Posted by: libarebane | 14/10/2013

“Paavst Johannes XXIII. Baldassare Cossa – elu ja tegevus”

Autor: Alexander Paradisispaavst

Autorilt

Kui 1958. aastal kardinal Angelo Giuseppe Roncalli valiti kardinalide kolleegiumi poolt paavstitroonile ja sai katoliku kiriku peaks, võttis ta endale nimeks Johannes (see nimi oli nüüd miljonite usklike huulil, selle nime all ja järjekorranumbriga XXIII läks ta ajalukku). Kuid tõenäoliselt teavad vähesed, et ammu enne meie päevi oli juba üks paavst sellesama nimega – “Johannes XXIII”.

Kas võib pidada juhtunut informeerimatuse tulemuseks? Loomulikult mitte. Kõigile Pühale Toolile lähedastele kompetentsetele isikutele on hästi teada, et Vatikani kroonikates figureerib Johannese nime all kakskümmend kolm paavsti, viimane välja arvatud.

Miks siis viimane Püha Isa otsustas nimetada ennast “Johannes XXIII”, mitte aga “Johannes XXIV”, miks võttis ta endale oma eelkäija, paavst Johannes XXIII nime, kes elas peaaegu 550 aastat tagasi, nagu poleks teda üldse olnudki?

On teada, et esimene Johannes XXIII kõrvaldati troonilt, et ta oli lõppude lõpuks ise sunnitud sellest loobuma, kuid kuni kukutamiseni tunnustati teda paavstina, katoliku kiriku peana viie aasta jooksul. Nimelt tema kutsus kokku Konstanzi kirikukogu ja juhatas seda. Teda tunnustasid paavstina Lääne-, Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa (Poola) rahvad, Saksa keiser ja Itaalia valitsejad. Johannes XXIII pidas sõdu kõige võimsamate monarhidega ja pani neid kirikuvande alla.

Kuidas võis siis juhtuda, et päras viieaastast viibimist paavstitroonil, sellelt kõrvaldamist ja veel nelja aastat elu kardinaliametis püütakse eitada Johannes XXIII “olemasolu”? Viidatakse sellele, nagu oleks ta ekslikult arvatud paavstide hulka ja nagu oleks teda valitud seadusevastaselt. Ent kui asuda sellele seisukohale, siis oli ka tema eelkäija Aleksander V (Petros Philarges Kreeta saarelt) samuti ebaseaduslik, kuna tead valis seesama konklaav, needsamad kardinalid, kes valisid Johannes XXIII.

Miks siis peaaegu neli sajandit pärast “ebaseadusliku” Aleksander V valitsemist nimetati Rodrigo Borgia Aleksander VI-ks, miks kaks järgmist paavsti Fabio Chigi ja Pietro Ottoboni – nimetasid ennast vastavalt Aleksander VII-ks ja Aleksander VIII-ks? Miks varem tunnistati Aleksander V ja Johannes XXIII valimist ning alles nüüd kuulutatakse see ebaseaduslikuks? Kas ei eksinud oma otsustes paavstid, tänapäeva Johannes XXIII eelkäijad? Kui nad aga ei eksinud, kuidas ja millal siis tekkis versioon “ebaseaduslikkusest”?

Nähtavasti alles 1958. aastal! Sellepärast et üksainus raamat – “Paavstide loetelu”, mis anti välja tol aastal, kriipsutas maha esimese Johannes XIII. Kõik ülejäänud katoliku kiriku ajaloo raamatud, mille autorid on tuntud väljapaistvate katolisismi poolehoidjatena, nagu Fleury, Alzog, abt Mourret, filosoof pastor Haymard, jutustades sündmustest, mis toimusid 550 aastat tagasi, meenutavad paavst Johannes XXIII. Katoliku kiriku vanimaid ajaloolasi Camillo da Viareggio kirjutab oma raamatu “Paavstluse ajalugu” sissejuhatuses: “Jeesus Kristuse sündimisest kuni käesoleva ajani (1740) on seaduspäraselt valitud kakssada nelikümmend kuus paavsti.” Ja ta peab Aleksander V kahesaja viiendaks, Johannes XXIII aga kahesaja kuuendaks.

Ajalugu tunneb juba üht Johannes XXIII – see oli esimene Johannes XXIII, ning igasugune katse matta teda unustuste hõlma on määratud läbikukkumisele. Ei ole võimalik täielikult hävitada selle kurikuulsa ja skandaalselt tuntud isiku tormilise elu ning tegevuse jälgi, kes suutis tungida paavstitroonile ja olla viie aasta jooksul selle omanikuks, avaldada mõju ajalooliste sündmuste käigule.

Kui selline katse osutuks edukaks, siis tuleks maha kustutada tuhandeid teisi sugugi mitte vähem häbiväärseid sündmusi katoliku kiriku ajaloost.

Sissejuhatus

Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata kirikukorüfeed? Kirjeldatavad sündmused näivad enamalt jaolt ebatõenäolistena koguni siis, kui eeldada, et neid saatsid korda ühiskonna põhjakihti kuulunud inimesed. Et see lugu vastab tõele, et siin esitatud faktid leidsid tõepooles aset, selles võivad ka kõige umbusklikumaid lugejaid veenda tsiteeritavad katkendid kirikuajaloolaste, meie kangelase (Johannes XXIII) kaasaegsete ja päras teda elanute teostest, samuti väljavõtted tänapäeva allikaist.

Koguni nüüd, millal inimesed loevad rohkesti ajaloolisi raamatuid, tunduvad mõned sündmused ebatõenäolistena, jäävad arusaamatuiks ja mõistatuslikeks. Ajalugu paljastab selliseid salajasi ja koletuid fakte, millega võrreldes ka kõige rikkalikum romaanikirjaniku fantaasia paistab lapsiku ajaviitena. Selleks et aidata lugejal orienteeruda järgnevalt kirjeldatavates sündmustes, jutustame sissejuhatuses sellest, mis toimus enne seda, kui Johannes XXIII – esimene Johannes XXIII – anastas “püha Peetruse tooli”. Teie eest vilksavad mööda otsekui filmilindil paljude “apostel Peetruse järglaste” kujud sellistena, nagu neid esitasid meile nende kaasaegsed ja katoliku kiriku tuntud ajaloolased.

Kuivõrd meie kangelase eelkäijate galerii on väga suur, siis piirdume neist ainult mõne üksiku näitamisega. Me toome need kujud tollest epohhist, millal toimus lõhenemine Lääne ja Ida kiriku vahel.

Katoliku kiriku ajaloo spetsialist Haymard kirjutab: “Paavst Hadrianus II oli abielus ja tal oli tütar. Üks kõrgel ametikohal olev vaimulik, tähtis kuju paavsti õukonnas, soovides saada sugulaseks paavstiga, palus tema tütre kätt oma pojale. Paavst vastas talle keeldumisega. Solvunud vaimulik otsustas kätte maksta, röövis paavsti naise ja tütre ning tappis nad ära. Hadrianus II-l läks korda üles otsida ja kinni püüda kurjategija. Viimane kägistati ära paavsti vanglas.”

Järgmine paavst Johannes VIII pidas kogu oma valitsemisaja jooksul võitlust targa ja kavala kirikuvürsti Porto piiskopi Formosusega, kes oli tuntud selle poolest, et püüdis intriigide ja äraostmise teel Idamaa õigeusu kiriku käest ära kiskuda üksikuid piiskopkondi ja maid.

Tema tegevus oli küllalt edukas, tal oleks läinud peaaegu korda liita rooma-katoliku kiriku külge Bulgaariat ja kuulutada ennast selle patriarhiks. Formosusega oli seda raskem võidelda, et teda toetas Rooma elanikkond. Paavst oli sunnitud põgenema Firenzesse. Kuid tal läks korda pettusega enda juured meelitada Formosust ja ta vedas teda enda järel linnast linna seni, kuni lõppes ülestõus Roomas.

Kuid, pöördunud tagasi Rooma, tapeti paavst peatselt omaenda sugulaste poolt, kes tungisid paleesse, püüdes saada seal säilitatavate varade omanikuks. Nad sundisid paavsti sisse võtma kanget mürki. See aga ei avaldanud mõju. Siis otsustasid sugulased õiendada arved paavstiga teisiti. Üks neist lõi haamriga tema kolba sisse.

Nõnda kirjeldab Johannes VIII surma ajaloolane Karl Josef von Hefele oma teoses “Kirikukogude ajalugu”.

Kardinal Baronius, kes tuhnis läbi kõik Vatikani arhiivid oma mitmeköitelise “Kirikukroonika Kristuse sündimisest kuni 1198. aastani” kirjutamisel, palub lugejat tungivalt, et see autorit ei sõimaks sel puhul, kui teost lugedes juuksed jubedusest püsti tõusevad. “Kuid ma olen kohustatud,” kirjutab ta, “jutustama õnnetutele kristlastele kirikuteenrite poolt kordasaadetud hirmsast pühaduserüvetamisest, mis häbistab kirikut.” Ja lisab Taanieli raamatust: “Ja nüüd kuule, meie Jumal, oma sulase palvet ja tema alandlikke palumisi, ja Issanda pärast lase oma pale paista oma püha paiga peale, mis on ära hävitatud.” Lõpuks ütleb kardinal: “Loendamatud hädad, mida põhjustasid rahvale hirmsad elajad, kes istusid Pühal Toolil, katsid selle igavese häbiga.”

Ei jäänud eelkäijatest maha ka Hadrianus III. Oma lühiajalise paavstitroonil viibimise jooksul jõudis ka tema ühteist korda saata. Nii näiteks pani ta vangi ühe Formosuse poolehoidja ja torkis sel silmad peast välja. (52)

Järgmine paavst, Formosus, tark ja kaval mees, ajas oma poliitikat osavalt ja paindlikult. Ta astus liitu kord ühe, kord teise valitsejaga või katkestas nendega suhted, kui seda nõudsid asjaolud. Tema edu oli aga lühiajaline. Endised liitlased taipasid peagi, et ta petab neid üksteise järel, ja lõppude lõpuks said neist tema vaenlased. Peale selle polnud temaga rahul ka Rooma rahvamassid. Paavst nägi, et ta on üksi jäänud. Ta sai hirmust rabanduse ja suri.

Pärast tema surma valiti paavstitroonile Formosuse äge vaenlane Stephanus VI. Esimene asi, mida ta tegi pärast troonile asumist, oli kõrgeima kirikukohtu kokkukutsumine, et mõista kohut surnud paavst Formosuse üle. Stephanus VI käskis oma eelkäija laiba hauast välja kaevata ja tuua paleesse. Lehkav korjus (see oli juba ligi kakskümmend päeva olnud maa all) toodi uue paavsti juurde, kaeti paavstirüüga ja siis algas kohtuistung.

“Miks sa nõustusid maha jätma piiskopkonna Portos ja istuma Rooma troonile? Kas ei lubanud sa paavst Johannes VIII-le Portost mitte lahkuda ja mitte nõustuda selle ettepanekuga?” küsisid piiskoppidest kohtunikud. “Kas mitte sina ei tõotanud Pühale Isale, et pigem loobud üldse kiriku teenimisest?” (104)

Kuna surnu ei saanud ennast kaitsta ega õigustada, siis otsustati ta kuulutada troonilt tõugatuks. Stephanus VI käskis talt ära võtta paavstirüü. Seejärel sai surnule osaks veel üks karistus: timukas raius tal ära kolm parema käe sõrme.

Nüüd aga heitke ta Tiberisse,” käsutas paavst.

Käsk täideti.

Cremona piiskop Liutprand kirjeldab oma teostes samuti seda sündmust (sellest on kirjutanud peaaegu kõik katoliku kiriku ajaloolased), märkides seejuures: “Kalurid, kes kandsid laiba jõe äärde, nägid Püha Peetri kirikust möödumisel imet: pühakud kirikupiltidel langetasid pea austuse märgiks endise paavsti äravaevatud laibale.”

Paavst Stephanus VI türanniast pahandatud Rooma elanikud alustasid ülestõusu, võtsid paavsti kinni, heitsid vangikongi ja kord öösel kägistasid ta seal ära.

Üks pretendentidest paavstitroonile – Sergius, kes oli samuti Formosuse vaenlane – mattis Stephanus VI. Sergius koostas Stephanuse VI-le ülistava epitaafi, jätmata seejuures kasutamata võimalust Formosuse sõimamiseks.

Sergius tahtis haarata enda kätte paavstitrooni juba ammu, kuid sai kahel korral kaotuse osaliseks. Saavutamata edu, leidis ta nii esimesel kui ka teisel korral varjupaiga ühe rikka feodaali juures. Selle feodaali lapselaps, Rooma tuntud senaatori Teofilatto tütar Marozia (Mariuccia) oli Sergiuse armuke.

Selle aja jooksul vaheldus mitu paavsti.

Leo V püsis troonil ainult vaevalt ühe kuu. Ta tapeti väljapaistva kirikutegelase Cristophoruse poolt, kes asus tema kohale ja nimetas ennast paavst Cristophorus I-ks.

Kuid ka tema valitses vähem kui aasta, sest oma pelgupaigast Toskaanas ilmus jälle välja Sergius, ta arreteeris paavst Cristophoruse, pistis selle vanglasse ja asus ise paavstitroonile Sergius III nime all.

Tema armuke Marozia ei jäänud oma emast, hiilgavast Teodorast maha ilu ega ka osavuse poolest, võib-olla koguni ületas teda.

Need kaks naist olid “sõbralikes” suhetes paljude väljapaistvate vaimulikega ja avaldasid neile suurt mõju. Oma pika eluaja jooksul panid nad troonile ja kukutasid ligikaudu kümme paavsti.

Marozia, kes oli targem ja julgem oma emast, läks mehele hertsog Alberico Camerinole, jäädes seejuures endiselt Sergius III armukeseks. Tänu sidemeile mõjuvõimsate kirikuvürstidega suurendas ta hiljem tunduvalt oma perekonna rikkusi, lisades neile uusi losse, kindlusi ja mõisaid. (38,42, 62)

Sergius III tegevust, kes seitsme aasta jooksul pani ägama katoliku kiriku, hinnatakse erinevate ajaloolaste poolt erisuguselt.

Flodoardo kinnitab näiteks oma kroonikates, et Sergius III oli väga heasüdamlik ja et tema viibimine Pühal  Toolil oli õnneks kogu ristirahvale.

Kardinal Baronius väidab aga hoopis vastupidist: “Ei ole olemas kuritegu, mida poleks korda saatnud see alatu paavst, ei ole häbitegu, millega ta poleks ennast määrinud. See oli lurjus, timukate timukas, usurpaator paavstitroonil.” Baronius ei tunnusta teda paavstina.

Meie kaasaegne katoliku kiriku ajaloolane Haymard räägib, et paavst Sergius III oli väärikas pontifex, andekas kunstnik ja avara silmaringiga inimene.

Teodora ja Marozia jätkasid oma mõju kasutamist ka Sergius III ajal. Tõsi, Teodora olu juba elatanud naisterahvas, kuid polnud kaotanud veel oma endist sarmi ja nooruslikku temperamenti.

Tol ajal saabus tema juurde Rooma keegi noor vaimulik saadikuna Ravenna peapiiskopi juurest, kes tahtis selle naise abil paluda midagi Sergiuselt. Teodora armus esimesest silmapilgust noorde vaimulikku.

Nii oli tütar raugast paavsti, ema aga noore papi armuke. Selleks et hoida viimast kinni, hankis Teodora noormehele piiskopikoha Bolognas ja aitas tal edaspidi saada Ravenna peapiiskopiks. Teodora sõitis talle sinna tihti külla.

Pärast Sergius III surma sai veel mitu paavsti troonile Teodora ja Marozia käe läbi, kusjuures viimased jätkasid ise faktiliselt ristiusu kiriku valitsemist. Nii tõstsid nad paavstitroonile kaks vanakest – Anastasius III, kes istus seal ainult kaks aastat, ja tema järel Lando, kes suri poole aasta pärast.

Pärast Lando surma tekkis küsimus: kes asub nüüd paavstitroonile?

Kas sellepärast, et soovis panna oma armukest veelgi enam tundma sõltuvust endast, või siis lihtsalt sellepärast, et tahtis hoida teda enda läheduses, mõtles Teodora otsekohe temast. Üles otsinud tütre, ütles ta sellele:

“Marozia, minu sõber peab saama paavstiks.”

“Hästi,” nõustus tütar, ja küsimus oligi lahendatud.

Nõnda pani Marozia ema Püha Peetruse toolile oma viimase armukese. Johannes X nime all oli see neliteist aastat Õhtumaa kristluse karjaseks. Neljateistkümnendal valitsemisaastal läks ta riidu oma “võõrastütrega”.

Teodora oli selle aja peale juba surnud. Tema tütar Marozia oli alles noor ja täis jõudu ega tahtnud alluda oma “võõraisale”. Ta ässitas selle vastu üles Rooma elanikud. Johannes X silmade all hukati Marozia käsul tema lihane vend. Seejärel võeti kinni ka paavst ja heideti vanglasse, kus ta mõne päeva pärast lämmatati voodis padjaga. Nii hukkus Johannes X. (52)

Pärast seda aitas Marozia veel kahel paavstil haarata trooni. Kui neist teine suri, otsustas ta, et nüüd peab kuuluma püha Peetruse tool talle väga lähedasele inimesele. Ja ta tegi Lääne kristluse peaks oma noorema poja Giovanni (kes sündis tema suhetest paavst Sergius III-ga). See oli paavst Johannes XI.

Marozia lapselaps Ottaviano oli üsna noor, kui suri tema isa, Marozia teine poeg Alberico, “kõigi roomlaste valitseja ja senaator”, pärandades pojale ilmaliku võimu Roomas. Ottaviano oli kuueteistkümneaastane. Ometi keelitas see “kõigi roomlaste valitseja ja senaatori” järglane juba poole aasta pärast mõjukaid isikuid, et nad valiksid tema paavstiks, ja ta asus troonile Johannes XII nime all. See oli läbi ja läbi rikutud nooruk. Sellest kõnelevad veenvalt roomlaste poolt kaebusega noore paavsti peale keiser Otto I juurde läkitatud saadikute sõnad.

“See on saatan!” jutustasid nad. “Ja nagu saatan, nii vihkab ta Loojat. Ta rüvetab pühadust, on taltsutamatu, tema jaoks ei eksisteeri õiglust. Teda ümbritsevad naised kelle omandamiseks on ta valmis teotama pühadust ja korda saatma mõrtsukatööd. Ta on vägistaja ja verepilastaja. Kõik ausad roomlannad – tütarlapsed, abielunaised ja lesed – pagevad Roomast, et mitte sattuda tema ohvreiks. Lateraani palee, mis oli varem puutumatu pühapaik, on muudetud avalikuks majaks. Teiste naiste hulgas peetakse seal ka tema isa endist sohinaist, kellest on saanud nüüd tema armuke.”

Ära kuulanud need süüdistused, andis keiser korralduse spetsiaalse kirikukogu kokkukutsumiseks, kus kõige silmapaistvamad vaimulikud pidid arutama noore paavsti käitumist.

Kontsiilist võttis osa rohkesti itaalia, saksa ja prantsuse kirikuteenreid.

Alguses esitati paavsti vastu “tühiseid” süüdistusi. Teda süüdistati, et ta ei tegevat kunagi ristimärki, et ta ilmuvat usklike ette sõjamehe varustuses, käivat sageli jahil kahtlase seltskonnaga, ropendavat, mängivat kaarte ja paluvat mänguõnne ebausujumalatelt Zeusilt ning Afroditelt.

Siis läksid süüdistused tõsisemaks. Nii süüdistati teda selles, nagu oleks ta joonud saatana terviseks (viidates selle juures olnud tunnistajaile).

Kardinal Giovanni ja Nantes´i piiskop heitsid talle ette seda, et ta õnnistas ühe oma lemmiku piiskopiseisusesse hobusetallis. Teda süüdistati ka kirikuametite müümises ja kindla tasu sisseseadmises ametisse tõstmise eest.

Kõneldi koguni, et paavst olevat pühitsenud raha eest piiskopiametisse ühe kümneaastase poisikese.

Seejärel toodi näiteid kõikvõimalikest pühaduseteotamistest paavsti poolt, eriti tema rohkearvulistest suhetest abielunaistega. Loeti ette naisterahvaste nimekiri, kellega ta oli seotud, nende hulgas oli ka paavsti sugulasi.

Tuletati meelde ka ühe kardinali tapmist. Johannes XII käsul raiuti sel ära nina, kõrvad, käed, jalad ning ta suri hirmsates piinades. Kõik need faktid esitab oma töödes Liutprand, lisades, et kroonikud – nii piiskopid kui ka papid, samuti inimesed rahva hulgast – vandusid, et nad oleksid valmis põlema igavesti põrgutules, kui selles oleks veidigi liialdusi.

Kirikukogu kinnitas kõik need süüdistused ja otsustas paavsti kukutada. Tema kohale (keisri käsul) “valiti ilmalik isik, keiserlik rüütel”, kes istus troonile Leo VIII nime all.

Tõsi, katoliku kirik ei tunnista tänapäevani tema valitsemist ja peab teda antipaavstiks, kuna Johannes XII-t loeb seaduslikuks paavstiks.

Otto lahkus Itaaliast ja ajutiselt vaikseks jäänud Johannes XII tungis uuesti Rooma ning haaras paavstitrooni enda kätte. Ta õiendas julmalt arved kõigi oma vaenlastega. Leo VIII-l lõigati ära keel ja nina, raiuti maha sõrmed. Kardinal Giovannil raiuti maha käed. Nantes´i piiskoppi aga nuheldi nuutidega.

Johannes XII kutsus kokku uue kirikukogu, kus eelnev kuulutati “müüdavate lojuste jõuguks”, paavst Leo VIII aga “lõhestajaks”, “reeturiks” ja “Püha Tooli usurpeerijaks”. Johannese nimele aga lisas kontsiil epiteedid “kõige püham”, “kõige õndsam”, “kõige auväärsem” ja “kõige parem”. Ent see ei pikendanud Johannese elu. Peatselt suri ta mitte just kõige tavalisematel asjaoludel. Viimasel ajal olid tal suhted ühe kauni roomlannaga. Viimase mees, saanud sellest teada, passis paavsti ja peksis ta nii läbi, et paavst suri umbes nädala pärast, “suutmata isegi vastu võtta armulauda”, nagu kirjutab Liutprand.

“Liber pontificalis´es” märgitakse, et järgmine paavst Benedictus VI, nagu paljud tema eelkäijadki, heideti türmi ja tapeti seal; tema kohale asus diakon Franco Bonifatius VII nime all. Kuid Roomas puhkenud rahutused sundisid teda põgenema Konstantinoopolisse, kusjuures ta ei unustanud endaga kaasa võtmast ka Püha Tooli varasid. (52) Kümme aasta pärast läks Bonifatiusel korda tagasi pöörduda Rooma, vahistada troonil istuv Johannes XIV ja panna ta türmi, kus see suri nälga. Kuid ka Bonifatius sai ise aasta pärast hukka.

Roomlased, kes vihkasid Bonifatius VII-t täitmatu ahnuse pärast, sööstsid matusepäeval tema laiba kallale, tagused seda jalgadega, torkisid nugadega, lohistasid maad mööda Kapitooliumini ja kiskusid Marcus Aureliuse mälestussamba juures tükkideks. Papid korjasid hiljem need tükid kokku ja matsid pidulikult maha.

Kaasaegsed ei tunnustanud Bonifatius VII-t seadusliku paavstina. Silvester II nimetab teda “hirmsaks ja kurjaks koletiseks”, aga kardinal Baronius “tuntud bandiidiks, kahe paavsti mõrtsukaks”. Nüüd aga peab katoliku kirik teadmata põhjustel Bonifatius VII-t seaduslikuks paavstiks. (52)

Enne kui alustada jutustust meie kangelase paavst Johannes XXIII elust ja tegevusest, räägime sellest, mida kujutas endast ülejäänud vaimulikkond – papid, piiskopid, kloostriülemad ja mungad -, et lugejail oleks neist mõningane ettekujutus.

On teada, et süngel keskajal oli vaimulikkond Läänes kõige haritumaks elanikkonna kihiks. Kuid las lugeja ise teeb järeldused, mis laadi “haridus” see oli.

Peaaegu keegi pappidest ei osanud ladina keelt, milles peeti jumalateenistusi. Nad kordasid mehaaniliselt päheõpitud palveid, saamata aru nende sisust. Mõnikord viis see kurioosumiteni. Paavstid teadsid neist moonutustest, kuid leppisid olukorraga, õigustades ennast sellega, et papid teevad vigu teadmatusest, mitte aga meelega, usk aga jääb puhtaks.

Pappidelt nõuti üksnes “Meie Isa palve”, “Credo”, kiriklike pühade kuupäevade, samuti nende palvete teadmist, mida oli vaja lugeda jumalateenistustel. Kui paavst Eugenius II käskis teenistusest eemaldada papid ja koguni piiskopid, kes ei tundnud küllalt hästi jumalateenistuse pidamise korda ja mõistsid halvasti palvete sisu, hakkasid viimased käsule vastu ja saatsid paavstile kirja, milles kõneldi: “Meid ajate te minema, kust leiate te aga haritumaid?” (58) Koguni neil aegadel kirjutatud vaimulikud raamatud olid täis jämedaid vigu. Nii näiteks öeldi ühes raamatus, et mõnede liturgiate pidamise ajal peavad papid mainima pühakuid Orieli, Rangueli ja Dambieli. Kuid juba XI kirikukogu Roomas oli otsustanud, et nad pole pühakud, vaid “saatanad, kes kiusavad taga inimsugu”.

Vigu esines koguni selliste suurte autorite nagu püha Augustinuse, püha Eefraimi ja paavst Felixi teostes. (64)

Inglise kuningas Alfred Suur kurtis, et kogu tema kuningriigis pole ühtegi vähegi kirjaoskajat vaimulikku… Mitte keegi neist ei tea, milles seisavad tema kohustused, ei mõista oma osa liturgia läbiviimisel.

Verona piiskop Roterius kaebas, et enamik kirikuteenreid olevat veendunud jumala materiaalsuses, selles, et ta olevat inimlik kuju, ja süüdistas neid kõige lihtsamate jumalateenistusel kasutatavate sõnade mittemõistmises.

Nüüd puudutame lühidalt vaimulikkonna elu moraalset külge. Sel teemal võiks kirjutada rohkesti pakse raamatuid, kuid leppigu lugeja esialgu lühikese informatsiooniga.

Üldtuntud on asjaolu, et katoliku kiriku teenrid pidid andma tsölibaaditõotuse. Oli kord aeg, millal kirikuteenreil lubati abielluda, selleks oli nõutav ainult piiskopi nõusolek. Tulevane naine ei tohtinud olla ainult lesk, lahutatud või kergete elukommetega naisterahvas.

Kui kehtestati abiellumiskeelu seadus, hakkasid kirikuteenrid soetama endale armukesi. Nad võtsid oma majja kauneid tütarlapsi, esitledes neid sugulaste, majapidajannade ja teenijannadena. (Naised, eriti vaesed, olid meeleldi sellega päri, sest klerikaalid olid alati enam-vähem jõukad inimesed.) Papid ei pidanud patuks ka prostitutsiooni. Armukeste pidamist loeti eriti peeneks. Patuks ei peetud ka otse armukese embusest pühakotta jumalateenistusele siirdumist. Ja kuigi kirikukogude poolt anti välja korraldusi, mis keelasid abielurikkumise, hiilisid kirikuteenrid neist osavalt mööda, sagedasti isegi piiskopi abil, kellele piisas vastava rahasumma andmisest, et ta silmad kinni pigistaks. Katoliku piiskopid harjusid aja jooksul taolise “tasuga” sedavõrd, et hakkasid raha nõudma mitte ainult neilt, kes pidasid armukesi, vaid ka neilt, kes ei kavatsenudki endale armukesi soetada.

“Andke raha, aga kas teil on armuke või mitte, see on teie enda asi!”

Rahvas irvitas nende piiskoplike “maksukohustuste” üle. Armastasid, ei armasta – raha aga maksa!

Agrippa von Nettesheim toob ära kellegi piiskopi sõnad, kes teatas uhkusega, et see maks tegi teda rikkaks. Iga papp, kellel oli armuke, maksis talle iga aasta ühe kuldraha. See tõi piiskopile aastas sisse üksteist tuhat kuldraha.

Mainitakse veel üht tuluallikat: naised, kellel ei olnud ajutiselt meest (oli kuhugi sõitnud või sõjas) ja kes soovisid saada endale tolleks ajaks armukest, võisid selle endale soetada ja seda ei peetud patuks, kui nad tõid väikese rahasumma oma piiskopile. Et vaimulikkonda enda poole meelitada, osutas Naapoli kuningas Anjou Robert samuti igakülgset vastutulekul kirikuteenreile ja vaatas läbi sõrmede nende kõlvatusele. Tõsi, ilmalike võimude arvamust eriti ei arvestatudki, sest juba Bonifatius VIII ajal kehtestati kord, et kirikuteenrid ei allu ilmalikule võimule, ükskõik kui väärituid tegusid nad ka korda ei saadaks.

Kuningas läks veelgi kaugemale ja andis korralduse selle kohta, et ilmalikel kohtutel pole võimu ka nende naisterahvaste üle, kes elavad pappidega, sest “vaimuliku teenija teenib kirikut”. Taolised naised muutusid siis sedavõrd julgeks, et hakkasid nõudma veelgi suuremat vastutulekut. Kuid pappide armukesi oli liialt palju, ja riik ning kirik, võtnud kokku, palju nad kaotasid raha, kui loobuksid võimalikest andidest, ei läinud selle peale välja.

Kuningas Alfonso andis seaduse kirikuteenrite armukestelt võetava kohustusliku maksu kohta, kohustades neid samuti tasuma “võlad” aastate eest, mil maks ei olnud veel kehtestatud. Ilmus tsirkulaar kirikuteenrite sõbrataride lõputult pika nimekirjaga, kes pidid tasuma maksu.

Paavst Benedictus XII süüdistas pappe selles, et nad koos oma armukestega muutsid jumalakojad, kus pidi valitsema voorus ja karskus, himuruse mülgasteks.

“Too, kes on laisk, kelles tekitab hirmu juba paljas mõte tööst,” kirjutab tolle aja silmapaistev teoloog Clemangi, “too, kes soovib nautida ja lõbutseda ilma takistusteta, hakkab papiks. Ja siis alustab ta, nagu ta kolleegidki, mitte Kristuse, vaid Epikurose kummardamist, saadab aega mööda tavernides piljardit ja täringuid mängides. Need vaimulikud lähevad seal rasva ja, kaotanud veinist mõistuse, korraldavad kaklusi, sõimavad üksteist, nende räpastelt keeltelt lendavad pühadust teotavad jutud Looja ja pühakute aadressil. Seejärel saadavad nad aga öö mööda oma armukeste kaisus ning lähevad nende juurest otse pühakotta jumalateenistust pidama.”

Clemangi oli Johannes XXIII kaasaegne (nad olid koguni üheealised). Suure teoloogi Gersoni õpilasena oli ta kaua aega paavst Benedictus XIII sekretäriks. Hiljem õpetas ta teoloogiat Pariisis.

“Mis puutub piiskoppidesse, peapiiskoppidesse ja kloostrite ülematesse,” jätkab Clemangi, “siis nad kõik on kirjaoskamatud ja himurad, salakaebajad ja auahned, laimujuttude levitajad, äärmiselt leebed iseenda ja nõudlikud teiste vastu. Kõik nad on lobisejad, uudishimutsejad ja rumalad. Kõigil neil on armukesed ja nendega lapsed. Neile pole midagi püha. Nad mõtlevad ainult oma madalate kirgede rahuldamisele. Ja keegi ei saa nende peale kaevata.

“Me allume paavstile ja sõltume ainult temast,” räägivad nad.

Kuid kes vaestest pääseks paavsti juurde ja jutustaks talle kõigest sellest? …”

Edasi jutustab Clemangi munkadest, kes kuulusid püha Dominicuse ja Püha Franciscuse ordudesse.

“Need on kiskjad hundid, kes on pugenud lambanahka. Otsekui täitmatu Baal, neelavad nad usklike ande ja, õginud ennast täis ning joonud purju veinist, sööstavad igasugusesse kõlvatusse, et kustutada oma sisikonda kõrvetavat iharuseleeki.”

“Nunnadest ei julge ma rääkidagi, sest lugejad võivad valesti tõlgendada minu sõnu ja arvata, et ma jutustan lõbumajadest, kus elavad valelikud ja ohjeldamatud müüdavad naised, kus leiavad aset vägistamised ja verepilastus. Kristuse pruutide eluasemed ei ole meil jumala teenimise kohaks. Need on vastikud kõlvatusekolded, kus himurad liiderdajad püüavad kustutada oma kirgede märatsevaid leeke. Ei ole mingit vahet nunnarüüs tütarlapsel ja prostituudil, kes peab oma ihu müümist tööks.”

Mida kõrgemale tõuseb inimene mööda kiriku hierharilist redelit, seda enam ta liiderdab.

Dante võrdleb “Jumalikus komöödias” oma ajastu – XIII sajandi lõpu – rikkaid ja liiderlikke kardinale vaeste ning tagasihoidlike esimeste apostlitega, rõhutades viimaste tööarmastust ja kõhnust ning rasvunud kardinalide laiskust, kes suutsid ainult ratsa edasi liikuda. Uhke talaar kattis nii ratsaniku kui ka hobuse: “Kaks lojust ühe naha sees!”

Dante esimene kommenteerija Benvenuto Imolast, kartes, et kirjanikku ei mõisteta, selgitab: “Esimene lojus on raskuse vedamiseks – see on hobune. Teine, talaarisse mähitu – see on kardinal, üldse kasutu lojus.”

Edasi avaldab Benvenuto Imolast arvamust, et kui Dante oleks elanud sada aastat hiljem, siis oleks ta kirjutanud “Kolm lojust ühes nahas”, pidades silmas veel ka kardinali armukest. Ja mainib tuntud kardinali nime, kes ei sõitnud iialgi kuhugi, panemata hobuse selga ka oma armukest.

Jutustades pappide, piiskoppide ja kardinalide moraalist, ei saa jätta puudutamata ka “kristluse isade” käitumist.

Benedictus XII oli üks kõige vooruslikumaid paavste, kõrgete moraalsete põhimõtetega inimene. Ja sellele “kõige vooruslikumale” vanamehele hakkas meeldima tema õukonnas elava poeedi Petrarca kaheteistkümneaastane õde, väga ilus neiu. Benedictus XII tegi Petrarcale ettepaneku, et see annaks talle oma õe, vastutasuks lubas ta teha poeedi kardinaliks.

Vihane Petrarca vastas, et kardinalimütsi saamist sellistel tingimustel peab ta häbistavaks ja autuks teoks, mida ta meenutaks kogu elu jälestusega. Kuid Petrarca keeldumine ei päästnud tema õde. Poeedi lihane vend, ahvatletuna paavsti ettepanekust, andis sellele tütarlapse.

Solvatud Petrarca lahkus paavstilossist. Hiljem läks poeedi vennal korda panna häbistatud tüdruk mehele, kuid ise läks ta kloostrisse äravaevatuna südametunnistuse piinadest.

Seda fakti märgib Petrarca biograaf Squarcifico, aga samuti ajaloolased Duplessis-Mornay ja Potter. Teised “tagasihoidlikumad” usuajaloolased eelistasid sellest vaikida.

Sellega me lõpetame sissejuhatuse oma jutustusele. On antud pealiskaudsed visandid mõningate paavstide iseloomust ja vaimulikkonna elulaadist. Sellest on küllalt, et lugeja saaks teatava ettekujutuse katoliku kiriku “hingekarjastest”.

…..

Kirjastus Foce Majeure, Tallinn 1994

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: