Posted by: libarebane | 29/09/2013

“Medicid – Renessasnsi ristiisad”

Autor – Paul Strathernmedi2

Inglise keelest tõlkinud Mait Arusoo

… Kui vaatlete Medicite soost valitsejaid üheskoos, siis tunnete küllap aukartust ja lugupidamist ühe osa vastu ning kummastust ning õudust ülejäänudte ees. Selleks, et neid austada ja mõista, peate te silme ette manama nende helduse, nende heategevuse, nende panuse teadusesse ja poliitikasse. Et neisse aga õuduse ja kummastusega suhtuda, selleks tarvitseb teil vaid kuulda nende ilmselgetest eraelulistest häbitegudest.

John Boyle, Corki ja Orrery krahv, poeet Alexander Pope´i sõber ja üks esimesi Briti päritolu Firenze elanikke 1755. aastal

Iidne algus

Medicite suguvõsa kohta räägitakse, et see pärinevat rüütlist nimega Averardo, kes võitles Karl Suure kõrval, kui Karl vallutas 8. sajandil Lombardiat. Perekonna legendi järgi reisis Averardo läbi Firenze lähedal asuva vaikse Mugello oru, kui ta kuulis räägitavat ümbruskonda terroriseerivast hiiglasest. Averardo asus hiiglast otsima ja esitas talle väljakutse. Kui nad siis silm silma vastu seisid, virutas hiiglane talle oma nuiaga. Averardo põikas kõrvale ja hiiglase nuia raudsed kuulid lajatasid vastu ta kilpi; ent lõpuks õnnestus Averardol hiiglane maha lüüa. Karl Suur oli Averardo vägitoest kuuldes nõnda suures vaimustuses, et lubas vapral rüütlil mõlgistatud kilpi siitpeale isikliku vapina kasutada.

Medicite vapp punaste pallidega (palle) kuldsel taustal öeldaksegi tulenevat Averardo lömmis kilbist. Teised väidavad hoopis, et Medicid olid, nagu ka nende nimi viitab, algselt apteekrid, kes jagasid rahvale medikamente, ja et vapil kujutatud pallid on tegelikult ravimipillid. Selle versiooni on Medicid ikka ja alati valeks kuulutanud ning neile on toeks ka ajaloolised faktid, sest selleks ajaks, kui pillid tulid laiemalt kasutusele, oli Medicite vapp juba mõnda aega tuntud. Kõige tõenäolisemalt pärineb vapp aga sildist, mida keskaegsed rahavahetajad oma poodide kohale riputasid ja millel kujutati münte. Rahavahetus oli Medicite perekonna algne tegevusvaldkond.

Legendaarne rüütel Averardo asus elama Mugellosse, viljakasse orgu Sieve jõe ääres, mis kulgeb seal mägede vahel rööbiti kirdest Firenzesse viiva teega. Veel tänapäevalgi pole see kant minetanud oma maalilist ilmet. Kummalgi pool käänulist jõge rohetavad viinamarjaistandused ja oliivisalud, mille kohal kõrguvad kaugustes järsud puudega kaetud seljandikud ja mäeharjad. Sel isoleeritud, vähem kui kahekümne ruutmiilisel maakohal pidi olema erakordne geenivaramu: sealt ei pärine mitte ainult mitmeti andekad Medicid, vaid ka sellised võrreldamatud geeniused nagu Fra Angelico, Galileo ja Giotto. Medicite sugu pärines Cafaggiolo külast ning säilitas alati tugevad sidemed selle paigaga.

Mingil ajahetkel enne kolmeteistkümnenda sajandi lõppu paistab Medicite suguvõsa olevat lahkunud Cafaggiolost, et proovida oma õnne Firenzes. Nad polnud tollal sugugi mitte ainukesed maainimesed, kes läksid Firenzesse õnne otsima; ajavahemikus kaheteistkümnenda sajandi keskpaigast kuni kolmeteistkümnenda sajandi keskpaigani öeldakse Firenze elanikkond olevat viiekordistunud, nii et linlasi sai juba üle 50 000. Keskaegsed rahvaloendusmeetodid olid aga teadagi imetabased, nii et see arv jääb kaheldavaks. Firenze rahva kokkuarvamine on igati sobilik näide: sünde registreeriti lihtsalt ubade lugemisega; kui sündis laps, pidi perekond kohalikku rahvaloenduskasti oa poetama – poisi sünni  puhul musta, tüdruklapse ilmaletuleku puhul valge oa. Me teame aga, Firenzes toimus sel perioodil ennenägematu elanikkonna juurdekasv, mis muutis selle linna suuremaks kui Rooma või London; kuid sellistele keksaegsetele keskustele nagu Pariis, Napoli ja Milano jäi Firenze siiski alla.

Medicid seadsid end sisse San Lorenzo linnajaos; see asus kobaras ümber San Lorenzo kiriku, mille vanim järk oli sisse pühitsetud juba neljandal sajandil. Tagajärjeks oli see, et San Lorenzost sai Medicite kaitsepühak ning mitmed perekonna kuulsaimad pojad said tema järgi nime. San Lorenzo juurest oli kõigest mõne minuti tee Mercato Vecchio (Vana turu), linna ärielu keskuse (nüüdse Piazza della Repubblica) juurde. Siia saabusid külastajad kaugelt ja lähedalt igast kandist, et osta kalevit, mille poolest linn kuulus oli. Eredavärvilised kangarullid, seisid pukkalustel ning seda lõigati ostjale parajasse mõõtu samal ajal, kui ta veel hinna üle kauples. Varahommikuti olid väljakule viivad tänavad täis oma kaupa turule toovate talupoegade vankreid, edasi aetavate sigade ruigamist, lammaste määgimist ja piimalehmade ammuutamist. Keset hõikuvaid kaupmehi ja kisavaid loomi seisid letid, millelt müüdi värskelt Arnost püütud kalu, konksu otsa torgatud verist liha, hulganisti erinevaid juuste ja vaadiveini. Seinte ääres asusid kenasti laotud värvirikaste juur- ja puuviljade virnad: sibulaid ja kõiksugu rohelist kevaditi; apteegililli ja viigimarju, kirsse ja apelsine suvel; talvel aga seisid seal tagasihoidlikud maa sees kasvavate juurikate hunnikud. Selles linnaelanike ja maamatside rüselevas summas palusid möödaminejatelt almuseid kulunud rüüdes kerjusmungad. Heeroldi pasunaheli peale tormasid inimesed Via del Corso sissepääsu poole, et vahtida, kuidas mõnd tuigerdavat, kaltsudes ja verevermeis, aheldatud kurjategijat piki tänavat mõnituste saatel edasi piitsutati – Bargello poole, ja juba järgmisel päeval ootava võllapuu poole.

Esimene Medici, keda linna arhiivis mainitakse, on keegi Chiarissiomo, kelle nimi esineb dokumendil, mis on dateeritud aastaga 1201. Sellest, mis suguvõsaga neli ajul juhtus, on vähe teada; ainus, mida me kindlalt teame, on see, et Medicid hakkasid rahavahetajateks ja jõudsid lõpuks õitsvale järjele – ja nende äri läks sedavõrd hästi, et kolmeteistkümnenda sajandi lõpuks kuulus nende ettevõtlik perekond linna kõige tuntumate sekka. Sellele vaatamata ei loetud neid aga linna juhtivate suguvõsade hulka – need olid kõik kas maaomanikest aadliperekonnad või siis end korralikult sisse seadnud kaupmehed. Siis aga, aastal 1296, sai Ardingo de´ Medicist esimene selle suguvõsa liige, kes valiti gonfaloniere´ks.

Firenze oli iseseisev vabariik, mida teoorias juhiti demokraatlike vahenditega. Linna valitses üheksameheline nõukogu, mida tunti Signoria nime all, ja mille eesistujaks oli gonfaloniere, kes oli ametis kaks kuud. Nii gonfaloniere kui ka tema Signoria valiti tsunftide esindajate hulgast loteriiga. Nende loteriide tulemusi aga võltsiti kasvavas tempos, nii et Signoria esindas tavaliselt ühe juhtiva perekonna või perekondade huvisid, kel oli hetkel enim mõjuvõimu. 1299. aastal oli Guccio de´ Medici teiseks selle perekonna esindajaks, kes sai gonfalioniere´ks. Gucciol oli ilmselt õnnestunud oma toetajatele tõestada, et Medicitele võib loota, sest 1314. aastal valiti gonfaloniere´ks juba kolmas Medicite soo esindaja, Averardo de´ Medici.

Firenze võis ju Pariisi ja Milano masti linnadest maha jääda nii mõjuvõimu kui ajaloolise suursugususe poolest, kuid see tehti peagi tasa endale jõukuse kogumisega. See oli suuremalt osalt uue, 13. sajandil arenema hakkava tegevusharu teene. Jutt on pangandusest, mida võib pidada Itaalia leiutiseks. (Sõna “pank” pärineb itaaliakeelsest banco´st, mis omakorda viitab algsetele lettidele, millel pankurid oma äri ajasid.) Itaalia oli tollal Euroopa peamiseks majanduslikuks jõuks ning genovalased ja veneetslased kontrollisid siidi ja vürtside sissevedu Oriendist. Marco Polo märgib isegi ära, et kolmeteistkümnenda sajandi viimasel kümnendil kauplesid Genova kaubalaevad Kaspia merel; ja juba 1291. aastal olla kaduma läinud kaks Genova laeva, mis otsisid teed Orienti ümber Lääne-Aafrika. Rahvusvaheline kaubavahetus oli kasvamas vaatamata ohtlikele, auklikuks sõidetud teedele ja meredel varitsevatele piraatidele. Liikudes maismaad pidi Firenzest üle Alpide Flandriasse, tähtsamasse põhjapoolsesse kaubanduskeskusesse Bruggesse, võttis oma 700-miiline teekond tavaliselt aega kaks kuni kolm nädalat. Vähem ohtlik merereis Pisa sadamast ja Biskaia lahe kaudu võis aga kesta kaks korda kauemgi.

Sellistele kaupadele nagu kalev, vill ja õli lisandusid Oriendist saabuvad luksuskaubad, mis olid mõeldud peamiselt mõjuvõimsate aadlike ja kuningate õukondade jaoks. Tähtsamatesse kaubanduskeskustesse pankade rajamine kiirendas veelgi seda sorti rahvusvahelise kaubanduse arengut, ja selle käigus soetasid kaupmeestest pankurid neis keskustes hiiglaslikke varasid, mida nad hakkasid peagi, vaatamata kiriku keelule liigkasu võtta, intresside eest välja laenama. Paljudel pankadel õnnestuski kiriku keelust mööda hiilida. Nad väitsid, et nende äris on alati võimalik ka raha kaotada ja et igasugune lisatasu on vaid maksmine “riski” vähendamiseks, nii et tegemist polevatki üldse liigkasu võtmisega. Teised aga seletasid, et nad ei võtagi tegelikult intressi oma laenude pealt – igasugused muutused tagasimakstavates summades on tingitud vahetuskursi muutustest. Vaatamata kõigi nende vabanduste valelikkusele muutus pangandus peagi aktsepteeritud tegevusalaks.

Kolmeteistkümnenda sajandi lõpus oli suurimaks panganduskeskuseks Siena, neljakümne miili kaugusel Firenzest lõunas mägede taga asuv väike linn. Aga 1298. aastal läks üks juhtivaid Siena pankuriperekondi, Bonsignorid, pankrotti. Süü oli suuresti selles, et nad laenasid hiiglaslikke summasid kuninglikele perekondadele ja mõjuvõimsatele õukondadele, kes olid sealsel pangandusturul peamisteks laenajateks ja kelle palvetele oli tihti võimatu mitte vastu tulla. Probleem seisnes nimelt selles, et pankadel puudusid igasugused võimalused neid võlgu sisse nõuda: sellised vürstid ja valitsejad kehtestasid endale sõna otseses mõttes omad seadused ning Siena pankurid said neid omal nahal tunda. Siena ei toibunud Bonsignoride kokkuvarisemisest enam kunagi ja Firenze võttis nende turuosa kiiresti üle. Seda äri kontrollisid kolm Firenze juhtivat perekonda: Bardid, Peruzzid ja Acciaiuolid, kelle pankadest said kogu Euroopa võimsaimaid, nii et Peruzzide pangal oli viieteistkümne kontoriga pangandusvõrk Küprosest Londonini.

Oma õitsengu varajastel aegadel oli Firenze üheks sümboliks lõvi, mida tavapärase Firenze liilia asemel puhuti kujutati ka mälestusmüntidel või aurahadel. Sellest lõvist sai midagi enamat kui lihtsalt luulelennuline sümbol, sest just sel perioodil sai linn oma esimesed tõelised lõvid, kes toodi kohale ilmselt tänu Firenze kaubandussuhetele Levandiga. Lõvisid hoiti suures puuris Piazza San Giovannil katedraali läheduses ning need eksootilised loomad olid linlastele nii imetluse kui uhkuse allikaks; nende möirgeid, mis vahel tänavate kohal kajasid, hakati ebauskliku rahva seas enneteks pidama. Mingil hetkel neljateistkümnenda sajandi keskel viidi lõvid Palazzo della Signoria taha, kus nende puur seisis tänaval, mida siiani tuntakse Via dei Leoni nime all. Aga vaatamata lõvide populaarsusele ja nende kesksele kohale linna elus ei kasutatud neid ometi Firenze kõige edukamate müntide kujunduses – see au langes liiliale.

Firenze pangandusalane üleolek ja linna pankurite usaldusväärsus viis selleni, et linna rahaühikust kujunes institutsioon. Juba aastal 1252 tuli Firenzes käibele fiorino d´oro, mis sisaldas viiskümmend neli graani kulda ja sai tuntuks floriini nime all. Tänu oma muutumatule kullasisaldusele (mis tolleaegsete müntide puhul oli haruldane) ja ka tänu sellele, et seda rahaühikut kasutasid Firenze pankurid, sai floriinist neljateistkümnendal sajandil kogu Euroopas üleüldiselt aktsepteeritud rahaühik. Pankuritel oli sellest suur kasu, sest muidu oleksid nad pidanud töötama erinevate rahaühikute muutuvate vahetuskurssidega.

Just sel perioodil pandi alus tänapäevasele kapitalismile ja hakati äriettevõtteid rajama, ning kõigest sellest õppis palju ka pangandus. Raamatupidamises leiutati kahekordne kirjendamine (esimene teade 1340. aastast); tühjast kohast võluti välja fidutsiaarne raha (usaldusel põhinev krediit, mida ei pea kajastama reaalne vara); ja pandi alus pearaamatu alusel tehtavale ülekannetele ning vahetatavatele pangatähtedele. Vaatamata kõigile neile saavutustele kordasid Firenze pankurid peagi sienalaste viga, andes laenu Napoli kuningale Robertole ja Inglismaa kuningale Edward III-le. 1340. aastal tabas Euroopat majanduslangus ja kuningad, kel polnud võimalik laene tagasi maksta, ütlesid end lihtsalt neist lahti. Selleks ajaks oli Edward III alustanud kampaaniat Prantsusmaa vastu, mida hiljem hakati kutsuma Saja-aastaseks sõjaks, ning ta oli Peruzzide pangale arvestuslikult võlgu “kogu oma kuningriigi” väärtuses raha. Tulemuseks oli see, et kolm juhtivat Firenze pangandusperekonda läksid pankrotti.

Neljateistkümnenda sajandi algupoolel, juba enne seda katastroofi, olid Firenze vabariigis üsna segased ajad, mil poliitiline võim käis tihti vägivaldsel viisil käest kätte. Elanikkond oli ammugi jagunenud kaheks leeriks, gvelfideks ja gibelliinideks, ja loomulikult oli ka nende kahe partei sees väiksemaid fraktsioone. Gibelliinid toetusid peamiselt aadliperekondadele, kuna gvelfe toetasid jõukad kaupmehed ja poplo minuto, ehk siis “väikesed inimesed” – mis tähendab rahvast üleüldse ning töölisklassi.  (Lisaks halvustavale varjundile on popolo minuto mõistes ka omajagu tõtt, sest vaesemad klassid said oluliselt vähem süüa, mille tulemusena ka nende kasv pidurdus ja popolo minuto oli sõna otseses mõttes väikesed inimesed.)

Vaatamata poliitilisele ebastabiilsusele nägi Firenze neljateistkümnenda sajandi alguses oma esimest kultuurilist kuldajastut, kui linn andis Itaaliale tema kolm parimat kirjanikku – Dante, Boccaccio ja Petrarca -, ja seda kõigest poole sajandi jooksul. Klerikaalse traditsiooni murenedes otsustasid nad kirjutada ladina keele asemel Toscana dialektis, mille tulemusena ei saanud toskaana dialektist mitte ainult itaalia keele etalon, vaid see tõi kirjandusse ilmaliku humanistliku alge, aitas ületada kiriku keele piire. See sekulaarne humanism väljendus ka nende autorite huvides. Petrarca sai näiteks tuntuks ka sellega, et tõi päevavalgele vanade klassikaliste autorite käsikirju, mis olid terveid ajastuid Euroopa kloostrites kopitanud. Boccaccio sai aga üldtuntuks oma “Dekameroniga”, kogumikuga vahel ebasündsatest ja tihti naljakatest lugudest, mis kujutasid elu nii, nagu tolleaegsed inimesed seda ka tegelikult elasid, ja mitte nii, nagu võimud (eriti just kirik) arvasid, et seda peaks elama. Ka kaks tolleaegset parimat kunstnikku, Giotto ja Pisano, elasid Firenzes ning ilmutasid humanistlikke kalduvusi, kujutades inimest toonasest keskaegsest formalismist eemaldudes märksa tänapäevasemas maneeris ja äratuntavaid emotsioone näidates ka elulähedasemana. Sellised suurkujud tõid Firenzesse kultuuri, millest õhkus juba peaaegu renessansi eelaimdust, kuid enne kui aim jõudis tõeluseks areneda, tabas Euroopat kogu senise ajaloo suurim katastroof.

1340-ndate majanduskrahhile järgnes laastav musta surma laine. Epideemia tõid 1347. aastal Hiinast Euroopasse Mustal merel seilavad Genova laevad. Kaasaegsed kroonikud kirjutavad, et järgmise nelja aastaga suri katku üks kolmandik Euroopa rahvastikust, ja seda hinnangut toetava ka tänapäevased uuringud. Tänu viletsale sanitaartingimustele ja vähesele arusaamisele sellest, kuidas haigus levib, oli olukord kõige hullem just linnades, kus nakkushirmus müüriti terveid perekondi oma kodudesse kinni ja jäeti lihtsalt surema. Need, kes seda endale lubada said, põgenesid Firenzest mööda kogu Tocana maakonda laiali; need, kes seda endale lubada ei saanud, jäid linna ja tubli pool neist hukkus. Ei ole just üllatav, et värske humanismipuhang asendus kiiresti ebauskliku tõsimeelsusega; sellele vaatamata oli tollase Euroopa keskaegne sotsiaalne pale hakanud muutuma ning olemuslik teisenemine oli vältimatu.

Medici suguvõsa Firenzes hõlmas nüüdseks kaks või kolmkümmend tuumperekonda. Kõigi nende perekondade vahel, keda võis ühise nime järgi ära tunda, olid lõdvemad sidemed kui ühe perekonna sees, nii et leidus kohta ka rivaalitsemisele, kuid üleüldiselt valitses ühele klannile omaselt üleüldine grupilojaalsus. Paistab, et Medicid olid haaranud kinni võimalusest, mis tekkis seoses kolme juhtiva Firenze pankuriperekonna pankrotti minemisega, ja mitugi Medici perekonda asus panganduses tegutsema, pannes aluse oma väikestele omaette seisvatele ettevõtetele. Vennad või nõod võisid hakata partneriteks, andes igaüks osa algkapitalist, ning ajasid tihtilugu üheskoos panga igapäevaasju, mille alla käisid ka sellised toimingud nagu välisvaluuta vahetamine, väikesed deposiidid ja hooajalised laenud villakauplejatele, kangakudujatele ja teistele seda sorti ettevõtjatele. Vähemalt kaks neist pankadest olid piisavalt osavad, või siis õnnelikud, et elada üle musta surmaga kaasnenud majanduslik kaos ning panna alus Medicite mõjuvõimule. Nüüd andsid Medicid linnale rohkem kui aeg-ajalt mõne gonfaloniere. Giovanni de´Medici (esimese dokumenteeritud Medici, Chiarissimo otsene järeltulija) astus väljapoole tavalist Medicite tsiviilasjadega tegelemise ringi ning temast sai linna sõjaväe juht. Demonstreerimaks oma vaprust julgustas ta 1343. aastal firenzelasi astuma sõtta väikese Lucca linnriigi vastu, mis asus umbes nelikümmend miili lääne pool. Giovanni üritas Luccat vallutada, ja kui see korda ei läinud, asus linna piirama; kogu sõjakäik kujunes aga läbikukkumiseks ja Firenzesse naasmise järel ta hukati. Pärast seda püsisid Medicid tsiviilasjade juures – mis võisid vahel osutuda sama ohtlikuks.

1378. aastal sai Giovanni nõbu Salvestro de´Medici gonfaloniere´ks ja tema kahekuulise valitsusaja jooksul alustasid mässu villatöötlejad, keda tunti ciompi nime all (see tuli iseloomuliku heli järgi, mida nende puutallaga jalanõud tänavakividel tekitasid). Ciompi mässu juhtfiguuriks oli Michele di Lando, kes kogus enda enda ümber jõugu ametivendivillatöötlejaid ja käsitöölisi ning nõudis neile õigust moodustada omi tsunfte – ja saada ühtlasi õigus hääletada ning, vähemalt teoreetiliselt, võimalus saada Signoria´s esindatud. Vaatamata sellele, et Salvestro oli gonfaloniere, oli ta mässajate suhtes sõbralikult meelestatud, kuigi tundus sedamoodigi, et ta nägi toimuvas võimalust Medicite asja arendada. Selleks, et tekitada täiendavat segadust ja hirmutada aadlikke, kes olid Medicite vastu seisnud, avas Salvestro salaja vanglate uksed. Lihtlabane protestiavaldus kasvas kiiresti üle täiemõõduliseks ülestõusuks, nii et Salvestro ja ülejäänud kaheksa Signoria liiget olid sunnitud end Palazzo della Signoriasse sulgema, samas kui rahvamassid linna rüüstasid, aadlikke ja kaupmeeste losse tühjaks röövisid, maju põlema süütasid ja tsunftide esindajaid vaeseomaks peksid. Machiavelli märkis hiljem talle omase kuiva jutlustava tooniga “Firenze ajaloos” nende sündmuste kohta: “Ärgu keegi õhutagu linnas segadust, arvates, et ta suudab sellele oma voli järgi piiri panna või et ohjab seda, mis edasi juhtub.”

Salvestro maja säästeti – väidetavalt tänu sümpaatiale, mida ta protestijate vastu tundis, mis aga omakorda tekitas kahtlusi, nagu oleks võinud Salvestro ise olla see, kes mässule alguse pani. Isegi Firenze poliitika valskust arvesse võttes tundub see küllaltki ebausutav, eriti kui vaadata, mis edasi juhtus. Vahetult pärast rahutuste lõppemist valiti rahvamassi poolt kommuun ja Salvestro võeti gonfaloniere kohalt maha ning mässujuht Michele di Lando pandi tema asemele.

Hoolimata jätkuvast ebastabiilsuse õhkkonnast jäi asjade seis selliseks veel rohkem kui kaheks aastaks, olgugi et Michele di Lando jalgealune aina tulisemaks muutus, nii et ta hakkas salaja Salvestroga nõu pidama, mida edasi teha. Ciompi ja nende toetajad said sellest lõpuks haisu ninna ja kartes, et vanad valitseja tulevad varjatult taas võimule, läksid tänavatele, ähvardades pigem linna hävitada, kui et lubada sel juhtuda. Michele di Lando sattus paanikasse ja pöördus Salvestro de´Medici poole, kes tegi ettepaneku kasutada ühendatud mõjujõudu, et kutsuda kokku maakaitsevägi. Mehed vastasid üleskutsele, mispeale rahvamassid andsid ilma võitluseta järele ning naasid oma kodudesse. Mäss oli lõppenud.

Tsunftitöölised ja poepidajad, nagu ka aadlikud ja kaupmehed, olid sellest ciompi mässust ehmunud; ciompi poolt rajatud uued tsunftid aeti laiali ja aadlikud võtsid linnas ohjad rangelt oma kätesse. Tavatingimustes oleks nii Salvestro de´Medici kui ka Michele di Lando hukatud, kui tänuks nende osa eest mässu lõpetamisel saadeti nad lihtsalt eksiili. Salvestro linnast välja saatmine oheldas Medicite püüdeid saada Firenze poliitikas juhtivaks jõuks ning oli ühtlasi ka kõvaks tagasilöögiks pere ärile, mida eksiilist juhiti tõsiste raskustega.

Kui Salvestro 1388. aastal suri, võttis Medicite pangandusäris peaosalise rolli üle tema nõbu Vieri. Uus suguvõsa ärijuht polnud poliitikast huvitatud ja pühendus täielikult äritegevuse arendamisele, avades rahavahetuskontoreid Roomas ja Venezias ning tegeldes ekspordi impordiga Pisa jõesadama kaudu. Vieri oli esimene Medici, kes saavutas majanduslikku edu väljapoole linna piire laienenud harukontoritega, ja Machiavelli sõnutsi: “Kõik, kes on tolle perioodi sündmustest kirjutanud, on ühte meelt selles, et oleks Veril (sic) olnud rohkem ambitsioonikust ja vähem väärikust, poleks miski suutnud takistada tal hõivamast linna valitseja trooni.” Et Machiavelli kirjutab sündmustest 130 aastat hiljem, siis ei saa tema hinnangutega alati nõustuda, ja antud juhul liialdab ta üsna kindlasti, et ülistada Mediceid. Sõltumata nende poliitilise mõjuvõimu tegelikust ulatusest pandi sel ajal Medicite klanni poliitiline väärikus ja nende lojaalsus Firenze seaduslikule valitsusele ikkagi proovile. Vähem kui kümme aastat pärast ciompi ülestõusu toimus teine väljaastumine, seekord popolo magro ehk siis “kõhnarahva” poolt – vahe on selles, et nemad ei olnud nagu mõjuvõimuta popolo minuto käsitöölised, vaid pea nälgivad oskusteta alamklassi esindajad. Kui aga rahvamass tänavale läks, liitusid nendega kõik, kes olid võimu juurest eemale tõrjutud, et kuulutada oma kannatusi. Rahvas mäletas veel, kuidas Medici perekond oli nende vastu sümpaatiat välja näidanud, ning nad palusid vananevat Vierit, et see hakkaks nende juhiks; Vieri aga ütles taktitundeliselt ohtlikust ettepanekust ära. Machiavelli sõnade kohaselt ütles ta pettunud rahvahulgale, et ärgu nad norutagu, sest ta on valmis nende kaitseks välja astuma, kui nad on nõus tema juhatuse järgi toimima. Seejärel juhtis ta nad Signoria ette, kus ta esines nõukogu ees endale poolehoidu taotleva kõnega. “Ta palus arvestada sellega, et rahvahulga mõistmatu käitumine ei ole tema süü ja et ta oli juhatanud nad kohe, kui temaga ühendust võeti, siia, seaduse ja võimu esindajate kätte.” Kummalisel kombel ei paistnud keegi asjaosalistest tema käitumist pahaks panevat – revolutsionäärid läksid laiali ja Vierit uskuma jäänud Signoria lubas tal koju naasta, ning ei järgnenud mitte mingeid repressioone. Vaatamata Vieri osavusele olukorra lahendamisel oli selle kõigega kaasnenud pinge siiski ilmselt tema jaoks liiast ja ta suri veel selsamal aastal – koos Vieriga katkes ka Medicite soo vanim liin.

Sisukord

Proloog

Saatuslik keskpäev

***

Esimene osa

Dünastia lätted 

I. Iidne algus

II. Medici panga sünd

III. Giovanni pärand

IV. Cosimo tõus

V. Tõe hetk

****

Teine osa

Pimedusest välja

VI. Medicid eksiilis

VII. Humanismi koidik

VIII. Ida ja Lääs kohtuvad

IX. Kunsti taassünd

Hiigelkuppel ja inimlik skulptuur

X. Isamaa Isa

XI. Luuvalu-Piero

***

Kolmas osa

Valitseja ja hävingu prohvet

XII. Renessansi valitseja

XIII. Mõrv katedraalis

XIV. Platon piazza´del

XV. Meistrite pealekasv

XVI. Tuuled pööravad

XVII. Edevuse tuleriit

***

Neljas osa

Paavst ja protestant

XVIII. Il Gigante – piibellikes mõõtmetes kuju

XIX. Rooma – Medicite uus kodu

XX. Machiavelli kohtab endaga võrdset

XXI. Rooma ja Lõvipaavst

XXII. Paavst ja protestant

XXIII. Paavstiamet jääb perekonda

***

Viies osa

Võitlus tõe pärast

XXIV. Kibedad viljad

XXV. Aristokraatlik võim

XXVI. Medicid – Euroopa kroonitud pead

XXVII. Teadusliku renessansi ristiisad

XXVIII. Ja polegi enam ristiisad

XXIX. Finaal

Lisad 

Tänuavaldused

Medicite soost juhid ja valitsejad Firenzes

Medicite sugupuu

Allikad

Isikunimede register

Kirjastus Kunst,

Tallinn, 2006

Advertisements

Responses

  1. I am John, how are you everybody? This piece of writing posted at this website is genuinely pleasant.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: