. Campense “kristliku maailma kohale kogunenud ohust sattuda türklaste kätesse” ning soovitas kiiremas korras otsida liitu Vassili III-ga.

Niisiis olid Osmanite ulatuslikud vallutused üks põhjusi, mis sundis Läänt lootusrikkalt Moskva poole vaatama. Teiseks ähvardas reformatsiooniliikumise kiire laienemise katoliiklikku maailma hukuga. Euroopas toimuvate sündmuste taustal paistis usupuhastusest kõrvale jäänud ja rangelt traditsioone järgiv Venemaa tõelise ristiusu ühe viimase kantsina. Oma traktaadis “Moskoviitide religioon” vastandab J. Fabri Saksamaa “hullunud rahvajõugule” moskoviide, kes pole rüvetanud püha usku Jeesusesse, mida “isad on aegade algusest peale neisse sisendanud”. Fabri pidas loomulikuks, et õigeusklikust Venemaast saab kirikliku reformatsiooniga võitlusse asunud katoliikliku maailma liitlane.

Oli veel üks põhjus, mis sundis eurooplasi, eriti itaallasi, huvituma Venemaast. Nimelt riivas 16. sajandi algusaastail järsult muutunud kaubanduslike mereteede geograafia tugevasti just Itaalia linnade huve. Vastukaaluks portugallase monopolile merekaubanduses Idamaadega ja türklaste poolt traditsioonilistest maismaateedest äralõigatuina üritasid itaalia kaupmehed jõuda kaugetele Aasia turgudele Moskoovia kaudu. Kaupmees Paolo Centurione ettevõtmistest, kes külastas korduvalt Venemaad, otsides “uut ja enneolematut teed lõhnaainete hankimiseks Indiast”, jutustab ka P. Giovio.

Kuigi huvi Venemaa vastu oli tekkinud suuresti pragmaatilistel kaalutlustel, oli selle taga ka sügavam, renessansiaja inimesele omane soov kogeda midagi tundmatut ja uut.

16, sajandit, kui Moskva ja Lääne-Euroopa riikide läbikäimine muutus järsult aktiivsemaks, peetakse ka diplomaatilise teenistuse kujunemise sajandiks. Sel ajal vormistus diplomaatilise kirjavahetuse ja ettekannete stiil, kujunes diplomaatiline etikett ning moodustati püsivad saatkonnad. Tihenenud poliitiline ning majanduslik läbikäimine toovadki Venemaa sellel sajandil Euroopa kaardile.

Venemaa on meie naaber ning nii mitmedki selles raamatus kirjeldatud sündmused on tihedalt seotud ka Eestiga. Seejuures tahavad autorid veel kord meelde tuletada, et nad selgi korral lähenevad ajaloole Venemaa-keskselt, vaadates minevikku n-ö läbi Venemaa prisma. Ning mõned eesti lugejale tähtsad seigad ja sündmused paistavad nende silmade vahendatuna märkimisväärselt väiksemad. See puudutab ka näiteks Liivi sõja kirjeldust, mille Eestimaal asetleidnud sündmustest sooviks lugeja ehk üksikasjalikumat teavet, kuid Venemaa ajaloo kontekstis viinuks see raamatu tasakaalust välja. Ivan IV välispoliitilisi pürgimusi iseloomustas pigem tung itta ning sellele suunale ongi raamatus peamiselt keskendutud. Kuigi Liivi sõda võib nimetada esimeseks Venema ja Euroopa vaheliseks sõjaks, mis pealegi on Venemaa ajaloo pikim sõda, pole vene ajaloolased seda seni põhjalikult, kõigile ajalooallikatele toetuvalt käsitlenud. Samas on väidetud, et just kaotus selles sõjas viis Moskva tsaaririigi poliitilise kollapsini – sõja lõpuks oli Venemaast saanud kolmandajärguline riik.

Autorid soovivad juhtida tähelepanu veel ühele momendile, millega ajaloohuvilised peaksid arvestama, kui nad loevad Ivan IV ja eriti Liivi sõja aega käsitlevaid teoseid, nimelt nende ideoloogilisele suunitletusele. Näiteks selle raamatu ilmumise ajaks on Venemaal trükivalgust näinud vaid üks spetsiaalselt Liivi sõda käsitlev monograafia, mis ilmus 1954. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia populaarteaduslikus raamatusarjas. Pole kahtlustki, millist ideoloogilist suunitlust see poole sajandi vanune raamat kannab. Tugeva ideoloogilise pitseri jälgi võib sageli näha ka ajaloolaste arutlustes küsimuste üle, kas Liivi sõda võib pidada Venemaa võitluseks väljapääsu eest Läänemerele; kas Leedu suurvürstiriigi koosseisu kuulusid oma ajal ka Vene maad; kas Moskva tsaaririigi välispoliitika seisis üldse dilemma ees – vallutada Ida või Lääs jne.

Paljud mõisted, mida lugeja selles raamatus kohtab, on lahti seletatud teose esimeses osas ning siin on korratud neist valikuliselt vaid olulisemaid. Lisaks on püütud eestlasele suupäraseks teha või lahti seletada suur hulk uusi mõisteid, mida varasematest eestikeelsetest käsitlustest ei pruugi leida. Nagu raamatu esimeses osas, on nüüdki kasutatud ja soovitatavad väljaanded paigutatud üldloendina raamatu lõppu.

I Raamat

Sisukord

Venelaste esivanematest

Slaavlased ehk veneedid

Idaslaavi hõimud

Vana-Vene riik 9.-10. sajandil

Riigi teke

Vürst Oleg

Vürst Igor

Vürstinna Olga

Vürst Svjatoslav

Vürst Jaropolk

Suurvürst Vladimir

Venemaa ristimine

Ristiusu vastuvõtmise tagajärjed

***

Vana-Vene riik 11.-12. sajandil

Kiievi suurvürstid

Jaroslav Tark

Jaroslvaitšid

Svjatopolk II Izjaslavitš

Vladimir Monomahh

Mstislav I Vladimirovitš

Vanavene ühiskond

Sotsiaalne struktuur

Vürst, družiina ja maakaitsevägi

Eluolu maal ja linnas

Kodu, riietus ja toit

Perekond

***

Iseseisvad osastisvürstiriigid.

12.-13. sajand

Killustumise põhjused ja seaduspärasus

Rostovi-Suzdalimaa

Andrei Bogoljubski

Vsevolod Suurpesa

Galiitsia-Volõõnia

Novgorodimaa

Linnriik

***

Mongoli-Tatari ajajärk. 13. sajand

Mongolite-tatarlaste kallaletung

Mongolite riik

Alistumine

Batu vallutusretked

Venemaa ida ja lääne vahel

Elu mongolite võimu all

Kallaltung läänest

Aleksandr Nevski ja Kuldhord

***

Moskva tõus. 13. sajandi lõpp – 15. sajand

Moskva vürstiriigi esiletõus

Esimesed valitsejad

Ivan Kalita

Simeon Uhke

Ivan II ja võitlus suurvürsti trooni pärast

Venemaa naabrid

Dmitri Donskoi

Vassili I

Vassili II Pime

***

Moskva suurvürstiriik

15.-16. sajandi esimene veerand

Ivan III (1462-1505)

Moskva suurvürstiriik ja tema naabrid

Sofia Paloiologos

Kuldhordi khaanide vasallist kogu Venemaa valitsejaks

Vassili III (1505-1533). Viimane Vene maade koguja

Ühtne riik Euroopa ja Aasia vahel

Välispoliitika

Leedu vürstiriik

Krimmi khaaniriik

Teel isevalitsuse poole

Õigeusk Venemaal

Vassili III tõus troonile

Troon ja altar

Usuvaidlused

Kloostrite osatähtsus vene ühiskondlikus elus

Nil Sorski ja Jossif Volotski. Vassian

Maksim Kreeklane

Võim ja ühiskond

Talupojad

Linnad

Eluolu

Kronoloogia

II Raamat

Sissejuhatus

Bojaaride valitsemisaeg

Vassili III surm

Hooldajate kogu. Jelena Glinskaja

Bojaariklannide võimuvõitlus

Riigi arengusuunad

Ivan Julm isiksusena

Allikad ja nende usaldusväärsus

Ivani lapsepõlv ja noorusaastad

Metropoliit Makari

Ivan IV – autor ja lugeja

Suurvürstist tsaariks. Moskva – kolmas Rooma.

Ivan IV kroonimine

Ivan IV abiellumine

Mäss Moskvas

***

Valitud raada ajajärk

Valitud raada võtmefiguurid

Ivan Viskovatõi

Aleksei Adašev

Silvester

Ivan Peresvetovi palvekirjad

1549. aasta maakogu

Keskhalduse reformimine

Prikaasid

Bojaaride Duuma

Kohaliku halduse reformimine

1550. aasta “Sudebnik”

Kurjategijad, kuriteod ja karistused

Juurdluse rakendamine

Moskva tsaaririigi elanikkonna struktuur

Sõjaväeteenistuse reformimine. Venemaa sõjaväe sünd.

Parimad teenrid – uus teenistusinimeste eliit

Kohajärgus ja selle piiramine

Sõjaväeteenistusse astumise uus kord.

Isajärgne ja vajadusjärgne teenistusse võtmine

Maakaitseväe formeerimine

Kasakad

Abiväed

Maksureform

Saja peatüki ehk stoglavi

Kiriku majandus- ja haldusprobleemid

Eetilised probleemid

Raamatud ja nende kirjutamine

Ikoonid ja ikoonimaalimine

Ilmalike meeleparandamisest

Ketseritevastane kirikukogu (august 1553)

Moskva trükikoja asutamine

1553. aasta kriis

Teel ainuvalitsemise poole

***

Välispoliitilised pürgimused

Vene riigi idapoliitika

Võitlus Kaasani ja Krimmi khaaniriigiga

Kaasani-sõjakäigud

Krimmi-sõjakäigud

Vene riigi läänepoliitika

Ida küsimus ja välispoliitiline pööre Lääne suunas

Venemaa ja Inglismaa kaubandus- ja diplomaatiliste suhete algus

Venemaa huvid Liivimaal

Venemaa ja Poola-Leedu riik

Venemaa ja Rootsi

Liivi sõja eellugu

Liiv sõja algus

Sõda Poola-Leedu riigiga

Valitud raada mõjuvõimu lõpp

***

Opritšnina ajajärk

Teel opritšnina suunas

Tsaari uus lähikond

Repressioonid endiste lähikondlaste suhtes

Vürst Kurbski – Ivan Julma soosik ja vaenlane

Opritšnina kehtestamine

Opritšnina olemus

Opritšnikud

Opritšinina leevendamine

Metropoliit Filipp

1566. aasta Maakogu

“Vandenõu” Zemštšinas

Maljuta Skuratov

Konflikt metropoliit Filipiga

Novgorodi “vandenõu”

Arveteklaarimine Staritsa vürsti Vladimiriga

Novgorodi-sõjakäik

Juurdlus Novgorodi kohtuasjas ja Moskva kohtuasi

Esimesed arveteklaarimised opritšninas

Vastasseis Rootsi ja Poolaga

Liivimaa kuningriik ja tema kuningas Magnus

Sõda Läänemerel

Oht lõunast

Devlet-Girei kallaletung Moskvale

Ivan Julma kolmas ja neljas abielu

Opritšnina tühistamine

Hinnang opritšninale

***

Rjurikovitšite dünastia loojang

Sõjategevuse taasalustamine Rootsiga

Poola troon ja Habsburgid

Teine opritšnina

Arengud Liivi sõjas

Liiv sõja uus etapp

Majanduskriis

1577. aasta pealetung Liivimaal

Stefan Batory vastulöök

Stefan Batory 1580. aasta sõjakäik

Antonio Possevino missioon

Pihkva kaitsmine

Viimased valitsemisaastad

Ivan Julma pereasjad

Liivi sõja lõpetamine

Tung Siberisse

Liit Inglismaaga

Hingepalveregistrid

Ivan Julma surm

Kronoloogia

Kasutatud ja soovitatav kirjandus

Kirjastus Valgus I Raamat – 2002; II Raamat – 2007

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: