Posted by: libarebane | 06/01/2013

“Pinnapealne universum”

Ma ei tea kes ma  olen, ma ei tea miks ma siin olen… Ma ei tea midagi. Nii lihtne see ongi. Iga lahendatud mõistatus mu elus toob kaks või enam mõistatust juurde.

Maailm – meie maailm, millest me koosneme on vaid 4,6% üldisest universumist. Ülejäänud “kõik” on vaid arvamused ja teooriad. Ja isegi see, kas me eksiteerime, on ka vaid “teooria”. Kuna selleks, et tõestada seda “4,6%-ti”, peab juurde mõtlema veel 95,4% “midagi”.

Ma elan läänemaailmas, mis esindab lineaarset mõtlemist. Ja ta on seda alati olnud – isegi igavene elu on lineaarne. Ma pean surema oma maises elus, et edasi rännata paradiisi või põrgusse, kuid mitte kunagi tagasi. Kõik on lõplik, kuid samas ma elan lõpmatus maailmaruumis,  lõputa Jumala armust. Mis ühendab tänapäeva teadust ristiusuga on “lõpmatuse” ja “igavese” käsitlus. Ehk kui tänapäeva teadus proovib eitada usku, siis on tema juured ikkagi ristiusus. Mis on lõpmatu Jumala arm ja lõpmatu maailmaruum või arvude jada, samas kui ma olen lõplik olend?

Ehk siin on kokkuvõte maailmast, mis lõppes suure pauguga aastal 2012. Minu jaoks muidugi.

Need käsitlused võivad mind aidata arusaada, mis siis toimus 2012 aastal. Aasta mil ma mõistsin, et ühiskonna vorm, millesse ma sisenesin 20 aastat tagasi hakkab tasapisi meenutama seda millest ma tulin. Ja see ei ole mitte kohtuotsus ühiskonnavormile vaid iseendale. Ehk siis jällegi minu mõtlemine – ma ajan segamini põhjuse ja tagajärje. Süüdi pole ühiskond, kus ma elan, vaid mina, kes ma elan selles ühiskonnas. Ma osalen ühiskonnas, mis on alati määratud läbikukkumisele. Ja selle asemel, et muuta ennast, ma proovin ikka uuesti ja uuesti luua “paremat” ühiskonda. See on lõpuks väsitav.

2012 on interneti “korrastamise” aasta. Mida ja milleks me korrastame? Internet on virtuaalnemaailm, kus inimesed omavahel suhtlevad. Ja nagu päris maailmas, peab ka internetis olema seadused, eetikanormid, kaitseorganid jne. Kuid internet on ka meie “uue” maailma vundament. Kuid millise “uue” maailma? Kas selle “vana” maailma lihtne “update” või midagi muud? Mis toimus näiteks raamatute masstrükkimisega? Eliitklassi kadumine suhtluses Jumalaga, kus sinu ja Jumala vahelt kadusid nn “vahemehed”? Kuid tähtsam oli informatsiooni vabam liikumine. On alati olnud saladus, kuidas on võimalik, et me viimase 500 aastaga oleme arenenud võrratult rohkem, kui ülejäänud 5000-ga. Kas mitte just infoliikumise tõttu? Jah, raamatutrükkimisega toimus ka palju halba, võib võtta kasvõi raamatu “Nõiahaamer” põhjustatud.

Ja mida/keda me proovime “korrastada” internetis? Keda – pahasid, kes kasutavad uusi võimalusi enda kasuks. Mida – kogu internetti. Kui lihtne see on? Päris maailmas me teeme seda ju igapäev! Näiteks kiiruskaamerad. Me kontrollime kõiki, selleks et kätte saada väike osa kiiruseületajaid. Nii on ka üleehitus interneti “korrastamiseks” lihtne – me peame kontrollima internetis kõiki. Ja kuna seda on raske teha, siis me mõtleme välja igasuguseid variante – kuidas kontrollida kõiki samaaegselt.

Ja kas me siis nn “pärismaailmas” kontrollime kõiki 100%, et likvideerida “halb” meie seast? Ei ja jah. Me ei tee kõigile narkoteste – likvideerides uimastite probleeme? Samas me oleme ära keelanud tulirelvade vabakandmise jne. Nii et, nii ja naa. Ehk siin oleme me liikunud mingit teist teed ja kasutanud erinevaid  lahendusi. Ja samas me teame kindlasti ka seda, et ükski lahendus pole lõplik ja 100% garantiiga.

Miks me tahame aga seda teha internetiga? Teades ka seda, et kõik need “korrastused” ei lahenda tegelikult probleemi, vaid aga hoopis tekitab ühiskonnas hõõrumisi klasside vahel. Kas me peame interneti “korrastamiseks” loobuma näiteks oma ühiskonna ideaalidest?

Ma olen aursaanud hirmudest interneti ees ja samas ma olen mõistnud interneti tähtsust minu elule. Kuidas kaitsta inimesi halvast, samas piiramata nende vabadusi ja õigusi? Arvatavasti on aastal 2012 toimunud sündmused näidanud, et me ei saa seda teha vanamoodi või kätteõpitud vahenditega. Midagi peab olema teisiti. Ja kas lahendus uimastitega seotud probleemidele nende lubamist vabaturule on näiteks üks nendest lahendustest? Ma pean alustuseks muutma oma mõtlemist ja käsitlusi, selleks et minna edasi. Kõik lahendused hetkel on vaid illusioonid, et ma suudan kontrollida kontrollimatut.

Materiaalne maailm.

Isegi kõige vabam, demokraatlikum riik pole vaba rikastest ja vaesetest. Kõik ideaalid ühiskonnas põrkuvad kokku millelegi müstilisele. Mu maailm on turvaline, mul on töö, raha, kodu, söök jne. Ma olen rahul oma keskmise seisusega. Kuid ma näen, et see kõik on illusioon. Ma kaotan töö ja muutun vaeseks, ma võidan loteriiga miljoni ja ma olen rikas. Kõik muutub. Ma võin tõusta ja langeda. Miks? Kuidas on võimalik, et ühiskonnas kus ideaaliks on hea äraelamine, on mul võimalus kukkuda või tõusta kuhugi? Miks on minu maailmas tähtsamal kohal materiaalne heaolu? Ja miks on materiaalne heaolu meie ühiskonnas peamisel kohal ja samas tabu teema? Kust kohast see kahepalgelisus? Absurd? Kas on olemas mingi lahendus võidelda vaesusega, mis ei tähendaks ühel ühiskonna klassil peamaha löömist? Ning kõige tähtsam selle aasta küsimus: miks peab 99% heaolu olema sõltuvuses 1% heaoluga? Miks me peame aitama 1% ühiskonnast, et ülejäänud 99% saaksid ära elatud?

Riik ja liit. Ma olen elanud nüüd kahes liidus. Ja kui jättes välja ühe liidu ebardlik sisu, siis mõlemad on nagu kaksikud. Kust kohast on tulnud idee olla kellegagi koguaeg liidus? Vanast ajast, kus üks suur sõi väiksemaid ja killustatuid? Ning kõige tähtsam (mis teeb need kaks liitu vendadeks) on soov viia juhtmine keskusesse. See on ju läbitud etapp juba? Ja mitte ainult Nõukogude Liidu kokkuvarisemise põhjus. Ma ei saa endale tuua ühtegi suurt impeeriumit näiteks sõnadega “ta on”, kõik nad “olid”. Kõik impeeriumid keskse juhtimisega on hävinenud. Mida me ühineme koguaeg? Kas ei ole tähtsam, see et mingi küla, linn või milline tahes väike kogukond elaks ise ära? Kas nõrk perifeeria teeb keskuse tugevaks? Ei tee ju? Ma ei usu ei globaliseerumisse, kui ka liitudesse. Kuid samas ma tarbin globaalsete ettevõtete toodangut, jättes kohaliku müügimehe uksetaha. Ma töötan globaalses ettevõttes…

Maailmalõpp.

Maiade kalendri suur ring sai täis. Ja selle asemel, et alustada uut ringi, loodi müüt, et see on järjekordselt midagi “lõpliku”. Ehk see kalender ei saa alata uuesti,vaid kõik peab selle kalendriga ka lõppema. Ma ei hakka arutama, kes selle idee välja käis või ära kasutas. Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei saa jätta sellisel võimalusel kasutamata jätta, sest hea “maailmalõpp” on kasulik meile kõigile. Äri käib ja “Titanicu” uppumise ajal mängis orkester ka edasi. Maailmalõpp on meie lääne ühiskonna igapäevane rutiin. See on alati meil meeles ja me elame selle sees. On ka ütlus: “Peale meid tulgu või veeuputus”, osa meie maailmalõpu ootusest. Teadlikult ootame me maailmalõppu juba Mesopotaamia ajast.

Naljakam oli selle maailmalõpuga seoses osade teadlaste pingutused tõestamaks, et maailmalõppu ei tule. Näiteks toodi teaduslikuks tõestuseks ka see, et maiad ise arvutasid kuupäevi peale maailmalõpu päeva edasi :). Kuid samas ka oli tore tõdeda, et huvi maiade ja üldse Ladina-Ameerika kultuuride kohta kasvas. Aga keegi ei toonud kahjuks seda välja, et kaevata on veel palju ja palju. Ning ka seda, et üks asi on maiade linnad välja kaevata, kuid kes suudab säilitada kõik need väljakaevatud linnad tulevastele põlvedele? Võiks ju uurida, kui palju läheb ühe sellise linna säilitamine kohalikule riigile maksma, või palju peab neid riike toetama?

2012, maailmalõpu aasta. Aasta mis näitas mulle minu pinnapealsust ja põhjust miks ma olen selline.

Ma ei tohi lahendada probleeme vanamoodi. Sest probleemid ja küsimused ei lahene enam sellest, kui “hästi” ja “kiiresti” ma neid lahendan. Ma pean end muutma, ja mitte muutma “paremaks” või “halvemaks”. Sellel ei ole mõtet. Kuna asi lõppeb täpselt nii nagu alati ja nn “lahendatud” probleemid tulevad homme veel kriitilisemalt esile.  2013, minu esimene aasta peale maailmalõppu. Ma hakkan tasapisi arusaama, et olla millegi suure osa ei vii mind kuhugi, kui mul ei ole oma “tagatuba” mida ma esindan. Ma ei pea olema rikas, et olla õnnelik – ma ei saa sellest veel hästi aru. Mu elus ei ole ülesannet, kuid minu elu ei ole mõttetu.

Ning, ma pean lõpetama suitsetamise. Kaua võib juba.

Head uut aastat!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: