Posted by: libarebane | 14/04/2013

“Nero – keiser ja jumal, kunstnik ja narr” – katkend raamatust

0061Autor: Philipp Vandenberg

VIII petükk

Varakristlaste draama

Aga ei inimliku abistamisega, 

ei keisri kingitusega ega lepitusohvritega jumalatele 

saanud peletada ilmast häbi,

et Rooma  süütamiseks usuti olevat käsk antud.

Nõnda siis veeretas Nero

niisugustele juttudele lõpu tegemiseks

süü teiste peale ja karistas neid 

hoolikalt valitud piinadega. 

Need olid need inimesed, 

keda rahvas nende häbitegude pärast vihkas

ja iseloomustas nimega “kristlased”. 

Tacitus

*

Mees, kes hiilis pimeduse katte all läbi Porta Appia, oli vähemalt seitsmekümnene. Kummargil, kuid sihikindlalt liikus ta kahvatus kuuvalguses, möödus arvututest hauakääbastest ja kiirustas mööda Via Appiat edasi. Äkitselt ilumus tema ette kellegi vari, tuli lähemale, otse tema poole. Vanamees jäi kohkunult paigale.

“Quo vadis, domine?” – “Kuhu lähed, isand?” küsis ta.

“Ma tulin Rooma ennast uuesti ristida laskma!” vastas kõnetatu.

Seepeale vanamees: “Sa lased ennast uuesti ristida?”

Teine: “Jah, mind ristitakse uuesti.”

“Isand,” vastas seepeale vana, “ma pöördun tagasi ja käin sinu jälgedes.”

Vaevu selle lausega lõpule jõudnud, oli teine ühtäkki kadunud. Vanamees pööras otsa ringi ja jooksis nii kiiresti kui jalad kandsid Rooma tagasi. Tema sihiks oli riigivangla, nn. Mamertinuse kartser, kust ta oli alles mõne tunni eest mõistatuslikul kombel välja pääsenud.

See legendaarne stseen on säilinud ühe neljandast sajandist pärit varakristliku kirjutise kaudu ning olevat leidnud aset Nero viimaste valitsusaastate paiku, kusagil 64. ja 67. aasta vahepeal. Need kaks meest olid Siimon Peetrus, Joona poeg, pärit Betsaidast, abielus, elukutselt kalur; ning Jeesus, Nazareti Joosepi poeg Galileast, vallaline, ilma elukutseta. Ent üks detail teeb selle loo ometi eriti komplitseerituks: nimelt oli seesama Jeesus juba kolmkümmend aastat tagasi Rooma Juudamaa porokuraatori Pontius Pilatuse käsul hukatud. Igatahes väidab seda antiikajaloolane Tacitus, ja seda tema kohta haruldases harmoonias kõigi varakristlike allikatega. Niisiis ime? Vaga legend? 

Peetrus ja Paulus

Arheoloogilisest vaatevinklist

Tänapäeval seisab paigas, kus nimetatud stseen olevat aset leidnud, väike kirik, mille ehituslugu ulatub tagasi üheksandasse sajandisse. Põrandasse müürituna lebab kirikus kahe jalajälje kivi, koopia originaalist, mida säilitatakse lähedal asuvas San Sebastiano kirikus. Öeldavasti on need sellesama Jeesuse jäljed, kes oli end nimetatud paigas Peetrusele ilmutanud. Isegi kirikuõpetlased ei omistanud sellele ahreoloogilisele leiule erilist tähelepanu, kuni selgusid mõõtmistulemused: needsamad “quo vadis” – jalajäljed vastavad üsna täpselt Torino surilina parema jalajälje suurusele – vasak ei ole mõõdetav. Ja surilina ehtsus ei ärata vähemasti usklikes kirikuajaloolastes kahtluse raasugi.

San Pietro in Vincoli kirikus, seal, kus võib näha Michelangelo grandioosset Moosese kuju, säilitatakse kette, millega Peetrus olnud Mamertinuse kartseris kinni aheldatud. Kirjalikud allikad kinnitavad nende ahelate olemasolu selles kirikus alates viiendast sajandist. Selle aja paiku peaks olema ehitatud ka kirik ise – oratooriumiks ümber ehitatud antiikse hoone alusmüüridele.

Vangla, milles Peetrusele ahelad randmete ümber maha langesid, on igal aastal tuhandete turistide huviobjekt. See Kapitooliumi nõlvakul paiknev Carcer Mamertinus ehitati umbkaudu kolm sajandit enne meie ajaarvamist riigivanglaks ja hukkamispaigaks. Hoone koosneb vaid kahest üksteise peal asuvast ruumist. Ülemine oli kasutusel vanglana, alumist, kuhu pääses ainult läbi laeaugu, nimetati tullianum´iks ja see oli määratud surmamõistetutele, keda seal näljutati ja lõpuks ära kägistati. Vangla oli käigu kaudu ühenduses Cloaca Maxima´ga – surnukehad kadusid kanalisatsioonikäikudesse. Selles ängistavas paigas olid jätnud elu paljud kuulsused: Numiidia vürst ja Rooma riigi vaenlane Jugurtha, Caesari Gallia vastane Vercingetorix ja vandenõulane Catilina. Samas olevat hoitud vangis Peetrust ja tema teekaaslast Paulust. Igatahes ajendas seesugune oletus vanglat kabeliks ümber ehitama.

Vatikani Püha Peetruse kiriku all kaevasid arheoloogid viiekümnendatel aastatel välja antiikse matmispaiga, mis oli olnud kasutusel alates esimesest Kristuse-järgsest sajandist. Ühte sealsetest haudadest peavad paljud teadlased Siimon Peetruse hauaks. Juba piiskop Anacletus olevat rajanud mõni aasta pärast Nero surma haua kohale mälestuspaiga. Keiser Constantinus õnnistas 326. aastal samas paigas sisse basiilika. See lammutati 15. sajandi keskel ehitustööde käigus ja asendati hilisematel sajanditel katedraaliga, mida me võime tänapäevalgi imetleda.

Seesama hiigelehitis haarab enda alla ka Nero tsirkuse. Kuid nagu juba mainitud, oli võidusõiduareen pikem kui Peetri kirik ja Peetri väljak kokku. Peetri väljaku obelisk kõrgus omal ajal keset Nero areeni poolitavat ehitist, spina´t. Hauad, mis asuvad praegu kesklöövi all, paiknesid algselt väljaspool võidusõiduraja välismüüri. Nero tsirkus ise jäeti juba teisel sajandil lagunema.

Eusebios Caesareast, tähtsaim varakristlik kirjamees, pani oma kroonikates 300. aasta paiku kirja, et apostel Paulus leidis surma Nero valitsemise neljateistkümnendal aastal, niisiis aastal 67, ning teisal on kirjas, et Peetrus ja Paulus surid koos. Sedasama tõsiasja kinnitab hiljem ka kirikuisa Hieronymus, täiendades seda märkusega, et Seneca suri kaks aastat varem. Et Seneca suri aastal 67, seda teame Tacituse kaudu, kes ei maini muide ei Peetrust ega ka Paulust. Isegi kui neid andmeid on tagantjärele võimatu tõestada, on tõenäoline vähemasti see, et mõlemad apostlid hukkusid aastal 67, Nero ei viibinud sel ajal isegi mitte Roomas, sest ta reisis parasjagu Kreekas, kui ometi peetakse teda sellest ajast peale keisritest kõige suuremaks kristlaste tagakiusajaks. Kuidas selline asi juhtus?

Roomlaste suhtumine juutidesse ja kristlastesse

Alguses ei teinud roomlased juutide ja kristlaste vahel mingit vahet. Ega selles olnudki midagi imestamisväärset, sest esimesed kristlased pärinesid juudi rahva seast ja Vana Testamenti loeti nende religioosseks pärimuseks. Mõlemad nimetatud religioossed ringkonnad põlastasid rooma jumalaid, ent need garanteerisid ju ometi Rooma riigi heaolu.

Juudid ja kristlased tõukasid ära Rooma riigireligiooni polüteismi. “Ebapüha,” lausub Tacitus, “on juutide juures kõik, mis meie juures on püha, ja nende juures on lubatud kõik, mis on meie jaoks ebapuhas.” Võrreldes kristulusega, mis püüdis hasartse misjonitööga oma levikuala laiendada, kapseldusid juudid oma usku, ükskõik millisesse maailma paika nad poleks sattunud. Nero aegadel leidus veel vaevalt mõni linn ilma juudi kogukonnata. Ühes oma kirjutises loetles kuningas Herodes Agrippa I üles kõik maad, kus leidus juudi kolooniaid: Egiptuses, Foiniikias, Süürias, Pamfüülias, Kiliikias, Aasias, Tessaalias, Boiootias, Makedoonias, Aetoolias, Atikas, Argoses, Korintoses, Peloponnesosel, Euboial, Küprosel ja Kreetal ning isegi maades teisel pool Eufrati jõge.

Kui Palestiina välja arvata, asusid suurimad Rooma riigi juudi asundused Väike-Aasias, Foiniikias ja Süürias. Egiptuses elas esimese sajandi alguses miljon juuti.

Caesari ajal anti juutidele ulatuslikke kontsessioone ning Agustus tegi neile uusi järeleandmisi. Edaspidi ei tohtinud neid sabati ajal kohtu ette kutsuda ning nad võisid oma viljaportsjoneid ka hiljem välja võtta, kui jaotamispäev juhtus langema sabatile. Roomlastele tundusid nende kombed esiotsa ülimalt eksootilised. Seneca arvates läks neil sabatirahu pärast seitsmendikosa elust kaduma. Ja see, et nad ei söönud sealiha, mõjus roomlastele veelgi võõrastavamalt. Alati, kui mõni minoriteet oma tavalisest kapslist läbi murrab, äratab see enamuses umbusaldust.

Teisest küljest hakkasid omaenda sündsusetusest aegamisi tüdinud roomlased juute imetlema – nende komberanguse ja tõsiduse pärast, millega nad oma usku suhtusid. Sabatirahu hakkas Roomas aina enam poolehoidjaid võitma, kauplemine jäi soiku, reisid jäeti ära, paastuti ja palvetati, nii et Seneca oli sunnitud märkima, et juutide kommetel on lausa nii suur mõju, et võidetud kirjutavad juba oma võitjatele ette omaenda seadusi. Ning juudi kirjamees Josephus märgib mitte ilma uhkuseta, et pole enam ühtainsatki Kreeka ega barbarite linna või provintsi, kus sabatirahust kinni ei peetaks. Võivat täheldada isegi paastumist, lampide süütamist ja loobumist keelatud toidust.

Kui Tiberiuse valitsemisaeg välja arvata, oli roomlastel alati võimalus juudi usku pöörduda. Tiberius oli andnud välja ranged seadused ülearu vohavate võõraste religioonide vastu. Suetonius kirjutab: “Võõraste religioossete kommete levimisele, olgu need siis juudi või egiptuse omad, tegi ta lõpu, sundides neid, kes niisugust ebausku tunnistasid, vastavad riituserõivad ja kõik muud esemed ära põletama. Noored juudid laskis ta nekrutiteks värvata ja saata karmi kliimaga provintsidesse. Ülejäänud ja need, kes teisi samasuguseid uske pooldasid, kihutas ta Roomast välja ning määras neile, kes sellele käsule ei kuuletunud, karistuseks igavese orjapõlve.”

Kui palju juute Roomas leidus, see pole teada. Nad elasid peamiselt teisel pool Tiberi jõge. Seal puhkesid keiser Claudise ajal rahutused, ent juutide juba enne seda otsustatud väljasaatmine kukkus läbi – sel lihtsal põhjusel, et nende arv olu juba liiga suur. Nero eelkäija andis seepeale välja edikti, millega lubati juutidel taas oma religioosseid kombeid harrastada.

Kristlaste suhtes käituti teisiti. Samas kui juutidele omistasid roomlased rahvuse staatuse, nähti kristlastes ususekti, mille liikmed olid üldkehtivast usust ära langenud. Kui juudid käsitlesid iseennast jumalast äravalitud rahvana ja neil puudud seetõttu igasugune loogiline huvi oma religioonile uusi poolehoidjaid võita, püüdsid kristlased innuka misjonitööga oma lunastusõpetust rahva hulgas levitada. Kuid see pidi viima edu korral Rooma riigiusundi hävitamisele.

Kristlasi ei armastatud. Haritud ülemkihid suhtusid nende poliitilisse ükskõiksusesse, nende vähenõudlikkusse, nende põlastavasse hoiakusse kunstide ja teaduse vastu mõistmatusega. Esmajoones poldud valmis aktsepteerima seda, et nende jumalaid, kelle kaitse all Rooma oli tõusnud maailmariigiks, polnudki reaalselt olemas. Ent ka laiade rahvahulkade seas, kus kristlased aja jooksul kõige enam pooldajaid leidsid, leidus küllalt neid, kellele ei meeldinud nende alatised vihjed igavesele hukatusele.

Varakristlaste salapärased rituaalid

“Need olid need inimesed,” kirjutas Tacitus, ” keda rahvas nende häbitegude pärast vihkas ja iseloomustas nimega “kristlased”. Nimi on pärit Kristuselt, kelle Pontius Pilatus oli Tiberiuse ajal hukanud. See laostav ebausk oli hetkel alla surutud, ilmus aga hiljem uuesti välja ning levis mitte ainult Juudamaal, kus ta oli sündinud, vaid ka Roomas, kuhu voolavad kokku ja kinnitava kanda kogu maailma jälkused ja jõledused.”

Kristlaste puhul räägiti kõige hirmsamatest kuritöödest häbitutest orgiatest ja salapärastest rituaalmõrvadest. Iga uue kristlase heaks ohverdavat üks laps ning selle lapse veres leotatavat leiba, et see siis üheskoos ära süüa. Nende pühakodades olevat küünlajalgade külge seotud koerad. Ettenähtud tunnil visatavat koertele palukesi, nii et nad rebivad küünlajalad ümber, ja siis toimetatavat kõige uskumatumaid asju. Kuna keegi ei teadnud päris täpselt, mis kristlaste täiesti kinnistel jumalateenistustel õieti toimus, liikusid seesugused kuulujutud ringi veel kakssada aastat pärast meie ajaarvamist.

Roomas võis olla kuulujutt ükskõik kui ebausutav, kuid alati leidus inimesi, kes seda edasi jutustasid. Keisririigi ajastu Rooma pakkus sektidele ja salakultuste harrastajatele ideaalset toitepinda.

Prohvetid, unistajad, fantastid, fanaatikud ja petised otsisid üksteise võidu uskujaid ja ohvreid, ning leidsid neid igavleva, töötu ja naudinguhimulise rahva seast alati – ent ühtegi valeprohvetit ei võetut siiski päris tõsiselt.

Kuid mis noort kristlust teistest sektidest eristas ja võitis selle poole kahtlemata suurema osa pooldajatest, oli sotsiaalne fenomen: uus õpetus pöördus kõigi inimeste poole, ennekõike aga vaeste, rõhutute, õnnetute, põlatute ja õigusetute poole. Orjad pidid saama võrdseks vabana sündinutega, isandad teenijatega. See maailm oli ainult läveks paremale, kus praeguses elus kannatajad leivad hüvitust. Parema igaviku tõotus leidis poolehoidjaid just nende seas, kellele tegelikkus võimalusi ei pakkunud. Vaesed ja alandatud, kirjutas hiljem õpetlane ja kirjamees Lactantius, usuvad kergemini kui rikkad. Ja kui uus õpetus jõudis teiste seas ka kõrgematesse kihtidesse, siis tihti just mõne orja või orjatari kaudu. Roomlased pilkasidki siis, et kristlased suudavad oma usku pöörata nagunii ainult orje, käsitöölisi, naisi ja lapsi.

Kõrgemates ühiskonnakihtides ei peetud vajalikuks kristlusega üldse mingit tegemist teha. Kristlasi peeti kohtlasteks. Alles keiser Commoduse ajal (161-192) hakkas see ettekujutus muutuma. Cassisus Dio, kes kirjeldas oma töödes ka Nero elu, ei maininud kristlasi ainsa sõnagagi. Ta pidas neid arvatavasti ühe judaistliku sekti liikmeteks, sest ta kirjutas, et keiser Domitianuse tagakiusamine oli suunatud nende inimeste vastu, kellele oli esitatud süüdistus “jumalaeitamises ja juudi tavade järgimises”. Sotsiaalsete ülemkihtide hulka ilmusid kristlased esmakordselt 1. sajandi lõpu paiku, näitena võib tuua 95. aastal hukatud konsul Flavius Clemensi ja tema pagendatud abikaasa Flavia Domitilla.

Sajandeid peeti Seneca ja apostel Pauluse kirjavahetust autentseks. Ent see korrespondents on fiktiivne ja pärit ühe kristliku autori sulest, kes pidas vajalikuks noorele religioonile kõrgkultuuri auväärse esindaja kaudu tunnustust võita. Seneca moraaliõpetusel on mõningaid kokkupuutepunkte kristliku eetikaga, kuid rajatuna stoitsistlikule filosoofiale olid sellel täiesti erinevad juured.

Selles osas ei muuda midagi ka tõsiasi, et Paulus veetis enne, kui tema pea maha raiuti, tõenäoliselt palju aastaid Roomas. Ebaõige on igatahes väide, nagu oleks Seneca kuulunud konsulina Pauluse kohutmõistjate hulka, sest Seneca oli konsul aastatel 55/56, Paulus võeti aga Jeruusalemmas kinni alles 56. aastal ja toodi hiljem Rooma üle. Kahe täiesti erinevast maailmst kaasaegse kirjavahetus on aga igal juhul üks arvututest varakristlikest võltsingutest.

Kuidas said alguse kristlaste protsessid

Nero ajal aset leidnud kristlaste tagakiusamise algsed põhjused on märksa ebaselgemad, kui üldiselt arvatakse, sest sagedasti käsitletakse nende tagakiusamiste ühe põhjusena kristlaste keeldumist keisrikultusest. Hilisemate aegade kohad on see tõepoolest õige. Oma eluajal nõudis aga ainult keiser Domitianus jumalikku austamist ja üldiseks tavaks muutus see alles keiser Aurelianuse aja (270-275 p. Kr.). Enne seda ülendati ainult surnud keiser divus`eks või austati elava keisri genius´t. Kuna Tacitus ei heida kristlastele poole sõnagagi ette riigikultuse põlastamist, võiks tema versioon, et Nero ajas kahjutule süütamise kristlaste kaela, soovides kahtlust iseendalt kõrvale juhtida, täiesti kohane olla. Küsitavaks jääb sel juhul ainult, miks kristlased nii ränga süüdistuse enda kanda võtsid. Selle põhjused on mitmekihilised: ametlikult polnud nad vaevunud iialgi paluma oma usu kui lubatud religiooni (religio licita) tunnustamist. Ainuüksi juba seetõttu tõmbasid nad enda peale sõnakuulmatuse ohu. Teiseks kuulutasid nad vahetult ees seisvat maailma lõppu, mis oli seotud kõigi maailmade üldise kokkuvarisemisega. Sellega provotseerisid nad roomlasi, ignoreerides nende religiooni, ning lõpuks oli nende esoteeriliste riituste tõttu võimalik koondada selle vähemuse vastu enamuse viha.

Kui vastutus Rooma põlemise eest langes kristlastele – kindlasti niisama ebaõiglaselt kui Nerolegi -, siis oli nende surmaotsus möödapääsmatu. Isegi inimelu ohustamist karistati surmanuhtlusega, samamoodi ka tulesüütamist. Võib-olla argumenteerisid kristlased, et tulesüütamine oli suunatud pealinna, impeeriumi või keisri vastu. Selliselgi juhul oli kohtuotsus kindel.

Rooma õiguse karistused olid drakoonilised. Kui raske kuriteo sooritanu oli Rooma kodanik, siis raiuti tal pea maha. Seda peeti “õilsaks” karistusviisiks. Riigireeturitele ja keisri vastu suunatud kuritegude toimepanijatele võis määrata aga ka kõige julmema karistuse – nad põletati elusalt. Taolist karistusviisi tulesüütamise ja riigireetmise eest on mainitud juba kaheteistkümne tahvli seadustes, Rooma vanimas seadustekogus. Mittevabad ja orjad löödi pärast avalikku rooskamist postide või ristide külge. Seda peeti iseäranis põlastusväärseks karistusviisiks. Rooma kodanike hukkamised ei olnud avalikud, aga kui hukati orje või provintside elanikke, voolasid roomlased kokku nagu rahvapeole. Kristlasi suremas näha oli hilisemal ajal juba ajaveetmisviis, sama mis täringumäng templi trepil.

Süüdistuse esitajaid või pealekaebajaid leidus küllaga. Neid oli, nagu juba märgitud, tarvis, et kohtumenetlus käima läheks. Sellest ajast, kui sai teatavaks, et nad olid suure tulekahju ajal ekstaatiliselt edasi-tagasi jooksnud ja vagasid laule laulnud – nad uskusid, et käes on maailma lõpp ja seega ka nende pääsemine -, vihkasid roomlased sektante veelgi enam. Protsessid jätkusid ka keiser Nero äraolekul. Seaduse kohaselt said keisri äraolekul kõrgeimateks kohtunikeks kas pretoriaanide prefekti või Rooma linnaprefekt.

Kaheteistkümne tahvli seadustes oli tulesüütamine võrdne mõrvaga ja mõlemat tegu karistati surmaga. Meie seisukohalt on õieti teisejärguline, kas Nero ise süüdistas kõiki kristlasi tervikuna või tuli talle tema katses süüdistustekoorma alt vabaneda appi üleüldine kristlastevastane hüsteeria. Igal üksikul juhul oli kohtumõistmiseks tarvis ühte süüdistuse esitajat ja ühte tunnistajat. Ja neid juba leidus, niiviisi igatahes näib. Seejuures on väljaspool kahtlust, et sellega olid öördajatele ja isiklikele vihavaenlastele kõik uksed lahti. Sama olukord ilmnes ka pärast Piso vandenõud.

Juhtivad antiikajaloolased on tänapäeval ühel meelel, et Nero-aegsete kristlasteprotsesside kohtuotsuseid ei saa käsitleda ei justiitsroimade, omavoliaktide ega ka julmurlike liialdustena. Juriidiliselt olid kohtuotsused korrektsed.

Tacitus kirjutab kristlaste lõpust järgimist: “Hukkamine oli mõnitav – nad riietati, loomanahkadesse ja lasti metsikutel koertel tükkideks rebida. Teised löödi risti või süüdati tulesurma määratutena pimeduse saabudes öötõrvikutena põlema. Taolise vaatemängu korraldamiseks andis Nero loa kasutada omaenda parki, korraldades samal ajal tsirkusevaatemänge, ise vankrijuhiks rõivastunult paeltvaatajatesumma kadunud või võidusõiduvankril seismas. Enne seda avaldati nendele inimestele ometi, olgugi nad süüdi ja kõige karmima karistuse ära teeninud, elavat kaastunnet, justkui ei ohverdataks neid üleüldiseks hüvanguks, vaid üheainsa julmaks rõõmuks.”

Sel ajal, kui Tacitus need read kirja pani, oli kristlaste jälitamine võtnud juba palju suurema ulatuse kui Nero ajal. Domitianus laskis hukata omaenda nõbu ning kihutas selle naise maalt välja – mõlemad olid kristlased. Traianuse ajal ei piirdunud kristlaste protsessid enam üksi Roomaga, nõnda et Plinius Nooremal, tookordsed Bitüünia asehalduril, tuli keisri käest Roomas järele pärida, mida teha nende kristlastega, kes ei tagane oma ebausust, kuid ei riku ka avalikku korda. Haaranguid, vastas Traianus, pole vaja korraldada, aga kui keegi, kelle vastu on esitatud nimeline süüdistus, tõrgub jumalate poole pöördumast, tuleb teda surmaga karistada.

Hilisemal ajal eelistasid paljud kristlased oma usust taganemisele surma, sest nende märtrisurm garanteeris neile igavese õndsuse. Kolme esimese sajandi usuohvrite arvulised andmed kõiguvad märgatavalt isegi katoliiklike teoloogide töödes. Kõige väiksema arvuna on nimetatud nelja tuhandet, kõige suuremana ühteist miljonit. Kõige madalama arvu poolt on tolle aja kõige intelligentsem kristlik autor Origenes, kes kirjutas 249. aastal: “Et kõhklejate usku kinnitada ja õpetada neid surma trotsima, andsid mõningad märtrid neile aegajalt oma vankumatusega eeskuju. Neid on üsna vähe ja neid on kerge üles lugeda.”

Valmisolekut märtrisurmaks ergutas päris kindlasti kahe mehe hukk. Ühe nimi oli Peetrus, teise nimi Paulus. Nad olid täiesti erineva iseloomu ja päritoluga, kuid neid sidus ühine saatus: mõlemad hukati tõenäoliselt Nero ajal.

Siimon Peetrus, rõhutute iidol

Siimon oli vaene juudi kalur, kes elas koos oma naisega Kapermaumis, praeguses Tell Humis Geneetsareti järv looderannikul. Tema elu muutus korrapealt, kui ta kohtas ühel päeval Jeesust Nazaretist, kes oli valinud Kapernaumi oma tegevuse keskpunktiks. Kooliharidust polnud Peetrus kitsaste olude tõttu saanud. Sellest hetkest peale nimetas ta ennast Peetruseks, Kaljuks, jättis naise ja õngekonksud sinnapaika ning  järgnes oma õpetajale ja tema õpetusele. Ka pärast Nazareti Jeesuse hukkamist Rooma prokuraatori käsul ei kadunud Peetruse usk uude õpetusse, otse vastupidi. Peetrus võttis üle juhtpositsiooni kujunevas kristlaste kogukonnas, mis seadis enesele sihiks levitada kristlikku õpetust kogu maailmas.

See paistis piiratud võimalusi arvestades kaunikesti ülbe. Kuid andumus, millega Peetrus ja käputäis tema jüngreid oma eesmärki järgisid, ei jäänud vastukajata. Antiookia, tänapäeval Antakya, toonane Rooma Süüria asehalduri residents, idaprovintside majanduslik ja kultuuriline keskus, muutus lühima ajaga esimeseks maailmalinnaks, kus ristiusk saavutas ülemvõimu. Nimetus “kristlased” tekkiski seal. Ning sealt alustas Siimon Peetrus oma laevateekonda Rooma. Millal see juhtus, pole teada, mõnede hinnangul veel Claudiuse valitsuajal, teised usuvad, et võimu juures oli juba Nero.

Kui see lihtne mees Galileast Ostias maabus, võis ta tunda lõputute kaubavarude ja -ladude ning külluslike turulaudade üle piiritut imestust.Luksus, rahumeelsus ja pulbitsev elurõõm, mida ta Tiberit mööda ülesvoolu sõites märkas, pidid mõjuma võõrastavalt silmapaistmatule vanamehele impeeriumi idaprovintsidest, kes jutlustas kasinust ja enesedistsipliini.

Peetruse eel käis kuulsus, mis avas talle kõik väravad ja uksed – ta olevat imeravitseja, kes tervendab ainult käepuudutusega. Niisugustest imetohtritest ei olnud sel ajal Roomas puudust. Enamik neist tuli idast ja reeglina olid nad ise ainsad, kellel nad oma tegevusega tervise korras hoidsid. Peetrus erines neist eeskätt seetõttu, et kasutas oma ravimeetodit tasuta. See kasvatas tungi. Ja kuna ta sidus imeteod oma õpetuse kuulutamisega, tekitas tema missioon paljudes roomlastes teatud huvi.

Ometi ei tohi nende arvu üle hinnata, sest isegi kui Rooma kristlaste kogukonda kuulus paar tuhat liiget, poleks see tohtinud miljonilinnas silmagi hakata. Kui see ikkagi juhtus, siis tänu sellesama Siimon Peetruse isiklikule panusele, kes pidas oma ülesandeks kuulutada oma õpetaja läkitust Roomas, linnas, kus keiser Nero valitses kogu tolleaegset maailma.

Kirjad, mis ta olevat sealt kogu maailma laiali saatnud – Bitüüniasse Väike-Aasia loodeosas, Kapadookiasse ida pool Halyse jõge, Galaatiasse keset Väike-Aasia kiltmaad ja Pontosesse Musta mere ääres – pole küll autentsed, ei pärine niisiis temalt endalt, ent peegeldavad ometi tolle aja kristlaste elutunnetust ja usku.

“Just seepärast te hõiskate,” seisab seal kirjas, “ehkki praegu – kui läheb vaja – pisut kurvastate mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitakse hulga hinnalisem kuluvast kullast, mida küll tulega katsutakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.”

Ning teisal kirjutab autor: “Armsad, ärge võõrastage tulekuumust, millega teid läbi katsutakse, otsekui juhtuks teile midagi erakordset, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim.”

Need sõnad tähendavad kindlasti nõuet kannatada, sest nõnda pälvitakse igavene õndsus. Surma käsitleti kui vabanemist olemise piinadest, seepärast on võimalik, et mõned kristlased isegi otsisid surma, provotseerides riiki ja selle institutsioone. Enamik kristluse pooldajaid tuli ja nagunii – nagu juba nimetatud – sotsiaalselt madalamatest kihtidest.

Selles mõttes oli Peetrus Rooma kristlastekogukonna suur eeskuju. Ta elas vähenõudlikult ja käis ka surmas oma jüngrite ees. Tema surmamõistmise põhjus pole teada. Ükski rooma ajaloolane ei nimeta tema nime, selleks oli Peetrus ka roomlaste vaatenurgast liiga tähtsusetu. Hukkamine vastas sellele, mis oli tavaline nende puhul, kes ei olnud Rooma kodanikud, seega mitte mingil juhul julmem – Peetrus löödi risti. Hukkamispaigaks oli oletatavasti valitud Nero tsirkuse keskehitis.

Selles mõttes oli Peetrus Rooma kristlastekogukonna suur eeskuju. Ta elas vähenõudlikult ja käis ka surmas oma jüngrite ees. Tema surmamõistmise põhjus pole teada. Ükski rooma ajaloolane ei nimeta tema nime, selleks oli Peetrus ka roomlaste vaatenurgast liiga tähtsusetu. Hukkamine vastas sellele, mis oli tavaline nende  puhul, kes ei olnud Rooma kodanikud, seega mitte mingil juhul julmem – Peetrus löödi risti. Hukkamispaigaks oli oletatavasti valitud Nero tsirkuse keskehitis.

Paavstide kroonikas on selle kohta kirjas: “Peetrust krooniti koos Paulusega kolmkümmend aastat pärast Kristuse kannatusi märtrisurmaga. Ta maeti 29 . juunil Via Appia äärde, niinimetatud Triumphalise nimelisse paika Apolloni templi kõrval, mitte kaugel Nero tsirkusest, sinna, kus ta oli hukatudki.”

Kas Peetri kirik seisab vales paigas?

Selle sõnumi problemaatilisus peitub selles, et see pandi kirja alles 6. sajandil, niisiis pooltuhat aastat pärast noid traagilisi sündmusi. Nero tsirkus oli selleks ajaks ammu kokku varisenud. Kohamääratlus “Apolloni templi kõrval” on ahreoloogiliselt lokaliseeritav: silmas on peetud hellenismiajastul tekkinud paganliku aasia viljakusjumalanna Kybele kultust, keda austati koos teise aasia muinasjumala Mithraga ning Mithrat võrdsustati tihti Apolloniga. Arheoloogid on avastanud Peetri kiriku lõunapoolse pikiseina alt 4. sajandist pärit pealiskirju, mis kirjeldavad härgade ja lammaste ohverdamist ja rituaalseid kümblusi ohvriloomade veres, nagu neid selle kultuse juures harrastati.

Peetruse haua asukoha määramisel tekitab kõige enam ebakindlust tõsisasi, et alates 3. sajandist austati seda Nero ajal surma leidnud apostlit rohkem Via Appia ääres kui Vatikani surnuaial. Arvukad tekstid San Sebastiano katakombides pöörduvad abipalvetega Peetruse poole, nagu see on muidu üldlevinud ainult palverännakupaikades. Lisaks kinnitab üks lause sügaval maa all: “Domus Petri – Peetruse kodu”. Kas Peetrust ei maetudki praeguse Vatikani territooriumile? Kas Peetri kirik seisab vales paigas?

Seitsekümmend aastat on sajad arheoloogid kaevanud kolmeteistkümne meetri sügavusel Via Appia all, et lahendada seda katoliku kirikule nii tähtsat küsimust – asjata. Et Püha Peetruse kirik seisab “vales” paigas, seda ei saa tänapäeva andmetel täielikult välistada, aga ka mitte kinnitada. Igatahes on teada, et enne kui “ad catacumbas”, nõkku rajatud kirik pühitseti 8. sajandil Pühale Sebastianile, ühele Diocletianuse ajal hukatud ihukaitseohvitserile, kandis see Peetruse ja Pauluse nime. Paulo et Petri ptite pro Victore – “Paulus ja Peetrus, paluge Victori eest!” – kõlab üks paremini säilinud seinakirju San Sebastiano katakombides. Taolisi palvekirju leidub muidu ainult hauapaikades.

Üks oletus lähtub sellest, et kummagi apostli surnukehad kaevati 3. sajandi Mons Vaticanuselt ja Via Ostiensise äärest välja ning maeti ümber katakombidesse säästmaks neid Valerianuse mõnitustest.

Üks 6. sajandist pärit legend annab teada, et Rooma kristlased olevat hukatute surnukehad ära vahetanud, et need siis mööda Via Appiat ida suunas minema toimetada. Hirmus rajuilm olevat aga sundinud neid surnud apostlite maiseid jäänuseid ad catacumbas maha jätma. Ent see on siiski legend, mis püüab seletada nimetatud paiga pühadusekultust.

Peetruse toimikute hilisemal läbivaatamisel 450. ja 550. aasta vahel otsiti samuti seletust. Sealt võime lugeda: “Peetruse surnukeha peideti ja maeti tärpentinipuu alla Vatikani merelahingupargis… Mõned vagad mehed idaprovintsidest üritasid pühakute laibad ära varastada. Ent kohemaid raputas linna maavärin. Kui linna elanikud said varastamiskatsest teada, jooksid nad kokku ja kandsid surnukehad minema. Röövijad põgenesid. Siis tulid roomlased, tõstsid laibad maast ja viisid need paika, mis asus kolm miili linnast eemal Via Appia katakombides, kuhu surnukehad jäid üheks aastaks ja seitsmeks kuuks, kuni ehitatud haud, kus nad pidid rahu saama. Sedasama teadet kinnitab ka hilisem paavstide kroonika.

Nero ajal ei olnud katakombe veel olemas. Kristlaste hulk ja eeskätt hukatute arv ei olnud veel nii suur, et poleks jätkunud maapinda ja mulda normaalsete haudude tarvis. Niisugune olukord tekkis alles 2. sajandil, ennekõike aga 3. sajandil. Seinaniššidega mitmekordsed maa-alused ehitised võimaldasid matta suure hulga kristlasi suhteliselt kitsasse ruumi. Lisaks sellele oli katakombidel ainult üksainus juurdepääsutee. Nõnda võis tuhandeid haudu üsna kerge vaevaga valvata.

Pauluse pöördumine

Peetrusega võrreldes tundub Pauluse ajalooline kuju palju plastilisem. Tema sõbra Luukase koostatud Apostlite tegudes mainitakse Pauluse süüdimõistmist Ahhaia asehalduri Lucius Junio Gallio ees. Seneca vend Gallio pidas seda ametit aastatel 51 ja 52. Lähtudes sellest, on ajaloolased koostanud nimetatud apostli suhteliselt täpse kronoloogia.

Ta oli pärit Tarsosest Kydnose alamjooksul. Seal resideeris Rooma Kiliikia asehaldur ning Paulus oli Rooma kodanik. Algselt oli tema nimi Saulus ning ta pidas telgimeistri ametit. Näib, et ta oli saanud eeskujuliku hariduse, mis hõlmas ka kõnekunsti ja stoikute populaarfilosoofiat. Moosese seaduste veendunud ja teoloogiliselt haritud poolehoidjana võitles ta tuliselt juudiusust taganejate vastu – kuni selle päevani 32. aastal, mis muutis kogu ta elu.

Teel Damaskusesse nägi Saulus ühtäkki eredat valgust. Ta langes näoli maha, siis kaikus hääl:

“Saul, Saul, miks sa mind taga kiusas?”

Mees vaatas ülespoole ja küsis imestunult: “Kes sa oled, Isand?”

“Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad,” kostis vastuseks.

Saulus küsis: “Isand, mis sa tahad, et ma pean tegema?”

Seepeale hääl: “Tõuse püsti ja mine linna, küll seal kõneldakse sulle, mida sa pead tegema.”

Suluse saatjad vabisesid hirmust, sest nad olid kuulnud küll häält, aga polnud näinud ühtegi inimest. Kui ilmutus oli möödas, tõusis Saulus üles ja pilgutas abitult ümberringi silmi. Ta oli pime. Niisugune seisund kesti kolm päeva ja ta keeldus palukestki suhu võtmast. Siis saabus mees nimega Hananias, asetas käe abitu pea peale ning lausus:

“Saul, vend, Issand on mu läkitanud, Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.”

Samal hetkel sai ta silmanägemise tagasi, nõudis jälle süüa, kogus jõudu ja hakkas nüüdsest Jeesuse õpetust jutlustama.

See on Luukase – legendaarne – tõlgendus ühest sündmusest. Meditsiiniajaloolased ei näe selles midagi muud kui epilepsiahoogu: kukkumine, mööduv nägemise kaotus ja söögist keeldumine on ilmsed tunnused. Otsemaid sai senisest kristlaste vihasest jälitajast kristliku sõnumi hiilgav kuulutaja. Paulus, nagu ta ennast sellest ajast peale nimetas, alustas misjonitegevust Damaskusest kagu pool. Kaks aastat hiljem reisis ta Jeruusaslemma, kus sai tuttavaks Peetrusega, ning jätkas siis misjonitööd Süürias, Kiliikias, Makedoonias ja Ahhaias. Galaatias, Philippis, Thessalonikes ja Korintoses kujunesid tähelepanuväärsed kristlaste kogukonnad. 56. aasta kevadel võeti Paulus Jeruusalemma templis rahvarahutuste tekitamise pärast vahi alla.

Üks Rooma sõjapealik laskis vahialust piitsahoopidega nuheldes üle kuulata. Kuid Paulus tõstis protesti: “Kas teil on lubatud Rooma kodanikku piitsutada, ja pealegi veel ilma kohtuliku juurdluseta?

Seepeale sõjapealik: “Ütle mulle, oled sa Rooma kodanik?”

Paulus. “Jah.”

Pealik: “Mina olen nõutanud endale Rooma kodanikuõiguse suure raha eest.”

Paulus: “Aga mina olen sellena sündinud!”

Pealik laskis seepeale ebaseadusliku  piinamise lõpetada ja saatis Pauluse uurimisvanglasse. Järgmisel päeval viidi Paulus Jeruusalemma Suurkohtu ette, kuid konkreetsete süüdistuste esitamise asemel läks kohtukolleegium omavahel kisklema. Enam kui neljakümne mehe vandenõu tõttu, mille eesmärgiks oli Paulus kõrvaldada, oli Rooma sõjapealik sunnitud vahialuse kahesaja sõduri, seitsmekümne ratsaniku ja kahesaja piigimehe kaitse all Caesareasse üle viima. Kaaskirjas kirjeldas ta sealsele asehaldurile Felixile, kuidas asjalood on, ja palus teda asja arutamine üle võtta, sest Jeruusalemmas ei saanud rahutuste tõttu asja ausat arutamist oodata.

Järgnenud kohtuprotsessil ei mõistetud Paulust süüdi, aga teda ei lastud ka vabaks. Kaks aastat veetis ta “kerge vahi all”.

Miks tahtis Paulus Neroga kõnelda

Vahepeal oli asehaldur välja vahetatud. Uus mees Festus laskis Pauluse ette tuua ja küsis, kas ta on nõus, et tema vastu algatatakse Jeruusalemmas uus kohtuprotsess.

Ent Paulus vastas: “Ma seisan keisri kohtujärje ees, seal peab minu üle kohut mõistetama. Juutidele ei ole ma teinud vähimatki ülekohut, nagu sa väga hästi tead. Kui ma olen ülekohut teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu surma vastu: aga kui selles, milles nad mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või keegi mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut.”

Seepeale vastas Festus: “Keisri kohtu oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!”

Need laused Apostlite tegudest näitavad, et nende autor ei pidanud Nerot kaugeltki kristlaste verejanuliseks tagakiusajaks. Maailma näinud ja haritud Paulus, Rooma kodanik, soovis, et Rooma keisri ees õiglus jalule seataks. Kas ta oleks avaldanud sama soovi, kui Nerol oleks olnud omavolitseja kuulsus?

Paulus saabus Rooma 58. aastal. Kaks aastat elas ta ühes korteris koos sõduriga, kes pidi teda valvama. Siis saavutas ta lõpuks, et tema asi uuesti üles võeti. Paulus mõisteti õigeks. Ta võttis ette misjonireise Hispaaniasse, Kreekasse ja Väike-Aasiasse ning koostas arvukalt kirju ristikogudustele üle terve maailma. Seejärel aga kaovad ajauurijatel jäljed käest. Me kuuleme  temast uuesti alles siis, kui ta Roomas taas vahistatakse.

Paulus mõisteti Nero valitsuajal surma. Mispärast õieti,  see pole teada. Hukkamisviisiks oli valitud pea maharaiumine, nagu Rooma kodanike puhul tavaks. Öeldavasti maeti ta väljapoole linna, kolm miili mööda Via Ostiensist Ardea suunas. See toimus arvatavasti aastal 67, Nero eelviimasel eluaastal.

****

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: