Posted by: libarebane | 16/08/2012

“Keskaja inimese maailmapilt”

Autor: Aron Gurevitš

***

Sissejuhatus

Keskaja inimese maailmapilt

Keskaeg on ajaloo vaeslaps, ajalooline mälu on kohelnud teda ebaõiglaselt.  Keskaeg (medium aevum) on ajaühik, mis eraldab Euroopa ajaloo kaht kuulsat epohhi, vahesein antiigi ja renessansi vahel, vaheaeg kultuuri arengus, “pimedad aastasajad” – niisugune oli humanistide otsus, mida kinnitasid valgustusaja tegelased, nii otsustati ka XIX sajandil, vastandades dünaamilist uusaega seiskunud, tardunud keskajale. Ent ka tänapäeval, kui tahetakse mõnd ühiskondlikku või vaimset liikumist nimetada reaktsiooniliseks, mahajäänuks, kasutatakse mõtlematult stampi – keskaegne. Kunagi oli niisugustel hinnangutel teatud õigustus. Uus-Euroopa maailm loodi poleemikas eelnenud ajaga ja renessansi ning valgustusajal kiputi keskajale omistama kõiki neid negatiivseid jooni, millest noore kodanliku tsivilisatsiooni ideoloogid arvasid nende oma epohhi vaba olevat.

Keskajal ei ole vedanud ka kunstiajaloolaste töödes. Paljude põlvkondade käsitluses jäi keskaeg paratamatult antiikaja varju. XVIII sajandi esteetika loodud klassikaline ideaal, mis toetus antiigi eeskujudele, oli pikka aega oluliseks takistuseks keskaja esteetika printsiipide mõistmisel, sest see erines radikaalselt klassikalise mineviku esteetikast. Lähtuti eeldusest, et ilu on võimalik ainult ühel kujul, ja nimelt sellisel, mis oli loodud antiikmaailmas. Gooti skulptuur ei kujutanud endast midagi muud kui ebaõnnestunud katset teostada antiikse ilu ideaali, keskaja meistrite eripära ja iseseisvust ei tunnustatud. Eitati isegi nende võimet loobuda antiigi süžeedest ja veel XIX sajandi alguses “dešifreeris” Lenoir Pühale Dionysiusele pühendatud bareljeefe kui stseene Bacchuse elust, Cambrai´ kiriku skulptuurkalendrite põllumajanduslikes stseenides aga nägi ta… Heraklese kahteteistkümne vägiteo kujutust! Esimeseks prantsuse poeediks oli Boileau´ arvates Villon; järelikult poleks nagu kuni XV sajandi keskpaigani poeesiat olnudki. Veel möödunud sajandi teisel poolel võis prantsuse “Üleüldisest kirjanduse sõnaraamatust” lugeda “kümnest pimedast sajandist”, mis eraldasid antiiki renessansist.

Niisugusel eelarvamuslikul mõistmatul suhtumisel keskaega ei ole ammu enam õigustust. Meenub Marxi märkus: on liiga mugav olla liberaalne keskaja arvel. Liberaalne progressivism, mis õigustas ülalt alla vaatamist kapitalismieelsele epohhile Euroopa ajaloos, on nüüdseks korralikult tuuldunud ja näib, et miski ei sega enam objektiivset lähenemist keskaja uurimisele. Kuid eelarvamustevaba käsitlust takistab see, et keskaja hindamisel ja antiigi või renessansi hindamisel kasutatakse endiselt kaht täiesti erinevat ja ebavõrdset mõõdupuud. Nende psühholoogilised ja kultuuriloolised alused võiksid olla eriuurimuse aineks. Nii või teisiti, eitada neid ei saa. Antiikaeg ja renessanss on üle valatud särava päevavalgusega, kuna keskaja kohal ei tõusnud päike peaaegu tuhat aastat.

Sellest eelarvamusest, nagu üldse igast eelarvamusest üle saada on raske. Mõistagi ei ole jutt mingist keskaja rehabiliteerimisest, mis oleks niisama ühekülgne ja tendentslik, nagu tema traditsiooniline mustamine. Tuntud prantsuse medievist Jacques Le Goff hoiatas hiljuti, et vana “musta legendi” keskaja kohta ei asendataks “kuldse legendiga”. Keskaja suhtes tuleb rakendada adekvaatseid kriteeriume, vaadelda keskaja kultuuri tema enda loogika valguses ja püüda mõista teda seestpoolt.

Samal ajal ei tohi unustada, et just keskajal hakkasid sündima Euroopa rahvused ja formeeruma tänapäeva riigid, kujunema keeled, mida me räägime. Vähe sellest, keskajast pärinevad paljud kultuuriväärtused, mis on saanud meie tsivilisatsiooni alusteks. Hoolimata kõikidest kontrastidest on nende kultuuride side ja pärilikkus kaheldamatu.

Oleks ühekülgne näha keskajas ainult Euroopa rahvaste lapsepõlve või uusaja ettevalmistavat astet, tal on eelkõige iseseisev ajalooline väärtus. Möödunud sajandi saksa ajaloolane Leopold von Ranke kinnitas: “Igal epohhil on vahetu suhe Jumalaga”. Ranke väljendas idealistlikus vormis väga õige ja sügava mõtte: iga epohh on huvitav ja tähtis iseeneses, sõltumatult tema seosest järgneva ajaloo käiguga. Me ei uuri mineviku ajalugu vaid teleoloogiliselt, s.t. mitte ainult selleks, et mõista, kuidas sellest kujunes käesolev. Erinevate ajalooepohhide, s.h. kaugete ja võib-olla meie ajaga otseselt ning selgelt seostumatute aegade tundmaõppimine annab meile võimaluse näha nii inimkonna ühtsust kui ka mitmekülgsust. Avastades ajaloos korduvuse, puutudes kokku inimeste nendesamade tarvete ja väljendusvormidega, mõistame sügavamalt ühiskonna funktsioneerimist ja struktuuri, tema arenemise seadusi. Puutudes kokku inimelu vormide erinevuste ja mitmekesisusega teistel ajalooperioodidel, teistes tsivilisatsioonides või kultuuriregioonides, mõistame tõesemalt omaenda omapära, oma kohta maailma ajaloos. Seega on vaja ühtemoodi tunda nii üldist kui ka individuaalset, ühtsust ja mitmekesisust.

Ajalooteadvus kujutab endast nii või teisiti alati eneseteadvust: uurides teise epohhi ajalugu, ei saa inimesed jätta seda võrdlemata omaenda ajaga. Kas selles ei olegi kultuuriajaloo mõte? Ent võrreldes oma epohhi või tsivilisatsiooni teistega, kipume kasutama nende teiste epohhide ja tsivilisatsioonide suhtes omaenda mõõdupuud. Teatud ulatuses on see paratamatu, kuid tuleb endale siiski teadvustada ohtu, mis kaasneb seesuguse menetlusega. See, mida kaasaegne inimene peab elu põhiväärtuseks, ei pidanud seda olema teiste epohhide ja kultuuride inimestele: ja vastupidi – meile väär või tähtsusetu näiv oli tõene ja oluline teise ühiskonna inimesele.

Tuntud ajaloo-anekdoodis selgitas Laplace Napoleonile taevakehade liikumise süsteemi ja vastas imperaatori küsimusele selle kohta, missugune osa on selles süsteemis Loojal: “Ma ei vaja niisugust hüpoteesi!” Tõepoolest, uusaja teadus saab hakkama ilma algtõukejõu, kõrgema mõistuse, Jumala, Loojata, ükskõik, kuidas seda üleloomulikku jõudu nimetada. Kuid me ei mõista mitte midagi keskaja kultuurist,  kui piirdume kujutlusega, et sellel epohhil võidutsesid juhmus ja pimedus, sest kõik uskusid Jumalasse – ilma selle “hüpoteesita”, mis keskaja inimesele polnud sugugi mitte hüpotees, vaid postulaat, tema maailmakäsituse ja moraalse eneseteadvuse kõige hädatarvilikum komponent, oli ta võimetu seletama maailma ja selles orienteeruma. Keskaja inimestele oli see kõrgeim tõde, mille ümber rühmitusid kõik ettekujutused ja ideed, tõde, millele kohandati nende kultuurilised ja ühiskondlikud väärtused, kogu epohhi maailmapildi lõplik korraldav printsiip.

Mineviku kultuuri võib mõista ainult rangelt ajaloolise lähenemise korral, mõõtes seda ainult vastava mõõdupuuga. Ühtset mõõtkava, millele võiks allutada kõik tsivilisatsioonid ja epohhid, ei ole olemas, nagu ei ole inimest, kes oleks kõikidel epohhidel samasugune. Isegi XVIII ja XIX sajandi suurimad ajaloolised olid seisukohal, et inimloomus ja eriti psüühika on kogu ajaloo vältel konstantne. Oma “Maailmaajalooliste mõtiskluste” lähtepunktiks valis J. Burckhardt inimese “nagu ta on, nagu ta alati on olnud ja peab olema”. Lõpptulemusena asendati teiste aegade ja kultuuride inimesed kaasaegse lääne-eurooplasega.

Inimühiskond on pidevas liikumises, muutumises ja arengus, erinevatel epohhidel ja erinevates kultuurides tajuvad ja teadvustavad inimesed maailma oma moodi, organiseerivad oma muljed ja teadmised oma isiklikus laadis, konstrueerivad oma erilise, ajalooliselt tingitud maailmapildi. Ja kui tahame tundma õppida minevikku nii, nagu ta “tõepoolest” (Ranke väljend) on olnud, peame püüdma talle läheneda adekvaatsete kriteeriumide abil, peame uurima teda immanentselt, avama ta sisestruktuuri ja vältima talle kaasaegsete hinnangute kohandamist.

See on niisuguse omapärase epohhi, nagu keskaeg, mõistmiseks eriti oluline. Meile võõrad vaadetesüsteemid ja mõtlemisviisid, mis valitsesid sellel epohhil, on kaasaegsele teadvusele rasekesti ligipääsetavad – kas mitte sellega pole seletatavad paljud eelarvamused keskaja suhtes?

Meile on hästi tuntud ajaloosündmused, ent palju vähem nende sisemised põhjused, impulsid, mis innustasid inimesi keskajal ja viisid ideeliste ning sotsiaalsete kollisioonideni. Samal ajal on mis tahes sotsiaalne liikumine inimeste, mõtlevate ja tundvate olendite liikumine, neil on kindel kultuur ja nende teadvus toitub kindlatest ideedest. Inimeste käitumise määrasid nende epohhi ja keskkonna väärtused ning ideaalid. Arvestamata neid väärtusorientatsioone ja kriteeriume, millest inimesed feodaalühiskonnas tahes-tahtmata juhindusid, ei saa me pretendeerida nende käitumise mõistmisele ja järelikult ka ajalooprotsesside teaduslikule selgitamisele.

Ignoreerides väärtussüsteemi, mis on keskaja inimese maailmakäsituse aluseks, ei saa me mõista ka nende kultuuri. Kõige levinum ja populaarsem kirjandusžanr sellel epohhil oli pühakute elulood, kõige iseloomulikumaks arhitektuuri näiteks kirik, maalikunstis valitsesid ikoonid, skulptuuris – Piibli tegelased. Keskaegsete meistrite, kirjanike ja kunstnike pilgud, vältides neid ümbritseva maailma nähtavaid kontuure, olid suunatud sealpoolsesse maailma. Omapärane polnud aga mitte ainult nende tähelepanu köitnud aine. Kuidas nägid need meistrid maailma? Poeedid ja kunstnikud vältisid peaaegu täiesti reaalset loodust, ei reprodutseerinud maastikku, ei märganud erinevate inimeste omapära, ei pööranud tähelepanu sellele, et erinevate maade ja erinevate aegade inimesed riietusid erinevalt, elasid teistsugustes majades, kandsid teistsuguseid relvi. Individualiseerimisele eelistasid nad tüpiseerimist, elunähtuste mitmekülgsusse tungimise asemel lähtusid kõrge ja madala lepitamatust vastandlikkusest, polariseerides absoluutse headuse ja absoluutse kurjuse.

Kaasaja inimese pilgule näib keskaja kunstniku poolt loodud maailm väga omapärane ja ebaharilik. Kunstnik nagu ei teaks, et maailm on kolmemõõtmeline: tema pildil on ruum asendatud pinnaga. Kas ta tõesti ei teadnud, kuidas voolab aeg? Sest sageli kujutatakse keskaja maalikunstnike piltidel üksteisele järgnevaid tegevusi simultaanselt: pildil on üheskoos mitmed ajaliselt eraldatud stseenid. Näiteks: Ristija Johannes seismas kuningas Herodese ees, Ristija Johannes hetkel, kui timukas raiub maha ta pea, ja Herodias, toomas Herodesele vaagnat Johannese peaga, Johannese hingetu keha maas lamamas – see kõik on kujutatud kõrvuti ühel ja samal pildil. Või: suursugune senjöör ratsutab mööda teed, sõidab lossi, laskub hobuselt ja siseneb lossiruumidesse, kohtub lossiisandaga ja vahetab temaga niisugusel puhul kohustusliku tervitussuudluse – ja see kõik pole edasi antud mitte piltide seeriana, vaid ühe pildi raames, kompositsiooniliselt tervikuks seotult. Niisugune järgnevate, erineval ajal toimunud sündmuste kujutamine ühel kunstilisel pinnal on meie praeguse arusaama kohaselt lubamatu, selle järgi saab pilt kujutada ainult ühte ajahetke. Ent sama kohtame veel renessansi ajal: vaadakem kas või Botticelli illustratsioone Dante “Jumalikule komöödiale” (XV sajandi 90. aastad!), kus kunstnik, näidates Dante ja Vergiliuse liikumist põrgu ringil, kujutab neid ühel joonistusel mitu korda.

Võib väita, et keskaja meistrid ei teinud täpset vahet maise maailma ja meeltega mittehaaratava maailma vahel, mõlemaid kujutati võrdse selgusega, elavas vastastikuses seoses ja jällegi ühel freskol või miniatuuril. See kõik on väga kaugel realismist – nii nagu meie seda mõistame. Kuid meenutagem, et sõna “realism” on nimelt keskaegse päritoluga, ainult et reaalseteks loeti sel ajal niisuguseid kategooriaid, mille reaalsust me praegu keeldume tunnustamast.

Nende näiliste ebakõlade loetelu võiks jätkata, kui otsustada nende üle kaasaegse kunsti printsiipidest ja nende taga olevast maailmakäsitusest lähtudest. Muidugi oleks kõige lihtsam rääkida keskaja kunstnike primitiivsusest ja lapselikust otsekohesusest, nende oskamatusest, sellest, et näiteks ruumiline joonperspektiiv ei olnud veel avastatud jne. Kõik need arutlused näitaksid ainult meie mõistmatust keskaja kunstniku või poeedi mõttemaailma suhtes ja soovi otsustada teise ajastu kunsti üle, lähtudes nüüdsetest kriteeriumidest, kuigi need on keskaja inimesele täiesti sobimatud.

Võidakse ka vastu väita, et kunsti keel on alati tinglik ja et sellelt on raske üle minna ühe või teise epohhi inimeste ühiskondliku teadvuse ja maailmanägemise viiside mõistmisele. See on õige, kuid keskaegse teadvuse “veidrused” ei piirdu ainult kunstiga. Kas ei ole imelik – lähtudes kaasaegsest mõtlemisviisist -, et näiteks sõna ja idee olid keskaja teadvuse süsteemis niisama reaalsed kui esemeline maailm, nagu asjad, millele üldmõisted vastavad, et konkreetse ja abstraktse vahel ei olnud piiri või need piirid olid vähemalt ebaselged? Et uusi ideid tauniti? Et plagiaati ei mõistetud hukka, samal ajal kui originaalsust võidi mõista kui hereesiat? Et ühiskonnas, kus valet peeti suureks patuks, võis võltsdokumentide valmistamine omandi- või muude õiguste kinnitamiseks olla õiglane ja Jumalale meelepärane tegu? Et kohtuprotsessi käik ei sõltunud tegelike asjaolud väljaselgitamisest või mitte niivõrd sellest, kuivõrd protseduuri ja formelite täitmisest, ja et poolte vahel püüti tõde välja selgitada kas tulise raua või keeva vee prooviga? Et kuriteos võid süüdistada mitte ainult inimest, vaid ka looma ja isegi hingetut eset? Et ühe ja sama nimetusega maamõõdud tähistasid erineva suurusega ala, s.t. olid praktiliselt määramatud? Et sarnaselt sellele oli ka ajaühik – tund – erinevatel aastaaegadel erineva pikkusega? Et feodaalide keskkonnas austati priiskamist võrratult kõrgemalt kui kokkuhoidlikkust – kodanlase tähtsaimat voorust? Et vabadus ei olnud selles ühiskonnas lihtsalt sõltuvuse vastand, vaid selle koostisosa? Et vaesuses nähti Jumalale meelepärasemat seisundit kui rikkuses ja et sel ajal, kui ühed püüdsid rikastuda, loobusid teised vabatahtlikult kogu omandist?

Vähe sellest, keskaja kultuuri uurimisel puutume kokku polaarsete vastandite – sublimeerituse ja madaluse, spirituaalse ja robustselt kehalise, sünge ja koomilise, elu ja surma – paradoksaalse põimumisega. Poolusteks lahutatuna lähenevad need äärmused samal ajal teineteisele, vahetavad kohad, et uuesti lahku minna. Pühaku austamine võis võtta nii grotesksed vormid, et usklikud, soovides end tulevikuks kindlustada pühaku imettegevate jäänustega, otsustasid ta tappa, või et talupojad osutasid austust koera hauale, pidades teda pühaks. Pühadus on sulam ülevast vagadusest ja primitiivsest maagiast, piiritust ennastsalgavusest ja väljavalituse tunnistamisest, omakasupüüdmatusest ja ahnusest, halastusest ja julmusest. Lugedes hagiograafilisi teoseid ja manitsevaid “näiteid”, kohtame jutustusi sellest, kuidas pühakud, keda on solvatud või kelle omandiõigusi kahjustatud, ei hoidu sekkumast kohtuprotsessidesse, jättes selle pärast maha oma kloostrirahu; sageli sepitsevad nad intriige ja on valmis peksma või isegi tapma neid, kes ei taha uskuda nende pühadusse ja neid kummardada. Õpetlik-moraliseeriva kirjanduse järgi käituvad niisama ootamatult ka Kristus ise ja Jumalaema: Päästja on võimeline lahkuma ristilt, et kas või jalahoopidega saata teise ilma inimest, kes on solvanud teda või tema ema, aga Neitsi Maarja, karistades patust, kes sülitas välja hostia, Kristuse ihu, maksab kätte, ujutades üle kogu maa koos sadade tuhandete elanikega. Paradoksaalne on ka mustade jõudude käsitus. See, et kuradid on ääretult kohutavad ja samal ajal lihtsameelsed ning naljakad, oli üldine keskaegne arvamus. Kuid olid liikvel ka jutustused “headest kurjadest vaimudest”, kes olid valmis inimesi omakasupüüdmatult teenima ja isegi ohverdama teenitud raha kirikukella ostmiseks, või kes janunesid lepituse järele Loojaga; kurjadest vaimudest vaevatutes pesitsenud deemonid ülistasid pühasid imetegijaid ja korraldasid teoloogilisi dispuute, uhkeldades keigarlikult ladina keelega.

Üha uuesti ja uuesti joonistub keskaja kultuur meie ees välja näiliselt võimatu opositsioonide ühendusena. Teoloog kinnitab Jumalast seatud hierarhiat, et samas määrata igavesse hukatusse selle tipul seisjaid ja ülendada põhjas lamajaid. Ülistatakse õpetatust ja vaadatakse põlglikult harimatutele “idiootidele”, ent samas kuulutatakse mõistuse puudumine, vaimuvaesus kõige kindlamaks teeks, mis viib hinge päästmisele. Surm ja elu, ekstreemsed vastandid mis tahes maailmamõistmise süsteemis, osutuvad tagasipöörduvateks ja piir nende vahel ületatavaks: mõned surevad ajutiselt, pöördudes pärast surma tagasi elavate juurde, et jutustada neile põrgupiinadest, mis ootab patuseid. Kohus surnu üle peab toimuma aegade lõpul, pärast Kristuse teist tulemist, ent selgub, et see toimub suremise hetkel, mis surija voodi juurde kogunevad deemonid ja inglid, kes esitavad vastavalt pattude ja teenete registrid ning vaidlevad surija hinge valdamise pärast; patuste põrgupiinad algavad otsekohe, mitte pärast Viimset kohtupäeva. Nagu võiks arvata valitseb sealpoolses maailmas igavik, kuid põrgut külastanute tunnistuste järgi valitseb sealgi maine aeg. Pärast inimese surma jätab ta hing keha maha, kuid talle jäävad endiselt kõik füüsilise keha omadused, hinged alluvad sealpoolses maailmas piinadele ja kustutavad nälga toiduga ning need väljavalitud, kelle hingedel on õnnestunud hauatagusest maailmast tagasi pöörduda, kannavad oma kehadel põrgu põletushaavade jälgi.

Sümboolika on tunginud keskaja ellu kõikidel tasanditel, peenimast teoloogilisest eksegeesist ja rüütliks pühitsemise rituaalidest kuni anateemide kohutavate protseduurideni, usk imedesse ja ilmutustesse, maagiline side eseme ja selle omaniku vahel, arusaam inimkollektiivist kui elavate ja surnute ühtsusest, tuntava distantsi puudumine inimese ja looduse vahel (inimene on lülitatud looduse rütmidesse, mida ta võib ning peab mõjutama), spirituaalsete substantside materialiseerumine, kui näiteks palvetaja tõuseb palvetamise mõjul õhku või kivid, mis on kingitud kiriku remondiks, on äkki peaingli kaaludel – ta kaalub helde annetaja hinge – ja kaaluvad üles ta patud jne., lõpmatuseni. Tõepoolest, keskaja kultuuriga on raske toime tulla mõtetel, mis otsivad tuge Aristotelese poolt seatud loogikareeglitest – liiga palju sellest ajast tundub irratsionaalne, vastuoluline, kui mitte väärdunud.

Näib, et piisab. Me loetlesime keskaja elu esimesi meelde tulnud ilminguid, mis ei sobi meie aja ratsionaalse mõtlemisviisiga, kuid sugugi mitte selleks, et veelkord illustreerida kulunud teesi keskaja “mahajäämusest” ja “metsikusest”. Tahtsime üksnes näidata, et kõik need keskaja “absurdsused” ja “ebakõlad” nõuavad adekvaatset seletamist. Tendentsi tavaarusaamade (kindlakskujunenud kord, kõrge ja madal, püha ja ilmlik) paradoksaalsele ümberpööramisele on M. Bahtini arvates iseloomulik karnevalile – samasugune tendents ilmneb ka keskaja maailmakäsituse lahutamatu joonena. Tegelikkuse niisugusele käsitusele on nähtavasti orgaaniliselt omased groteski jooned. Kuid grotesk ei tähendanud siin sugugi koomikat ja ei pruukinud seostuda naljakaga – vastupidi, oli sellest väga kaugel. kaasaegne teadvus, mis omistab groteskile koomilises kunstis ühe väljendusvahendi piiratud rolli, koduneb halvasti keskaegse maailma sagedaste inversioonidega ja tõlgendab koomilistena paljusid stseene, mis kunagi kutsusid esile vaga imetluse. Miski muu kui see vääritimõistmine ei näita paremini vahemaad, mis lahutab keskaja kultuuri uusajast!

On vaja püüda avada selle meile mitte ainult ajaliselt, vaid ka oma sisemise ülesehituse poolest kauge kultuuri sisu ja varjatud mõte.

Tollaste inimeste vaimse elu mõistmise keerukus ei tulene mitte ainult sellest, et temas on meie aja inimese jaoks palju võõrast ja käsitamatut. Keskaja kultuuri aines allub vaevalt sellele jaotusele, millega oleme harjunud tänapäeva kultuuri uurimisel. Kas ongi keskajast rääkides võimalik piisavalt eraldada niisuguseid intellektuaalse tegevuse sfääre, nagu esteetika, filosoofia, ajalooteadvus või majanduslik mõte? Eristada neid muidugi võib, ent keskaja kultuuri kui terviku, samuti selle üksikosade mõistmiseks ei ole  see protseduur sugugi valutu. Tõepoolest, selle aja teoreetikute õpetused ilusast orienteerusid reeglina arusaamisele Jumalast kui kõikide nähtavate vormide loojast, need vormid ei eksisteeri iseenestena, vaid kui vahendid jumaliku mõistuse käsitamiseks. Samuti ei olnud ajalugu keskaja inimese mõistusele iseseisev, spontaanselt, oma immanentsete seaduste järgi arenev protsess, vaid ajas hargnev sündmuste vool, mis sai oma mõtte ainult igaviku ja jumaliku mõtte teostumise kaudu. Keskaja õpetlaste arutlused rikkusest, omandist, hinnast, tööst ja teistest majanduskategooriatest oli eetiliste kategooriate analüüsi koostisosa: mis on õiglus ja missugune peab olema inimese käitumine (sealhulgas ka majanduslik), et see ei viiks teda konflikti kõrgeima ja lõpliku eesmärgiga – hinge päästmisega? Filosoofia funktsioon olla teoloogia treener oli keskaja filosoofi silmis ta ainuke õigustus ja andis ta mõtisklustele sügava tähenduse.

Kas see tähendab, et kogu keskaja teadmus koondus teoloogiasse ja et feodaalaja esteetilise või filosoofilise mõtte uurimine ei ole üldse võimalik? Muidugi mitte! Kuid see tähendab seda, et valides analüüsi objektiks kunstiloomingu või õiguse, historiograafia või teised keskaja inimeste vaimse tegevuse alad, ei tohi me isoleerida antud sfääri tegevust avaramast kultuuriloolisest kontekstist, sest neid või teisi komponente võib õigesti mõista ainult selles tervikus, mida me nimetame keskaja kultuuriks. Teoloogia oli keskaja inimese sotsiaalse praktika kõrgeimaks üldistuseks, see andis üldtähendusliku märgisüsteemi, mille terminite kaudu feodaalühiskonna liikmed mõistsid iseennast ja oma maailma, leidsid sellele põhjenduse ja seletuse.

Öeldu tähendab, et keskaegne maailmapilt oli silmatorkavalt terviklik, sellest tuleneb tema spetsiifiline diferentseerimatus ja üksiksääride eristamatus. Siit tuleneb ka kindel arusaam maailmakõiksuse ühtsusest.  Nagu gooti katedraali ühes detailis leidis väljenduse kogu grandioosse ehituse arhitektoonika, nagu teoloogilise traktaadi üksikpeatükis võis olla kogu teoloogilise summa konstruktiivne printsiip, nagu maise ajaloo üksiksündmuses nähti püha ajaloo sündmuste sümbolit, s.t. ajalikus nähti igavest, – nii moodustus ka inimene kõikide maailmaehituse elementide ühtsusest, olles ise selle lõplikuks eesmärgiks. Väikeses osas peitus ühtlasi tervik; mikrokosmos on makrokosmose omapärane duplikaat.

Keskaja maailmatunnetuse terviklikkus ei tähenda, et see oleks olnud harmooniline ja vaba vastuoludest. Kontrastid igavese ja ajaliku, püha ja patuse, hinge ja keha, taevase ja maise vahel, mis moodustasid selle maailmatunnetuse aluse, olid tingitud ajastu sotsiaalsest elust – rikkuse ja vaesuse, valitsemise ja allumise, vabaduse ja sunni, privilegeerituse ja alandatuse lepitamatutest vastuoludest. Keskaegne kristlik maailmavaade kõrvaldas reaalsed vastuolud, kandes nad üle kõikehõlmavate ülemaiste kategooriate kõrgemale tasandile, aga sellel tasandil võis vastuolud lahendada maise ajaloo lõppedes lunastuse, ajas arenenud maailma igavikku tagasipöördumise kaudu. Seepärast andis teoloogia keskaja ühiskonnale mitte ainult “kõrgeima üldistuse”, vaid teoloogia keskaja ühiskonnale mitte ainult “kõrgeima üldistuse”, vaid ka “sanktsioneeringu”, õigustuse ja pühitsuse (2, kd. 7, 361).

Näib, et keskaja suhtes rakendatuna tuleb ka kultuuri mõistet ennast interpreteerida laiemalt, kui seda traditsiooniliselt tehakse uusaja kultuuri uurides. Keskaja kultuur ei hõlma mitte ainult esteetika ja filosoofia kategooriaid, ei piirdu kirjanduse, kujutava kunsti ja muusikaga. Selleks, et mõista selle kultuuri põhiprintsiipe, tuleb vaadata kaugete väljapoole nende sfääride piire, ja siis selgub, et õiguse, majanduse, omandisuhete ja palju muu, kogu inimeste praktilise loova tegevuse alustes leidub teatud ühtsus, millest väljaspool pole ükski üksiktegevuse sfäär täielikult mõistetav. Kõigil neil on kultuuriline värving.

Tõenäoliselt võib mis tahes ajastu kultuuri vaadelda niisama avaralt – kui kõikehõlmavat märgisüsteemi. Oleme valmis sellega nõustuma, kuid seda enam jääme seisukohale, et keskaja uurimiseks on terviklikkuse printsiip eriti vajalik. Sellel epohhil ei ole inimtegevuse eri valdkondadel oma “professionaalset keelt” selles mõttes, nagu on majanduse, poliitika, kunsti, religiooni, filosoofia, teaduse või õiguse keel tänapäeva ühiskonnas. Toome mõned näited. Et keskajal tegeldi matemaatikaga, siis järelikult oli ka matemaatiliste sümbolite keel. Kuid need matemaatilised sümbolid olid ühtlasi teoloogilised sümbolid, sest matemaatika ise jäi pikaks ajaks “sakraalseks aritmeetikaks”, teenides jumalike tõdede sümboolse tõlgendamise vajadust. Järelikult ei olnud matemaatika keel iseseisev, vaid rohkem kristliku kultuuri kõikehõlmava keele “dialekt”. Arv oli esteetilise mõtte oluline element ja sakraalne sümbol, Jumala mõte.

Teine väide. Vaesus oli feodaalajastule iseloomulik nähtus. Ent vaesust ei teadvustatud tollal (vähemalt üsna hilise ajani) kui omaette sotsiaalset ja majanduslikku probleemi. Seda vaadeldi teiste, keskaja teadvusele palju tähtsamate probleemide kontekstis. Vaesust interpreteeriti kas ühiskonna jaotamise seisuslik-juriidiliste terminite abil: vaesteks loeti mitteaadlikke, mitteprivilegeerituid, seepärast ei nähtud opositsioonis “suursugusus – vaesus” loogilist mittevastavust, sest neid ei käsitatud majanduslike, omandit puudutavate mõistetena. Või nähti vaesuses väljavalituse seisundit: pauperes Christi, “Kristuse vaesed” olid taevase kuningriigi nimel maistest hüvedest loobunud inimesed. Teisisõnu: majanduskategooriate keel ei olnud samuti autonoomne, vaid osutus omakorda mingiks kultuuri metakeele “murdeks”, milles majanduse, teoloogia ja õiguse teriminid ei olnud eristatavad.

Veel üks näide. Provanssaali trubaduur ülistab armastatut, kuid ei leia ega nähtavasti otisigi mingeid erilisi enneolematuid sõnu oma tunnete väljendamiseks ja armastatu ilu kirjeldamiseks. Mõistete süsteem ja terminoloogia, mida ta pidevalt kasutab, on puhtakujuline feodaalse õiguse terminoloogia: teenimine, kinkimine, vasallitõotus, senjöör jne. – niisugune on lembesõnavara, mida ta oma armukõnedes kasutab. Armastatu on temale kõige kallim maailmas, kallim kui Andaluusia ja Idamaa linnad, kallim kui paavsti tiaara või Püha Rooma Impeerium.

Selle mõte illustreerimisel (edaspidi kohtame siinses käsitluses veel palju näiteid, mida võib sama moodi tõlgendada) kauem mitte peatudes rõhutame vaid keskaja inimese keele erakordset polüsemantilisust. Selle kultuuri kõik tähtsamad mõisted on mitmetähenduslikud ja omandavad erinevas kontekstis erilise mõtte. Keele mitmetähenduslikkuse ilmekateks näideteks keskaja kultuuris on sel ajal suure populaarsuse võitnud etümoloogiad ja summad. Oskus ühte ja sama teksti mitmemõtteliselt tõlgendada oli keskaja intellektuaali lahutamatu omadus. Niisiis, selleks et mõista feodaalühiskonna mingi konkreetse inimtegevuse valdkonna keelt, tuleb tunda selle kultuuri keelt, millele too spetsiaalne keel on allutatud, moodustamata suletud autonoomset süsteemi. Kõik eri valdkondade professionaalsed keeled ristuvad ja segunevad üksteisega ja neil on tähendust ainult niivõrd, kuivõrd neil on mõtet mitte üksnes antud spetsiaalses tegevusvaldkonnas, vaid ka väljaspool selle piire. Seega on ainult üks keel, üks kõikehõlmav märgisüsteem, mida sõltuvalt inimtegevuse sfäärist, kus teda tarvitatakse, tuleb iga erilist dešifreerida. Kas ei ole sellega seotud ka ladina keele üldine valitsemine keskaja Euroopas?

Kui keskaja kultuuril tõepoolest on ülalnimetatud omapära, oma elementide eriline struktuur ja side, kerkib küsimus: missugune on võimalik tee selle uurimiseks just tema tervikluse seisukohalt? Uurimismeetod peab lähtuma uuritava aine spetsiifikast ning seda arvestama. Praeguseks ajaks on tehtud väga palju keskaja filosoofia, kunsti ja kirjanduse, eetilise ja esteetilise mõtte, hariduse, õiguse, kiriku majandusdoktriinide ja selle epohhi kultuuri ning maailmatunnetuse paljude teiste nähtuste iseloomulike joonte ja konkreetse sisu uurimiseks. Teaduse progress toob endaga vältimatult kaasa erinevate uurimisaspektide diferentseerimise. Kahjuks ei selgu sealjuures mitte alati see üldine, mis oli lõppkokkuvõttes erinevate kultuurifenomenide aluseks. Kõik keskaja kultuurielu vormid ei ole midagi muud kui selle ajastu inimeste sotsiaalse elutegevuse funktsioonid, kui nende maailmamodelleerimise tulemus.

Selleks, et mõista keskaja inimeste elu, käitumist ja kultuuri, oleks vaja püüda taastada neile omaseid ettekujutusi ja väärtusehinnanguid. Tuleb välja selgitada nende inimeste “teadvuse harjumused”, tegelikkuse hindamise meetod ja maailmanägemise eripära. Parafraseerides L. Ranke sõnu võib öelda, et praegust ajaloolast ei huvita mitte ainult see, missugune oli minevik “tegelikult”, vaid ka see, missugusena nägid mineviku inimesed ise oma aega.

Kuid kas on võimalik tungida paljude sajandite järel nende inimeste salajastesse mõtetesse? Seda on üritanud teha rohkem romaanikirjanikud kui teadlased. Kultuuriloolasel ei ole õigust loota ainult kujutlusvõimele, tema intuitsioon peab leidma toetuspunkti teaduslikus metoodikas; ta peab välja töötama meetodid, mis garanteeriksid talle võimalikult objektiivse lähenemise olemasolevale materjalile. Järelikult tuleb tal leida peamised universaalsed kultuurikategooriad, milleta kultuur ei ole võimalik ja mis on tunnuslikud kõigile kultuuri ilmingutele. Need on ühteaegu ka inimese teadvuse määravad kategooriad. Me peame silmas niisuguseid mõisteid ja tegelikkuse tunnetamise vorme, nagu aeg, ruum, muutumine, põhjus, saatus, arv, meeleliselt tunnetava ja ülemeelelise suhe, osa ja terviku suhe. Loetelu võiks jätkata, seda tuleks täpsustada ning välja arendada. ent oluline on muu. Need universaalsed mõisted on igas kultuuris omavahel seotud, moodustades omamoodi maailmamudel – selle koordinaatidevõrgu, mille vahendusel inimesed tajuvad tegelikkust ja ehitavad maailmapildi oma teadvuses.

Tuues sisse mõiste “maailmamudel”, tuleb kohe lisada klausel: terminit “mudel” ei kasutata siin mingis spetsiaalses küberneetilises tähenduses. Järgnevas käsitluses kasutatakse mõisteid “maailmamudel”, “maailmapilt” ja “maailmanägemine” samatähenduslikena.

Kogu oma käitumises juhindub inimene antud ühiskonnas kujunenud maailmamudelist, selle kategooriate kaudu valib ta välismaailmast impulsse ja muljeid ning kujundab neist isikliku kogemuse. Need põhikategooriad eelnevad ühiskonna või selle rühmituse liikmete tõekspidamistele ning maailmavaatele ja seepärast, kui erinevad ka nende indiviidide või rühmade ideoloogia ja veendumused poleks, nende aluseks on universaalsed, kogu ühiskonnale kohustuslikud arusaamad ja ettekujutused, milleta pole võimalik luua mingeid teooriaid ega filosoofilisi, poliitilisi või religioosseid kontseptsioone ja süsteeme. Nimetatud kategooriad moodustavad kultuuri peamise semantilise inventari. Nende kategooriate kohustuslikkust ühiskonna kõigile liikmetele tuleb muidugi mõista mitte selle mõttes, nagu sunniks ühiskond neid teadlikult inimestele peale, kirjutaks ette, et maailma tuleb tunnetada ja mõtestada just niiviisi: jutt on ühiskonna ebateadlikust sunnist ja nende kategooriate ning ettekujutuste niisama ebateadlikust omaksvõtust, nende sisseimbumisest (kas või selles ulatuses, milles võimul olevad grupid teadvustavad ja võtavad oma kontrolli alla mõned kultuurikategooriad ja arusaamad, takistavad nende vaba interpretatsiooni ja näevad isikutest, kes hülgavad nende traditsioonilise ja ortodoksse mõistmise, hereetikuid ja usutaganejaid, nagu see feodalismi ajal ka oli). Need kategooriad on kätketud keelde, aga samuti teistesse märgisüsteemidesse (kunsti, teaduse, religiooni keeltesse) ja mõelda maailmast nende kategooriateta on niisama võimatu nagu mõelda väljaspool keele kategooriaid.

Eespool märkisime, et põhiliste kultuurikategooriate loetelu on ebatäielik. Nende maailmatunnetuse vormide kõrval on igas ühiskonnas veel teised, millel on laiem sotsiaalne värving, niisugused, nagu indiviid, sootsium, töö, rikkus, omand, vabadus, õigus, õiglus. Erinevalt loetletud kosmilistest kategooriatest nimetaksime neid kategooriaid sotsiaalseteks. Ent maailma jaotamine looduslikuks ja sotsiaalseks kosmoseks on enam-vähem alati tinglik, sest mitmete ühiskondade puhul polegi võimalik seda teha: kosmos on antropomorfne ja ühtlasi on inimese maailm loodusest üldse mitte või väga vähe eraldatud. Seepärast on äsjaloetletud sotsiaalsed kategooriad paljudes tsivilisatsioonides kosmiliste kategooriatega tihedalt põimunud. Nii ühed kui teised on ühiskonnas toimiva maailmamudeli ehitamiseks võrdselt tähtsad.

Iga tsivilisatsiooni ja sotsiaalset süsteemi iseloomustab omaenda eriline maailmatunnetamise viis. Nimetades peamisi kontseptuaalseid ja meelelisi kategooriaid universaalseteks pidasime silmas ainult seda, et nad on inimesele omased ajaloo mis tahes etapil, kuigi muutuvad oma sisult. Erinevates ühiskondlikes struktuurides leiame üksteisest täiesti erinevaid aja või vabaduse kategooriaid, puutume kokku erineva suhtumisega töösse, erineva õigusekäsitusega, erineva ruumitunnetuse ja põhjuslikkuse tõlgendusega. Ühe tsivilisatsiooni raamides ei moodusta need kategooriad juhuslikku kogumit, vaid tervikliku süsteemi, ja ühtede vormide muutumine on seotud ka teiste muutumisega.

Tsivilisatsiooni peamised kontseptuaalsed arusaamad ja kujutlused sünnivad inimeste praktilise tegevuse käigus nende isiklike kogemuste ja eelmiselt epohhilt päritud traditsioonide järgi. Tootmise arenemise, ühiskondlike suhete ja inimese looduskeskkonnast eraldumise kindlale astmele vastavad omaenda maailmatunnetuse meetodid. Selles mõttes peegeldavad nad ühiskondlikku praktikat, kuid ühtlasi määravad need kategooriad üksikisikute ja gruppide käitumise. Seepärast mõjutavadki nad ühiskondlikku praktikat, aidates sel võtta vormi, mis vastaks maailmamudelile, millesse need kategooriad koonduvad.

Kõik see näitab seesuguste kategooriate uurimise esmatähtsust kultuuri ja ühiskondliku elu mõistmiseks ajaloo erinevatel etappidel. Tuleb tunnistada, et niisugune ülesanne on erakordselt keeruline. Ülearune pole ka küsida, kas see üldse ongi lahendatav? Olid ju nimetatud kategooriad oma konkreetsetes ajaloolistes väljendustes omased meie omast täiesti erineva epohhi inimestele. Olles mõistetavad tollastele inimestele, muutusid nad hiljem hieroglüüfideks, mis vajavad dešifreerimist. Keskaja kultuuri elavast kangast väljarebituna jõudsid nad meieni killustunult ja  – mis kõige tähtsam – kaotasid selle tähenduse, mille neile olid andnud keskaja inimesed. Meie jaoks ei ole neil enam algset mõtet. On olemas reaalne, kui mitte vältimatu oht, et nendele kategooriatele omistatakse neile võõras uus mõte.

Seesugused kahtlused seavad meid vastamisi palju üldisema probleemiga: kas me oleme suutelised mõistma minevikku, surumata sellele peale omaenda käsitust, mille dikteerib meie oma keskkond ja aeg? Küllap tuleb sellele küsimusele eitavalt vastata. Tõepoolest, meie huvi möödunu vastu, kriteeriumid, mille järgi valime allikmaterjali, sellele antud hinnangud ja meie poolt tehtud üldistused ning järeldused on nii või teisiti tingitud meie ühiskonnale omasest ideede ja hinnangute süsteemist. Sellest hoolimata on ajaloo tunnetamine võimalik. On iseloomulik, et O. Spengler, deklareerides erinevate kultuuride vahelise kommunikatsiooni võimatust (neid kultuure kujutles ta endassesulgunud suletud uste ja akendega monaadidena), tegi siiski erandi ajaloolasele (s.t. iseendale), pidades neile võimalikuks mõista iga sellise monaadi siseelu printsiipi! See polnud tema vaatepunktist lähtudes küll järjekindel, kuid ometi täiesti loomulik järeldus. Sest uurija, kes absolutiseerib mõtte, et ühe kultuuri esindajal on raske või võimatu mõista teist kultuuri, jõuab paratamatult loomingulise halvatuseni ning muutub tummaks.

Tunnistades raskusi, mis käivad kaasas dialoog loomisega tänapäeva inimeste ja teiste ajastute inimeste vahel, ei saa me loobuda katsetest seda dialoogi siiski algatada. Selliste katsete edukus sõltub uurija poolt kasutatavatest meetoditest ja sellest, kas ta ignoreerib oodatavaid raskusi. Kultuuriajaloo uurimiseks on vaja niisugust lähenemist, kus “seadise müra”, s.t. uurija enda kaasajast tingitud ettekujutused ja hinnangud oleksid viidud kas võimaliku miinimumini või vähemalt täielikult arvesse võetud, sest neist vabaneda pole võimalik; pealegi on küsitav, kas tunnetamise teel on tegemist pelga “müraga” või on see ühtlasi stiimuliks minevikukultuuri mõistmisel.

Valisime ainult mõned keskaja maailmamudeli komponendid: aeg ja ruum, õigus, rikkus, töö ja omand. Selline valik võib tunduda meelevaldne. Tõepoolest, mis ühist on aja ja õiguse, töö ja ruumi kategooriate vahel? Nad kuuluvad inimkogemuse erinevatesse sfääridesse, tegelikkuse tunnetamise eri tasanditele. Kuid võib-olla pakub tähelepanu kontsentreerimine just neile erilist huvi: kas neis mitmeski suhtes erinevates kategooriates poleks võimalik tabada midagi ühist, mis seob nad üheks maailmapildiks? Püüame justkui võtta keskaja maailmaehituse osaedest eri liiki proove, et määrata nende üldloomust ja omavahelist seost. Valides nii kosmilise kui ka sotsiaalse korra kategooriaid saame võimaluse läheneda keskaja inimese maailmamõistmisele eri külgedelt ja iseloomustada seda avaramalt. Nende kategooriate valikul juhindusin veel ühest kaalutlusest: soovist näidata, et mitte ainult niisugustes mõistetes, nagu aeg ja ruum, mis puudutavad kunsti otseselt, vaid ka kultuurist näiliselt kaugel seisvates arusaamades õigusest, omandist ja tööst võib ning tuleb avada nende kultuuriline sisu, milleta nende sotsiaalne tähendus ja isegi majanduslik väärtus jääksid arusaamatuks.

(Siinkohal pole liigne üks isiklik selgitus. Kultuuri uurimise juurde jõudsin ma keskaja sotsiaal-majandusliku probleemistiku kaudu. Feodalismi genees, agraarsuhted, maaomandi struktuur ja talupoegade saatus – need olid teemad, millesse süvenemine ergutus või koguni sundis pöörduma inimeste kui ajastu sotsiaalsete protsesside subjektide kollektiivse psüühika, nende ettekujutuste juurde maailmast ja iseendast, sest nende kultuuri ja maailmavaadet selgitamata olnuks võimatu mõista ka nende majanduslikku käitumist. Nimetatud lähtepunktid määrasid suures osas vaatenurga, probleemiseade ja uuritavate kultuurikategooriate valiku.)

Küsimusele, kas analüüsimisele võetud kategooriate valik on õige, oleks mõttekas vastata alles raamatut lugedes. Kui meie poolt esitatud keskaja inimese maailmapildi mõningad jooned välja joonistuvad, loeme oma ülesande täidetuks. Võib-olla on lugejale pärast raamatu läbilugemist selgem, et siinne kultuurikategooriate valik ei olegi nii juhuslik või meelevaldne. Kas pole nii, et nende uurimine on parim võimalus mõista keskaja inimese omapära, et nimelt nende Lääne-Euroopa keskaja kultuurikategooriate uurimine (ruum ja aeg, õigus, suhtumine töösse, rikkusesse ja vaesusesse) aitab selgitada põhjusi, miks keskajal materiaalse ja vaimse taseme poolest mitmest ida regioonist maha jäänud Euroopa kerkis keskaja lõpul esiplaanile ja hakkas määravalt mõjutama kogu maailma ajalugu?

Selgitamaks neid erinevaid vormikomponente, millesse valati keskaja inimese kujutlused ja muljed, peame mõtlema printsiipidele, millest juhinduda. Maailmamudel on piisavalt püsiv moodustis, mis määrab pikema aja vältel inimese tegelikkusetaju ja tunnetuse.  Keskajal, kui areng ja muutused toimusid väga aeglaselt, võrreldamatult aeglasemalt kui uus- või uusimal ajal, oli üldine maailmapilt vältimatult erakordselt stabiilne. Mõned uurijad nimetavad mentaalsust, kollektiivseid psüühilisi seisundeid ja intellektuaalseid stereotüüpe “pimikuteks, kuhu on suletud pika kestusega aeg”. Kui medievist ongi võimeline jälgima mentaalsuse teatud järk-järgulisi nihkeid tema poolt uuritaval perioodil, siis ainult muutuvas perspektiivis. Näiteks reformatsiooniaegse vaimse elu analüüsimisel selgub, et laiades rahvakihtides püsis keskaja maailmapilt oma põhijoontes kuni uusajani, vaatamata kõigile sotsaal-majanduslikele ja kultuurilis-religioossetele muutustele. Seega võime mitmetest reservatsioonidest ja piirangutest hoolimata rääkida keskaja maailmapildist, pidades silmas sajandite rida, mille keskel see inimese teadvuses domineeris.

Oluline oleks jälgida tollase maailmapildi lätteid. Tavaliselt koondatakse tähelepanu hilisantiigi ja keskaja maailmatunnetuse järglusele, andes viimase kujunemisele erilise osa kristlusele. Palju vähem võetakse arvesse keskaja tegelikkusetaju kujunemise teist komponenti – barbarite ajastu vaadetesüsteemi. Suurem osa Euroopa rahvastest oli antiikajal veel barbarid: keskaega üleminekul hakkasid nad omaks võtma kristlust ja kreeka-rooma kultuuri, kuid antiiktsivilisatsiooni mõju ei olnud veel nende traditsioonilist maailmatunnetust hävitanud. Kristlike dogmade katte all kestsid edasi ürgsed uskumused ja ettekujutused. Seega tuleb rääkida mitte ühest, vaid kahest maailmamudelist: barbaarsest (Lääne-Euroopas eelkõige germaani) ja selle asemel tulnud uuest maailmamudelist, mis tekkis palju iidsema ja arenenuma Vahemeremaade kultuuri alusel, lülitades sinna ka kristluse.

Seepärast tuleb raamatu igas osas kõigepealt juttu ühe või teise kategooria tajumisest barbarite ajal ja alles seejärel kristlikul keskajal. Selle ülesande teise osa lahendamisel võis autor toetuda ajaloolaste, kunsti- ja kirjandusloolaste, lingvistide, filosoofia- ja teadusloolaste uurimustele, teadustele, mis muid eesmärke silmas pidades olid kogunud ohtralt materjali keskaja inimese maailmataju ja maailma teadvustamise vormide kohta. Sealjuures on barbarite kultuurikategooriate tundmaõppimiseks palju vähem tehtud.  Autori arvates pakuvad kõige suuremat huvi varase keskaja Skandinaavia kultuuri andmed. Põhja-Euroopas säilisid germaani kultuuri traditsioonid kõige kauem ja mälestisigi on seal säilinud hoopis rohkem kui kusagil mujal. Kogu oma eripära juures peegeldab selle perioodi Skandinaavia kultuur piisavalt barbaarse maailma peamisi kultuurijooni Euroopas tervikuna.

Püüdes avastada keskaegse maailmataju mõningaid põhikomponente oleme teadlikud, et saadud pilt nõuab täpsustamist, sest vaatamata keskaja maailmakaemuse suhtelisele stabiilsusele see siiski arenes ja muutus – järelikult tuleb selle karakteristikasse lülitada liikumise element, pidades silmas ühtede või teiste kultuurikategooriate tõlgendamise erinevust keskaja erinevatel perioodidel. Et kavatseme visandada üldist kultuurimudelit, analüüsides üksikasjalikumalt selle eri komponente, siis peame õigustatuks loobuda käsitlemast arengut, mis viis selle mudeli deformatsioonile. Seal, kus vajalik, on näidatud uuritava maailmapildi lagunemise faktorid. Ometi võib seatud eesmärki saavutada ka meid huvitavate struktuurikategooriate esiletoomise kaudu. Kui saavutatud tulemused väärivad tähelepanu, kerkib edaspidi vajadus täita neid konkreetsema sisuga, seostada neid tihedamalt kronoloogiaga. Seesama käib ka keskaegse Lääne-Euroopa erinevate rahvaste maailmataju erinevuse kohta; siin me neid käsitleda ei saa.

Tänapäeva humanitaarteaduste ette kerkib teravalt diakroonia ja sünkroonia omavaheliste suhete probleem. Ajalookäsitlus on selgelt diakrooniline: selle eesmärk on esitada ajalugu, s.t. muutusi ajas. Kuid ühiskond on seotud tervik, mida tuleb vaadelda struktuuriliselt ühtsena, see aga kohustab uurijat süsteemi sünkroonselt analüüsima. Nende kahe aspekti ühendamine toob kaasa palju metodoloogilisi raskusi. Kuid tahaksin rõhutada, et sotsiaalkultuurilise süsteemi sünkroonne uurimine ei ole vastuolus historistliku käsitlusviisiga, vaid täiendab seda. Sünkroonne analüüs ei eelda ühiskonna staatilisust, see on eriline kirjeldamismeetod. Nagu eespool öeldud, on siinses töös iga vaadeldav keskaja kultuurikategooria antud mõlemas vaates, sünkroonses ja diakroonses: alguses kui arhailise germaani kultuuri element, seejärel kui feodaalühiskonna kultuuri komponent. Sealjuures jääb muidugi lahendamata varasema seisundi järgmiseks ülemineku probleem.

Teiseks on oluline, et barbarite maailmapilt ja feodaalse keskaja maailmapilt on täiesti erilaadsed. Esimene kujunes suhteliselt ühetaolises, veel väga tugevate sugukondliku korra mõjudega ühiskonnas. Seepärast oli barbarite kultuur homogeensem ja tema väärtused ühiskonnas universaalsed. See ei tähenda, nagu oleks klasside-eelse ühiskonna kultuur olnud “lihtne” või primitiivne, vaid ainult seda, et selle keel oli üldtähenduslik, märgisüsteem, mida ühtemoodi kasutasid ja mõistsid ühiskonna kõik rühmad ja liikmed.

Sealjuures oli keskaja maailmapilt palju keerukam ja vastuolulisem. Eelkõige on see seletatav feodaalühiskonna sotsiaalse olemusega – ühiskond oli jagunenud antagonistlikeks klassideks ja seisusteks. Valitseva klassi mõtted said valitsevateks mõteteks, kuid need valitsevad mõtted ja ettekujutused – eelkõige kristlik maailmakäsitus – ei tõrjunud täielikult välja ühiskondliku teadvuse teisi vorme, mis säilisid madalamates klassides. Peamine on see, et ühtesid ja samu mõisteid ning sümboleid tõlgendati erinevates sotsiaalsetes gruppides juba erinevalt.

Tõepoolest, feodaalühiskonna eri klasside ja kihtide maailmapilt ei olnud ühesugune. Vaevalt et rüütli ja bürgeri või ülikooli professori ja talupoja maailmakäsitused kokku langesid. Seda tuleb tingimata arvestada ja edaspidi, kui käsitleme aja kategooria mõistmist keskajal, püüame näidata, kui radikaalselt muutus suhtumine aega linnades seoses elu üldise muutumisega ratsionaalsemaks; töö, omandi ja rikkuse analüüs muutub vastavalt sellele, kuidas teadvustasid neid kategooriaid talupojad, aadelkond või vaimulikkond. Samuti käsitletakse ka feodaalühiskonna isiksuse probleemi – nii palju kui seda siin puudutatakse – sõltuvalt ühiskonnaliikmete sotsiaalsest kuuluvusest.

Ent siin ei ole tähelepanu keskpunktis otseselt ei keskaja ideoloogia ega tollaste inimeste maailmavaade, mille tingis nende sotsiaalne staatus, vaid need ettekujutused maailmast, mida harva selgelt teadvustati ja seepärast kaugeltki täielikult ei ideologiseeritud: kui räägime niisuguste kategooriate, nagu aeg, ruum, õigus jne. mõtestamisest, eeldame neisse suhteliselt vahetut suhtumist, mida pole veel tervikuna lülitatud ühiskondlike vaadete ja klassihuvide süsteemi. Teisisõnu: püüame avada meid huvitavaid kultuurielemente mitte niivõrd ideoloogilisel kui sotsiaalpsühholoogilisel tasandil, maailma tunnetamine, mitte maailma mõistmise sfääris, ehkki oleme teadlikud nende sfääride omavahelisest seosest koos arvukate üleminekute ja segunemistega. Muidugi, ideoloogiat elimineerides on sotsiaalpsühholoogiat võimatu uurida – selle poole me ei püüdlegi. Küsimus on selles, millele rõhku panna ja kus on uurimisfookus. Keskaja maailmatunnetuse kategooriatest huvitab meid eelkõige just nende sotsiaalpsühholoogiline külg, mentaalsus.

kas niisugune lähenemine kultuuriloole on õigustatud? Oleme veendunud, et see on mitte ainult lubatud, vaid paratamatu, selles veenab viimase aastakümne, eriti viimaste aastate teaduse kogemus. Ühiskondliku elu sotsiaalpsühholoogilise aspekti uurimist peetakse esmase tähtsusega ülesandeks. Ühiskonna uurimisel ja kirjeldamisel ei ole võimalik piirduda vaid “objektiivse” või õigemini “objektse” uurimismeetodiga, mille puhul ühiskonda uuritakse nagu füüsilisi objekte, s.t. väljastpoolt. Peale selle tuleb tungida inimeste teadvuse ja maailmataju sügavusse, et tuua esile selle struktuur ja osa üldises ajaloolises liikumises. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist. Esimesed ja seni veel üksikud katsed keskaja inimese mõtlemisviisi konkreetseks uurimiseks on kahtlemata huvitavad ja annavad tunnistust sellise lähenemisviisi perspektiivikusest. Meile teada käsitlused kinnitavad, et on alust rääkida teatud keskajale omasest vaimsest orientatsioonist, selle ajajärgu vältel valitsenud mõtlemisviisist.

Kuivõrd käesolev raamat on pühendatud keskaja maailmataju ja eriti keskaja kultuuri põhikategooriate selgitamisele, on iseseisev tähendus sellel, mis on selles kultuuris kui ühtses süsteemis ühist. Siin toodud kultuurimudel on pigem ideaaltüüp kui tegelikkuse võimalikult täpne reproduktsioon. On valitud ja püütud mõtestada kultuuri neid komponente, mida oleks edaspidi soovitav üksikasjalisemalt analüüsida.

Keskaja inimese maailmapilt puutuvat materjali kogudes ja uurides tuleb kohe tunnistada, et allikmaterjal on erakordselt ebatäielik ja fragmentaarne. Asi pole ainult selles, et meieni pole jõudnud kaugeltki mitte kõik mälestised. Ei tohi unustada ka järgmist keskajale iseloomulikku joont: kirjasõnas väljendas ainult väike osa selle aja inimeste loomingust, sest elanikkonna põhimass oli kirjaoskamatu ega saanud säilitada oma mõtteid ja tundeid teisiti kui suulises vormis. Suurt osa informatsioonist ei fikseeritud kirjalikult. Muidugi ei ole Euroopa keskaegne ühiskond sarnane “etnograafilisele” ühiskonnale – oli olemas kirjaoskus ja haritus, kuigi see sai osaks vähestele. Õpetlastele, eelkõige vaimulikkonna raamatutraditsioon ja harimatute (idiotae) folkloorne, suuline traditsioon kujutasid endast keskaja kultuuri kahte poolsus. Et kirjaoskus struktureerib erilisel viisil intellekti ja et elanikonna suurem osa jäi kirjaoskamatuks, see vajutas pitseri kogu kultuurile. Selles domineerisid kõneldavad, mitte loetavad tekstid, neid võeti vastu kuulmise, mitte nägemise abil. Keskaja autorid pöördusid tihti mitte lugejate, vaid kuulajate poole. Oleks naiivne loota, et seda kultuuri õnnestub rekonstrueerida vähegi täielikul kujul. Meie ees seisab tõepoolest jäämägi, mille suurem osa on pilgu eest varjatud.

Lõpuks tahaksin veel rõhutada, et siin kasutatud mõiste “keskaja inimene” on abstraktsioon. Tuues selle ajastu kultuurikategooriatest välja üldise, tuleb pidevalt meenutada: keskaja ühiskond oli feodaalide ja talupoegade, linlaste ja külaelanike, haritute ja kirjaoskamatute, kleerikute ja ilmikute, ortodokside ja hereetikute ühiskond. Feodaalühiskonna gruppide ja klasside polaarsus, mis teatud hetkeni üldist maailmapilti ei lõhkunud, muutis selle ometi kõikuvaks, ambivalentseks ja vastuoluliseks. Et neid kultuuri antagonisme põhjalikult avada, on vaja spetsiaalseid uurimusi.

Raamat keskendub tähelepanu keskaja kultuuri massiilmingutele. Selle ajastu silmapaistvate mõtlejate vaated eri küsimustes huvitavad meid eelkõige niisuguses ulatuses, kuivõrd neid võib lugeda tüüpilisteks ja feodaalühiskonnale ning selles valitsenud väärtusorientatsioonidele iseloomulikeks.

Et keskaja maailmapildi rekonstrueerimine teaduses alles algab, siis on igal vastaval katsel paratamatult ettevalmistav iseloom ja järeldusi tuleb kontrollida järjest põhjalikumate uurimustega. Kõik, millele pretendeerib autor, on küsimuse seadmine, mitte selle lahendamine.

Esitusviisi teatud apodiktilisus, millest autoril ei ole õnnestunud vabaneda, ei varja lugeja ees, et paljud küsimused jäävad vaadeldavas raamatus ainult küsimusteks, lõpuni lahendamata probleemideks. Siinne töö ei kuuluta tõdesid, vaid küsib. Meie teadmised keskaja kultuurist ja mõtteviisist on liiga fragmentaarsed ja ebatäielikud ning selle kultuuri esindajate seisukohtade mõistmine niivõrd raske, et iga väide on paratamatult hüpoteetiline, vajab selgitavaid märkusi ning täpsustusi.

Pärast raamatu esimest väljaannet on ilmunud palju töid, milles uuritakse keskaja kultuuri eri aspekte, kusjuures uurijate tähelepanu on keskendatud kõigepealt maailmapildi taastamisele ja feodaalajastu inimeste kollektiivsele psüühikale ning religioossusele. Liialdamata võib öelda, et praeguses medievistikas on kerkinud esiplaanile just see probleemistik. Selle ajastu tuntud  poeetide, kroonikute ja mõtlejate kõrval lülitatakse ajaloolaste vaatevälja üha otsustavamalt kultuuri nimetud kandjad – inimesed, kes kuulusid ühiskonna erinevatesse kihtidesse kuni väikeaadli, linlaste ja talupoegadeni välja. Teadlased otsivad allikatele uusi lähenemisviise, mis annaksid võimaluse kuulata ka keskaja ühiskonna lihtliikmete häält, astuda sammuke edasi nende maailmakäsituse ja -taju avamise poole. Seepärast käsitletakse seda ühiskonda mitte ainult ülevalt, intellektuaalse eliidi vaatepunktist, vaid ka altpoolt, lihtrahva postitsioonilt.

Siinkohal ei ole võimalik anda uuema kirjanduse ülevaadet, piirdume üksnes põgusa loeteluga keskaja kultuuri nendest aspektidest, mida käsitleti medievistikas 1960. aastate algusest kuni 1980. aastateni ja mis puudutavad käesoleva raamatu temaatikat. Jätkuvalt on uuritud aja- ja ruumikäsitusi, nende peegeldumist rahvaluules ja kujutavas kunstis, ajatajus, ajaloo mõistmises. Järjest suuremat tähelepanu on osutatud teemadel, nagu perekond, seksuaalelu, naine ja lapsepõlv. Väga köitvaks on uurijatele osutunud keskaja inimese eneseteadvuse ühe tähtsaima komponendi surma ja hauataguse maailma uurimine. Paljuski uut moodi on käsitatud rahvaliku religiooni probleeme, milles, nagu mitmed tööd näitavad, oli olulisi erinevusi lihtsustatud vastukaja. Selgub, et keskaja Euroopa elanikkonna laiade kihtide uskumused ja religioosne praktika on mõistetavad ainult siis, kui neid vaadeldaks rahvakultuuri avaramas kontekstis – selle probleemi üle arutletakse viimaste aastate kirjanduses elavalt. Edasi: feodaalühiskonna eri kihtide ja klasside, eriti rüütlite eneseteadvuse probleemid, ettekujutused ühiskonna struktuurist, milles sotsiaalne tegelikkus leidis omapärase peegelduse. Keskaja inimeste kultuuri ja sotsiokultuuriliste ettekujutustega tegeleva kaasaegse medievistika iseloomulikuks jooneks on püüd mõista neid nähtusi lahutamatus seoses ja koosmõjus sotsiaalmajanduslike struktuuridega.

Tervikuna võib öelda, et rakurss, millest keskaja inimeste maailmakäsitus vaadeldakse, on põhjalikult muutunud ja selle muutuse mõjul hakkavad vähehaaval kujunema “teistsuguse keskaja” (195) kontuurid, avanevad varjatud kultuurikihid ja seetõttu on ka traditsioonilised kunstiajaloo ja folklooriteemad uut moodi kõlama hakanud.

****

Sisukord

****

Eessõna

Sissejuhatus

Keskaja inimese maailmapilt

Keskaegne kronotop

Makrokosmos ja mikrokosmos

Mis on aeg?

Maa toetub õigusele

Vana hea õigus

Õigus ja tava

Üldine inimestevaheline side

Talupoeg, rüütel, linnakodanik

Kesaegsed arusaamad rikkusest ja tööst

Kingitus ootab vastukingitust…

Ahnuse patt

Teenida ja jagada

Töö – needus või pääsemine

Jumal ja mammon

Lõpetuseks

Isiksuse otsingul

Lisa

Puhastustule sünd ja kultuuriajaloo metodoloogia küsimused

Kirjandus

Lühendid

Aineregister

Isikunimede register

Kirjandusmälestiste register

***

Kirjastus Kunst, 1992

Advertisements

Responses

  1. Yes! Finally something about buy articles for your blog.

  2. Hey just wanted to give you a quick heads up and let you
    know a few of the pictures aren’t loading correctly. I’m not sure why but I think its a linking issue.

    I’ve tried it in two different browsers andd both show the same results.

  3. […] Keskaja inimese maailmapilt […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: