Posted by: libarebane | 26/10/2013

“Saatusi ja saavutusi. Baltikum tänapäeval.” – Andres Küng

UntitledAutor: Andres Küng

Autori eessõna

1970. a. suvel avanes mul võimalus ajakirjanikuna külastada Eestit, et koguda materjali kavatsetava raamatu jaoks. Kahe repotrtaažireisi kestel anti mulle luba usutleda kõiki isikuid, ka nn võimukandjaid, kelle poole ma soovisin pöörduda. Ainsaks erandiks oli Eesti “tugev mees” Johannes Käbin – ainsa lubatud poliitilise partei, Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär. On võimalik, et tal polnud selleks aega. Osa inimesi aga arvas, et Käbin ei soovi mind kohata oma halva eesti keele oskuse pärast, sest et mina, kuigi paguluses sündinud, kõnelevat eesti keelt paremini kui Käbin. Tema, nagu paljud teisedki Balti riikide juhtivad funktsionäärid, on sündinud Venemaal ja Eestisse tulnud alles pärast Teist maailmasõda.

Kodumaa külastamise tulemuseks oli debattraamat “Estland – en studie i imperialism” (Eesti – uurimus imperialismist). See ilmus rootsi keeles 1971. a. suvel ja 1973. a. saksa ning islandi keeles.

Käesoleva raamatu olen kirjutanud kahe viimase aasta jooksul (selle rootsikeelne variant ilmus 1973. a. kevadel pealkirja all “Vad händer i Baltikum?” – Mis juhtub Baltikumis?). Loodan selle teose kaudu kaasa aidata läänemaailma teadvusele äratamiseks kolme unustatud euroopa rahva – eestlaste, lätlaste ja leedulaste – tänapäeva olukorra kohta. Taotlen vaidluse esilekutsumist, et kujundada avalikku arvamist. Ja seda mitte ühekülgse propagandaga.

Selle teose kirjutamisel on osutanud mulle suurt kaasabi sõbrad ja kolleegid Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. Kõigile neile ja teistele rootsi ja balti kaasmaalastele avaldan käesolevaga sooja tänu.

Oleksin ka väga tänulik, kui avaldataks isiklikke arvamusi käesoleva teose sisu kohta ning informatsiooni ja muljeid olukorrast Baltikumis. See aitaks mind ja teisi tulevases valgustustöös Baltikumi olukorra kohta. Paluksin kirjutada mulle aadressil: Sveriges Radio, Malmö, Sweden, või Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Fack 1, 220 03 Lund 3, Sweden.

Malmös, aprillis 1973.

Andres Küng

1. Tundmatu Baltikum

Kirjutasin hiljuti ühele rootsi ajalehele artikli, mis kandis sama nime nagu käesolev peatükk – “Tundmatu Baltikum”. Meie rootsi pererahvale on Baltikum tänapäeval kujunemas mingiks naljakaks nimeks, mis esineb peamiselt ilmateadetes, umbes nii nagu Gotska Sandön või Söderarm. Võimalik, et mõne aasta pärast nimetatakse ilmateadetes Baltikumi lihtsalt Lääne-Venemaaks… Siiski asub Baltikum Rootsile nii lähedal ja Rootsi pealinnale Stokholmile lähemal kui Rootsi teine suurlinn Göteborg. Ja Kuramaa on Gotlandist, Visbyst, vaid 150 kilomeetri kaugusel.

Eestlased, kes Rootsis koolis käinud või sirvinud Nordisk Skolatlast, teavad, et see atlas sisaldab rea kõrgeklassilisi kaarte maailma kõigist osadest. Selles atlases aga on Baltikumi võrdlemisi võõrasemalikult koheldud. Eesti, mis on niisama suur nagu Taani, on vaid seitsme kohanimega esindatud. Tallinn on vahel kirjutatud õieti, vahel valesti – ühe n-ga, venekeelse õigekirjutuse kohaselt. Leedu käsi on käinud veelgi halvemini. Hoolimata sellest, et Leedu on Taanist poolteist koda suurem, on kaardil vaid kolm Leedu keskust esitatud. Milline neist on pealinn, seda kaardilt ei selgu. Võimalik, et kaardi joonestaja ei tundnud kedagi, kes võinuks talle seda selgitada.

1. Sport, film, male ja – poliitika

Euroopa kergejõustiku meistrivõistlustel Helsingis 1970. a. võisime jällegi veenduda, kuivõrd vähe tuntakse Baltikumi olustikku. Odaheite kaksikvõitjat Janis Lusist ja Janis Doninšit nimetati televisiooni- ja raadiosaateis ja ajakirjanduses pidevalt venelasteks, kuigi nad on lätlased. Sama saatus tabab eestlasi: male suurmeister Paul Kerest, tõste maailmameistrit Jaan Taltsi ja kõrgushüppe olümpiavõitjat Jüri Tarmakut on pidevalt nimetatud venelasteks, nagu see sündis ka leedulasest Euroopa kõrgushüppe meistriga Kestutis Šapkaga.

Väheste eranditega nimetatakse läänemaailma massmeediumides kõik N. Liidu sportlasi venelasteks. Oleks huvitav teada, kuidas näiteks rootslased reageeriksid, kui välismaailma ajakirjandus oleks nimetanud kahekordse ujumise olümpiavõitjat Münchenis 1972 Gunnar Larssoni ja veehüpete võitjat Ulrika Knapet norralasteks või šveitslasteks…

Muidugi võib väita, et pole oluline, missugusesse rahvusse üks või teine sportlane kuulub. Kuid kõiki N. Liidu värvide all võistlejaid venelasteks tehes luuakse läänemaailmale valekujutlus, nagu elaksid N. Liidus ainult venelased.

Tõeliselt pole see teatavasti nii. Rahvusvähemused moodustavad N. Liidu rahvastikust varsti poole ja nende iive suureneb järjest, kuna venelaste oma seevastu kahaneb. Ükski N. Liidu vähemusrahvustest ei soovi, et neid nimetataks venelasteks – nende rahvuslikud territooriumid liideti Tsaari-Venemaaga või N. Liiduga enamuses vägivallaga või sõjaliste vallutustena.

Sport on kogu käesoleva sajandi ulatuses olnud väikestele balti rahvastele üheks vahendiks, millega üritati nõutada maailmalt tunnustust oma rahvusele. Veel enne kui Balti riigid juriidiliselt olid teiste riikide poolt tunnustatud, tõusid nende lipud 1920. a. Antwerpeni olümpiaadi võidumasti. Niikaua kui suuremad rahvad jätkavad olümpiaadidel rahvuspunktidega arvestamist, ei tohiks ka Balti rahvastele keelata samalaadset rahvuslikku tunnustust.

Juhin tähelepanu asjaolule, kuidas tänapäeva kõnepruuk kaasa aitab selleks, et jätta unustusse Balti rahvaid. Kuid pole kerge leida kergemat või paremat kõnepruuki.

Võiksime näiteks soovitada väljendit “Nõukogude Liit”, mitte “Vene” (inglise keeles “Soviet”, mitte “Russian”). On mõne N. Liidu sportlase rahvuse tundmatu, siis ei tohiks teda nimetada venelasteks, vaid peaks ütlema, et ta on N. Liidust.

Rootsi televisoonis näidati 1971. a. üht läti mängufilmi. Filmile eelnenud ja järgnenud kommentaarides kirjutati ja hääldati valesti tegelaste nimesid. Kõik arvustajad kõnelesid “vene filmist” jne. Ka oli täiesti asjatu kogu seeria nimetamine “vene mängufilmideks provintsidest” (Röster i Radio-TV), kui oli tegemist mitte-vene filmidega. Nõukogude Liidu mitte-veneliste maade venestamisel on välisabi täiesti üleliigne.

Nõukogude võimukandjad ise pole alati nii tublid lahendama rahvusküsimusi ja tegema kõiki N. Liidu kodanikke venelasteks kui välismaa ajakirjandus. Võiksime küsida, kas see kuulub tõepoolest lääne-massmeediumide ülesandeisse, et teadmiste küündimatusest stimuleerida vene kultuuriimperialismi?

Ühe võistlusreisil Lääne-Euroopas küsitleti eesti male-suurmeistrit Paul Kerest, kas ta peab end eestlaseks või venelaseks. Keres vastas irriteeritult, et ta endastmõistetavalt peab end eestlaseks, lisades veel, et lääne-massmeediumid peaksid juba seda teadma, sest ta võttis eestlasena osa rahvusvahelistest turniiridest juba enne Teist maailmasõda. Siis ei tulnud kellelgi mõttesse teda muuks kui ainult eestlaseks pidada. Samuti ei peeta teda N. Liidus venelaseks, vaid ainult välismaal. Peaks Hiina saama kunagi peremeheks Baltikumis, kas muutub Keres ja muutuvad teised baltlased siis kohe hiinlasteks.

2. Miks teavad muulased nii vähe Baltikumist?

Baltikumi olude mittetundmine ei piirdu mitte üksnes spordi- ja filmiretsensentidega. Enamik rootslasi teab Baltikumist ainult, et osa  Läänemere idarannikust kuulus kunagi rootslastele. Vanem sugupõlv mäletab veel, et Eesti, Läti ja Leedu olid enne Teist maailmasõda iseseisvad riigid. Nemad teavad, et sõja puhkemisele järgnes Baltimaade liitmine N. Liiduga, küüditamine ja baltimaalaste põgenemine kodumailt. Kuid mis juhtus edasi?

Selle küsimuse vastuses on eriti noorem generatsioon viibinud kaua teadmatuses. Balti põgenikud Rootsis, Kanadas, Ühendriikides ja mujal on püüdnud levitada fakte ja selgitust olukorra kohta kodumaal. Kuid nende informatsioonides on tihti kaheldud kui ühekülgsetes ja ebaobjektiivsetes. N. Liidus valitseb vali tsensuur, mis on takistanud õige informatsiooni saamist ja levitamist, eriti aga just vene võimudele nii tundlikust Baltikumist.

Norra ajakirjanik Per Egil Hegge oli kuni 1971. a. veebruarini mitme Skandinaavia ajalehe Moskva korrespondent. Ta saadeti N. Liidust välja sellepärast, et ta oli esimesena ilma loata usutlenud Nobeli kirjandusauhinna saajat Aleksander Solženitsõnit. 21. märtsil 1971. a. jutustas Hegge Rootsi raadios OBS-i kultuuri-veerandtunnis: “Isegi tundmata vene või eesti keelt võib Eestis ilma pikemata veenduda, kuivõrd halvad on eestlaste ja venelaste suhted. Peaks aga mõni Moskvas akrediteeritud korrespondent sellest kirjutama, siis lendab ta sealt võrdlemisi kiiresti minema. Baltikumi olukordade puudutamine riivab Nõukogude võime eriti tundlikust kohast. Eriti veel neil juhtumeil, kui sellest jutustatakse Skandinaavia ajakirjanduses, sest venelased on eriti tähelepanelikud kõige selle suhtes, mis tuleb Baltikumist.”

Põhjamaadel kõneldakse sageli nn. lääne-indoktrineeringust, mille all mõeldakse seda, et lääne, eeskätt aga Ühendriikide uudistebürood mängivad peaosa uudiste vahendamisel alaarenenud maadest. Et need bürood etendavad tähtsat osa uudiste vahendamisel, on õige, kuid see ei tähenda veel seda, et kogu nende uudisteteenindus oleks “läänesõbralik”. Ilma Edela-Aasia sõjakirjasaatjate raportiteta poleks Ühendriikide sõjapidamine Edela-Aasias kunagi leidnud sellist tähelepanu ja nii tugevat seisukohavõttu avalikkuses.

Kuid on võimatu saada Baltikumist midagi sarnast ja objektiivset. Nõukogude võimud keelduvad põhimõtteliselt välismaiseid tv-töörühmi Baltikumi laskmast. Miljonid inimesed vabas maailmas on näinud, kuidas keegi Lõuna-Vietnami politseiülem Saigoni tänaval laskis maha FNL-i vangi, kes aga on näinud kunagi mõnda reortaaži mõnest Nõukogude vangilaagrist või viimaste aastate demonstratsioonidest ja rahutustest Baltikumis?

Selle tõttu, et uudistekulg kommunistlikest maadest on tsenseeritud ja osaliselt juhitud, on läänemaistes uudistevahendustes teostunud teatav “ida-indoktrineering”. Kommunistlikele režiimidele ebameeldivad asjaolud vaikitakse vahel surnuks. Näide – veel mõni aasta tagasi ei teadnud läänes keegi, et üks Kaukasuse rahvaid, meškeedid, Teise maailmasõja ajal küüditati nende rahvuslikult territooriumilt, nagu see sündis mitme teise N. Liidu rahvaga. Meškeete ei lubata tänaseni tagasi pöörduda, ka mitte Krimmi tatareid ja Volga sakslasi.

Vähestele välismaa ajakirjanikele on antud luba Baltikumi külastamiseks, kuigi viimastel aastatel on nende arv suurenenud. Välismaalased ei valda ju kohalikke keeli ja seetõttu on nendel raske saada usalduslikule jutule kohalike elanikega. Ometi on need ajakirjanikud eranditult kinnitanud balti rahvaste tugevat rahuolematust seoses üha suureneva venelaste sisserändamisega.

Pagulasbaltlaste rõhuv enamik on keeldunud külastamast endist kodumaad. Seetõttu on vähenenud ka nende otsustusvõime aktuaalsete kodumaiste sündmuste ja Baltikumi viimaste aastate arengu suhtes. Nad ei soovi uuesti ellu äratada oma elu kibedamaid mälestusi põgenemise, küüditamise ja Stalini terrori ajastust. Nooremal sugupõlvel puuduvad sellised isiklikud mälestused, kuid ka neis pesitseb vahel kartus, et neid võidakse Baltikumis kinni pidada. Nõukogude võimde poolt arvestatakse ka neid vastu nende tahtmist N. Liidu kodanikeks.

Need baltlased, kes on külastanud kodumaad, on naastes vahel vaikinud kodumaistest olukordadest, kartes vastupidisel juhtumil kahjustada kodumaale jäänud omakseid. Et mina võin vabalt väljenduda, on tingitud sellest, et mul ei ole Eestis sugulasi ja et ma “vabatahtlikult” olen loobunud kontaktidest oma sealsete sõpradega ja tuttavatega, et nende julgeolekut oma ajakirjandusliku tegevusega mitte ohustada.

3. Miks on Baltikum huvitav?

Alates 1940, kui Rootsi tunnustas Balti riikide anastamist N. Liidu poolt – olles esimeseks riigiks maailmas rahvussotsialistliku Saksamaa ja selle satelliitriikide järel -, on Baltikumi küsimus olnud koormaks Rootsi südametunnistusele. Kuus aastat hiljem, 1946. a. jaanuaris teostati baltlaste väljaandmine, mida paljud rootslased peavad ikka häbiplekiks.

Sotsialistide poolel, ja mitte ainult Rootsis, ei taheta tegelda Baltikumi küsimusega põhjusel, et N. Liit “on siiski maailma esimene töölisteriik”. Osa sotsialistide juures on Baltikumi küsimus langenud huvisfäärist välja põhjusel, et parempoolsed erakonnad seda on kasutanud etteheide argumendina sisepoliitilistes vaidlustes ja jõukatsumistes vasakpoolsete vastu. Seda huvitavam, et käesolev raamat oma rootsikeelses versioonis sundis juhtivat sotsiaaldemokraatlikku ajalehte, Aftonbladetit, pühendama pikema kriitilise juhtkirja Baltikumi olukorra kohta.

Kuna Rootsi vasakpoolsed seni pole tavaliselt julgenud või võinud arutleda või arvustada N. Liidu poliitikat Baltikumis, on baltlaste enamikule Rootsis jäänud mulje, et rootsi sotsialistid pole erapooletud, käsitledes N. Liidu poliitikat. Miks ei hangi rootsi vasakpoolsed andmeid olukorrast Baltikumist ega analüüsi ise Balti küsimusi?

4. Baltikum Rootsi debatis

Tänane rootslaste huvipuudus Baltikumi rahvaste saatuse vastu on eriti tähelepandav arvestatav asjaolu, et küsimuses on naaberrahvad, kellega seovad neid vanad intiimsed suhted. Tervelt 150 aastat kuulus ju Põhja-Baltikum rootslastele (1561-1721, s.o UUsikaupunki-Nystadi rahuni), kuigi Rootsi ülemvõimu viimasel aastakümnel olid Eesti- ja Liivimaa küll juba Vene kontrolli all. Kahe maailmasõja vahel võtsid rootslased mõnel määral osa noorte Balti riikide ülesehitustööst. Eesti lääneranniku loodeosas elunes kuni Teise maailmasõjani umbes 8000-pealine rootsi vähemusrahvus. Tänaseks on see arv mõnesajale langenud. Allesjäänud rootslased on hajutatud üle kogu maa.

Tänapäeva Baltikumis leidub kindlasti palju huvitavamat kui seda on Rootsi lõvi Narva lahinguväljal, Rootsi värav Riias ja teised tunased mälestusmärgid. Kalifornias elunev riigiteadlane Rein Taagepera on katsunud näidata, kuidas areng Baltikumis omab prognoosiväärtusi kogu N. Liidu suhtes. Baltikum on N. Liidu aken vastu läänt, kustkaudu valgub sisse uusi impulsse. Balti vabariigid mängivad tähtsat osa N. Liidu majanduslikus ja kultuurilises elus.

Baltikum on tänapäeval majanduslikult enim arenenud ala N. Liidus nii elustandardi kui ka industrialiseerimise poolest. Balti osariikidel on praegu kaubanduslikke sidemeid tervelt kaheksakümne eri maaga. Kuid seda väliskaubandust juhitakse Moskvast. Erandiks on vaid Eesti kaubavahetus Soomega, mis kulgeb Leningradi kaudu. Viimane vahetusbilanss kahekümnekordistus kuuekümnendate aastate lõpuks ja seda juhib riiklik Lenfintorg. Algselt tegutses see organ ainult Leningradi tarbekaupadega varustamisel, nüüd aga on ta funktsioone laiendatud ka Baltikumile ja Valge-Venele. Baltikum on lubav turg lääneettevõtetele, kes tahavad arendada kaubanduslikke suhteid ida suunas.

Rahvuskultuuride areng 60-ndail aastail on olnud huvitav – kahju ainult, et selle tooted on läänemaailmale tundmatud. Väide, nagu ähvardaks just praegu balti rahvaid täielik häving venestamise ja parteitsensuuri tõttu, põhineb liigsel pessimismil, koguni valel arusaamal.

Lõpuks – olukorrad ja areng Balti riikides võivad tõendada, kellel on õigus – kas neil, kes väidavad, et natsionalism on selleks lõhkeaineks, mis plahvatades pihustab nõukogude süsteemi, või neil, kes usuvad, et rahvuslus aegamööda vaibudes asendub “nõukogudeliku internatsionalismiga”.

5. Aspetke Baltikumi käsitlemisel

Kirjeldades Baltikumi või selle osade olukordi satume küsimuse ette: Missugusest perspektiivist peaks arengut vaatlema ja kirjeldama?

Muljed ja arvamised tänapäeva Baltikumist on väga erinevad, kui võrdlusväärtuseks võtta vaba, läänemaine heaolu ühiskond või rasked olud Baltikumis varasematest nõukogude kümnenditest. Enamikule inimestele Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast on loomulik võrdlemine nende oma maa olukorraga. Missugune võrdlus on tähtsaim kodumaa inimestele?

Samuti nagu asukohamaade pererahvad mõtlevad ka pagulased, kelle hinnangud tänapäeva eluavalduste suhtes kodumaal on tihti üsna negatiivsed. Võimalik, et nad on liiga nõudlikud. Ma ei taha selle väite esiletoomisega kuidagiviisi vabandada ega kaitsta tänapäeva olukorda Baltikumis. Tahan vaid meenutada, et inimesed, kes meie arvates ei peaks olema “õnnelikud”, võivad seda siiski olla suuremal määral kui seda võidakse arvata läänemaisest arusaamisest lähtudes. Paljudele inimestele kodumaal tähendab juba see suurt paranemist, et Stalini ajastu terror ja pool-nälg on lakanud ja et kuuekümnendad aastad on toonud suuri lahendamisi süsteemi raamides. Nüüd julgetakse jälle loota tulevikule.

Elu tänapäeva Baltikumis võib kirjeldada kolmest peamisest aspektist lähtudes:

1. Ajaliselt võib tänapäeva Balti nõukogude vabariike võrrelda:

a) Balti riikidega omariikluse ajal,

b) Nõukogude Baltikumiga okupatsiooni varasemail kümnendeil.

2. Ruumiliselt võib tänapäeva Balti olukorda võrrelda:

a) läänemaailmaga, erit Soome ja Skandinaavia maadega,

b) kommunistlikkude riikidega Ida-Euroopas,

c) Balti nõukogude vabariike omavahel

d) Vene nõukogude vabariigiga (RSFSR) või Balti vabariikide veneliste naaberoblastitega,

e) mitte-vene nõukogude vabariikidega ja teiste vähemusrahvustega N. Liidus,

f) üleliidulise keskmisega,

g) teiste koloniseeritud maade või rahvastega,

h) poliitiliselt iseseisvate maadega kolmandas maailmas, s.t. pärast Teist maailmasõda iseseisvunud endiste koloniaalmaadega.

3. Lõpuks võiks katsuda teha hüpoteetilisi järeldusi selle kohta, kuidas oleks kulgenud elu Baltimaadel, kui:

a) Balti riigid oleksid jäänud poliitiliselt iseseisvaks,

b) kuidas kulgeks elu, kui praegune areng jätkuks muutumatus taktis ja suunas ja

c) balti rahvad saaksid rohkem majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist enesemääramist N. Liidu süsteemi raames.

Teen katset vaadelda kõik võrdlusvõimalusi sel määral kuidas seda võimaldavad kättesaadavad faktid, mu enda analüüsivõime ja käesoleva raamatu maht.

***

II. Ida ja lääne vahel

Eesti, Läti ja Leedu on noorimad nõukogude vabariigid ja erinevad teistest nõukogude vabariikidest esiteks sellega, et nad olid kahe maailmasõja vahel iseseisvad. Nad on ka läänepoolseimad N. Liidu osariikidest. Neid riike nimetati juba tsaarivene ajastul “aknaks läände” (väljendi autoriks on arvatavasti vene luuletaja Aleksander Puškin, kes oma poeemis “Vaskratsanik” esimest korda seda väljendit kasutas). Need võõrad, kes kunagi on külastanud Balti riike ja nende pealinnu, on kindlasti märganud nende läänelist atmosfääri, mis eriti kontraktselt ilmestub tänapäeval. Venelased tarvitavad Baltikumi kohta sageli ka väljendit “nõukogude välismaa” (sovetskaja zagranitsa).

Lääneline mõju Baltikumis on märgatav mitmel viisil. Kõigepealt inimeste riietuses ja välimuses. Musta riietunud vanemaid naisi ja eidekesi, kes Venemaal nii tavalised, näeb Baltikumis harvemini. Eesti, Läti ja leedu moeärid ja konfektsioon on N. Liidus mõõtuandvad. Eestis ilmuv ja eestlaste poolt toimetatav eesti- ja venekeelne moeajakiri “Siluett” omab laialdast ostjaskonda ka Moskvas ja Leningradis.

Et Baltikum on läänelisem tänapäeva N. Liidus, siis on sellel ka sügavad geograafilised, keelelised ja ajaloolised põhjused. Sageli kõneldakse N. Liidu Balti “ääreriikidest”, nii nagu sõjavahelmisel ajastul tunti Baltikumi “rajariikide” nimetuse all. Mõlemad väljendid on eksitavad, sest Baltikum pole kunagi olnud Päris-Venemaa geograafiliseks osaks. Ajalooliselt võib Baltikumi sama hästi vaadelda kui Lääne idapoolseimat eelposti ja üht osa Põhjamaadest. See asetseb nagu kiil slaavlaste ja germaanlaste alade vahel.

Baltikumi lahutab Skandinaaviast ainult kitsas Läänemeri. Kes uurib geoloogilisi kaarte, leiab, et Läänemeri kujutab endast nagu mingit silda, mis ühendab geoloogiliselt sarnaseid rannikuid Skandinaavias ja Baltikumis. Läti lääneprovintsi Kuramaad lahutab Gotlandist ainult poolteistsada kilomeetrit. Põhjas lahutab Eestit Soomest Soome laht, mis pole laiem kui kaheksakümmend kilomeetrit.

Kultuurgeograafiline piir on ammusest ajast saadik kulgenud lõunast põhja piki tohutuid soo- ja metsavööndeid, mis põhjas lõpevad Peipsi järvega, lõunas on Baltikumi piiriks Nemunase (saksa k. Memel, vene k. Njemen) jõgi. Seepärast on vägivaldne kõnelda Baltikumist kui “Venemaa piiririikidest” või kui saksa “Ostlandist”, nagu seda tegid rahvussotsialistlikud sakslased Teise maailmasõja ajal. Ka pole Baltikum ajalooliselt mingi vene maa-ala. Tsaari-Venemaa vallutas Baltikumi alles 18. sajandi alguses ja on vaid hilisemaks koloniaalvõimuks nendel temale põliselt mittekuuluvatel aladel. Vene koloniaalimpeeriumi süda, Moskva suurvürstiriik, vabanes ise Tatari vasallusest alles a. 1480. Tatarlased omakorda olid Suur-Hiinast sõltuvad. Vene riikluse algusajaks oli Leedu olnud juba kakssada aastat kuning- ja suurvürstiriik ja jäi sõltumatuks veel kolmesajaks aastaks.

Tsaar Peetri sõjalised saavutused Põhjasõjas ei toonud esialgu kaasa mingit venelaste sisserändu Baltikumi. Tõeline ning täielik võimuarendus ja haldus kuulusid Eesti ja Lätis endiselt balti sakslastele ja Leedus poolastunud leedulastele. Osa seadusigi erines Sise-Venemaa omast. Kohalike rahvaste omavalitsus oli nende endi kätes kuni venestuslaine tulekuni möödunud sajandi lõpul. Baltikum on seal elunevate rahvaste põline kodumaa. Eestis võib näiteks konstateerida soome-ugri hõimude asumist kuni kaheksa tuhat aastat tagasi, slaavlaste ekspansioon on sellega võrreldes hoopis hilisem nähtus.

1. Mitte-vene kultuur

Balti rahvad on sajandite jooksul püüdnud säilitada oma kultuurilist omapära. Nõugkogude võib püüab kultuurilisel alal esijoones sovetiseerida selle sisu ja alles teises järjekorras mõjutada kultuuriarenduse vormi, s.o. keelt. Tugevamaiks jõuallikaiks vastupanekul venestusele on just balti rahvaste keeled, ladina tähestik ja usk.

Erinevalt venelastest ja teistest N. Liidu rahvastest kasutavad eestlased, lätlased ja leedulased läänelist ladina alfabeeti, kuna venelased ja nende poolt alistatud rahvad (välja arvatud Kaukasuse ja Turkestani rahvad) kasutavad kirillitsast arendatud tähestikku. Sellel nähtusel on usulis-kultuurilised põhjused. Venelased ja teised ida-slaavlased kristianiseeriti Bütsantsi ja omandasid seega kreeka-ortodoksi usu. Need rahvad, kelle ristimise aktsioonid lähtusid Roomast, pärisid rooma kultuurilise pärandi.

Indo-euroopa keelte peres moodustavad leedu ja läti keel eri rühma. Sellel oli teatavasti varemini ulatuslikum levikuala ja sinna kuulus ka vana-preisi keel, mida kõneldi kuni 17. sajandini Ida-Saksamaa selle osas, mille pärast Teist maailmasõda anastas N. Liit. Preislastest on mälestustena säilinud vaid kohanimed Ida-Saksamaal, samuti hulgaliselt perekonnanimesid. Tugeva saksastamissurve tõttu kaotasid nad oma rahvusliku palge ja sulasid kokku koloniseerivate sakslastega. Leedu keel on indo-euroopa keeltest ürgseim ning keeleteaduslikult palju huvi pakkuv. Kogu balti keelerühm on niisama erinev ning iseseisev nagu on germaani, slaavi ja romaani keelegrupid.

Eesti keel ei kuulu teatavasti indo-euroopa keelkonda, vaid omal ajal laialdaselt levinud soome-ugri rühma, mille eri keeli kõneldi enne slaavlaste sissetungi praeguse Venemaa aladel palju rohkem kui praegu. Aga ka tänapäeval kõneldakse N. Liidu aladel soome-ugri keeli. Nii läänemere-soome rühmas peale eesti ja soome keele liivi keelt (millise keele valdajaid on säilinud mõnisada inimest Kuramaal), karjala, ingeri, lüüdi ja vepsa keelt. Volga keelerühmast mordva keelt kõneleb näiteks umbes poolteist miljonit. Tšeremissi, votjaki ja sürjani, samuti kaugemate sugurahvaste – voguli, ostjaki jt. – keeli kõnelevad soome-ugrilased paiknevad N. Liidu laiadel aladel.

Väljendus “baltlased” ei tähista Baltikumis elavate rahvaste etnilist ja keelelist ühtsust. Balti rahvaste ühtsuse mõiste väljaspool kodumaad on tekkinud ajaloo ja saatuse ühtsusel, sel pole ühist meil omal ajal käibel olnud mõistega “baltlased”, mis sisuliselt peamiselt tähendas Baltikumis elavaid sakslasi.

2. Eesti ja Soome

Ajsaolul, et põhja pool Soome lahte eluneb suur sugulasrahvas, on olnud mitmeti viljastav mõju eestlastele. Soome ja Eesti hümnil on umbes samasugused sõnad ja ka samasugune meloodia. Sellepärast oli ka Stalini terroriajastul keelatud Eestis Soome hümni kuulamine ja mängimine. Pikantseid situatsioone on tekkinud Nõukogude ajastul ka selle tõttu, kui soome sportlased on Eestit külastanud ja neile sel puhul on mängitud Soome hümni. Eesti publik olevat mõnel puhul üles tõusnud ja intensiivsemalt laulnud Soome hümni kui oma “nõukogudelikku”.

Ka eesti ja soome rahvaluules on palju ühist, samuti ka rahvaviisides ja muistendites. Fr. R. Kreutzwald sai inspiratsiooni “Kalevipoja” loomiseks Elias Lönrotilt, kelle “Kalevala” ilmus 1849. Omapoolselt on eestlased soomlaste kui rahvuse kujunemisele kaasa aidanud korduvate emigratsioonidega üle Soome lahe meie ajaarvamise esimestel sajanditel, mil Eestist lähtunud asunikud asustasid nn. Päris-Soome.

Tänapäeva kodueestlastele on suureks leevenduseks Soome lähedus. Tallinnas on näha kaugnägemise antenne, mis suunatud Soome poole. Soome tv- ja raadiosaated vahendavad läänemaailma uudiseid ja sündmusi võltsimatult ja pakuvad kultuurilisi impulsse. Eestlaste isoleeringut on aidanud murda soomlaste turistimatkad (mida kasutavad ka eestlased) üle lahe Eestisse.

N. Liidus mängivad eestlased samasugust osa teiste soome sugu rahvaste suhtes nagu soomlased eestlastele. Eesti liitmine N. Liiduga on näiteks viljastavalt mõjunud Karjala kultuuri arengule. Nii võimaldus karjalastel leida kontakte ühe suurema, keeleliselt lähedase ja kultuuriliselt kõrgelseisva soome-ugrilise rahvusgrupiga N. Liidus. Kultuurivahendus eestlaste ja karjalaste vahel on tänapäeval võrdlemisi tihe, mis avaldub teatrite ja muusikaansamblite külaskäikudes, kirjandustoodete tõlkimises ja teadusalases koostöös.

Eesti on kultuuriliseks inspiratsiooniallikaks ka teistele väikestele soome-ugri rahvastele N. Liidus. Tartu ülikoolis on õppimas või on õppinud paljude soome-ugri väikerahvaste liikmed. Nende teadlased on Tartu ülikooli juures kaitsnud oma väitekirju. Volga-soome maride (tšeremisside) teadlaste doktoriväitekirjadest on pooled kaitstud Tartus.

3. Sidemed Läänega

Teise maailmasõja sündmused süvendasid veelgi baltimaalaste orienteerumist lääne suunas, hoolimata sellest, et nende maad liideti idaga ja piirid läände suleti hermeetiliselt. Vene kommunistlik okupatsioon kutsus esile vastumeelsuse kõige ülepakutavalt venelise vastu. Paljud sattusid põgenenud omaste või sõprade kaudu sidemetesse läänemaailmaga niipea kui pärast Stalini surma oli võimalik kontakte luua.

Teatavasti katkestati kohe pärast esimest okupatsiooni Nõukogude võimude poolt igasugused sidemed läänemaailmaga. Kirjavahetus Läänes elavate inimestega ja seal tegutsevate asutustega oli kompromiteeriv, lubamatu. Kirjad, mis Läände läbi lastigi, avati ja loeti läbi tsensori poolt. Lääneturiste hakati N. Liitu vähesel määral lubama alles 60-ndate aastate alguses. Samaaegselt pehmendati ka kirjade tsensuuri. Mindi üle nn juhu-proovidele, säilitades täielikku kontrolli ainult teatud isikute kirjavahetuse üle. Osalt võis selle põhjuseks olla ka asjaolu, et võimuorganid kaotasid kontrollivõimaluse ülisuureks paisunud väliskirjavahetuse üle. Ei jõutud enam miljoneid kirju läbi lugeda, filmida, registreerida ja nende põhjal järeldusi teha. Tsensuuri olemasolu märkab tänapäevalgi kirjade vahel väga pikast teeloleku ajast, lahtivõetud ümbrikust, vahel äravahetatud võõrastest fotodest kirjas.

Vanematel inimestel võimaldus siirduda Läände oma laste või teiste perekonnaliikmete juurde. Korraldati ekskursioone ja anti usaldatavaile isikuile individuaallubasid. (Nende arv on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud.) 1965.a. avati Tallinna-Helsingi laevaliiklus suvekuudel. Kultuuri- ja spordisidemeid läänemaailmaga suurendati üleliiduliselt, mis mõningal määral kehtib ka Baltikumi kohta.

Eesti on tõenäoliselt see osariik N. Liidus, millel on kõige rohkem ning intiimsemaid läänekontakte niihästi eksiileestlaste kui ka Soome läheduse tõttu. Pagulaseestlaste kultuuritsentrum asub Rootsis, sidemete pidamine isiklikult ja kirja või telefoni teel on kiirem ning tihedam. Lätlastest põgenike arv Rootsis on ainult 4-5 tuhat, leedulaste osatähtsus on minimaalne. Selle asemel on lätlastel tugevamad ning arvukamad koondised Põhja-Ameerikas, leedulastel aga oli juba varemini kõige tugevam immigratsioon USA-s.

4. Kultuur kui inspiratsiooniallikas

Kuuekümnendatel aastatl toimus suur kultuurielu tõus Baltikumis. Ilukirjandus, graafika, muusika, teater, raamatuillustratsioon ja kunst-käsitöö elustsusid nagu renessansiks. Baltikum, eriti Eesti, on aastaid olnud juhtivalt tegev džässi-festivaal toimus Eestis juba sel ajal (1949) kui seda laadi muusikat peeti kogu N. Liidus veel “kodanliku dekadentsi” väljendiks. Nii muutus Tallinn mõisteks nõukogude džässi-elu festivaalide tõttu, mis keelati ära alles a. 1967, aga lubati uuesti 1973. Esimesed B. Brechti lavaloomingu esietendused teostusid Eestis ajal, kui Brechti loomingut veel N. Liidus ei peetud küllalt progressiivseks. Esimene üleliiduline “hipide” kongress peeti 1971. a. Leedus, Vilniuses.

Balti riikides korraldavatel kunstinäitustel võib leida töid ja väljapanekuid, mis Hruštšovi oleksid marru ajanud. Mäletatavasti ütles ta 1957. a. oma suures kõnes kunstilisest sihiasetusest, et abstraktset kunsti võiksid toota ka eeslid, kui nende sabad värvipotti pistetaks ja neil nii lõuendeid pintseldada lastaks.

Erinevused Eesti ja Läti vahel on suured, nagu need olid ka kolmekümnendail aastail. Läti kultuuri-ilmastik on karmim kui Eesti oma. See asjaolu on ehk seletatav sellega, et Lätis on Venes sündinud läti moskvatruud kommunistid tugevamad kui Eestis ja ka Leedus.

Kultuuri omapära tunnetus Balti rahvastel on nii tugev ning intensiivne, et see on vaistuliselt moondunud läänelise mentaliteedi näitajaks ja poliitilise hoiaku märgitsejaks. Kultuuriline eneseteostus on üheks rahvuse tõhusamaks inspiratsiooniallikaks.

5. Kas rahvuslus on määratud väljasuremisele?

Areng Eestis ja Lätis väärib tähelepanu mitte-vene rahvaste tulevikuvõimaluste ja väljavaadete suhtes N. Liidus: Kas see areng peaks kulgema “nõukogude patriotismi” suunas, mis sisuliselt tähendaks ka venestamist, või on võimalik senisest suuremas vabaduses jätkata oma kultuuripärandi ja omapära viljelemist?

Palju sellest, mis tänapäeval Baltikumis mitte-venelaste poolt võetakse venestamisena, on õieti rohkem sovetiseerimise ja tsentraliseerimise tulemus. Tsaari-Vene ajastul ei segatud balti rahvaste siseellu väljastpoolt nimetamisväärselt enne venestussurve tulekut. Sellele suutsid Baltikumi rahvad vastu panna, eriti järjest laguneva isevalitsejaliku režiimi kõikumisel pärast Vene-Jaapani sõja kaotust. Tänapäeva Moskva võimukandjatel on kasutatud teistsuguseid ja tõhusamaid vahendeid balti rahvaste elu, püüdluste ja vabaduste määramiseks ja ka vääramiseks.

Kommunismi teoreetikute poolt on sageli väidetud, et N. Liidu rahvaste natsionalism kaob järk-järgult, andes maad “nõukogude patriotismile” sedamööda kuidas moderniseerimine ja industrialiseerimine suurenevad ja arenevad. Nõukogude propaganda kohaselt olevat rahvaküsimused N. Liidus juba ammu lahendatud ja nõukogude rahvad elavat suurimas heaolus ja sõbralikus omavahelises kokkukuuluvuses. Paljud nõukogude olukorra uurijad läänes on aga vastupidisel arvamisel. Nad väidavad, et eri rahvaste rahvuslus jääb N. Liidus püsima ja võib osutuda mõjuriks, mis kummutab N. Liidu süsteemi ja lahustab selle rahvuslikeks algosadeks. Rahvuste vastuolud ja eri rahvuste enesekaitse domineeriva suurveneluse vastu võivat saada saatuslikuks N. Liidule kui savijalgadel seisvale kolossile. Tuntud nõukogude opositsiooni aktivist Andrei Amalrik oma teoses “Püsib N. Liit veel aastal 1984?” ennustab, et N. Liidu varisemine algab kaheksakümnendate aastate alguses ukrainlaste ja balti rahvaste rahvusliku vastupanu tõttu Hiina-Vene konflikti süvenemisel.

Amalrik ja teised viimsepäeva prohvetid võib-olla liialdavad, Kuid viimaste aastate nähtused ja sündmused vihjavad siiski sellele, et olukord Baltikumis valmistab võimukandjatele Kremlis muret ja peamurdmist. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste vastupanutahe ja -võime pole ammugi veel murtud. Kõik oleneb muidugi üldise maailmapoliitilise olukorra arengust. Et selles on murrangulisi muutusi, näitavad viimase aja tendentsid ja sündmused.

6. Internatsionaalne kasvatus

Nõukogude propaganda “kodanliku natsionalismi” vastu ja “internatsionaalse kasvatuse” poolt on tänapäeval intensiivsem kui kunagi varemini. See näitab, et rahvusluse küsimus pole veel lahendatud. Et sellist propagandat erilise innuga Baltikumis püütakse arendada, on tingitud just balti rahvaste tugevast vastupanust venestamisele.

Kommunistliku partei 23. kongressil 1966 arutleti rahvusküsimusi ja rahvuslikke vastuolusid vaid põgusalt. Kuid juba 24. kongressil 1971. a. oli rahvuspoliitika üheks peamiseks arutlusaineks. 1972. a. alustati uue ning suure kampaaniaga “rahvusvahelise kasvatuse” parooli all N. Liidu konstitueerimise 50-a. juubeliks. Inimesed Eestis, Lätis ja Leedus tundvat endid hästi oma mugavais toanurkades suure ning valgusrikka N. Liidu rahvaste korteris. Kuid ühte asja toonitatakse alati propagandas: väikeste liiduvabariikide huvid peavad taanduma “suure ja sotsialistliku isamaa” huvide eest. N. Liit peab olema suureks ja ainsaks isamaaks kõikidele nõukogude rahvastele.

Eesti ja Läti komparteide plenaaristungitel 1972.a. arutleti, kuidas seda “rahvusvahelist kasvatust” tegelikkuses teostada. Augusts Voss, Läti kompartei peasekretär, ütles sel puhul: “Propagandistid, agitaatorid, poliitilised informaatorid ja kõik ideoloogilise rinde töölised peavad briljantsel ja veenval viisil rõhutama ja näitama seda suurt ja tähtsat osa, mida suur vene rahvas on osutanud sotsialismi ja kommunismi rajamisel meie maal. Oleme uhked, et oleme kodanikud riigis, mis on esimene selline maailma ajaloos ja mille on loonud N. Liidu sotsialistlikud rahvad. Oleme uhked selle üle, et meie isamaaks on suur ja sama sotsialistlik isamaa ja et meie kuulume sellesse rahvusvahelisse armeesse, kes ehitab uut ühiskonda. Peame riigi huvi asetama esirinda, kõik muud rahvusliku, lokaalpatriootilised ja isolatsionistlikud pürgimused on absoluutselt lubamatud.” (Sovetskaja Latvija, 14.3.1972)

Eesti kompartei häälekandja “Rahva Hääl” tõi paar päeva hiljem ära kõne teksti, mille oli pidanud J. Käbin. Ka Käbin nõudis patriootilist uhkust Suurde Isamaasse kuulumisel ja tingimusteta võitlust “natsionalistlike” nähtuste ja šovinismi vastu. Kuid ei Voss ega Käbin ei täpsustanud, mida nad mõtlesid sõna “natsionalistlik” all. Olid nende kõned vaid kohustuslikud mahalugemised tekstist, mis neile oli Moskvast kätte saadetud vastava käsuga?

Nendele kõnedele ei järgnenud mingeid nähtavaid konkreetseid samme.

J. Käbini kõne oli ära toodud pealkirja all “Primus inter pares”, s.o. esimene võrdsete hulgas. Mitte-vene rahvaid sunnitakse sageli venelaste suhtes kasutama väljendit “vanem ja suurem vend”. Georg Orwelli sõnadega võiks öelda, et kultuuriliselt on kõik rahvad N. Liidus võrdsed, kuid võrdseimad on siiski venelased….

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv,

Wallin & Dalholm Boktr. AB, Lund 1973

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: